X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamis-tingimustega perioodil 13.05.2017 – 11.05.2018
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Raul Kadaste
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastustaja 09.08.2021 esitatud tõendid vastu võtmata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.09.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 24).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja X esitas 13.05.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 18-20). Kaebaja soovis kahju hüvitamist 6770 eurot seoses kinnipidamistingimustega perioodil 15.02.2017 – 11.05.2018. Kaebaja tugines sellele, et talle ei tagatud kõiki kinnipeetavale ette nähtud õigusi, sh võimalust liikuda vähemalt 4 tundi päevas osakonna piires. Kaebaja pidi taluma ebainimlikke tingimusi ja tal tekkis psüühikahäire, mida tal enne ei olnud.
2.Tartu Vangla jättis 13.07.2020.a otsusega nr 1-13/96-2 (tl 22-23) kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 15.02.2017 – 12.05.2017 osas läbi vaatamata ja perioodi 13.05.2017 – 11.05.2018 osas rahuldamata. Vangla hinnangul oli kahju hüvitamise taotlus perioodi 15.02.2017 – 12.05.2017 osas esitatud tähtaega ületades ja tähtaja ennistamiseks mõjuvat põhjust ei olnud. Perioodi 13.05.2017 – 11.05.2018 osas puudus vangla tegevuses
õigusvastasus, kuna kaebajale kohaldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 sätestatud lisapiiranguid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse alusel.
3.Kaebaja esitas 10.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse perioodil 13.05.2017 – 11.05.2018 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja hinnangul alandas vangla tema väärikust ja kahjustas tervist. Tervise kahjustamine seisneb selles, et kaebajal tekkis psüühikahäire, segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Kaebaja vahistati 02.01.2017. Tartu Maakohtu 15.02.2017.a määrusega kriminaalasjas 1-124881 pöörati täitmisele kaebajale määratud vangistus. Kaebaja hinnangul oli ta alates 15.02.2017 vangistusseaduse tähenduses kinnipeetav. Vastustaja teadis seda, kuna maakohtu määrus edastati vanglale. Vastustaja jagas kohe kaebaja isikuarvel raha nii, nagu tehakse kinnipeetavaga. Kaebajale oleks tulnud tagada kõik kinnipeetava õigused. Kaebaja andmetel on Tartu Vanglas olemas üks kamber, kus on võimalik kohaldada prokuratuuri määrusest tulenevaid piiranguid kinnipeetavale ja kus kaebaja oleks saanud viibida. Kaebaja tõi välja järgmised konkreetsed asjaolud: - tal puudus võimalus liikuda vähemalt 4 tunni ulatuses päevas väljaspool kambrit (kuni 12.02.2018); - ta ei saanud kasutada sektori külmkappi, veekeedukannu ja pliiti; - ta ei saanud käia A-korpuse raamatukogus, et laenutada õppekirjandust ja uuemaid raamatuid; - ta ei saanud käia spordisaalis või suuremas jalutusaedikus, kus oli võimalus joosta ja tegelda spordiga (ta jalutas boksis suurusega 2,5 x 5 m); - talle ei antud kuni 09.02.2018 vangla riietust. Oma riideid pidi ta omal kulul ise hooldama; - talle ei koostatud tähtaegselt individuaalset täitmiskava. Ta ei saanud seetõttu tegelda taasühiskonnastavate tegevustega. Alates 12.02.2018 tekkis kaebajal 07.02.2018.a käskkirja nr 1-1/27 alusel õigus liikuda väljaspool kambrit. See näitab, et seda oleks kogu aeg saanud teha. Kaebaja õiguste rikkumine lõppes 11.05.2018, kui ta paigutati lahtisesse sektorisse E-12.