Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 17. detsember 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1009
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt tema suhtes 11. aprillil 2021 teostatud õigusvastaste toimingutega (isikusamasuse tuvastamine, turvakontroll ja isiku läbivaatus ning kinnipidamine) tekitatud varalise kahju eest 400 euro suuruse hüvitise ja mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel kindlaks määratava hüvitise välja mõistmise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: v.adv Kalev Aavik Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Margit Maidla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt. Tuvastada, et Politsei- ja Piirivalveameti tegevus, mis seisnes
11.aprillil 2021 Xi paigutamises politseisõiduki kongi ja seal kinni pidamises, oli õigusvastane ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt sellega tekitatud mittevaralise kahju eest Xi kasuks välja hüvitis 50 eurot ja 50 senti. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja menetluskulud 465 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 17. jaanuaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.11. aprillil 2021 kella 13:17 vestlesid politseiametnikud Tallinnas Suur-Karja ja Pärnu mnt tänavate nurgal ühe naisega, kui lähenes kaebaja, kes asus politseiametnikele esitama küsimusi viimaste tegevuse kohta. Tekkis sõnavahetus kaebaja ja politseiametniku vahel. Kell 13:23 saabus kohale konvoibuss koos täiendavate politseiametnikega. Politseiametnikud nõudsid, et kaebaja esitaks enda isikut tõendava dokumendi, millest kaebaja keeldus. Seejärel võtsid politseiametnikud kaebajast kinni ja toimetasid ta konvoibussi juurde, kus tehti talle turvakontroll, mille käigus leiti kaebaja taskust rahakott, kus oli ka isikutunnistus. Seejärel paigutati kaebaja kell 13:28 konvoibussi kongi, kust ta vabastati kell 14:17.
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vastustaja toimingute, mis seisnesid kaebaja isikusamasuse tuvastamises, tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse läbi viimises ning tema politseisõidukis kinni pidamises, õigusvastasuse tuvastamist ning nende toimingute käigus kaebajale tekitatud 400 euro suuruse varalise kahju hüvitamist, samuti mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel.
2.2.Kaebaja hinnangul puudus politseil seadusest tulenev alus tema isikusamasuse tuvastamiseks ning igal juhul ei selgitanud politseiametnik kaebajale selle toimingu põhjust. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse läbi viimist ning tema kinnipidamist, kuna ühtki korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud alust selleks ei esinenud. Ka nende toimingute osas märgib kaebaja, et politsei nende tegemist kaebajale ei põhjendanud.
2.3.Viidates vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele märgib kaebaja, et isikusamasuse tuvastamine ei saanud olla vajalik karistusseadustiku § 279 lõikes 1 nimetatud väärteo toimepanemise lõpetamiseks, kuna kaebaja ei takistanud oma tegevusega politseiametnike poolt väidetavate riikliku järelevalve toimingute tegemist. Samuti leiab kaebaja, et igal juhul puudus vajadus tema paigutamiseks konvoibussi kongi, kuna selleks ajaks oli kaebaja isikutunnistus juba politseiametnike käes ning eelkõige sündmuse kohta olemas olevast videomaterjalist nähtub üheselt, et põgenemise ohtu kaebaja puhul ei esinenud.
2.4.Kaebaja ei nõustu ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes antud hinnanguga, et ta käitus provokatiivselt. Kaebaja selgitab, et reageeris politsei tegevusest end selgelt häirituna tundva naise abipalvele, ent ei käitunud politseiametnike suhtes agressiivselt, jäi viisakaks ega takistanud politseinike tegevust, pidades silmas, et politseiametnikke oli kohal mitu ning nad jätkasid ka vestlust kõnealuse naisega. Kaebaja hinnangul on tal õigus võimalikku õigusvastast tegevust nähes sekkuda ka juhul kui kohal on politseiametnikud. Kaebaja leiab, et ei rikkunud ühtegi õigusnormi sellega, et ta küsis politseinikelt naise kinnipidamise ja temalt dokumendi küsimise põhjuste kohta.
2.5.Varaline kahju seisneb kaebaja väitel jope väärtuses, kuna tema suhtes jõu rakendamisel lõhkusid politseiametnikud jope vasaku tasku, vasaku põuetasku voodri ja parema kaenlaaluse piirkonna sisevoodri ning koos tükiga välisvoodrist rebiti eest üks nööp. Jope väärtust, milleks kaebaja hindab 400 eurot, tõendab ta sarnaste jopede pakkumistega internetipoodides.
