Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 16. oktoober 2025, Tartu 3-20-439
Haldusasi
OÜ Atko Liinid kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a korralduse nr 60, 18. juuli 2022. a otsuse nr 2-5.7/1532-1 ja 1. veebruari 2023. a korralduse nr 17 tühistamiseks ning liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks kohustamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus OÜ Atko Liinid apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – OÜ Atko Liinid Vastustaja – Kohtla-Järve linn
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulu apellatsiooniastmes nende endi kanda.
3.Võtta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid asja materjalide juurde.
4.Jätta kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 17. november 2025).
OÜ Atko Liinid ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel on sõlmitud 6. mail 2013 leping KohtlaJärve linnas bussiliiniveo korraldamiseks. OÜ Atko Liinid esitas 8. novembril 2018 Kohtla-Järve Linnavalitsusele taotluse liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks kuni 1,12 euroni kilomeetri eest alates 1. jaanuarist 2019, kuna kütusehinnad, tööjõukulu jms on tõusnud.
Pärast kohtumenetlust, kus Kohtla-Järve Linnavalitsust kohustati taotlust teistkordselt lahendama (haldusasi nr 3-19-312), andis Kohtla Järve Linnavalitsus 4. veebruaril 2020 korralduse nr 60, milles otsustas kehtestada liinikilomeetri maksumuseks 1,07 eurot kilomeetri eest ning hüvitada saamata jäänud tulu 2019. aasta eest 0,01 eurot ühe liinikilomeetri eest (st tõstes senise liinikilomeetri maksumuse 1,04 eurolt 1,05 eurole). OÜ Atko Liinid esitas 9. mail 2022 Kohtla Järve Linnavalitsusele taotluse, milles palus 2018. aastal esitatud taotlus liinikilomeetri hinna muutmiseks uuesti läbi vaadata, arvestades Riigikohtu poolt 31. märtsil 2022 haldusasjas nr 3-19-312 esitatud põhjendusi (selle otsusega jõustus halduskohtu otsus, millega kohustati linnavalitsust taotlust uuesti lahendama). Kohtla-Järve Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega nr 2-5.7/1532-1 jäeti taotlus rahuldamata, leides, et menetluse uuendamiseks puudub alus, kuna taotlus on lahendatud 4. veebruari 2020. a korraldusega nr 60. Kohtla Järve Linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega nr 17 otsustati muuta 6. mai 2013. a bussiliiniveo lepingut ning asendada selles toodud liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot 1,25 euroga.
2.OÜ Atko Liinid esitas kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäi: tühistada 4. veebruari 2020. a korralduse nr 60; kohustada tõsta liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019; kohustada tasuma tasumata jäänud tasu 2019. aasta eest summas 62 266 eurot; kohustada tõsta liinikilomeetri maksumust 1,17 euroni kilomeetri eest tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 ja tasuma aastate 2020 kuni 2022 eest tasumata jäänud tasu summas 319 612,50 eurot; tühistada 8. juuli menetluse uuendamisest keeldumise otsus või tuvastada selle õigusvastasus; tühistada 1. veebruari 2023. a lepingu muutmise korraldus; kohustada tõstma liinikilomeetri maksumus 1,37 euroni alates 1. jaanuarist 2023 ning tasuma 2023. a eest tasumata jäänud tasu 214 347,84 eurot; kui kohustamisnõudeid ei rahuldata, siis mõista välja nende perioodide eest välja hüvitis tekitatud kahju eest; mõista välja viivis 0,07% päevas tasumata summade eest. Kaebuse kohaselt oli linnavalitsusel imperatiivne kohustus liinikilomeetri maksumust korrigeerida tulenevalt lepingu p-dest 3.4-3.5.
3.Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidlustatud 4. veebruari 2020. a korralduses, millega suurendati osaliselt liinikilomeetri maksumust, leidis linnavalitsus, et isegi pärast kulude suurenemist ei ületa vedaja kulutused pakkumuses vastavat näitajat.
3.2.Riigikohus leidis vaidlust esmakordselt lahendades 31. märtsi 2022. a otsuses, et lepingu punktidest 3.1, 3.2, ja 3.4 võib järeldada, et poolte tahe ei olnud lepingu sõlmimisel liinikilomeetri maksumust igal aastal muuta, vaid pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumuse muutmist üks kord aastas peeti võimalikuks üksnes erandlikus olukorras. Vastustajal ei olnud kohustust liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida ka enda varasemast praktikast ega sellele väidetavalt tuginevast kaebaja õiguspärasest ootusest lähtuvalt. Riigikohus leidis, et vastustajal on liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum.
3.3.Ekslik on kaebaja arvamus, nagu oleks vastustajal imperatiivne kohustus tõsta liinikilomeetri maksumust juhul, kui tema kulud on suurenenud.
3.4.Vastustaja arvestas 4. veebruari 2020. a liinikilomeetri tasu tõstmise korralduses sellega, et kaebajal on suurenenud kulud seoses bussijuhtide palkade suurenemisega ja tarbijahinnaindeksi määra tõusuga, kuid ei arvestanud muutunud kuludega seoses kütuse ostmisega. Kohus leidis, et liinikilomeetri maksumuse tõstmise kaalumisel arvestas vastustaja kõigi tähtsust omavate asjaoludega ega teinud kaalutlusviga. Lõppkokkuvõttes ei olnud tarbijahinnaindeksi muutus 3,5%, tööjõukulu kasv 8,3% ja kütusehinna tõus 12,3% aastatel 2017-2018 siiski oluline kulude 2
tõus, et pidada liinikilomeetri maksumuse muutmist 1,04 eurolt 1,05 eurole ebaproportsionaalselt väikseks.
