Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 07. november 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-323
Haldusasi X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ punktide 1—7 õigusvastasuse tuvastamise, Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri prefekti 10.01.2022 käskkirja nr 1.9-2.7/5p „Politseiteenistusest vabastamine“ õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks kohustamise ning ATS § 105 lõikes 1 ja § 101 lõikes 6 ning PPVS § 97 lg 1 punktis 3 sätestatud hüvitiste välja mõistmise nõuetes. Menetlusosalised
Kaebaja: X. X Esindaja: v.adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Irina Punko
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. Xi kaebus osaliselt ning
1.1.tunnistada õigusvastaseks Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri prefekti 10.01.2022 käskkiri nr 1.9-2.7/5p „Politseiteenistusest vabastamine“;
1.2.mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. Xi kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vastava hüvitise täpse summa välja arvutamiseks ja kaebajale välja maksmiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. Xi kasuks välja menetluskulu 595 eurot ja 38 senti.
4.Määrata vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi poolt X. Xile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 1574 eurot ja 40 senti (sh. käibemaks).
5.Kohustada X. Xi hüvitama riigi õigusabi tasu 314 eurot ja 88 senti kas ühekordse makse või vabalt valitud suurusega osamaksetena ühe aasta jooksul käesolevas kohtuotsuse jõustumisest arvates.
SELGITUSED:
▪
Käesolev kohtuotsus toimetatakse pooltele kätte.
▪
Poolel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kuna kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ei ole pooltele eelnevalt teatavaks tehtud, on poolel apellatsioonkaebuse esitamiseks võimalus 30 päeva jooksul kohtuotsuse talle kätte toimetamisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.1.Kaebaja töötas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kärdla politseijaoskonna piirkonnaja menetlusgrupi väärteomenetleja ametikohal.
1.2.Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“ või „vastustaja“) 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ (edaspidi „RAR käskkiri“) kehtestati kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirjas ei ole põhjendusi esitatud, ent on viidatud PPA 06.10.2021 COVID-19 riskianalüüsile. Selles analüüsis on leitud, et muuhulgas kaebaja ametikohal saab tööd teha „ vaid nakkusohutust tõendanud inimene. Kuna testimised võivad liiga kaua aega võtta ning arvestades ka tööiseloomu võib see ebamõistlikult kulukaks minna. Seetõttu saab nakkusohutust tõendada vaktsineerimisega Covid-19 vastu või läbipõdemise tunnistusega“.
1.3.Kaebaja ja hulk teisi PPA ametnikke vaidlustasid RAR käskkirja Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-21-2583) 1. Kõnealuses menetluses keelas halduskohus esmalt esialgse õiguskaitse korras kaebaja teenistusest vabastamise kuni 10.12.2021. Hiljem ehk 23.12.2021 määrusega kohaldas 1 Algselt taotles kaebaja kõnealuses haldusasjas esitatud kaebusega RAR käskkirja tühistamist ning alternatiivselt temaga teenistussuhte lõpetamise keelamist. Kuivõrd PPA 03.03.2022 käskkirjaga 1.1-1/19 tunnistati RAR käskkiri kehtetuks, avaldas kaebaja 18.03.2022 haldusasjas 321-2583 tehtud avalduses, et soovib RAR käskkirja tühistamisnõudelt üle minna selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
esialgse õiguskaitse meedet Tallinna Ringkonnakohus, peatades kaebaja suhtes RAR käskkirja kehtivuse kuni 07.01.2022. Tallinna Halduskohus tegi 07.01.2022 samas haldusasjas 3-21-2583 määruse, mille resolutsiooni punkt 1 on sõnastatud järgmiselt: „Politsei- ja Piirivalveametil keelata Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted kuni kohus on lahendanud haldusasjades nr 3-21-2583 ja 3-21-2605 Tallinna Halduskohtule 04.01.2022 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused“.
1.4.PPA andis 10.01.2022 käskkirja nr 1.9-2.7/5p (edaspidi „vallandamiskäskkiri“), millega vabastas kaebaja politseiteenistusest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi „ATS“) § 95 alusel seoses teenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega, kuna kaebaja ei vastanud RAR käskkirjas sätestatud nõudele. Vallandamiskäskkirjas märgitakse, et tegemist on teenuste toimepidevuse ja kõigile teenistujatele ohutu töökeskkonna tagamiseks kehtestatud täiendava tervisenõudega ning osutatakse sellele, et politsei seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks võib olla vajalik kiiresti rakendada politseiametnikke tavapärasest erinevas kohas või viisil, mistõttu on oluline, et teenistujad oleksid terved. Samuti märgitakse seal, et vaktsineerimine võimaldab PPA-l oma ülesannete täitmiseks vähendada politseiametnike raske haigestumise riski ning viiruse ülekandumist, samas kui alternatiivseid meetmeid, millega saavutataks sama eesmärk, ei ole.
