Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 04.10.2022, Tartu 3-20-465 Roosi talu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 06.12.2019. a otsuse nr 13-29.1/19/2528 ja 10.02.2020. a vaideotsuse nr 13-29.1/20/25-2 tühistamiseks ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus Roosi talu OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Roosi talu OÜ, esindaja vandeadvokaat Asso Prii Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Eva Rückenberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Roosi talu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 04.10.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Roosi talu OÜ esitas 06.03.2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr 41001700011 meetme “Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetusˮ raames toetuse saamiseks. Toetustaotluse kohaselt olid investeeringuobjektideks mobiilsed seadmed (traktor, põllurull, põimagregaat, frontaallaadur ja põimkülvik).
2.PRIA alustas 12.07.2017 Roosi talu OÜ toetustaotluse osas täiendava kontrolli läbiviimist.
Kontrolli tulemuste kohta koostas PRIA 10.05.2019 kontrolliaruande nr 15-7/17/17-19, milles leidis, et Roosi Talu OÜ põllumajanduslikust omatoodangust saadud 2014. a ja 2015. a müügitulu osas on tegemist toetuse saamise tingimuste kunstliku täitmisega, et kvalifitseeruda toetuse taotlejaks.
3.PRIA jättis 06.12.2019. a otsusega nr 13-29.1/19/2528 Roosi talu OÜ toetustaotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt esitas Roosi talu OÜ taotluses valeandmeid taotlejale esitatud nõuete osas. Taotleja 2014. a ja 2015. a müügitulu tekitati kunstlikult toetuse saamise eesmärgil, mitte ei saadud seda ettevõtte tavapärase majandustegevuse raames. Roosi Talu OÜ asutati 2014. a kevadel vahetult enne pindalatoetuste vastuvõtuvooru algust. Taotlejal puudusid majandusaastatel 2014-2015 nii tehnika kui ka hooned, et põllumaad hooldada ning lambaid pidada. Samuti puudusid Roosi Talu OÜ-l esimese kaheksa kuu vältel tootmistegevusele iseloomulikud kulutused, kuid osaühing sai sellest hoolimata juba enne tootmiskulude tekkimist müügitulu omatoodetud põllumajandussaadustest. Roosi Talu OÜ asutajateks on Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid, s.t isikud, kellele kuulub ka tootmiseks vajalikke ressursse omav ettevõte Saare Agro OÜ. Saare Agro OÜ andis sisuliselt kõik põllumajanduslikus kasutuses olnud maad alates 2014. a üle Roosi Talu OÜ-le. PRIA hinnangul esitati 2017. a toetustaotlus Roosi Talu OÜ poolt, sest Saare Agro OÜ-l osutus varasema tegevuse tõttu toetuste taotlemine raskendatuks, kui mitte võimatuks. Roosi talu OÜ näol on tegemist spetsiaalselt taotlemiseks loodud toetuskehaga ning tegemist ei ole olnud iseseisva majandusüksusega.
4.Roosi talu OÜ (kaebaja) esitas 06.01.2020 PRIA otsuse peale vaide, mille PRIA (vastustaja) jättis 10.02.2020. a vaideotsusega nr 13- 29.1/20/25-2 rahuldamata.
5.Roosi talu OÜ esitas 11.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA 06.12.2019. a otsuse nr 13-29.1/19/2528 ja 10.02.2020. a vaideotsuse nr 13-29.1/20/25-2 tühistada ning kohustada PRIA-t kaebaja esitatud taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt ei anna otsuses esitatud põhjendused alust keelduda taotluse rahuldamisest.
5.1.Roosi talu OÜ asutati 09.04.2014 ning selle registrijärgseteks tegevusaladeks on lamba- ja kitsekasvatus, teravilja- ja kaunviljakasvatus; õlitaimeseemnete kasvatus ja taimekasvatuse abitegevused. Kaebajal endal ei olnud majandustegevuse edendamiseks vajalikku maaressurssi, tehnikat ning muud infrastruktuuri (hooneid jne), mistõttu sõlmis ta kolmandate isikutega rendi-, üüri- ja teenuse osutamise lepingud. PRIA ei pidanud vajalikuks hinnata kaebaja hilisemat majandustegevust. Kaebaja majandustegevuse käivitamise asjaolud ei tohiks aga üldse tähendust omada. Oluline on, kas kaebaja täidab seatud tingimusi või mitte. Kaebajal on olnud vajalikus määras müügitulu. Kaebaja rentis põllumajandusmaad ning on selle eest maksnud vastavalt kokkulepetele renti. Samuti on tavapärane, et alustav äriühing kaasab kapitali laenuna, sh tema omanikega seotud äriühingutelt. Ebaõige on viidata Saare Agro OÜ-le kui varasemale ettevõttele. Kaebaja ei ole Saare Agro OÜ õigusjärglane, äriühingud ei ole ühinenud. Ka on ebaõige viide, et kaebaja on kasutanud 100% Saare Agro OÜ ressursse.
5.2.Kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja juba soetanud endale külviku, kombaini, randaali ja põllurulli ning rentis Saare Agro OÜ-lt ainult traktorit.
5.3.Kaebajale jääb selgusetuks, kas koostööpartner oleks pidanud PRIA hinnangul esitama arveid enne, kui ta töö teeb (teenust osutab). Arve esitatakse teenuse eest siis, kui see on osutatud. Kaebaja rentis majandustegevuseks vajalikku tehnikat peamiselt Saare Agro OÜ-lt. Kui seoses sellega kaasnes Saare Agro OÜ-l vajadus teha masinatega seoses kulutusi, siis esitati nende kulutuste eest arve kaebajale. Farm Build OÜ osutas kaebajale peamiselt teenuseid, kasutades kaebaja poolt Saare Agro OÜ-lt üüritud tehnikat. Kui tehnika kasutamise käigus
tekkis vajadus teha kulutusi (remont, kütus jm), siis esitas Farm Build OÜ nende kulutuste eest arved kaebajale.