3.5.Vaidlust pole selles, et perioodil 1. oktoober 2017 kuni 30. september 2018 kallinenud diislikütuse hind ei ületanud kaebaja poolt hankemenetluses tehtud pakkumuses märgitud hinda. See kinnitab, et polnud erakorralist vajadust muuta eelmisel perioodil juba muudetud liinikilomeetri hinda teistkordselt. Kuna kütuseliitri hind ei ole võrreldes kaebaja pakkumuses väljatoodud hinnaga muutunud, siis selle kuluartikli arvestamata jätmist ei sa pidada selliseks oluliseks kaalutlusveaks, mis õigustaks otsuse tühistamist.
3.6.Seega on 4. veebruari 2020. a korraldus, millega tõsteti liinikilomeetri hinda vähem kui kaebaja soovis, õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vastavalt jääb ka sellega seotud kohustamisnõue rahuldamata.
3.7.Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega keelduti kaebaja taotluse alusel menetluse uuendamisest põhjendusel, et kaebaja taotlus on lahendatud 4. veebruari 2020. a korraldusega ja menetluse uuendamiseks puudub alus. Kohus ei pidanud Riigikohtu 31. märtsi 2022. otsust selliseks asjaoluks, mis nõuaks imperatiivselt menetluse uuendamist, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 1 sellist menetluse uuendamise alust ei tulene. Lisaks leidis kohus eelnevalt, et 4. veebruari 2020. a korraldus on õiguspärane.
3.8.Linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega tõsteti liinikilomeetri maksumus 2023. aastast 1,25 eurole. Kohus ei nõustunud kaebaja nägemusega, et see korraldus on õigusvastane tulenevalt 4. veebruari 2020. a korralduse õigusvastasusest, kuna kohus oli eelnevalt pidanud seda korraldust õiguspäraseks. Kaebaja väidet, et selles korralduses on aluseks võetud ebaõiged andmed (1,07 eurot kilomeetri eest 1,17 euro asemel kilomeetri eest), ei lugenud kohus põhjendatuks, kuna korraldusest nähtuvalt ei võtnud vastustaja liinikilomeetri maksumuse üle otsustamisel aluseks hinda 1,07 eurot liinikilomeetri eest. Seetõttu jättis kohus ka selle tühistamisnõude ja sellega seotud kohustamisnõude rahuldamata.
3.9.Kuna vaidlustatud haldusaktid pole õigusvastased, ei pidanud kohus põhjendatuks ka alternatiivset kahju hüvitamise nõuet.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.OÜ Atko Liinid apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohus jättis arvestamata Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-21-958, kus Riigikohus rõhutas vedaja tasu muutmist vastavalt vedaja tegelikele kuludele, samuti seda, et riskide jaotus poolte vahel seoses liinikilomeetri maksumuse muutmisega ei tohi olla ebaproportsionaalne ja liinikilomeetri maksumuse muutmisel on asjakohatu arvestada hankedokumentides tooduga.
4.2.Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 23 lg 2 ja Riigikohtu praktika järgi (RKHKo 3-18-1946, p 29) järgi peab vedaja tasu katma tema kulud.
4.3.Halduskohus kontrollis ebaõigesti kaalutlusõiguse teostamist vastustaja poolt, kui rakendas vaid ilmselgete vigade testi. Rakendada oleks tulnud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-s 3 sätestatud ratsionaalsuse ehk kaalutlusreeglite testi, millele on viidanud Riigikohus asjas nr 3-20-1198, p 13. Ilmselgete vigade testi rakendamine on lubatav üksnes siis, kui kontrollitakse otsust, mille tegemisel oli haldusorganil erakordselt avar kaalumis- või hindamisruum ning isiku õiguste riive pole suur. Praegu sellise olukorraga tegemist pole.
4.4.Halduskohtu otsus on vastuolus halduskohtu enda varasemate seisukohtadega asjas nr 319-312, kus halduskohus leidis, et lepingus on sätestatud liinikilomeetri maksumuse igaaastase indekseerimise mehhanism ja et indekseerimine toimus iga aasta.
4.5.Halduskohus hindas vaid vastustaja 2020. a otsuse proportsionaalsust, kuid 2022. ja 2023. a otsuseid ta ei kontrollinud. 3
4.6.Vastustaja kasutas liinikilomeetri maksumuse muutmisel ebaõiget arvutuskäiku. See on kaalutlusviga, kuna arvestamata jäeti olulised asjaolud (kütuse- ja tööjõukulude arvestus kilomeetri kohta) ning lähtuti asjakohatust kaalutlusest (kütusekulude võrdlus hankepakkumises tooduga).
4.7.Kütuse hinnaindeksi arvutamisel jagas vastustaja ostetud kütusele kulutatud rahasumma ostetud kütuse liitritega, saades tulemuseks kütuse liitri hinna. Seega ei võtnud ta arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Lepingu järgi tuleb aga lähtuda kütusehinnast kilomeetri kohta, kuna lepingu p-s 3.4 toodud valem puudutab liinikilomeetri maksumust. Ka tööjõukulusid tuleks arvestada ühele kilomeetrile. Ka Riigikohus on asjas 3-19-312 leidnud, et vedaja kulusid tuleb arvestada kilomeetri kohta. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust kulude arvestamise metoodika valikul. Sõidetud kilomeetrite hulka arvestavad ka teised kohalikud omavalitsused.
