Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits 26.11.2020, Tartu 3-19-312 OÜ ATKO Liinid kaebus kohustamaks Kohtla-Järve linna tõstma liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019 Tartu Halduskohtu 30.10.2019. a otsus OÜ ATKO Liinid apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant OÜ ATKO Liinid Lepingulised esindajad v.-adv Triin Kaurov ja v.-adv Vitali Šipilov Vastustaja Kohtla-Järve linn Seaduslik esindaja Ljudmila Jantšenko
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korraldus nr 60.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 30.10.2019. a otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a korraldus nr 2-5.7/3242-1. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Kohtla-Järve linnalt OÜ ATKO Liinid kasuks välja 604,50 eurot menetluskulu. Ülejäänud kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.12.2020 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Kohtla-Järve Linnavalitsus ja OÜ ATKO Liinid sõlmisid 06.05.2013 lepingu nr 2-8.6/136 „Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping“ (tl 7-12) lõpptähtajaga 01.09.2021. Lepingus sisalduvad muu hulgas järgmised punktid: „2.5. Tellija planeerib eelarvevahendeid järgnevateks eelarveaastateks edukaks tunnistatud pakkumuses esitatud hinnapakkumuse ja lepingu alusel, arvestades vedaja põhjendatud taotlusi toetuse arvestamise aluseks oleva liinikilomeetri maksumuse muutmiseks lepingu punktis 3 sätestatud korra kohaselt. [...]
3.1.Vedajale Tellija poolt makstav toetus on avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest tellija poolt makstav hüvitis, mille Tellija arvestab Vedajale korrutades lepingu objektiks olevatel bussiliinidel vastavalt sõiduplaanile tegelikult teostatud töömahu (liiniläbisõidu kilomeetrid) punktis 3.2 sätestatud korra järgi arvutatud toetuse määraga (€/km). [...]
3.2.Vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus ... (€/km), millest arvestatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu (sh KOV-de poolt Vedajale makstud otsetoetus) ... (€/km), mis on määratud käesoleva lepingu objektiks olevate liinide perioodi xx.xx.xxxx kuni xx.xx.xxxx tegeliku keskmise piletitulu (sh KOVde ja vedajale maksutud otsetoetus) laekumise alusel. Juhul, kui tegelik piletitulu ja KOV toetus kokku liinikilomeetri kohta osutub liini teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu ja KOV toetuse vahe ulatuses. [...]
3.4.Põhjendatud ja Vedajast mittesõltuvatel asjaoludel saab toetuse arvestamise aluseks olevat Vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja vältel muuta juhul, kui Vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, kuid lepingu kehtivuse aastal ei või liinikilomeetri maksumus olla suurem kui Statistikaameti, Maanteeameti või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmete alusel alltoodud valemi järgi arvutatud liinikilomeetri maksumuse piirmäär [...]
3.5.Liinikilomeetri maksumust korrigeeritakse üks kord kalendriaastas Vedaja taotlusel või Tellija enda algatusel. Vedaja esitab põhjendatud taotluse koos tõenditega kulude reaalsest muutumisest järgneva aasta liinikilomeetri maksumuse muutmiseks Tellijale hiljemalt 15. novembriks. Juhul kui liinikilomeetri maksumust muudetakse, siis võetakse see toetuse arvestamise aluseks alates 1. jaanuarist järgmisel aastal.
11.4.Pooltel on õigus lepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud Tellijal või Vedajal võimalik lepingu sõlmimise ajal ette näha ja lepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu lepinguga taotletud eesmärgi saavutamine.
11.5.[...] Tellija poolt makstava toetuse suuruse arvutamise aluseks jääb terve lepingu kehtivuse ajal edukaks tunnistatud hinnapakkumuses toodud liinikilomeetri maksumus, mis saab muutuda vaid lepingu punktis 3.4 sätestatu kohaselt.“
2.08.11.2018 esitas kaebaja Kohtla-Järve Linnavalitsusele taotluse nr A-2/154 (tl 35-37) liinikilomeetri maksumuse muutmiseks Kohtla-Järve avalikel bussiliinidel alates 01.01.2019. Kaebaja esitatud andmete kohaselt olid kaebaja tegelikud kulud, sh kütusehind, bussijuhtide tööjõukulu ja tarbijahinnaindeks reaalselt muutunud 8% võrra. Seetõttu taotles kaebaja kehtestada liinikilomeetri maksumuseks alates 01.01.2019 senise 1,04 eurot/km asemel 1,11 eurot/km, arvestades, et liinikilomeetri hinna tõstmise piirmäär oli 6,6%.
3.Kohtla-Järve Linnavalitsus jättis 16.01.2019. a vastusega nr 2-5.7/3242-1 (tl 54-54p) kaebaja taotluse rahuldamata. Vastustaja möönis, et taotlus on esitatud kohaselt, selle menetlemist välistavad asjaolud puudusid ning tõendatud oli kaebaja kulude reaalne suurenemine võrreldes eelmise arveldusperioodiga. Vastustaja pidas aga liinikilomeetri maksumuse suurendamist
kaalutlusotsuseks, sest maksumuse korrigeerimine oli vastustaja arvates lepingu järgi erandlik. Alates 01.01.2018 oli liinikilomeetri maksumust juba muudetud. Seetõttu ei saavat liinikilomeetri maksumust alates 01.01.2019 uuesti muuta.
4.29.01.2019 esitas kaebaja vastustajale vaide (tl 56-58), mille vastustaja jättis 08.02.2019. a vaideotsusega nr 2-5.7/3242-3 (tl 60-61) rahuldamata. Kaebus
5.OÜ ATKO Liinid esitas 20.02.2019 halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles taotles Kohtla-Järve linnale kohustava ettekirjutuse tegemist – tõsta OÜ ATKO Liinid 08.11.2018. a taotluse alusel 06.05.2013. a avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019.
6.06.05.2013. a lepingus on sätestatud liinikilomeetri maksumuse iga-aastase indekseerimise mehhanism.
7.Lepingu punktides 3.4 ja 3.5 on selgelt sätestatud eriregulatsioon, st on täpsustatud, millised on erandlikud asjaolud p 3.3 mõttes. Lepingu p 3.4 kohaselt saab põhjendatud ja vedajast mittesõltuvatel asjaoludel toetuse arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja vältel muuta juhul, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud. Kaebaja leidis, et nendest sätetest tuleneb vastustajale konkreetne kohustus muuta liinikilomeetri maksumust juhul, kui kaebaja tegelikud kulud muutuvad temast mittesõltuvatel asjaoludel. Arvestades lepingu punkte 3.4 ja 3.5 ning seda, et kaebaja tegelikud kulud olid muutunud kaebajast sõltumata põhjustel, oli vastustaja kaalutlusõigus liinikilomeetri maksumuse muutmisel, isegi kui see esines, vähenenud nullini.
8.Liinikilomeetri maksumuse suurendamine reaalsete kulude suurenemise katmiseks on antud juhul vältimatult vajalik selleks, et tagada lepingu nõuetekohane ja jätkusuutlik täitmine.
9.Avaliku teenindamise veoteenuse hankelepingute alusel makstavat liinikilomeetri tasu indekseeritakse igal aastal kõikides piirkondades üle Eesti, mis tagab tasu vastavuse tol hetkel kehtivale üldisele elukallidusele ja kindlustab avalike teenindamise lepingute täitmise.
10.Varasemalt oli vastustaja tõstnud liinikilomeetri maksumust lähtudes samadest näitajatest. 2018. aastaks oli vastustaja liinikilomeetri maksumust lepingu alusel juba tõstnud, kusjuures vastustaja lähtus samadest näitajatest, mis olid toodud ka 08.11.2018. a taotluses – kütusehind, tööjõukulud ja tarbijahinnaindeks. Vastustaja viitas ka 2018. a hinna indekseerimisel lepingu punktidele 3.4 ja 3.5 ega märkinud kuskil, et nende kohaldamine oleks erandlik vmt. Seega kaldus vastustaja vaidlusaluse otsusega üllatuslikult kõrvale oma varasemast praktikast. Vastus kaebusele
11.Kohtla-Järve linn ei nõustunud vastuses kaebusele (tl 90-91) sellega ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
12.Kohtla-Järve Linnavalitsuse väitel ei tulene ühestki õigusaktist avaliku teenindamise lepingu kehtivusaja kestel tasu indekseerimise kohustust. Riigihangete seadus (RHS) ega ühistranspordiseadus (ÜTS) ei näe ette, et hankijal on kohustus liinikilomeetri maksumust indekseerida. Sellist nõuet ei tulenenud ka riigihanke üldistest põhimõtetest (eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuskohustusest). EL õigus ei kohusta nägema ette
regulatsiooni hankelepingu alusel makstava tasu suuruse perioodiliseks läbivaatamiseks pärast hankelepingu sõlmimist ning hankija ei pea lepingupartneril võimaldama tõsta hinda pärast lepingu sõlmimist.
