3-22-592 Xi kaebus Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkirja nr 11/22/6, 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 õigusvastasuse tuvastamiseks, Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 989 eurot
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv ja tõlkimise kulud) riigi kanda, muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
RESOLUTSIOON
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 10.11.2022. Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla direktor kohaldas 26.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/6 ja 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kinnises vanglas paiknevatele vahistatutele ja kinnipeetavatele COVID-19 nakkuse leviku tõkestamiseks meetmeid.
2.Tallinna Vangla direktor tunnistas 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kehtetuks oma 26.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/6. Tallinna Vangla direktor tunnistas 08.02.2022 käskkirjaga kehtetuks oma 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9.
3.X esitas 11.02.2022 vaide Tallinna Vangla direktori käskkirjade nr 1-1/22/6 ja nr 1-1/22/9 peale.
4.Tallinna Vangla tagastas 17.02.2022 kirjaga nr 5-15/22/52-2 Xile vaide läbivaatamatult.
5.Tallinna Vangla direktor kohaldas 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16 kinnises vanglas paiknevatele vahistatutele ja kinnipeetavatele nakkusohu leviku tõkestamiseks meetmeid.
6.X esitas 16.02.2022 vaide Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 peale.
7.Tallinna Vangla direktor tunnistas 21.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/19 oma 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 kehtetuks.
8.Tallinna Vangla tagastas 21.02.2022 kirjaga nr 5-15/22/58-2 Xile vaide läbivaatamatult.
9.X esitas 10.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovis vaidlustada vaiete tagastamise ja Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasuse.
10.X vastas kohtule 31.03.2022, kirjeldades oma soovi taotleda kahju hüvitamist.
11.Tallinna Vangla jättis 08.04.2022 kirjaga nr 5-37/22/28-2 Xi 14.02.2022 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
12.Tallinna Halduskohus tagastas 12.04.2022 määrusega Xi kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ning § 121 lg 2 p 2 alusel.
13.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 03.06.2022 määrusega Tallinna Halduskohtu 12.04.2022 määruse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
14.Kaebaja esitatud vaided jäeti õigusvastaselt läbivaatamata, kuivõrd vaiete läbivaatamiseks oli kohustatud isik Justiitsministeerium. Kaebaja esitas vaided Justiitsministeeriumile Tallinna Vangla kaudu korrektselt. Samuti ei ole Justiitsministeerium vaideid läbivaadanud tähtaegselt.
15.Tallinna Vangla kohaldatud piirang on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, ebaproportsionaalne ning põhiseadusevastane. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olid kaebuse esitaja hingelised ja füüsilised kannatused, mis tekkisid sellest, et kaebaja jäeti ilma võimalusest viibida väljaspool kambrit ning tegeleda erinevate tegevustega (kinnipeetavatega suhtlemine, telefoni kasutamine mistahes ajal, teleri vaatamine ja lauamängude mängimine, teekannu, kuivati, külmkapi ja pesumasina kasutamine, trenažööride kasutamine heas füüsilises vormis püsimiseks).
16.Kaebaja ei vaidlusta, et koroonaviirus põhjustas ülemaailmset ohtu inimeste elule ja tervisele. Samas kohaldas Tallinna Vangla põhjendamatuid piirangud. Piiranguid kohaldati põhjendamatult ja Tallinna Vangla direktor kohaldas ebaõigesti vangistusseaduse (VangS) § 41 lõiget 2. Vangla ei saanud piirata kaebaja õigusi. Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsuses nr 3-20-1367, p-s 21 toodud seisukohad ei ole kohaldatavad. Vaidlustatud käskkirjade ning vangla julgeoleku vahel puudub seos. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt 10 989 euro ulatuses kahju hüvitamist.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
17.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vaktsineerimata kinnipeetav. Seega ei kohaldunud 26.01.2022 käskkiri nr 11/22/6 kaebajale ning ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Kaebus 26.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/6 õigusvastasuse tuvastamise nõudes tuleb jätta läbi vaatamata.
18.Kuni Tallinna Vangla 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 välja andmiseni reguleeris vaktsineerimata vahistatute ja kinnipeetavate maski kandmise kohustust Tallinna Vangla direktori 13.08.2021 käskkiri nr 1-1/21/422. Kaebaja on nimetatud käskkirjale esitanud vaide, mis Justiitsministeeriumi 27.09.2021 vaideotsusega nr 11-7/5374-2 jäeti rahuldamata. Ka Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkiri nr 1-1/22/16 ei saanud täies ulatuses kaebaja õigusi rikkuda. Arvestades, et kaebaja oli vaktsineerimata kinnipeetav, kes vaidlusaluste käskkirjade kehtivuse ajal ei olnud paigutatud isolatsioonikambrisse või –osakonda ega osalenud õppetöös ja programmides, võisid kaebaja õigustele mõju avaldada vaid nimetatud 2(6)
käskkirjade p-s 1 vaktsineerimata vangidele sätestatud piirangud. Seega kaebaja saab nõuda 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 õigusvastasuse tuvastamist vaid käskkirjade p 1 osas.