4.8.Ka 1. veebruari 2023. a korralduses arvestati kulusid kilomeetri, mitte liitri kohta.
4.9.Ebaõige on halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on kulude suurenemine üksnes võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline. Lepingus ei viidata pakkumuses märgitud kütusehinnale. Ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-19-312 ei tulene, et arvestada tuleks mitme aastat taguses hinnapakkumises toodud kütusehinda ning selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas 3-21-958. Ebamõistlik oleks see, kui kaebaja oleks kogu lepinguperioodi, st 10 aastat seotud hinnapakkumises toodud kütusehinnaga. See on vastuolus ka halduskohtu varasema otsusega asjas nr 3-19-312 ning nii pooltevahelise varasema praktikaga kui ka teiste kohalike omavalitsusüksuste praktikaga.
4.10.Linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a ja 1. veebruari 2023. a korraldused on õigusvastased, kuna liinikilomeetri tasu tõstmise ulatus on ebaproportsionaalselt väike. Kaebaja kulud olid 2019. aastaks muutunud 8% ja see oli oluline muutus. Liinikilomeetri maksumust tõsteti aga vaid 0,96% ehk 1,04 eurolt 1,05 eurole. Ebaõige otsustus 2019. ja 2020. aasta osas tõi kaasa ebaõige otsustuse ka 2023. aasta osas.
4.11.See on kaasa toonud ebaõige riskijaotuse poolte vahel, kaebaja kahju on kokku üle 800 000 euro.
4.12.Kaebaja arvutuste järgi tulnuks liinikilomeetri maksumust 2019. aastal tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni kilomeetri eest ja 2020. aastal 5,7% võrra ehk 1,17 euroni kilomeetri. Ka 1. veebruari 2023. a korraldus on õigusvastane, kuna põhineb õigusvastasel 2020. a korraldusel.
5.Kohtla-Järve linna vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja esitatud kohustamisnõudeid ei saaks kindla rahasumma väljamaksmiseks kohustamisena rahuldada, kuna vastustajal on kaalumisruum.
5.2.Asjakohased pole viited halduskohtu otsusele asjas 3-19-312, kuna Riigikohtu otsuse tulemusena samas asjas jäi jõusse vaid halduskohtu otsuse resolutsioon. Lisaks viitavad Riigikohtu seisukohad selles asjas ning asjades 3-21-958 ja 3-20-1150, et haldusorganil puudub imperatiivne kohustus muuta liinikilomeetri maksumust. Tegemist on kaalutlusotsusega. Riigikohus on rõhutanud ka seda, et liinikilomeetri maksumuse muutmiseks ei anna alust ainuüksi tarbijahinnaindeksi ega ühistranspordi hinnaindeksi muutumine, vaid vedaja tegelike kulude muutumine (RKHKo 3-20-1150, p-d 31 ja 33). Olukorras, kus vedaja tegelikud kulud muutunud ei ole, pole õiguspärane liinikilomeetri maksumuse kontrollimatu muutumine.
5.3.Halduskohus on teostanud kaalutlusotsuse kontrolli. Vaidlustatud korraldusest nähtub vastustaja kasutatud metoodika ning see oli õige. Asjakohane pole see, milline on teiste omavalitsusüksuste praktika.
5.4.Halduskohus kontrollis ka maksumuse muutmise proportsionaalsust. Riigihanke võitnud vedaja peab üldjuhul ise kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik (RKHKo 3-18-1946, p 28). 4
5.5.Vastustaja 2019. ja 2020. aasta otsustused olid õiged ning õige arvutuskäiguga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohtu põhjenduste hõlpsama jälgitavuse huvides annab ringkonnakohus kõigepealt ülevaate olulisematest asjaoludest käesolevas vaidluses nende kronoloogilises järjekorras: - algse 2013. a sõlmitud veolepingu p 3.2 järgi oli liinikilomeetri maksumuseks pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus, st 0,97 eurot kilomeeter (vrd tl 10p ja 23p, kd I); - 2018. aastal toimus liinikilomeetri maksumuse esmakordne suurenemine ning seda suurendati 1,04 euroni (tl 64p, kd I); - kaebaja taotles 2018. aastal liinikilomeetri maksumuse suurendamist 1,12 euroni alates 2019. aastast, kuid vastustaja seda taotlust 16. jaanuari 2019. a otsusega ei rahuldanud. Kaebaja vaidlustas selle kohtus (haldusasi nr 3-19-312); - kohtuvaidluse ajal taotles kaebaja liinikilomeetri maksumuse suurendamist alates 2020. aastast 1,17 euroni (tl 64p, kd I); - linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a korraldusega nr 60 muudeti lepingut selliselt, et toetuse arvestamise aluseks on liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot. Samuti otsustati hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu 2019. aasta eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta, leides, et 2019. aastal oleks pidanud liinikilomeetri maksumuseks olema 1,05 eurot (tl 65p, kd I); - esialgse liinikilomeetri maksumuse suurendamisest keelduva 16. jaanuari 2019. a otsuse suhtes jõustus 31. märtsi 2022. a Riigikohtu otsusega halduskohtu otsus, millega kohustati vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (vt RKHKo 3-19-312); - sellest kohtuasjast ajendatuna esitas kaebaja 9. mail 2022 linnavalitsusele uue taotluse, milles palus 2018. a taotlus uuesti läbi vaadata Riigikohtu juhiseid arvestades; - Kohtla-Järve Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata, leides, et menetluse uuendamiseks pole alust. - linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega nr 17 otsustati uuesti veolepingut muuta ning määrata liinikilomeetri maksumuseks 1,25 eurot;
