OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 13.04.2021 otsustele nr 1.1-5.1/21/546, 1.1-5.1/21/512 ja 1.15.1/21/511 ning 14.04.2021 otsusele nr 1.1-5.1/21/577
Menetlusosalised
Kaebajad – OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan, esindaja vandeadvokaat Sandor Elias Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Priit Lätt
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Hunt Kriimsilm ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja juurde võtmata OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.
2.Rahuldada Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-1022. Teha asjas uus otsus.
3.Jätta OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan kaebus rahuldamata.
4.Jätta OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Mõista OÜ-lt Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ-lt, OÜ-lt RockMeedium ja Osaühingult Esperan Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kasuks solidaarselt välja menetluskulu 15 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.
3-21-1022
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.11.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan esitasid vastavalt 06.04.2021, 29.03.2021, 29.03.2021 ja 08.04.2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotlused nr EU61618, EU61069, EU61080 ja EU61691 väliskaubandusja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus nr 2) alusel toetuse saamiseks.
2.EAS jättis OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan taotlused vastavalt 13.04.2021 otsustega nr 1.1-5.1/21/546 (otsus nr 546), 1.15.1/21/512 (otsus nr 512) ja 1.1-5.1/21/511 (otsus nr 511) ning 14.04.2021 otsusega nr 1.15.1/21/577 (otsus nr 577) rahuldamata, kuna tuvastas, et taotlejad ei vasta määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt võib Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust taotleda Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja, kelle summaarne käibe langus perioodil 01.04–30.11.2020 oli 2019. a sama perioodiga võrreldes vähemalt 60%. OÜ Hunt Kriimsilm käibe langus oli 50,52%, POMO EESTI OÜ-l esines käibe tõus ning OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan käibe langus oli vastavalt 41,34% ja 43,16%.
3.OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan esitasid 12.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i eelnimetatud otsuste tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks uuesti otsustama taotluste rahuldamise üle. Kõigil kaebajatel on tegevuskohad nii vanalinnas kui väljaspool seda. Vanalinnas asuvate toitlustuskohtade perioodi 01.04.–30.11.2020 summaarne käibe langus oli 2019. a sama perioodiga võrreldes üle 60%, iga kaebaja kõigi toitlustuskohtade käibe summeerimisel oli käibelangus alla 60%. Määrust nr 2 on võimalik eesmärgipäraselt tõlgendada selliselt, et arvestada saab just vanalinnas asuvate tegevuskohtade käibe langust. Kui selline tõlgendus pole võimalik, on määrus nr 2 vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata. Määruse nr 2 vastav tingimus kujutaks sellisel juhul endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 11, § 12 lg 1, § 31 lg 1).
2(8)
3-21-1022
4.EAS palus jätta kaebus rahuldamata, rõhutades, et määruse nr 2 § 4 p-s 10 on kogu meetme osas sätestatud, et käibeks loetakse käibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitatud käibedeklaratsioonidel (KMD) deklareeritud käibe suurus. Määrust ei ole võimalik ega vajalik tõlgendada selliselt, et see annaks võimaluse toetuse saamiseks ühe käitise käibe pinnalt. Regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 04.11.2021 otsusega kaebuse POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan osas ning jättis selle rahuldamata OÜ Hunt Kriimsilm osas. Halduskohus tühistas EAS-i 13.04.2021 otsused nr 1.1-5.1/21/511 ja 1.1-5.1/21/512 ning 14.