Keskkonnaõigus › Looduskaitse

maa 100% ja Moonalao tn 22 katastriüksus, katastritunnus 78401:101:5300, pindala 38 108 m2, sihtotstarbeta maa 100%) riigile omandamisest. Keeldumise õiguslikeks alusteks on looduskaitseseaduse (LKS) § 20 ning Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi Kord) § 6 lg 3. Käskkirja kohaselt ei piira kaitsekord katastriüksuste sihtotstarbelist kasutamist Korra § 31 lg 7 mõttes oluliselt, mistõttu pole nende omandamine riigile LKS § 20 lg 13 p-i 2 alusel lubatav. Piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast. Püsielupaik (Mäeküla tn 17 katastriüksus asub 69,7% ulatuses püsielupaigas ja Moonalao tn 22 katastriüksus asub 44,6% ulatuses püsielupaigas) on kaitse alla võetud keskkonnaministri 10.06.2021 määrusega nr 30 „Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi Kaitse-eeskiri). Ehk pärast kaebaja poolt kinnistu omandamist. Mäeküla tn 17 katastriüksusest 0,15 ha on püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja 4,79 ha Astangu piiranguvööndis. Moonalao tn 22 katastriüksusest on 0,48 ha püsielupaiga sihtkaitsevööndis ning 0,75 ha Astangu piiranguvööndis ja 0,47 ha Moonalao piiranguvööndis. Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtotstarve on kinnistusraamatu andmetel 100% ulatuses sihtotstarbeta maa ning kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 11 695 m2 ulatuses metsamaa ja 59 229 m2 ulatuses muu maa. Katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa on 0,09 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,06 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu piiranguvööndis paiknev maa on 0,27 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 4,52 ha ulatuses muu maa kõlvik. Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtotstarve on kinnistusraamatu andmetel 100% ulatuses sihtotstarbeta maa ning kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 29 484 m2 ulatuses metsamaa ja 8624 m2 ulatuses muu maa. Katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa on 0,31 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,17 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja Moonalao piiranguvööndites paiknev maa on 0,79 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,43 ha ulatuses muu maa kõlvik. Metsaressursi arvestuse riikliku registri andmetel on kinnistu metsa inventeerinud 04.11.2010 Metsanõustamise OÜ. Kinnistule ei ole esitatud metsateatisi ning perioodi 2010-2020 ortofotodelt nähtub, et kinnistul raieid tehtud ei ole. Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtkaitsevööndis asuvas osas metsaeraldisi inventeeritud ei ole. Katastriüksuse Astangu piiranguvööndisse jäävas osas on inventeeritud eraldis nr 5 (pindala 0,1 ha), mille arenguklass on küps mets. Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtkatsevööndis asuvas osas on inventeeritud eraldis nr 4 (pindala 0,3 ha), mille arenguklass on küps mets. Katastriüksuse Astangu ja Moonalao piiranguvööndites asuvates osades on inventeeritud eraldis nr 3 (pindala 0,9 ha), mille arenguklass on lähtuvalt inventeerimisandmetest ja juhindudes keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ lisast nr 3 käesoleval ajal küps mets. Kinnistul ei esine pilliroogu, poollooduslikke kooslusi ega paikne kaitstava looduse üksikobjekte. Käskkirja põhjenduste kohaselt Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtotstarve on 100% sihtotstarbeta maa. Uuendusraie seal välistatud pole. Püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev

2(13)

osa moodustab 0,15 ha s.o 2,1% kinnisasja pindalast ja sellele laieneb Korra § 31 lg 2 (kaitsekord piirab sihtotstarbelist kasutamist oluliselt). Astangu piiranguvööndis paiknevale osale (4,79 ha) jääb küps mets, kuid katastriüksus pole maatulundusmaa sihtotstarbega. Piiranguvööndi metsamaa kõlvik (0,27 ha) moodustab 5,6% piiranguvööndis paikneva maa pindalast ning kaitsekord uuendusraiet täielikult ei keela. Astangu piiranguvööndis paiknev osa vastab Korra § 31 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega on püsielupaiga sihtkaitsevööndist tulenev oluline piirang vaid 2,1% kinnisasja pindalast ehk alla 50%, mis Korra § 31 lg 7 mõttes pole oluline piirang ega võimalda LKS § 20 lg 12 p 2 kohaselt katastriüksust omandada. Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtotstarve on samuti 100% sihtotstarbeta maa. Uuendusraie seal välistatud pole. Püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa moodustab 0,48 ha s.o 12,6% kinnisasja pindalast ja sellele laieneb Korra § 31 lg 2 (kaitsekord piirab sihtotstarbelist kasutamist oluliselt). Moonalao tn 22 katastriüksus paikneb 1,22 ha ulatuses Astangu ja Moonalao piiranguvööndites. Piiranguvööndite metsamaa kõlvik (0,79 ha) moodustab 64,8% piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja seal kasvab küps mets, kuid katastriüksus ei ole maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord uuendusraiet täielikult ei keela. Kõnealusest katastriüksusest Astangu ja Moonalao piiranguvööndites paiknev osa vastab Korra § 31 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega on püsielupaiga sihtkaitsevööndist tulenev oluline piirang vaid 12,6% kinnisasja pindalast ehk alla 50%, mis Korra § 31 lg 7 mõttes pole oluline piirang ega võimalda LKS § 20 lg 12 p 2 kohaselt katastriüksust omandada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(13)

