Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.04.2024, Jõhvi 3-20-439
Haldusasi
OÜ ATKO Liinid kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4.02.2020 korralduse nr 60, 18.07.2022 otsuse nr 25.7/1532-1 ja 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamiseks, kohustavate ettekirjutuste tegemiseks (tõsta liinikilomeetri maksumust), alternatiivselt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ ATKO Liinid esindajad: v.-adv Vitali Špilov ja v.-adv Triin Kaurov Vastustaja: Kohtla-Järve linn esindaja: Andrei Poludetkin
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus 4.02.2020 korralduse nr 60 tühistamisnõude osas rahuldamata.
2.Jätta kaebus 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamisnõude ja õigusvastasuse tuvastamisnõude osas rahuldamata.
3.Jätta kaebus kohustamisnõuete osas rahuldamata.
4.Jätta kaebus hüvitamisnõuete osas (sh viivise väljamõistmise nõude osas) rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib
3-20-439 apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ ATKO Liinid (kaebaja) ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel oli sõlmitud 6.05.2013 riigihanke tulemusena Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping nr 28.6/136. Vastavalt lepingu p-le 3.5 korrigeeritakse liinikilomeetri maksumust üks kord kalendriaastas vedaja taotlusel või tellija enda algatusel.
2.Kaebaja esitas 8.11.2018 Kohtla-Järve Linnavalitsusele taotluse liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks kuni 1,12 euroni/km alates 1.01.2019, kuna tegelikud kulud, sh kütusehind, bussijuhtide tööjõukulu ja tarbijahinnaindeks, on tõusnud 8% võrra.
3.Kohtla-Järve Linnavalitsus jättis 16.01.2019 kirjaga kaebaja 8.1.2018 taotluse rahuldamata. Kirja põhjenduste kohaselt on hinna korrigeerimine järgi erandlik ja hinna korrigeerimisel on linnavalitsusel lai diskretsioon. Kuna alates 1.01.2018 on liinikilomeetri maksumust juba muudetud, siis ei saa linnavalitsuse arvates liinikilomeetri maksumust alates 1.01.2019 enam muuta.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 20.02.2019 kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve linna kohustamist tõstma 8.11.2018 taotluse alusel lepingus toodud liinikilomeetri maksumust 1,11 eurot/km-ni tagasiulatuvalt alates 1.01.2019 (haldusasi nr 3-19-312).
5.Tartu Halduskohus rahuldas 30.10.2019 otsusega asjas nr 3-19-312 kaebuse ja kohustas Kohtla-Järve linna uuesti läbi vaatama kaebaja 8.11.2018 taotlus liinikilomeetri maksumuse tõstmise kohta. Tartu Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 31.03.2022 otsusega.
6.Kohtla-Järve linn vaatas kaebaja 8.11.2018 taotluse uuesti läbi 4.02.2020 korraldusega nr
60.Korralduse põhjenduste kohaselt nähtub kaebaja poolt taotlusele nr 2-5.7/3242 lisatud tõenditest, et perioodil 1.10.2017 kuni 30.09.2018 on kaebaja maksnud bussijuhtidele palka kogusummas 300208,51 eurot ning perioodil 1.10.2016 kuni 30.09.2017 summas 296772,75 eurot. Kohtla-Järve linn otsustas kehtestada kaebajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks liinikilomeetri maksumuse 1,07 eurot/km, millest arvestatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu 0,2 eurot/km ning hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu 2019. a eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta.
7.Kaebaja esitas 9.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4.02.2020 korralduse nr 60 tervikuna tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse kindlakstegemist koos kohustava ettekirjutuse tegemise nõudega – kohustada Kohtla-Järve Linnavalitsust tõstma liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019 ning tõstma liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020. Ühtlasi taotles kaebaja kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist liinikilomeetri maksumuse tõstmist 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020 halduskohtumenetluse läbiviimise ajaks. (haldusasi nr 3-20439).
9.Tartu Halduskohus võttis 13.04.2020 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Kohtla-Järve linna ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Kohus peatas sama määrusega haldusasja menetluse kuni lõpplahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-19-312.
10.Tartu Halduskohus uuendas 6.05.2022 määrusega haldusasja menetluse ja määras pooltele asja kompromissiga lahendamiseks kuni 3.10.2022.
11.Kaebaja esitas 9.05.2022 vastustajale taotluse, milles palus vaadata uuesti läbi kaebaja 8.11.2018 taotluse liinikilomeetri hinna muutmise arvestades Riigikohtu poolt 31.03.2022 otsusest tulenevaid juhiseid.
12.Vastustaja keeldus 18.07.2022 otsusega nr 2-5.7/1532-1 kaebaja 9.05.2022 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks rahuldamisest ja jäi seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 taotlus on lahendatud 4.02.2020 korraldusega nr 60, mis vastab nõuetele, mistõttu puudub alus haldusmenetluse uuendamiseks.
13.Kaebaja esitas 2.08.2022 kohtule kaebuse muutmise taotluse, millega soovis täiendada kaebust vastustaja 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamise nõudega (alternatiivselt teha kindlaks 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 õigusvastasus) osas, milles vastustaja jättis rahuldamata kaebaja 9.05.2022 taotluse vaadata uuesti läbi 8.11.2018 taotluse liinikilomeetri maksumuse muutmiseks.
14.Tartu Halduskohus jättis 27.09.2022 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja poolt 9.05.2022 vastustajale esitatud taotlus halduskohtumenetluse uuendamiseks ei olnud tähtaegne (kuna on mööda lastud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaeg, mis ei kuulu ennistamisele), kaotas kaebaja kaebeõiguse vaidlustada 18.07.2022 otsust nr 2-5.7/1532-1, millega vastustaja jättis menetluse uuendamise taotluse rahuldamata. Lisaks märkis kohus, et kaebajal on hetkel kasutuses tõhus õiguskaitsevahend, mistõttu 4.02.2020 korralduse nr 60 õiguspärasuse hindamisel saab kohus arvestada Riigikohtu poolt 31.03.2022 otsuses võetud seisukohtadega. Kaebuse rahuldamise korral on 4.02.2020 korraldus tühistatud ja avaneb selle korraldusega lõpetatud haldusmenetlus.
15.Kaebaja esitas 31.10.2022 kohtule kaebuse muutmise taotluse, milles taotles kohtult luba täiendada kaebust alternatiivse kahju hüvitamise nõudega juhul, kui kohus ei rahulda juba esitatud kohustamisnõudeid. Sellisel juhul palus kaebaja kohtul välja mõista vastustajalt tema kasuks kahjuhüvitis 1.10.2022 seisuga summas 355 016,20 eurot ning mõista välja hüvitis perioodil alates 1.10.2022 kuni pooltevahelise lepingu lõpetamiseni 1.09.2023 edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju eest. Juhul, kui kohus rahuldab p-s 1 toodud alternatiivse kahju hüvitamise nõude tulevikus tekkiva kahju suhtes, määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord järgnevalt: a) edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju hüvitamine toimub järgmise valemi alusel: taotletava tariifi (1,17 eurot/kilomeeter) ja makstava tariifi (1,07 eurot/kilomeeter) vahe (0,10 eurot/kilomeeter) korrutatud sõidetud kilomeetrite arvuga; b) edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju hüvitamine iga teenuse osutamisele järgneva kuu 30. kuupäevaks. Ühtlasi palus kaebaja mõista vastustajalt välja viivis 0,07% päevas viivitatud summalt arvestatuna: a) kaebaja poolt 8.11.2018 taotluse alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,11 eurot/km ja
3-20-439 tegelikult makstud liinikilomeetri maksumuse 1,11 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil alates 1.01.2019 kuni 31.12.2019 ning 12.11.2019 taotluse alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,17 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil tagasiulatuvalt alates 1.01.2020 kuni taotletud maksumuste tasumiseni.