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/577 ning kohustas EAS-i taotlusi uuesti menetlema 25 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, võimalusega pikendada vajadusel tähtaega vastavalt määruse nr 2 § 14 lg-tele 3 ja 4. Halduskohus mõistis EAS-ilt välja menetluskulu 1758 eurot. Määruse nr 2 § 9 lg 1 p-i 1 on võimalik mõista nii, nagu seda põhjendab vastustaja. Samas on selline tõlgendus vastuolus määruse nr 2 eesmärgi ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Määruse nr 2 alusel määratava toetuse sihtrühm on turismiga seotud majandusharu ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlikud asjaolud (määruse nr 2 § 1 lg 1). Toetuse andmise eesmärk on turismiga seotud majandusharude ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga (määruse nr 2 § 2). Määruse nr 2 seletuskirjas on märgitud: „Näiteks on Tallinna vanalinna kui muinsuskaitseala hooned vanad, nende kasutamise kõrvalkulud (hooldus- ja halduskulud) on suuremad kui uusehitistes (vananenud tehnosüsteemid, suured kütte- ja ventilatsioonikulud). Lisaks on asjakohane arvestada, et just see, et tegu on muinsuskaitsealaga, mõjutab sealset ettevõtluskeskkonda oluliselt. Tallinna vanalinn on Eesti enim külastatav turismiobjekt. Tallinna vanalinna arengukavas on viidatud, et enamikku sealsetest avalike teenuste osutamiseks kasutatavast pinnast teenindab Tallinna linna elanikke üldiselt või vanalinna külastavaid turiste. Vanalinna ettevõtluses domineerib orienteeritus turistidele ning rahvusvahelise reisimise peatumine ja välisturistide pikaajalise puudumise tõttu on Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad kannatanud olulisi kahjusid, mida pole võimalik kompenseerida siseturistide tarbimise kaudu. Reisimise taastumise ajaks on samas oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid teenusepakkujaid. Seega on Tallinna vanalinna näol tegemist piirkonnaga, kus tegutsevatele ettevõtjatele on koroonaviiruse puhangust ja sellega seotud piirangutest tingitud turistide hulga vähenemine tekitanud olulisi majanduslikke raskusi.“ Määrus nr 2 ja vastav seletuskiri ei väljenda midagi selle kohta, et raskustes peab olema äriühing tervikuna. Ka määruse nr 2 § 1 lg-s 2 viidatud Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (COVID-19 raamistik) p-dest 9 ja 10 ei nähtu, et ettevõtja saab olla vaid juriidiline isik tervikuna. Määruse nr 2 eesmärgi mõttes pole vahet, kuidas on vanalinnas asuva toitlustuskoha tegevus organiseeritud ning ei nähtu õigustust sellele, et kohelda isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, millises õiguslikus vormis nad vanalinnas toitlustuskohta opereerivad ning kas juriidilisel isikul on üks või mitu tegevuskoht ja kus neid veel peale vanalinna võib asuda. Määrust nr 2 muudeti 09.03.2021 viisil, millega hõlmati ettevõtja mõiste alla ka valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud ja sihtasutused. Seega on eesmärgiks olnud anda võimalus toetuse taotlemiseks kõigile vanalinnas tegutsevatele toitlustuskohtadele, olenemata nende õiguslikust vormist. Sellest võib järeldada, et oluline pole ka asjaolu, kas vanalinnas asuv toitlustuskoht on juriidilisel isikul ainus. Tuleb möönda, et toetuse saajaks ja vanalinna toitlustusettevõtjaks on määruse nr 2 mõistes juriidiline isik, mitte tegevuskoht eraldivõetuna, kuid määrus nr 2 ega selle seletuskiri ei 3(8)
3-21-1022 takista mõistmast määrust nii, et juriidiline isik saabki toetust konkreetse vanalinna tegevuskoha tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Eesmärk säilitada reisimise taastumise ajaks vanalinnas kriitiline hulk kvaliteetseid toitlustusteenuse pakkujaid on ohus ka kaebajate sarnaste äriühingute puhul, sest äriliselt ei pruugi olla mõistlik ega ka võimalik vanalinna toitlustuskohta rahastada, kui see töötab pidevalt kahjumlikult, sh kui selle käibe langus oli määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 toodud perioodil vähemalt 60%. Kaebajate ebavõrdset kohtlemist ei õigusta asjaolu, et äriühingu kui terviku käibe languse arvestamine KMD-de alusel võimaldas taotluste kiiret ja