5.4.Väited, et Saare Agro OÜ tegevused on üle viidud uude toetusi taotlevasse kehasse (kaebaja), on ebaõiged, kuna mõlemal äriühingul on säilinud kaebuse esitamiseni sisuline majandustegevus.
5.5.Vaidlustatud otsusest ei selgu, milline täpselt on PRIA etteheide kaebajale seoses lammaste omandamise ja müügiga. Kaebaja esitas PRIA-le 30.07.2019 (eriarvamuse täiendus, kaebuse lisa 7) ülevaate Saare Agro OÜ poolt Roosi talu OÜ-le esitatud arvete tasumisest koos vastavate tõenditega, millest saab järeldada, et kõik esitatud arved lammaste müügi eest (18.01.2015. a arve nr 181/012015 summas 26 100 eurot (435 lammast), 01.08.2015. a arve nr 011/092015 summas 12 048 eurot (251 lammast), 30.05.2016. a arve nr 130/052016 summas 59 400 eurot (495 lammast)) on tasutud. PRIA ei ole esitatud tõendeid analüüsinud. Kaebaja on lambaid pidanud, hooldanud ja taganud neile elamistingimused ning kandnud sellega seoses nii otseseid kui ka kaudseid kulusid (Tuiu Tall, Farm Build, Saare Agro jt arved) ning kolmandatele isikutele loomad maha müünud ja sellega tulu teeninud.
5.6.Lammaste hulk või nende kajastumine põllumajandusloomade registris ei ole kuidagi seotud taotluse rahuldamise tingimustega. Registrikandega ei teki looma osas omandiõigust. Kui äriühing on soetanud või võõrandanud lambaid, siis on see juriidiline fakt, mida ei lükka ümber muul eesmärgil (tauditõrje) sisse seatud andmekogu (register). Kaebaja ei oska täpsemalt selgitada, miks teostati lammaste liigutamisi loomade registris erinevate äriühingute vahel ning on võimalik, et tegemist on eksitusega, mis tulenes inim- või infotehnoloogilisest faktorist. Seejuures ei muudetud peamist loomapidamishoonet, kus loomad asusid (loomapidamishoone EE16692).
5.7.Kaebaja sai müüdud lammaste valdajaks ja omanikuks vastavalt suulistele kokkulepetele Saare Agro OÜ-ga. Lammaste eest tasumise kohustus tekkis kaebajal arvete väljastamisel, mis vastavalt poolte kokkuleppele pidi toimuma alles pärast lammaste realiseerimist (edasimüüki) Roosi talu OÜ poolt. Kaebaja ei mäleta kuupäeva, millal lammaste omandiõigus Roosi talu OÜ-le üle läks, kuid kindlasti pidi see toimuma hiljemalt siis, kui lambad lõplikult Roosi talu karja liikusid, kuid võimalik, et ka juba esmakordse kande tegemisel.
5.8.Kaebaja põllumajanduslik müügitulu taotluse esitamisele eelneval aastal oli 25 506 eurot, s.o ületas oluliselt vajalikku määra (14 000 eurot).
5.9.Vaideotsuse kohaselt on PRIA seisukohal, et kaebaja poolt loomade pidamise ja hooldamise periood oli liiga lühike, et käsitada saadud tulu maaeluministri 03.02.2017. a määruse nr 14 „Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetusˮ (määrus nr 14) § 2 lg 1 mõttes omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna. PRIA ei põhjendanud, millisel õiguslikul ja tõenduslikul alusel saab väita, et põllumajandustootja poolt soetatud ja kasvatatud loomade müük ei ole käsitletav omatoodetud põllumajandusliku tulu teenimisena määruse nr 14 § 2 lg 1 mõttes.
5.10.Määruse nr 14 seletuskirja järgi on määrus kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013) art 17 lg 1 p a alusel. Määruse nr 1305/2013 art 17 lg 2 kohaselt antakse lõike 1 punkti a kohast toetust põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate rühmadele. Määruse nr 1305/2013 art 17 ei sätesta, keda tuleks käsitada põllumajandustootjana. Määrusest nr 1305/2013 ei tulene ka põllumajandusliku omatoodangu mõistet. Oleks meelevaldne väita, et äriühing, kelle põhitegevuseks on loomakasvatus, ei ole käsitatav põllumajandustootjana ning tema poolt müüdud loomadest saadav tulu ei ole käsitatav põllumajandusliku omatoodangu müügist saadava tuluna.
5.11.Roosi talu OÜ on juriidiline isik (osaühing), mitte ettevõte. Juriidilisi isikuid ei saa samastada sõltumata sellest, kas neil võib olla mingit kattuvust omandisuhete osas. Kaebaja ei ole saanud tasuta kaupu või teenuseid mitte üheltki koostööpartnerilt. Kaebaja on enda majandustegevuse elluviimiseks (mh lammaste kasvatus) tellinud kaupu ja teenuseid
kolmandatelt isikutelt. Etteheide, et kulusid ei ole, on alusetu.
6.Tartu Halduskohus jättis 31.08.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Kaebaja poolt enamikku kohtumenetluses esitatud väiteid ja kaebaja esitatud tõenditega arvestamata jätmist on PRIA vaidlustatud otsuses, selle lahutamatuks lisaks olevas kontrollaktis ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendanud. Kohus järgib põhjendust seda kohtuotsuses üle kordamata (HKMS § 165 lg 2).