2.1.Kaebaja esitas 09.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb esiteks vallandamiskäskkirja õigusvastaseks tunnistamist, teiseks teenistusest vabastamise aluse muutmist nii, et aluseks oleks koondamine (ATS § 90 lg 1 p 3), kolmandaks ATS § 105 lg 1 alusel ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest 16 027,14 euro suuruse hüvitise välja mõistmist, neljandaks politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi „PPVS“) § 97 lg 1 punkti 3 alusel koondamise tõttu vabastamise korral ette nähtud 6678 euro suuruse hüvitise välja mõistmist ning viiendaks ATS § 101 lg 6 alusel koondamisest etteteatamise tähtaja mittejärgimisega kaasneva 2588,88 euro suuruse hüvitise välja mõistmist. 28.03.2022 kohtumäärusega liitsin käesoleva asjaga eelnevalt haldusasja 3-21-2583 raames esitatud kaebaja nõude RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks.
2.2.Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamine oli õigusvastane, kuna RAR käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimiskohustuse panemine oli põhjendamatu. Seejuures on kaebaja esiteks seisukohal, et Eesti õiguses puudub õiguslik alus kohustusliku vaktsineerimisnõude kehtestamiseks ning täpsustab, et selliseks aluseks ei saa olla RAR käskkirja õigusliku alusena viidatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi „TTOS“) § 134 lg 2 ega Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. aasta määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 punkt 11. Kaebaja leiab, et neid sätteid ei saa
tõlgendada nii, et need annavad õiguse vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks, kuna sellise tõlgenduse korral oleksid need vastuolus põhiseadusega. Teiseks leiab kaebaja, et vaktsineerimiskohustus oli igal juhul ebaproportsionaalne, kuna see polnud PPA poolt väidetava toimepidevuse tagamise eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ega mõõdukas. Kaebaja viitab sellele, et olukorras, kus valdav osa politseiametnikest oli vaktsineeritud, ei saanud ülejäänutelt, sh temalt vaktsineerimise nõudmine mingisugust olulist täiendavat kasu anda. Kaebaja osutab sellele, et vaktsiinide tõhususe ja võimalike kõrvaltoimete kohta olemas olev teave oli vastukäiv ning PPA eesmärgi saavutamiseks oleks ainus tõhus meede olnud ametnike testimine. Samuti leiab kaebaja, et tõhusateks meetmeteks viiruse leviku tõkestamisel olnuks isikukaitsevahendite kasutamise ning käte ja pindade puhastamisega seotud rangemate nõuete kehtestamine. Kaebaja viitab sellele, et olemas olnud teabest nähtus, et nakatuda ja eeskätt viirust edasi kanda võivad ka vaktsineeritud inimesed. Kolmandaks märgib kaebaja, et PPA riskianalüüsis oli riskitase määratud ilmselgelt ebamõistlikult suurena, arvestades, et olemas olnud andmete kohaselt põdes enamik inimesi COVID-19 haigust kergelt ning suri vaid 0,81% nakatunutest, mis on väiksem hooajalise gripiga nakatunute suremusest. Neljandaks toob kaebaja esile, et igal juhul oli tema teenistusest vabastamise ajaks PPA riskianalüüs vananenud, kuna selleks ajaks oli domineerivaks muutunud viiruse omikrontüvi, mida puudutavad andmed näitasid üheselt, et sellega nakatunud põevad haigust kergemalt, haiglaravi vajadus on väiksem ning liiati ei ole olemasolevad vaktsiinid selle tüve vastu kuigi tõhusad.
2.3.Kaebaja hinnangul oli tema teenistussuhte lõppemise tegelikuks aluseks koondamine, millega ta põhjendab ka oma nõuet muuta vastavalt teenistusest vabastamise alust. Kaebaja on seisukohal, et kuna COVID-19 vastu vaktsineerimise nõuet ei tulene ühestki seadusest, peab selline nõue selgelt tulenema ametijuhendist ning kuivõrd kaebaja ei andnud nõusolekut oma ametijuhendisse sellist nõuet puudutava klausli lisamiseks, tuli ta koondada vastavalt ATS § 90 lg 1 punktile 3, makstes talle ka koondamisega seoses seaduses ette nähtud hüvitised.