16.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4.11.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 27.09.2022 määruse ning rahuldas kaebaja kaebuse muutmise taotluse. Ringkonnakohus leidis, et küsimus sellest, kas vastustaja oleks pidanud haldusmenetluse kaebaja taotlusel uuendama või oli ta õigustatud keelduma menetluse uuendamisest 18.07.2022 otsuses esitatud põhjendustel või hoopis menetluse uuendamise taotluse hilinenult esitamise tõttu, ei puuduta kaebeõigust. Sõltumata hinnangust vastustaja 18.07.2022 otsuse õiguspärasusele takistab otsus kaebaja eesmärgi - haldusmenetluse uuendamise saavutamist. Seega riivab otsus kaebaja õigusi ning kaebajal on õigus vaidlustada otsust oma HKMS § 44 lg-s 1 sätestatud õiguste kaitsmiseks.
17.Kaebaja esitas 31.10.2022 kaebuse muutmise taotluse, milles taotles muu hulgas halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamist kaebuse muutmise taotluse lisa 2 osas ja muude dokumentide osas, mis sisaldavad lisas 2 toodud arvandmeid.
18.Tartu Halduskohus rahuldas 8.02.2023 määrusega kaebuse muutmise taotluse, kuulutas halduskohtumenetluse osaliselt kinniseks (dokumendi osas, mis asub digitaalse toimiku lehel (dtl 439)), piiras nimetatud dokumendi osas vastustaja tutvumisõigust ja kohustas vastustajat 40 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest vastama muudetud kaebusele.
20.Kaebaja saatis 21.02.2023 kohtule uue taotluse kaebuse muutmiseks, mis sisaldas ka taotlust halduskohtumenetluse osaliseks kinniseks kuulutamiseks. Kaebaja soovis täiendada (muuta) kaebust Kohtla-Järve Linnavalitsuse 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamisnõudega.
21.Kohus edastas 8.03.2023 kohtule uue taotluse kaebuse muutmiseks, mis sisaldas ka taotlust halduskohtumenetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks.
24.Tartu Halduskohus rahuldas 14.03.2023 määrusega kaebaja taotluse osaliselt ja kuulutas haldusasja menetluse dokumentide osas, mis asuvad dtl 438, 440-445 ja 508-558 kinniseks. Kohus andis vastustajale võimaluse esitada 10 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kohtule seisukoht 21.02.2023 kaebuse muutmise taotluse osas.
25.Vastustaja seisukoht laekus kohtusse 20.03.2023. Esitatud seisukohas teatas vastustaja kohtule, et ei nõustu kaebusega, kuid ei ole avaldanud arvamust kaebuse muutmise taotluse osas.
3-20-439
26.Tartu Halduskohus rahuldas 31.03.2023 määrusega kaebaja 21.02.2023 kaebuse muutmise taotluse ja lubas kaebajal muuta kaebust. 31.03.2023 seisuga oli kaebus esitatud järgmiste nõuete osas: 1) tühistada Kohtla-Järve Linnavalitsuse 1.02.2023 korraldus nr 17, millega otsustati muuta 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingut nr 2-8.6/136 ning asendada punktis
3.2.toodud liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot 1,25 euroga; 2) kohustada Kohtla-Järve Linnavalitsust tõstma OÜ ATKO Liinid 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,37 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi; 3) alternatiivselt mõista Kohtla-Järve Linnavalitsuselt OÜ ATKO Liinid kasuks välja kahjuhüvitis alates 1.01.2023 kuni pooltevahelise lepingu lõppemiseni 1.09.2023 (valemil: taotletava ja makstava tariifide vahe 0,12 eurot/km korrutatud sõidetud kilomeetrite arvuga); 4) mõista Kohtla-Järve linnavalitsuselt OÜ ATKO Liinid kasuks välja viivis 0,07% päevas viivitatult summalt arvestatuna (taotletava ja mastava tariifide vahelt alates 1.01.2023 kuni taotletud maksumuste tasumiseni või kahju hüvitise kohtuotsuse kohase täitmiseni).
27.Tartu Halduskohus otsustas 19.06.2023 määrusega määrata haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele võimaluse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite, aga samuti menetluskulude kandmist kinnitavate dokumentide esitamiseks kuni 1.02.2024, vastusväidete esitamiseks kuni 27.03.2024 ja teatas kohtuotsuse avalikustamise ajast 30.04.2024.
28.Kaebaja pöördus 8.11.2022 taotlusega vastustaja poole liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks 1,417 euro/km-le seni kehtinud liinikilomeetri maksumuselt 1,07 euro/km. Vastustaja rahuldas 1.02.2013 korraldusega nr 17 kaebaja taotluse osaliselt ja tõstis liinikilomeetri maksumuse 1,25 euro/km-le.
29.Kaebaja esitas kohtule 1.02.2024 kaebuse täienduse ja seisukoha. Kaebaja soovis muuta 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud nõuet järgmiselt: 1) muuta kaebaja 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 2 toodud nõue järgmiselt: kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2018 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi 1.01.2019-31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62 266 eurot. Muuta kaebaja 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 3 toonud nõue järgmiselt: kohustada vastustajat tõstma kaebaja 12.11.2019 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 5,7% võrra ehk 1,17% euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319612,50 eurot. Muuta kaebaja 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 6 toodud nõue järgmiselt: kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2023-1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214347,84 eurot. Võtta vastu kaebaja loobumine 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 8 toodud taotlusest kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kaebaja teatas, et tema terviklikud nõuded on järgmised:
1.Tühistada tervikuna kaebaja 4.02.2020 korraldus nr 60.
2.Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2018 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 6,6% võrra ehk 1,11
3-20-439 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2019-31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot.
3.Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 12.11.2019 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319 612,50 eurot.
4.Tühistada vastustaja 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1 osas, milles vastustaja jättis rahuldamata taotluse vaadata uuesti läbi 8.11.2018 taotlus nr A-2/154 liinikilomeetri hinna muutmiseks 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136, alternatiivselt tuvastada vaidlustatud osas nimetatud otsuse õigusvastasus.
5.Tühistada vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17, millega vastustaja otsustas muuta 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingut nr 2-8.6/136 ning asendada punktis 3.2. toodud liinikilomeetri maksumust 1,07 eurot 1.25 euroga.
6.Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavalusi ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2023-1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.
7.Juhul, kui kohus ei rahulda punktides 2, 3, ja 6 kohustamiskaebusi, mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis: a) 1.10.2022 seisuga summas 35016,20 eurot; b) perioodi eest alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c) perioodi eest alates 1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot.