ettevõtlusala ning detailplaneeringu koostamise käigus võib ette näha ka teisi funktsioone (nt korterelamud), siis ehituspiirkonnas nr 43 võivad olla ärihooned ja ehituspiirkonnas nr 44 mh korterelamud. Riigikohus on 18.10.2004 otsuses asjas nr 3-3-1-37-04 leidnud, et üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste määramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks. Kaebaja sai ÜP-ga arvestada sõltumata sellel hetkel kehtivast maa sihtotstarbest. Seega piirab kaitsekord oluliselt kinnistu sihtotstarbelist kasutamist LKS § 20 lg 1 mõttes. Kaitsekord piirab kaebaja kinnisasja kasutamist nii ulatuslikult, et on käsitatav de facto sundvõõrandamisena, st jätab kaebaja peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise vabadusest. Rikutud on kaebaja omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja on teinud aastaid kinnistuga seoses kulutusi, mille tagasiteenimise kaitse-eeskiri välistab, mille eest peaks kaebajal olema võimalik nõuda kinnistu kohest ja õiglase tasu eest omandamist. 4) Mäeküla tn 17 katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,15 ha, 2,1% kinnisasja pindalast) vastab Korra § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning ka Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,48 ha, 12,6% kinnisasja pindalast) vastab Korra § 31 lg-le 2. Lisaks on kinnistu koosseisu kuuluv Mäeküla tn 17 katastriüksus ühtlasi 4,79 ha ulatuses ja Moonalao tn 22 katastriüksus vastavalt 0,75 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis, mis välistab ka sellel alal kaebaja poolt ÜP-ga ettenähtud ehitusõiguse teostamise. 5) Vastustaja keeldus kinnistu omandamisest vaid seetõttu, et vastavalt Korra § 31 lg 7 „kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnatakse kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast“. 6) LKS § 20 lg-st 1 ei tulene Korra § 31 lg-s 7 nimetatud täiendavat piirangut, et riik peab omandama kinnisasja kokkuleppel omanikuga vaid siis, kui piirangud on olulised „enamal kui 50% kinnisasja pindalast“. Kaebaja võrdleb omandamismenetlust KAHOS-es reguleerituga, mis ei sea erinevalt Korrast mistahes piiranguid sellele, millisel osal (millises ulatuses) kinnisasjast on avalik-õiguslikud kitsendused kehtestatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud 06.04.2021 otsuses asjas nr 5-20-12 (p 62, 63), et põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lg 1 esimese lausega. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lg 2. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva delegatsiooninormi (määrusandlusvolituse) alusel. (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-5514, p 46; asjas nr 3-18-1432 p 33) Seadusandja pole määranud LKS-ga kindlaks valitsusele antud diskretsiooni ulatust, millal lugeda kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks (Riigikohtu lahend asjas 3-4-1-22-03, p 19). Korra § 31 lg-s 7 nimetatud piirang ei ole volitusnormiga (LKS § 20 lg 3) kooskõlas ning on seega vastuolus PS-ga. Parlamendireservatsioonist ehk olulisuse põhimõttest tulenevalt saaks LKS § 20 lg 1 alusel riigi poolt kinnisasja omandamise piirang, et kaitsekord peab piirama kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist „enamal kui 50% kinnisasja pindalast“ olla õiguspärane vaid siis, kui see tuleneks vahetult LKS-st, mitte ei oleks kehtestatud määrusega. Looduskaitseliste piirangutega maa riigi poolt omandamisel tuleb lähtuda sellest, kas maa omanik sai piirangutega kinnisasja omandamisel arvestada. (vt Looduskaitseseaduse ja