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja staatus muutus pärast Tartu Maakohtu 15.02.2017.a määruse kriminaalasjas 1-12-4881 jõustumist vahistatust süüdimõistetuks. Viidatud määrus jõustus 31.03.2017 ning saadeti Tartu Vanglale täitmiseks 04.04.2017. Kaebaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks alates 04.04.2017. Prokuratuuri määrusega kohaldati kaebaja kui kinnipeetava suhtes teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest eraldamist kuni kriminaalmenetluse lõpuni, piirang tühistati Tartu Maakohtu 10.05.2018.a määrusega. Vastab tõele, et kaebajal ei olnud võimalik alates 04.04.2017 kuni 12.02.2018 liikuda iga päev vähemalt nelja tunni vältel väljaspool elukambrit. Samas ei ole tegemist vanglapoolse õigusvastase tegevusega. Prokuratuuri määruse täitmiseks oli vangla õigustatud piirama kaebaja vanglasisest liikumisvabadust. Vangla pidi paigutuste teostamisel arvestama kaebaja kuriteokaaslaste paiknemistega ning neile seatud piirangutega. Samuti tuli arvestada nende kinnipeetavate paiknemistega, keda kaebaja võis potentsiaalselt mõjutada. Kaebajat oli võimalik paigutada üksnes E-hoonesse. Iga paigutus, mida vangla kaebaja, tema kuriteokaaslaste ja võimalike suhtlusvõrgustikku kuuluvate kinnipeetavate osas teostas, oli kaalutletud ning nende teostamisel pidas vangla rangelt silmas
prokuratuuri kehtestatud piiranguid. Paigutuste teostamisel võeti arvesse kõiki võimalikke suhtlusteid, näiteks et suhtlus ei saaks toimuda ühe elusektsiooni kinnipeetavate vahel, akna kaudu õues viibivate kinnipeetavatega, eri korrustel viibivate kinnipeetavate vahel. Vastab tõele, et alates 12.02.2018 paigutas vangla kaebaja selliselt, et tagada talle õigus liikuda eluosakonna piires päevas nelja tunni vältel. See sai võimalikuks, kuna vanglal avanes võimalus paigutada kaebaja E-11 elusektsiooni kambrisse 3100 (E-11 elusektsioon oli paigutuse teostamise ajal suletud eluosakond) ning võimaldada tal liikuda samal korrusel paikneva E-12 elusektsiooni eraldatud osas (E-12A) ja kasutada seal asuvat kööginurka. Piirkonnas E-12A paikneb ka kamber 3132, kuid see on osakonda E-12 kuuluv kamber ja selles kambris viibija saab suhelda teiste kinnipeetavatega läbi kambri ukse ajal, mil E-12 osakond on avatud. Seega kambris 3132 ei oleks saanud kaebajale seatud piiranguid täita. Vastustajal ei olnud võimalik lasta kaebajal eraldi päevakava alusel liikuda üheski teises elusektsioonis kui E-12A, kuna teistes elusektsioonides ei ole ehituslikult ühtegi taolist eraldatud ala. Samuti ei tulnud kõne alla kaebaja igapäevane transportimine erinevate E-hoone korruste vahel, viimaks teda mõnest teisest elusektsioonist E-12A elusektsiooni vaba aega veetma, sest vältida tuli igasuguseid kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega. See, et kaebaja ei saanud kasutada külmkappi, veekeedukannu ja pliiti või külastada raamatukogu, oli tingitud eeltoodust. Kaebajale oli tagatud regulaarne toitlustamine ja eluosakonna köögis olevate seadmete kasutamise võimaluse puudumine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Kuigi kaebaja ei saanud raamatukogus füüsiliselt kohal käia, oli raamatute lugemise ja laenutamise võimalus kaebajale tagatud (tl 103-104). Kehtiv õigus ei näe ette, milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada. Vangla riietuse andmise ja individuaalse täitmiskava koostamise tähtaeg algas 04.04.2017, mitte 15.02.2017. Vastab tõele, et esimene individuaalne täitmiskava kinnitati inspektorkontaktisiku poolt 11.01.2018 ja vanglavorm anti kaebajale 09.02.2018. Vangla riietuse andmise tähtaega õigusaktides ei ole, kuid seda oleks tulnud teha varem. Vangla hilines ka täitmiskava koostamisega, kuna kaebaja suhtes lõppes vastuvõturežiim 04.07.2017. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal seetõttu tekkinud rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Kaebaja ei ole esitanud avaldusi seoses vangla riietusega. Ka individuaalse täitmiskava olemasolul ei oleks kaebajat prokuratuuri määruse tõttu saanud tööle rakendada. Sotsiaalprogrammide eesmärgiks ei ole üksinda kambris viibimise kahjulike mõjude leevendamine ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus sotsiaalprogrammide läbiviimist nõuda. Kaebajal oli muid võimalusi leevendada üksikvangistuse mõjusid - kaebaja sai paluda kokkusaamisi vangla kaplaniga, rääkida vangla psühholoogi ja psühhiaatriga, osaleda lühiajalistel kokkusaamistel, mis talle olid lubatud, lugeda raamatuid, tellida ise või lugeda vangla poolt pakutavaid ajalehti ja ajakirju, suhelda inspektor-kontaktisikuga ning vangla sotsiaaltöötajaga. Asjaolu, et kaebaja ei saanud osaleda tegevustes, mis hõlmas ka teisi kinnipeetavaid, ei sõltunud vanglast. Tartu Vangla meditsiiniosakonna hinnangul (tl 105) on kaebajal Tartu Vanglas 08.05.2017 diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, kuid see ei saanud tekkida kaebuses toodud põhjustel. Diagnoosi ajal oli kaebaja viibinud Tartu Vanglas umbes kolm kuud. Sarnaseid kaebusi on kaebaja arstile avaldanud ka 27.04.2010 (närvilisus, ülemäärane muretsemine, meeleolu langus, ärrituvus, rahutu uni, vähene teotahe). Kaebaja diagnoosiks oli juba 26.02.2010 - 31.01.2017 mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta, isiksusehäire alkoholist.
5.Kohtute infosüsteemi alusel tuvastas kohus alljärgneva. - Tartu Maakohtu 15.02.2017.a määrusega kriminaalasjas 1-12-4881 (tl 58-59) pöörati
täitmisele Tartu Maakohtu 25.05.2012.a otsusega kaebajale mõistetud karistuse ärakandmata osa. Karistuse kandmise aja algust arvati määruse kuulutamisest ehk alates 15.02.2017. Määrus jõustus 31.03.2017. Määrusele tehti jõustumismärge ja see edastati Tartu Vanglale 04.04.2017. - Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 04.04.2017.a määrusega kriminaalasjas nr 16260100099 (tl 60, edaspidi prokuratuuri määrus) tühistati kaebaja suhtes varasemalt kohaldatud tõkend vahistamine. Samas piirati KrMS § 1431 lg 1 alusel kaebaja lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi (välja arvatud kokkusaamised emaga), kirjavahetust ja telefoni kasutamist ning eraldati kaebaja täielikult teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest alates 04.04.2017 kuni kriminaalasjas menetluse lõpuni. Määrus saadeti täitmiseks Tartu Vanglale. - Tartu Maakohtu 10.05.2018.a määrusega kriminaalasjas 1-17-6021 (tl 61-62) tühistati kaebajale KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud ning määruse tegemise ajal kehtivad lisapiirangud. Määrus ei olnud edasikaevatav. Kohtu seisukoht Tõendite vastu võtmata jätmine
6.Vastustaja esitas 09.08.2021 tõendid, mille esitamise tähtaeg oli 16.07.2021 (tl 119-143). Vastustaja põhjendas seda suurenenud töökoormusest tingitud eksimusega. Kaebaja esitas 11.08.2021 avalduse, milles palus jätta tõendid vastu võtmata, kuna need on esitatud hilinemisega. Kaebaja märkis, et ta esitas 14.07.2021 taotluse pikendada uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamise tähtaega, kuid kohus jättis selle rahuldamata. Pooli tuleb kohelda võrdselt.