8.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viivis summas 0,07% päevas: a) 8.11.2019 taotluse alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,11 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil alates 1.01.2019 kuni 31.12.2019; b) 12.11.2019 taotluse alusel taotletud 6.05.20213 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri vahelt perioodil tagasiulatuvalt alates 1.01.2020 kuni taotletud maksumuste tasumiseni; c) 8.11.2022 taotluse alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil tagasiulatuvalt alates 1.01.2013 kuni taotletud maksumuste tasumiseni. Alternatiivselt (juhul, kui kohus ei rahulda punktides 2, 3 ja 6 toodud kohustamiskaebust) p 7 alusel väljamõistetavalt kahjuhüvitiselt alates 1.01.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 0,07% päevas kuni vastustaja poolt kahju hüvitamise kohustuse kohase täitmiseni.
9.Jätta menetluskulud vastustaja kanda.
30.Kohus esitas vastustajale 26.04.2024 kohtunõude, milles kohustas vastustajat hiljemalt 29.04.2024 esitama kohtule seisukoht 31.03.2023 määrusega muudetud kaebuse osas (1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamise ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes).
31.Vastustaja vastas kohtunõudele 29.04.2024, milles palus jätta muudetud kaebus rahuldamata. Ühtlasi teatas vastustaja, et kaebaja poolt vaidlustatud 1.02.2023 korralduse nr 17 tegelik number on 21, mitte 17.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
32.Kaebaja leiab, et vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60, millega jäeti kaebaja 8.11.2018 taotlus liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks 1,12 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019 on õigusvastane haldusakt. Kaebaja teatas, et vaidlustab 4.02.2020 korralduse tervikuna, st nii 2019. a kui ka 2020. a osas. Kaebaja palub korraldus tühistada, alternatiivselt tuvastada korralduse õigusvastasus, ning tõsta liinikilomeetri maksumust nii 2019. a kui ka 2020. a osas.
3-20-439
32.1.Vastustajal oli on imperatiivne kohustus liinikilomeetri maksumust korrigeerida vastavalt 6.05.2013 ATL nr 2-8.6/136 p-de 3.4 ja 3.5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p-le 6 ning puudub kaalutlusõigus liinikilomeetri korrigeerimisel või see on vähenenud nullini. Nimetatud punktide eesmärgiks on luua mehhanism liinikilomeetri iga-aastaseks ülevaatamiseks ja indekseerimiseks. Vastustaja kohustus liinikilomeetri maksumust indekseerida on kooskõlas ka vastustaja enda ja teiste kohalike omavalituste praktikaga. Vastustaja on varasemalt tõstnud liinikilomeetri maksumust lähtudes samades näitajatest 27.10.2017, mis olid toodud kaebaja poolte esitatud 12.11.2019 taotluses. Kaebajal on seetõttu tekkinud õiguspärane ootus, et vastustaja käitub analoogselt ka teiste taotluste menetlemisel. Kaebaja arvates on vastustaja ebaõigesti kasutanud ATL-sse kirja pandud metoodikat ja ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu hanke pakkumises tooduga (liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on kulude suurendamine võrreldes pakkumises esitatuga, mitte suurendamine kui selline, kui kaebaja oleks teadnud, et tegemist on siduva kütuse keskmise hinnaga terve lepingu kehtivuse ajaks, ei oleks kaebaja lepingut sellistel tingimustel sõlminud, samas on vastustaja seisukoht vastuolus pooltevahelise praktikaga). Lisaks on vastustaja kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta), kui diislikütuse hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil (st 375 945,16/370 499=1,02 eur/l perioodil 1.10.2018-30.09.2019), saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei võtnud vastustaja arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Lepingu järgi tuleb lähtuda just kütusehinna arvestusest kilomeetri kohta, kuna lepingu punktis 3.4 toodud valem puudutab liinikilomeetri maksumust. Sellest lähtuvalt tuleb ka kaebaja tegelike kulude all mõista kulusid kilomeetri kohta, mitte kulusid liitri kohta. Kaebaja arvates on vastustaja ebaõigesti arvutanud ka keskmise palga indeksi (Pp). Erinevus tööjõukulude arvestamisel seisneb selles, kui kaebaja võrdleb bussiettevõtete keskmise palga indeksi arvestamisel palkade kogusummasid, siis kaebaja tööjõukulusid ühele kilomeetrile. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja kulud on suurenenud temast mitteolenevatel põhjustel. Seda on möönnud ka vastustaja. Kaebaja poolt taotlevast liinikilomeetri maksumuse tõstmisest kaetakse ka vältimatud tööjõukulud, sh bussijuhtide tööjõukulud tulenevalt üldkehtivast sõitjaveo üldtöökokkuleppest, ning suurenenud tööjõukulud. Mõlemad kuluartiklid on väljaspool kaebaja kontrolli. Seega leiab kaebaja, et vastustaja otsustus 2019. a kohta on ebaõige ja ATLst tuleb liinikilomeetri maksumus tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km.
32.2.Vastustaja langetas samuti 2020. a kohta ebaõige otsuse. Kaebaja arvates tulenevalt ATL-st tuleb liinikilomeetri maksumust tõsta 5,7% võrra 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020. Kaebajal esines kütusekulust ja tööjõukuludest tingitud kulude kasv, mis jäi vastustaja poolt õigesti välja arvutamata. Vastustaja algandmetes esineb arvutusviga, kuna korralduses on märgitud, et perioodil 1.10.2018-30.09.2019 on kulutatud raha kütusele 375 945,16 eurot (mille eest osteti 370 499 liitrit kütust), kuigi tegelikult kulutati 381 120,16 eurot (mille eest osteti 357 499 liitrit kütust). Seega on vastustaja ebaõigesti jätnud arvesse võtmata 30.09.2019 sisse ostetud kütust. Kaebaja arvates on vastustaja keskmise palga indeksi leidmisel jaganud kahe eelneva perioodi bussijuhtidele makstud palga kogusummad võtmata arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Perioodi 1.10.2018 kuni 30.09.2019 on makstud palka kogusummas 315 361,79 eurot ja perioodil 1.10.2017 kuni 30.09.2018 on makstud palka kogusummas 300 208,51 eurot, seega leiab vastustaja indeksi määraks 1,0505 (315361,79/300 208,51=1,0505). Kaebaja arvutab bussijuhtide tööjõukulu muutustest tingitud kulude kasvu ühele kilomeetrile. Perioodil 1.10.2018 kuni 30.09.2019 oli bussijuhtide tööjõukulu 462 977 eurot, mis on 0,445 euro/km-le (462 977 euro/1 041 148 km) ja perioodil 1.10.2017 kuni 30.09.2018 oli bussijuhtide tööjõukulu 440 731 eurot, mis on 0,414 euro/km-le (440731 euro/
3-20-439 1065698 km). Seega on bussijuhtide tööjõukulu muutustest tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 7,5% ehk Pp = 1,075.