6.2.PRIA-lt taotletava toetustaotluse lahendamisel ei ole asjakohased kaebaja arutlused teemal, kas PRIA on mõiste „põllumajandusettevõte“ sisustanud siseriiklikust õigusest lähtudes õigesti. ELÜPS § 79 lg 4 p 1 näeb ette, et lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 59 lg-s 7 ja art-s 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti. Põllumajandustootja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse andmise ning saamise tingimused ja kord on sätestatud määrusega nr 14. Seega prevaleerib EL õigusaktides sätestatu käesoleval juhul siseriikliku õiguse ees. Sama tuleneb määruse nr 14 üldkontseptsioonist ja määruse § 27 lg-st 5.
6.3.Halduskohus jagab PRIA otsuses ja vaideotsuses väljendatud arusaama, et kaebaja toetustaotluse ja haldusmenetluses vastustajale esitatud teatud dokumentide vormiline vastavus meetme määruses sätestatud nõuetele ei välista järeldust, et kaebaja täitis tingimused kunstlikult. Tingimuste kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata. Seetõttu ei jaga halduskohus kaebaja seisukohta, et asjas oleks võimalik teha vastupidine, s.o taotlust rahuldav otsustus.
6.4.Määruse nr 1306/2013 art 60 järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. See säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, s.t tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-38-07 ja nr 3-16-567 ning seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Vastustaja otsus vastab viidatud kohtupraktikale.
6.5.PRIA määratles vaidlustatud otsuses arusaadavalt ja selgelt, milles seisneb kaebaja esitatud tõendites kajastatud faktiliste asjaolude vastuolu kaebaja toetustaotluses esitatud lähteandmetega. Tõendid ei anna alust asuda PRIA-st erinevale seisukohale ka kaebaja tegevuse subjektiivse aspekti hindamisel. Vastustaja tuvastatud faktilised asjaolud vastavad PRIA kohaldatud õiguslikule alusele.
6.6.Vastavalt määruse nr 14 § 2 lg-le 1 võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 14 000 euro ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50 protsendi kogu müügitulust. Nimetatud norm seob toetuse taotlemise õiguse äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga. Kohus nõustub PRIA-ga, et määruse nr 14 eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on antud sätte eesmärgiks suunata kõnesolev toetus
põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Rõhuasetus on põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt ettevõttelt teenusena määravas osas sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel.
6.7.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 2 lg 1 p d kohaselt on põllumajandusliku majapidamise mõiste avatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art-s 4. Nimetatud artikli kohaselt on üks põllumajanduslik majapidamine kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Seega saab sisuliselt Saare Agro OÜ-d ja kaebajat vaadelda ühtselt toimiva põllumajandusliku majapidamisena, kuigi formaalselt oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal tegemist erinevate juriidiliste isikutega.
6.8.Toetustaotluses deklareeris kaebaja põllumajandusliku tegevuse rohkem kui 50 hektaril maal. Ka kaebuse kohaselt on selles osas tegemist peamiselt Saare Agro OÜ-lt ja Kaljo Rannalt renditud maa, samuti teistelt osaühingutelt renditud maaga, mille suurus on kaebuse esitamise ajaks suurenenud 300 hektarini. Praeguses asjas on vaidluse all 2017. a taotlusperioodil esitatud taotluse lahendamine, mistõttu ei tõenda 2018. a maa rentimise eest esitatud arved (kd I, lk-d 88, 90, 92, 94, 96) vaidlustatud otsusega kaebaja õiguste rikkumist taotluse rahuldamata jätmisel. Seega ei arvesta kohus vaidlust lahendades vastavate kaebaja väidete ja tõenditega. Kaebuse kohaselt rentis kaebaja enne 2017. a ka põllumajandustehnikat, või ostis sisse vastavat täisteenust, kuid on kaebuse esitamise ajaks põllumajandustehnikat soetanud. Kaebuse esitamise ajaks agregaatide soetamine ei saa samal põhjusel olla asjakohaseks faktiliseks asjaoluks, millest kaebuse lahendamisel lähtuda, sest toetustaotluses tugines kaebaja 2014 - 2015 majandusaastale. Seetõttu ei saa kohus arvestada kaebaja viie ja poole aasta väidetavalt edukate majandustulemustega, millele viidatakse kaebuses.
6.9.Kaebuses kirjeldatud asjaolud lammastega seonduva kohta ei anna alust asuda PRIA-st erinevale seisukohale, sest kaebuses pole haldusmenetlusega võrreldes esitatud selliseid uusi faktilisi asjaolusid, mis viitaksid PRIA kaalutluste ekslikkusele.
6.10.PRIA märkis vastuses kaebusele, et Saare Agro OÜ andis 2014. a maa, mille rentimisele kaebuses tuginetakse, koos kehtivate kohustustega üle kaebajale, et välistada PRIA nõuete tasaarvestamise võimalust. Samuti alustati Saare Agro OÜ investeeringutoetuse taotluse õiguspärasuse hindamiseks kriminaalmenetlus. Kriminaalasja nr 1-17-6041 kohtulahendid tõendavad PRIA viidatud kuriteosündmust praeguses haldusasjas vaidlustatud otsuse aspektist tähtsust omavate faktiliste asjaolude suhtes.