4(13)

riigivaraseaduse muutmise seaduse 289 SE eelnõu seletuskiri1). Kaebaja omandas kinnisasja teadmisega, et sellel kehtib ÜP-ga ettenähtud ehitusõigus ning ei saanud ega võinud arvestada, et kaitse-eeskiri hakkab tema omandi kasutamist piirama.2 Kaebaja hoiatas vastustajat, et piirangute seadmine toob riigile kaasa kohustuse kinnistu vastavalt LKS § 20 lg-le 1 omandada ning palus piiranguid mitte kehtestada või neid leevendada. Vastustaja aga seda ei teinud. 7) Kaebaja palub kohtul jätta kohaldamata Korra § 31 lg 7, kuivõrd see sätestab vastuolus LKS § 20 lg-ga 1 täiendava piirangu kaebaja kinnistu omandamiseks riigi poolt (piirang ei ole antud vastavalt PS § 94 lg 2 seaduse alusel ega ole volitusnormiga kooskõlas). Olukorras, kus Korra § 31 lg 7 oli ainus motiiv, miks vastustaja ei alustanud kinnistu omandamise menetlust LKS § 20 lg 13 p 2 alusel, tuleks Korra § 31 lg 7 kohaldamata jätmise tõttu käskkiri tühistada ning teha vastustajale ettekirjutus kinnisasja riigile omandamise taotluste uueks otsustamiseks. 8) Puudub vaidlus selles, et Mäeküla tn 17 katastriüksus asub enam kui pooles ulatuses (s.o kokku 69,7% ulatuses) püsielupaiga territooriumil. Seega tegelikkuses on vähemalt Mäeküla tn 17 katastriüksuse osas ka Korra § 31 lg 7 sätestatud (õigusvastane) kriteerium täidetud. Kaebaja on eelnevalt selgitanud, et sõltumata sellest, kas kinnistule kohalduvad sihtkaitsevööndis või piiranguvööndis kehtestatud piirangud, on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja ÜP järgse ehitusõiguse realiseerimine välistatud. Seega on igal juhul põhjendamatu vastustaja keeldumine Mäeküla tn 17 katastriüksuse omandamisest.

Vt https://www.riigikogu.ee/download/dcdb2f05-a087-4b5b-99e5-39db7a854e35 , vt lk 5 ja lk 7 Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahend asjas 5-21-3, kus olukord oli vastupidine, vt https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-21-3/11 , p 42.

Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e5366492-2219-3234-bc3dea3a3335c600/Looduskaitseseaduse%20ning%20keskkonnam%C3%B5ju%20hindamise%20ja%20keskkonnaju htimiss%C3%BCsteemi%20seaduse%20muutmise%20seadus

5(13)