8.Käesolevas asjas on vaidluse all eeskätt küsimus, kas vastustaja 4. veebruari 2020. a korraldus nr 60, millega tõsteti liinikilomeetri maksumust 1,04 eurolt 1,05 euroni 2019. aastal ning alates 2020. aastast 1,07 euroni, oli õiguspärane. Seda vaidlust lahendades on oluline arvestada Riigikohtu poolt esialgse keeldumise üle käinud kohtuvaidluses võetud seisukohti. Nii, nagu ringkonnakohus Riigikohtu otsust mõistab, olid Riigikohtu olulisemad seisukohad kohtuotsuses haldusasjas nr 3-19-312 käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt järgmised: - pooltevahelise lepingu p-st 3.5 ei tulene vastustaja kohustust igal aastal liinikilomeetri maksumust korrigeerida. Lepingu p-dest 3.2.-3.4 tuleneb põhimõte muuta liinikilomeetri hinda üksnes erandlikel asjaoludel (otsuse p-d 21-22); - linnavalitsuse kohustus liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida ei saanud tekkida tema varasemast praktikast, kuna varem oli vastustaja muutnud liinikilomeetri maksumust kaebaja taotluse alusel vaid ühel korral 2018. aastal (otsuse p 23); - kuna lepingu järgi võib liinikilomeetri hinda muuta vaid vedaja tegelike kulude reaalsel muutumisel, ei peegelda lepingu p-s 3.4 sätestatud valemi rakendamine 5
-
-
adekvaatselt kaebaja tegeliku kulu muutumist. See valem ei ole liinikilomeetri maksumuse korrigeerimise valemiks, mida vastustaja on kohustatud imperatiivselt rakendama. Ka asjaolust, et seda valemit 2018. aastal sellisel viisil kasutati, ei saa järeldada vastustaja seotust valemiga igakordsel otsustamisel liinikilomeetri maksumuse muutmise üle (p-d 24-25); hankelepingu muutmisele on riigihangete seaduse §-s 123 sätestatud ranged piirangud ning lepingu meelevaldne konsensuslik tõlgendamine võimaldaks pooltel neist piirangutest kõrvale kalduda (p 26); kuna lepingust ei tulene vastustajale kohustust liinikilomeetri maksumust igal aastal korrigeerida ega kohustust rakendada maksumuse muutmise arvutamisel lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit, on vastustajal liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum. Kaalutlusõiguse tekkimiseks tuleb esmalt tuvastada, kas vedaja lepingu täitmisega seotud kulud on muutnud. Kui vastustaja teeb kulude muutumise kindlaks, peab ta täiendavalt tuvastama, kas see muutus tuleneb põhjendatud ja vedajast sõltumatutest asjaoludest. Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud (p-d 27-28); liinikilomeetri maksumuse suurendamist ei pruugi õigustada vedajast sõltuvad asjaolud (nt sõidukite tehnilise seisukorra halvenemine ja sellest tulenev kütusekulu suurenemine või turuolukorrale mittevastavad otsused tööjõukulude osas); samuti ei tulene lepingust nõuet suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral (p 28); liinikilomeetri maksumuse muutmisel tuleb aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga (p 28); halduskohus jättis õigesti rahuldamata taotluse kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni, st kaebaja soovitud määrani, kuna vastustaja kaalutlusõigus ei ole vähenenud nullini (otsuse p-d 30-31).
9.Vaidlusaluse 4. veebruari 2020. a korraldusest nähtuvad järgmised kaalutlused, millele tuginedes linnavalitsus suurendas liinikilomeetri maksumust 2019. aasta eest 1,05 euroni ning sealt edasi 1,07 euroni: - kaebaja kulutused kütusele olid taotlusele eelnenud kahe aastase perioodi võrdluses suurenenud, kulutuste suuruse muutumise indeks oli 1,0549 (tulemus saadi viimase ja eelviimase perioodi kulutuste jagamisel); - sellest hoolimata ei ole alust liinikilomeetri hinna suurendamiseks, sest kulutused diislikütusele olid viimasel aastal 0,99 eurot, kuid riigihanke raames pakkumuse tegemisel oli vedaja pakkumuses märgitud, et arvestatud on diislikütuse hinnaga 1,07 eurot liiter (mõlemad käibemaksuta). Seega ei ületa vedaja kulutused ka pärast nende suurenemist pakkumuses toodud näitaja ning diislikütuse hinna muutust vastustaja arvesse ei võtnud (jättis diiselkütuse indeksiks 1); - veolepingu p-d 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks kogu lepingu kehtivusaja vältel. Liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline (tl 64p, kd I); - lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit arvestades, kus võeti muuhulgas arvesse diiselkütuse hinnaindeksi ja bussiettevõtete keskmise palga indeksi muutusi, kujunes liinikilomeetri maksumuse muutumise indeksiks 2019. aasta kohta 1.01 ja 2020. aastaks 1,02. Suurendades neid indekseid arvestades senist liinikilomeetri maksumust 6
-
(1,04), kujuneski liinikilomeetri maksumuseks 2019. aastal 1,05 (1,04x1,01=1,05) ja 2020. aastal 1,07 (1,05x1,02=1,07); ka 2020. aasta indeksi arvutamisel jättis vastustaja arvestamata kütusekulu muutumise indeksi (võttis indeksiks 1), kuna kütusekulu (1,02 eurot liitri kohta) jäi alla pakkumuses toodud piirmäära (tl 65, kd I);
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt refereeritud Riigikohtu seisukohti ja 4. veebruari 2020. a korralduse põhjendusi ja resolutsiooni kõrvutades ei ole alust pidada seda haldusakti õigusvastaseks ja tühistamisele kuuluvaks.