6.11.PRIA tuvastas õigesti, et Roosi talu OÜ ning Saare Agro OÜ moodustavad ühtse majandusüksuse. Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 I lisa art 2 ja 3 kohaselt tuleb mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja toetuse piirmäära määratlemisel arvesse võtta sidusettevõtjad ja seeläbi valitseva mõju all olevad isikud ja taotleja üle valitsevat mõju omavad isikud. Vastustaja tuvastas õigesti, et menetlusdokumentides nimetatud füüsilised isikud omasid vaidlusalusel perioodil valitsevat mõju Roosi talu OÜ kõrval Saare Agro OÜ üle.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
7.1.Kaebaja ei nõustu seisukohaga, nagu oleks ta esitanud taotluses valeandmeid – sellisest viitest järelduks justkui oleks kaebaja eesmärk taotluse esitamisel olnud pettuslik tegevus, mis ei vasta tõele. Taotluses andmete esitamine, mille sisulistele tingimustele vastavuse osas hinnangu andmine on õiguslik küsimus, ei saa olla valeandmete esitamine, vaid määruse nr 14 tingimustele mittevastava taotluse esitamine. Ka sellega ei ole kaebaja nõustunud.
7.2.Isegi, kui kohus oleks saanud mööda minna kaebaja poolt kohtumenetluses
haldusmenetlusega kattuvalt esitatud seisukohtade ja tõendite analüüsist, siis ei oleks kohus tohtinud HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes kohtuotsusest välja jätta 07.06.2021 esitatud täiendavate väidete ja tõendite analüüsi.
7.3.Halduskohus nõustus vastustajaga, et määruse nr 14 eelnõu seletuskirjast tuleneb see, et toetus on suunatud põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Halduskohus ei ole jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja müügitulu ei ole käsitatav põllumajandustoodete ise tootmisena. Kaebaja on soetanud lambad, kandnud nende kasvatamisega seotud kulutusi ning müünud lambad enamjaolt lõpprealisatsiooniks. Kaebaja ei mõista, miks see ei ole käsitatav määruse nr 14 mõttes põllumajandusliku omatoodanguna. Ka vastustaja ei ole haldusmenetluses seda selgitanud. PRIA ega kohus ei ole ka määruse nr 14 seletuskirja tõendina menetlusse esitanud ega viidanud elektroonilisele aadressile, kus nad seletuskirjaga tutvusid. Määruse seletuskiri ei ole seadus, mille puhul piisab vaid sellele viitamisest. Määruse seletuskiri on dokumentaalne tõend, mis tuleks menetluses esitada.
7.4.Halduskohus ei arvestanud tõenditega 2018. a maade rentimise kohta, kuna need ei saa tõendada kaebaja õiguste rikkumist 2017. a taotlusvoorus. Kaebaja esitas need tõendid selleks, et lükata ümber PRIA väide, justkui oleks kaebaja näol tegemist „spetsiaalselt taotlemiseks loodud toetuskehagaˮ ning tõendada, et kaebaja majandustegevus on taotluse esitamisele järgnevatel aastatel jätkunud.
7.5.Halduskohus viitas otsuse p-s 78 Saare Agro OÜ suhtes alustatud kriminaalasjale seoses PRIA väitega, et Saare Agro OÜ on andnud taotlusalused maad üle kaebajale, et välistada PRIA nõuete tasaarvestamise võimalust. Esiteks ei näe kaebaja, mis on kohtu kaalutluse seos kaebuse aluseks olevate asjaoludega. Teiseks on tuvastatav, et 31.03.2020. a määrusega asjas nr 1-17-6041 lõpetati Saare Agro OÜ suhtes kriminaalmenetlus. Kolmandaks ei ole PRIA väitnud, et ta oleks teinud kaebajale eraldatud toetuste osas tasaarvestusi Saare Agro OÜ võlgnevustega ja selliseid tasaarvestusi ei ole ka tehtud.
8.Vastustaja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et ta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega.
8.1.Kaebajale on varasemalt põhjalikult selgitatud, miks tema majandustegevus lammaste ostu, kasvatamise ja müügiga seoses ei vasta määruse nr 14 mõttes põllumajandusliku omatoodangu tingimusele. Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Teine eeldus omatoodangu puhul on tootmistsükkel, s.t põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa. Põllumajandustoote (antud juhul elusloom) ostmine ning sellele olulist lisandväärtust andmata edasi müümine on käsitatav vahendustegevusena, mitte ise põllumajandustoote tootmisena. Vaidlus puudub selles, et loomade pidamisperiood väidetavalt kaebaja karjas oli enne müümist peamiselt 2–3 kuu pikkune (kohati vähemgi) ning müügitulu oli suuresti saadud enne igasuguseid kaebaja poolt kantud kulusid. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajal endal puudusid tootmiseks vajalikud vahendid (tehnika, hooned) ja ressurss. Sisuliselt selles seisnebki kaebaja tegevuse mittevastavus määruse nr 14 § 2 lg-s 1 sätestatud tingimusele. Sellist käsitlust toetab ka kehtiv kohtupraktika, millele vastustaja on ka varasemalt viidanud.