32.3.Sellest tulenevalt on vastustaja õigusvastaselt jätnud 4.02.2020 korraldusega nr 60 rahuldamata kaebaja 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotlused liinikilomeetri maksumuse muutmiseks, millega rikkus oluliselt lepingu p-dest 3.4 ja 3.5 tulenevat kohustust liinikilomeetri hinna tõstmiseks. Vastustajal on ATL p-de 3.4 ja 3.5 järgi imperatiivne kohustus 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotluste alusel tõsta liinikilomeetri maksumust 2019. a 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km ja 2020. a 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km. Sellega on vastustaja rikkunud kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi (omandiõigus, ettevõtlusvabadus, mis on konkretiseeritud lepingu punktidest 2.3 ja 3.9 tulenevas õiguses saada vastustajalt toetust, aga samuti kaebaja õiguspärane ootus ja võrdsuspõhiõigus).
32.4.Riigikohtu 24.01.2024 otsus asjas 3-21-928 kinnitab kaebaja seisukohti. Nimelt leidis riigikohus, et vedaja kulud tuleb arvestada kilomeetri kohta, kuna vedaja kulusid kilomeetri kohta mõjutab ka läbisõidetud kilomeetrite arv, mitte ainult sisendite hinnad. Sama on Riigikohus leidnud ka varasemas asja 3-19-312 otsuses.
32.5.Eelnevat arvestades palus kaebaja tühistada tervikuna kaebaja 4.02.2020 korraldus nr 60 või alternatiivselt tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus; kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri maksumust 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2019-31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot; kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319 612,50 eurot. ATL p-s 3.4 sätestatud „vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud“ tähendab Riigikohtu praktikast tulenevalt seda, et liinikilomeetri maksumuse muutmisel juhinduda kaebaja tegelike kulude muutumisest. Vaidlusalune vastustaja korraldus on sellega otseses vastuolus, kuna vedaja kulude muutusele on omistatud liiga väike tähendus. Riigikohus rõhutas ka seda, et riskide jaotus ATL poolte vahel ei tohi olla ebaproportsionaalne. Seega juhul, kui vastustajal puuduks kohustus liinikilomeetri maksumust korrigeerida, siis muutuks lepinguliste kohustuste tasakaal ülemäära kaebaja kahjuks.
32.6.Kaebaja leidis, et vaidlusalune 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1 nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. Vastustaja oleks pidanud ootama Tartu Halduskohtu 30.10.2019 otsuse jõustumist, kuid mitte lahendada kaebaja 8.11.2018 taotlust 4.02.2020 korraldusega nr
60.Vaidlusaluses otsuses ei ole vastustaja järginud Riigikohtu 18.07.2022 otsuses antud juhiseid. Seega on vastustaja õigusvastaselt keeldunud kaebaja 9.05.3022 taotluse rahuldamisest ja haldusmenetluse uuendamisest HMS § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Sellisel juhul esines vastustajal haldusmenetluse uuendamise kohustus ning puudus selle üle otsustamiseks kaalutlusõigus. Kuna menetluse uuendamisest keeldumise otsus on vastavalt HMS § 43 lg-le 2 haldusakt, siis palus kaebaja kohtul see tühistada või alternatiivselt teha kindlaks õigusvastasus.
32.7.Vaidlusalus 1.02.2023 korralduses nr 17 leidis vastustaja, et kaebaja püsikulude ja remonditööliste tööjõukulude suurenemine on tõendamata. Seetõttu on vastustaja võtnud indekseerimise määraks mitte kaebaja taotletud 1,211, vaid 1,17. Kaebaja selgitas, et ei vaidlusta korraldust kaebaja püsikulude ja remonditööliste tööjõukulude suurenemise osas, see tähendab, et kaebaja taotletav liinikilomeetri maksumus mitte 1,417 eurot/km (nagu
3-20-439 alguses taotluses), vaid 1,37 eurot/km. Korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja liinikilomeetri masksumuse muutmisel on kaebaja võtnud aluseks ebaõiged andmed, täpsemalt 4.02.2020 korraldusega määratud 1,07 eurot/km, samal ajal kui õige liinikilomeetri maksumus on 2020. a-st alates 1,17 eurot/km. Vastustajal oli kohustus liinikilomeetri maksumust korrigeerida, sh puudus vastustajal kaalutlusõigus või oli see vähendanud nullini. Vastustaja on kasutanud ebaõiget metoodikat (ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu hanke pakkumises tooduga, kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta) ning valesti arvutanud ka keskmise palga indeksi (Pp). Vaidlusaluses korralduses on vastustaja läbivalt arvestanud kulusid kilomeetri, mitte liitri kohta. 1.02.2023 korralduses on aastase ühistranspordi kulude muutus arvestatud võrreldes eelneva aastaga ning aluseks on võetud kulu liinikilomeetri kohta – st mitte summaarsed numbrid. See kinnitab, et vastustaja vastupidine metoodika 4.02.2020 korralduses oli väär. Sellest tulenevalt palus kaebaja tühistada 1.02.2023 korraldus nr 17 ja kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,37 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.20231.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.
32.8.Alternatiivse nõudena esitas kaebaja kohtule varalise kahju hüvitamise nõude (saamata jäänud tulu), milles palus, et juhul, kui kohus ei rahulda kohustamisnõudeid, mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis, mis tekkis: a) 1.10.2022 seisuga summas 35016,20 eurot; b) perioodil alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c) perioodil alates 1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot ning viivis tasumata jäetud summadelt 1.01.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 0,07% päevas kuni vastustaja poolt kahju hüvitamise kohustuse kohase täitmiseni vastavalt ATL p-le
8.11.ATL p 8.11 kohaselt on vastustaja kohustatud tasuma viivisttasumisega viivitatud summalt Kaebaja teatas, et esitas 7.10.2022 vastustajale viivisnõude, kuid vastustaja ei ole viivitusnõudele palutud tähtajaks vastanud. Kahju tekitamise osas selgitas kaebaja, et vastustustaja on õigusvastaselt keeldunud kilomeetri maksumuse korrigeerimisest, lähtudes sh ekslikult arvutusmetoodikast. Kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Pelgalt asjaolu, et eelneval aastal on liinikilomeetri maksumust korrigeerinud, ei tohi tuua kaasa seda, et korrigeerimine pole järgmisel aastal võimaik. Selline lähenemine oleks selgelt vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille järgi peavad kaalumisel arvestatavad asjaolud olema määratletud, objektiivsed ja läbipaistvad.
33.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.