2.6.Mittevaraline kahju seisnes kaebaja väitel selles, et ta pidi tundma valu, mis kaasnes sellega, kui politseiametnikud väänasid kaebaja vasaku käe valuvõttega selja taha ning lõid parema käe tugevasti vastu autot. Kaebaja selgitab, et valu ei lakanud ka järgmisel päeval, mistõttu oli ta sunnitud tellima MRT-uuringu, mis küll traumat ei tuvastanud. Lisaks leiab kaebaja, et kogu toimingute ahel oli tema
suhtes inimväärikust alandav, kaebaja tundis tema suhtes jõu rakendamisel, läbivaatuse teostamisel ja politseiauto kongis viibimisel ärevust ja hirmu. Kaebaja hinnangul oli politseiametnike tegevus kaebajat seda enam kahjustav, et asjaomast sündmust kajastati ajakirjanduses, kus kaebaja suhtes toimunut esitleti meeleavalduses kontrolli alt väljunud õigusrikkuja kinni pidamisena, kuigi asjaomasel sündmusel seost meeleavaldusega polnud.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. Oma täiendava seisukoha lisana esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele tuginedes leiab vastustaja, et kaebaja kinni pidamine konvoibussi kongis 48 minuti jooksul oli õigusvastane, ent see ei saanud kaebajale põhjustada sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Vastustaja selgitab, et on õigusvastase kinnipidamise eest kaebaja ees vabandanud. Isikusamasuse kontrollimine, turvakontrolli läbiviimine ning kaebaja paigutamine konvoibussi kongi üheks minutiks tema isikusamasuse tuvastamise eesmärgil olid vastustaja hinnangul õiguspärased. Isikusamasuse tuvastamise alusena osutab vastustaja KorS § 32 lõikele 1 ning asjaolule, et riikliku järelevalve takistamine on KarS § 279 lg 1 järgi karistatav väärtegu. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et kaebaja käitus provokatiivselt, ei allunud politseiametniku korraldusele lahkuda ega soovinud kuulda ühtki politseiametniku antud selgitust, korrates pidevalt oma küsimusi. Vastuseks turvakontrolli läbi viimise õigusliku aluse kohta, viitas vastustaja kohtuistungil KorS § 47 lg 1 punktile 1 ning selgitas, et enne isiku paigutamist sõiduki kongi tuleb muuhulgas tema enda turvalisuse tagamiseks teostada turvakontroll, samas kui antud juhul kavatseti isik paigutada sõidukisse, et viia ta politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks.
3.2.Vastustaja peab põhjendamatuks varalise kahju hüvitamise nõuet, märkides, et eelkõige toimikus olevatelt videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebajal seljas olnud jope hõlmad olid eest lahti, politseinikud haarasid teda küll kätest, kuid mingit jopest rebimist, mis oleks võinud tekitada jopele niivõrd suuri kahjustusi, nagu väidab kaebaja, ei toimunud, samuti on videolt näha, et jope vasaku tasku ülemine äär oli katki juba enne füüsilist kokkupuudet politseinikega. Veel selgitab vastustaja, et kaebaja seljas olnud jopel olid ees trukid, mille eest rebimiseks peab rakendama väga suurt jõudu, ent videolt nähtub, et trukile sellist jõudu ei rakendatud, samuti kinnitab politsei vormikaamera pilt, et jopel puudus trukk juba enne seda, kui politseiametnikud kaebaja kätest haarasid. Vastustaja leiab, et eeltoodut arvestades ei saa usaldusväärseks pidada ka kaebaja väiteid jope sisetasku ja sisevoodri rikkumise kohta.