8.2.Kaebaja ei olnud vaidlusalustel aastatel iseseisvalt majandav üksus. Ettevõtteid, kes tegutsevad sisuliselt ühe majandusüksusena ning on üksteisest sõltuvad, s.t tegutsevad üksteise toel ning kasutavad varasid ühiselt, käsitletakse ühe taotlejana. Toetuse sihtgrupiks ei ole ühiselt tegutsevad ettevõtjad, kelle teatud majanduslikud huvid langevad kokku ja kes tegutsevad ühise majandustegevuse arendamise ja kulude optimeerimise nimel (näiteks ühine toodete müük ja tootmissisendite hankimine, tehnika ja hoonete ühine kasutamine). Antud juhul tegutsevad
samuti omavahel seotud ettevõtjad ühiselt samas asukohas ja samal tegevussuunal, jagades vara ning tehes omavahel tehinguid. Oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga. Seega tuleb kunstlikkuse kindlaks tegemisel arvesse võtta ka õiguslikke, majanduslikke ja/või isiklikke seoseid. Sisuliselt on probleemsed olukorrad, kus ebaausat konkurentsi tekitab skeem, kus ühe kasusaaja või huvigrupi ümber tekitatakse formaalselt sõltumatute toetuskõlbulike ettevõtete võrgustik, mis ongi loodud eelkõige toetuste saamiseks. Sellise tegevuse tagajärjel kuhjuvad erinevad toetused vaid piiratud arvu huvigruppide ja kasusaajate kätte. Avaliku raha arvel makstavad toetused peaksid aga võrdsetel tingimustel jõudma kõigi õigustatud isikuteni, mitte eelistatult nendeni, kes on toetuse tingimused loonud kunstlikult. Kunstlike toetustingimuste puhul ei heida PRIA reeglina ette mitte määrustes toodud nõuete mittetäitmist, vaid kohustuslike nõuete kunstlikku täitmist, et toetustele ligi pääseda. Ainult toetuste saamise eesmärgil loodud näiliselt sõltumatute, kuid majanduslikult siiski ühise majapidamisena toimetavate ettevõtete võrgustikele jagatav toetusraha seab ebavõrdsemasse olukorda need taotlejad, kes on samuti õigustatud toetust saama, aga kes selliseid kunstlikke ärivõrgustikke ei loo ja kes jäävad toetusest seetõttu ilma.
8.3.Kuigi loomade registris on kaebaja tehtud märge, et alates 08.09.2014 on tema karjas 435 lammast, jääb vastustaja tuvastatud asjaolude põhjal seisukohale, et tegemist oli lammaste liigutamisega registris ilma, et see omaks mingit sisulist muudatust – lambad ei muutnud oma asukohta ning ka ettevõtted, mille vahel lammaste liikumine aset leidis, kuulusid samadele füüsilistele isikutele ning allusid samade isikute juhtimisele.
8.4.PRIA hinnangul esinevad käesoleval juhul nii isikulised, asukohalised kui ka tehingulised asjaolud (ärisuhted seotud ettevõtete vahel, otsustuspädevad isikud on samad ning tegutsevad samas asukohas, samal tegevussuunal, seotud ettevõtjad on varasemalt saanud põllumajandustoetuseid, tootmisvahendite jagamine, maade kasutamise võimaldamine), mis viitavad ühtsele toimimisele ning seetõttu toetuse saamise tingimuste kunstlikule täitmisele, eesmärgiga pääseda ligi toetusrahadele.
8.5.Kaebaja viide asjaolule, et kriminaalmenetlus Saare Agro OÜ suhtes lõpetati, on asjakohatu. Saare Agro OÜ suhtes lõpetati menetlus põhjusel, et Saare Agro OÜ kustutati registrist Saarte Maade Haldus OÜ-ga ühinemise tulemusel. Osaühing lõpeb registrist kustutamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 4 alusel kuulub menetlus lõpetamisele kui juriidilisest isikust süüdistatav on lõppenud. Ühendava äriühingu omanikeks jäid endiselt Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid ning Saarte Maade Haldus OÜ majandusaasta aruandes on kaebaja märgitud seotud osapooleks. Eelnev kinnitab kaebaja seaduslike esindajate teadlikku tegutsemist võimalikest karistustest kõrvale hoidmiseks ning antud vaidluse kontekstis toetustele ligipääsemiseks ilma PRIA ees olevaid kohustusi täitmata. Asjaolu, et PRIA ei ole Saare Agro OÜ tagasinõuet realiseerida saanud, ei lükka mingil viisil ümber järeldust selle kohta, miks oli vajalik Saare Agro OÜ tegevuse ülekandmine Roosi Talu OÜ-le. Fakt on, et sisuliselt jätkas Saare Agro OÜ enda tegevust esmalt läbi kaebaja ja ka läbi Saarte Maade Haldus OÜ. Vastustaja hinnangul puudub muu eluline või majanduslik põhjendus, miks samad füüsilised isikud otsustavad äriühingu nö. maha jätta, et sisuliselt samamoodi edasi tegutseda läbi teiste äriühingute.
9.Vastustaja esitas ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles pidas vajalikuks lisada järgmist. 1) 2013. a sügisel algatas PRIA täiendava kontrolli, mis hõlmas ka mitme seotud ettevõtte (sh Saare Agro OÜ) toetustaotluseid; 2) 18.10.2013 algatati täiendava kontrolliga hõlmatud toetustaotluste osas kriminaalmenetlus;
3) 24.03.2014 toimus Saare Agro OÜ kahtlustatavana ülekuulamine; 4) 09.04.2014 asutati Roosi Talu OÜ; 5) 2014. a vahetult enne pindalapõhiste toetuste taotlemisvooru andis Saare Agro OÜ taotlusalused maad koos kehtivate kohustustega üle Roosi Talu OÜ-le; 6) Saare Agro OÜ kustutati registrist 07.11.2019 ühinemise tõttu. Ühendava äriühingu omanikeks jäid samuti Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid.
