Korrakaitse › Politsei toimingud

EDASIKAEBAMISE KORD

3-21-1009 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1009 tegevust nähes sekkuda ka juhul, kui kohal on politseiametnikud. Kaebaja ei rikkunud ühtegi õigusnormi sellega, et ta küsis politseinikelt naise kinnipidamise ja temalt dokumendi küsimise põhjuste kohta. Varaline kahju seisneb kaebaja jope väärtuses (400 eurot), kuna tema suhtes jõu rakendamisel lõhkusid politseiametnikud jope vasaku tasku, vasaku põuetasku voodri ja parema kaenlaaluse piirkonna sisevoodri ning koos tükiga välisvoodrist rebiti eest üks nööp. Mittevaraline kahju seisnes selles, et kaebaja pidi tundma valu, mis kaasnes sellega, kui politseiametnikud väänasid kaebaja vasaku käe valuvõttega selja taha ning lõid parema käe tugevasti vastu autot. Valu ei lakanud ka järgmisel päeval, mistõttu oli kaebaja sunnitud tellima MRT-uuringu, mis küll traumat ei tuvastanud. Kogu toimingute ahel oli kaebaja inimväärikust alandav. Kaebaja tundis tema suhtes jõu rakendamisel, läbivaatuse teostamisel ja politseiauto kongis viibimisel ärevust ja hirmu. Politseiametnike tegevus oli kaebajat seda enam kahjustav, et asjaomast sündmust kajastati ajakirjanduses, kus kaebaja suhtes toimunut esitleti meeleavalduses kontrolli alt väljunud õigusrikkuja kinnipidamisena, kuigi asjaomasel sündmusel puudus seos meeleavaldusega.

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja viis asjas läbi distsiplinaarmenetluse ning leidis selle kokkuvõttele tuginedes, et kaebaja kinnipidamine konvoibussi kongis 48 minuti jooksul oli õigusvastane, ent see ei saanud kaebajale põhjustada sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Vastustaja on õigusvastase kinnipidamise eest kaebaja ees vabandanud. Isikusamasuse kontrollimine, turvakontrolli läbiviimine ning kaebaja paigutamine konvoibussi kongi üheks minutiks tema isikusamasuse tuvastamise eesmärgil olid õiguspärased. Isikusamasuse tuvastamise alusena osutab vastustaja KorS § 32 lg-le 1 ning asjaolule, et riikliku järelevalve takistamine on KarS § 279 lg 1 järgi karistatav väärtegu. Kaebaja käitus provokatiivselt, ei allunud politseiametniku korraldusele lahkuda ega soovinud kuulda ühtki politseiametniku antud selgitust, korrates pidevalt oma küsimusi. Turvakontroll viidi läbi KorS § 47 lg 1 p 1 alusel. Enne isiku paigutamist sõiduki kongi tuleb mh tema enda turvalisuse tagamiseks teostada turvakontroll. Isik paigutati sõidukisse eesmärgiga viia ta politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks. Varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebajal seljas olnud jope hõlmad olid eest lahti, politseinikud haarasid teda küll kätest, kuid mingit jopest rebimist, mis oleks võinud tekitada jopele niivõrd suuri kahjustusi, nagu väidab kaebaja, ei toimunud, samuti on videolt näha, et jope vasaku tasku ülemine äär oli katki juba enne füüsilist kokkupuudet politseinikega. Kaebaja seljas olnud jopel olid ees trukid, mille eest rebimiseks peab rakendama väga suurt jõudu, ent videolt nähtub, et sellist jõudu ei rakendatud, samuti kinnitab politsei vormikaamera pilt, et jopel puudus trukk juba enne seda, kui politseiametnikud haarasid kaebaja kätest. Eeltoodut arvestades ei saa usaldusväärseks pidada ka kaebaja väiteid jope sisetasku ja sisevoodri rikkumise kohta. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu. Videosalvestistelt ei nähtu, et kaebaja oleks tundnud hirmu. Kaebaja ise käivitas oma provokatiivse käitumisega sündmuste ahela, mis päädis tema politseisõidukis kinnipidamisega. Isegi kui kaebaja tundis ennast politseisõidukis ebamugavalt, ei ole tegemist niivõrd intensiivse õiguste riivega, mille puhul oleks põhjendatud kahju rahaline hüvitamine. Kaebaja õiguste rikkumine on heastatud vabandamisega.