11.On tõsi, et vaidlusaluses 4. veebruari 2020. a korralduses tugineti 2019. ja 2020. a liinikilomeetri maksumusi muutes muuhulgas liinikilomeetri maksumuse muutumise indeksile, mille arvutamise kohta on valem veolepingu p-s 3.4. Seetõttu võib ühelt poolt väita, et see on vastuolus Riigikohtu ülaltoodud Riigikohtu seisukohaga. Siiski ei saa Riigikohtu ülalrefereeritud lahendist välja lugeda, et liinikilomeetri maksumuse muutumise indeksi arvutamise valemi kasutamine liinikilomeetri maksumuse suurendamisel on keelatud või õigusvastane. Riigikohus leidis selgesõnaliselt, et vastustajal ei ole kohustust seda valemit imperatiivselt rakendada. Seda seisukohta ei saa mõista nii, et valemi kasutamine on keelatud, iseäranis seda arvestades, et Riigikohus on samaaegselt rõhutanud haldusorgani ulatuslikku kaalutlusruumi liinikilomeetri hinna määramisel. Valemi kasutamist, milleks haldusorganil ei olnud küll kohustust, kuid mis ei olnud ka keelatud, ei saa pidada õigusvastaseks.
11.1.Ka leiab ringkonnakohus, et sellisel viisil valemi kasutamisega arvestas vastustaja tegelikult kaebaja kulude suurenemisega, mida on oluliseks pidanud Riigikohus. Kujunenud tulemus ei langenud küll kokku kaebaja nägemusega kulude suurenemise ulatusest, kuid selle põhjuseks pole mitte valemi ebaõige kasutamine, vaid kaebaja ekslikud arusaamad seoses liinikilomeetri maksumuse arvutamisega - eeskätt küsimus, kuidas arvutada kütusekulu suurenemise indeksit, ning küsimus, kas arvestada tuleks kütusekulu suurenemist ka siis, kui suurenemine jääb alla vedaja poolt pakkumuses esitatud määra. Ringkonnakohus peatub neil küsimustel lähemalt allpool.
12.Kaebaja heidab vastustajale ette liinikilomeetri maksumuse määramisel ebaõige arvutuskäigu kasutamist, leides, et kütuse hinnaindeksi saamiseks ei tule jagada kütusele kulutatud rahasummat ostetud kütuse liitrite arvuga, nagu on teinud vastustaja, vaid tuleb arvestada hoopis läbitud kilomeetreid. Kaebaja jagab seetõttu kütusekulu sõidetud kilomeetritega ning leiab erinevate perioodide vahelise erinevuse nii. Kaebaja arvates nõuab sellist lähenemist asjaolu, et nii veolepingus kui Riigikohtu seisukohtades räägitakse liinikilomeetri maksumusest. Sammoodi läheneb kaebaja ka tööjõukulude muutusele, st ka seal soovib ta võrrelda tööjõukulusid ühele kilomeetrile.
12.1.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei saa sõnadest „liinikilomeetri maksumus“ teha järeldust, et vedaja kulutuste muutumise hindamisel tuleb tingimata arvutuskäiku kaasata ka sõitjate vedamisel läbitud kilomeetrid. Liinikilomeetri maksumus on pooltevahelises lepingus kasutatud termin, mis on sisuliselt hinnaühik, millega vedaja tellijale oma veoteenust müüb.
12.2.Teiseks leiab ringkonnakohus, et kaebaja lähenemine, kus kütusekulu jagatakse sõidetud kilomeetrite arvuga, võib viia hoopis ekslikule tulemusele. Nimelt saab üldteadaolevaks lugeda seda, et sisepõlemismootoriga sõidukite puhul võib läbisõidu ja vanuse kasvades nende tehniline seisund halveneda ning kui tekkinud puudusi ei kõrvaldata, võib ühe 7
võimaliku tulemusena sõidukite kütusekulu suureneda. Järelikult võib kaebaja lähenemise korral see, kui kütusekulu ja sõidetud kilomeetrite vaheline jagatis järgmisel perioodil suureneb, viidata hoopiski sõidukite tehnilise seisukorra halvenemisest tingitud kütusekulu suurenemisele. Seda omakorda ei saa pidada vedajast sõltumatuks kulude suurenemiseks, mis on Riigikohtu eelviidatud seisukohtade järgi liinikilomeetri maksumuse suurendamise eelduseks. Tegemist on hoopiski vedajast sõltuva asjaoluga (jäetakse kõrvaldamata sõidukite vanuse suurenemisel tekkivad puudused), mis ei tohiks olla sõidukilomeetri maksumuse suurendamise aluseks. Vastupidisel juhul tekiks sisuliselt olukord, kus kohalikku omavalitsust sunnitakse kandma vedaja sõidukipargi vananemisega kaasnevaid lisakulusid.
