Keskkonnaõigus › Looduskaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(14)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(14)

omandamismenetluse lõpetamist, vaid katastriüksuse omandamist riigi poolt kaebajate soovitud hinnaga. 5) Kaebajad ei väida, et KeA poleks arvutanud hinda VV määruse nr 242 alusel, vaid leiavad selle olevat põhiseadusega vastuolus. Kaebajatel on kinnisasja väärtuse määramise osas järgmised etteheited. Hinnapakkumisel on puidu sortimentideks jagamisel tehtud ilmseid vigu, mis muudavad hinda madalamaks. Näiteks on eraldistel 4, 5, 7, 10, 13 ja 15 arvestatud kasel küttepuuks 16,1% kuni 21,16%. Arvestades kase paberipuule kehtestatud nõudeid kase raidel küttepuud peaaegu ei teki. Kase sortimendiks jagamisel puudub üldse spoonipakk, mis on kase kõige kallim osa. Vigane on ka haava sortimentideks jagamine. Hinnapakkumisel ei ole üldse arvestatud raiejäätmete hinda. Kasvava metsa sortimentideks jagamisel on kinnistul arvestatud puidutagavaraks 4 245,17 tm ja ümarpuidu sortimentide tagavaraks 3 426,02 tm. Siit järeldub, et raiejäätmete osa on 819,15 tm. Hakituna on see ligikaudu kolm korda rohkem ehk 2 457,45 kuupmeetrit hakkepuitu (siia ei ole arvestatud alusmetsa ega võsa). Lageraidel välja toodud raiejäätmel on ainus kulu väljaveole (ligikaudu 2,5 eurot/m3). Raiejäätmest valmistatud hakkepuidu hind metsa ääres oli 2019.a suvel 7 eurot/m3. Seega, kui väljaveokulu maha arvestada, on Vääsa katastriüksuse arvestusliku hakkepuidu hind 11 058,53 eurot. Kehtiv kord ei võimalda seda arvesse võtta. Kirjale lisatud väljatrükk RMK kodulehelt kinnitab, et ka riik teadis 2019. aastal, et hakkepuit maksab raha. Hinnapakkumisel on tulemusest lahutatud maamaksu diskonteeritud väärtus kuni lageraieni. Sellise teguri lisamine tehtesse põhjustab kinnistuomaniku poolt maamaksu topelt tasumise. Nimelt jääb jooksva aasta maamaks võõrandaja kanda (MaaMS § 8 lg 1). Maamaksu diskonteeritud väärtuse lahutamine korra alusel tähendab, et veel üks kord lahutatakse kinnistu hinnast maamaks maha enne riigile võõrandamist. Jänesekapsa maa turuhind ei vasta tegelikule turuhinnale. Lõuna-Eestis oli 2019.a suvel kuusega uuendatud jänesekapsa maa turuhind 1500-2000 eurot/ha ning maa, millel pole pärast raiet uuendust tehtud 800-1200 eurot/ha. Rohumaa hind 35 eurot/ha ei vasta turuhinnale. Metsa uuenduse hind, mis hinnapakkumise koostamisel maha arvutatakse, ei vasta tegelikkusele ning arvestatud pole metsauuendamise toetusega. Kaebajad on 26.06.2019 (30.09.2019 kaebuse lisa nr 3) esitanud arvutuse näitlikustamaks tegelikkusele mittevastavust. Diskonteerimisel kasutatud intress 2,69% on müüjat ebamõistlikult kahjustav. Euribor oli nii 09.06.2016, kui kaebajad Vääsa kinnisasja omandasid, kui ka hinnapakkumise tegemise ajal, 31.05.2019 negatiivne. Swedbank AS pakkus 2019. aastal üheaastast hoiust intressiga 0,05% ning Luminor Bank 0,6%. SEB Pank AS ei pakkunudki sellist hoiust. Korra alusel võtab riik metsaomanikelt turuhinnast 5-50 korda kõrgemat intressi. 6) Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamisega seotud argumendid on kokkuvõtvalt järgmised. Asjassepuutuvad õigusnormid on LKS § 20 lg-d 22 ja 4 ning sama sätte kolmanda lõike alusel kehtestatud määrus nr 242. Nimetatud normid reguleerivad kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja väärtuse määramise ja riigile omandamise tingimusi. Kaebajad nõuavad haldusasjas maa hinna määramist viisil, mis kaldub kõrvale LKS § 20 lg-s 22 sätestatud maa erakorralise hindamise tingimustest. Neid sätteid kohaldamata jätmata ei ole halduskohtul võimalik kaebust rahuldada. Seega on neil sätetel haldusasja lahendamisel otsustav tähtsus (sarnaselt PSJVK 15.06.2021 kohtuotsuse p-s 29).

