Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 17. november 2022, Tartu 3-20-1484
Haldusasi
Xu kaebus Tartu Vangla poolt kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. augusti 2021. a otsus Xu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. augusti 2021. a otsus muutmata.
2.Tagastada Xule apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
3.Jätta rahuldamata Xu taotlus asja lahendamiseks istungil.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 19. detsember 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X viibis Tartu Vanglas vahistatuna ning alates 4. aprillist 2017 kinnipeetavana. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 4. aprilli 2017. a määruse alusel piirati Xu lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamist ning eraldati ta teistest kinni peetavatest isikutest. Lisapiirangud tühistati maakohtu 10. mai 2018. a määrusega.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, milles palus mõista välja hüvitis talle lisapiirangutega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kahju väljendus selles, et lisapiirangute tõttu sai kaebaja tervis kahjustada.
3.Tartu Halduskohtu 25. augusti 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja staatuseks oli kinnipeetav alates 4. aprillist 2017. Kaebaja väitel põhjustati talle kahju sellega, et tal puudus võimalus liikuda vähemalt 4 tunni ulatuses väljaspool kambrit. Vangistusseaduse (VangS) § 102 kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. KrMS § 1431 lg 1 võimaldab muuhulgas kahtlustatava või süüdistatava täielikku eraldamist teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. VangS § 102 on erinormiks kinnipeetavatele oma osakonna piires liikumist võimaldavatest sätetest, st VangS § 8 lg-st 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 1, millest tulenevalt on kinnipeetavatel võimalik oma osakonna piires liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Kaebajale loodi alates 12. veebruarist 2018 võimalus viibida väljaspool oma kambrit nii, et ta ei puutunud seejuures kokku teiste kinnipeetavatega, kuid sellega ei antud talle õigust vabal ajal oma osakonnas liikuda VSkE § 8 lg 1 tähenduses. Vangla võis seda teha, kuid tal ei olnud kohustust seda teha.
3.2.Kaebaja väitel tekitati kahju ka sellega, et ta ei saanud kasutada sektori külmkappi, veekeedukannu, pliiti ja raamatukogu. Kohus leidis, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust luua kinnipeetavatele külmkapi, veekeedukannu ja pliidi kasutamise võimalus ning osutada raamatukoguteenust. Raamatukogust raamatute laenutamise võimalus oli kaebajal olemas.
3.3.Kaebaja võimalused kehakultuuriga tegelemiseks olid piisavad. Ta oli kambris üksi ja sai teha harjutusi oma äranägemisel. Jalutusboksi suurus oli 12,5 ruutmeetrit, mis on ühele isikule kehakultuuriga tegelemiseks piisavalt avar. Alates 12. veebruarist 2018 avardusid kaebaja liikumisvõimalused veelgi, kuna ta sai liikuda ja soovi korral kehakultuuriga tegeleda.
3.4.Vangla oli kaebajale individuaalse täitmiskava koostamisel ja vangla riietuse andmisel õigusvastaselt tegevusetu, kuid kaebajale ei ole tekitatud sellega kahju. See ei saanud põhjustada kaebajale füüsilist või hingelist valu ega kannatusi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kui kaebaja vahistatu staatus ära langes ja ta muutus kinnipeetavaks, siis vanglal tuli täita tema suhtes lisapiirangutest hoolimata vangistusseaduse sätteid. Nii tuleneb vangistusseaduse kommenteeritud väljaandest.
4.2.Uuesti tuleks lugeda Tartu Vangla direktori 7. veebruari 2018. a käskkirja, millega kehtestati kaebajale ajutine kõrvalekaldumine päevakavast.
4.3.Vangla oleks saanud tagada kaebajale kõik kinnipeetavatele ettenähtud võimalused.
4.4.Halduskohus ei ole süvenenud kaebaja hüvitisenõudesse ega olnud erapooletu.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja pole põhjendanud, miks ta leiab, et kohtunik ei olnud erapooletu.