3.3.Vastustaja peab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet alusetuks, leides ühelt poolt, et videosalvestistelt ei nähtu, et kaebaja oleks tundnud hirmu ning teisalt käivitas kaebaja enda provokatiivse käitumisega sündmuste ahela, mis päädis tema politseisõidukis kinnipidamisega ning isegi kui kaebaja tundis ennast politseisõidukis ebamugavalt, siis ei ole tegemist niivõrd intensiivse kaebaja õiguste riivega, mille puhul oleks põhjendatud kahju rahaline hüvitamine, vaid kaebaja õiguste rikkumine on heastatud vabandamisega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustaja tegevus, mis seisnes kaebaja paigutamises konvoibussi kongi ning tema seal kinni pidamises, oli õigusvastane. Tegemist oli kaebajalt vabaduse võtmisega, mille puhul tuleb eeldada, et see tekitab isikule rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Analoogia alusel saab hüvitise suuruse kindlaks määramisel juhinduda süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest tasumisele kuuluvast hüvitise määrast ning mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja 50 eurot ja 50 senti. Kaebaja konvoibussi paigutamine ja seal kinni pidamine ei olnud inimväärikust alandav ega anna seeläbi alust mõista vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest välja suuremat hüvitist. Politseiametnikud ei põhjustanud kaebaja suhtes vahetut sundi
kasutades talle ebaproportsionaalselt suurt valu. Vastustaja toimingud, mis seisnesid kaebaja isikusamasuse tuvastamises, sealhulgas vahetu sunni kasutamises ning turvakontrolli teostamises, olid õiguspärased. Kaebaja väide varalise kahju tekkimise kohta esitatud tõenditega veenvat kinnitust ei leia.
5.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et politseiametnikul puudus õiguslik alus kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 1 kohaselt võib politsei isiku teadmisel kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on politseil selleks õigus peatada isik ja nõuda isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist. KorS § 5 lõikes 1 on korrarikkumine määratletud kui avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Sama paragrahvi järgmise lõike kohaselt kvalifitseerub ohuna olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja lähenes politseiametnikele, kui viimased vestlesid tänaval ühe naisega. Vaidlust pole selles, et see naine oli politseiametnike tegevusest häiritud ning väljendas seda selgelt, nii et kaebaja kuulis. Pooled ei vaidle ka selle üle, et seejärel asus kaebaja esitama politseiametnikele küsimusi nende tegevuse õigusliku aluse kohta, seades politsei tegevuse õiguspärasuse kahtluse alla ning pakkuma omalt poolt võimalikke lahendusi politseiametnike ja naise vahelise erimeelsuse lahendamiseks. See nähtub ka kaebaja esitatud videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4), kus kaebaja selgitab politseinikele, et „[...] me peame mingisugusele kompromissile jõudma, sest teie eksite selles, et [...]“. Sisuliselt sekkus seega kaebaja politseiametnike poolt ametikohustuste täitmise raames tehtavatesse toimingutesse, asudes politseiametnikke häirima selliselt, et lisaks kavandatud toimingutele – milleks oli vestlemine või mistahes muude toimingute tegemine eelnimetatud naise suhtes – tuli politseiametnikel asuda suhtlema kaebajaga, samas kui kaebajasse ei puutunud politsei toimingud, millesse ta sekkus, mitte mingisugusel arusaadaval moel. Selles olukorras võis politseiametnik asuda seisukohale, et esineb korrarikkumise toime panemise oht. Ohu hindamisel ei pidanud politsei võimalikku korrarikkumist täpselt õiguslikult kvalifitseerima. Politsei seisukoht, et esines karistusseadustiku § 279 lõikes 1 nimetatud väärteo (riikliku ja haldusjärelevalve takistamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist) toime panemise ja seeläbi avaliku korra rikkumise oht, ei olnud ilmselgelt meelevaldne. Olukorras, kus kõrvaline isik sekkub politsei toimingutesse ilma, et tal selleks mistahes üheselt arusaadavat põhjust oleks ehk kus sellise isiku motiivid ja eesmärgid ei ole politseiametnikule selgelt arusaadavad, võib ta ohtu eeldada ja võtta selle neutraliseerimiseks vajalikke vastumeetmeid. Objektiivsetele asjaoludele hinnangu andmisel ja ohu tuvastamisel on politseiametnikul avar kaalutlusruum, mis tähendab seda, et hinnang ohu esinemisele ei tohi olla ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul see nõnda ei olnud. Silmas tuleb pidada ka avaramat konteksti: kaebajaga seotud sündmused leidsid aset meeleavalduse toimumiskoha (Tallinnas Vabaduse väljaku) vahetus läheduses. Kõnealune meeleavaldus puudutas olulisi ühiskonnaelu küsimusi, mille osas võis eeldada, et erinevatel inimestel on diametraalselt erinevad seisukohad. Seetõttu oli konfliktsituatsioonide tekkimise võimalus meeleavaldusel osalevate ja/või selle toimumise kohast mööduvate inimeste vahel suur. Politseiametnikud võisid eeldada, et sellise meeleavalduse toimumiskohas ja selle lähiümbruses on inimesi, kes ei ole rahul ükskõik kas politsei kohaloleku või politsei mistahes tegevusega. Selles kontekstis oli politseiametnike hinnang, et kaebaja – kes sekkus kõrvalise isikuna politsei tegevusse, asudes esitama küsimusi ja seisukohti ilma, et politsei tegevus kaebajat ennast kuidagi vahetult puudutanud oleks – võis sõnavahetuse ägenemise või muul põhjusel politseiametnikega tekkinud vastuseisu eskaleerumise korral asuda käituma avalikku korda
rikkuval moel. Kaebaja väide, et ta ei takistanud kuidagi politseil toimingute läbi viimist, ei ole siinkohal asjassepuutuv. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks eelnimetatud väärteokoosseisule vastava teo toime pannud. Väärteomenetlust kaebaja suhtes ka ei alustatud. KorS § 32 lg 1 sätestatud isikusamasuse tuvastamise õigus ei eelda juba toime pandud õigusrikkumist, vaid pelgalt selle ohtu.