9.1.Asjaolud kogumis näitavad, et kaebaja näol ei olnud vaidlusalustel majandusaastatel tegemist iseseisva põllumajandusliku ettevõttega, mille müügitulu oli saadud omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Saare Agro OÜ varasem tegevus koondus varjatult kaebaja alla, s.t Saare Agro OÜ võimaldas kaebajal kasutada oma ressursse (laenud, hooned ja põllumajandustehnika ning võimalus taotleda pindalapõhiseid toetuseid) selleks, et tekitada kaebajale taotlemiseks vajalikku müügitulu. Ettevõtted tegutsesid selliselt, et toetusraha liikus erinevate vaheetappidena lõpuks ikkagi Saare Agro OÜ-le. Seotud ettevõtted Maatööde OÜ, Saare Agro OÜ, Liivalammas OÜ, Sheep Trade OÜ, Kandla Farm OÜ, Tuiu Tall OÜ, Farm Build OÜ tegutsesid kõik algselt Roosi talu kaubamärgi all. Kõik nimetatud ettevõtted (v.a Farm Build OÜ) olid seotud ühiste osanike ja juhatuse liikmete kaudu ning ettevõtted olid majanduslikult tihedalt seotud (ringtehingud). PRIA täiendavate kontrollide ning kriminaalmenetluse algatamise tulemusel koondati aga tegevus uute loodud ettevõtete (sh kaebaja) alla. Tähendust ei oma asjaolu, et kaebaja majandustegevus jätkus ka pärast toetustaotluste esitamist, kuivõrd see ei lükka ümber põhjust, miks kaebaja asutamine ja tegevuse koondamine kaebaja alla vajalikuks osutus.
9.2.Kaebaja sai kogu deklareeritud müügitulu väidetavast loomade müügist. Müüdud loomad sai kaebaja sisuliselt iseendalt, loomade asukoht peale väidetavat loomapidaja vahetust ei muutunud ning loomad olid justkui kaebaja karjas peamiselt 2-3 kuud enne nende müüki. Saare Agro OÜ karjast pärinevaid lambaid peeti edasi Saare Agro OÜ loomapidamishoones ning Saare Agro OÜ ressursside najal (laenud, põllumajandusliku maa ning tehnika kasutamine), kasutades selleks nii Saare Agro OÜ enda kui ka kolmandate (seotud) ettevõtete teenustöid. Kaebaja sai laenu ning vahendeid igapäevaste tehingute tegemiseks seotud ettevõtetelt (Kandla OÜ ning Saare Agro OÜ). Asjaolu, et pindalapõhiste toetuste taotlemine anti üle kaebajale, võimaldas kaebajal maksta Saare Agro OÜ esitatud arveid põllumajanduslike teenuste osutamise eest. Vastustaja rõhutab, et Saare Agro OÜ teostatud põllumajanduslikud teenused on tehtud samade pindade hooldamisega seoses, mille eest pindalapõhiseid toetusi sai kaebaja. See näitab, et toetusraha liikus erinevate vaheetappidena lõpuks ikkagi Saare Agro OÜ-le.
9.3.Vastustaja on vaidluse aluseks olevaid asjaolusid nii haldusmenetluse kui ka varasemalt kohtumenetluse käigus väga põhjalikult selgitanud ning kaebajal puuduvad igasugused alused väitmaks, ta ei ole siiani saanud vastust küsimusele, miks tema poolt deklareeritud müügitulu ei saa käsitleda omatoodangu müügist saadud tuluna. Vastustaja rõhutab, et kui taotleja tegutseb vastavas põllumajandusvaldkonnas, siis peab ta ka selles valdkonnas tegutsevale tootjale esitatavaid nõudeid täitma. Nii meetme määrus kui ka selle seletuskiri ning taotlejatele suunatud abimaterjalid on olnud taotlejatele PRIA kodulehelt pidevalt kättesaadavad juba enne taotluste vastuvõttu, mistõttu oli kaebaja kohustuseks vastava materjaliga tutvuda. Määruse nr 14 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivaid õigusakte (vt Riigikohtu 06.03.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-1-15, p 15). Kaebajal on lepinguline esindaja haldusmenetlusest alates ning ei ole usutav, et lepinguline esindaja ei ole suuteline leidma Riigi Teatajast vajaliku õigusakti seletuskirja.
10.Kaebaja esitas ringkonnakohtule vastustaja vastuse kohta täiendava seisukoha, milles kordas kokkuvõtlikult enda varasemaid seisukohti. Kaebaja leiab, et PRIA ega halduskohus ei
ole selgitanud, miks kaebaja poolt lammaste ostmise, kasvatamise ja edasimüümise kujul saadud müügitulu ei ole omatoodetud põllumajanduslike toodetest saadud müügitulu vastavalt määruse nr 14 § 2 lg-le 1. Kaebaja ei nõustu PRIA ja halduskohtu seisukohaga, et erinevaid äriühinguid saab pidada üheks põllumajandustootjaks ainuüksi seetõttu, et nende äriühingutega seotud füüsiliste isikute ringis (juhatuse liikmed, osanikud) võib esineda kattuvusi või äriühingud on teinud omavahel tehinguid, sh soetanud teenuseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu 31.08.2021. a otsuse põhjendusi tuleb täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
12.Asja materjalidest lähtuvalt esitas Roosi Talu OÜ 06.03.2017 PRIA-le toetustaotluse nr 41001700011 meetme “Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetus“ raames. Toetustaotluse kohaselt olid investeeringuobjektideks mobiilsed seadmed (traktor, põllurull, põimagregaat, frontaallaadur ja põimkülvik). Toetustaotluse alusel oli abikõlblikuks maksumuseks 218 801,00 eurot ning toetuse summaks 77 470,30 eurot. Hindamaks toetustaotluses esitatud andmete õigsust algatas vastustaja 12.07.2017 toetustaotluse osas täiendava kontrolli, mille käigus tuvastas, et kaebaja on toetuse taotlemisel esitanud valeandmeid taotlejale sätestatud nõuete osas. Nii 2014. a kui ka 2015. a on Roosi Talu OÜ müügitulu saanud väidetavalt omatoodetud põllumajandussaadustest (peamiselt lammaste müügist). Kontrolli tulemusel saadud andmed kogumis kinnitasid aga, et kaebaja müügitulu andmed ei vasta tegelikkusele, st valdavas osas ei ole tegemist Roosi Talu OÜ omatoodetud põllumajandussaaduste eest saadud müügituluga. Kontrolli tulemused fikseeriti kontrolliaruandes nr 15-7/17/17-19, mis on ka PRIA 06.12.2019. a otsuse nr 13-29.1/19/2528 osa, millega jäeti Roosi Talu OÜ toetustaotlus rahuldamata.
