Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 2. detsember 2022, Tartu 3-22-1485 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses lifti kasutamise mittevõimaldamisega Juri Kolesnikovi määruskaebused Tartu Halduskohtu
15.augusti 2022. a määruse ja 2. septembri 2022. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 15. augusti 2022. a määruse resolutsiooni punkt 1 peale ja Tartu Halduskohtu 15. augusti 2022. a määrus muutmata.
2.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 15. augusti 2022. a määruse resolutsiooni punkt 4 peale ja Tartu Halduskohtu 15. augusti 2022. a määrus muutmata.
3.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 2. septembri 2022. a määruse resolutsiooni punkt 2 peale ja Tartu Halduskohtu 2. septembri 2022. a määrus muutmata.
4.Tagastada Juri Kolesnikovile tema määruskaebuse lisad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik Juri Kolesnikov esitas 10. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vangla tekitas kahju sellega, et vaatamata kaebaja mitmetele terviseprobleemidele ei saanud ta mitme aasta vältel kasutada vanglas trepi asemel lifti. Kaebaja taotleb hüvitist alates 14. jaanuarist 2014 ning põhjusel, et ta
pidi kannatama valu, kui liikus mööda treppe meditsiiniosakonda ja A-hoonesse või ei saanud neis kohtades üldse käia, jäädes ilma võimalusest osaleda programmides ja käia raamatukogus. Lifti kasutamist võimaldati kaebajale A-hoones alates 17. septembrist 2019 ja meditsiiniosakonda minekuks alates 14. oktoobrist 2019. Lisaks esitas kaebaja taotluse mitmete dokumentide väljanõudmiseks ja advokaadi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus tagastas 15. augusti 2022. a määrusega kaebuse osas, mis puudutab ajavahemikul 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 tekitatud kahju ning jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses lifti kasutamise võimaluse puudumisega 25. veebruaril 2022 ja see puudutas perioodi 14. jaanuar 2014 kuni 13. oktoober 2019. Kahju hüvitamise taotlus oleks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides tähtaegne vaid juhul kui kaebaja mõistis alles 25. veebruaril 2019 või hiljem, et talle on tekkinud vangla tegevuse tagajärjel kahju. Kaebaja märkis kaebuses, et talle oli
14.jaanuaril 2014 koheselt arusaadav, et meditsiiniosakonnas ja A-hoones peab olema lift. Kaebaja pidi vangla väidetava õigusvastase tegevusega kaasnevast kahjust olema teadlik koheselt ehk ajal, mil ta pidi lifti asemel käima trepist või lifti puudumise tõttu oma käimistest loobuma. Võimalik ei ole, et kaebaja mõistis alles mitme aasta möödudes, et talle on tekkinud inimväärikuse alandamise näol mittevaraline kahju seoses vanglas lifti puudumisega. Kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks oli kaebajal RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolme aasta pikkune nõude esitamise tähtaeg ajavahemikku 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 puudutavas osas möödunud ning ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid praeguses asjas kaasa toonud vanglale nõude esitamise tähtaja ennistamise. Vangla tagastas osaliselt kaebaja kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt ja seetõttu on ajavahemikku 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 puudutavas osas kahju hüvitamise nõudes kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata. Halduskohus tagastas osaliselt hüvitamiskaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus saab läbi vaadata hüvitamisnõude perioodil 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 (s.o viimane kuupäev, mil lifti ei olnud võimalik kasutada) tekitatud kahju osas. Kaebajal on väga ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Aastal 2022 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 18 kaebust. Halduskohtumenetluses selgitab menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Kaebaja saab enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama ja ei vaja selleks advokaadi abi. Halduskohus jättis riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 18. augustil 2022 halduskohtule menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 2. septembri 2022. a määrusega J. Kolesnikovi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Pärast kaebuse osalist tagastamist on kohtu menetluses hüvitamiskaebus, mis puudutab ajavahemikul 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole vastu vaielnud kohtu arusaamale, et hüvitisnõude aluseks on kaebaja inimväärikuse alandamine sellega, et eelviidatud perioodil ei saanud kaebaja kasutada lifti, mistõttu pidi ta kannatama valusid ja aeg-ajalt loobuma E-hoone meditsiiniosakonnas ja A-hoones käimisest. Kaebaja kahjunõude suuruseks on 50 000 eurot ja kaebuse esitamisel tuleks tasuda riigilõiv 1050 eurot. Riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud, kuid kaebuse eduväljavaateid tuleb pidada kasinaks. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipidamisasutuses peaksid kinni peetavate isikute kasutuses olema korruste vahel liikumiseks liftid, seega ei saa