6.Isikusamasuse tuvastamisel on mitmeid eesmärke, muuhulgas on see vajalik distsiplineeriva meetmena ajendamaks isikut mitte alustama õigusvastast käitumist, kui asjaoludele antav objektiivne hinnang õigustab järeldust, et esineb korrarikkumise oht. Isikusamasuse tuvastamine võib pärssida ohu realiseerumist, kuna seeläbi isik mõistab, et tema isikusamasus on teada ning vastutusest pääsemine võimaliku korrarikkumise toime panemisel seega väike. Ükski tõend ei viita antud juhul sellele, et kaebaja isik oleks politseiametnikele olnud teada. Politseiametnikel ei olnud mingisugust konkreetselt kaebajat puudutavat teavet, mis oleks sundinud neid järeldama, et kaebaja tegevusest mingisuguseid ohtusid tegelikult lähtuda ei saa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei käitunud agressiivselt ning iseenesest polnud ühtki konkreetset märki, mis viitaks sellele, et ta võib agressiivseks muutuda ja näiteks politseiametnikke füüsiliselt ründama asuda. See ei tähenda aga, et ohuhinnang oleks olnud ebaadekvaatne. Politsei jaoks tundmatu ja konkreetse sündmuse seisukohast asjassepuutumatu isiku sekkumise motiivid ja eesmärgid, samuti selle isiku edasine võimalik käitumine ei ole ennustatav. Politsei ei või selliselt käituva isiku puhul eeldada, et korrarikkumise ohtu ei ole. Isiku puhul, kes läheneb ametikohustusi täitvale politseiametnikule ning asub esitama küsimusi politsei tegevuse kohta, mis tegelikult seda isikut ennast kuidagi ei puuduta või asub politsei tegevusele andma hinnanguid, nagu kaebaja seda tegi, võib politsei eeldada, et isiku motiiviks on politseiametniku ametiülesannete takistamine. Politseiametniku ametiülesannete põhjendamatu takistamine on iseenesest käsitatav korrarikkumisena, seda ka siis – nagu see käesoleval juhul oli – kui kaebajale võis selle info pinnalt, mis temani jõudis, jääda mulje, et politseiametnikud käituvad eelnimetatud naise suhtes õigusvastaselt. Ilmselgelt ei olnud seejuures naisele mingisugust otsest ohtu, naisega vestelnud politseiametnikud olid mundris ja kaebajale pidi olema selge, et tegemist on politseiametnikega. Isegi kui tõdeda, et politseinike ja naise vahelist erimeelsust pealt nähes võis kaebaja oma küsimusega politseiametniku poole pöörduda, ei tähenda see kuidagi seda, et kaebaja oleks pidanud saama end identifitseerimata politsei toimingutes osaleda ja jäädagi meelepärast vastust saamata politseiametnikega vaidlema. Juba eelviidatud videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4) nähtub, et sisuliselt asus kaebaja politsei tegevust korraldama. Teadmata, miks kaebaja nii käitub ja mida ta sellega saavutada soovib, ei pidanud politseiametnikud välistama võimalust, et kaebaja hakkab avalikku korda rikkuma. Selles olukorras oli kaebajalt tema isikusamasuse tuvastamiseks dokumendi esitamise nõudmine mitte üksnes põhjendatud, vaid tegelikult ainumõeldav samm. Tegemist oli olukorraga, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võis pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Olenemata sellest, kas või kui resoluutses sõnastuses ütles mõni politseiametnikest kaebajale, et viimane ei pea sekkuma ja/või peaks lahkuma, pidi kaebajale olema selge, et politseiametnike ja naise vaheline konflikt ei puutunud kuidagi temasse ning tal ei olnud mistahes põhjust arvata, et tal on vaja või et ta saab oma sekkumisega selle kuidagi õiguspäraselt lahendada.