objektiivset lahendamist. Määruse nr 2 § 4 p 10 loeb mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul käibeks mh taotleja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud ehk teisisõnu hinnatakse mittekäibemaksukohustuslaste käibeandmeid muul alusel kui KMD. POMO EESTI OÜ ja OÜ RockMeedium taotluste suhtes tehtud otsustesse lisatud põhjendusest, et „kuna taotleja on käibemaksukohustuslane, siis võetakse aluseks MTA andmed tervikuna, mitte ei eristata neid toitlustuskohtade (majandusüksuste) kaupa“ järeldub, et kui taotlejad ei oleks käibemaksukohustuslased, oleks võimalik arvestada nende käive ka majandusüksuste kaupa. Keeldumine taandub seega eelkõige administratiivsele lihtsusele, mis aga ei õigusta ebavõrdset kohtlemist. Kui pandeemia olukorras on võimalik hinnata mittekäibemaksukohustuslaste käivet kasumiaruande alusel, siis on samasugune hindamine vajadusel võimalik ka käibemaksukohustuslaste puhul. Kui määruse nr 2 § 9 lg 1 p 1 koosmõjus § 4 p-dega 9 ja 10 on kaebajate suguste juriidiliste isikute asjakohase käibelanguse hindamiseks ebapiisavad ega taga määruse nr 2 eesmärki, on tegemist lüngaga. Lünga ületamismeetodiks on analoogia kasutamine. Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja toetuse kontekstis on kaebajad võrreldavad nende juriidiliste isikutega, kelle on ainult üks tegevuskoht ning see asub vanalinnas. Need juriidilised isikud võivad olla kas käibemaksukohustuslased või mitte. Kaebajad on isikuteks, kes ei saa KMD-dega tõendada oma vanalinna tegevuskoha asjakohase perioodi käibelangust. Sarnaselt ei saa käibelangust tõendada mittekäibemaksukohustuslased, kes pidid EAS-ile esitama müügitulusid ja muid äritulusid kajastava kasumiaruande. Ka kaebajad saaksid analoogia alusel tõendada oma käibelangust kasumiaruandega. Kui hinnata kaebajate käivet kasumiaruande alusel, siis ei takista määruse nr 2 § 9 lg 1 p 2 ega muud määruse sätted kohaldamist tööjõumaksude tasumise nõuet summas 7500 eurot selliselt, et tööjõumakse hinnatakse samuti tegevuskoha, mitte kogu äriühingu põhiselt. Eelnevat arvestades pole välistatud POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan vastamine toetuse tingimustele nende vanalinnas asuvate tegevuskohtade osas. OÜ Hunt Kriimsilm puhul nähtub kasumiaruandest, et pubi Hell Hunt käibelangus oli 57,6% ning ta ei kvalifitseeru toetuse saamiseks olenemata sellest, kas arvestada käivet KMD-de või kasumiaruande alusel. Käibelanguse määra 60% põhiseaduspärasuse osas leiab vastustaja õigesti, et ministril oli toetuse tingimuste seadmisel lai otsustusruum ning valitud käibelanguse määr ei ole ilmselgelt põhjendamatu. Võimalik olnuks kaebajate viidatud astmeline toetussüsteem, kuid arvestades määruse nr 2 eesmärki toetada suurimates raskustes ettevõtjaid, ei ole meelevaldne sätestada üht konkreetset protsenti, mille ületamisel on käibelangus piisavalt suur, et esineks vajadus ettevõtjat toetada. Põhjendatud on arvestada ka sellega, et ettevõtted võivad abi saada mitmetest meetmetest, mida kinnitavad andmed kaebajate EAS-ile esitatud taotlustes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.OÜ Hunt Kriimsilm palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus osas, millega kaebus jäeti tema osas rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada tervikuna. 4(8)
3-21-1022 Halduskohus leidis õigesti, et määrust nr 2 saab ja tuleb tõlgendada selliselt, et arvesse tuleb võtta kaebajate vanalinna tegevuskohtade kui käitiste käibelangus. Samas leidis halduskohus vääralt, et kaebaja Tallinna vanalinna käitise (pubi Hell Hunt) käibe langus ei olnud 60%. Halduskohus liitis kokku kasumiaruande müügitulu ja muude äritulude read. Muude äritulude all kajastas kaebaja ka saadud toetusi. Käibe languse arvestamisel saab muude ärituludena arvesse võtta vaid tulusid, mis on käibemaksu objektiks olev käive. Niisuguse arvestuse korral on pubi Hell Hunt käibe langus üle 60% ning kaebus oleks tulnud rahuldada ka OÜ Hunt Kriimsilm osas.