5.2.Alles alates 12. veebruarist 2018 avanes vanglal võimalus paigutada kaebaja selliselt, et kaebaja sai liikuda elusektsiooni eraldatud osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib seoses apellatsioonkaebusega üldistavalt, et kaebaja apellatsioonkaebus sisaldab paljuski lihtsalt kommentaare halduskohtu otsusele või soovitusi tutvuda erinevate dokumentidega, aga mitte põhjendusi, miks kaebaja halduskohtu otsusega ei nõustu. Neist kommentaaridest ja soovitustest on küll järeldatav kaebaja rahulolematus
halduskohtu otsusega, kuid ainuüksi apellandi rahulolematus ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.
8.Kaebaja arvates ei saanud pärast tema staatuse muutumist kinnipeetavaks enam tema suhtes lisapiiranguid kohaldada. KrMS § 1431 lg 1 sätestab, et kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Selles sättes kasutatud mõiste „vangistuses viibiv“ tähendab kinnipeetavat VangS § 2 tähenduses, st vanglas vangistust kandvat süüdimõistetut. Seega annab see säte aluse kohaldada piiranguid ka kahtlustatavale või süüdistatavale, kes on juba kinnipeetava staatuses varasema süüdimõistmise tõttu. Seetõttu on alusetu kaebaja seisukoht, et talle kui kinnipeetavale ei tohtinud lisapiiranguid kohaldada. Viidatud säte annab aluse just kinnipeetavale lisapiirangute kohaldamiseks. Vangla on käitunud õiguspäraselt, kui täitis prokuratuuri määrust ning kohaldas kaebaja suhtes lisapiiranguid. Miski ei viita sellele, et vangla oleks väljunud prokuratuuri määrusega ettenähtust.
9.Kaebaja soovitus tutvuda vangistusseaduse kommenteeritud väljaandega ei ole asjakohane. Kohtu ülesanne on ise kehtivat õigust kohaldada ning õigusakti kommentaarides antud seisukohad ei ole kohtule siduvad. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus sellel küsimusel lähemalt ega anna ka hinnangut sellele, kas kaebaja mõistis vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes esitatud seisukohti õigesti.
10.Tartu Vangla direktori poolt 7. veebruari 2018. a käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes kõrvalekaldumist päevakavast, millega anti kaebajale võimalus liikuda väljaspool oma kambrit eraldatud tsoonis. Kaebaja seisukohtadest võib järeldada, et kaebaja arvates oleks võinud sellist soodustavat kõrvalekaldumist tema suhtes kohaldada juba varem. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vanglal puudus kohustus sellise soodustava erisuse tegemiseks kaebaja suhtes ning vastavalt ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et seda soodustust oleks tema suhtes kohaldatud juba varem. Seega ei ole selle soodustuse varem kohaldamata jätmine õigusvastane. Vangla on selgitanud, et varem puudusid vanglal sellise lahenduse kohaldamiseks võimalused (vt vangla vastus apellatsioonkaebusele, p 11).
11.Alusetu on kaebaja etteheide, et halduskohus polnud erapooletu ning ei süvenenud kaebaja hüvitisenõudesse. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis viitaksid halduskohtu erapoolikusele. Neile asjaoludele pole arusaadaval viisil viidanud ka kaebaja. Mis puudutab hüvitisenõudesse süvenemist, siis on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul hüvitisenõuet põhjalikult analüüsinud, seda õigesti tõlgendanud ning ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis võimaldaks teha halduskohtule etteheiteid seoses hüvitisenõude analüüsimisega.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Miski ei kinnita kaebaja seisukohta, et vangla on tema suhtes prokuratuuri määrust täites ja selle alusel lisapiiranguid kohaldades käitunud õigusvastaselt. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja arvates on õigusvastane hoopis piirangute kohaldamise aluseks olnud prokuratuuri 4. aprilli 2017. a määrus, siis sellega tekitatud kahju hüvitamiseks on tal õigus pöörduda maakohtusse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.
13.Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend tuleb kaebajale tagastada, kuna see on asja materjalides juba olemas.
14.Kaebaja taotlus istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Faktilised asjaolud on asjas piisavalt selged ning puudub vajadus nende täpsustamiseks. Kaebaja on saanud esitada oma seisukohad korduvalt kirjalikult. Halduskohtumenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 2 võimaldab asja lahendada kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas eeltoodud kirjaliku menetluse kohaldamise eeldused täidetud. Lisaks räägib kirjaliku menetluse kasuks see, et nii on võimalik lahendada asi märksa kiiremini ning hoida kokku kõigi menetlusosaliste ressursse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.