7.KorS § 32 lg 5 kohaselt on politseil õigus isikusamasuse tuvastamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et politseiametnik nõudis kaebajalt dokumendi esitamist, kaebaja seda ei esitanud, korrates, et politseil pole isikusamasuse tuvastamiseks alust ning väljendades rahulolematust politseiametniku poolt talle antud vastusega. Kaebaja poolsete argumentide esitamisega ei langenud alus kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks ära. Vastupidi, mida kauem sõnavahetus kestis, seda rohkem oli õigustatud politsei ohuhinnang ja sellest tulenev vajadus kaebaja isikusamasus tuvastada. Kuna oli ilmne, et kaebaja oma
dokumenti ei esita, oli politseil õigus kasutada vahetut sundi, mis seisnes kaebaja kinni võtmises ja politseisõiduki juurde toimetamises. Kaebaja esitatud videosalvestiselt (0Edastatud PPA-le.mp4) on selgelt kuulda, et politseiametnik hoiatab kaebajat vahetu sunni kohaldamise eest, öeldes, et kui kaebaja oma dokumenti ei esita, kasutab politsei jõudu. Kaebaja pidi sellest aru saama. Vahetu sunni kasutamise eesmärk võib olla isiku sundimine talle antud korralduse täitmiseks, antud juhul isikut tõendava dokumendi esitamiseks. Eelviidatud videosalvestiselt ilmneb, et pärast seda, kui politseiametnikud olid kaebaja sundi rakendades konvoibussi juurde toimetanud, keeldus kaebaja endiselt dokumenti esitamast, väites, et politsei pole selgitanud isikusamasuse tuvastamise õiguslikku alust. Sellele järgnevalt toimetati kaebaja konvoibussi tagaukse juurde ilmselgelt eesmärgiga paigutada ta kongi. Kuna kaebaja talle politseiametniku poolt seaduslikult antud korraldust ei täitnud, oli jõu kasutamine lubatav. Esitatud videolt ei nähtu ega kuuldu, et jõudu oleks kasutatud ülemääraselt, et kaebajat oleks jõu kasutamisel koheldud inimväärikust alandavalt või põhjustatud talle ülemäärast valu.
8.Järgnevalt on poolte vahel vaidlus kaebaja suhtes turvakontrolli läbi viimise õiguspärasuses. Politseiametnikud toimetasid kaebaja konvoibussi tagaukse juurde eesmärgiga paigutada ta bussi kongi. Sellise tegevuse eesmärk omakorda sai olla kaebaja toimetamine politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 6 kohaselt on korrakaitseorganil õigus toimetada isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, kui see on vajalik vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Vahetu oht on KorS § 5 lg 5 kohaselt olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Antud juhul nähtub kaebaja esitatud videosalvestistelt üheselt, et kaebaja oli asunud oma tegevusega, sealhulgas korraldusele mitte allumisega takistama politseiametnike ametikohustuste täitmist. Selles olukorras oli politsei hinnang vahetu ohu ilmnemise kohta adekvaatne ning otsus toimetada kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks politseisse, põhjendatud. KorS § 47 lg 1 punkti kohaselt võib politsei isiku suhtes turvakontrolli läbi viia kui meetme kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik Politsei- ja Piirivalveametisse. Turvakontrolli eesmärk on vältida seda, et isikul on kaasas esemeid, millega ta võib ennast või teisi kahjustada. Isiku paigutamisel politseisõiduki kongi on turvakontrolli läbiviimine vältimatu. Muul moel ei ole võimalik veenduda selles, et isikul ei ole eeskätt esemeid, millega ta iseennast sõidukis kahjustada saab. Tuvastades turvakontrolli läbi viies isiku taskus eseme, mille kohta ei ole teada, mis see on, võib politseiametnik selle eseme taskust välja võtta ja veenduda, mis see on. Vastasel juhul puuduks turvakontrolli läbi viimisel igasugune mõte. Seejuures annab KorS § 48 lg 1 p 3 korrakaitseorganile aluse isiku läbivaatamiseks – mis igal juhul hõlmab isiku seljas olevate riiete ja nende taskutes olevate asjade läbivaatust – kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks. Olukorras, kus