4(14)

Kaebajad on seisukohal, et sarnaselt haldusasjaga nr 3-19-613 tuleb asjassepuutuvaks lugeda määrus nr 242 tervikuna, sest kõik määruse sätted on omavahel tihedalt seotud ning võivad kehtima jäämise korral tekitada ebaselgust. Riigikohtu juhise kohaselt (PSJVK 15.06.2021 kohtuotsuse p 30) tuleb alustada määruse § 71 ja 72 põhiseaduspärasuse kontrollist ning nende põhiseadusvastasuse korral võib tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada. Erinevalt haldusasjast nr 3-19-613, ostsid kaebajad kinnisasja, mis ei asunud sihtkaitsevööndis ning katastriüksusele 18.12.2016 lisatud piirangud välistavad selle katastriüksuse valdamise, kasutamise ja käsutamise peaaegu täielikult, mistõttu on võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses.

5(14)

loodusresevaadi kaitsekord. Praktikas sellist olukorda ei esine, reservaati on seni arvatud riigi maad. 4) Seega on vastustaja andnud õiguspärase haldusakti ja leiab, et asjaolu, et kaebajad on hiljem menetluse lõpetamise osas oma meelt muutnud, ei muuda kaebust põhjendatuks. Seejuures ei välista omandamise menetluse lõpetamine antud juhul kaebajate õigust soovi korral riigile kinnisasja omandamiseks uuesti ettepanek esitada. Juhul kui kaebajad esitaksid omandamiseks praegu uue taotluse erineks hinnapakkumine lõpetatud menetluses tehtud hinnapakkumisest, kuna hinnapakkumise koostamisel võetakse puidu sortimendile vastava ühikuhinna aluseks hinnapakkumise aastale eelnenud kolme kalendriaasta keskmine. 5) Juhul kui kohus nõustub kaebajate väitega, et omandamise menetluses ei ole kaebajad menetluse lõpetamisega nõustunud, peab vastustaja vajalikuks esitada kaebusele vastuväited alljärgnevalt. Vääsa katastriüksusele sihtkaitsevööndi korra kehtestamise korral pole tegemist de facto sundvõõrandamisega. Senises praktikas on kohtud olnud järjepidevalt seisukohal, et tegemist on omandiõiguse piiranguga, mitte sundvõõrandamisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, p 15 ja 30.10.2018 otsus nr 3-17-131, p 16; Riigikohtu otsus nr 3-16-245, p 26). Samast seisukohast on Riigikohus lähtunud ka PSJV otsuses asjas nr 5-21-3. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et looduse kaitsmine kui PS-st tuleneva avalik-õigusliku kohustuse täitmine (PS §-d 5 ja 53) ei eelda looduskaitse seisukohast väärtuslike alade riigi omandis olemist. LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile, sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile (Riigikohtu otsused nr 33-1-79-05 p 13; nr 3-3-1-37-07, p-d 10 ja 12; nr 3-3-1-37-10; nr 3-3-1-37-14 ). Seega on Riigikohus möönnud, et sõltumata looduskaitseliste piirangute ulatusest ei ole need piirangud reeglina sedavõrd ulatuslikud, et oleksid käsitatavad sundvõõrandamisena. Samuti on kohtus leidnud kinnitust, et looduskaitsepiirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. Riigikohus leidnud, et kui üksikisiku õigusi piiratakse üldistes huvides rohkem, kui see on konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleb riive tasakaalustamiseks maksta hüvitist (otsused nr 3-2-1-87-14; nr 3-4-1-25-11 p 35). Looduskaitse eesmärgil kinnisasja kasutamise piiramine on PS-ga kooskõlas, arvestades PS §-des 5 ja 53 sätestatut. PS-st ei tulene kohustuslikku viisi, kuidas looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksta, see on jäetud riigi otsustada, arvestades sealjuures riigi võimalusi. PSJV asjas 5-21-3 tehtud otsuse punktis 35 on Riigikohus andnud juhised, mida riive intensiivsuse hindamisel arvesse võtta. Vääsa kinniasja suurus kaebajate poolt omandamisel oli 48,43 ha, mille koosseisu kuulub ka vaidlusalune Vääsa katastriüksus. Otepää looduskaitsealal kaitsekorra muutmisega arvati Vääsa kinnisasjast sihtkaitsevööndisse Vääsanurga katastriüksus (11,19 ha) ja suurem osa Vääsa katastriüksusest (11,21 ha), mis teeb kokku 22,4 ha maad. Seega moodustas Vääsa katastriüksusele lisandunud sihtkaitsevöönd 23% Vääsa kinnisasjast ja kogu lisandunud sihtkaitsevöönd 46% kinnisasjast. Seega jäi lisandunud rangema kaitsekorraga ala alla kuni 50% kinnisasjast. Samas olid ka enne Vääsa katastriüksusel kaitsekorra muutmist raietel olulised piirangud, millest kaebajad olid omandamisel teadlikud. Praegusest Vääsa kinnisasjast (pindala 37,16 ha) moodustab Vääsa katastriüksusele lisandunud sihtkaitsevööndiga ala umbes 30%. Teiseks on Riigikohus punktis 36 välja toonud hindamisel veel tähtsust omava, mida tuleb praegusel juhul ka arvestada. Kinnisasja omandamisel jäi Vääsa kinnisasi kogu ulatuses Otepää looduspargi piiranguvööndisse. Omandamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 punkti 23 alapunkti 2 kohaselt oli piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja 6(14)