13.Lepingus puudub liinikilomeetri maksumuse indekseerimise sõnaselgelt sätestatud kohustus. Vastupidi, vastavate sätete sõnastus – „muutmine on võimalik“ (punkt 3.3), „maksumust saab muuta“ (punktid 3.4 ja 11.5), selgelt viitab sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmine on võimalik, mitte kohustuslik. Vastustajal on antud küsimuses kaalutlusõigus. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et nõuete täitmine vähendab vastustaja diskretsiooni nullini. Halduskohtu otsus
14.Halduskohus rahuldas 30.10.2019. a otsusega kaebuse ja kohustas vastustajat vaatama kaebaja 08.11.2018. a taotluse nr A-2/154 uuest läbi.
15.Kohtupraktika kohaselt ei ole halduslepingu rikkumise korral vastus(kiri) õiguskaitsevahendite kohaldamise taotluse osas haldusakt, kuna haldusmenetluse seaduses (HMS) puuduvad sätted halduslepingu täitmise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta (RKHKo 23.04.2007, 3-3-1-13-07, p 10-11). Tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 tuleb selles osas kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme. Järelikult ei ole vastustaja 16.01.2019. a vastus kaebaja taotlusele nr 2-5.7/3242-1 haldusakt. Seega tuli anda õiguslik hinnang vastustaja tegevusele, mis seisnes nimetatud vastuses. Halduskohus lähtus sellest, et 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1 on toiming.
16.Halduskohtu tõlgenduse kohaselt oli kaebus esitatud vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes.
17.Pooled vaidlesid selle üle, kas vastustajal oli tulenevalt lepingust kohustus indekseerida igaaastaselt liinikilomeetri hinda, kui kaebaja tõendab lepingust tulenevate kohustuste täitmisega tekkinud kulude suurenemist mitte temast olenevatel põhjustel.
18.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 1 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist; lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. VÕS § 25 lg 2 sätestab, et kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
19.Vastustaja väitis, et tulenevalt kohtupraktikast puudub tal liinikilomeetri maksumuse igaaastase indekseerimise kohustus. Halduskohus tuvastas, et EL õigus ja Euroopa Kohtu praktika ei keela liikmesriikidele lepingus fikseeritud tasu maksumuse indekseerimist.
20.Halduskohtu arvates on olukord hoopis teine, kui hanketingimustes (sh alusdokumentides) oli liinikilomeetri maksumuse korrigeerimise võimalus ette nähtud ja seda arvestades esitasid kõik pakkujad oma pakkumused. Halduskohus leidis, et iga-aastane indekseerimine on sõnaselgelt sätestatud lepingu punktis 3.5. Vastustaja ei vaielnud vastu kaebaja väitele, et eelmistel aastatel
on vastustaja seda ka teinud. Seega ei saanud nõustuda vastustaja poolt antud tõlgendusega, nagu tal puuduks iga-aastane indekseerimise kohustus. Iga-aastane indekseerimine ei riku võrdse kohtlemise ja konkurentsi põhimõtteid. Hankelepingu projekt (sh ka lepingu projekti punkt 3.5) oli kirjas hankemenetluses vastustaja poolt esitatud alusdokumentide hulgas, millega tutvusid pakkujad, ja vastavalt sellele esitasid enda pakkumised. Seega, iga-aastane indekseerimine ei pane kaebajat võrreldes hankemenetluses osalenud isikutega ebavõrdsesse olukorda. Halduskohus leidis ühtlasi, et iga-aastane indekseerimine ei riku konkurentsipõhimõtet. RHS § 123 lg 4 sätestab, et kui hankeleping sisaldab indekseerimistingimust, lähtutakse RHS § 123 lg 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud maksumuse arvutamisel hankelepingu indekseerimisjärgsest maksumusest.
21.Halduskohus rõhutas, et tegemist on kehtiva halduslepinguga, mille täitmine (sh ka punkti 3.5 osas) on menetlusosalistele kohustuslik. Võttes arvesse, et tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 halduslepingutele kohaldatakse muu hulgas tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, pidas halduskohus asjakohaseks arvestada ka tsiviilõiguslikele lepingutele omaste põhimõtetega nagu lepinguvabaduse põhimõtte, hea usu põhimõte, aga samuti pacta sunt servanda põhimõte. Halduskohtu hinnangul omas tähtsust seegi, et avaliku teenindamise leping sõlmiti 8 aastaks. Seega pidas halduskohus mõistlikuks, et lepingus oli hilisemate arvestusperioodide osas ette nähtud indekseerimine. Halduskohus nõustus kaebajaga, et hinna indekseerimise võimalus on riigihangetes ka liiniveo teenuste lepingute puhul tavapärane praktika, mida järgis ka vastustaja enne 2019. aastat.
22.Vastustaja leidis, et lepingu punktid 3.3 ja 11.5 sätestavad, et vaikimisi peaks kehtima hankemenetluse raames pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus. Korrigeerimine on võimalik ainult erandkorras. Halduskohus sellega ei nõustunud. Tulenevalt lepingust on igaaastane indekseerimine sõnaselgelt sätestatud lepingu punktis 3.5. Halduskohus leidis, et tegemist on imperatiivse sättega, mistõttu formaalsete eelduste täitmise korral on vastustaja kohustatud kaaluma indekseerimise korraldamist. Kohus viitas ka lepingu punktile 11.5, mille kohaselt lepingule lisatavat iga-aastast kokkulepet, millega täpsustatakse vastava aasta sõiduplaanid, veomahud ja tellija poolt makstav toetuse suurus, ei loeta lepingu muutmiseks. Tellija poolt makstava toetuse suuruse arvutamise aluseks jääb terve lepingu kehtivuse ajal edukaks tunnistatud hinnapakkumuses toodud liinikilomeetri maksumus, mis saab muutuda vaid lepingu punktis 3.4 sätestatu kohaselt. Sellest punktist oli kohtu arvates võimalik aru saada, et punktis 3.5 nimetatud iga-aastast indekseerimist ei peeta vastavalt lepingule lepingu muutmiseks. Halduskohus osutas ka lepingu punktile 2.5, mis kohustab vastustajat arvestama iga-aastaste eelarvevahendite planeerimisel liinikilomeetri maksumuse muutmise vajadusega.
23.Halduskohus asus seisukohale, et tulenevalt lepingu punktist 3.4 esineb vastustajal kaalutlusõigus liinikilomeetri maksimumi muutmiseks ja ta peab seda kaaluma üks kord aastas kas nõuetele vastava taotluse esitamise alusel või enda algatusel tulenevalt lepingu punktist 3.5. Seega, arvestatavaks perioodiks on üks aasta, mis algab 15. novembril ja lõpeb 15. novembril. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt vastustaja 16.01.2019. a vastusest nr 2-5.7/3242-1 tunnistas vastustaja tõendatuks asjaolu, et kaebaja kulud on reaalselt suurenenud võrreldes eelmise arveldusperioodiga. Vastustaja aga leidis, et kuna linnakilomeetri maksumust oli muudetud alates 01.01.2018, ei saa iga-aastast muutmist lugeda erandlikuks. Halduskohus ei nõustunud selle põhjendusega ja pidas seda asjakohatuks. Vastustaja on ise kinnitanud, et lepingu punktides 3.4 ja 3.5 sätestatud formaalsed eeldused on täidetud. Seega pidas halduskohus vastustaja viidet veel täiendavatele ja kohtule teadmata erandile ainetuks. Ka vastustaja viitamine eelmisele arveldusperioodile oli asjakohatu, kuna linnakilomeetri maksumuse muutmist peab vastustaja kaaluma konkreetse perioodi jooksul, mis on üks aasta. Sellest tulenevalt arvestas vastustaja
kaalutlusõiguse teostamisel lubamatute asjaoludega ja ei teostanud kaalutlemist. Eelnevat arvestades oli vastustaja 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1 õigusvastane.
24.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 5 sätestab, et RVastS § 6 lg-s 4 sätestatud juhul võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kaebaja arvas, et vastustaja kaalutlusõigus on redutseerunud nullini. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga. Lepingu punkti 3.4 sõnastus „saab muuta liinikilomeetri maksumust“ annab vastustajale kaalutlusõiguse isegi siis, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud. Seega, kui vedaja tegelike kulude muutmine on tõendatud, ei kohusta lepingu p 3.4 vastustajat automaatselt muutma liinikilomeetri maksumust. Halduskohus leidis siiski, et vedaja tegelike kulude muutmise korral peab vastustaja üksikasjalikult ja asjakohaselt põhjendama, miks ta liinikilomeetri maksumust ei tõsta või tõstab vaid väiksemal määral, võrreldes muutunud kaebaja kuludega. Halduskohus möönis, et liinikilomeetri maksumuse muutmine võib oleneda mitmetest erinevatest teguritest, kuid tegemist ei ole siiski laia diskretsiooniga. Lepingu punktide 2.5 ja 3.4 sõnastus tekitab halduskohtu arvates kaebajal õiguspärasuse ootuse vaid selles, et vastustaja arvestaks eelarvevahendite planeerimisel põhjendatud vajadusega liinikilomeetri maksumuse muutmise osas, kuid ei tekita õiguspärust ootust, et vastustaja muudaks liinikilomeetri maksumuse automaatselt.