3-21-1009 vastutajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 465 eurot ja jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et politseiametnikul puudus õiguslik alus kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 1 kohaselt võib politsei tuvastada isikusamasuse, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on politseil õigus peatada isik ja nõuda isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist. KorS § 5 lg-s 1 on korrarikkumine määratletud kui avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Sama paragrahvi järgmise lõike kohaselt kvalifitseerub ohuna olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja lähenes politseiametnikele, kui viimased vestlesid tänaval ühe naisega; naine oli politseiametnike tegevusest häiritud ning väljendas seda selgelt, nii et kaebaja kuulis. Seejärel asus kaebaja esitama politseiametnikele küsimusi nende tegevuse õigusliku aluse kohta, seades politsei tegevuse õiguspärasuse kahtluse alla ning pakkuma omalt poolt võimalikke lahendusi politseiametnike ja naise vahelise erimeelsuse lahendamiseks. See nähtub ka kaebaja esitatud videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4), kus kaebaja selgitab politseinikele, et „[...] me peame mingisugusele kompromissile jõudma, sest teie eksite selles, et [...]“. Sisuliselt sekkus kaebaja politseiametnike poolt ametikohustuste täitmise raames tehtavatesse toimingutesse, asudes politseiametnikke häirima selliselt, et lisaks kavandatud toimingutele tuli politseiametnikel asuda suhtlema kaebajaga, samas kui kaebajasse ei puutunud politsei toimingud mitte mingisugusel arusaadaval moel. Selles olukorras võis politseiametnik asuda seisukohale, et esineb korrarikkumise toimepanemise oht. Ohu hindamisel ei pidanud politsei võimalikku korrarikkumist täpselt õiguslikult kvalifitseerima. Politsei seisukoht, et esines KarS § 279 lg-s 1 nimetatud väärteo (riikliku ja haldusjärelevalve takistamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist) toimepanemise ja seeläbi avaliku korra rikkumise oht, ei olnud ilmselgelt meelevaldne. Olukorras, kus kõrvaline isik sekkub politsei toimingutesse ilma, et tal selleks arusaadavat põhjust oleks, võib ohtu eeldada ja võtta selle neutraliseerimiseks vajalikke vastumeetmeid. Objektiivsetele asjaoludele hinnangu andmisel ja ohu tuvastamisel on politseiametnikul avar kaalutlusruum, mis tähendab seda, et hinnang ohu esinemisele ei tohi olla ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul see nõnda ei olnud. Silmas tuleb pidada ka avaramat konteksti: kaebajaga seotud sündmused leidsid aset meeleavalduse toimumiskoha (Tallinna Vabaduse väljak) vahetus läheduses. Kõnealune meeleavaldus puudutas olulisi ühiskonnaelu küsimusi, mille osas võis eeldada, et erinevatel inimestel on diametraalselt erinevad seisukohad. Seetõttu oli konfliktsituatsioonide tekkimise võimalus meeleavaldusel osalevate või selle toimumise kohast mööduvate inimeste vahel suur. Politseiametnikud võisid eeldada, et meeleavalduse toimumiskohas ja selle lähiümbruses on inimesi, kes ei ole rahul politsei mistahes tegevusega. Selles kontekstis oli politseiametnike hinnang, et kaebaja võis sõnavahetuse ägenemise puhul või muul põhjusel politseiametnikega tekkinud vastuseisu eskaleerumise korral asuda käituma avalikku korda rikkuval moel, põhjendatud. Kaebaja väide, et ta ei takistanud kuidagi politseil toimingute läbi viimist, ei ole asjassepuutuv. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks eelnimetatud väärteokoosseisule vastava teo toime pannud. Väärteomenetlust kaebaja suhtes ei alustatud. KorS § 32 lg-s 1 sätestatud isikusamasuse tuvastamise õigus ei eelda juba toimepandud õigusrikkumist, vaid pelgalt selle ohtu. Ükski tõend ei viita sellele, et kaebaja isik oleks politseiametnikele olnud teada. Politseiametnikel ei olnud mingisugust konkreetselt kaebajat puudutavat teavet, mis oleks sundinud neid järeldama, et kaebaja tegevusest mingisuguseid ohtusid tegelikult lähtuda ei saa. Politsei jaoks tundmatu ja konkreetse sündmuse seisukohast asjassepuutumatu isiku sekkumise 4(11)

3-21-1009 motiivid ja eesmärgid, samuti selle isiku edasine võimalik käitumine ei ole ennustatav. Isiku puhul, kes läheneb ametikohustusi täitvale politseiametnikule ning asub esitama küsimusi politsei tegevuse kohta, mis tegelikult seda isikut ennast kuidagi ei puuduta või asub politsei tegevusele andma hinnanguid, võib politsei eeldada, et isiku motiiviks on politseiametniku ametiülesannete takistamine. Politseiametniku ametiülesannete põhjendamatu takistamine on käsitatav korrarikkumisena, seda ka siis, kui kaebajale võis jääda mulje, et politseiametnikud käituvad eelnimetatud naise suhtes õigusvastaselt. Ilmselgelt ei olnud seejuures naisele mingisugust otsest ohtu, naisega vestelnud politseiametnikud olid mundris ja kaebajale pidi olema selge, et tegemist on politseiametnikega. Isegi kui tõdeda, et politseinike ja naise vahelist erimeelsust pealt nähes võis kaebaja oma küsimusega politseiametniku poole pöörduda, ei tähenda see kuidagi seda, et kaebaja oleks pidanud saama end identifitseerimata politsei toimingutes osaleda ja jäädagi meelepärast vastust saamata politseiametnikega vaidlema. Videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4) nähtub, et sisuliselt asus kaebaja politsei tegevust korraldama. Selles olukorras oli kaebajalt tema isikusamasuse tuvastamiseks dokumendi esitamise nõudmine mitte üksnes põhjendatud, vaid ainumõeldav samm. Tegemist oli olukorraga, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võis pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. KorS § 32 lg 5 kohaselt on politseil õigus isikusamasuse tuvastamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Antud juhul nõudis politseiametnik kaebajalt dokumendi esitamist, kaebaja seda ei esitanud, korrates, et politseil pole isikusamasuse tuvastamiseks alust ning väljendades rahulolematust politseiametniku poolt talle antud vastusega. Mida kauem sõnavahetus kestis, seda rohkem oli õigustatud politsei ohuhinnang ja sellest tulenev vajadus kaebaja isikusamasus tuvastada. Kuna oli ilmne, et kaebaja oma dokumenti ei esita, oli politseil õigus kasutada vahetut sundi, mis seisnes kaebaja kinni võtmises ja politseisõiduki juurde toimetamises. Kaebaja esitatud videosalvestiselt (0Edastatud PPA-le.mp4) on selgelt kuulda, et politseiametnik hoiatab kaebajat vahetu sunni kohaldamise eest, öeldes, et kui kaebaja oma dokumenti ei esita, kasutab politsei jõudu. Kaebaja pidi sellest aru saama. Eelviidatud videosalvestiselt ilmneb, et pärast seda, kui politseiametnikud olid sundi rakendades toimetanud kaebaja konvoibussi juurde, keeldus kaebaja endiselt dokumenti esitamast. Sellele järgnevalt toimetati kaebaja konvoibussi tagaukse juurde ilmselgelt eesmärgiga paigutada ta kongi. Kuna kaebaja talle politseiametniku poolt seaduslikult antud korraldust ei täitnud, oli jõu kasutamine lubatav. Videolt ei nähtu ega kuuldu, et jõudu