arvatud turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, kusjuures looduspargi valitsejal oli koosluse liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks õigus esitada nõudeid turberaie liigi, raie tehnoloogia, raieaja, raielangi suuruse, puidu kokku- ja väljaveo, raielangi puhastamise viiside ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Sama kaitse-eeskirja punkti 12 kohaselt vaatas looduspargi valitseja metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuselise mitmekesisuse säilitamise eesmärgist andis oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või esitas motiveeritud keeldumise kümne päeva jooksul pärast taotluse saamist. Väike-konnakotka püsielupaigas olid raied keelatud LKS § 50 lg 4 alusel. Vääsa katastriüksus oli omandamise ajal juba osaliselt (0,8 ha) Märdi väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis (LKS § 50 lg 2 p 4, ostu-müügi asjaõigusleping p 2.2 alapunkt 11). Väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis olid raied keelatud LKS § 50 lg 4 alusel. Vääsa katastriüksus asub Väike-Emajõe kaldal, seega olid ja on raied piiratud ka veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi ja kalda piiranguvööndist tulenevalt (LKS § 37 lg 2 ja § 38 lg 2, VS § 119 p 2 ja § 121). Seega oli metsaraie Vääsa katastriüksusel juba omandamise ajal kaebajatele oluliselt piiratud. Kaebajad olid looduskaitselistest piirangutest omandamisel teadlikud, samal ajal oli käimas ka uue Otepää looduskaitseala kaitse-eeskirja menetlus, seega oli kaebajatele teada, ka kaitsekorra rangemaks muutmine. Seda kinnitab Vääsa kinnisasja müügilepingu punkt 2.2.3, kus on märgitud, et sama lepingu punktis 1.11. nimetatud kinnistul (Vääsa kinnisasi) on Maa-ameti maainfosüsteemi alusel projekteeritavad kaitsealad. Lepingu osalised kinnitasid, et on tutvunud projekteeritavate kaitsealade suurusega ja on teadlikud, et projekteerimine ja kaitseala võib kehtestada piiranguid maatulundusmaa sihtotstarbelisel kasutamisel. Risttee sihtkaitsevööndis kaitstakse muuhulgas väike-konnakotka pesitsuspaika. Vääsa katastriüksusel asub 13,2 ha ulatuses nimetatud I kaitsekategooria liigi leiukoht, millest tulenevalt oleks ka kaitsekorda muutmata metsateatise menetluses rakendatud LKS § 55 lg-t 61. Kaebajad on kinnisasja kasutanud pärast kaitsekorra rangemaks muutumist toetuste taotlemiseks. Kaebajad on alates 2017. a taotlenud Vääsa kinnisasja, sh Vääsa katastriüksusel Natura erametsatoetust. 6) Kuna kaebajad olid kinnisasja omandamisel teadlikud kaitsekorra rangemaks muutumise võimalusest, võisid nad tegutseda teadlikult selle nimel, et võõrandada kinnisasi pärast kaitsekorra muutmist riigile ehk teenida kasumit piirangutega kinnisasja odavamalt soetamise hinna ja hiljem riigile võõrandamise hinna vahelt, sest riik ei arvesta omandamisel looduskaitseliste piirangutega. Seadusandja on pidanud juba LKS § 20 lg 11 kehtestamisel oluliseks välistada looduskaitsepiirangutega kinnisasjade riigile võõrandamise võimalus, kui isik oli omandamisel piirangutes teadlik. Seega on osaliselt looduskaitsepiirangutega kinnisasja soodsalt omandamine, olles samas teadlik, et piirangud võivad laieneda ja selle tulemusel on võimalik kinnisasi riigile kallimalt müüa, olemuselt ebaeetiline ja riigi huvidega vastuolus olev äritegevus. Sisuliselt on see riigi arvelt rikastumine. 7) Ka Vääsa kinnisasja teisel katastriüksusel (katastritunnus 72401:003:0780), mis samuti jäi omandamisel Otepää Looduspargi piiranguvööndisse, muutus osaliselt kaitsekord rangemaks. Kinnisasja jagamise käigus tekkinud sihtkaitsevööndisse arvatud Vääsanurga katastriüksuse (pindala 11,19 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) on kaebajad võõrandanud LKS § 20 alusel riigile. Seega on kaebajad varem sama kinnisasja korral nõustunud riigile omandamiseks tehtud hinnapakkumisega, mis on arvutatud samuti VV määruse nr 242 metoodika alusel. Seejuures on Vääsanurga ja Vääsa katastriüksuste omandamiseks tehtud riigi hinnapakkumised ületanud kaebajate poolt omandatud Vääsa kinnisasja ostuhinna. Kaebajad ostsid Vääsa kinnisasja (48,43 ha) hinnaga 170 000 eurot (22.06.2022 kaebuse täiendus p 9; müügilepingu p 7(14)