lifti kasutamisvõimaluse puudumist vanglas pidada õigusvastaseks. Kaebaja rõhutab, et vangla kahes hoones puudusid liftid ja ta pidi treppidest käimisel tundma valu. Kaebaja ei too välja konkreetseid faktilisi asjaolusid, millal või kui tihti jäi tal treppide tõttu meditsiiniosakonnas ja A-hoones ajavahemikul 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 käimata ja millistest Ahoones toimuvatest tegevustest ta ilma jäi. Kaebaja väited on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja ei ole vanglale väitnud, et treppidest kõndimine põhjustaks talle valu ja kannatusi, mistõttu tuleks vanglal talle korrustevaheliseks liikumiseks pakkuda abi. Nähtuvalt kaebaja tervisekaardist ei ole ta seda probleemi kurtnud ka meditsiiniosakonnas. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil meditsiiniosakonnas ja A-hoone teisel korrusel käinud ning seda ei eita ka kaebaja ise. Ebatõenäoline on, et oleks võimalik tuvastada kas ja kui palju jäi kaebajal nendes kohtades käimata ning millistel põhjustel. Kaebajal võib olla tulenevalt tervislikust seisundist raskendatud treppidest käimine, kuid kaebaja on suutnud siiski treppidest käia. Lifti puudumist vanglas ei saa pidada inimväärikust alandavaks, kui vangla tagab seejuures selle, et kinnipeetav saaks kätte kõik tema jaoks vajalikud teenused. Asja materjalid ei kinnita, et kaebajale oleks lifti kasutamise asjaoludega seonduvalt põhjustatud selliseid ülemääraseid kannatusi, et esineks alus rahalise hüvitise määramiseks. Kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline, mistõttu ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes.
5.J. Kolesnikov esitas hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15. augusti 2022. a määruse ja 2. septembri 2022. a määruse tühistamiseks. Kaebaja ei nõustu, et talle ei antud advokaati. Vaidlus on keeruline ja kaebaja ei saa ise hakkama, kuna tal on lisaks füüsilisele puudele ka keskmine vaimne puue, traumajärgne ajukahjustus, probleemid mäluga ja arusaamisega. Kaebaja ei ole ka nõus kaebuse tagastamisega ja sellega, et ta pidi esitama kahju hüvitamise taotluse juba 14. jaanuar 2014. Veel ei nõustu kaebaja sellega, et tegemist pole tervise rikkumisega, vaid ainult väärikuse alandamisega. Vaidluses nr 3-19-107 kohus arutas, kui palju on kaebajale ratastooli kasutamine näidustatud. Kaebajale näidustati ka lift 2011 ja 2014 aastatel. Kaebaja kaebas vanglaametnikele, et vajab lifti ka meditsiiniosakonda, A-hoonesse ja E-hoonesse liikumiseks, kuid keegi ei ole sinna veel lifti paigaldanud. Viimasel ajal kaebaja ei ole nõus seal käima, mis toob kaasa lisa närvipinge. Kaebaja palus ratastooli, et meditsiiniosakonda ja jalutama minna, kuid sellest keelduti ja ähvardati karistusega kui iseseisvalt sinna ei lähe. Kaebaja pidi taluma valu kui oli sunnitud käima trepist ja see on tervise kahjustamine. Halduskohus ei vabastanud riigilõivu tasumisest ebaõiglaselt, kuna kaebus ei ole perspektiivitu. Kaebaja sai aru, et ta ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, sellepärast halduskohus kohustas tasuma riigilõivu. Kaebaja tervislik olukord on halvenenud, kui enne oli kaebajal 80% töövõimetu, siis nüüd on 100% töövõimetu ja keskmine puue. Kui kaebaja keeldus meditsiiniosakonda või A-hoonesse minemast, siis ametnikud ei kirjutanud, et lifti puudumise tõttu. Kaebaja on oma liikumise probleemist paljudele ametnikele rääkinud, kuid ametnikud ei võta seda tõsiselt ja ei kirjuta kuhugi üles. Kaebajal oli kaks võimalust, kas minna või mitte minna ja kui ta ei läinud, siis jäi ilma raamatute laenutamisest, programmidest, vestlustest, õpingutest, tundidest, vastustest meditsiinilistele küsimustele. Tagajärjed on sellised, et kaebaja käitumine, areng, tervis said kannatada ja tulevik on pöördumatult rikutud. Iga päev alates 14. jaanuarist 2014 rikuti kaebaja õigusi ja tekitati hingelisi kannatusi ja psüühikatraumasid. Vangla valetas, et A-hoones ei ole lifti ja meditsiiniosakonda kohe paigaldatakse lift. Pärast treppi mööda käimist tundis kaebaja valu mitu päeva. Kaebaja on lisanud määruskaebusele täiendavad tõendid, millest palub teha koopia toimikusse ja talle tagastada originaalid, kuna ta vajab neid tõendeid teises kohtuasjas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikovi määruskaebused Tartu Halduskohtu
5.augusti 2022. a määruse ja 2. septembri 2022. a määruse peale ei kuulu rahuldamisele.