19.Tallinna Vangla kaebust 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 õigusvastasuse tuvastamise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes põhjendatuks ei pea, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on 31.01.2022 käskkirjas nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkirjas nr 1-1/22/16 kohaldatud piiranguid põhjendanud ning samuti esitanud oma seisukohad 08.04.2022 kahjunõude vastuses nr 5-37/22/28-2. Vastustaja jääb eelnimetatud vastuses ja käskkirjades esitatu juurde.
20.Tallinna Vangla 31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9 ja 08.02.2022 käskkiri nr 1-1/22/16 on antud VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldise põhimõtte kinnipeetava õiguste piiramiseks sellistes olukordades, mida ei ole otseselt reguleeritud VangS-is. Silmas peetakse kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, kaasa arvatud oht inimeste elule ja tervisele.
21.Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtuvalt oli antud perioodil Tallinna Vanglas COVID-19 puhang. 28.01.2022 seisuga oli Tallinna Vanglas nakatunud 21 teenistujat ja 19 kinnipeetavat, 31.01.2022 seisuga 23 teenistujat ja 30 kinnipeetavat, 03.02.2022 seisuga 26 teenistujat ja 103 kinnipeetavat ja 07.02.2022 seisuga 38 teenistujat ja 128 kinnipeetavat. Vangla on käskkirjade põhjendustes välja toonud, et vaktsineerimata vangid on ise nakatumise suhtes rohkem ohustatud, mistõttu aitab kontaktide vähendamine kaitsta nende endi tervist. Samuti on uuringutega kindlaks tehtud, et vaktsineerimata inimene levitab nakatumise korral viirust enam kui vaktsineeritud inimene ning kujutavad ka teistele suuremat ohtu. Seetõttu olid vangla seatud piirangud vajalikud ja eesmärgipärased ning seda nii teiste vanglas viibivate ja töötavate isikute kui ka kaebaja enda tervise kaitseks.
22.Vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal olid kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus küll piiratumad, kuid teda ei hoitud täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli tagatud võimalus vangla erinevate teenistujate, nt vanglaametnikud, psühholoog, kaplan, meditsiinitöötajad, poole pöördumiseks. Kaebajale oli tagatud ka suhtlus lähedastega helistamiste ning kirjavahetuse teel. Perioodil 26.0114.02.2022 toimusid kaebajal kõned 31.01.2022 ja 07.02.2022. Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ja talle oli tagatud vajalik ravi. Kaebajale võimaldati käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja sai kambris kuulata raadiot, lugeda raamatuid ning ajalehti. Kaebaja kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased ning vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi. Väär on kaebaja arusaam, et iga vanglas esinev subjektiivne ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja väide mittevaralisest kahjust on umbmäärane ning kahjunõudes välja toodud perioodi 26.01-05.02.2022 arvestades ei ole kahju tekkimist ka võimalik eeldada. Ka kaebaja 21.05.2021-22.03.2022 tervisekaardi väljavõttest ei ole võimalik järeldada mingit tervisekahju tekkimist. Kuna kaebaja oluliste põhiõiguste riivet ei ole esinenud ning vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastase käitunud, teda inimväärikust alandavalt või tervist kahjustavalt kohelnud, ei ole mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks alust. Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkiri nr 11/22/9 ja 08.02.2022 käskkiri nr 1-1/22/16 on õiguspärased ning kaebajale ei ole tekitatud ka hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
KOHTU PÕHJENDUSED
3(6)
23.Kaebaja jäi esitatud nõuete juurde ning taotles Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/6 (dtl 136-138) ja 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 (dtl 140-144) ning 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 (dtl 145-149) õigusvastasuse tuvastamist. 26.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/6 kohustati kinnisesse vanglasse paigutatud vaktsineeritud vahistatuid ja kinnipeetavaid kandma kambris ja väljaspool kambrit liikumisel kaitsemaski. Vastustaja kinnitas ning kaebaja ei vaidlustanud, et kaebaja on vaktsineerimata kinnipeetav, mistõttu tema suhtes nimetatud käskkiri ei kohaldu ning ei saa rikkuda tema subjektiivseid õigusi.