isik ei ole nõus, hoolimata politseiametniku korraldusest, oma isikut tõendavat dokumenti esitama, on isiku selleks politseiasutusse toimetamine viimane võimalus. Politseiasutusse toimetamine eeldab turvakontrolli läbi viimist. Kui sellise turvakontrolli käigus toimuval läbikompamisel ilmneb, et isiku taskus on võimalik dokument (või rahakott, kus tavaliselt inimesed dokumente kannavad), võib turvakontrolli teostaja selle taskust välja võtta ja selle sisu läbi vaadata, veendumaks, kas isikusamasuse tuvastamist võimaldav dokument seal on. Käesoleval juhul oli kaebajal dokument kaasas ning just sel põhjusel osutusidki edaspidised toimingud ehk kaebaja paigutamine sõiduki kongi ja seal kinni pidamine õigusvastaseks. Vältimatu vajadus isikusamasuse tuvastamiseks KorS § 48 lg 1 p 3 esineb juhul, kui isikusamasuse tuvastamine on vajalik – nagu see käesoleval juhul oli – ja muude, isiku põhiõigusi vähem piiravate meetmetega ei ole see võimalik – nagu käesoleval juhul samuti oli. Eeltoodust tulenevalt ei olnud turvakontrolli läbi viimine ja kaebaja riiete, sh tasku ja seal olnud asjade läbivaatus õigusvastane.
Alljärgnevalt toodud põhjusel langes turvakontrolli järel kaebaja politseisõidukisse paigutamise alus küll ära, ent see ei muuda õigusvastaseks turvakontrolli teostamist.
9.Järgnevalt on poolte vahel vaidlus kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse üle. Vaidlust ei ole selles, et pärast turvakontrolli läbi viimist said politseiametnikud enda valdusesse kaebaja isikutunnistuse. Vastustajaga võib nõustuda selles, et isikutunnistuse alusel isikusamasuse tuvastamine võtab samuti teatud aja, ent antud juhul ei viita ükski tõend ega asjaolu sellele, et olles saanud kätte kaebaja dokumendi, oli kaebaja isikusamasuses veendumiseks vajalik kaebaja paigutada konvoisõiduki kongi. Selleks, et politsei saaks veenduda dokumendi ehtsuses, võrrelda kaebajat dokumendifotoga või vajadusel kontrollida kaebaja isikut oma andmekogudest, ei olnud kaebajat vaja paigutada kongi. Samuti ei nähtu, et ümbritsevas keskkonnas oleks toimunud mingisuguseid selliseid muutusi, mis oleks vältimatult tinginud vajaduse paigutada kaebaja dokumendi õigsuse kontrollimise ajaks kongi. Kaebaja käitumine võrreldes ajaga, mil talle esmakordselt dokumendi esitamiseks korraldus anti, ei olnud muutunud selles tähenduses, et temast lähtuvaid võimalikke ohtusid oleks olnud alust pidada kõrgemateks kui need olid sündmuse alguses. Ei nähtu ka ühtki turvataktikalist kaalutlust, millega oleks selles olukorras olnud põhjendatud kaebaja kongi paigutamine. Isiku suletud ruumi paigutamine on intensiivne meede. Antud juhul oli see ebaproportsionaalne.
10.Selles, et kaebaja kinni pidamine konvoibussis järgneva 48 minuti jooksul oli tarbetu ja õigusvastane, ei ole poolte vahel vaidlust. Sellisele seisukohale on vastustaja ise jõudnud läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus ning seda kinnitas vastustaja ka kohtuistungil.
11.Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on osaliselt põhjendatud. Põhjendamatu on nõue hüvitada kahju, mis tekkis isikusamasuse tuvastamise, sh vahetu sunni kohaldamise ja turvakontrolli läbi viimisega seoses. Kõnealused toimingud olid, nagu eespool selgitatud, õiguspärased ning politseiametnikud ei käitunud neid toiminguid tehes ülemääraselt. Kaebajale kaebuses väidetava valu põhjustamine tema politseisõiduki juurde toimetamisel ei ole esitatud videomaterjali pinnalt usutav. Vastustaja leidis kohtuistungil õigesti, et valu kannatamine ei nähtu videosalvestistelt kaebaja ilmest ega käitumisest. See, et kaebajast kinni hoidmine ja/või tema surumine vastu bussi seina oli ebamugav, on ilmne, ent tekkinud valu ei saanud olla suurem sellise toiminguga paratamatult kaasnevast.