2.4.Kaebaja leiab, et õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu talle välja maksmisele kuuluva hüvitise suuruse kindlaks määramisel tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevalt uue töövõi teenistuskoha leidmise keerulisust, samuti seda, et kaebaja elab Hiiumaal, kus töö leidmine on niigi raske, ent mandrile tööle asumine nõuab tõsiseid ja kulukaid ümberkorraldusi kogu kaebaja pere jaoks.
2.5.19.09.2022 esitatud seisukohas möönis kaebaja, et haldusasjas 3-212583 tehtud Tallinna Halduskohtu 07.01.2022 kohtumäärust võib mõista nii, et sellega keelati ka kaebaja teenistusest vabastamine. Samas rõhutab kaebaja, et olenemata esialgse õiguskaitse kehtimisest või mitte
kehtimisest, esinevad muud, miks tema teenistusest vabastamine oli õigusvastane.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, rõhutades, et PPA avalike ülesandeid arvestades peab olema igal ajahetkel tagatud piisav hulk terveid ja teenistuskohustusi täita suutvaid politseiametnikke ning vaidlustatud otsuste tegemise ajal olemas olnud teave õigustas järeldust, et ametnike vaktsineeritus vähendab oluliselt haigestumise ja raske haigestumise riski politseiametnike hulgas ning aitab seega paremini kui mistahes muu meede tagada PPA toimepidevuse ja seadusega PPA-le pandud ülesannete täitmise. Vastustaja leiab seejuures, et RAR käskkirja näol ei olnud tegemist otsese vaktsineerimiskohustusega, samas kui riskianalüüsi objektiivsuses ega kvaliteedis ei ole alust kahelda. Vastustaja märgib, et kaebaja töötas väärteomenetleja ametikohal, mis eeldas ka teenistuskohustuse täitmist väljaspool tööruume ning igal juhul oli tema töö otseselt seotud inimestega, mistõttu võis ta kokku puutuda piisknakkuse teel inimeselt inimesele leviva SARS-CoV-2 viirusega. Vastustaja on seisukohal, et TTOS andis õiguse kehtestada rangemad tööohutuse nõuded ning tagada seeläbi PPA-s ohutud töötingimused isikkoosseisu vaktsineerituse läbi.
3.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega, mis puudutavad kaalutlusõiguse rikkumist ning selgitab, et isikukaitsevahendite kasutamine, käte ja pindade desinfitseerimine ja võimalusel kaugtöö rakendamine olid PPA-s kasutusel juba enne vaktsineerimisnõude kehtestamist, ent ei osutunud piisavaks. Vastustaja on seisukohal, et PPA toimepidevuse tagamiseks oli vaktsineerimise nõue sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vastustaja märgib, et vaktsineerimata teenistujate puhul oli oht, et nad põevad suure tõenäosusega COVID-19 haigust raskemini ning võivad seetõttu sattuda haiglaravile, viibivad nad ka töölt eemal kauem, mis tööandja vaatest tähendab olulist ressursi puudust ning töö ümberkorraldamise vajadust, millega võib kaasneda nii elanikkonnale osutatavate oluliste teenuste mahu vähenemine või teatud juhtudel tähtaegade pikenemine. Vastustaja leiab, et mõeldavaks alternatiiviks ei olnud vaktsineerimata ametnike üle viimine teisele tööle, kuna vastav nõue oli vajalik kõigil PPA ametikohtadel. Samuti ei olnuks vastustaja hinnangul mõeldav vaktsineerimata ametnike teenistussuhte peatamine, kuna see oleks endast kujutanud avalike ressursside ebaotstarbekat kasutamist pelgalt seetõttu, et teenistujad ei soovi kaotada tööd, samas ei saanuks vastustaja võtta ametisse uut inimest.
3.3.Vastustaja tõdeb, et kuigi vaktsiinid ei hoia täielikult ära haigestumist COVID-19 haigusesse ega välista haiglaravile sattumist, oli tegemist olemasolevatest tõhusaima meetmega eesmärgi saavutamiseks. Mis puudutab kaebaja argumente seoses viiruse omikron-tüvega, siis osutab
vastustaja Ravimiameti 11.01.2022 teatele, et just vaktsineerimine on pandeemiast jagu saamisel vältimatu.