24.31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kohaldati kinnises vanglas COVID-19 viiruse tõkestamiseks täienavaid julgeolekuabinõusid mh vaktsineerimata vangidele. Ka 08.02.2022 käskkirjaga nr 11/22/16 kohaldati täiendavaid piiranguid. Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt lähtus Tallinna Vangla piirangute kohaldamisel asjaolust, et COVID-19 haigust põhjustava leviku kasv oli Eestis tõusmas ning haigusesse nakatumine ja surmajuhtude arv oli jätkuvalt väga kõrge. Ka vanglates kasvas nakatunute arv hüppeliselt. Viiruse leviku tõkestamise meetmetena lukustati vaidlustatud käskkirjadega mh vangide kambrid, peatati päevakava järgsed tegevused, võimaldati helistada, väljaspool kambrit liikumisel ning jalutusboksis ja hoovis tuli vangil kanda kaitsemaski. Kohus nõustub vangla järeldusega, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, milleks on mh vangla osakondade lukustamine. Vangla tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele (HKMS § 165 lg 2).
25.Kaebaja hinnangul olid rakendatud piirangud õigusvastased osas, kus kaebajal tuli viibida kambris ning ei saanud tegeleda tegevustega väljaspool kambrit (v.a jalutamine). Lisaks lähtus vangla piirangute kohaldamisel väärast õigusnormist.
26.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi. Kinnipeetavate õigust viibida kambrist väljaspool piiras vastustaja VangS § 41 lg 2, § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne täpsustab, et nimetatud lõike 2. ja 3. lause annavad kinnipeetava õiguste piiramise alused ja tingimused VangS-s otseselt reguleerimata olukordades (lk 30). Lg 2 hõlmab teise lause rakendusala kitsalt seaduses ettenägemata julgeolekut ohustavaid olukordi (lk 35). VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (VangS § 69 lg 2 p 1). Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 kohtuotsus haldusasjas nr 3-20-1367, p 20). Seega nimetatud sätetest ei tulene keeldu piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene.
27.Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda talvel 2022. a Eesti Vabariigis ja COVID-19 haigust 4(6)
põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inimkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Terviseameti leheküljelt nähtuvalt oli 31.01.2022 seisuga koroonaviiruse nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta u 556,8 haigestumust, 08.02.2022 seisuga oli vastav näitaja 508,7 haigestunut1. Ka vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtuvalt oli antud perioodil Tallinna Vanglas COVID-19 puhang. 28.01.2022 seisuga oli Tallinna Vanglas nakatunud 21 teenistujat ja 19 kinnipeetavat, 31.01.2022 seisuga 23 teenistujat ja 30 kinnipeetavat, 03.02.2022 seisuga 26 teenistujat ja 103 kinnipeetavat ja 07.02.2022 seisuga 38 teenistujat ja 128 kinnipeetavat. Eelnevat aluseks võttes nähtub, et haigestumine koroonaviirusesse oli väga kõrge. Ka Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. 06.01.2022 korraldusega nr 4 muutis Vabariigi Valitsus 23.08.2021 korraldust nr 305. 06.01.2022 korralduses nr 4 tõi Vabariigi Valitsus välja, et: „Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Samas võetakse arvesse viiruse muutuvaid omadusi ning hetkel valitsevat epidemioloogilist olukorda.“ Seega oli juba valitsuse tasandil võetud kasutusele meetmed viiruse tõrjumiseks. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk. Ka kaebaja ise ei vaidlusta asjaolu, et COVID-19 haigust põhjustav viirus kujutab ohtu inimeste elule ja tervisele.
28.Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-1277, 3-20-1367, 3-20-1067). Kohtu hinnangul on eeltoodud seisukohad jätkuvalt aktuaalsed ning kohaldatavad ka praeguses asjas. Kohus nõustub vastustajaga, et vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest kaalub üles ebameeldivused, mis kaasnevad lukustatud kambris viibimisega. Vaidlustatud käskkirjad ei ole õigusvastased.
29.Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s 1. Isikul on õigus nõuda kahju hüvitamist, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud isiku õigusi ja kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (RVastS § 7 lg 1). Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud füüsilise isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud vabaduse, rikkunud kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust, sh teotanud au või head nime (RVastS § 9 lg 1). Inimväärikust alandavaks ei saa pidada mistahes emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud tegevusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitluse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Arvesse võetakse mh ebainimliku kohtlemise pikkust ja selle mõju isikule. Kaebaja ei vaidlusta, et ta ei pidanud vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal viibima isolatsioonis. Kaebajale oli tagatud võimalus vangla erinevate teenistujate, nt vanglaametnikud, psühholoog, kaplan, meditsiinitöötajad, poole pöördumiseks. Kaebajale oli tagatud ka suhtlus lähedastega helistamiste ning kirjavahetuse teel (dtl 91). Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ja talle oli tagatud Vt täpsemalt Terviseameti kodulehelt. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart
5(6)
vajalik ravi (dtl 92-93). Kaebajale võimaldati käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja sai kambris kuulata raadiot, lugeda raamatuid ning ajalehti.
29.Eelnevast järeldub, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebajale ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega.
30.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 118 lg 3 ls 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv ja tõlkimise kulud) riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.