12.3.Seega peab ringkonnakohus vastustaja lähenemist kütusekulu ja tööjõukulu muutuse indeksi kindlakstegemisele õigeks. See, et kaebaja väitel kasutavad teised kohalikud omavalitsusüksused kaebaja lähenemist, ei muuda praeguses asjas vastustaja käitumist õigusvastaseks.
12.4.Kaebaja väidab, et 1. veebruari 2023. a korralduses, millega suurendati liinikilomeetri maksumust 1,07 eurolt 1,25 eurole, arvestati samuti kütuse maksumust ühe kilomeetri kohta. Kaebaja järeldab, et see ongi õige kütusele tehtavate kulutuste arvestamise viis. Samas nähtub sellest korraldusest (tl 93-94, kd II), et kogu linnavalitsuse lähenemine liinikilomeetri maksumuse muutmiseks oli teistsugune – enam ei toimunud liinikilomeetri maksumuse muudatuse arvutamist valemi abil, vaid võrreldi lihtsalt kahe erineva perioodi kulusid ning leiti kahe perioodi kogukulude jagamise teel muutumise indeks ja suurendati selle indeksi alusel eelmist liinikilomeetri hinda. Seega oli kogu vastustaja metoodika 2023. a korralduses hoopis teistsugune. Eeldatavasti põhjustas metoodika muutuse Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-19-312, kus anti käesoleva vaidluse lahendamiseks olulisi juhiseid. Ringkonnakohtu on aga seisukohal, et metoodikate erinevus 2020. a ja 2023. a haldusaktides ei muuda kumbagi haldusakti õigusvastaseks. Ulatuslik kaalutlusruum liinikilomeetri maksumuse muutmisel, mida Riigikohus rõhutas, võib tähendada ka seda, et liinikilomeetri maksumuse muutmist võibki teostada läbi erinevate metoodikate.
13.Kaebaja arvates oli asjakohatu vastustaja kaalutlus, kus ta võttis kütusekulu suurenemise hindamisel arvesse seda, et kütusekulu ei suurenenud üle kaebaja poolt riigihankemenetluses esitatud pakkumuses toodud kütusehinna. Nagu ülal p-s 9 märgitud, tuvastas linnavalitsus 4. veebruari 2020. a korralduses küll 2019-ks ja 2020-ks aastaks liinikilomeetri maksumust arvutades, et diislikütuse kulutuste indeks oli muutunud, kuid ei võtnud seda arvesse põhjendusel, et see ei ületanud pakkumuses toodud kütusehinna määra 1,07 liitrit. Vastustaja leidis, et pakkumuses esitatud kütusehinnaga 1,07 liitrit pidi kaebaja arvestama kogu lepinguperioodi vältel. Lepingu punktid 3.4 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks kogu lepingu kehtivusaja vältel. Lepingu p 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta, kui kulud on reaalselt muutunud. Seega oli linnavalitsuse hinnangul liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks üksnes vedaja kulude suurenemine üle pakkumuses esitatu, mitte suurenemine kui selline (tl 64p, kd I). Erinevalt kaebajast ei pea ringkonnakohus vastustaja sellist põhjendust asjakohatuks. Ringkonnakohus mõistab vastustaja poolt välja toodud lepingu punkte samamoodi. Kaebaja tõlgendus, mille järgi tuleks igasugust kütusekulu suurenemist arvesse võtta, ning seda ka siis, kui kütusekulu suurenemine ei ületa pakkumuses esitatud kütusehinda, muudab sisutuks 8
lepingu selle regulatsiooni, mille järgi on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus toetuse maksmise aluseks kogu lepingu kehtivusaja vältel.
13.2.Ka Riigikohus rõhutas haldusasjas 3-19-312 tehtud otsuses, et pooltevaheline lepingu pd 3.2-3.4 võimaldavad muuta liinikilomeetri hinda üksnes erandlikel asjaoludel. Selle nõudega on paremini kooskõlas see, kui kütusele tehtavate kulutuste muutust võetakse arvesse alles siis, kui see ületab kaebaja poolt pakkumuses esitatud kütuse hinnamäära 1,07 eurot liiter.
13.3.Kaebaja peab ebamõistlikuks seda, kui vedaja oleks kogu 10-aastase lepinguperioodi seotud pakkumuses toodud kütusehinnaga. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebaja astus ise vabatahtlikult vastustajaga lepingulisse suhtesse ning oli nõus osutama bussiveoteenust pakkumuses ja lepingus toodud tingimustel. Ta sai tekkivaid õigusi ja kohustusi ette näha. Muuhulgas sai ta arvestada sellega, et pakkumuses toodud kütusehinnaga on ta seotud ning et pakkumuses toodud liinikilomeetri maksumust saab muuta vaid erandlikel tingimustel. Seetõttu ei saa vastustaja lähenemist pidada ebamõistlikuks. Vastupidi, ebamõistlik oleks hoopiski selline olukord, kus pakkumuses isiku poolt esitatud tingimused mingit siduvat tähendust ei oma ning riigihanke tulemusena sõlmitud lepingut asutakse kergekäeliselt muutma vedajale soodsas suunas. See oleks vastuolus riigihangete seaduses lepingu muutmisele kehtestatud piirangutega (riigihangete seaduse § 123) ning muudaks riigihankemenetluse paljuski sisutuks.
