1.Kohtla-Järve Linnavalitsus jättis 16. jaanuari 2019. a kirjaga rahuldamata kaebaja taotluse Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise lepinguga nr 2-8.6/136 määratud liinikilomeetri maksumuse muutmiseks. Kaebaja vaidlustas keeldumise kaebuse esitamisega Tartu Halduskohtule.
2.Tartu Halduskohus 30. oktoobri 2019. a otsusega rahuldas asjas nr 3-19-312 kaebuse ja kohustas Kohtla-Järve Linnavalitsust kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama. Tartu Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega.
Riigikohus selgitas seejuures1, et kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse üksnes osas, millega ta taotles vastustaja kohustamist tõsta liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohustati vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Ka vastustaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust. Seetõttu väljus ringkonnakohus halduskohtu otsust tervikuna tühistades apellatsioonkaebuse piiridest. Halduskohtu otsus jõustus apellatsioonitähtaja möödumisel osas, milles seda polnud vaidlustatud (HKMS § 176 lg 2 teine lause).
3.Kohtla-Järve Linnavalitsus vaatas kaebaja taotluse uuesti läbi 4. veebruari 2020. a korraldusega nr 60 ning otsustas hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu 2019. aasta eest 0,01 eurot liinikilomeetri kohta.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a korralduse nr 60 tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse kindlakstegemist koos kohustatava ettekirjutuse tegemise nõudega – kohustada Kohtla-Järve Linnavalitsust tõstma liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019 ning tõstma liinikilomeetri maksumust 1,17 euroni tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020.
5.Kaebaja esitas 9. mail 2022 vastustajale taotluse, milles palus vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus liinikilomeetri hinna muutmiseks arvestades Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusest tulenevaid juhiseid.
6.Vastustaja keeldus 18. juuli 2022. a otsusega nr 2-5.7/1532-1 taotluse rahuldamisest ja jäi seisukohale, et kaebaja taotlus on lahendatud 4. veebruari 2020. a korraldusega, mistõttu puudub alus haldusmenetluse uuendamiseks.
7.Kaebaja esitas 2. augustil 2022 kohtule kaebuse muutmise taotluse, millega soovis täiendada kaebust vastustaja 18. juuli 2022. a otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamise nõudega osas, milles vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse vaadata uuesti läbi kaebaja taotluse liinikilomeetri hinna muutmiseks.
8.Tartu Halduskohus 27. septembri 2022. a määrusega muu hulgas jättis kaebuse muutmise taotluse rahuldamata (resolutsiooni punkt 1). Halduskohus selgitas, et 9. mail 2022 vastustajale esitatud kaebaja taotlus haldusmenetluse uuendamiseks seoses Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega ei ole tähtaegne. Kohtu infosüsteemi andmetel tutvus kaebaja Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega samal päeval ja haldusmenetluse seaduse § 44 lg 3 järgi oleks pidanud esitama taotluse haldusmenetluse uuendamiseks hiljemalt
2.mail 2022. Asjas ei nähtu asjaolusid, mis oleks aluseks möödalastud tähtaja ennistamiseks. Seega kaotas kaebaja õiguse nõuda vastustajalt menetluse uuendamist. Sellisel juhul ei ole oluline, mis põhjusel jättis vastustaja menetluse uuendamise taotluse rahuldamata, kuna kaebaja lõplikult kaotas õiguse nõuda menetluse uuendamist. Vastustaja 18. juuli 2022. a otsus nr 25.7/1532-1 ei saa enam riivata kaebaja õigusi olenemata selle sisust. Isegi, kui kaebeõigust jaatada, oleks ainuvõimalikuks variandiks kaebuse vastavas osas kohtuotsusega rahuldamata jätmine. Käesolevas asjas esitatud korralduse nr 60 tühistamise nõue on kaebaja õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend. Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel saab kohus arvestada Riigikohtu otsuse põhjendustega. Kaebuse rahuldamise korral on 4. veebruari 2020. a korraldus nr 60 tühistatud ja avaneb selle korraldusega lõpetatud haldusmenetlus. Sellel põhjusel ei ole lubatav kaebuse täiendamine ka vastustaja 18. juuli 2022. a otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega.
Vt RKHK 31. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-19-312 (p 18).
9.OÜ ATKO Liinid esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 27. septembri 2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamist ja uue määruse tegemist, millega võtta vastu kaebuse muutmine. Määruskaebuse kohaselt ei olnud kaebaja taotlus liinikilomeetri maksumuse muutmiseks vastustaja 4. veebruari 2020. a korraldusega lahendatud ega saanudki lahendatud olla, kuna taotluse kohaseks lahendamiseks pidi vastustaja arvestama Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusest tulenevaid juhiseid. Seega haldusmenetlus ei olnud veel lõppenud. Riigikohtu otsusest tekkis kaebajal õigustatud ootus, et vastustaja arvestab haldusmenetluses Riigikohtu juhistega. Küsimus menetluse uuendamise tähtajast ei saa mõjutada kaebuse täienduse lubatavust ega rahuldamist, sh 18. juuli 2022. a otsuse õiguspärasust. Kui ka oleks tegemist tähtaja ennistamise olukorraga, siis tuleb tähtaeg lugeda automaatselt ennistatuks. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks või millised kaebuse muutmise eeldused ei ole täidetud. Tegemist ei olegi kaebuse muutmisega, kuna täidetud võivad olla HKMS § 49 lg 3 p 1 tingimused.