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 1 ja § 51 lg 4 tuleneb, et kui kohus määras tõendite esitamiseks tähtaja, siis hilinenult esitatud tõendit menetleb kohus üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Praegusel juhul ei saa kohus hilinenult esitatud tõendeid vastu võtta, kuna see põhjustaks menetluse viibimist. Kohtul tuleks sel juhul otsuse tegemine edasi lükata ning määrata pooltele uued tähtajad seisukohtade esitamiseks ja vastaspoole seisukohtadele vastamiseks. Samuti ei saa eksimust pidada mõjuvaks põhjuseks tähtaja möödalaskmisel. Tõendite vastu võtmata jätmise tõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks vastustaja väidet, et kaebajal avaldusid juba 27.04.2010 kaebuses nimetatutega sarnased sümptomid ning kaebaja diagnoosiks oli 26.02.2010 - 31.01.2017 mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta, isiksusehäire alkoholist. Liikumisvõimaluse ning külmkapi, veekeedukannu, pliidi, raamatukogu ja spordirajatiste kasutamise võimaluse puudumine
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Õigusnormidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse
õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Vastustaja tegutses avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes. Kohus käsitleb järgmisena seda, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane.
9.Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle kahju sellega, et tal puudus võimalus liikuda vähemalt 4 tunni ulatuses päevas väljaspool kambrit. Praeguses kohtuasjas on vaatluse all periood 13.05.2017 – 11.05.2018 ning pooled on ühel meelel, et sel perioodil oli kaebaja staatuseks kinnipeetav. Kohus siiski selgitab lühidalt, et kaebajal ei ole õigus selles, et tema staatuseks oli kinnipeetav alates 15.02.2017. Kaebaja staatuseks on kinnipeetav alates 04.04.2017. Kaebajale määratud tingimisi vangistus pöörati täitmisele kohtumäärusega, mis jõustus 31.03.2017. Maakohus tegi määrusele jõustumismärke ja edastas selle Tartu Vanglale 04.04.2017. Vastustaja ei saanud muuta kaebaja staatust jõustumata kohtumääruse alusel või enne seda, kui kohus jõustunud määruse talle edastas. Lähtuda ei saa kuupäevast, mil määrus tehti või millest alates arvestatakse kaebaja karistusaega. Karistusõiguses on tavapärane, et karistusaega arvestatakse tagasiulatuvalt, näiteks alates kuupäevast, mil isik vahistati või mil tingimisi karistuse täitmisele pööramine otsustati. See ei muuda isiku staatust tagantjärele kinnipeetavaks. Vangistusseaduse (VangS) § 102 kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. KrMS § 1431 lg 1 reguleerib vabaduspiiranguga isikule, sh kinnipeetavale kohaldatavaid piiranguid ning võimaldab muuhulgas kahtlustatava või süüdistatava täielikku eraldamist teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Kaebaja oli samaaegselt kinnipeetav ja kahtlustatav / süüdistatav ning talle sai kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldada lisapiiranguid prokuratuuri määruse alusel.
10.VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas (VSKE) ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. VSKE § 8 lg 1 alusel võib kinnipeetav väljaspool kambrit oma osakonna piires liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei ole eelnimetatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Kohtu hinnangul on VangS § 102 erinormiks VangS § 8 lg 1 ja VSKE § 8 lg 1 suhtes. Kui kinnipeetavale on VangS § 102 ja KrMS alusel kohaldatud piiranguid, siis võib see kaasa tuua kinnipeetavale ette nähtud vaba liikumise võimaluse puudumise. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et osakonnasisese vaba liikumise õigust ei ole ka muudel alustel teistest eraldatud või mitte oma tavapärases asukohas paikneval kinnipeetaval. Sh võib see õigus kinnipeetaval puududa olukorras, kuhu ta ei ole sattunud oma tahte või tegevuse läbi (näiteks kinnipeetav, kes on teda ähvardava ohu ärahoidmiseks paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, või meditsiiniosakonnas viibiv kinnipeetav).
11.Kaebuse põhjal paiknes kaebaja osakonnas E-2. Tartu Vangla kodukorra lisaks 1.4 olev Ehoone 1, 2, 8, 11. ja psühhiaatriaosakonnas (suletud osakonnad) paiknevate kinnipeetavate päevakava osakonnas liikumiseks vaba aega ette ei näe.