25.Samuti ei nõustunud halduskohus kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud muutma liinikilomeetri maksumust, kuna Narva ja Saare omavalitsuse üksused seda tegid. Esiteks, kaebaja ja vastustaja vastastikud õigused ja kohustused on sätestatud kehtivas lepingus, millest tulenevalt on vastustajal kaalutlusruum liinikilomeetri maksumuse muutmise üle. Teiseks on igal kohaliku omavalitsuse üksusel oma eelarve ja eelarveeliste rahaliste vahendite kasutamise prioriteedid, vajadused ja võimalused. Seega ei olnud halduskohtu arvates tegemist võrreldavate isikutega ja olukordadega. Teistes kohaliku omavalitsuse üksustes liinikilomeetri maksumuse muutmine seoses vedajate kulude muutumisega võis olla halduskohtu arvates kaalutletav asjaolu, kuid vastustajal on kaalutlusõigusest lähtudes õigus kaalutleda ka muid asjakohaseid ja olukorrapõhiseid asjaolusid.
26.Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja saab põhjendatud juhul keelduda indekseerimisest, kuid mitte sel põhjustel, mis on toodud 16.01.2019. a vastuses nr 2-5.7/3242-1 ning mis läheb vastuollu lepingu punktiga 2.5.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Kaebaja apellatsioonkaebus
27.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale 29.11.2019 hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 102-104, 115-117p), milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata OÜ ATKO Liinid kaebuse Kohtla-Järve Linnavalitsuse kohustamiseks tõsta OÜ ATKO Liinid 08.11.2018. a taotluse alusel 06.05.2013. a avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019; teha uus otsus, millega rahuldada kaebus terves ulatuses ja: a) tühistada Kohtla-Järve Linnavalitsuse otsus, millest OÜ-d ATKO Liinid teavitati Kohtla-Järve linnapea 16.01.2019. a kirjaga nr 2-5.7/3242-1 ning millega jäeti rahuldamata OÜ ATKO Liinid 08.11.2018. a taotlus 06.05.2013. a avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks, või alternatiivselt tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus;
b) kohustada Kohtla-Järve Linnavalitsust tõstma OÜ ATKO Liinid 08.11.2018. a taotluse alusel 06.05.2013. a avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019.
28.OÜ ATKO Liinid on seisukohal, et vastustaja 16.01.2019. a otsustus on haldusakt, kuna sellest sõltub lepingust tulenev liinikilomeetri maksumus ning järelikult ka kaebajale makstava toetuse suurus. Seega mõjutab otsustus vahetult kaebaja õigusi. Ka vastustaja on vaideotsuses lugenud otsustust haldusaktiks, viidates mh sellele, et otsus toimingut mitte sooritada on HMS § 43 lg 4 p 2 järgi haldusakt. Halduskohtu viidatud asjaolu, et 16.01.2019. a kiri on suunatud halduslepingu täitmisele ehk olemuslikult tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisele, ei muuda kirja kaebaja arvates toiminguks. Riigikohtu praktikas on haldusaktiks korduvalt tunnustatud nt tsiviilõigusliku lepinguga seotud tahteavaldusi (nt RKHKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01, p 13), samuti halduslepingu lõpetamist (RKHKo 14.06.2019, 3-13-481, p 28). Lisaks osutab halduslepingu tugevale seotusele haldusaktiga ka HKMS § 6 lg 1. Kaebaja esitas 16.01.2019. a otsustuse suhtes siiski ka alternatiivse nõude puhuks, kui kohus leiab, et tegu on haldustoiminguga.
29.Kaebaja leiab, et vastustajal lasus lepingu punktide 3.4 ja 3.5 järgi kohustus tõsta lepingust tulenevat liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km. Seejuures puudus vastustajal maksumuse tõstmisel kaalutlusõigus (RVastS § 6 lg 5). Halduskohtu otsus jäi ebamääramiseks, mis alustel saab vastustaja liinikilomeetri maksumuse tõstmisest keelduda. Ei ole tagatud, et vastustaja ei tee kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel taas keelduvat otsust, seekord teistel põhjendustel. Seetõttu saab kaebaja juhul, kui ta ei saaks vaidlustada halduskohtu otsuse resolutsiooni, kindlasti vaidlustada otsuse põhjendusi, kuna need omavad iseseisvat mõju kaebaja õigustele (HKMS § 180 lg 1 ls 2).
30.Vastustaja kohustus liinikilomeetri maksumuse korrigeerimiseks. Lepingu punktide 3.4 ja 3.5 eesmärk on viia sisse liinikilomeetri maksumuse regulaarne ümberarvestamise mehhanism. Seda kinnitavad ka lepingu punktid 11.5 ja 2.5.
31.Lepingus on toodud mehhanism liinikilomeetri maksumuse iga-aastaseks ülevaatamiseks ja indekseerimiseks. Erandeid selleks ei näe ei p 3.5, 2.5 ega ka 11.5. Erand oli ette nähtud vaid punktis 3.6 lepingu esimese kehtivusaasta ehk 2013. aasta puhuks. Samuti ei nähtu ühestki lepingu sättest, et liinikilomeetri maksumuse muutmisest saaks keelduda mingil muul põhjusel peale selle, et vedaja põhjendatud kulud ei ole tegelikult suurenenud.
32.Vastustaja kohustusele vastab kaebaja õiguspärane ootus. Ülaltoodust lähtuvalt tuleneb lepingust ühemõtteliselt regulaarne võimalus liinikilomeetri maksumust korrigeerida kord aastas sõltuvalt vedaja kulude muutumisest. Kõik pakkujad, sh kaebaja, on sellise võimalusega pakkumuste tegemisel ka arvestanud – vastasel juhul oleksid pakkujad pakkunud liinikilomeetri hinda hinnapuhvriga, arvestades tõenäosusega, et kulud kuni 01.09.2021 (ehk 8 aasta jooksul) suurenevad.
33.Lepingust tulenevat liinikilomeetri maksumust tuleb tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km. Kaebaja arvutuste järgi on tegelike kulude järgi põhjendatud uus liinikilomeetri maksumus alates 01.01.2019 1,12 eurot/km. Vastavalt Maanteeameti andmetele on indeksi määr 1,066 ehk teisisõnu on Maanteeameti arvutuse järgi muutus 6,6% vastavalt lisas 3 toodud tabelile. Lepingu p 3.4 järgi ei tohi liinikilomeetri muutumise indeks olla suurem kui Maanteeameti vastav näitaja. Seega, kuigi kaebaja tegelikud kulud suurenesid 8%, siis hinnatõus lähtuvalt Maanteeameti piirmäärast oli 6,6% ehk uueks hinnaks kujunes alates 01.01.2019 1,11 eurot/km (2018. a läbisõidutariif 1,04 eurot/km-le x 1,066).
34.Liinikilomeetri maksumuse suurendamine reaalsete kulude suurenemise katmiseks on antud juhul vältimatult vajalik selleks, et tagada lepingu nõuetekohane ja jätkusuutlik täitmine. Puudub vaidlus, et kaebaja kulud suurenesid kaebajast mitteolenevatel põhjustel. Seda möönis vastustaja juba vaidlustatavas 16.01.2019. a kirjas. Nähtuvalt 08.11.2018. a taotlusest ja selle juurde esitatud tõenditest kulude suurenemise kohta on ilmne, et liinikilomeetri maksumuse tõusust kaetakse vältimatud tööjõukulud, sh bussijuhtide tööjõukulud tulenevalt üldkehtivast sõitjateveo üldtöökokkuleppest, ning suurenenud kütusekulud. Mõlemad kuluartiklid on väljaspool OÜ ATKO Liinid kontrolli, vastavate kulude suurenemine on väljaspool kahtlust tõendatud ja selliste kulude kandmine vältimatult vajalik lepingu täitmiseks, kuivõrd ilma bussijuhtide ja kütuseta ei ole objektiivselt võimalik liinivedu teostada.
35.Vastustajal puudub liinikilomeetri maksumuse muutmisel kaalutlusõigus. See tuleneb lepingu punktist 3.5, mille järgi korrigeeritakse liinikilomeetri maksumust üks kord kalendriaastas. Võimalust maksumust mitte korrigeerida ei ole vastustajale jäetud.