7.Vaidlus puudub asjaolu üle, et J. Kolesnikov esitas 25. veebruaril 2022 Tartu Vanglale taotluse seoses lifti kasutamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kahju hüvitamise taotluses kaebaja selgitab, et ta pidi mitu aastat kannatama valu kui kasutas treppe meditsiiniosakonnas ja A-hoones käimiseks. Taotluses ei ole selgitatud, millise perioodi eest kahju hüvitamist taotletaks.
8.Kaebaja ei märgi kahju hüvitamise taotluses ega taotluse täienduses, et vangla oleks tekitanud kahju tema tervisele, vaid pigem viitab, et ei saanud käia raamatukogus, kursustel, sotsiaalprogrammides, õppida ja areneda. Seega määruskaebuses toodud väide tervisele kahju tekitamise kohta on uus väide, mida kaebaja ei ole varem esile toonud ning mistõttu ringkonnakohus seda lähemalt ei analüüsi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja seisukohtadest lähtudes saab järeldada, et lifti kasutamise võimaluse puudumisega alandati kaebaja inimväärikust ja seeläbi tekitati mittevaraline kahju. Kohus mõistab, et erinevate terviseprobleemide tõttu võis olla treppidest liikumine kaebajale ebamugav ja valu tekitav, kuid puuduvad tõendid ja selgitused, kuidas kahjustas lifti kasutamise võimalusest ilmajäämine kaebaja tervist, mil määral ja kuidas tema tervis treppide kasutamise tagajärjel halvenes. Kaebaja viited talle vanglas võimaldatud varrega põrandaharja, duššitooli ja ratastooli kasutamise kohta ei anna kohtule teavet selle kohta, et kaebaja tervis oleks perioodil 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 treppidest liikumise tagajärjel halvenenud.
9.Halduskohus tagastas hüvitamiskaebuse perioodi 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 osas, kuna kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbimata. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kuna kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 14. jaanuarist 2014, pidi ta treppidest käimisel valu tundmisest, s.t kahju põhjustavast asjaolust teada saama kohe kui ta Tartu Vanglasse saabus. Arvestades RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega kahju hüvitamise taotluse esitamiseks on kaebaja taotlus perioodi 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 osas esitatud tähtaega ületades. Isegi kui arvestada, et kaebaja ei saanud kahju tekkimisest teada kohe samal päeval pärast vanglasse saabumist, s.t 14. jaanuaril 2014, vaid esimesel korral kui ta pidi treppe kasutama, tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai. Lifti puudumisele on kaebaja hakanud viitama 2016. a kevadel, kuid kahju hüvitamise taotluse esitanud alles 25. veebruaril 2022. Usutav ei ole see, et kaebaja sai talle vangla tekitatud kahjust aru alles 25. veebruaril 2019 või hiljem. Kogu perioodi osas, mis on varasem kui 24. veebruar 2019, ei ole kahju hüvitamise taotlus tähtaegne. Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse nimetatud perioodi osas õigesti läbi vaatamata ja seetõttu on ka kohtueelne menetlus sama perioodi osas läbimata. Halduskohus tagastas kahju hüvitamise kaebuse perioodi 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel õiguspäraselt ning määruskaebuse rahuldamiseks selles osas puudub alus.