3.4.16.09.2022 täiendavas vastuses leiab vastustaja, et haldusasjas 321-2583 tehtud Tallinna Halduskohtu 07.01.2022 määrusest tulenev keeld ei kehtinud kaebaja suhtes, kuna kaebaja ei olnud eelviidatud määruse aluseks olnud esialgse õiguskaitse taotluse esitajate hulgas, mida kaebaja esindaja oli halduskohtu nõudel sõnaselgelt ka täpsustanud. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei olnud tasunud ka riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Vastustaja hinnangul mõistsid nii menetlusosalised kui kohus 07.01.2022 kohtumäärust ühtmoodi ehk selliselt, et kaebaja ei kuulu nende isikute hulka, kelle vallandamine selle määrusega keelati.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane, kuna kaebaja vabastati teenistusest ajal, mil kehtiv esialgse õiguskaitse määrus selle keelas. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu tuleb kaebaja kasuks ATS § 105 lg 1 alusel välja mõista hüvitis, mis vastab tema kolme kuu keskmisele palgale, kuna ei esine selliseid erilisi asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise. Kaebaja nõue teenistusest vabastamise aluse muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja teenistusest vabastamise hetkel ei oleks olnud alust tema vabastamiseks kaebuses nimetatud alusel ehk koondamise tõttu. Kuna kaebaja teenistusest vabastamise ajal koondamissituatsiooni ei esinenud, on põhjendamatud ka koondamise tõttu teenistusest vabastamisega kaasnevate hüvitiste välja mõistmise nõuded. Eraldi ei ole kaebaja õiguste kaitseks vaja läbi vaadata RAR-käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõuet, kuna see nõue tuleb lugeda hõlmatuks teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamise ja õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest hüvitise saamise nõuetega ning viimati nimetatud nõuetest sõltumatult ei ole RARkäskkirja õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
5.Kaebaja vabastati teenistusest 10.01.2022 käskkirjaga ning tema teenistussuhte viimaseks päevaks jäi 12.01.2022. Haldusasjas 3-21-2583 on Tallinna Halduskohus teinud 07.01.2022 määruse, mille resolutsiooni punkt 1 on sõnastatud järgmiselt: „Politsei- ja Piirivalveametil keelata Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted kuni kohus on lahendanud haldusasjades nr 3-212583 ja 3-21-2605 Tallinna Halduskohtule 04.01.2022 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused.“ See kohtumäärus kehtis sellisena ka kaebaja teenistusest vabastamise hetkel. Viidatud kohtumääruse sissejuhatavas osas on kaebajate hulgas nimetatud ka X. X, kes oli haldusasjas 3-21-2583 kaebajaks kuni 28. märtsini 2022, mil tema poolt eelviidatud haldusasjas esitatud nõuded liideti käesoleva haldusasjaga. Haldusasjas 3-21-2583 tehtud 07.01.2022 kohtumääruses – nagu muuseas ka samas asjas 03.02.2022 tehtud kohtumääruses – ei ole halduskohus täpsustanud, et esialgse õiguskaitse meedet
kohaldatakse vaid osade selles haldusasjas kaebaja staatuses olnud isikute suhtes. Selles, et X. X ei olnud nende haldusasja 3-21-2583 kaebajate hulgas, kes 04.01.2022 uue esialgse õiguskaitse taotluse esitasid, on vastustajal õigus. Tõepoolest, pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohus oli varasemast esialgse õiguskaitse määrusest tuleneva keelu kehtivust pikendanud kuni 07.01.2022, esitasid haldusasjas 321-2583 uue esialgse õiguskaitse taotluse 24 kaebajat, kelle hulka X. X ei kuulunud. Eeltoodule vaatamata ei saa 07.01.2022 kohtumääruse resolutsiooni mõista nii, et sellega keelati üksnes nende isikute vabastamine, kes 04.01.2022 ja 06.01.2022 taotlustes seda taotlesid. Viidatud kohtumääruse resolutsioonis on kasutatud sõnastust „keelata lõpetada kaebajatega teenistussuhted“, seejuures mõiste „kaebajad“ on selgelt määratletud kohtuotsuse sissejuhatavas osas esitatud menetlusosaliste loendis, kus figureerib ka X. X. Asjaolu, et X. X 04.01.2022 esialgse õiguskaitse taotluse esitajate hulka ei kuulunud, ei välistanud muuhulgas vallandamise keelamist