oleks kasutatud ülemääraselt, et kaebajat oleks jõu kasutamisel koheldud inimväärikust alandavalt või põhjustatud talle ülemäärast valu. Politseiametnikud toimetasid kaebaja konvoibussi eesmärgiga toimetada ta politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 6 kohaselt on korrakaitseorganil õigus toimetada isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, kui see on vajalik vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Vahetu oht on KorS § 5 lg 5 kohaselt olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Videosalvestistelt nähtub üheselt, et kaebaja oli asunud oma tegevusega takistama politseiametnike ametikohustuste täitmist. Selles olukorras oli politsei hinnang vahetu ohu ilmnemise kohta adekvaatne ning otsus toimetada kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks politseisse, põhjendatud. KorS § 47 lg 1 p 6 kohaselt võib politsei isiku suhtes turvakontrolli läbi viia, kui meetme kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik PPA-sse. Turvakontrolli eesmärk on vältida seda, et isikul on kaasas esemeid, millega ta võib ennast või teisi kahjustada. Isiku paigutamisel politseisõiduki kongi on turvakontrolli läbiviimine vältimatu. Tuvastades turvakontrolli läbi viies isiku taskus eseme, mille kohta ei ole teada, mis see on, võib politseiametnik selle eseme taskust välja võtta ja veenduda, mis see on. Vastasel juhul puuduks turvakontrolli läbiviimisel igasugune mõte. Seejuures annab KorS § 48 lg 1 p 3 korrakaitseorganile aluse isiku 5(11)

3-21-1009 läbivaatamiseks – mis hõlmab isiku seljas olevate riiete ja nende taskutes olevate asjade läbivaatust – kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks. Kui sellise turvakontrolli käigus toimuval läbikompamisel ilmneb, et isiku taskus on võimalik dokument (või rahakott, kus tavaliselt inimesed dokumente kannavad), võib turvakontrolli teostaja selle taskust välja võtta ja selle sisu läbi vaadata, veendumaks, kas isikusamasuse tuvastamist võimaldav dokument on seal. Praegusel juhul oligi kaebajal dokument kaasas ning just sel põhjusel osutusid edaspidised toimingud ehk kaebaja paigutamine sõiduki kongi ja seal kinnipidamine õigusvastaseks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud turvakontrolli läbiviimine ja kaebaja riiete, sh tasku ja seal olnud asjade läbivaatus õigusvastane. Ükski tõend ega asjaolu ei viita sellele, et olles saanud kätte kaebaja dokumendi, oli kaebaja isikusamasuses veendumiseks vajalik kaebaja paigutada konvoisõiduki kongi. Selleks, et politsei saaks veenduda dokumendi ehtsuses, võrrelda kaebajat dokumendifotoga või vajadusel kontrollida kaebaja isikut oma andmekogudest, ei olnud kaebajat vaja paigutada kongi. Samuti ei nähtu, et ümbritsevas keskkonnas oleks toimunud mingisuguseid selliseid muutusi, mis oleks vältimatult tinginud vajaduse paigutada kaebaja dokumendi õigsuse kontrollimise ajaks kongi. Kaebaja käitumine võrreldes ajaga, mil talle esmakordselt dokumendi esitamiseks korraldus anti, ei olnud muutunud selles tähenduses, et temast lähtuvaid võimalikke ohtusid oleks olnud alust pidada kõrgemateks, kui need olid sündmuse alguses. Ei nähtu ka ühtki turvataktikalist kaalutlust, millega oleks selles olukorras olnud põhjendatud kaebaja kongi paigutamine. Isiku suletud ruumi paigutamine on intensiivne meede. Antud juhul oli see ebaproportsionaalne. Selles, et kaebaja kinnipidamine konvoibussis järgneva 48 minuti jooksul oli tarbetu ja õigusvastane, ei ole poolte vahel