36.Halduskohus ei ole osutanud sellele, mis asjaolusid peab vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtma. Kohtuotsusest (p 22.1) võib aru saada, et nt vastustaja eelarvega seotud kaalutlused ei saa selleks olla, kuna kaebajal on olemas õiguspärane ootus sellele, et vastustaja arvestaks oma eelarvevahendite planeerimisel põhjendatud vajadusega liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks. Muid asjaolusid, millega vastustaja peaks arvestama, kohtuotsusest ei nähtu, mistõttu jääks kaalutlusõiguse teostamise tulemus ettearvamatuks. Ka lepingust ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks vastustaja liinikilomeetri maksumuse tõstmisest keelduda – lepingu p 3.4, millest halduskohus tuletas vastustaja kaalutlusõiguse, räägib vaid vedaja tegelike kulude reaalsest muutmisest, muid tegureid nimetatud säte ei nimeta. Samuti ei tulene kriteeriume, mida väidetavalt saaks vastustaja kaalumisel arvesse võtta, ka muudest lepingu sätetest, nt punktist
37.Kaebaja jääks halduskohtu otsuse kehtima jäämisel oma 08.11.2018. a taotluse uuel läbivaatamisel vastustaja poolt äärmiselt ebamäärasesse olukorda. Välistatud ei ole ka uus kohtuvaidlus, mis koormaks põhjendamatult nii kaebajat kui ka kohtusüsteemi. Seejuures ei ole vastustaja ei haldusmenetluse, vaidemenetluse ega ka kohtumenetluse käigus osutanud sellele, et keeldumiseks oleks tal mis tahes muu põhjus peale selle, mis on toodud vaidlustatud otsuses ja mille on halduskohus põhjendatult lugenud asjakohatuks. Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks (PS § 15) tuleb seega vastustajat liinikilomeetri hinna tõstmiseks kohustada.
38.Juhul, kui kohalikul omavalitsusel oleks liinikilomeetri indekseerimisel kaalutlusruum, saaksid nad liiniveo pakkujaid kohelda põhjendamatult erinevalt, nagu seda on kaebaja suhtes teinud vastustaja. Kaebaja viitab võrdsuspõhiõigusele (PS § 12 lg 1) ja PS §-le 14. Avaliku teenindamise veoteenuse hankelepingute alusel makstavat liinikilomeetri tasu indekseeritakse igal aastal kõigis piirkondades üle Eesti (Harjumaal, Pärnu, Järvamaal, Valga, Viljandi, Saaremaal jne). See tagab tasu vastavuse tol hetkel kehtivale üldisele elukallidusele ja kindlustab avalike teenindamise lepingute täitmise. Kaebaja on erinevate KOV-ide territooriumil liiniveo pakkumisel olemuslikult samas olukorras, mh on indekseerimise aluseks olevas valemis kasutatavad näitajad (kütuse hind, tarbijahinnaindeks jne) enamikes piirkondades samasugused ega sõltu konkreetsest KOV-ist – nt Narva linnas ja Saare vallas on valem täpselt sama. Sealjuures on nii Narva linna kui ka Saare vallaga sõlmitud lepingu punktis 3.5 kasutatud sõnastust „saab“ ja punktis 3.6 – sõnastust „korrigeeritakse“, st indekseerimise tingimused on formuleeritud täpselt nii nagu ka vaidlusaluse lepingu puhul.
39.Isegi kui vastustajal oleks liinikilomeetri maksumuse muutmisel kaalutlusõigus, oleks see vähenenud nullini. Seda nii vastustaja varasema praktika kui ka teiste KOV-ide ühise praktika tõttu.
40.Hilisemas täienduses leiab kaebaja, et vastustaja tegi 04.02.2020. a korraldusega 2019. a liinikilomeetri maksumuse indekseerimise kohta uue otsuse, mis on ebaõige ja rikub kaebaja õigusi. 04.02.2020. a korraldus on õigusvastane, kuna vastustajal lasus kohustus 2019. a liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks 1,11 euroni/km.
41.Menetluse lõpetamine on võimalik üksnes siis, kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult (RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 12). Kaebus ei ole ka pärast 04.02.2020. a korraldust täielikult ammendunud. Kui kaebaja soovis liinikilomeetri maksumust tõsta 1,04 eurolt/km 1,11 euroni/km, siis vastustaja on seda tõstnud vaid 1,05 euroni/km. Sellepärast tuleb apellatsioonkaebuse läbivaatamist jätkata.
42.Vastustaja on 04.02.2020. a korralduses kasutanud ebaõiget arvestusmetoodikat. Lepingust tulenevat liinikilomeetri maksumust tuleb tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km. Kaebaja reaalsed kulud on küll muutunud 8%, kuid arvestades, et vastavalt Maanteeameti andmetele oli indeksi piirmäär 1,066, oli põhjendatud tõsta liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km (2018. a läbisõidutariif 1,04 eurot/km * 1,066 = 1,11). Vastustaja on seevastu seisukohal, et liinikilomeetri maksumust tuleb tõsta 0,96% ehk ümardatuna 1% võrra. Vastustaja seisukoht tugineb aga ebaõigele arvutamismetoodikale nii kütusekulu kui ka tööjõukulu osas.
43.Vastustaja on ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu hanke pakkumuses tooduga. Vastustaja 04.02.2020. a korralduse järgi viitab lepingu sisemine loogika sellele, et lepingu muutmise materiaalseid eeldusi kehtestavat p 3.4 tuleb vaadelda koosmõjus p-dega 3.3 ja 11.4, mistõttu kütuse kulude indekseerimiseks peab diiselkütuse hind liitri kohta ületama pakkumuses esitatu. Teisisõnu, liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on kulude suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline.
44.Kaebaja väitel on lepingu punktides 3.4 ja 3.5 selgelt sätestatud eriregulatsioon, st on täpsustatud, millised on erandlikud asjaolud p 3.3 mõttes (vt ka p 11.5). Ükski lepingu säte ei viita pakkumuses märgitud diiselkütuse hinnale, mis avaldati pakkumuse esitamise aja seisuga. Ka lepingu p 3.3 viitab pakkumisele vaid seoses liinikilomeetri maksumusega, mitte seoses kütusekulu kui selle komponendiga. Liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist reguleerib lepingu p 3.4, mis selgelt viitab tegelike kulude, mitte pakkumuses toodud summade suurenemisele.
45.Pakkumuses märgitud sisseostetava kütuse liitri keskmine hind on arvutatud perioodi 01.09.–31.12.2013 ehk seitsme aasta taguse aja kohta. Kui kaebaja oleks teadnud, et tegemist on siduva kütuse keskmise hinnaga terve lepingu kehtivuse ajaks, ei oleks kaebaja lepingut sellistel tingimustel sõlminud või oleks pakkumuse esitamisel arvesse võtnud ka lepingu kehtivuse pikkust ja võimalikku hinnatõusu. Vastustaja tõlgendus on vastuolus mõistlikkuse põhimõttega
(VÕS § 7).
46.Vastustaja seisukoht on vastuolus poolte vahelise praktikaga. Samuti on vastustaja tõlgendus vastuolus poolte väljakujunenud praktikaga, sest eelneval indekseerimisel vastustaja sellisele seisukohale ei tuginenud ehk ei võrrelnud diiselkütuse kulutuste muutumise indeksit pakkumuses esitatuga. Vastustaja viitas oma 16.01.2019. a otsuses 2019. aasta kohta, et tõendatud on kaebaja kulude suurenemine võrreldes eelmise arvestusperioodiga (st mitte hankes pakutuga). Samuti tõstis vastustaja liinikilomeetri maksumust 2018. aastaks kaebaja 27.10.2017. a taotluse alusel.
Seejuures lähtus vastustaja samadest näitajatest, mis olid toodud 08.11.2018. a taotluses, st kütusehind, tööjõukulud ja tarbijahinnaindeks.
47.Vastustaja on kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta). Vastustaja on diiselkütuse hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil, saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei võta vastustaja arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Kaebaja leiab diiselkütuse hinnaindeksi nii, et jagab kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leiab tekkinud kütusehinna erinevuse ühele kilomeetrile. Kaebaja on seisukohal, et lepingu järgi tuleb lähtuda just kütusehinna arvestusest kilomeetri kohta, kuna lepingu punktis 3.4 toodud valem puudutab liinikilomeetri maksumust – sellest lähtuvalt tuleb ka kaebaja tegelike kulude all mõista kulusid kilomeetri kohta, mitte kulusid liitri kohta vmt. Seda kinnitab ka lepingu punktis 3.2 toodud näitlik arvestus, milles on kõik summad samuti toodud eurodes kilomeetri kohta. Vastustaja on ka ise vaidlusaluses korralduses viidanud selle punkti sõnastusele.
48.Sellisel juhul sõltuks liinikilomeetri hind võrreldavate perioodide tellimusmahtudest (mis omakorda mõjutavad sõidetud kilomeetrite hulka ja kütusekulu kogust). Nt perioodil 01.10.2016–30.09.2017 sõideti maha 1 140 671 km, perioodil 01.10.2018–30.09.2019 aga 1 041 148 km. Selle tulemuseks oleks liinikilomeetri maksumuse kõikumine lähtuvalt asjakohatutest teguritest.
49.Vastustaja on diiselkütuse hinnaindeksi arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil (st 370 132,34 / 372 030 = 0,99 eur/l perioodil 01.10.2017–30.09.2018), saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Diiselkütuse hinnaindeksi leidmiseks tuleb aga jagada kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leida tekkinud kütusehinna erinevus ühele kilomeetrile. Perioodi 01.10.2017–30.09.2018 kütusekulu oli 366 577 eurot, mis on 0,344 eurot/km-le (366 577 eurot / 1 065 698 km) ja perioodi 01.10.2016–30.09.2017 kütusekulu oli 349 266 eurot, mis on 0,306 eurot/km-le (349 266 eurot / 1 140 671 km). Seega on kütusehinnast tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 12,3% ehk DKp = 1,123.