7.Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käibe languse tuvastamisel tuli arvesse võtta vaid Tallinna vanalinnas asuvaid tegevuskohti. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta ka halduskohtu eeltoodud seisukohaga nõustudes. Käibelanguse arvestamisel kasumiaruande põhiselt tuleb arvestada müügitulu ja muud äritulu, sh saadud toetusi. Põhjendatud on lähtuda sellest, kuidas on muudele ärituludele lähenetud teiste toetusmeetmete puhul. Näiteks tuleb taotlejal loomakasvatusehitise investeerimistoetuse saamiseks esitada PRIA-le vormikohane äriplaan, mille muude äritulude alla tuleb märkida ka saadud toetused. Kui jätta toetused muude äritulude arvestusest välja, ei oleks toetusvajadust võimalik hinnata ning tekkida võib olukord, kus toetust saavad ettevõtjad, kes hoolimata müügitulu vähenemisest on oma majanduslikud raskused varasemalt saadud toetuste toel juba ületanud. Kaebaja on juba saanud 30 000 eurot COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osaliseks hüvitamiseks. Ei ole mõistlik jätta seda summat muude äritulude alt välja. Lisaks on Töötukassa poolt välja makstud töötasu hüvitis võimaldanud kaebajal leevendada majanduslikke raskusi, mis võisid talle piirangute tõttu tekkida.
8.EIS palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus osas, millega kaebus rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Määruse nr 2 § 9 lg 1 p 1 alusel võib toetust taotleda toitlustusettevõtja ehk majandustegevust teostav juriidiline isik. Halduskohtu lähenemine, et käibe langust tuleb hinnata tegevuskoha tasandil, on väär, sest sama õigusakti raames ei saa ühele ja samale õigusmõistele anda erinevat sisu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt saab õigusvõime olla füüsilisel ja juriidilisel isikul. Ettevõte kui majandusüksus saab olla õiguste ja kohustuste objektiks, kuid ei saa omada õigusi ja kohustusi (TsÜS § 661). Eeltoodust lähtub ka maksuarvestus. Ettevõte kui majandusüksus ja varakogum ei saa omada õigusvõimet, s.o osaleda tehingutes ning sellest lähtuvalt ka omada käivet ega kohustust tööjõumaksude tasumiseks. Eeltoodust järeldub, et määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 toodud käibe languse tingimustele vastavust saab hinnata üksnes ettevõtja tasandil. COVID-19 raamistikust ei tulene, et ettevõtjana saab käsitleda ka muud kui füüsilist või juriidilist isikut. Halduskohtu vastupidine seisukoht on põhistamata. COVID-19 raamistik kasutab läbivalt mõistet „ettevõtja“. Määruse nr 2 eesmärgiks on toetada Tallinna vanalinnas asuvaid toitlustusettevõtjaid. Kuigi konkreetse tegevuskoha käive võib olla halvenenud, ei ole määruse nr 2 eesmärgiga kooskõlas selline tõlgendus, mis võimaldab maksta toetust ka ettevõtjatele, kelle majanduslikku olukorda pole COVID-19 pandeemia sedavõrd negatiivselt mõjutanud või kelle majanduslik olukord on ettevõtja teiste käitiste edukuse tõttu paranenud. Määruse nr 2 eesmärgiks ei olnud konkreetse tegevuskoha jätkusuutlikkuse tagamine. Ettevõtja kui juriidilise isiku käibelangusest lähtumist kinnitavad määruses nr 2 toodud tõendamisnõuded. Määruse nr 2 § 4 p 10 kohaselt loetakse käibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul käibeks taotleja poolt MTA-le esitatud 5(8)
3-21-1022 käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurust. Seega käibelanguse tõendamiseks ette konkreetse tõendi, s.o KMD.