vaidlust. Sellisele seisukohale on vastustaja ise jõudnud distsiplinaarmenetluse käigus ning seda kinnitas vastustaja ka kohtuistungil. Politseiametnike selgitustest ei nähtu, et kaebajale oleks selgelt öeldud, mis on toimingute põhjus. See ei muuda aga toiminguid iseenesest õigusvastaseks ega andnud kaebajale alust politseiametniku antud korralduse täitmisest keelduda. Politseiametnikud oleksid pidanud kaebaja küsimusele küll selgelt vastama, miks nad nende toimingute tegemist vajalikuks peavad, ent sellise selge põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale mingisugust kahju. Kaebajale antud korraldused olid selged ja arusaadavad, kaebajal ei saanud olla mõistlikku kahtlust selles, et korralduse andjaks on politseiametnik. Selles olukorras pidi kaebaja korralduse täitma, kuna korraldusel ei olnud ilmselgeid tühisuse tunnuseid. Korrakaitseorgani poolt toimingu tegemisel selle ebapiisav selgitamine isikule, kelle suhtes toiming tehakse, ei muuda toimingut iseenesest õigusvastaseks, kui objektiivselt tuvastatavate asjaolude pinnalt on ka tagantjärgi hinnates võimalik tuvastada vastava toimingu tegemiseks seadusliku aluse esinemine. Seega on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt põhjendatud. Kaebaja politseisõidukisse paigutamine ja seal kinnihoidmine kvalifitseerub vabaduse võtmisena. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik temalt vabaduse võtmise korral nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vabaduse võtmise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg-s 4 on sätestatud, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Viidatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 nähtub üheselt, et vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju puhul on seadusandja eeldanud selle rahas hüvitamist ega ole jätnud võimalust selle heastamiseks muude vahenditega, sh eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Kaebaja õigusvastane kinnipidamine kestis vähem kui tund aega. Kuigi kaebaja paigutati konvoibussi kongi teiste inimeste silme all ning ta viibis seal täpselt teadmata, kui kaua teda seal kinni peetakse, ei ole 6(11)

3-21-1009 kinnipidamise viis ega tingimused sellised, mis tekitaksid põhimõtteliselt suurema kahju kui isiku ühe päeva jooksul kinnipidamine arestimajas mõnel SKHS-s sõnaselgelt sätestatud juhul. Neil asjaoludel ei ole põhjendatav süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest ette nähtud hüvitisest suurema hüvitise välja mõistmine. Kaebaja esitas kaebuse 11.05.2021. Kuna statistikaamet avaldas 2021. a I kvartali keskmise brutokuupalga andmed 27.05.2021, siis tuleb hüvitise suuruse määramisel lähtuda 2020. a IV kvartali andmetest, mille kohaselt oli keskmiseks brutokuupalgaks 1515 eurot ning SKHS § 11 lg 4 kohaseks päevamääraks seega 1515 ÷ 30 = 50,50 eurot. Kuna kaebaja kinnipidamine kestis vähem kui ühe päeva, tuleb hüvitis välja mõista ühele päevamäärale vastavas määras. Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja jopele tekkisid kaebuses kirjeldatud kahjustused politsei tegevuse läbi, saaks need olla põhjuslikus seoses kaebaja suhtes vahetu sunni kasutamisega ehk politseiametnike tegevusega, mis seisnes kaebajast kinni hoidmises ja tema viimises konvoibussi juurde. Nimetatud toiming oli õiguspärane ja kahju hüvitamine juba seetõttu välistatud. Lisaks ei nähtu kaebaja esitatud videosalvestistelt, et politseiametnikud oleksid kaebaja suhtes kasutanud võtteid, millega oleks saanud kaasneda