50.Vastustaja on valesti arvutanud ka keskmise palga indeksi (Pp). Erinevus tööjõukulude arvestamisel seisneb selles, et kui kaebaja võrdleb bussiettevõtete keskmise palga indeksi arvestamisel palkade kogusummasid, siis kaebaja – tööjõukulusid ühele kilomeetrile. Analoogselt eespool tooduga tuleb lepingu puntidest 3.2 ja 3.4 tulenevalt lähtuda tööjõukuludest liinikilomeetri kohta, kuna tegu on liinikilomeetri piirmäära tõstmisega.
51.Vastustaja on keskmise palga indeksi leidmisel jaganud kahe eelneva perioodi bussijuhtidele makstud palga kogusummad, võtmata arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Perioodil 01.10.2017–30.09.2018 on makstud palka kogusumas 300 208,51 eurot ja perioodil 01.10.2016– 30.09.2017 on makstud palka kogusummas 296 772,75 eurot, seega leiab vastustaja indeksi määraks 1,0116 (300 208,51 / 296 772,75 = 1,0116). Kaebaja arvutab bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasvu ühele kilomeetrile. Perioodil 01.10.2017–30.09.2018 oli bussijuhtide tööjõukulu 440 731 eurot, mis on 0,414 eurot/km (440 731 eurot / 1 065 698 km) ja perioodil 01.10.2016–30.09.2017 oli bussijuhtide tööjõukulu 435 687 eurot, mis on 0,382 eurot/km (435 687 eurot / 1 140 671 km). Seega oli bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 8,3% ehk Pp = 1,083.
Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korraldus nr 60
52.Kohtla-Järve Linnavalitsus andis 04.02.2020. a korralduse nr 60 „Sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel makstava toetuse suuruse muutmine“, mille resolutsiooni punkiga 3 otsustas hüvitada OÜ-le ATKO Liinid saamata jäänud tulu 2019. aasta eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta.
53.Vastustaja asus korralduses seisukohale, et vaatamata sellele, et kütusekulud olid suurenenud, ei andnud antud kuluartikli muutumine alust liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks. Taotlusest nr 2-5.7/3242 nähtus, et perioodil 01.10.2017–30.09.2018 ostis vedaja 370 132,34 euro eest 372 030 liitrit kütust. Seega olid kulutused ühele liitrile 370 132,34 / 372 030 = 0,99 eurot (käibemaksuta). Seejuures oli riigihanke raames esitatud vedaja pakkumuses märgitud, et pakkumuse tegemisel vedaja arvestas diiselkütuse hinnaga 1,07 eurot liitri kohta (käibemaksuta). Sellest tulenevalt ei ületanud kulutused isegi pärast kulude suurenemist pakkumuses toodud vastavat näitajat. Linnavalitsus leidis, et liinikilomeetri maksumuse kehtestamisel alates 01.01.2019 kütusekulu indeksi DKp näitaja pidi olema „1“. Lepingu punktid 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks vastavalt lepingu punktides kogu lepingu kehtivusaja vältel. Seejuures lepingu punkt 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta, kui kulud on reaalselt muutunud. Linnavalitsuse hinnangul punktides 3.3, 3.4 ja 11.4 sätestatu viitab selgelt sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline.
54.Edasi leidis vastustaja, et taotlusele nr 2-5.7/3242 lisatud tõendite kohaselt oli perioodil 01.10.2017–30.09.2018 vedaja maksnud bussijuhtidele palka kogusummas 300 208,51 eurot ning perioodil 01.10.2016–30.09.2017 summas 296 772,75 eurot. Seega indeksi Pp määraks oli 300 208,51 / 296 772,75 = 1,0116.
55.Tarbijahinnaindeksi muutumise määr oli 04.02.2020. a korralduses esitatud põhjenduste kohaselt vastaval perioodil 1,0346.
56.Vastustaja järeldas eeltoodust, et vedajal oli õigus taotleda liinikilomeetri maksumuse muutmist alates 01.01.2019 järgmiselt: 0,37*1 + 0,35*1,0116 + 0,16*1,0346 + 0,12 = 1,0096 ehk ümardatuna 1,01. Kuna liinikilomeetri suurenemise indeks 1,01 ei olnud suurem, kui liinikilomeetri maksumuse piirmäär, pidas vastustaja põhjendatuks liinikilomeetri maksumuse kehtestamist 1,04*1,01 = 1,05 eurot/km vastavalt lepingu punktis 3.5 sätestatule alates 01.01.2019. Vastus apellatsioonkaebusele
57.Kohtla-Järve linn palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 112-113) see tagastada või alternatiivselt jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
58.Halduskohtule esitatud kaebus oli oma olemuselt kohustamiskaebus. Kohtu võimalused kohustamiskaebuse lahendamisel on toodud HKMS § 41 lõikes 3 – kohus võib kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kohustamisnõude piire ei mõjuta see, kas kaebaja taotleb kohtult definitiivset (haldusorgani tegevust lõplikult kindlaks määravat) kohustamisotsust või indefinitiivset kohustamisotsust, mis kohustab haldusorganit haldusakti andmist või toimingu tegemist kaaluma või haldusmenetlust alustama, jätkama või kordama. HKMS § 41 lg 3 loeb need taotlused identseks. Tegemist on kohustamisnõude sisu täpsustava sättega, mitte vaidluse
eseme üldregulatsiooni (HKMS § 41 lg 1 ls 2) laiendusega. Sõltumata sellest, kui konkreetset kohustamisotsust on kaebaja soovinud, on tegemist ühe ja sama nõudega, ühe ja sama haldusakti andmisele (toimingu tegemisele) suunatud kaebusega. Kohtul on kohustamiskaebust rahuldades võimalik sõltuvalt õiguslikust raamistikust ja tuvastatud asjaoludest, kuid sõltumata kaebaja poolt väljendatud soovist ise valida, kas teha konkreetne ettekirjutus või kohustada haldusasutust haldusakti andmist (toimingu tegemist) uuesti kaaluma. Seega kui kohus teeb haldusakti andmiseks kohustamise kaebuse alusel kohtuotsuses indefinitiivse ettekirjutuse, st kohustab haldusakti andmist kaaluma, rahuldab ta kohustamiskaebuse täielikult, mitte osaliselt (Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2013. § 41, komm. 2, lk 172). Kaebuse menetlemisel oli halduskohtul kaks võimalust – kohustada tõstma liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni või panna vastustajale kohustuseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Mõlema otsuse puhul tuleb lugeda, et kaebus on täielikult rahuldatud. Teisisõnu, apellatsioonimenetluses kaebaja palub ringkonnakohtult rahuldada juba täies ulatuses rahuldatud kaebus. Sellest tulenevalt, apellatsioonkaebust ilmselgelt ei ole võimalik rahuldada, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb tagastada kaebajale.
59.Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuse lahendamine ei ole ka sisuliselt võimalik. Kaebaja nõuab jätkuvalt vastustaja kohustamist haldusakti andmiseks. Kohustamiskaebusega nõutav haldusakt või toiming ei tohi olla juba välja antud või tehtud. Kui nõutav haldusakt antakse välja või toiming tehakse kohtumenetluse ajal, muutub kohustamiskaebuse lahendamine võimatuks. Pärast halduskohtu otsust vastustaja võttis kaebaja taotluse uuesti menetlusse. 04.02.2020. a korraldusega nr 60 vastustaja otsustas rahuldada kaebaja taotluse osaliselt ning tõstis liinikilomeetri hinda tagasiulatuvalt alates 01.01.2019 1,05 euroni. Korralduses on toodud vastavad põhjendused, miks ei ole võimalik liinikilomeetri maksumuse tõstmine kaebaja soovitud ulatuses.
60.Tekkinud olukorras ei ole enam kohtutel võimalik kohustamiskaebust menetleda, kuivõrd soovitud haldusakt on juba antud. Vastustaja asub seisukohale, et isegi juhul, kui puuduksid käesoleva apellatsioonkaebuse tagastamist välistavad asjaolud, ei oleks ringkonnakohtul õigust teha kaebaja poolt taotletav lahend.
61.Vastustaja leiab, et liinikilomeetri maksumuse tõstmine on kaalutlusotsus ning et vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 ei ole kohtul võimalik otsustada konkreetsete summade üle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
62.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a korralduse nr 2-5.7/3242-1. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata.