on
määrusandja
näinud
Kui halduskohus pidas määruse nr 2 § 9 lg 1 p-i 1 PS-ga vastuolus olevaks, sest ettevõtja mõistest lähtumine toob kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, oleks tulnud alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, mitte anda õigusnormile sisu, mis on vastuolus selle grammatilise sõnastusega. Kaebajaid ei kohelda ebavõrdselt ettevõtjatega, kelle käitised on üksnes Tallinna vanalinnas. Halduskohus lähtus võrreldavate gruppide määratlemisel vaid rangelt formaalsest määratlusest, s.o käitise asukohast, jättes arvestamata, et kaebajate puhul võib ettevõtja Tallinna vanalinnaga seonduva tegevuse osakaal majandustegevusest moodustada vähemtähtsa osa ning võrreldava grupi puhul moodustab ettevõtja majandustegevusest ainsa osa Tallinna vanalinna käitis ning seega on käitise olemasolu Tallinna vanalinna ettevõtja püsimajäämisele eluliselt tähtis. Halduskohus jättis tähelepanuta, et toetuse eesmärgiks ei ole kompenseerida kõikidele Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjatele tekkinud kahjud, vaid hüvitada osaliselt tõsiseid raskusi kannatanud ettevõtjate käibe langus. COVID-19 raamistiku p-dest 4 ja 8 tuleneb riigiabi andmise eeldusena üheselt, et ettevõtja käibelangus peab olema sedavõrd oluline, et ohtu võib sattuda ettevõtja elujõulisus ja tegevuse jätkamine. COVID-19 pandeemiast tingitud mõju leevendamiseks puudus nendel ettevõtjatel, kellel oli käitis või käitised üksnes Tallinna vanalinnas, äriühingu sisene ristsubsideerimise võimalus. Samas kaebajatel oli peale ristsubsideerimise ka teisi võimalusi. Nt oli võimalik vanalinna käitise tarbeks soetatud kaupu, mida vanalinnas ei saanud enam turustada, suunata ettevõtja teiste käitiste käsutusse. Seega ei arvestanud halduskohus, kas kaebajad ja Tallinna vanalinna ettevõtjad on ka sisuliselt võrreldavas olukorras. Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt või materiaalselt PS-ga kooskõlas. Antud juhul selline vastuolu puudub.
9.OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan paluvad jätta EIS-i apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes Tallinna Halduskohtu poolt määrusele nr 2 antud tõlgendusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus vaatab esmalt läbi EIS-i (I) ja seejärel OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebuse (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III). I
11.Vastustaja apellatsioonkaebus taandub eelkõige küsimusele, kas halduskohus on määrust nr 2 tõlgendanud õigesti, leides, et määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 nimetatud käibe languse tuvastamisel ei tule lähtuda kaebajate kui juriidiliste isikute käibe langusest tervikuna, vaid kaebajate Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käibe langusest.