kaebaja riiete minimaalsest suurem kahjustamine. Videosalvestiselt nähtub, et kaebajast vasakul olevad politseiametnikud haarasid kaebaja vasakust käest, kaebajast paremale jääv politseiametnik haaras kaebaja jope paremast varrukast. Video pinnalt ei ole usutav, et varrukast haaramine oleks võinud põhjustada sisevoodrite rebenemise. Mis puudutab jope välistasku kohal oleva õmbluse purunemist ja nööbi ära tulemist, siis kaebaja suhtes kasutatud võtete tagajärjel ei ole jopele selliste kahjustuste tekkimine usutav. Videosalvestiselt nähtub üheselt, et politseiametnikega füüsilise kontakti tekkimisel olid kaebaja jope hõlmad eest lahti. Videolt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid haaranud kaebaja jopest nii, et välistasku kohal olev õmblus oleks rebeneda saanud. Vastustaja esitatud videolõigu pildilt nähtuvad samuti jope tasku kohal oleva valge elemendi taustal lahtised niidid, mis samuti viitab sellele, et kõnealune õmblus oli lahti juba enne, kui politseiametnikud kaebajast kinni haarasid. Videosalvestiselt ei nähtu ühtki politseiametnike liigutust, mille tagajärjena oleks võimalik avatud hõlmadega jope eest ära rebida trukknööpi. Sel moel trukknööbi eest rebimine on raskesti ette kujutatav isegi juhul, kui jope hõlmad oleksid kinni, ent lahtiste hõlmadega jope küljest trukknööbi kätte saamiseks on vaja tange või muud sellist abivahendit. Kaebaja õigusabikulu 3600 eurot on vaidluse sisu, sh faktiliste asjaolude mahtu ja õiguslikku keerukust arvestades ilmselgelt ülemäärane. 20-tunnine töömaht ei ole asja sisu arvestades mõistlik. Kaebuse täieliku rahuldamise korral tuleks väljamõistetavat õigusabikulu umbes kaks korda vähendada. Kaebuse saab rahuldatuks lugeda umbes 25% ulatuses, pidades silmas, et kaebusega vaidlustati kolm toimingut, millest õigusvastasus leidis tuvastamist ühe puhul ning varalise kahju hüvitamise nõue osutus põhjendamatuks. Seega on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 25% õigusabikulust, mis oleks kuulunud väljamõistmisele kaebuse täieliku rahuldamise korral ehk 3600 ÷ 2 × 0,25 = 450 eurot. Ka riigilõivu täies ulatuses välja mõistmine ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel saab kaebaja otsustada, kas märkida kaebuses nõude summa ja maksta riigilõivu 3% nõude summast või jätta summa märkimata ning maksta riigilõivu kindlaksmääratud summas 250 eurot. Viimasel juhul tuleb riigilõivukulu põhjendatuse hindamisel arvesse võtta väljamõistetud hüvitise suurust. Kaebaja kasuks kuulub väljamõistmisele 50,50 euro suurune hüvitis. Sellise nõude esitamise korral oleks kaebaja pidanud riigilõivu tasuma 15 eurot, mida saab pidada põhjendatud menetluskuluks ja mis tuleb vastustajalt välja mõista, ülejäänud osas tuleb riigilõivukulu jätta kaebaja kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(11)

3-21-1009 X palub 17.01.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Isikusamasuse tuvastamine kui riikliku järelevalve meede KorS tähenduses kujutab endast ühtlasi toimingut haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. KorS § 11 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustus ei kujuta endast iseseisvat riiklikku järelevalve meedet (ja toimingut HMS tähenduses), vaid ühte riikliku järelevalve meetme kohaldamisel rakenduvat menetlusnõuet, mille iseseisev kohtus vaidlustamine ei ole võimalik. Olukorras, kus PPA rikub isikusamasuse tuvastamise kui riikliku järelevalve meetmeks oleva toimingu läbiviimisel selgitamiskohustust, saab