12.Mis puudutab kaebaja etteheiteid, et politseiametnikud ei selgitanud talle, millisel õiguslikul alusel kaebaja isikusamasust tuvastada sooviti või millisel alusel teda turvakontrollile allutati, siis tuleb tõdeda, et ei kaebaja esitatud videosalvestistelt ega ka vastustaja esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud politseiametnike selgitustest ei nähtu veenvalt, et kaebajale oleks selgelt öeldud, mis on toimingute põhjus. See ei muuda aga toiminguid iseenesest õigusvastaseks ega andnud kaebajale alust politseiametniku antud korralduse täitmisest keelduda. Eeltoodust nähtuvalt oli asjaolusid arvestades põhjendatud nii isikusamasuse tuvastamine kui turvakontroll. Tõsi, politseiametnikud oleksid pidanud kaebaja küsimusele selgelt vastama, miks nad nende toimingute tegemist vajalikuks peavad, ent sellise selge põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale mingisugust täiendavat kahju. Kaebajale antud korraldused olid selged ja arusaadavad, kaebajal ei saanud olla mõistlikku kahtlust selles, et korralduse andjaks on politseiametnik. Selles olukorras pidi kaebaja korralduse täitma, kuna korraldusel ei olnud ilmselgeid tühisuse tunnuseid. Korrakaitseorgani poolt toimingu tegemisel selle ebapiisav selgitamine isikule, kelle suhtes toiming tehakse, ei muuda toimingut iseenesest õigusvastaseks, kui objektiivselt tuvastatavate asjaolude pinnalt on ka tagantjärgi hinnates võimalik tuvastada vastava toimingu tegemiseks seadusliku aluse esinemine. Käesoleval juhul see nii oli.
13.Kaebaja politseisõidukisse paigutamine ja seal kinni hoidmine kvalifitseerub vabaduse võtmisena. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik temalt vabaduse võtmise korral nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vabaduse võtmise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohtuasjas 3-09-2847 tehtud kohtuotsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et ka väljaspool süüteomenetlust politsei poolt isiku vabaduse piiramisel ulatuses, mis on kvalifitseeritav vabaduse võtmisena, on sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel põhjendatud lähtuda nendest hüvitise määradest, mis on ette nähtud süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmise korral. Eelnimetatud kohtuotsuses kohaldas ringkonnakohus analoogia alusel toona kehtinud alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust. Käesoleval ajal reguleerib samu küsimusi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 11 lõikes 4 on sätestatud, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Viidatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 nähtub üheselt, et vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju puhul on seadusandja eeldanud selle rahas hüvitamist ega ole jätnud võimalust selle heastamiseks muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Eeltoodust saab lähtuda ka käesolevas asjas. Kaebaja kohtuistungil esitatud seisukoht, et käesolevas asjas vaidluse all olevas olukorras vabaduse võtmine on loomuldasa märksa kahjustavam kui SKHS-is ette nähtud juhtudel, ei saa nõustuda. Kaebaja õigusvastane kinnipidamine kestis vähem kui tund aega. Kuigi kaebaja paigutati konvoibussi kongi teiste inimeste silme all ning ta viibis seal täpselt teadmata, kui kaua teda seal kinni peetakse, ei ole selline kinnipidamise viis ega selle tingimused sellised, mis tekitaksid põhimõtteliselt suurema kahju kui isiku ühe päeva jooksul kinni pidamine arestimajas mõnel SKHS-is sõnaselgelt sätestatud juhul. Neil asjaoludel ei ole põhjendatav süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest ette nähtud hüvitisest suurema hüvitise välja mõistmine. 14. Kaebaja esitas kaebuse 11.05.2021. Kuna statistikaamet avaldas 2021. aasta I kvartali keskmise brutokuupalga andmed 27.05.2021[1], siis tuleb hüvitise suuruse määramisel lähtuda 2020. aasta IV kvartali andmetest, mille kohaselt oli keskmiseks brutokuupalgaks 1515 eurot ning SKHS § 11 lõike 4 kohaseks päevamääraks seega 1515:30=50,50 eurot. Kuna kaebaja kinnipidamine kestis vähem kui ühe päeva, tuleb hüvitis välja mõista ühele päevamäärale vastavas määras.