12.Vaidlust pole selles, et nii määrus nr 2 kui ka COVID-19 raamistik kasutavad läbivalt mõistet „ettevõtja“. Vastavalt määruse nr 2 § 1 lg-le 1 on toetuse sihtrühm turismiga seotud majandusharu ettevõtja. Määruse nr 2 § 4 p 4 kohaselt on Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, kelle riigi toidu ja sööda käitlejate registris märgitud tegevuskoht asub 30.11.2020 seisuga Tallinna vanalinnas paiknevas hoones. Kõik kaebajad on käibemaksukohustuslased. Määruse nr 2 § 4 p 10 järgi loetakse nende puhul käibeks taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud KMD-del deklareeritud käibe suurust. Toetuse saamiseks peab vastav käive kooskõlas määruse nr 2 § 9 lg 1 p-ga 1 olema perioodil 01.04–30.11.2020 summaarselt langenud vähemalt 60%. 6(8)
3-21-1022 COVID-19 raamistiku osa 3.1, mille alusel määrusega nr 2 riigiabi antakse, näeb ette võimaluse maksta ajutisi piiratud abisummasid ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või isegi täielik likviidsuspuudus.
13.Halduskohus on otsuses tuginenud määruse nr 2 seletuskirjale, kus on põhjendatud, miks on just Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad arvatud määruse nr 2 alusel toetust saavate isikute hulka (vt halduskohtu otsuse põhjendava osa p 12.2.). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et määrusandja tahe oli suunatud sellele, et Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad saaksid toetust vaid konkreetselt vanalinnas asuva toitlustuskoha käibe languse tõttu. Määruse nr 2 alusel said toetust ka reisiettevõtjad ning käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüjad, kellele samuti kehtis määruse nr 2 § 4 lg 10, mille järgi loeti käibemaksukohustuslasest ettevõtja puhul käibeks KMD-del deklareeritud käibe suurust. Määrus nr 2 ei tee vahet, kas käibe moodustas seejuures vaid toetusega hõlmatud tegevus (reisikorraldus, käsitöö jne), vaid arvesse tuli võtta ettevõtja kogukäivet. Määruse nr 2 § 13 p 8 kohaselt tuli toetuse taotluses muu hulgas esitada kontserni liikmete skeem, kui kontsern ei kajastu äriregistris. Määruse nr 2 seletuskirja kohaselt oli nimetatud andmete esitamine vajalik ettevõtjate majanduslike raskuste hindamiseks. Eelnevast võib samuti järeldada, et toetuse saamisel oli määrav ettevõtja toimetulek tervikuna, mitte kitsalt ühe tegevusharu jätkusuutlikkus. Usutavasti aidanuks Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade tegevusele enim kaasa regulatsioon, kus toetuse määramisel oleks vaadeldud iga käitise käibe langust eraldi. Samas ei nähtu selline eesmärk määrusest nr 2 ega selle seletuskirjast. Asjaolu, et määruse nr 2 seletuskirja järgi on reisimise taastumise ajaks oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid teenusepakkujaid, ei tähenda, et määruse eesmärgiks oli toetuste määramine konkreetsetele käitistele. Määruse koostajale ei saanud olla teadmata, et ühel ettevõtjal võib olla mitu toitlustuskohta, mis kõik ei pruugi asuda Tallinna vanalinnas, või võib ettevõtja samaaegselt üldse tegutseda erinevates valdkondades. Sellele vaatamata on toetus selgelt ette nähtud ettevõtjapõhiselt ning käibemaksukohustuslaste puhul KMD-des deklareeritud käivet silmas pidades.
14.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et määruse nr 2 asjakohaseid norme ei saa tõlgendada halduskohtu otsuses toodud viisil. Asjaolu, et käibemaksukohustuslaseks olevad Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad ei saanud määruse nr 2 järgi esitada käitise põhist kasumiaruannet, ei olnud lünk, mida oleks saanud ületada analoogia abil. Ka mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad puhul loeti määruse nr 2 § 4 p 10 järgi käibeks taotleja ehk ettevõtja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud, mitte konkreetse käitise müügitulud ja muud äritulud. Halduskohus oleks saanud jätta määruse nr 2 asjakohase regulatsiooni kohaldamata vaid vastuolu korral põhiseadusega.