kinnisasjade vahetamist ja võõrandamist käsitlevaid regulatsioone andmaks nendele toimingutele konkreetsed piirid. Eelnõu 927 SE seletuskirjas on LKS § 20 lg-sse 3 VV-le vastava volitusnormi lisamise vajadust selgitatud kokkuvõtvalt seaduses sisalduvast sättest tulenevate vaidluste vältimisega, et tagada normi adressaatidele selgus, eelkõige juhtudel kui sihtotstarbeline kasutamine on võimalik, kuid piiratud. Kui enne 01.04.2007 kehtinud LKS redaktsiooni kohaselt oli vahetus- ja omandamismenetluses keskkonnaministril sisuliselt pädevus määratleda, millal ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab ja millal mitte, siis alates 01.04.2007 jõustunud LKS muudatusega on seadusandja sõnaselgelt soovinud sellesisulise pädevuse anda VV-le. Seadusandja on väljendanud sellega tahet vältida juhtumeid, kus vahetus- ja omandamismenetluse läbiviija suvaotsustus võib halvendada maaomaniku võimalust asendada talle pandud avalike huvide talumiskohustus, aga samuti juhtumeid, kus riigivara arvelt kompenseeritakse eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse LKS § 20 lg 1 tähenduses kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud Korra §-s 31. Sellega on antud üheselt sisu LKS § 20 lg-s 1 sätestatud mõistele „sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“, seega ei ole tegemist määratlemata õigusmõistega LKS tähenduses. 6) Kuna kinnistu omandati enne kaitsekorra kehtestamist, siis omandamine oli LKS § 20 lg 11 mõttes lubatav. Seega tuli hinnata omandamise lubatavust kaitsekorrast tulenevate piirangute kontekstis ja kinnisasja sihtotstarbelist kasutatavust arvestades. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 sätestab, et määrusega võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1 lg 1 p-i 2 ja lg 2 p-i 20 ning § 5 lg 1 p-i 2 kohaselt I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate taimeliikide kasvukohad ning § 8 lg 2 p-ide 41, 42, 43, 44, 46 ja 51 kohaselt II kaitsekategooriasse kuuluvate loomaliikide elupaigad, mis asuvad väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid ning mida tuleb kaitsta nende liikide soodsa seisundi tagamiseks. Liigid on seal nimetatud. Sama sätte lg 2 ütleb, et Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaiga maa-ala kuulub Astangu sihtkaitsevööndisse ning Moonalao ja Astangu piiranguvööndisse. Kaitse-eeskirja § 9 kohaselt on püsielupaiga valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Kaitse-eeskirja § 10 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ning uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks ning tee või tehnovõrgu rajatise püstitamine püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks. Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punkti 2.5.4.2 kohaselt on sihtkaitsevööndis püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Olemasolevaid ehitisi, nagu näiteks tunnelladusid, võib olla vaja hooldada toetamise või konserveerimisega. Kuna tegemist on ühtlasi nahkhiirte talvituspaigaga, siis on olemasolevate ehitiste hooldustööde lubamine ka liigikaitseliselt oluline. Samuti on tunnellaod aktiivselt külastatavad ning inimeste ohutuse tagamiseks on olemasolevate ehitiste hooldamise lubamine vajalik ja õigustatud. Olemasolevate ehitiste hooldustöödena on lubatud ka näiteks sihtkaitsevööndisse jäävate silikaadist hoonete hooldamine ja ohutuks muutmine, lammutamine, olemasolevate teede/radade hooldamine ning tiikide korrastööd. Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punkti 2.5.4.3 kohaselt on ehitustegevus üldjuhul sihtkaitsevööndis keelatud, et vältida nahkhiirte talvitumispaikade ning rohe-raunjala, püstkiviriku ka pruuni raunjala kasvukohtade otsest kahjustamist ja hävimist või nende seisundi halvenemist ehitustegevusega kaasneva pinnase eemaldamise ja veerežiimi muutuste tõttu.

6(13)

Kaitse-eeskirja § 12 alusel on piiranguvööndis lubatud majandustegevus. Püsielupaiga valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis ja rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis. Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punktis 2.5.5.2 on väljatoodud, et püsielupaiga piiranguvööndites on lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis ja rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis. Kaalutlusotsuse tegemisel arvestab püsielupaiga valitseja, et Moonalao piiranguvööndisse võib lubada uusi hooneid püstitada ennekõike vanade hoonevaremete ja neid ümbritsevate vallide asukohta ning kõigi ehitiste püstitamisel tuleb maksimaalselt säilitada kõrghaljastust, et säilitada nahkhiirtele sobivat toitumisala. Astangu piiranguvööndis ei ole lubatud uute hoonete püstitamine, kuna see võib seada ohtu nahkhiirte talvituspaigana kasutuses olevad tunnellaod võimalike varingute tõttu. Samuti kahjustaks hoonete püstitamine kaitsealuste taimeliikide kasvukohti. Erandina on püsielupaiga valitseja nõusolekul rajatiste püstitamine, kuid mitte uute maaparandussüsteemide ega muude kuivenduskraavide rajamine. Seega on kaitse-eeskirja kohaselt sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ning uute ehitiste püstitamine ja püsielupaiga valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Püsielupaiga piiranguvööndites on lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis ja rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis (sellest on informeeritud ka kaebajat KeA 30.09.2019 kirjaga nr 7-4/19/984616). 7) KeA märgib siinkohal täiendavalt, et kommentaarid ehitusõiguse teostamise võimalikkuse ja üldplaneeringuga vastavuse osas on antud KeA 30.09.2019 kirjas nr 7-4/19/ 9846-16, kus muuhulgas on välja toodud, et lähtuvalt püsielupaiga väljatöötamiskavatsuse eelnõust ja avalikustamise käigus tehtud ettepanekutest lisati kavandatavasse püsielupaika ka teine piiranguvöönd (kaebuse lisa 3 kaardil hõreda rohelise viilutusega). Nimetatud piiranguvööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud ehitiste (sh tehnovõrgu) püstitamine, kusjuures hooneid võib püstitada ainult piiritletud hoonestusalale. Seega on võimaldatud ehitada hooneid kinnistule püsielupaiga vastavasse piiranguvööndisse, mis on kooskõlas nii Haabersti linnaosa üldplaneeringuga kui maaomaniku sooviga ehitusõiguse realiseerumiseks. Olenemata eeltoodust on oluline välja tuua, et käesoleval juhul ei ole ei Mäeküla tn 17 ega Moonalao tn 22 katastriüksuste puhul tegemist elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega katastriüksustega. 8) Kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p-i 1 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul turberaie kuni 0,5 ha suuruse langina 1. septembrist