esialgse õiguskaitse korras, kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus esialgset õiguskaitset kohaldada ka omal algatusel. Seetõttu ei ole asjakohane vastustaja viide sellele, et üksnes kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ja kohus peab seda aktsepteerima. Kuna kohus võib esialgset õiguskaitset kohaldada ka omal algatusel, ei takistanud miski paljude kaebajatega kohtuasjas kohaldamast osade kaebajate poolt esitatud taotluses esile toodud põhjendustest lähtudes esialgset õiguskaitset ka ülejäänute suhtes. Vastustajal on seejuures õigus selles, et eelviidatud 07.01.2022 kohtumääruse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks pidanud vajalikuks omal algatusel esialgset õiguskaitset kohaldada. Samavõrd tõsi on aga see, et nimetatud määrusest ei saa ka järeldada, et kohus oleks selgelt otsustanud esialgset õiguskaitset X. Xi suhtes mitte kohaldada. Siinkohal tuleb kõigepealt tähele panna, et 07.01.2022 kohtumääruse puhul on tegemist HkMS § 252 lg 4 alusel tehtud määrusega, mis ei sisalda põhjendusi. Ühelgi juhul ei saa selle kohtumääruse resolutsiooni tõlgendada aga nii, et seal kasutatud mõiste „kaebajad“ ei hõlma X. Xi. Võimalik, et tegemist on kohtu eksimusega määruse resolutsiooni sõnastamisel ning võimalik, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel pidas kohus silmas siiski vaid 04.01.2022 taotluse esitanud isikuid, ent sellise võimaluse olemasolu ei luba määruse resolutsioonile anda sellist tõlgendust, nagu vastustaja soovib. Kohtulahendi ebapiisav põhjendatus või eksimused resolutsiooni sõnastamisel ei mõjuta kohtulahendi resolutsiooni kehtivust. HkMS § 162 lõike 1, § 177 lõike 1 ja § 178 lõike 3 koosmõjust tuleneb, et esialgse õiguskaitse määruse õiguslikult siduv osa on määruse resolutsioon. Kohtumääruse resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta. Sellest sättest tuleneb muuhulgas vajadus võimaliku arusaamatuse korral tõlgendada kohtulahendi resolutsiooni eeskätt grammatiliselt. Olukorras, kus kohtumäärus on tehtud kohtumenetluses, mille esemeks kaebus, mille on esitanud hulk isikuid, kelle kohus on sama määruse sissejuhatavas osas (HkMS § 161 p 7) määratlenud kaebajatena, ning määruse resolutsioonis on kasutatud mõistet „kaebajad“, tuleb resolutsiooni mõista selliselt, et see hõlmab kõiki kaebajaid, mitte osasid neist. Asjaolu, et ilmselgelt ei saanud ka kaebaja aru, et
esialgne õiguskaitse kehtib ka tema suhtes, eelviidatud seisukohti ümber ei lükka. Selles, et kaebaja arvas, et tema suhtes esialgne õiguskaitse ei kehti, ei ole seejuures mingisugust vaidlust. Esialgse õiguskaitse olemasolule on esmakordselt tähelepanu pööratud alles käesolevas kohtuasjas 21.07.2022 tehtud kohtumääruses. Nii nagu poolte kokkuleppega ei saa kohtulahendi resolutsioonile anda teistsugust sisu kui sellel on, ei saa selle tõlgendamisel olla argumendiks ka see, et mõlemad pooled seda selle määruse tegemise ajal mingil kindlal, ent vääral moel mõistsid. Siinkohal tuleb tähele panna, et esialgse õiguskaitse määrusest tuleneva keelu adressaat oli vastustaja, kellel pidi 07.01.2022 kohtumäärust lugedes tekkima vähemalt kahtlus, et selle resolutsioonist tulenev keeld võib hõlmata ka kaebajat. Eeltoodud põhjustel tuleb 07.01.2022 haldusasjas 3-21-2583 tehtud kohtumääruse resolutsiooni mõista nii, et halduskohus keelas kõigi tol hetkel selles menetluses kaebaja positsioonis olnud isikute teenistusest vabastamise RAR-käskkirjast tulenevate nõuetele mittevastavuse tõttu.
6.Eeltoodust tulenevalt vabastati kaebaja teenistusest ajal, mil esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud kohtumäärus selle sõnaselgelt keelas. Selles olukorras tuleb lugeda, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane ning seda olenemata sellest, kas kaebaja muud väited, mis puudutavad vaktsineerimiskohustuse kehtestamise sisulist õigusvastasust, on põhjendatud või mitte. Seetõttu ei ole kaebuse lahendamiseks kaebaja esitatud sisuliste argumentide käsitlemine vajalik.