33.1.4.02.2020 korralduse nr 60 tegemisel tegi vastustaja kaks otsustust. Esiteks tuli otsustada, kas esinevad eeldused liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks ja teiseks tuli teha kindlaks tõstmise ulatuse. Kaebusest nähtub, et kaebaja soovib vaidlustada seda täies ulatuses. Seejuures kaebuse sisemine loogika viitab sellele, et kaebaja vaidlustab siiski tõstmise määra. Seega ei peatu vastustaja liinikilomeetri maksumuse tõstmise eeldustel. Liinikilomeetri maksumuse määravad kindlaks hankemenetluses tehtud kaebaja pakkumus koosmõjus lepingu punktidega 3.2, 3.3 ja 11.5. Seejuures lepingu punkt 3.4 peab võimalikuks toetuse arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust muutmist juhul, kui vedaja tegelikud kulud on muutunud. Vastustaja hinnangul nii punkti 3.4 sõnastus kui ka sisemine loogika viitavad sellele, et liinikilomeetri maksumust saab muuta üksnes siis, kui vedaja kulud muutuvad võrreldes pakkumises sätestatud määraga. Liinikilomeetri maksumuse muutmise ulatuse määrab kindlaks lepingu punkt 3.4. Sellest tulenevalt kaebaja taotlus toetuse määra tõstmise ulatuse osas ei ole vastustajale siduv. Vastavalt punktis 3.4
3-20-439 sätestatule põhjendatud ja vedajast mittesõltuvatele asjaoludele saab toetuse arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumises esitatud liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja väitel muuta juhul, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, kuid lepingu kehtivuse aastal ei või liinikilomeetri maksumus olla suurem kui Statistikaameti, Maanteeameti või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmete alusel valemi järgi arvutatud liinikilomeetri maksumuse piirmäär. ATL p-s 4 toodud valemis on sõnaselgelt kirjas, et arvesse võetakse diiselkütuse hind võrreldavatel perioodidel, mitte kulud kilomeetri kohta. Vastasel juhul oleks lepingus sätestatud hinnaindeksi asemel kuluindeks. Ka indeks Pp on pandud sõltuvusse keskmisest palgast, mitte tööjõukulust ühele kilomeetrile. Tarbijahinna indeksi muutmist ei saa esitada kuluna ühe kilomeetri kohta. Vastustaja seisukohta kinnitab ka Maanteeameti ühistranspordi indeksi arvutamise metoodika. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et liinikilomeetri maksumuse tõstmise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda diiselkütuse hinna muutmisest, bussijuhtide palga muutmisest ning tarbijahinna indeksi muutmisest. Kaebaja on pakkumise tegemisel arvestanud sisseostetava kütuse hinnaga 1,07 eurot ühe liitri kohta. Seega on korralduses õigesti märgitud, et kaebaja kütusekulud ei ole suurenenud võrreldes pakkumuses esitatuga. Sellest tulenevalt leidis vastustaja, et korraldus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane.
33.2.Vastustaja teatas kohtule, et jääb 18.07.2022 otsuses nr 2-5.7/1532-1 toodud seisukohtade juurde ning palus jätta tühistamiskaebus selles osas rahuldamata.
33.3.Hüvitamisnõude osas selgitas vastustaja, et ei saa täielikult välistada, et kohus tühistab 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 selle õigusvastasuse tõttu. Vastustaja ei nõustu sellega, et taotluste esitamise seisuga on juba kindlaks tehtud kahju olemasolu ja selle suurus. Selle kindlakstegemine ei ole käivas halduskohtumenetluses üldse võimalik. Sisuliselt nõuab kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamist. VÕS § 128 lg-st 4 tuleneb, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistamise tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selline olukord tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kohus rahuldab kohustamisnõude ja näitab otsuses ära konkreetsed summad, milleni tuleb liinikilomeetri maksumus tõsta. Riigikohus on asjas nr 3-19-312 asunud seisukohale, et liinikilomeetri maksumuse muutumisel vastustajal on ulatuslik kaalutlusruum. HKMS § 158 lg 3 järgi ei teosta kohus haldusakti või toimingu õiguspärasuse kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Sellest tulenevalt ei ole võimalik kohtul otsustada, milline on õige liinikilomeetri maksumus, millest tuleb lähtuda kaebaja väidetava saamata jäänud tulu kindlakstegemisel. Juhul, kui kohtu ettekirjutusele tõstab vastustaja liinikilomeetri maksumuse kaebaja soovitud määrani võib kaebaja talle tekitatud kahju nõuda otseselt vastustajalt riigivastutuse seaduse alusel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
34.Kohus selgitab esmalt, et kohtule on esitatud 1.02.2023 korraldus nr-ga 17, mitte 21 (dtl 554). nagu väidab vastustaja 29.04.2024 vastuses kohtunõudele. Seega lähtub kohus sellest, et vaidluse all on vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17. Sellest tulenevalt hindab kohus 4.02.2020 korralduse nr 60 ja sellega seotud kohustamisnõuete põhjendatavust (I), seejärel 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 (II) ja 1.02.2023 korralduse nr 17 õiguspärasust ning sellega seotud kohistamisnõude lubatavust (III) järgmisena hindab kohus hüvitamisnõuete põhjendatavust (IV) ning viimasena jagab menetlusosaliste menetluskulud (V). I
3-20-439
35.Kohus selgitab, et kaebaja loobus 1.02.2024 kohtule esitatud dokumendis nõudest määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. Kohus selgitab, et halduskohtumenetluse käigus esitatud kohtuotsuse täitmise korra määramist puudutav taotlus ei kuulu HKMS § 37 lg-s 2 sätestatud nõuete hulka (kaebuse nõuded). Seega sellest nõudest loobumist pole vaja eraldi vormistada ei määrusega ega kohtuotsuse resolutsiooniga ja lõpetada vastavas osas menetlus vastavalt HKMS § 155 lg-le 4. Kohus selgitab ka seda, et vaatamata sellele, et ATL kehtivus on lõppenud, on kohus seisukohal, et ATL kehtivuse ajal väljastatud haldusaktide vaidlustamine tühistamisnõudega on endiselt lubatud, kuna nende õiguslik jõud takistab esitatud kohustamisnõuete rahuldamist.
35.1.4.02.2020 korraldusega nr 60 (dtl 119) vaatas vastustaja kaebaja 8.11.2018 taotlused (liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks kuni 1,12 euroni alates 1.01.2019) ja 12.11.2019 (liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks kuni 1,17 euroni alates 1.01.2020) läbi ning otsustas: 1) 8.11.2019 taotluse osas kehtestada kaebajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks liinikilomeetri maksumuse 1,05 eurot/km ning hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu 2019. a eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta; 2) ja 12.11.2019 taotluse osas kehtestada liinikilomeetri maksumuse 1,07 eurot/km. Vastustaja leidis vaidlusaluses korralduses, et isegi pärast kulude suurenemist ei ületa vedaja kulutused pakkumuses toodud vastavat näitajat. Vastustaja hinnangul sellele arvutusele viitab ka lepingu sisemine loogika. ATL p-d 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks vastavalt lepingu punktides kogu lepingu kehtivusaja vältel. Seejuures ATL p 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta, kui kulud on reaalselt muutunud. Vastustaja hinnangul ATL p-des 3.3, 3.4 ja 11.4 sätestatu selgelt viitab sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline. Perioodil 1.10.2018. a kuni 30.09.2019. a vedaja (kaebaja) on maksnud bussijuhtidele palka kogusummas 315361,79 eurot ning perioodil 1.10.2017. a kuni 30.09.2018. a summas 300208,51 eurot. Seega indeksi Pp määraks on 315361,79/300208,51=1,0505 Tarbijahinnaindeksi muutumise määr perioodil 1.10.2018. a kuni 30.09.2019. a võrreldes perioodiga 1.10.2017. a kuni 30.09.2018. a oli 1,0277. Lähtudes eeltoodust, on vedajal õigus taotleda liinikilomeetri maksumuse muutmist alates 1.01.2020. a järgmiselt: 0,37*1 + 0,35*1,0505 + 0,16*1,0277 + 0,12=1,0221 ehk ümardatuna 1,02. Vastavalt Maanteeameti andmetele ühistranspordi hinnaindeksi määr oli 1,058. Seega liinikilomeetri suurenemise indeks 1,02 ei ole suurem, kui liinikilomeetri maksumuse piirmäär. Sellest tulenevalt, on põhjendatud liinikilomeetri maksumuse kehtestamine alates 1,05*1,02= 1,07 eurot/km. Vastavalt lepingu punktis 3.5 sätestatule muudatus võetakse toetuse arvestamise aluseks alates 1.01.2020. a.