13.2 ap 1.11.). Riik omandas Vääsanurga katastriüksuse (11,19 ha) hinnaga 80 740,15 eurot ja tegi Vääsa katastriüksuse (15,55 ha) omandamiseks hinnapakkumise summas 96 571,43 eurot. PSJV asjas 5-21-3, otsuse p-s 40 on Riigikohus selgitanud, et isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab ning õiglase hüvitise maksmise kohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. Kaebajad sellises olukorras ei ole, kuna omandasid looduskaitseliste piirangutega kinnisasja teadlikult ja olid teadlikud ka kaitsekorra rangemaks muutumisest. Punktis 41 on Riigikohus rõhutanud, et looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Praeguses vaidluses on asjaolud väga sarnased haldusasjas 3-19-613 kaebuse asjaoludega, mida Riigikohus on PSJV asjas 5-21-3 käsitlenud ja järeldusele jõudnud, et olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole mitte alati põhiseadusvastane määrata hüvitis VV määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel ja iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. 8) Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist sundvõõrandamisega ja kaebajate taotlus LKS § 2 lg-te 22 ja 4 ning sama sätte kolmanda lõike alusel kehtestatud VV määrus nr 242 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Kuna riigil pole PS-st tulenevat kohustust kinnisasi omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui kaebaja soovib kinnisasjast varem vabaneda, on tal võimalus see vabaturul realiseerida. 9) Kuna kinnisasja suhtes piirangute seadmine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitsekaalutluste põhjal. Vabariigi Valitsus on oma seisukoha ala olulisuse kohta öelnud kaitstavat objekti kaitse alla võttes. Seega on Vabariigi Valitsus ka pädev kehtestama kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse alale kehtestatud kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ja millistel juhtudel mitte. Väärtuse määramisel ei arvestata looduskaitseliste piirangutega, vaid hinna määramisel võetakse aluseks metsa olem ja metsaseadusega lubatud võimalikud tegevused (VV määruse nr 242 § 71 lg 2) ehk hinna määramisel vaadatakse kinnisasja kui looduskaitseliste piiranguteta kinnisasja. Väärtuse määramisel arvestatakse kõikide metsaseadusega lubatud töödega kaasnevate tulude ja kuludega. Sellega tagatakse parimal võimalikul moel objektiivne ja õiglane hüvitis. Looduskaitseliste piirangute mittearvestamine tagab maaomanikule õiglase hinna. Hindamisel lähtub VV määrus nr 242 majandusmetsa ühest elutsüklist ning metsa väärtus kujuneb metsa majandamisel täna (eraldised, mis hindamise ajal on raieküpsed) ja tulevikus (eraldised, mis hindamise ajal ei ole veel raieküpsed) saadava tulu nüüdisväärtuse summana, millest arvatakse maha metsa uuendamise kulud. Kaebajad on kaebuses leidnud, et metoodikas, mille alusel riigi hinnapakkumine tehakse, esineb puudusi. Vastustaja märgib, et vajadusel saab VV määrust nr 242 muuta. KeM-i tööplaanis on määruse muutmine kavandatud, tegemist on avaliku menetlusega ja kaebajatel on võimalik määruse eelnõu kooskõlastamiseks esitamise ajal eelnõude infosüsteemis (EIS) omad ettepanekud eelnõu kohta esitada. 8(14)