63.Esmalt käsitleb ringkonnakohus menetluslikke küsimusi (I), lahendab seejärel kaebaja nõude tõsta liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019 (II) ja käsitleb Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a vastusega nr 2-5.7/3242-1 seonduvat (III). Lõpuks lahendab kohus apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
64.Kohtla-Järve Linnavalitsus on andnud 04.02.2020 korralduse nr 60 „Sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel makstava toetuse suuruse muutmine“, mille resolutsiooni punktiga 3 on vastustaja otsustanud hüvitada OÜ-le ATKO Liinid saamata jäänud tulu 2019. aasta eest
summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta. Vastustaja on seisukohal, et sellega on kaebaja nõue täidetud ja apellatsioonkaebus tuleks tagastada. Ringkonnakohus selgitab, et tagastada saab apellatsioonkaebust, mis ei ole veel menetlusse võetud. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 120 lg 2 sätestab, et kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks, võtab kohus kaebuse määrusega menetlusse. HKMS § 122 lg 1 kohaselt toimub pärast kaebuse menetlusse võtmist eelmenetlus, mille käigus kohus valmistab asja ette ja teeb omalt poolt kõik vajaliku, et asja saaks katkestamatult vaadata läbi ühel kohtuistungil või kirjalikus menetluses või lihtmenetluses mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus võttis kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse 20.01.2020. a määrusega, vastustaja esitas oma seisukoha aga 11.02.2020. Samuti ei ole vastustaja täpsustanud, millist tagastamise alust ta silmas pidas. Ringkonnakohus kontrollib sellegipoolest, kas käesoleval juhtumil esineb alus menetluse lõpetamiseks.
65.HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse muu hulgas siis, kui kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Vastavalt HKMS § 152 lg-le 2 ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Nimetatud normide kohaldamise eelduseks on, et kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Ringkonnakohus on seisukohal, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korraldusega nr 60 ei ole veel kaebuses nõutav haldusakt antud või toiming tehtud. Sõltumata sellest, kas Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korraldus nr 60 on haldusakt või mitte, ei täida see sisuliselt kaebaja esitatud nõuet. Kaebaja soovis ja soovib apellatsioonkaebuses jätkuvalt Kohtla-Järve Linnavalitsuse kohustamist tõsta OÜ ATKO Liinid 08.11.2018. a taotluse alusel 06.05.2013. a avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019. Kohtla-Järve Linnavalitsus tõstis aga 04.02.2020. a korralduse nr 60 resolutsiooni punkiga 3, millega ta otsustas hüvitada OÜ-le ATKO Liinid saamata jäänud tulu 2019. aasta eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta, sisuliselt liinikilomeetri maksumuse 1,05 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019. Seega ei ole Kohtla-Järve linn endiselt kaebuses nõutavat haldusakti andnud või toimingut teinud.
66.Ringkonnakohus analüüsib ka seda, kas kaebaja oleks pidanud 04.02.2020. a korraldusest nr 60 teadasaamise järel kaebuse nõuet vastavalt HKMS § 49 lg-le 2 muutma. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav; kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. HKMS § 49 lg 2 järgi võib pärast HKMS § 49 lg 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja oleks pidanud kaebuse nõuet muutma siis, kui Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korralduse nr 60 resolutsiooni p 3 takistaks kaebaja põhinõude edasist menetlemist. See ei takista aga seda. Vastustaja sisuliselt fikseeris nimetatud korraldusega liinikilomeetri maksumuse 1,05 eurol/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019. Kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et selle asemel oleks olnud põhjendatud tõsta liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km, siis tooks see endaga lihtsalt kaasa vastustaja kohustuse maksta kaebajale osutatud teenuse eest täiendavat lepingujärgset tasu. Seetõttu ei olnud vajalik esitada kaebuse muutmise taotlust.
67.Ringkonnakohus nõustub siinkohal kaebaja argumendiga, mille kohaselt jääks menetluse lõpetamisel kaebaja ebamäärasesse olukorda ning välistatud ei oleks ka uus kohtuvaidlus, mis koormaks põhjendamatult nii kaebajat kui ka kohtusüsteemi. Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks (PS § 15) tuleb ringkonnakohtul seega teha sisuline lahend.
68.Ringkonnakohus rõhutab, et käesolev haldusasi puudutab ainult Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korralduse nr 60 resolutsiooni punkti 3 ja selle juurde kuuluvaid põhjendusi, mitte aga ülejäänud korralduse osi. Seetõttu ei ole takistatud nimetatud korralduse üle haldusasjas nr 3-20-439 käiva kohtuvaidluse jätkamine. II
69.Kaebaja nõuab vastustajalt liinikilomeetri maksumuse tõstmist 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019. Selleks peab kaebaja ära näitama, et esitatud nõude eeldused on täidetud.
70.Ringkonnakohus mõistab vastustaja poolt 04.02.2020. a korralduse nr 60 resolutsiooni punkti 3 andmist selliselt, et poolte vahel ei ole enam vaieldav, et liinikilomeetri maksumust tuleb vastavalt 06.05.2013. a lepingu nr 2-8.6/136 punktile 3.5 igal aastal korrigeerida. Lepingu p 3.5 näeb ette: „Liinikilomeetri maksumust korrigeeritakse üks kord kalendriaastas Vedaja taotlusel või Tellija enda algatusel. Vedaja esitab põhjendatud taotluse koos tõenditega kulude reaalsest muutumisest järgneva aasta liinikilomeetri maksumuse muutmiseks Tellijale hiljemalt 15. novembriks. Juhul kui liinikilomeetri maksumust muudetakse, siis võetakse see toetuse arvestamise aluseks alates 1. jaanuarist järgmisel aastal.“ Ka ringkonnakohus mõistab 06.05.2013. a lepingut nr 2-8.6/136 tervikuna ning selle punkti 3.5 selliselt, et liinikilomeetri maksumuse korrektuur on Kohtla-Järve Linnavalitsuse iga-aastane kohustus. Ringkonnakohus viitab siinkohal halduskohtu otsuse põhjenduste punktidele 20.1 ja 20.2, nõustub seal esitatud argumentidega ega pea vajalikuks halduskohtu vastavat põhjendust korrata.
71.Valem, mille järgi liinikilomeetri maksumus arvutatakse, on toodud lepingu punktis 3.4: Tt = (Ip x Tt-1). Valemis kasutatud muutujad tähendavad lepingu järgi järgmist: „Tt – liinikilomeetri maksumuse piirmäär aastal t (eurot/km); Tt-1 – liinikilomeetri maksumuse piirmäär aastale t eelneval aastal (eurot/km); Ip – liinikilomeetri maksumuse muutumise indeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga; Ip = 0,37 DKp + 0,35 Pp + 0,16 THIp + 0,12, kus DKp – diiselkütuse hinnaindeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga; Pp – bussiettevõtete keskmise palga indeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga, selle puudumisel Statistikaameti vastav maismaatranspordi näitaja; THIp – tarbijahinnaindeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga. Periood p on IV kvartalist III kvartalini (01. oktoober kuni 30. september) kaasa arvatud.“ Käesoleva kohtuasja sisuliseks lahendamiseks on vajalik vastata küsimusele, kuidas on õige arvutada käesolevas punktis esitatud valemi muutujat Ip ehk iseäranis, kuidas on õige sisustada muutujaid DKp ja Pp, mis on muutuja Ip komponentideks. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt esmalt muutujat DKp, seejärel muutujat Pp ning esitab seejärel mõttekäigu kokkuvõtte. Muutuja DKp
72.Kaebaja on avanud tema nõude aluseks oleva arvutuskäigu 09.03.2020 ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas (tl 115-117p). Kaebaja leiab diiselkütuse hinnaindeksi nii, et jagab kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leiab tekkinud kütusehinna
erinevuse ühele kilomeetrile. Kaebaja on seisukohal, et lepingu järgi tuleb lähtuda just kütusehinna arvestusest kilomeetri kohta, kuna lepingu punktis 3.4 toodud valem puudutab liinikilomeetri maksumust – sellest lähtuvalt tuleb ka kaebaja tegelike kulude all mõista kulusid kilomeetri kohta, mitte kulusid liitri kohta vmt. Seda kinnitab kaebaja arvates ka lepingu punktis 3.2 toodud näitlik arvestus, milles on kõik summad samuti toodud eurodes kilomeetri kohta. Kaebaja järgi tuleb diiselkütuse hinnaindeksi leidmiseks jagada kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leida tekkinud kütusehinna erinevus ühele kilomeetrile. Perioodi 01.10.2017–30.09.2018 kütusekulu oli 366 577 eurot, mis on 0,344 eurot/km-le (366 577 eurot / 1 065 698 km) ja perioodi 01.10.2016–30.09.2017 kütusekulu oli 349 266 eurot, mis on 0,306 eurot/km-le (349 266 eurot / 1 140 671 km). Seega on kütusehinnast tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 12,3% ehk DKp = 1,123.
73.Vastustaja asus 04.02.2020. a korralduses nr 60 seisukohale, et vaatamata sellele, et kütusekulud olid suurenenud, ei andnud antud kuluartikli muutumine alust liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks. Taotlusest nr 2-5.7/3242 nähtus, et perioodil 01.10.2017– 30.09.2018 ostis vedaja 370 132,34 euro eest 372 030 liitrit kütust. Seega olid kulutused ühele liitrile 370 132,34 / 372 030 = 0,99 eurot (käibemaksuta). Seejuures oli riigihanke raames esitatud vedaja pakkumuses märgitud, et pakkumuse tegemisel vedaja arvestas diiselkütuse hinnaga 1,07 eurot liitri kohta (käibemaksuta). Sellest tulenevalt ei ületanud kulutused isegi pärast kulude suurenemist pakkumuses toodud vastavat näitajat. Linnavalitsus leidis, et liinikilomeetri maksumuse kehtestamisel alates 01.01.2019 kütusekulu indeksi DKp näitaja pidi olema „1“. Lepingu punktid 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks vastavalt lepingu punktides kogu lepingu kehtivusaja vältel. Seejuures lepingu punkt 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta, kui kulud on reaalselt muutunud. Linnavalitsuse hinnangul punktides 3.3, 3.4 ja 11.4 sätestatu viitab selgelt sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline.