maatulundusmaa sihtotstarbega, piiranguvööndi metsamaa kõlvik (0,27 ha) moodustab 5,6% piiranguvööndis paikneva maa pindalast ning kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. 9) Moonalao tn 22 katastriüksus ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa, mäetööstusmaa ega maatulundusmaa sihtotstarbega. Katastriüksusel ei ole tehtud raieid, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul ning sellel ei esine poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu. Moonalao tn 22 katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,48 ha, 12,6% kinnisasja pindalast) vastab Korra § 31 lõikele 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele katastriüksuse osale ei laiene Korra § 31 lõike 2 punktides 1–3 ja Korra § 31 lõike 6 punktides 1-3 sätestatud erandid, mille esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Moonalao tn 22 katastriüksus paikneb 1,22 ha ulatuses Astangu ja Moonalao piiranguvööndites. Katastriüksuse piiranguvööndite metsamaa kõlvik (0,79 ha) moodustab 64,8% piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja metsa arenguklass on kategoorias küps, kuid katastriüksus ei ole maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. 10) Mäeküla tn 17 katastriüksus asub 69,7% ulatuses püsielupaigas ning kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknevas osas, mis moodustab 2,1% kinnisasja pindalast. Moonalao tn 22 katastriüksus asub 44,6% ulatuses püsielupaigas ning kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknevas osas, mis moodustab 12,6% kinnisasja pindalast. Kuna piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, siis tulenevalt Korra 31 lg-st 7 ei piira kaitsekord Mäeküla tn 17 katastriüksus ega Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning riigil ei ole seda lubatav omandada. Sisuliselt on tegemist faktiliste asjaolude tuvastamisega ja nende vastavuse kontrollimisega LKS-is ja korras sätestatule. 11) LKS-is on sätestatud erand sellistele kinnistutele, mis ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas. Sätte eesmärgiks on reguleerida olukordi, kui kaitsealast väljaspoole jäävast kinnistu osast ei ole võimalik iseseisvat maakorraldusnõutele vastavat ja sihtotstarbeliselt kasutatavat kinnisasja moodustada. Ometi tuleb ka sellises LKS § 20 lg 12 nimetatud olukorras kaitsealale jäävas osas kinnistu sihtotstarbelise kasutamise olulisi piiranguid hinnata selleks ettenähtud metoodika (Korra) järgi. Mäeküla 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksusel on keskkonnaregistri kohaselt (26.01.2022 seisuga) inventeeritud II kaitsekategooria liikide elupaigad ja kasvukohad. I kaitsekategooria liikide elupaiku või kasvukohti Mäeküla tn 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksustel ei asu. 12) LKS § 20 lg 1 sätestab, et riik omandab kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on alal kehtivast kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud. LKS § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliste ja esteetiliselt väärtuslike looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade säästlikule kasutamisele kaasa aitamine. Sama seaduse § 2 kohaselt kaitstakse loodust looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega ning looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludesiga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 2

8(13)