10) KeA järgis kaebajatele hinnapakkumise esitamisel seadusandja tahet ja suuniseid ning esitatud hinnapakkumine oli kooskõlas LKS § 20 ja VV määrusega nr 242. Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamise olukorraga, siis ei ole riigil kohustust kinnisasja omandada turuväärtusele vastava hinna eest ega ka PS § 31 lg 1 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

9(14)

hind ei vasta turuhinnale ning nad ei pidanud sellega nõustuma. Samas möönsid kaebajad kohtuistungil, et haldusorganil endal pole võimalik haldusakti andes jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata selle põhiseadusvastasuse tõttu. Haldusorgan pole põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise õigusega subjekt. Praegusel juhul ei puutu asjasse ka ükski Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt.

10(14)

(15,55 ha) hind omandamisel 54 612 eurot. KeA hinnapakkumises, mis kaebajatele tehti vastavuses VV määruse nr 242 §-ga 72, oli hinnaks 96 571,43 eurot. Kogu Vääsa kinnisasja hind omandamisel (20.05.2016 kinnisasja müügileping p 13.2, ap 1.11; KeM-i vastuse lisa 1) oli 170 000 eurot. Seega oleks kahe katastriüksuse hind riigi poolt pakutu kohaselt 177 311,58 eurot, mis on enam kui kogu Vääsa kinnisasja hind kaebajate poolt omandamisel. Kohus ei nõustu kaebajate peamiste väidetega, et looduskaitselised piirangud oleksid muutunud uue kaitse-eeskirjaga varasematest oluliselt koormavamaks ja isegi tekitades faktilise sundvõõrandamise olukorra ning et kaebajate poolt looduskaitseliste piirangutega Vääsa kinnisasja omandamine ei olnud nende teadlik valik.

11(14)

4) Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega. Kinnisasja omandamisel teadis kaebaja võõrandamistehingus sisaldunud info alusel, et kinnisasi paikneb osaliselt püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja et piirangute ulatus võib muutuda (kinnisasjale projekteeritakse väike-konnakotka püsielupaika). Kaebajal ei saanud tekkida põhiseadusest tulenevat õigust hüvitisele, mis kataks kogu tema kinnisasjale 2015. a lisandunud sihtkaitsevööndi ala turuväärtuse ilma sellel lasuvaid kitsendusi arvesse võtmata. 5) KeA 2018. a hinnapakkumine (määruse nr 242 alusel) kinnistu ühe osa eest ületas kinnistu kui terviku 2013. a ostuhinda enam kui 2,5 korda. Metsamaa ja -materjali hinnatõus 2013-2018 ei olnud mitmekordne. Omandikitsendust ei pea riik täielikult hüvitama ega pidanud ka kõnealusel juhtumil, sh saamata jäävat tulu pelgalt metsamaterjali kokkuostuhindade tõusust tulenevalt. 6) Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, võib hüvitis olla määratud määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga.