74.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kui lähtuda kaebaja arvutusest, siis tähendaks see sisuliselt kaebaja vabastamist äririskist. Definitsiooni järgi on DKp „diiselkütuse hinnaindeks perioodil p võrreldes eelneva perioodiga“. Kohus möönab, et see võimaldab esmapilgul mitmeti mõistetavust. Siiski ei saa loogilistel põhjustel lähtuda kaebaja soovitud arvutuskäigust, sest lepingu punktis 3.5 toodud valemi eesmärgiks on arvutada välja liinikilomeetri maksumuse piirmäär aastal t ning selle võrrandi muutujaks ei saa loogiliselt olla liinikilomeetri maksumus. Läbitud kilomeetrite arv (liiniläbisõidu kilomeetrid) mängib lepingu punkti 3.1 kohaselt rolli toetuse lõpliku suuruse väljaarvutamisel. Liinikilomeetri maksumus on aga lepingu punktis 3.5 toodud võrrandi tulemus. Kui jagada kütusekulu sõidetud kilomeetritega kahel eelneval perioodil ning leida tekkinud kütusehinna erinevus ühele kilomeetrile, nagu kaebaja seda soovib, oleks selle arvutuskäigu kohaselt võimalik näidata kulusid suurematena näiteks ostetud kütuse muul otstarbel kasutamise teel. Sellisel juhul kuluks kilomeetri peale rohkem kütust ja kulud oleksid kõrgemad. Selline kuritarvituse võimalus peab olema välistatud.
75.Ka ükski kaebaja esitatud vastuargumentidest ei veena kohut järgima kaebaja pakutud arvutuskäiku.
76.Kaebaja väidab, et vastustaja on ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu hanke pakkumuses tooduga. Kaebaja väitel on lepingu punktides 3.4 ja 3.5 selgelt sätestatud eriregulatsioon, st on täpsustatud, millised on erandlikud asjaolud p 3.3 mõttes (vt ka p 11.5). Ükski lepingu säte ei viita pakkumuses märgitud diiselkütuse hinnale, mis avaldati pakkumuse esitamise aja seisuga. Ka lepingu p 3.3 viitab pakkumisele vaid seoses liinikilomeetri maksumusega, mitte seoses kütusekulu kui selle komponendiga. Liinikilomeetri maksumuse
korrigeerimist reguleerib lepingu p 3.4, mis selgelt viitab tegelike kulude, mitte pakkumuses toodud summade suurenemisele. Ringkonnakohus selgitab kaebajale vastuseks veelkord, et lepingu punktis 3.5 esitatud võrrandi eesmärgiks on arvutada välja liinikilomeetri maksumus. Sellest lähtuvalt ei saa loogiliselt olla üheks võrrandi muutujaks liinikilomeetri maksumus.
77.Pakkumuses märgitud sisseostetava kütuse liitri keskmine hind on arvutatud perioodi 01.09.–31.12.2013 ehk seitsme aasta taguse aja kohta. Kui kaebaja oleks teadnud, et tegemist on siduva kütuse keskmise hinnaga terve lepingu kehtivuse ajaks, ei oleks kaebaja lepingut sellistel tingimustel sõlminud või oleks pakkumuse esitamisel arvesse võtnud ka lepingu kehtivuse pikkust ja võimalikku hinnatõusu. Vastustaja tõlgendus on kaebaja väitel vastuolus mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7). Kohus on eeltoodud põhjustel seisukohal, et vastustaja tõlgendus ei ole vastuolus võlaõigusseaduse ega ühegi muu õigusaktiga. Ringkonnakohus ei pea usutavaks kaebaja väiteid, et kaebaja ei olnud pakkumust esitades teadlik liinikilomeetri arvutamise korrast.
78.Vastustaja seisukoht on kaebaja väitel vastuolus poolte vahelise väljakujunenud praktikaga, sest eelneval indekseerimisel vastustaja sellisele seisukohale ei tuginenud ehk ei võrrelnud diiselkütuse kulutuste muutumise indeksit pakkumuses esitatuga. Vastustaja viitas oma 16.01.2019. a otsuses 2019. aasta kohta, et tõendatud on kaebaja kulude suurenemine võrreldes eelmise arvestusperioodiga (st mitte hankes pakutuga). Samuti tõstis vastustaja liinikilomeetri maksumust 2018. aastaks kaebaja 27.10.2017. a taotluse alusel. Seejuures lähtus vastustaja samadest näitajatest, mis olid toodud 08.11.2018. a taotluses, st kütusehind, tööjõukulud ja tarbijahinnaindeks. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja võis lepingu tõlgendamisel eksida. Kui vastustaja avastas, et ta oli tõlgendanud lepingut enda jaoks põhjendamatult ebasoodsalt, siis korrigeeris vastustaja oma tõlgendust ja esitas uue, lepingu ja seadustega kooskõlas oleva tõlgenduse 04.02.2020. a korralduses nr 60. 2018. aasta liinikilomeetri maksumuse kindlaksmääramise aluseks olnud arvutusel ei saanud seega olla praktikat kujundavat jõudu.
79.Vastustaja on kaebaja väitel kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta). Vastustaja on diiselkütuse hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil, saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei võta vastustaja arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei võta põhjendatult diiselkütuse hinnaindeksi arvutamisel arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Seda, mitu kilomeetrit saab sõita ostetud kütusekogusega, mõjutavad väga paljud asjaolud nagu näiteks kasutatavate busside kütusekulu ja tehniline korrasolek. Tegemist on ilmselgelt vedaja äririski valdkonda kuuluvate teguritega.
80.Kaebaja väitel sõltuks sellisel juhul liinikilomeetri hind võrreldavate perioodide tellimusmahtudest (mis omakorda mõjutavad sõidetud kilomeetrite hulka ja kütusekulu kogust). Selle tulemuseks oleks liinikilomeetri maksumuse kõikumine lähtuvalt asjakohatutest teguritest. Ringkonnakohus on seisukohal, et hoopis kaebaja esitatud arvutuskäigu rakendamine seaks liinikilomeetri maksumuse sõltuvusse asjakohatutest teguritest. Muutuja Pp
81.Kui vastustaja võrdleb bussiettevõtete keskmise palga indeksi arvestamisel palkade kogusummasid, siis kaebaja – tööjõukulusid ühele kilomeetrile. Kaebaja väitel tuleb lähtuda tööjõukuludest liinikilomeetri kohta, kuna tegu on liinikilomeetri piirmäära tõstmisega. Vastustaja on keskmise palga indeksi leidmisel jaganud kahe eelneva perioodi bussijuhtidele makstud palga kogusummad, võtmata arvesse sõidetud kilomeetrite hulka.. Kaebaja arvutab bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasvu ühele kilomeetrile. Perioodil 01.10.2017–30.09.2018 oli bussijuhtide tööjõukulu 440 731 eurot, mis on 0,414 eurot/km
(440 731 eurot / 1 065 698 km) ja perioodil 01.10.2016–30.09.2017 oli bussijuhtide tööjõukulu 435 687 eurot, mis on 0,382 eurot/km (435 687 eurot / 1 140 671 km). Seega oli bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 8,3% ehk Pp = 1,083.
82.Vastustaja on seisukohal, et taotlusele nr 2-5.7/3242 lisatud tõendite kohaselt oli perioodil 01.10.2017–30.09.2018 maksnud vedaja bussijuhtidele palka kogusummas 300 208,51 eurot ning perioodil 01.10.2016–30.09.2017 summas 296 772,75 eurot. Seega indeksi Pp määraks oli 300 208,51 / 296 772,75 = 1,0116.
83.Ringkonnakohus nõustub vastustaja arvutuskäiguga. Kaebaja esitatud palku puudutav arvutuskäik tähendaks kogu äririski kohaliku omavalitsuse õlgadele asetamist. Perioodil 01.10.2016–30.09.2017 läbiti rohkem kilomeetreid väiksema kuluga, perioodil 01.10.2017– 30.09.2018 aga vähem kilomeetreid suurema kuluga. See ei ole asjaolu, mida peaks liinikilomeetri arvutamisel arvesse võtma. Läbitud kilomeetrite arvu võetakse arvesse kohaliku omavalitsuse makstava toetuse lõppsumma väljaarvutamisel (lepingu p 3.1), mitte tööjõukulu arvutamisel. Vahekokkuvõte
84.Kaebaja nõue, et liinikilomeetri maksumus tõstetaks 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019, on eelnevast tulenevalt põhjendamatu. Vastustaja on 04.02.2020. a korralduses nr 60 õigesti arvutanud liinikilomeetri maksumuse alates 01.01.2019. Põhjendatud liinikilomeetri maksumus alates 01.01.2019 oli 1,05 eurot/km.