p 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Lähtudes eeltoodud looduskaitse eesmärkidest ja põhimõtetest sätestab LKS ja selle alusel kehtestatud kaitseala kaitsekord piirangud üksnes tegevustele, mis võivad kahjustada kaitstavaid loodusväärtusi, ning sihtotstarbelise kasutamise piirangute all LKS tähenduses tuleb mõista piiranguid konkreetsete tegevuste suhtes, millele loob eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve. LKS alusel piirangute seadmisel, samuti kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisuse hindamisel ei oma olulist tähendust näiteks kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise tulemusel saadav võimalik tulu või selle võimalik vähenemine. Lisaks eeltoodule. LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks ilmtingimata kuuluma riigile, see võib sõltumata looduskaitselistest piirangutest kuuluda ka eraomandisse, sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile. LKS § 20 lg 1 sätestatud võimalus kaitstavat loodusobjekti sisaldava või tervikuna kaitstaval loodusobjektil paikneva kinnisaja võõrandamiseks on ette nähtud juhtudeks, mil riik peab seda looduskaitselistel eesmärkidel vajalikuks ja otstarbekaks, samuti LKS § 20 lg-s 13 punktis sätestatud erand, kui kinnistu täies ulatuses kaitsealal ei asu. Nagu juba eespool märgitud, kehtestatakse ala kaitsekord lähtudes looduskaitse põhimõtetest ja alal leiduvatest kaitstavatest loodusväärtustest. Piirangud on otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad kaitstavad loodusväärtused, nende ohustatus vms. Seega, mida kõrgema väärtusega loodusobjektiga on tegemist, seda olulisemad on ka kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud. 13) Riigivõimu kehtestatavad piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest piirangud kehtestatakse avalikes huvides ning ka PS kohaselt võib omandiõigust üldistes huvides piirata. Põhiseaduslik kaitse laieneb olemasolevale varale, mitte lootusele või võimalusele vara saada. LKS §-s 20 sätestatud regulatsiooni andmisega on seadusandja tunnistanud, et teatud juhtudel võib eraisiku koormamine avalike huvide kaitsmise kohustusega (tegutsemise või tegevusest hoidumise kohustusega) osutuda liiga intensiivseks omandiõiguse riiveks. Sellistel, ning üksnes sellistel juhtudel on seadusandja pidanud põhjendatuks omandiõiguse riive varalist kompenseerimist, mis LKS tähenduses väljendub eraomandis oleva kinnisasja omandamises riigi poolt. Eelnevat seisukohta toetab Riigikohtu praktika (otsused nr 3-3-1-79-05 p 13; nr 3-3-1-37-07, p-d 10 ja 12; nr 3-3-1-37-10; nr 3-3-1-37-14). Seega on Riigikohus möönnud, et sõltumata looduskaitseliste piirangute ulatusest ei ole need piirangud reeglina sedavõrd ulatuslikud, et oleksid käsitatavad sundvõõrandamisena. Samuti on kohtus leidnud kinnitust, et looduskaitseliste piirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses (TlnRnK otsused nr 3-15-2538, p 15; nr 3-17-131, p 16; otsus nr 3-16-245, p 26; otsus nr 5-213). Kinnisasjale looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel säilib omanikul faktiline käsutusõigus ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus. Rahva heaolu kindlustavad seadused on läbi aegade sisaldanud piiranguid, mille eesmärk on avatud ruumi tagamine või ajalooliste paikade säilitamine. Samuti piiranguid hoonete paiknemise tihedusele või kõrgusele. Seadusega on keelatud ka ohustatud liikidega kauplemine. Kõik need piirangud võivad omanikule kaasa tuua majandusliku kahju, kuid sellest hoolimata selliseid piiranguid ei hüvitata. Keskkonnakaitse, sh looduskaitse eesmärgil seatud piirangud on sisuliselt samad, seetõttu ei ole ka põhjust maaomanikke kohelda eriliselt. Looduse säilitamiseks on mitmeid põhjusi, millest peamine on, et inimene ise on osa loodusest ja inimkonna säilimine sõltub looduse säilimisest. Õigustatult on keskkonnaõigust käsitlevas erialakirjanduses märgitud, et kui maaomanikul oleks võimalus iga looduskaitsepiirangu korral, mis toob kaasa majanduslikus mõttes tulude vähenemise, taotleda kompensatsiooni, kujuneks keskkonnakaitse ja sh ka looduskaitse riigi jaoks väga kulukaks, kui isegi mitte võimatuks. (H.Ch.Bugge. Environmental Law In Norway. Kluver Law International, 2011, pp 30-311) 9(13)