35.2.Kaebaja leidis, et tulenevalt 6.05.2013 ATL nr 2-8.6/136 p-dest 3.4 ja 3.5 ja VÕS § 29 lg 5 p-st 6 puudub vastustajal kaalutlusõigus liinikilomeetri korrigeerimisel või see on vähenenud nullini. Vastustaja kohustus liinikilomeetri maksumust indekseerida on kooskõlas ka vastustaja enda ja teiste kohalike omavalituste praktikaga. Vastustaja on kasutanud arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta), kui diislikütuse hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil (st 375 945,16/370 499=1,02 eur/l perioodil 1.10.2018-30.09.2019), saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei võtnud vastustaja arvesse sõidetud kilomeetrite hulka.
3-20-439
35.3.Kohtupraktikas on leitud, et keelduv vastus kaebaja taotlusele on haldusakt. 1 Seega vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60 on haldusakt. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
35.4.Riigikohus on 31.03.2022 otsuses leidnud, et ATL p-dest 3.1., 3.2 ja 3.4 võib järeldada, et poolte tahe ei olnud lepingu sõlmimisel liinikilomeetri maksumust igal aastal muuta, vaid pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumuse muutmist peeti üks kord aastas võimalikuks üksnes erandlikus olukorras. Kaebaja väidetele vaatamata ei saanud vastustaja kohustus liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida tekkida ka vastustaja varasemast praktikast liinikilomeetri maksumuse määramisel ja sellest praktikast lähtuvast kaebaja väidetavast õigustatud ootusest. Kuna leping ei seo vastustajat kohustusega liinikilomeetri maksumust igal aastal korrigeerida ega ka kohustusega rakendada maksumuse muutumise arvutamisel lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit, siis on vastustajal kolleegiumi arvates kaebaja taotluse rahuldamisel ja liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaalumisruumi olemasolule viitab lepingu p 3.4 sõnastus, mille kohaselt saab vastustaja liinikilomeetri maksumust sõltumata vedaja kulude muutumisest igal juhul muuta, kuid ei pea seda tegema. Kaalutlusõiguse tekkimiseks tuleb esmalt tuvastada, kas kaebaja lepingu täitmisega seotud tegelikud kulud on muutunud (lepingu p 3.4). Vaidluse korral peab kulude muutumist tõendama vedaja. Kui vastustaja teeb kulude muutumise kindlaks, peab ta täiendavalt tuvastama, kas see muutus tuleneb põhjendatud ja vedajast sõltumatutest asjaoludest (lepingu p 3.4). Vedajast sõltuvateks asjaoludeks, mis ei pruugi liinikilomeetri maksumuse suurendamist õigustada, on nt lepingu täitmiseks kasutatavate sõidukite tehnilise seisukorra halvenemisest tulenev keskmise kütusekulu suurenemine või vedaja ühepoolsetest otsustest tulenevad ja turuolukorrale mittevastavad muutused tööjõukulude suuruses. Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Samuti ei tulene lepingust nõuet suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga (lepingu p 3.6).
35.5.HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtu hinnangul on ekslik kaebaja arvamus selle kohta, et varasemat vastustaja käitumist arvestades on tal tekkinud kohustus muuta liinikilomeetri maksumust igal aastal. Ekslik ka kaebaja arvamus selle kohta, et vastustajal oleks imperatiivne kohustus tõsta liinikilimeetri maksumust juhul, kui tema kulud on suurenenud. Iseenesest vastab tõele kaebaja väide, et vaidlusaluse korralduse väljastamise seisuga puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et
RKHKo 3-19-312, p 17
3-20-439 vastustaja tegi kindlaks kaebajal seoses ATL täitmisega kulude muutmise, mis väljendus selles, et: 1) perioodil 1.10.2017- 30.09.2018 on kaebajal suurenesid kütuse ostmisega seotud kulud; 2) perioodil 1.10.2017-30.09.2018 on kaebajal tõusnud bussijuhtidele palkade väljamaksmisega seonduvad kulud. Vaidlusaluse korralduse põhjenduste kohaselt on vastustaja arvestanud kaebajal suurendanud bussijuhtidele palkade väljamaksmise kohustusega. Samas põhjendas vastustaja, miks ei arvesta ta kütuse ostmiseks muutunud kuludega. Vastustaja on arvestanud ka sellega, et perioodil 1.10.2017-30.09.2018 tõusis tarbijahinnaindeksi määr. Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et vastustaja ei arvutanud ega võtnud arvesse kaebaja kuludega ühe liinikilomeetri kohta arvestavatel perioodidel.
35.6.Kohtupraktikas on leitud, et kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. 2 Hoolimata sellest, et kohtulik kontroll täitevõimu laia diskretsiooni üle on piiratud, on kohus seisukohal, et vastustaja on arvestanud kõikide tähtsust omavate asjaoludega liinikilomeetri maksumuse tõstmise kaalumisel kaebaja 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotluse alusel. Tõsi, et vastustaja liinikilomeetri maksumuse muutmisel on endiselt kasutanud ATL p-s 3.4 ette nähtud valemit, kuid samas arvestanud ta kaebaja poolt taotlustes esitatud andmetega, et tegelike kulude muutmisest tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile võrreldes eelmise perioodiga kokku 8% (8.11.2018 taotlus). Vastustaja on ka kohtumenetluse käigus jäänud arvamusele, et liinikilomeetri maksumuse tõstmine alates 1.01.2019 1,05 euro/km-le on pidades silmas kaebajal tõusnud kulusid kütusele ja tööjõule, aga samuti tarbijahinnaindeksi kasvu, põhjendatud. Kohtu arvates ei teinud vastustaja ilmselgelt kaalutlusviga, kuid kasutas ATS p-s 3.4 ettenähtud valemit, kuna lõppkokkuvõttes ei olnud ei tarbijahinnaindeksi muutus 3,5% võrra, bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasv on ühele kilomeetrile 8,3% võrra ning kütusehinnast tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 12,3% perioodil 1.10.201730.09.2018 siiski oluline kulude tõus, et pidada vastustaja poolt liinikilomeetri maksumuse muutmist alates 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le ebaproportsionaalselt väikseks. Vastustaja on selgitanud, et eelmisel perioodil on ta juba muutnud liinikilomeetri maksumust. Samas on vastustaja selgitanud, et kütuse hinnatõus, olgu siis arvutatuna ühe kütuseliitri, mitte läbitud liinikilomeetri kohta, ei ole määrav, kuna kaebaja on riigihankemenetluses pakkumise tegemisel arvestanud diiselkütuse hinnaga 1,07 eurot liitri kohta (käibemaksuta). Kohtu hinnangul on tegemist asjakohase põhjendusega, mis kogumis asjaoluga, et liinikilomeetri hinda muutmine on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel, aga samuti sellega, et vastustaja tõstis liinikilomeetri maksumust alates 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le perioodil 1.10.201730.09.2018, ei viita sellele, et vastustaja oleks teinud olulise kaalutlusvea. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 näidatud ATL täitmisega seotud kulude tõus 8%-le oleks erandlikuks asjaoluks liinikilomeetri maksumuse muutmisteks perioodil 1.10.2017-30.09.2018. Kohtu hinnangul ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja põhjendused liinikilomeetri maksumuse tõstmise osas oleksid ilmselgelt meelevaldsed jne. Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud, miks tema otsustas tõsta liinikilomeetri maksumuse hinda alates 1.01.2019 võrreldes varasemalt kehtestatud määraga 1,01 ühiku võõra. Kohus nõustub vastustajaga muu hulgas selles, et oluliseks kütusekulude tõuseks käsitleb ATL tõlgendamise loogika sellist kütusekulude tõusu, mis ületab pakkumises märgitud hinda ühe liitri kohta.