85.Ringkonnakohus osutab lisaargumendina ka lepingu punkti 3.5 viimasele lausele, mille kohaselt: „Juhul kui liinikilomeetri maksumust muudetakse, siis võetakse see [st vedaja põhjendatud taotlus koos tõenditega kulude reaalsest muutumisest] toetuse arvestamise aluseks alates 1. jaanuarist järgmisel aastal“. Selle lause koosmõjus eelneva lausega esmasel vaatlusel näib, nagu ei saakski liinikilomeetri maksumust korrigeerida muul alusel kui vedaja taotluses esitatud andmete alusel. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebaja ei ole sellele argumendile tuginenud. Oluline on aga, et ka sellele tuginemine ei saaks viia teistsugusele tulemusele. Lepingu p 3.5 viimast lauset tuleb mõista selliselt, et liinikilomeetri maksumust saab korrigeerida ainult vedaja esitatud faktiliste andmete alusel. Kui aga vedaja arvutuskäik on ekslik, siis on kohalik omavalitsus iseenesest mõista kohustatud rakendama õiget arvutuskäiku. Niisiis ei vii ka lepingu p 3.5 viimane lause teistsugusele tulemusele.
86.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada, et nõustub kaebajaga selles osas, et vastustajal puudub liinikilomeetri maksumuse muutmisel kaalutlusõigus. Arvutamine lepingu punktis 3.4 toodud valemi alusel ei ole kaalutlusõiguse teostamine. Ringkonnakohus selgitab halduskohtule, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1). Kui normi koosseis sisaldab valemit, siis võib olla tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille kohaldamine on aga erinevalt kaalutlusõiguse teostamise kontrollist (HKMS § 158 lg 3) reeglina täies mahus kohtulikult kontrollitav. III
87.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a vastusega nr 2-5.7/3242-1 seonduvat.
88.OÜ ATKO Liinid on seisukohal, et vastustaja 16.01.2019. a otsustus on haldusakt, kuna sellest sõltub lepingust tulenev liinikilomeetri maksumus ning järelikult ka kaebajale makstava toetuse suurus. Seega mõjutab otsustus vahetult kaebaja õigusi.
89.Halduskohtu arvates ei ole halduslepingu rikkumise korral vastus(kiri) õiguskaitsevahendite kohaldamise taotluse osas haldusakt, kuna HMS-is puuduvad sätted halduslepingu täitmise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta. Halduskohus viitab HMS § 105 lg-le 1 ja leiab, et selles osas tuleb kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme. Järelikult ei ole vastustaja 16.01.2019. a vastus kaebaja taotlusele nr 2-5.7/3242-1 halduskohtu arvates haldusakt.
90.Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusakti määratlemisel tuleb lähtuda HMS §-s 51 sätestatud haldusakti mõistest. Kuivõrd vastustaja 16.01.2019. a vastuse nr 2-5.7/3242-1 puhul on tegu haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud ning isiku õiguste või kohustuste reguleerimisele suunatud otsustusega (HMS § 51 lg 1), leiab ringkonnakohus, et tegu on haldusaktiga. Liinikilomeetri maksumuse määramine on kahtlemata poolte vahel sõlmitud halduslepingust tulenev haldusülesanne. Et tegu on halduslepinguga, siis pole kahtlust selles, et haldusülesande täitmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Liinikilomeetri maksumuse kindlaksmääramine on üksikjuhtumi reguleerimine ning suunatud vedaja, st haldusest väljaspool seisva isiku õiguste ja kohustuste reguleerimisele. Kui aga asuda seisukohale, et linnal oli lepingust tulenev kohustus kindlas suuruses tasu maksmiseks ning vastavalt oli kaebajal õigus nõuda selles suuruses tasu maksmist, siis saab vastustaja 16.01.2019. a vastust nr 2-5.7/3242-1 käsitleda tuvastava haldusaktina. Ringkonnakohus nõustub eelnevast tulenevalt kaebajaga. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu seisukoht, kus Riigikohus leidis, et avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu alusel tellija poolt ühepoolse aktiga toetussumma vähendamine on haldusakt (RKHKo 19.12.2019, 3-17-1329, p 18). Praegune olukord sarnaneb viidatud otsuses esinenud olukorraga.
91.Ringkonnakohus tõdeb, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a vastust nr 2-5.7/3242-1 ei ole formaalselt tühistatud. Kohtla-Järve Linnavalitsus andis lihtsalt 04.02.2020. a korralduse nr 60, mille resolutsiooni p 3 reguleerib sama küsimust, mis 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1. Vastavalt HMS § 61 lg-le 2 kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhtumil ei esine ühtki selles sättes nimetatud alustest. Järelikult kehtib Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1 edasi. Ringkonnakohus leiab, et see on vastuolus nii ringkonnakohtu poolt tuvastatud lepingu tõlgenduse kui ka kindlaks tehtud liinikilomeetri maksumusega. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et vastustajal on lepingu punktist 3.5 tulenevalt kohustus liinikilomeetri maksumus igal aastal üle vaadata ning alates 01.01.2019 oli see 1,05 eurot/km. Samuti on 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1 vastuolus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2020. a korralduse nr 60 resolutsiooni punktiga 3.
92.Eelnevast tulenevalt on Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a vastus nr 2-5.7/3242-1 õigusvastane haldusakt ja tuleb õigusselguse huvides tühistada. IV
93.Niisiis tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab Kohtla-Järve Linnavalitsuse 16.01.2019. a korralduse nr 2-5.7/3242-1. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata.
94.Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude hüvitamist. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi ringkonnakohus jätab kaebaja esitatud kohustamisnõude rahuldamata, siis võtab kohus menetluskulude jagamisel arvesse seda, et vastustaja täitis kaebaja kohustamisnõude osaliselt ja põhjendatud ulatuses kohtumenetluse ajal 04.02.2020. a korraldusega nr 60. See asjaolu ei olnud kaebuse ega apellatsioonkaebuse esitamisel ettenähtav.
95.Kaebaja soovis 6,6%-list liinikilomeetri maksumuse tõusu 2019. aastal, kuid saavutas 1%lise tõusu. Seega tuleb menetluskulud jagada vahekorras 1:5,6, mis tähendab, et ümardatult jääb 15% hüvitatavatest menetluskuludest Kohtla-Järve linna kanda ja 85% kaebaja kanda. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb ümber vaadata ka halduskohtu poolt välja mõistetud menetluskulud.
96.Halduskohtus läbi viidud menetluses tasus kaebaja 15 eurot riigilõivu kaebuse esitamisel ja 15 eurot riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Kohtuväliste kulude hüvitisena taotles kaebaja 2917,20 eurot (koos käibemaksuga) (tl 94-96p). Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohus pidas esitatud taotluses nõutud summast vajalikuks ja põhjendatuks hüvitada 2000 eurot (otsuse punktid 25.225.6). Ringkonnakohus nõustub seal toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse 27.02.2019. a määrusega rahuldamata (tl 86-81) ja kaebaja seda ei vaidlustanud. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda hüvitatavate kulude hulka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. Halduskohtus läbi viidud menetluses on seega hüvitatavaid kulusid (2000+15=) 2015 eurot.
97.Ringkonnakohtus taotleb kaebaja 15 euro apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ja 2937,60 euro kohtuväliste kulude hüvitamist (tl 120-126p). Ringkonnakohus leiab, arvestades ka halduskohtus läbiviidud menetluses vajalikuks ja põhjendatuks peetud kulude suurust, et kaebaja taotletavad kohtuvälised kulud on ebaproportsionaalselt kõrged. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul ei ole põhjendatud koormata kohtumenetluse vastaspoolt apellatsiooniastmes kõrgemate kuludega kui esimese astme menetluses, ja loeb sellest tulenevalt kohtuväliste kulude vajalikuks ja põhjendatuks suuruseks 2000 eurot. Ringkonnakohtu menetluses on seega hüvitatavaid kulusid samuti (2000+15=) 2015 eurot. Kokku on kahe kohtuastme peale kaebajal hüvitatavaid menetluskulusid (2015+2015=) 4030 eurot.
98.Kaebaja hüvitavad menetluskulud 4030 eurot tuleb poolte vahel jaotada nii, et 85% sellest jääb kaebaja kanda ja 15% Kohtla-Järve linna kanda. Sellest tulenevalt peab Kohtla-Järve linn hüvitama kaebajale kahe astme peale 604,50 eurot menetluskulu. Ülejäänud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsus osas, milles tühistati Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsus kohustamisnõude rahuldamiseks, ja osas, mis käsitleb
menetluskulude väljamõistmist. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
3.Jätta Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioon tervikuna jõusse. Muuta halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Mõista Kohtla-Järve linnalt OÜ ATKO Liinid apellatsiooniastme ja kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 2000 eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Tagastada kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.