9.mail 2022 ei taotlenud kaebaja haldusmenetluse uuendamist, vaid soovis haldusmenetluses Riigikohtu suunistega arvestamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.
11.Vastavalt HKMS § 49 lg 1 ls-le 1 võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebuse muutmiseks on seega kaebuse nõude või aluse muutmine, s.h kaebusele täiendava nõude lisamine.
12.Käesolevas asjas algselt esitatud kaebuses taotleb kaebaja vastustaja 4. veebruari 2020. a otsuse tühistamist. Kaebaja lähtub seega arusaamast, et vaidlustatud otsus on haldusakt, millega vastustaja lahendas kaebaja taotluse liiniveo avaliku teenindamise lepingu alusel kaebajale hüvitatava liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks alates 1. jaanuarist 2019. Vaidlustatud otsusega määras 2019. aasta eest liinikilomeetri maksumuse ning 2. veebruaril 2020 sellekohase haldusakti andmisega haldusmenetlus lõppes (HMS § 43 lg 1).
13.Ekslik on kaebaja arusaam, et kuna kohtumenetlus haldusasjas nr 3-19-312 jätkus apellatsiooni ja kassatsioonimenetluses ning kohtumenetluse tulemusena kohustati vastustajat uuesti lahendama kaebaja taotlus liinikilomeetri maksumuse kohta, siis ei saanud haldusmenetlus selles küsimuses lõppeda enne kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumist. Kehtiv õigus ei näe ette sellist seost. Ka kohtumenetluse ajal kaebaja taotluse lahendamiseks antud haldusakt on seadusjõus ja täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Kui vastustaja selliselt toimides jättis arvestamata mõne olulise asjaoluga või kohaldas õigust või poolte vahel sõlmitud halduslepingut ekslikult, siis võib haldusakt olla õigusvastane. Haldusakti kehtivus aga sellest ei sõltu. Seetõttu ei saanud kaebajal pärast tema taotluse lahendamiseks haldusakti andmist tekkida õiguspärast ootust, et vastustaja siiski jätkab haldusmenetlust ja lahendab veelkord kaebaja taotluse arvestades Riigikohtu otsuses toodud seisukohti. Halduskohus leidis põhjendatult, et haldusmenetlus sai jätkuda menetluse uuendamise kaudu.
14.Ringkonnakohus osutab täiendavalt Riigikohtu selgitusele, et halduskohtu otsus osas, millega kohustati vastustajat lahendama uuesti kaebaja taotlus liinikilomeetri hinna suurendamiseks, jõustus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumisega. Kaebaja ega vastustaja halduskohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Seega juba kohtumenetluse ajal tekkis vastustajal kohustus lahendada uuesti kaebaja taotlus. Ringkonnakohus ega Riigikohus ei seadnud kohtuotsuse resolutsioonis selles osas vastustajale ette täiendavaid tingimusi. Eelkõige ei kohustanud Riigikohus vastustajat lahendama kaebaja taotlust veelkordselt uuesti Riigikohtu juhiseid järgides.
Vastustaja oli küll mõnevõrra kummalises olukorras, sest haldusasjas nr 3-19-312 halduskohus otsusega ei tühistanud vastustaja 16. jaanuari 2019. a korraldust, millega vastustaja kaebaja taotluse algselt lahendas. Seetõttu 2. veebruari 2020. a otsuse andmise järel kehtis korraga kaks vastustaja otsust, mis reguleerisid liinikilomeetri hinna muutmist erinevalt. Võimalik segadus lõppes Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega, millega jõustus Tartu Ringkonnakohtu
26.novembri 2020. a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas vastustaja 16. jaanuari 2019. a korralduse.
15.Kaebaja palus 9. mai 2022. a taotluses vastustajal vaadata uuesti läbi OÜ ATKO Liinid
8.novembri 2018. a taotlus liinikilomeetri hinna muutmiseks avaliku teenindamise lepingus, arvestades Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusest tulenevaid juhiseid. Ringkonnakohus nõustub, et kujunenud olukorras tuleb kaebaja soovi pidada haldusmenetluse uuendamise taotluseks, kusjuures menetluse uuendamist õigustavaks asjaoluks peab kaebaja Riigikohtu otsuse põhjendustes väljendatut. Vastustaja lahendas kaebaja taotluse 18. juuli 2022. a vastusega taotlusele, millega jättis haldusmenetluse uuendamise taotluse rahuldamata.