7.Käesolevas haldusasjas tehtud 28.03.2022 määrusega võtsin menetlusse RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude, leides, et „[selles] menetlusetapis ei [olnud] põhjust välistada, et kaebaja õiguste kaitseks on vajalik riskianalüüsi käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis ehk teisisõnu ei saa pidada ilmseks, et selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud juba 9.02.2022 esitatud kaebuse nõuetega“. Leian siiski, et kohtuotsuse tegemisel ei saa RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik olla mistahes muul põhjusel kui vaid seoses teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamisega. Käesolevaks ajaks on RAR käskkiri kehtetuks tunnistatud ning kaebusest ei nähtu, et selle alusel oleks kaebaja suhtes tehtud mistahes muid toiminguid või antud muid haldusakte peale vallandamiskäskkirja. Mingisugust preventiivset või rehabiliteerivat huvi, mis väljuks teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamise ja sellega seotud kahju hüvitamise nõude piiridest, kaebajal RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamise vastu olla ei saa. HkMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. HkMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Eeltoodud sätetest tulenevalt eeldab kaebuses esitatud teatud nõude rahuldamine seda, et nõue on lubatav kohtuotsuse tegemise aja seisuga. RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal aga ühelgi juhul enam vajalik ei ole. See ei ole vajalik ka õigusabikulude välja mõistmise seisukohast, kuna RAR käskkirja õigusvastasust puudutavate argumentide näol
on sisuliselt tegemist argumentidega, millega kaebaja põhjendas vallandamiskäskkirja õigusvastasust. Seega ei saa käesolevas asjas tekkida olukorda, kus kaebaja jääks menetluskulude jagamisel halvemasse olukorda tulenevalt sellest, et RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõuet kohtuotsusega ei rahuldata. See nõue tuleb sisuliselt hõlmatuks lugeda vallandamiskäskkirja õigusvastasuse ja hüvitise välja mõistmise nõuetega. RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamine nõue eraldivõetuna on HkMS § 45 lg 2 kohaselt lubamatu ning tuleb rahuldamata jätta.
8.ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
9.Eeltoodud põhjustel tuleb vallandamiskäskkiri õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis. Hüvitise suurendamine oleks põhjendatud juhul kui vallandamine on toimunud eriliselt inetul moel või kui selle tagajärjed on ametniku jaoks keskmisest raskemad. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Kaebaja teenistusest vabastamine ei olnud tingitud vastustaja soovist konkreetselt kaebajat kiusata või vabaneda temast mingisugustel otseselt tema tööülesannete täitmisega mitte seotud põhjustel. Tegemist on tavapärase õigusvastase vallandamisega, mis õigustab seaduses ette nähtud harilikus määras. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema jaoks on teenistusest vabastamise tagajärjed keskmisest raskemad. Kaebaja töötas väärteomenetlejana, sellist laadi tööd on võimalik leida ka teistes haldusorganites peale PPA. Kaebaja ei ole väitnud, et tema haridus, väljaõpe, varasem töökogemus vms asjaolud oleksid sellised, et tal oleks eriliselt raske leida muud oma oskustele ja kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks üksnes mingisugune politsei-spetsiifiline eriharidus. Ka seda, et kaebaja elab Hiiumaal, ei saa pidada asjaoluks, mis muudaks vallandamise tagajärjed tema jaoks keskmisest raskemaks. Ent isegi kui möönda, et erialase töö leidmine mandril eeldab keskmisest tüütumaid ja kulukamaid era- ja perekonnaelulisi ümberkorraldusi ning kui selle pinnalt tõdeda, et vallandamise tagajärjed on kaebaja jaoks mõnevõrra keskmisest raskemad, siis tuleb silmas pidada ka seda, et kaebajal oleks olnud võimalus enda vallandamist vältida esialgse õiguskaitse abil. Mõistagi, kaebaja ei pidanud esialgset õiguskaitset taotlema ega juhtima vastustaja tähelepanu sellele, et temast sõltumatult oli halduskohus 07.01.2022 kohtumääruses esialgset õiguskaitset kohaldanud. Olukorras aga, kus kaebaja kui üks paljudest sarnases olukorras olnud ametnikest loobub mõistlikest püüetest teenistusest vabastamist vältida, samas kui teised neid püüdlusi jätkavad, saab teha järelduse, et ta leppis vallandamise tagajärgedega ja eeskätt sellega, et hilisema eduka vaidlustamise korral ei pruugi ta saada suuremat hüvitist kui kolme kuu keskmine palk. ATS § 105 lõikes 1 sätestatud hüvitise näol on olemuselt tegemist hüvitisega õigusvastase vallandamisega põhjustatud kahju eest ning seetõttu tuleb hüvitise suurendamisel üle seaduses sätestatud tavapärase määra mõistlikult arvesse
võtta isiku enda tegevust kahju ära hoidmisel. Eeltoodud põhjustel pole kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurendamine põhjendatud.