15.Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja jopele tekkisid kaebuses kirjeldatud kahjustused politsei tegevuse läbi, saaks need olla põhjuslikus seoses kaebaja suhtes vahetu sunni kasutamisega ehk politseiametnike tegevusega, mis seisnes kaebajast kinni hoidmises ja tema viimises konvoibussi juurde. Esiteks oli nimetatud toiming õiguspärane ja kahju hüvitamine juba seetõttu välistatud. Kaebaja esitatud videosalvestistelt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid kaebaja suhtes kasutanud võtteid, millega oleks saanud kaasneda kaebaja riiete minimaalsest suurem kahjustamine. Videosalvestiselt nähtub, et kaebajast vasakul olevad politseiametnikud haarasid kaebaja vasakust käest, kaebajast paremale jääv politseiametnik haaras kaebaja jope paremast varrukast. Video pinnalt ei ole usutav, et varrukast haaramine oleks võinud põhjustada sisevoodrite rebenemise. Mis puudutab jope välistasku kohal oleva õmbluse purunemist ja nööbi ära tulemist, siis nõustun vastustajaga, et kaebaja suhtes kasutatud võtete tagajärjel ei ole jopele selliste kahjustuste tekkimine usutav. Videosalvestiselt nähtub üheselt, et politseiametnikega füüsilise kontakti tekkimisel olid kaebaja jope hõlmad eest lahti. Videolt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid haaranud kaebaja jopest nii, et välistasku kohal olev õmblus oleks rebeneda saanud. Vastustaja poolt
esitatud videolõigu pildilt nähtuvad samuti jope tasku kohal oleva valge elemendi taustal lahtised niidid, mis samuti viitab sellele, et kõnealune õmblus oli lahti juba enne, kui politseiametnikud kaebajast kinni haarasid. Nõustuda tuleb ka vastustaja seisukohaga, mis puudutab jope nööbi eest rebimist. Videosalvestiselt ei nähtu ühtki politseiametnike liigutust, mille tagajärjena oleks võimalik avatud hõlmadega jope eest ära rebida trukknööp. Sel moel trukknööbi eest rebimine on raskesti ette kujutatav isegi juhul kui jope hõlmad oleksid kinni, ent lahtiste hõlmadega jope küljest sellise trukknööbi kätte saamiseks on vaja tange või muud sellist abivahendit.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lõikes 2 on sätestatud, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Kaebaja taotleb 250 euro suuruse riigilõivu ja 3600 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. HkMS § 109 lg 6 kohaselt tuleb välja mõista vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja õigusabikulu on vaidluse sisu, sealhulgas faktiliste asjaolude mahtu ja õiguslikku keerukust arvestades ilmselgelt ülemäärane. Advokaadibüroo arvetel näidatud kulu 20 advokaadi töötunnile, milline töömaht ei ole asja sisu arvestades mõistlik. Kaebuse täieliku rahuldamise korral tuleks välja mõistetavat õigusabikulu umbes kaks korda vähendada. Kaebuse saab rahuldatuks lugeda umbes 25% ulatuses, pidades silmas, et kaebusega vaidlustati kolm toimingut, millest õigusvastasus leidis tuvastamist ühe puhul ning varalise kahju hüvitamise nõue osutus põhjendamatuks. Seega on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 25% õigusabikulust, mis oleks kuulunud välja mõistmisele kaebuse täieliku rahuldamise korral ehk 3600:2x0,25=450 eurot. Ka riigilõivu täies ulatuses välja mõistmine ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel saab kaebaja otsustada, kas märkida kaebuses nõude summa ja maksta riigilõivu 3% nõude summast või jätta summa märkimata ning maksta riigilõivu kindlaksmääratud summas 250 eurot. Viimasel juhul tuleb riigilõivukulu põhjendatuse hindamisel arvesse võtta välja mõistetud hüvitise suurust. Antud juhul kuulub kaebaja kasuks välja mõistmisele 50,50 euro suurune hüvitis. Sellise nõude esitamise korral oleks kaebaja pidanud riigilõivu tasuma 15 eurot. Vastavat summat saab pidada põhjendatud menetluskuluks ja see tuleb vastustajalt välja mõista, ülejäänud osas tuleb riigilõivukulu jätta kaebaja kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 02.11.2022 KOHTUOTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.