14) Vaatamata eeltoodule on riik kehtestanud ulatuslikud hüvitusmeetmed ning üheks selliseks on näiteks eriti rangete looduskaitseliste piirangutega maa riigile omandamine. Tagamaks kõikide looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike võrdne kohtlemine looduskaitseliste piirangute hindamisel, on seadusandja LKS § 20 lg-ga 3 pidanud vajalikuks volitada Vabariigi Valitsust kehtestama ühtsed kriteeriumid. LKS sätte ja mõttega on kooskõlas arvestada kaitsekorrast tuleneva kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguna üksnes kaitsekorraga sätestatud piiranguid tegevustele, millele seab eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve, mitte aga eeldatav võimalus tulu saada. Seadusandja on 01.04.2007 jõustunud muudatusega sõnaselgelt väljendanud oma tahet anda kaitsekorrast tulenevate kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluliste piirangute kriteeriumite kehtestamine VV pädevusse. Seda enam, et VV on see organ, kelle pädevusse on antud otsustada küsimus, kas ühe või teise ala looduskaitseline väärtus on sedavõrd oluline, et see ala tuleb võtta riikliku kaitse alla. Üheks selliseks kriteeriumiks on ka oluliste piirangute pindalalise ulatuse nõude kehtestamine. Kõike eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud ka kaebuse esitaja arvamus, et Korra § 31 lg 7 on vastuolus PS §-ga 3 ja LKS § 20 lg-s 3 sätestatud volitusnormiga. Vastustaja ei nõustu, et kriteeriumid ei või olla kehtestatud määrusega. Kriteeriumite, mille alusel loetakse kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratuks LKS § 20 lg 1 tähenduses, kehtestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele ei ole vastuolus PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ega ka PS § 32 lõikes 2 sätestatud põhimõttega. Korraga kehtestatud kriteeriumid ei ole ka sisuliselt vastuolus LKS-s sätestatud looduskaitse põhimõtete ja eesmärkidega, on proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning kõikide huve võrdselt arvestavad. 15) Kaebuses on kaebaja leidnud, et Mäeküla tn 17 katastriüksuse osas on Korra § 31 lg 7 sätestatud (õigusvastane) kriteerium täidetud. KeA leiab, et Korra § 3 lg-s 7 sätestatud kriteerium ei ole täidetud, sest säte ütleb, et piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Püsielupaik ei ole iseenesest veel oluline piirang, piirangu olulisust aitavad sisustada Korra § 31 lg-tes 1-6 sätestatud tingimused. 16) KeA on oma vastusele lisanud ka kaardimaterjali, mis kajastab, mis ulatuses on kinnistu kasutamine oluliselt piiratud. Sh on kaardile täiendavalt kantud ka alal paiknevad kaitsealuste liikide elupaigad ja kasvukohad.

KOHTU PÕHJENDUSED

10(13)

Kuna looduskaitselised piirangud jätavad kaebaja faktiliselt peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest on kaebaja hinnangul tegu de facto sundvõõrandamisega, kuid põhiseadusvastane korra säte jätab kaebaja ilma isegi efektiivsest võimalusest nõuda riigilt kinnisasja omandamist koheselt ja õiglase tasu eest. See rikub kaebaja ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, samuti õiguspärast ootust, mis tulenes kaebajale juba enne kaitse-eeskirja kehtestamist kehtinud üldplaneeringust. Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et isegi kui kohaldada õigusvastast Korra § 31 lg-t 7, asub Mäeküla tn 17 katastriüksus enam kui pooles ulatuses (69,7%) püsielupaiga territooriumil ehk vastab nõudele, et piirang peab olema oluline enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Sõltumata sellest, kas kinnistule kohalduvad piirangu- või sihtkaitsevööndi piirangud, on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja ÜP järgse ehitusõiguse realiseerimine välistatud.