13.Põllumajandustootja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse andmise ning saamise tingimused ja kord on sätestatud määrusega nr 14 ning vastavalt määruse § 2 lg-le 1 võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 14 000 euro ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50 protsendi kogu müügitulust. Nimetatud norm seob toetuse taotlemise õiguse äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga. Määruse nr 14 eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on antud sätte eesmärgiks olnud suunata kõnealune toetus põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et seega on rõhuasetus põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt ettevõttelt teenusena sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel. Ka kohtupraktikas on juba varasemalt tõlgendatud „omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu“ mõistet ning asutud seisukohale, et müügitulu tekkimiseks on vaja teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate investeeringute ja kulutuste näol. Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Teine eeldus omatoodangu puhul on tootmistsükkel, st põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa (Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2017. a otsus
asjas nr 3-16-1261, p 12 ja RKHK 26.02.2009. a otsus ajas nr 3-3-1-96-08, p-d 21-22). Põllumajandustoote (antud juhul elusloom) ostmine ning sellele olulist lisandväärtust andmata looma edasi müümine on käsitletav vahendustegevusena, mitte ise tootmisena.
14.Kaebaja väidab jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses, et tema enda arvates on ta määruses nr 14 sätestatud müügitulu nõuded täitnud ning leiab, et vastustaja ja halduskohus ei ole kuidagi põhjendanud seda, miks tema taotluses esitatud müügitulu ei ole käsitletav põllumajandustoodete ise tootmisena. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et toetuse taotlemisel esitatud andmete kohaselt müüs kaebaja taotluse esitamisele eelnevatel majandusaastatel lambaid ning sai müügitulu. PRIA asus vaidlustatud otsuses ning vaideotsuses seisukohale, et kuna lammaste müügitulu näol ei olnud tegemist omatoodetud põllumajandustoodangu müügist saadud tuluga, siis on müügitulu nõue täitmata ning taotlust ei saa rahuldada. Taotluse esitamisele eelnev majandusaasta oli kaebaja puhul äriregistri andmete kohaselt 01.06.2015-31.05.2016 ning nii taotluses kui ka äriregistris näidatud põllumajanduslik müügitulu summa selle perioodi kohta oli 25 506 eurot, moodustades 92,62% kogu müügitulust. Taotluse esitamise aastale eelnenud teisel majandusaastal perioodil 09.04.2014-31.05.2015 on põllumajandusliku müügitulu suuruseks näidatud taotluses ning äriregistris 14 272 eurot, moodustades 97,87% kogu müügitulust. Vastustaja hindas haldusmenetluse käigus esitatud andmeid kaebaja majandustegevuse kohta mõlema asjasse puutuva majandusaasta osas ning jõudis põhjendatult järeldusele, et mõlema puhul on tegemist kunstlikult tekitatud tingimustega, mille ainsaks eesmärgiks oli näidata põllumajanduslikust omatoodangust saadud müügitulu 2014. ja 2015. a selleks, et kaebaja vastaks nende aastate müügitulu andmete põhjal investeeringutoetuse taotleja nõuetele.
14.1.Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul tegemist 2014. a kevadel asutatud ettevõttega, mis ei omanud ise tootmiseks vajalikke põhivahendeid ega ressursse, küll aga oli vajalik tehnika ning hooned olemas Saare Agro OÜ-l. Samuti puudusid kaebajal esimese kaheksa kuu vältel tootmistegevusele iseloomulikud kulutused (kd I, lk 154-159), kuid sellest hoolimata sai ta juba enne tootmiskulude tekkimist müügitulu väidetavalt omatoodetud põllumajandussaadustest. Kaebaja sõltus oma majandustegevuses Saare Agro OÜ-st ning tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et ilma Saare Agro OÜ ressurssidele tuginemata poleks kaebaja sellist müügitulu saavutanud. Näiteks on kaebaja ennast 09.09.2014 registreerinud loomapidajaks ja lambad liikusid kaebajale Saare Agro OÜ-lt juba 08.09.2014. Loomade asukoht jäi aga endiseks, hoolimata ettevõtete vahel toimunud loomade liikumisest, st lambad jäid edasi Saare Agro OÜ-le kuuluvasse loomapidamishoonesse. Väidetavat müügitulu sai kaebaja 2014/2015 majandusaastal loomadest, kelle kohta Saare Agro OÜ esitas vastava müügiarve alles 4 kuud pärast seda, kui suur osa loomi oli juba kaebaja poolt maha müüdud. Loomade pidamisperiood kaebaja karjas oli enne müümist ainult 2–3 kuu pikkune (kohati vähemgi) ning nagu juba märgitud, on väidetav müügitulu suuresti saadud enne igasuguseid kaebaja enda poolt kantud kulusid. Ka järgneva 2015/2016 majandusaasta müügitulu on kaebaja saanud loomadest, kes pärinesid samas tegevuskohas tegutsevate ettevõtete karjadest (Saare Agro OÜ, Liivalammas OÜ). Loomade asukohaks jäi endiselt sama loomapidamishoone, mis kuulus Saare Agro OÜ-le.