15.Kaebaja on leidnud, et kui määrus nr 2 ei arvesta mitte Tallinna vanalinnas asuva tegevuskoha käibe langust, vaid äriühingu kui terviku käibe langust, kujutaks vastav tingimus endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 12 lg 1, § 31 lg 1, § 11). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et siinses asjas pole tegemist kaebajate ebavõrdse kohtlemisega. Määrusest nr 2 ei nähtu, et toetust peaksid saama kõik Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad, kelle vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käive langes vähemalt 60%. Vanalinnas toitlustuskohta omavatele ettevõtjatele nähti määrusega nr 2 toetuse maksmise võimalus ette, sest võrreldes teistes Tallinna ja Eesti piirkondades asuvate toitlustusettevõtjatega oli neil toitlustuskoha asukoha tõttu (Tallinna vanalinn ja selle orienteeritus turismile) tekkinud koroonaviiruse puhangust ja sellega seotud piirangutest 7(8)
3-21-1022 tingitud turistide hulga vähenemise tõttu olulisi majanduslikke raskusi. Seega oli Tallinna vanalinnas toitlustuskoha omamine baastingimuseks, et üldse kvalifitseeruda määruses 2 toodud toetusmeetmele, mitte eraldiseisvaks toetuse saamise tingimuseks. Määruse nr 2 § 9 lg 1 nägi toetuse saamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: 1) käibe langus vähemalt 60% ning 2) 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma vähemalt 7500 eurot. Eespool viidatud COVID-19 raamistiku järgi oli riigiabi andmine lubatud ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või likviidsuspuudus, riigiabi meetmetega tuli tagada märkimisväärset kahju kannatavate ettevõtjate elujõulisus. COVID-19 raamistiku alusel määrust nr 2 kehtestades otsustas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister, et teiste hulgas tuleb tagada Tallinna vanalinnas paiknevates hoonetes toitlustamisega tegelevate ettevõtjate elujõulisus. Ettevõtja elujõulisust ei näita vaid asjaolu, millised käibemuutused toimuvad tema ühes konkreetses toitlustuskohas, vaid olulised on ettevõtja kui terviku majandusnäitajad. Kaebajate käibe langus ei ületanud 60%, POMO EESTI OÜ-l esines isegi käibe tõus. Seega, kuigi koroonaviiruse leviku ja sellega kaasnenud piirangute tõttu oli kaebajatel majanduslikult raske, ei õigustanud see riigiabi andmist määruse nr 2 alusel. Lähtuvalt eeltoodust ei ole õige võrrelda ettevõtjaid, kelle osa käitisi asuvad väljaspool Tallinna vanalinna, ettevõtjatega, kelle kõik käitised on vanalinnas. Nimetatud kriteeriumid ei iseloomusta ettevõtjate majanduslikku seisu. Kuna kõikidel ettevõtjatel, kes kvalifitseerusid määruse nr 2 § 6 p-s 3 nimetatud toetuse saajaks, pidi esinema käibe langus vähemalt 60%, ei ole kaebajaid ebavõrdselt koheldud.
16.Eelnevalt toodud põhjendustel ei saa ka väita, et määruse nr 2 regulatsioon riivaks ettevõtlusvabadust ning oleks ebaproportsionaalne. Riigil on abimeetmete kehtestamisel suur kaalutlusruum ning kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et regulatsioon peaks olema kehtestatud viisil, et ka nemad kvalifitseeruksid riigiabile.
17.Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 04.11.2021 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. II
18.Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ning jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, tuleb rahuldamata jätta ka OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebus.
19.Arvestades eelnevat, ei võta ringkonnakohus asja materjalide juurde OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebusele esitatud tõendeid (lisad 1.1-3), sest need puudutavad küsimust, kas pubi Hell Hunt käive langes üle 60%. Nimetatud tõenditel ei ole asjas tähtsust, sest eeltoodud asjaolu ei ole vaja tõendada (HKMS § 62 lg 2). III
20.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1). EIS on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot, mis tuleb kaebajatelt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.