Kaebaja suhtes ei saanud kohaldada VSKE § 8 lõiget 1, kuna selles sättes nimetatud vaba aeg oma osakonnas liikumiseks tähendab aega, mil osakond on avatud ja selle piires saavad vabalt liikuda kõik selle osakonna kinnipeetavad. Kui vastustajal tuli täita prokuratuuri määrust kaebaja täieliku eraldamise kohta, siis ei olnud õigusvastane see, et kaebaja päevakavas puudus aeg, mil osakond oleks avatud ja kõigil kinnipeetavatel võimalus osakonna piires liikuda. Kui kaebaja hinnangul tekitas VSKE § 8 lõikes 1 sätestatud võimaluse puudumine talle kahju, siis oli tegemist prokuratuuri määrusest tingitud kahjuga, mille hüvitamist kaebaja saab taotleda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alusel ja korras.
12.Vastustaja lõi alates 12.02.2018 kaebajale võimaluse viibida 4 tundi päevas väljaspool oma kambrit, nii et ta ei puutunud seejuures kokku teiste kinnipeetavatega. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodu käsitletav vaba ajana oma osakonnas liikumiseks VSKE § 8 lg 1 tähenduses. Kaebajale ei antud õigust osakonna piires vabalt liikuda, vaid kaebaja paigutati kambrisse, mille juurde kuulus võimalus kasutada elusektsiooni eraldatud osa. Vangla võib korraldada lisapiirangutega kinnipeetavatele võimaluse graafiku alusel vms viisil väljaspool kambrit liikuda, kuid tal ei ole kohustust seda teha. Vastustaja selgituse põhjal on Tartu Vanglas üks sellist võimalust pakkuv kamber ning varem ei olnud see vaba. Kohtul puudub põhjus selle selgituse õigsuses kahelda.
13.Kaebaja toob kahju tekkimise alustena välja ka selle, et ta ei saanud kasutada sektori külmkappi, veekeedukannu ja pliiti ning A-korpuse raamatukogu. Vastustaja esitas tõendi selle kohta, et raamatute laenutamise võimalus oli kaebajale tagatud (tl 103-104). Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust luua kinnipeetavale külmkapi, veekeedukannu ja pliidi kasutamise võimalus. Kaebajal selliste võimaluste puudumist ei saa pidada õigusvastaseks. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale ka subjektiivset õigust nõuda raamatukoguteenuse osutamist vanglas, rääkimata sellest, et kaebaja saaks esitada nõudeid raamatute valikule või kättesaadavusele. VangS § 30 lg 1 kohaselt on vanglal kohustus tagada võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kaebaja ei saa raamatukoguteenusele omapoolseid nõudeid esitada. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et tal oli raamatukogust raamatute laenutamise võimalus ja ta on seda kasutanud.
14.VangS § 55 lg 1 alusel tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kaebaja väitel ei olnud tal võimalust kehakultuuriga tegelda, kuna ta ei saanud käia spordisaalis või avaramal jalutusväljakul. Kaebaja puhul toimus VangS § 55 lg 2 ette nähtud igapäevane jalutuskäik jalutusboksis mõõtmetega 2,5 x 5 m. Pikaajalise kohtupraktika põhjal ei tulene VangS § 55 lõikest 1 kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt ja kehakultuuriga tegelemise võimaluseks saab pidada ka harjutuste tegemist kambris või jalutuskäigu ajal (vt näiteks Tallinna Halduskohtu 09.04.2021.a otsus asjas 3-19-1426 p 8.1 ja 3.14 ning seal viidatud kohtupraktika). Kõige uuemas kohtupraktikas on mööndud, et isiku puhul, kes viibib pikemat aega 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, võib vanglal tekkida kohustus luua isikule täiendavaid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks, järgides samas ka tema suhtes kehtivaid piiranguid. Näiteks saab paigaldada isiku jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia isik paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue. Vanglal sellise kohustuse olemasolu ja ulatus sõltub konkreetsetest asjaoludest - kas isikul oli võimalus tegelda kehakultuuriga oma
kambris, kui suur ja millise sisustusega oli jalutusboks jne (Riigikohtu 17.06.2021.a otsus asjas 3-19-1416 p 36-42). Viidatud lahendis oli kaebajaks isik, kes viibis vahi all üle kolme aasta.