10.Põhjendamatu on kaebaja nõue muuta teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta vabastatuks koondamise tõttu. Teenistusest vabastamise aluse muutmist nõudes saab teenistusest vabastatud ametnik nõuda vabastamise aluse muutmist mõne sellise aluse vastu, mille kohaldamist oleks ta tal olnud teenistusest vabastamise hetkel õigus nõuda. Eeskätt on selliseks aluseks teenistusest vabastamine ametniku enda soovil. Teenistusest vabastamise aluse muutmise nõude peamine eesmärk on vältida edaspidi ametnikule kahju tekkimist tulenevalt sellest, et vallandamist puudutavates dokumentides kajastub mingisugune häbimärgistav teenistusest vabastamise alus (nt vabastamine distsiplinaarsüüteo tõttu). Teenistusest vabastamise aluse muutmine selliselt, et aluseks loetakse koondamine, on põhimõtteliselt siiski võimalik, ent seda vaid juhul kui ametnikul oleks õigusvastaselt teenistusest vabastamise ajal olnud õigus nõuda enda koondamist ATS § 90 lõike 2 alusel. Antud juhul kumbagi selles lõikes sätestatud alustest kaebaja teenistusest vabastamise hetkel ei esinenud. ATS § 90 lg 2 punkt 2 puudutab olukorda, kus muutub ametikoha asukoht, millega käesoleval juhul tegemist ei olnud. ATS § 90 lg 2 p 1 kohaselt võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, mis eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. See koondamise alus on rangelt seotud ametijuhendi muutmisega ega anna ametnikule õigust nõuda enda koondamist mistahes muude tööprotsessi muudatuste korral, kui sellega ametijuhendi muutmist ei kaasne. Antud juhul kaebaja ametijuhendit ei muudetud. Kaebaja seisukoht, et RAR käskkirjas kehtestatud vaktsineerimisnõude näol oli sisuliselt tegemist ametijuhendi muutmisega, ei ole õige. Politseiametnikule esitatavad terviseseisundiga seotud nõuded ei ole ametijuhendi esemeks. ATS § 52 lg 1 kohaselt määratakse ametijuhendiga esiteks ametikoha teenistusülesanded, teiseks ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele kehtestatud nõuded ning kolmandaks summeeritud tööaja, valveaja või öötöö kohaldamise korral sellekohane märge. Nõue, et ametnik peab olema vaktsineeritud – isegi kui sellise nõude kehtestamine on põhimõtteliselt lubatav – ei ole seotud ühegagi eelnimetatutest, eelkõige ei ole tegemist haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele kehtestatud nõudega. Seega ei pea selline nõue sisalduma ametniku ametijuhendis. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebajal õigust nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist nii, et aluseks oleks koondamine. Kaebaja ei ole nõudnud teenistusest vabastamise aluse vahetamist mõne muu aluse (näiteks omal soovil vabastamise) vastu. Mõne muu aluse valimine kohtu algatusel väljuks kaebuse piiridest. Seega tuleb teenistusest vabastamise aluse muutmise nõue rahuldamata jätta.
11.Kuivõrd puudub alus kaebaja teenistusest vabastamise aluseks muutmiseks nii, et aluseks oleks koondamine, tuleb rahuldamata jätta ka kaebaja nõuded mõista välja koondamishüvitis ja koondamisest etteteatamise tähtaja rikkumisega seotud hüvitis.