isik oma õigusi kohtus kaitsta üksnes isikusamasuse tuvastamise kui toimingu, mitte aga selgitamiskohustuse rikkumise kui menetlustoimingu, vaidlustamisega. Järelikult kaebaja, taotledes selgitamiskohustuse kui menetlusnõude rikkumise tõttu asjaomase toimingu (isikusamasuse tuvastamine) õigusvastasuse tuvastamist, samuti selle õigusvastase toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on esitanud kohtusse ainsad nõuded, mida tal oma õiguste kaitseks on võimalik esitada. Seetõttu on selgelt väär halduskohtu seisukoht, et isikusamasuse tuvastamise põhjuste kaebajale selgitamata jätmine (ja seega KorS § 11 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustuse rikkumine) ei muuda isikusamasuse tuvastamist õigusvastaseks. Tuvastades, et PPA ei selgitanud kaebajale isikusamasuse tuvastamise põhjust, tuvastas halduskohus sisuliselt isikusamasuse tuvastamise menetlusnõuete rikkumise (formaalse õigusvastasuse). Seega leidis halduskohus sisuliselt, et formaalne õigusvastasus ei muuda isikusamasuse tuvastamist õigusvastaseks. Selline järeldus on ebaloogiline ja õigusvastane. Toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei eelda, et toiming oleks materiaalselt õigusvastane, vaid piisab formaalsest õigusvastasusest. Olles tuvastanud kaebaja isikusamasuse tuvastamise menetlusnõuete rikkumise, oleks halduskohus pidanud tuvastama toimingu õigusvastasuse. Jättes selle tegemata, kohaldas kohus vääralt KorS § 11 lg-t 1 ja § 32 lg-t 1 ning HMS § 107 lgt 1. Väär on väide, et politsei poolt põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale mingisugust täiendavat kahju. Tuvastusnõude puhul pole vaja tõendada kahju tekkimist. Lisaks tõi just isikusamasuse tuvastamise põhjuste selgitamata jätmine kaasa kaebaja keeldumise tema isikusamasuse tuvastamiseks, millele järgnesid muud meetmed. Vastuolus seadusega on halduskohtu väide, et isikusamasuse tuvastamise põhjendamata jätmine ei andnud kaebajale alust politseiametniku korralduse täitmisest keelduda. Isikul on riikliku järelevalve meetmetele allumise kohustus vaid juhul, kui need on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärased (KorS § 23 lg 3). Kuna kaebaja isikusamasuse tuvastamine ja selleks vahetu sunni rakendamine oli õigusvastane, oli õigusvastane ka eelnevaga põhjuslikus seoses olev turvakontroll ja läbivaatus. Asjaolu, et kaebajale ei selgitatud tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse teostamise õiguslikku alust, muudab need toimingud õigusvastaseks. Lisaks on turvakontroll ja läbivaatus õigusvastased mitte üksnes formaalselt, vaid ka materiaalselt. Turvakontrolli osas esitas PPA oma seisukoha alles kohtuistungil, leides, et selle teostamise aluseks oli KorS § 47 lg 1 p 1. Seda alust halduskohus üldse ei käsitle, mis viitab, et kohtu hinnangul ei saanud see säte aluseks olla. Kohus leidis, et aluseks on KorS § 47 lg 1 p 6, kuid kaebaja hinnangul ei ole võimalik riikliku järelevalve meetme alusena käsitleda alust, millele meetme rakendaja ei ole ise tuginenud. Kaebaja läbivaatuse osas ei esitanud PPA üldse oma seisukohta, mistõttu oleks kohus KorS § 48 lg 1 p 3 kohaldamiseks pidanud küsima kaebaja seisukohta, mida aga kohus ei teinud. Viidatud säte ei saanud olla kaebaja suhtes teostatud läbivaatuse aluseks. Isikusamasuse tuvastamiseks läbivaatuse vältimatust vajalikkusest on ainetu rääkida olukorras, kus on jäetud kasutamata võimalus püüda tuvastada isikusamasus seaduses sätestatud korras KorS § 23 lg 3 tähenduses.