RKHKo 3-20-1198, p 13.
3-20-439
Kohtupraktikas on leitud, et ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL alusel makstavad tasud peavad eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa Kohus on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne.3 Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vastustaja poolt välja arvutatud perioodil 1.10.2017-30.09.2018 kallinenud diislikütuse hind ühe liitri kohta ei ületanud kaebaja poolt hankemenetluses tehtud pakkumuses märgitud hinda. See omakorda võib kohtu arvates kinnitada, et erakorralist vajadust muuta eelmisel arvestataval perioodil juba muudetud ühe liinikilomeetri maksumust veelgi, polnud. Kohus rõhutab, et ALT-st ei tulene vastustajale iga aastast liinikilomeetri maksumuse indekseerimise kohustust vastavalt aset leidnud muudatustele kaebaja kantud kulude osas ALT täitmisel. Sellest hoolimata on kohtu hinnangul vastustaja proportsionaalselt reageerinud muudatustele nagu tarbijahinnaindeksi tõus ja kaebaja tööjõukulude kasv liinikilomeetri maksumuse tõstmisega alates 1,04 euro/kmst 1,05 euro/km-le ja järgmiseks perioodiks 1,07 euro/km-le. Lisaks märgib kohus, et kuna kütuse liitri hind ei ole võrreldes kaebaja pakkumises välja toodud hinnaga muutnud, siis selle kuluartiklit arvestamata jätmine, sh kulu liinikilomeetri kohta näitamata jätmist vaidlusaluses otsuses ei saa pidada selliseks vastustaja oluliseks kaalutlusveaks, mis vääriks otsuse tühistamist. Seda asjaolu, et vastustaja ei lähtunud antud juhul arvestatavatel perioodidel kütuse hinna tõusust liinkilomeetri kohta, vaid arvestas üldise hinnatõusuga ühe liitri kohta ulatusliku diskretsiooni teostamisel, ei saa pidada oluliseks kaalutlusveaks. Lisaks märgib kohus, et oli vastavalt Maanteeameti andmetele ühistranspordi hinnaindeksi määr korralduse väljastamise seisuga 1,062 (dtl 121) ja ATL p-i 3.4 järgi ei tohtinud liinikilomeetri maksumus seda ületada. Liinikilomeetri maksumuse tõstmine 1,05 euro/km-ni alates 1.01.2019 ja 1,07 euro/km-ni alates 1.01.2020 on seetõttu põhjendatud ja proportsionaalne.
35.7.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalune korraldus vastab HKM §-s 54 sätestatud nõuetele, mistõttu on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse 4.02.2020 korralduse nr 60 tühistamiseks rahuldamata täies ulatuses.
35.8.Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist: 1) tõsta kaebaja 8.11.2018 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuda kaebajale perioodi eest 1.01.201931.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot; 2) tõsta kaebaja 12.11.2019 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.202031.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319 612,50 eurot.
35.9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Kohus ei saa rahuldada kohustamiskaebust, kui taotluse lahendatav haldusakt jääb selle tühistamata või kehtetuks tunnistamata jätmise või muul põhjusel kehtima, kuna kehtiv haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik.4 Kohus jättis kaebuse 4.02.2020 korralduse nr
RKHKo 3-21-958, p-d 20 ja 21. RKHKo 3-3-1-28-15, p 32.
3-20-439 60 tühistamiseks rahuldamata. Seega, 4.02.2020 korralduse nr 60 kui kehtiva haldusakti õiguslik jõud ei võimalda eelpoolnimetatud kohustamisnõuete rahuldamist. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata. II
36.Kaebaja taotles kohtult vastustaja 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamist või alternatiivselt nimetatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Haldusasja materjalide kohaselt keeldus vastustaja 18.07.2022 otsusega nr 2-5.7/1532-1 kaebaja 9.05.2022 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks rahuldamisest ja jäi seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 taotlus on lahendatud 4.02.2020 korraldusega, mis vastab nõuetele, mistõttu puudub alus haldusmenetluse uuendamiseks.
36.1.HMS § 44 lg 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.
36.2.Kaebaja arvas, et Riigikohtu 31.03.2022 otsusega seonduvalt esines vastustajal haldusmenetluse uuendamise kohustus vastavalt HMS § 44 lg 1 p-dele 1 ja 2. Kohus kaebajaga ei nõustu. Iseenesest on õige kaebaja arusaam, et Riigikohtu 31.03.2022 otsuses võetud seisukohad võiksid olla haldusmenetluse uuendamise aluseks, kuid antud juhul on õiguslik olukord veidi teistsugune. Kohus, pidades silmas Riigikohtu poolt 31.03.2022 otsuses avaldatud seisukohti, leidis käesoleva otsuse punktis 35,7, et 8.11.2018 taotluse osas liinikilomeetri maksumuse tõstmine 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le oli põhjendatud ja kõiki asjaolusid silmas pidades proportsionaalne otsus. Seega leidis halduskohtumenetluse käigus kinnitus 4.02.2020 korralduse õiguspärasus. Ringkonnakohus rõhutas 4.11.2022 määruses, kui vastustaja 4.02.2020 otsus jääb kohtumenetluse tulemusena kehtima, siis on ilmne, et puudub vajadus haldusmenetluse uuendamiseks ja kaebaja taotluse uueks lahendamiseks muu hulgas põhjusel, et saaks arvestada Riigikohtu suunistega. Lisaks rõhutas ringkonnakohus 4.11.2022 määruses, et Riigikohus ei loonud oma otsusega uut õiguslikku olukorda, vaid selgitas mõnes aspektis seda, mida pidi vastustaja arvestama kaebaja liinikilomeetri muutmise taotluse lahendamisel. Seega puudus vastustajal HMS § 44 lg-s 1 sätestatud imperatiivne kohustus haldusmenetluse uuendamiseks kaebaja 9.05.2022 taotluse alusel. Järelikult, menetluse uuendamisel oli vastustajal otsustamise valik ehk otsustamisdiskretsioon. Vastustaja on kohtu hinnangul 18.07.2022 otsuses nr 2-5.7/1532-1 piisavalt ja arusaadavalt selgitanud, miks tema arvates ei pea ta haldusmenetluse uuendamist Riigikohtu 31.03.2022 otsuse valguses siiski põhjendatuks. Seega vastab vastustaja otsus HMS § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1, millega vastustaja keeldus haldusmenetluse uuendamisest, on õiguspärane ja selle tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus.