12(14)

Kinnisasja omandamisel (2016) oli Vääsa kinnisasi kogu ulatuses Otepää looduspargi piiranguvööndis. Kuid, omandamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määruse nr 63 p 23 ap 2 kohaselt oli piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat ning kaitseala valitsejal oli lisaks raie lubatavuse üle otsustamisele, võimalik määrata ka raie tingimusi (p 12). Vaidlusalune osa Vääsa kinnisasjast ehk Vääsa katastriüksus jäi osaliselt (0,8 ha) väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse (LKS § 50 lg 2 p 4), kus metsaraie oli keelatud. Vääsa katastriüksusel kohaldusid samamoodi praegusega ka LKS § 55 liigikaitse sätted, mis seadis piirangud turberaiele ja liikumisele kinnisasjal. Kehtisid samamoodi praegusega ka veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi ja kalda piiranguvööndi kitsendused, mis raieõigust piirasid (LKS § 37 lg 2, § 38 lg 2; VeeS § 119 lg 2 ja § 121). Seega, kuigi looduspargi piiranguvööndis oli Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 turberaie 40 aastase intervalliga põhimõtteliselt lubatud, oli see juba kinnistu omandamise ajal seadustest tulenevalt oluliste piirangutega. Kohtuistungil selgitas KeA esindaja vastuseks kohtu küsimusele ning viitega metsaregistrile, et 17.08.2016 lubati kinnistul 1,6 ha ulatuses turberaiet aegjärkse raiena (MS § 30 lg 1), millest kohtu arvates ei saa järeldada, et turberaiet oleks saanud teha täiendavalt Vääsa katastriüksusel kui poleks jõustunud uus kaitsekord, arvestades vanast kaitse-eeskirjast tuleneva kaitseala valitseja nõusoleku nõudega ja väike-konnakotkale (I kaitsekategooria liik) elutingimuste tagamise vajadusega ning LKS-st tuleneva liigikaitse sättega. Kaebajate poolt Vääsa kinnistu omandamiseks sõlmitud 20.05.2016 lepingu p-st 2.2.3 nähtub, et nad olid teadlikud looduskaitseliste piirangute rangemaks muutumisest ja et projekteeritav kaitseala hõlmas Vääsa kinnisasja. Herma-Vääsa OÜ seadusliku esindaja selgitus istungil, et nad ostsid kinnistu paketis teiste kinnistutega, ei oma piirangutest teadmise või kinnistu ostmisel otsustusvabaduse puudumise osas mingit tähtsust. Vääsa kinnisasja kui looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamine oli kaebajate vaba tahe. Nagu Riigikohus on eeltsiteeritud lahendis märkinud, siis sõltumata sellest kui intensiivselt kaitsekord omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest kohustust kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piirangute hüvitamiseks ning kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et riik hüvitab piirangute negatiivse mõju soodsamatel tingimustel kui LKS § 20 ja määrus nr 242 ette näevad. Metoodikat pole alust pidada põhiseadusvastaseks olukorras, kus isik pidi juba kinnistut omandades arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või rangemaks muutumise riskiga.

lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui omanik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. Ka praegusel juhul pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Kohus nõustub vastustajatega, et kaebajad ise nõudsid KeMilt menetlust lõpetava otsuse tegemist, seega on nende taotluse osas menetlus lõppenud. See ei välista aga uue taotluse esitamist, et riik looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandaks. Nagu vastustajad istungil selgitasid on töös VV määruse nr 242 muutmine, et seda ajakohastada, mh raiejääkide jm asjaolude arvestamiseks hinna arvutamise metoodikas. Praeguses asjas tuli kohtul KeA hinnapakkumist hinnata 2019. aasta seisuga, mistõttu täna kavandatavad muudatused ja nende põhjused seda seisukohta ei mõjuta.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.