15.Kohtu hinnangul olid kaebajal piisavad võimalused tegelda kehakultuuriga. Kaebaja viibis kambris üksi, seega oli tal võimalik teha kambris meelepäraseid harjutusi omal äranägemisel. Jalutusboks suurusega 12,5 m2 on ühele isikule piisavalt avar selleks, et tegelda seal kehakultuuriga. Alates 12.02.2018 avardusid kaebaja liikumisvõimalused, kuna ta sai liikuda ja soovi korral kehakultuuriga tegelda ka väljaspool kambrit. Kaebaja suhtes ei kehtinud piirangud sedavõrd pika aja jooksul, et pidada õigusvastaseks kaebajale täiendavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste loomata jätmist.
16.Kokkuvõttes ei olnud kaebajal VSKE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisvõimaluse puudumine, külmkapi, veekeedukanu, pliidi ja A-korpuse raamatukogu kasutamise võimaluse puudumine ning piiratud võimalused kehakultuuriga tegelemisel õigusvastased. Sel juhul on neil alustel kahju tekitamise nõude rahuldamine välistatud ning muude kahju hüvitamise eelduste käsitlemine ei ole vajalik. Hilinemine individuaalse täitmiskava koostamise ja vangla riietuse andmisega
17.Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle kahju ka sellega, et kaebajale ei koostatud tähtaegselt individuaalset täitmiskava ja ei antud vangla riietust. Vastustaja võttis hilinemise omaks: kaebajale individuaalse täitmiskava koostamise tähtaeg oli 04.07.2017, kuid täitmiskava kinnitati 11.01.2018 ning vangla riietus anti kaebajale 09.02.2018, kuid seda oleks tulnud teha varem. Kohtu hinnangul on mõistlik lähtuda eeldusest, et ka vangla riietus tuli kaebajale anda VangS § 14 lg 4 sätestatud tähtaja ehk vastuvõtuosakonnas viibimise aja jooksul, s.o hiljemalt 04.07.2017. Seega oli vastustaja kaebajale individuaalse täitmiskava koostamisel õigusvastaselt tegevusetu ligikaudu 6 kuu jooksul ja vangla riietuse andmisel ligikaudu 7 kuu jooksul. Järgmisena tuleb hinnata, kas kaebajal on seetõttu tekkinud kahju.
18.RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).
19.Kaebaja väitel põhjustas vastustaja talle mittevaralist kahju, täpsemalt alandas kaebaja väärikust ning kahjustas tema vaimset tervist (kaebajal tekkis uus psüühikahäire). Kohtu hinnangul ei saanud oma riietuse kasutamine põhjustada kaebajale füüsilist või hingelist valu või kannatusi ehk ei saanud tekitada mittevaralist kahju ühelgi RVastS § 9 lg 1 sätestatud alusel. See, kui kaebaja pidi riideid omal kulul hooldama, võib kujutada endast varalist kahju. Varalise kahju hüvitamist ei ole kaebaja kohtueelses menetluses taotlenud ja sellist nõuet ei ole kohus menetlusse võtnud. Individuaalse täitmiskava puudumine iseenesest ei saanud samuti olla valu või kannatuste põhjuseks. Kaebaja selgituse kohaselt tõi individuaalse täitmiskava puudumine endaga kaasa
selle, et kaebaja ei saanud osaleda taasühiskonnastavates tegevustes. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et taasühiskonnastavate tegevuste puudumine ligikaudu 6 kuu jooksul sai põhjustada kaebajal psüühikahäire tekkimise või põhjustada hingelist valu või kannatusi sel määral, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
20.Kui kaebajal ei ole kahju tekkinud, siis ei saa kaebaja nõuet rahuldada olenemata vastustaja tegevusetuse õigusvastasusest. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
21.Kohus selgitas 21.01.2021.a määruses, et praeguse kohtuasja raames ei saa käsitleda kaebaja viibimist üksikvangistuses ja selle võimalikke mõjusid kaebajale. Kaebaja eraldati teistest isikutest prokuratuuri määruse alusel. Kui kaebaja hinnangul tekkis talle seetõttu kahju, siis selle hüvitamist tuleb taotleda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alusel ja korras. Menetluskulud. Selgitused
22.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
23.Kohus vabastas kaebaja 21.01.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
24.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.