10.Halduskohtu menetlusse jäi lifti kasutamise võimalusest ilmajätmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebus perioodi 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 osas. Halduskohus leidis, et kaebuse eduväljavaated on kasinad ja jättis selle põhjendusega riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse rahuldamata. Kaebaja eeltoodud halduskohtu otsustusega ei nõustu. Tartu Vangla on välja toonud, et kui kaebaja saabus Tartu Vanglasse, ei olnud vangla meditsiiniosakonda lifti ehitatud ja lifti ei olnud võimalik kasutada ka A-hoones. Vastavad võimalused tekkisid A-hoones 17. septembril 2019 ja meditsiiniosakonnas 14. oktoobril 2019. Kaebaja ei ole kohtumenetluse vältel täpsustanud, millal ja kui tihti jäi tal lifti kasutamise võimaluse puudumise tõttu A-hoones või meditsiiniosakonnas ajavahemikul 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 viibimata. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kurtnud, et ei saa lifti puudumise tõttu meditsiiniosakonda või A-hoonesse minna ja palub seetõttu vangla abi treppidest liikumiseks. Samas ei eita kaebaja, et sai kõnealusel perioodil meditsiiniosakonnas ja A-hoone teisel korrusel käia. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et lifti puudumist
vanglas ei saa pidada inimväärikust alandavaks kui vangla tagab kõigi vajalike teenuste kättesaadavuse ja kaebajale ei põhjustatud lifti kasutamise asjaoludega seoses ülemääraseid kannatusi, mis tingiksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Ringkonnakohus lisab, et riigilõivu summa sõltub taotletava hüvitise suurusest, s.t kui kaebaja leiab, et kahju tekkis 50 000 eurot, siis riigilõivuseaduse § 60 lg 2 järgi tuleb sellise hüvitamisnõudega kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 1050 eurot (3% taotletavast summast, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro). Olenemata riigilõivu suurusest, ei ole põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest, sest kaebusel ei ole edulootusi. Edutute kaebuste menetlemine võtab liialt kohtu ressurssi ja suurendab kohtu töökoormust. Ringkonnakohus asub seisukohale, et halduskohus jättis õigesti kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda ka määruskaebused uusi asjaolusid, mis tingiksid kaebaja edukuse käesolevas kohtumenetluses.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga J. Kolesnikovi võimelisuse kohta ise oma õigusi kohtumenetluses kaitsta. J. Kolesnikov on varem korduvalt kohtumenetlustes osalenud ja suutnud selgitada oma probleemi olemust, mille lahendamiseks ta kohtu abi vajab. J. Kolesnikov on võimeline kirjeldama kohtule Tartu Vangla vaidlustatavat tegevust puudutavaid asjaolusid ja põhjendama enda seisukohti. Kuna kaebaja suudab vajalikud andmed ja enda taotlused iseseisvalt kohtule edastada, puudub alus talle riigi õigusabi määramiseks. Kinnipeetavale vanglas lifti kasutamise võimaldamata jätmine ei ole keeruline teema, mille osas kaebaja vajab õigusteadmistega isiku abi. Kuigi kaebaja väitel esineb tal erinevaid haigusi, ei ole see asjaolu takistanud vanglale ja kohtutele hulgaliselt pöördumiste ning kaebuste esitamist. Kaebaja ei ole täpsemalt põhjendanud, kuidas tema tervislik olukord takistab iseseisvat kohtumenetluses osalemist. Samuti puuduvad määruskaebuses kaebaja uued ja täiendavad põhjendused riigi õigusabi saamise vajaduse kohta.
12.Ringkonnakohtu hinnangul tagastas halduskohus õigustatult kaebuse osas, mis puudutab ajavahemikul 14. jaanuar 2014 kuni 24. veebruar 2019 tekitatud kahju, jättis õigesti riigi õigusabi taotluse ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse rahuldamata. Määruskaebus jääb tervikuna rahuldamata.
13.Ringkonnakohus tagastab kaebajale tema määruskaebusele ja selle täiendustele lisatud tõendid. Kaebaja esitatud tõendid ei puuduta vanglas lifti kasutamisega seotud vaidlust perioodi 25. veebruar 2019 kuni 13. oktoober 2019 osas või on määruskaebuse nõuet arvestades asjakohatud. Kui halduskohus võtab pärast kaebaja poolt riigilõivu tasumist kaebuse menetlusse, saab halduskohus asja sisulise menetluse käigus otsustada täiendavate tõendite kogumise vajalikkuse üle. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.