16.Kaebaja omakorda esitas 2. augustil 2022 halduskohtule taotluse kaebuse täiendamiseks nõudega tühistada vastustaja 18. juuli 2022. a otsus. Seega soovib kaebaja algses kaebuses nimetamata haldusakti tühistamist. Vastavalt on tegemist uue nõudega. Lisaks on nõue esitatud uuel alusel, kuna põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse, ei lange kokku algses kaebuses esitatuga. Seetõttu ei saa kaebaja taotlust pidada üksnes algses kaebuses esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamiseks või parandamiseks. Kaebaja 2. augustil 2022 halduskohtule esitatud taotlusega soovib kaebaja kaebuse muutmist ning kaebuse muutmise vastuvõtmise otsustamisel pidi halduskohus lähtuma HKMS § 49 lg 1 regulatsioonist.
17.Halduskohus põhjendas kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumist sellega, et vastustajale haldusmenetluse uuendamise taotluse hilinenult esitamise tõttu kaotas kaebaja õiguse nõuda haldusmenetluse uuendamist ning vastustaja 18. juuli 2022. a otsus ei saa seetõttu kaebaja õigusi enam riivata. Halduskohus leiab seega, et kaebajal puudub kaebeõigus vastustaja 18. juuli 2022. a otsuse vaidlustamiseks halduskohtus. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
18.Küsimus sellest, kas vastustaja oleks pidanud haldusmenetluse kaebaja taotlusel uuendama või oli ta õigustatud keelduma menetluse uuendamisest 18. juuli 2022. a otsuses esitatud põhjustel või hoopis menetluse uuendamise taotluse hilinenult esitamise tõttu, ei puuduta kaebeõigust. Sõltumata hinnangust vastustaja 18. juuli 2022. a otsuse õiguspärasusele takistab otsus kaebaja eesmärgi – haldusmenetluse uuendamise – saavutamist. Seega riivab otsus kaebaja õigusi ning kaebajal on õigus vaidlustada otsus oma HMS § 44 lg-s 1 sätestatud õiguse kaitsmiseks. Halduskohus on määruse põhjendustes selgitanud seega hoopis seda, miks tema arvates on vastustaja 18. juuli 2022. a otsuse vaidlustamine perspektiivitu, s.t kaebusel puuduvad eduväljavaated. Perspektiivitu kaebuse võib HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi tagastada üksnes tingimusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Viimast ei ole halduskohus aga väitnud ega analüüsinud. Seega ei saa halduskohtu määruse põhjendustest järeldada, et kaebaja taotletud uus nõue ei oleks kohtumenetluses lubatav. Vastavalt ei olnud halduskohus õigustatud sellel alusel keelduma kaebuse muutmise vastuvõtmisest.
19.Ringkonnakohus iseenesest jagab halduskohtu kahtlusi selles, kas haldusmenetluse uuendamise taotlemine ja uuendamisest keeldumise otsuse vaidlustamine on efektiivne abinõu kaebaja õiguste kaitsmiseks. Halduskohus osutas siinkohal põhjendatult, et käesolevas asjas vastustaja 4. veebruari 2020. a otsuse õiguspärasuse hindamisel saab halduskohus arvestada Riigikohtu otsuse põhjendustes esitatud seisukohtadega. Riigikohus ei loonud oma otsusega uut õiguslikku olukorda, vaid selgitas mõnes aspektis seda, mida pidi vastustaja arvestama kaebaja liinikilomeetri muutmise taotluse lahendamisel. Kui vastustaja taotluse teistkordsel lahendamisel
seda siiski ei teinud, võib see tingida vastustaja 4. veebruari 2020. a otsuse õigusvastasuse ja viia otsuse tühistamiseni. Otsuse tühistamise korral puudub aga haldusakt kaebaja taotluse lahendamise kohta ning vastustajal tuleb liinikilomeetri muutmise küsimus veelkord otsustada. Seda kaebaja aga vastustajale esitatud haldusmenetluse uuendamise taotlusega soovibki. Kui vastustaja 4. veebruari 2020. a otsus jääb kohtumenetluse tulemusena kehtima, siis jälle on ilmne, et puudub vajadus haldusmenetluse uuendamiseks ja kaebaja taotluse uueks lahendamiseks muu hulgas põhjeusel, et saaks arvestada Riigikohtu suunistega. See aga ei mõjuta käeoleva asja lahendamist, kuna oma õiguste kaitseks sobiva vahendi valimine on kaebaja õigus. Kui peab vajalikuks vaidlustada haldusmenetluse uuendamisest keeldumise otsust ning sellise kaebuse esitamine on lubatav, siis on lubatav ka kaebuse muutmine sellise nõude lisamise kaudu. Halduskohus ei ole viidanud, et esineks muu asjaolu, mis HKMS § 49 lg 1 järgi võib olla aluseks kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumiseks. Seetõttu on halduskohus kokkuvõttes põhjendamatult keeldunud kaebuse muutmise vastuvõtmisest. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 27. septembri 2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 ja saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.