36.3.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamise või alternatiivselt õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldamata.
3-20-439 III
37.1.02.2023 korraldusega nr 17 rahuldas vastustaja osaliselt kaebaja 8.11.2022 taotluse ja tõstis liinikilomeetri maksumust alates 1.01.2023 1,07 euro/km-lt 1,25 euro/km-le (dtl . Korralduse põhjenduste kohaselt jäid kaebajal püsikulud (busside püsikulud ja kaebaja muud püsikulud) haldusmenetluses tõendamata. Muutuvkulude osas pidas vastustaja kaebajal tekkinud muudatusi tõendatuks ja võrreldes eelmise perioodiga tõusnuks sõltumata kaebajast, mistõttu otsustas vastustaja tõsta liinikilomeetri maksumust.
37.1.Kohus märgib esmalt, et vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17 haldusakt (HMS § 51). Kuna vastustaja on tuvastanud, et kaebajal on tekkinud arvestataval perioodil muutuvad püsikulud ja hakkas sisuliselt analüüsima kehtinud liinikilomeetri maksumuse tõstmise vajadust, on tegemist diskretsioonilise otsusega (HMS § 4 lg 1).
37.2.Kaebaja väitis, et ei vaidlusta 1.02.2023 korraldust nr 17 osas, milles vastustaja jättis liinikilomeetri maksumuse tõstmata seonduvalt sellega, et kaebaja ei ole tõendanud püsikulusid (busside püsikulud ja kaebaja muud püsikulud). Kaebaja vaidlustab 1.02.2023 korraldust nr 17 osas, milles on vastustaja tuginedes kaebajal tekkinud muutuvatele kuludele otsustas tõsta liinikilomeetri maksumust ja palus kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri maksumust 1,37 euro/km-le alates 1.01.2023. Kohus arvestab sellega 1.02.2023 korralduste nr 17 õiguspärasuse kontrollimisel (HKMS § 2 lg 3).
37.3.Kaebaja arvas, et vaidlusalane korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja on võtnud liinikilomeetri maksumuse muutmisel aluseks ebaõiged andmed (1,07 eurot/km-le 1,17 eurot/ km-le asemel). Lisaks leidis kaebaja, et 4.02.2020 korralduse nr 60 õigusvastasus tingib automaatselt ka 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse.
37.4.Kohus ei jaga kaebaja seisukohti 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse osas. Kohtu hinnangul ei ole õige kaebaja arusaam, et 4.02.2020 korralduse nr 60 õigusvastasus tingib automaatselt ka 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse. Kohus tegi kindlaks, et vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60 on tervikuna õiguspärane muu hulgas alates 1.01.2020 kehtestatud liinikilomeetri maksumuse osas 1,07 euro/km. Kohus ei näe põhjust analüüsida seda veel kord 1.02.2023 korralduse nr 17 õiguspärasuse hindamise raames. Samas ei nähtu 1.02.2023 korraldusest nr 17, et vastustaja oleks võtnud liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks 4.02.2020 korraldusega nr 60 alates 1.01.2020 kehtestatud liinikilomeetri maksumuse 1,07 eurot/km-le. 1.02.2023 korralduse põhjenduste kohaselt on vastustaja tuginedes ATL p-le 3.4, võrrelnud kulusid liinikilomeetri kohta eelmise (korralduses märgitud periood I - 1.10.202030.09.2021) ja taotletava perioodiga (korralduses märgitud periood II – 1.10.202130.09.2022). Nimelt tegi vastustaja kindlaks, et perioodil kaebaja kütusekulud ühe kilimeetri kohta oli 0,33 eurot ja perioodil II vastavalt 0,48 eurot. Tööjõukulud ühe liinikilomeetri kohta perioodil I olid 0,5 eurot ja perioodil II vastavalt 0,55 eurot. Muude muutuvkulude osas perioodil I kaebaja kulutas ühe liinikilomeetri läbimisele 0,07 eurot ja perioodil II kokku 0,09 eurot jne. Eelnevast nähtub, et liinikulimeetri maksumuse tõstmise üle otsustamiseks ei võtnud vastustaja arvesse alates 1.01.2020 kehtinud liinikilomeetri maksumust 1,07 euro/km. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleksid muud etteheited vastustaja 1.02.2023 korralduse nr 17 alusel tõstetud liinikilomeetri maksumuse osas. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17 on õiguspärane haldusakt.
37.5.Eelnevat arvestades jätab kohus kaebuse 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamise nõude osas rahuldamata.
3-20-439
37.6.Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist tõsta kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,37 euro/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavalusi ning tasuda kaebajale perioodi eest 1.01.20231.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.
37.7.Kohus märgib, et RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Kohus ei saa rahuldada kohustamiskaebust, kui taotluse lahendatav haldusakt jääb selle tühistamata või kehtetuks tunnistamata jätmise või muul põhjusel kehtima, kuna kehtiv haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik.5 Kohus jättis kaebuse 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamiseks rahuldamata. Seega, kehtiva haldusakti õiguslik jõud ei võimalda eelpoolnimetatud kohustamisnõude rahuldamist.
37.8.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata. IV
38.Kaebaja esitas kohtule alternatiivse nõudena kahju hüvitamise nõuded ja palus kohtul need nõuded rahuldada juhul, kui kohus jätab rahuldamata kaebuses esitatud kohustamisnõuded. Kohus jättis kohustamisnõuded täies ulatuses rahuldamata. Seega hindab kohus alternatiivsete nõuetena esitatud kahju hüvitamise nõudeid, kus kaebaja taotles vastustajalt tema kasuks saamata jäänud tulu väljamõistmist: a) 1.10.2022 seisuga summas 35016,20 eurot; b) perioodi eest alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c) perioodi eest alates 1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot, aga samuti viivis 0,07% päevas.
38.1.Kaebusest tuleneb, et kaebaja hüvitamisnõuded põhinevad asjaolul, et vastustaja jättis 4.02.2020 korraldusega nr 60 ja 1.02.2023 korraldusega nr 17 õigusvastaselt tõstmata liinikilomeetri maksumust kaebaja soovitud määrani. Kohus selgitab, et RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest tulenevalt kuulub varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui kohus tuvastab haldusorgani poolt väljastatud haldusakti õigusvastasuse. Antud juhul ei teinud kohus kindlaks, et vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60 või 1.02.2023 korraldus nr 17 oleksid õigusvastased. Järelikult ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, mistõttu ei ole kahju hüvitamise nõude põhjendatud. Kuna ei ole põhjendatud kahju hüvitamise nõue, ei ole põhjendatud viivise tasumise nõue.
38.2.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kahju hüvitamise väljamõistmise ja viivise tasumise nõuded rahuldamata. V
RKHKo 3-3-1-28-15, p 32.
3-20-439
39.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.