maakatastriseadusest. Kohus nõustub vastustajaga, et korras kriteeriumide täpsustamise tõttu pole tegemist määratlemata õigusmõistega, mis vähendab normi rakendaja poolt suvaotsuste tegemist ja sellest tulenevalt võimalikku kahju nii avalikele kui erahuvidele ning ennetab võimalikke vaidlusi. Kohane on ka vastustaja osundus, et VV on kaitsekorra kehtestaja ehk kaalub looduskaitseliste piirangute rangust ja ulatust, millest mh võib tuleneda riigile omandipõhiõiguse piirangu kompenseerimise kohustus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Vaidlusalune määrus nendele nõuetele vastab. Kuna antud juhul on katastriüksused püsielupaigas küll vastavalt 44,6% ja 69,7% ulatuses, on neil lasuvad olulised piirangud püsielupaiga sihtkaitsevööndis asumise tõttu üksnes vastavalt 12,6% ja 2,1% ulatuses kinnisasja pindalast. 12,6% ja 2,1% ulatuses tekkiv oluline piirang ei saa isegi ligilähedaselt olla oluline LKS § 20 lg 1 mõttes ega ammugi mitte kvalifitseeruda kinnisasja faktiliseks sundvõõrandamiseks (vrd RKPSJK lahend asjas 5-21-3, p-d 32-33, 36, 39). Korra § 31 lg 7 peab piirangut oluliseks kui see on enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Kohtu arvates on ilmne, et seadusandja tahteks ei saaks ka LKS-s reguleerimise korral olla kinnisasjade riigile omandamine väheintensiivse sihtotstarbelise kasutamise piirangu tõttu, arvestades, et põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides seatud omandikitsenduse hüvitamist ning looduse kaitsmine on lisaks riigi põhiseadusest tulenevale ülesandele ühtlasi igaühe kohustus (RKPSJK lahend asjas 5-21-3, p 40-41). Kõik looduskaitseliste piirangutega maad ei pea kuuluma riigile. Riigikohus on rõhutanud, et looduskaitseliste piirangute talumise kohustus on üldjuhul kõrge ja nende kehtestamist õigustab tugev üldine huvi. Kui riik peaks kompenseerima omandikitsenduse ka väheintensiivse riive korral nagu antud juhul kaebaja puhul, poleks põhiseadusest (PS § 5) tulenev rahvusliku rikkuse kaitsmise kohustus riigile materiaalselt jõukohane. Seejuures kinnisasja riigi poolt omandamiseks peab ala senise sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang tulenema üksnes kehtestatud kaitsekorrast. Tähtsust ei oma seejuures sihtotstarbelise kasutamise võimalik tulusus. Eraisikule kuuluva kinnisasja pelgalt püsielupaigas asumine ei tähenda sihtotstarbelise kasutamise olulist piirangut. Riigikohus on eelviidatud lahendis (p 36) pidanud erahuvide teenimist täielikult välistavaks olukorda, kus alal on loodusreservaadi kaitsekord ning püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekorda on käsitanud kasutamist tugevalt piiravana (p 33). Kaebaja kinnisasi on sihtkaitsevööndist tulenevate tugevate piirangutega vaid katastriüksuste lõikes 12,6% ja 2,1% ulatuses kinnisasja pindalast (vt maakatastri kaart, vastustaja 27.01.2022 vastuse lisa 5). Püsielupaiga Astangu piiranguvööndis on Mäeküla tn 17 katastriüksusest 4,79 ha ning Moonalao tn 22 katastriüksusest 0,75 ha ja Moonalao piiranguvööndis 0,47 ha. Kinnisasi on 100% ulatuses sihtotstarbeta maa, ehk sellele pole määratud nt elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarvet. Kinnistul kasvab küpset metsa, mille puhul pole piiranguvööndisse jäävas osas uuendusraie täielikult välistatud (Kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p 1). Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus ning KeA nõusolekul uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis (ennekõike vanade hoonevaremete ja neid ümbritsevate vallide asukohta) ja rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis (Kaitse-eeskirja § 12; selle seletuskirja p 2.5.5.2). Sihtkaitsevööndisse jäävas osas võib olemasolevaid ehitisi üksnes ohutuse tagamiseks hooldada (Kaitse-eeskirja §-d 9 ja 10). Kohus möönab, et asjakohased LKS-ga kooskõlas olevad kaitse-eeskirja sätted (tutvudes ka vastavate sätete kohta käiva seletuskirjaga) ei võimalda vaidlusalustel katastriüksustel eeldada tulusa äritegevuse arendamist (nt tulusat eluja/või ärihoonete ehitus vms), kuid omandikitsenduste kompenseerimisel (kinnistu riigi poolt omandamisel) tuleb lähtuda kaitsekorrast tulenevast kinnisasja senise sihtotstarbekohase kasutamise olulisest piirangust, mitte võimalikult tulusa kasutamise võimalikkusest. Tähtsust ei oma praeguse vaidluse kontekstis kaebaja argumendid looduskaitsepiirangute kehtestamise menetluse kestusest ja sellel ajal tehtud kinnistuga seotud kulutustest ning

12(13)

jätkuvast menetlusest kohaliku kaitseala moodustamiseks. Neid asjaolusid Kord kinnisasja omandamisel arvesse võtta ei võimalda. Asjakohane pole kaebaja võrdlus muude avalikes huvides seatavate piirangutega, mille puhul rakendub KAHOS. Seadusandja on looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamise teadlikult KAHOS-e reguleerimisalast välja jätnud, kuna looduskaitselised piirangud ei too reeglina kaasa sundvõõrandamise olukorda. Eelnev ei tähenda siiski seda, et faktilise sundvõõrandamise olukorra tekkimisel (nt eraomandis maale loodusreservaadi kaitsekorra kehtestamisel) ei võiks nõuda hüvitist PS § 32 lg 1 teisest lausest tulenevalt (vt Riigikohus 12.11.2018 otsuses asjas 3-16-812). Kohus kaebaja puhul faktilise sundvõõrandamise olukorra tekkimise väitega ei nõustu.

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.