13.4.Samuti rõhutab kaebaja seda, et lepingus ei viidata pakkumuses märgitud kütusehinnale. Samas viidatakse lepingus selgelt pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumusele ning nähakse ette, et sellest lähtutakse kogu lepinguperioodi jooksul, ning et seda saab muuta vaid erandlikel asjaoludel (lepingu p-d 3.2-3.4). Vaidlust pole selles, et kütusehind moodustab ühe osa liinikilomeetri maksumusest. Seega on ainuvõimalik tõlgendada lepingu viidatud punkte selliselt, et kaebaja on seotud nii pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumusega kui selle üheks osiseks oleva ja pakkumuses esitatud kütusehinnaga.
13.5.Asjaolu, et teised omavalitsusüksused pakkumuses esitatud kütusehinnast kaebaja väitel ei lähtu, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel määrav. Käesoleva vaidluse lahendus sõltub suures osas kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud konkreetse lepingu regulatsioonist. Pole teada, millised lepingud on sõlmitud kaebaja poolt väidetud teiste omavalitsusüksuse ja vedajate vahel.
14.Kaebaja väitel olid tema kulud 2019. aastaks muutunud 8%, kuid liinikilomeetri maksumust tõsteti 2019. aastaks vaid 0,96% ehk 1,04 eurolt 1,05 eurole. Ringkonnakohus osutab, et kaebaja jätab siinkohal mainimata selle, et kaebaja arvutusmetoodika erines vastustaja omast oluliselt, kuna kütusekulude arvutamisel lähtuti mitte kogukulude muutusest, vaid kulutuste muutmisest ühele kilomeetrile. Nagu ringkonnakohus ülal selgitas, võis see kaasa tuua vale tulemuse ja seetõttu ei pruugi kaebaja poolt väidetud 8% kulude tõus olla objektiivsete kulude tõus, st vedajast sõltumatute kulude tõus. Seetõttu ei saa kaebaja arvutuste ja vastustaja arvutuste erinevuse järgi asuda tõsikindlale seisukohale, et liinikilomeetri maksumuse tõus oli ebaproportsionaalselt väike.
15.Kaebaja arvates jättis halduskohus arvestamata Riigikohtu poolt asjas nr 3-21-958 võetud seisukohad, kus Riigikohus rõhutas muuhulgas seda, et vedaja tasu tuleb muuta vastavalt tegelike kulude muutumisele; et riskide jaotus poolte vahel seoses liinikilomeetri maksumuse 9
muutmisega ei tohi olla ebaproportsionaalne ja et liinikilomeetri maksumuse muutmisel on asjakohatu arvestada hankedokumentides tooduga.
15.1.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et asjas 3-21-958 ei olnud vaidluse all liinikilomeetri maksumuse suurendamisest keeldumine, vaid hoopiski liinikilomeetri maksumuse alandamine tellija poolt. Tegemist on täiesti erinevate olukordadega.
15.3.Kaebaja poolt väljatoodud Riigikohtu seisukohad sellest lahendist ei tingi kaebuse rahuldamist käesolevas asjas. Ringkonnakohus selgitas ülal, et linnavalitsus suurendas liinikilomeetri maksumust vastavalt kaebaja tegelike kulude suurenemisele ning see, et niisugune suurendamine ei langenud kokku kaebaja nägemusega soovitud suurendamise ulatusest, ei tähenda, et reaalsete ja asjakohaste kulude suurenemisega ei oleks arvestatud.
15.4.Vastavalt ei saa käesolevas asjas väita, et riskide jaotus poolte vahel seoses liinikilomeetri maksumuse muutmisega oleks olnud ebaproportsionaalselt kaebaja kahjuks. Veelkord, kaebaja soovitud kulude suurenemise ulatus põhineb kaebaja nägemusel ning arvutamisel aluseks võetud asjaoludel, kuid see ei tähenda riskide ebaproportsionaalset jaotust.
15.5.Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole asjassepuutuv kaebaja poolt väljatoodu, et Riigikohus nimetas asjakohatuks väidet, et pakkumust tehes pidi kaebaja arvestama riske, mis tulenesid hankedokumentidest. Riigikohus selgitas, et selles asjas ei tulenenud hankedokumentidest selliseid riske, mida vastustaja ja alama astme kohtud neist järeldasid. Käesolevas asjas sellise olukorraga tegemist ei ole.
16.Kaebaja on rõhutanud ka ÜTS § 23 lg-s 2 sätestatud ja Riigikohtu poolt asjas 3-18-1946 korratud põhimõtet, et vedaja tasu peab katma tema kulud. Sarnaselt mitmete muude kaebaja argumentidega käesolevas vaidluses põhineb kaebaja arusaam, justkui tema suhtes kulude kaetuse nõuet rikutakse, kaebajapoolsel ebaõigel arvutuskäigul. Seetõttu ringkonnakohus sellel väitel pikemalt ei peatu.
17.Kaebaja heidab halduskohtule ette kaalutlusõiguse kontrollimisel ilmselgete vigade testiga piirdumist, selle asemel et kontrollida seda mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi kaudu (vt nende eristamise kohta RKHKo 3-20-1198, p 13). Ringkonnakohus möönab, et niisugune kaalutlusõiguse kontrollivõimaluste eristamine võib olla võimalik, seda eriti õigusteoorias. Käesoleva asja lahendamisel ei näe aga ringkonnakohus, et isegi kui kaebaja etteheidet lugeda paikapidavaks, siis võiks see mõjutada vaidluse lõpptulemust. Ka kaalutlusreeglite rikkumist sisustab kaebaja eeskätt seeläbi, kuidas tema arvates oleks tulnud kulude suurenemist arvutada ning näeb kaalutlusvigu neis aspektides, kus vastustaja lähenemine ei ühtinud tema omaga. Eelnevalt lükkas ringkonnakohus kaebaja arusaamad ümber. Seega ei esine asjas selliseid kaalutlusvigu, nagu väidab kaebaja. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja lähtunud vaidlusaluses 4. veebruari 2020. a korralduses asjakohastest kaalutlustest, ei ole arvesse võtnud asjassepuutumatuid asjaolusid ning pole sooritanud ka muid kaalutlusvigu. Ei toimu ka kaebaja õiguste ebaproportsionaalset piiramist.