8(11)

3-21-1009 Mittevaralise kahju väljamõistmisel on kohus rikkunud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud PPA õigusrikkumise raskust, süü vormi ja raskust. SKHS § 9 lg 2 järgi võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui see ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). Halduskohus ei ole neid põhimõtteid arvestanud. Kui ringkonnakohus leiab, et õigusvastased on kõik sündmuste ahela toimingud, mitte ainult kongis kinnipidamine, peaks õiglase hüvitise suurus olema kindlasti teistsugune. Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel oluliselt rikkunud HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 ning § 109 lg 6 sätteid. Kohus ei ole sõnagagi põhjendanud, miks tuleks ka kaebuse täieliku rahuldamise korral kaebaja kantud õigusabi mahtu poole võrra vähendada. Asi on õiguslikult keerukas, sest valdavas osas puudub vaidlusaluste õigusnormide osas arvestatav kohtupraktika ning kohus rakendas omal initsiatiivil õigusnorme, millele PPA ei olnud tuginenud. Kohus on õigusabikuludest välja mõistnud 25%, mis ei ole kooskõlas kaebuse rahuldamise tegeliku ulatusega. Kaebaja viiest nõudest rahuldati kaks, seega oli kaebuse rahuldamise ulatus vähemalt 40%. Kuna kohus on tegelikult nõustunud kaebaja kahe õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendusega, on kaebuse rahuldamise tegelik ulatus pigem vähemalt 50%. Seega ka juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse tühistamisega osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, tuleks vastutajalt kaebaja kasuks välja mõista vähemalt 50% kantud õigusabikuludest ehk 1800 eurot, apellatsioonkaebusega nõustumisel aga 80% (välja mõistmata jääks varalise kahju nõudega seotud menetluskulud). Kaebaja poolt riigilõivuseaduse § 60 lg 3 kohase riigilõivu põhjendamatuks lugemine on vastuolus sätte põhieesmärgiga ning HKMS § 108 lg-tega 1 ja 2 ja § 109 lg-ga 6.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1009 välja selgitada, kes kaebaja on, kas ta on mingi situatsiooni tunnistaja või ta võib ise ohtu kujutada (KorS § 32 lg 1). Politseiametniku korraldus ei olnud tühine, vaid kehtiv ning kaebajal tuli seda täita (KorS § 1 lg 2, § 23 lg 3 ning HMS § 60). Asjaolu, et kaebaja ei nõustunud politseiametniku selgitustega (ja väljendas seda viisil, mis ei andnud politseiametnikele erilist võimalust midagi täiendavalt selgitada), ei andnud talle õigust keelduda ametniku kehtiva korralduse täitmisest. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja asus oma tegevusega takistama korrakaitseametnikel viimast läbi riikliku järelevalve menetlust teise isiku suhtes. Riikliku järelevalve läbiviimine ilma kõrvalise isiku takistava tegevuseta on iseseisev kaitstav õigushüve (vt KarS § 279 lg 1) ning kui see hüve seatakse ohtu, on korrakaitseorganil õigus asuda ohuolukorda tõrjuma, sh vajadusel küsida selleks isikusamasuse tuvastamiseks vajalikku dokumenti. Seetõttu ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud arutlus selgitamiskohustuse (kui riikliku järelevalve meetme kohaldamisel rakenduva menetlusnõude) täitmata jätmisest ja sellega seonduvalt kogu järelevalvemeetme kohaldamise formaalsest õigusvastasusest asjakohane.

3-21-1009

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.