12.Käesolevas kohtuasjas 10.02.2022 on kaebajale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi osutajaks olev vandeadvokaat esindas seejuures eelnevalt, sh haldusasjas 3-21-2583 ning ka käesoleva kaebuse koostamisel kaebajat lepingu alusel. Riigi õigusabi osutaja on 13.06.2022 ning 19.09.2022 esitanud taotlused riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Esimesena nimetatud taotluses on taotletava tasu suurus 1698 eurot (millele lisandub käibemaks) ning osutatud õigusabi seisneb pärast kaebuse esitamist tehtud toimingutes kogumahuga 1459 minutit. Taotluse esimesel kolmel real ning viimasel kahel real tehtud toimingute eest taotletava tasu suurus on põhjendatud. Taotluse ridadel 4—8 kajastuvad perioodil 25.05.2022—13.06.2022 tehtud kogumahuga 1299 minutit (ehk 21 tundi 39 minutit), mille sisuks oli vastustaja 09.05.2022 vastuse läbitöötamine ja sellele kaebaja 13.06.2022 vastuse koostamine. Arvestades vastustaja vastuse mahtu ja seal esitatud väidete detailsust, samuti seda, et vastustaja vastus hõlmas kaebuse läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise taotlusi, mis olid juba 12.05.2022 kohtumäärusega rahuldamata jäetud ning ka seda, et kaebaja on 13.06.2022 seisukohas teatud määral juba kaebuses esitatud seisukohti sisuliselt korranud, ei ole sedavõrd suur ajakulu neile toimingutele põhjendatud. Seega tuleb vastavas osas riigi õigusabi tasu vähendada umbes 30%, lugedes põhjendatud ajakuluks umbes 15 tundi. Kokku tuleb 13.06.2022 taotluse alusel põhjendatuks lugeda tasu, mis vastab õigusabi osutamisele 17 tunni (ehk 34 pooltunni) ulatuses ning milleks on justiitsministri 26. juuli 2016. määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 11 lõikest 1 tulenevalt 34x36=1224 eurot, millele lisandub käibemaks 244,80 eurot. 19.09.2022 taotluses on taotletava tasu suuruseks 88 eurot, mis on taotluses kajastatud toiminguid arvestades mõistlik. Tasule lisandub käibemaks 17,60 eurot. Kokku tuleb riigi õigusabi tasuks määrata seega 1224+244,8+88+17,60=1574,40 eurot.
13.HkMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Enne RÕA määramist on kaebaja teinud kulusid asjas 3-21-2583 kokku 217,12 euro ulatuses. Kulu kandmist kinnitavad arved koos aruandega on esitatud 13.06.2022 ning kulu on põhjendatud ja mõistliku suurusega. Kuna haldusasjas 3-21-2583 esitatud nõue liideti käesoleva kohtuasjaga, on kulud seotud käesoleva asjaga. Neid kulusid ei muuda põhjendamatuks see, et kaebaja nõue RAR käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks jääb rahuldamata, kuna nimetatud nõue on hõlmatud vallandamiskäskkirja õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise välja mõistmise nõuetega. Argumendid, mille kaebaja esitas haldusasjas 3-21-2583, olid asjassepuutuvad vallandamiskäskkirja vaidlustamisel. Lisaks sellele on kaebaja kandnud õigusabikulud seoses vallandamiskäskkirja peale esitatud kaebuse koostamisega summas 489,60. Sellist kulu ei saa pidada ülemääraseks. Seega on kaebaja kandnud õigusabikulusid kokku 217,12+489,60=706,72 eurot. Lisaks sellele on kaebaja tasunud haldusasjas 321-2583 riigilõivu 30 eurot. Vaidluse sisu arvestades on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Kaebuse saab lugeda rahuldatuks 80% ulatuses: kaebaja põhiline eesmärk oli vallandamise õigusvastasuse tuvastamine ja sellega seotud hüvitise saamine. Selle eesmärgi kaebaja saavutas. Asjaolu, et kaebaja ei saa seaduses sätestatuga võrreldes
tavapärasest suuremat hüvitist, mida ta taotles, ei luba asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise osakaal oleks väiksem. RAR käskkirja õigusvastasust puudutavad argumendid on seejuures lahutamatult seotud vallandamiskäskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõudega. Koondamisega kaasnevate tagajärgede kohandamise nõude osas jääb kaebus rahuldamata, ent selle nõude kaalu kogu kaebuses ei saa pidada suuremaks kui 20%. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 30+706,72x80%=595,38 eurot.
14.Kaebajale on antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi kulud kas ühekordse makse või vabalt valitud suurusega osamaksetena ühe aasta jooksul käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebajal riigi õigusabi tasu hüvitada osas, milles kaebus rahuldamata jäi ehk 20% ulatuses. Seega tuleb kaebajal hüvitada riigi õigusabi tasu 1574,40x20%=314,88 eurot.
15.Käesolevas asjas ei ole pooltele pärast asja arutamise uuendamist tehtud teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega, küll aga on pooled saanud esitada oma täiendavad seisukohad ja taotlused. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja määramise eesmärk on eelkõige määrata kindlaks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemise algus. HkMS § 181 lõikest 1 tuleneb siiski, et kui menetlusosalisele ei ole teadet kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta eelnevalt kätte toimetatud, hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates. Seega ei kahjusta HkMS § 132 lõikes 1 sätestatu eiramine antud juhul menetlusosaliste huve. Apellatsioonitähtaeg kummagi poole jaoks hakkab kulgema otsuse talle kätte toimetamisest arvates.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.