18.Seoses kaebaja etteheidetega halduskohtule, et viimane ei arvestanud enda poolt varem haldusasjas 3-19-312 võetud seisukohtadega, nõustub ringkonnakohus vastustaja poolt väljatooduga – kuna Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega jäeti küll jõusse halduskohtu otsuse resolutsioon, kuid muudeti halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt Riigikohtu otsuse 10
põhjendustele, ei ole halduskohus käitunud ebajärjekindlalt. Vastupidi, halduskohus oleks läinud vastuollu Riigikohtu otsusega, kui oleks jätkuvalt arvesse võtnud halduskohtu põhjendusi varasemas asjas. Kuna Riigikohus muutis neid põhjendusi, siis järelikult Riigikohus nendega ei nõustunud.
19.Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja ka selle, et halduskohus ei kontrollinud 2022. ja 2023. a otsuste õiguspärasust ja proportsionaalsust. Nagu ülal p-s 7 märgitud, palus kaebaja pärast haldusasjas 3-19-312 Riigikohtu otsuse jõustumist 2022. a märtsis enda liinikilomeetri maksumuse suurendamise taotlus uuesti läbi vaadata. Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata, leides, et taotlus lahendati juba teistkordselt 4. veebruari 2020. a korraldusega, millega liinikilomeetri maksumust tõsteti 1,05 ja 1,07 euroni, ning et menetluse uuendamiseks pole alust. Ning linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega otsustati määrata liinikilomeetri maksumuseks alates 2023. aastast 1,25 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga hilisemate haldusorgani otsuste kontrollimata jätmise osas. Näiteks põhjendused seoses 2023. a korraldusega hõlmavad kohtuotsuse põhjendustest rohkem kui lehekülje. Ehkki halduskohus ei kirjutanud tõepoolest lahti korralduse proportsionaalsuse kontrolli, tõi ta siiski välja kõik kaebaja põhiväited seoses selle korraldusega ning lükkas need ümber. Kaebaja põhiväide seondus esmajoones sellega, et vastustaja võttis aluseks 2020. a korralduses kujundatud ebaõiged andmed (liinikilomeetri hinna 1,07 eurot kaebaja soovitud 1,17 euro asemel). Seega taandus ka 2023. a korraldusega seotud vaidlus paljuski samadele küsimustele, mida kohus oli käsitlenud juba 2020. a korralduse õiguspärasusega seoses. Kokkuvõttes on kohtuotsusest igati arusaadav, miks luges kohus ka 2023. a korralduse õiguspäraseks. Ka 2022. a otsusega seoses, millega linnavalitsus keeldus haldusmenetluse uuendamisest, on halduskohtu arutluskäik põhjalik. Ringkonnakohus nõustub, et Riigikohtu lahend ei olnud haldusmenetluse uuendamise kohustuslikuks aluseks.
20.Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Halduskohus on põhjendatult kõik kaebuse nõuded rahuldamata jätnud.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (11 484 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja Kohtla-Järve linn kasutas apellatsioonimenetluses advokaadi esindust ning taotleb sellega seoses kantud menetluskulude väljamõistmist summas 5166 eurot. See taotlus jääb rahuldamata. Vastavalt Riigikohtu pikaajalisele praktikale peab haldusorgan oma põhiülesannete täitmise raamees antud haldusakti õiguspärasuse üle käivas vaidluses suutma kohtumenetluses osaleda ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostuvad keerukamad õigusküsimused (RKHKo 3-21-150, p 37). Kuigi ka käesolev vaidlus võib olla keskmisest keerukam, ei ole põhjust eeltoodud Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda.
22.Vajalik on lahendada ka tõendite asja materjalide juurde võtmise küsimused. Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluse kestel täiendavas seisukohas viivisearvestuse eraldi tabelina ning nimetanud seda oma seisukoha lisaks. Tavapäraselt esitatakse kohtumenetluses menetlusosalise seisukoha lisana täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd see lisa kujutab endast sisuliselt vastustajale esitatud viivisenõude põhjendusi, ei ole see käsitatav eraldi dokumentaalse tõendina, mille suhtes 11
peaks ringkonnakohus otsustama, ka võtta see asja materjalide juurde või mitte. Kuna tegemist on sisuliselt kaebaja seisukoha põhjendustega, jääb see asja materjalide juurde. Muud apellatsioonkaebusega koos esitatud uued tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde.
23.Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses muuhulgas siis, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Kuigi vaidluse all olevad hüved on kaalukad, on ka käesolevas asjas apellatsiooniastmes vaidluse all sisuliselt üksnes õigusküsimused. Lisaks põhjendas kaebaja istungi vajadust vaidluse mahukusega ning kaebaja arvutuskäikude keerukusega. Kuna kaebus ei kuulu rahuldamisele ning kaebaja arvutuskäike ei ole hinnata vaja, ei ole põhjendatud ka asja lahendamiseks istungi korraldamine. Asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab otsuseni jõudmist oluliselt kiiremini. (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.