14.2.Vastustaja on põhjendatult välja toonud ka selle, et kaebaja viidatud dokumentide (lammaste ostuarved) puhul polnud võimalik dokumentide andmeid kokku viia loomade registri andmetega (vt kontrolliaruande nr 15-7/17/17-19 p 4.3.1.2.2 ja vaidlustatud otsuse p 5). Vastustaja märkis, et ka kahe müügiarve puhul, mis on koostatud Söörömöö OÜ-le (kokku väidetavalt 46 jäär-talle), pole vastavat loomade liikumist registrist võimalik tuvastada. Seega oli käesoleval juhul iseloomulikuks asjaoluks see, et enne loomade lõplikku müüki liikusid loomad korduvalt samas tegevuskohas tegutsevate ettevõtete vahel, asudes siiski
reaalselt jätkuvalt samas loomapidamishoones. Kaebaja ei ole sellist loomade liigutamist enne nende väidetavalt tema karja saabumist kuidagi haldusmenetluses põhjendanud. Samuti ei asunud kaebaja loomade kasvatamisse/hooldamisse panustama – ei tööjõu, sööda, seadmete ega isegi rahaga, makstes loomade soetamise ja söötmise eest pärast nende realiseerimist.Kaebaja näitas aga eelnevalt kirjeldatud viisil lammaste müügist saadud tulu omatoodetud põllumajandustoodanguna. Ringkonnakohus nõustub PRIA ja halduskohtu seisukohaga, et isegi juhul, kui arvestada, et loomad reaalselt ettevõtete vahel liikusid, st saabusid nö. kaebaja karja, mida PRIA siiski usutavaks ei pidanud, siis on eelnevalt kirjeldatu alusel pigem tegemist vahendustegevusega ning omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõue on täitmata.
15.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kontrolliaruandes nr 15-7/17/17-19 ja PRIA 06.12.2019. a otsuses kirjeldatud majandustehingute puhul (st kaebaja poolt väidetava loomade ostu puhul) oli tegemist kunstlikult tekitatud tingimustega, mille eesmärgiks oli näidata kaebajat iseseisva põllumajandusliku ettevõttena, mille müügitulu on saadud omatoodetud põllumajandussaadustest. Kaebaja väljastas küll lammaste müügi arveid, kuid tegemist ei olnud kaebaja omatoodanguga. Saare Agro OÜ karjast pärinevaid lambaid peeti edasi Saare Agro OÜ loomapidamishoones ning Saare Agro OÜ ressursside najal (laenud, põllumajandusliku maa ning tehnika kasutamine kaebaja poolt), kasutades selleks nii Saare Agro OÜ enda kui ka kolmandate ettevõtete teenustöid. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja suutnud põhjendada, mis oli see eluline või majanduslik põhjus, miks loomad liikusid korduvalt samas asukohas tegutsevate ettevõtete vahel reaalselt asukohta muutmata) ega ka seda, miks enamus loomi, millest kaebaja enda väidetava müügitulu on saanud, pärinevad Saare Agro OÜ karjast. Eeltoodust saab järeldada, et loomade ühest karjast teise liigutamisega tekitati kunstlikud tingimused, näitamaks lõpuks lammaste müügist saadud tulu kui kaebaja omatoodetud põllumajanduslikku tulu (subjektiivne kriteerium). Määruse (EL) nr 1306/2013 art 2 lg 1 p d kohaselt on põllumajandusliku majapidamise mõiste avatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 4. Nimetatud artikli kohaselt on üks põllumajanduslik majapidamine kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Ringkonnakohus märgib, et 13.12.2016 haldusasjas nr 3-16-1220 tehtud otsuses leidis halduskohus näiteks, et kaebajad (FIE ja OÜ) on mõlemad küll põllumajandustootjad kuid nende majandusüksused on seotud, kuna neil on tihe majanduslik side. FIE seaduslik esindaja oli ka OÜ juhatuse liige, mistõttu luges halduskohus õiguspäraseks PRIA lähenemise, mille kohaselt hõlmas sama füüsilise isiku juhitav majandusüksus nii FIE-t kui ka OÜ-d. Kohtu hinnangul kinnitas juriidiliste isikute vahelist tihedat majanduslikku sidet loomade pidamine samas loomapidamishoones ning asjaolu, et mõlemaid ettevõtteid juhtis sama isik. Vastustaja leidis, et nii on ka antud juhul ning samade isikute poolt juhitud ja samas tegevuskohas tegutsevaid ettevõtteid tuleb lugeda ühte majandusüksusesse kuuluvateks. Nagu vastustaja on kirjeldanud, tegutsesid antud asjaga seotud ettevõtted selliselt, et toetusraha liikus erinevate vaheetappidena lõpuks Saare Agro OÜ kontole (kaebaja kontoväljavõtted kõnealuste majandusaastate osas, vaidlustatud PRIA otsuse lk 9). Seega tuleb nõustuda vastustaja hinnanguga, et lammaste müügi puhul varjati loomade tegelikku müüjat, kelleks oli Saare Agro OÜ, mitte kaebaja. Samuti ei ole asja materjalidega tõendamist leidnud see, et lammaste müügi näol oli tegemist reaalsete tehingutega. Saare Agro OÜ küll esitas arveid lammaste kaebajale müügi kohta ja ka arveid teenustööde kohta, kuid PRIA selgituste kohaselt polnud näiteks 2015. majandusaasta osas võimalik tuvastada loomade registri andmete põhjal ühtki loomade liikumist, mida oleks saanud seostada arvetel olevate arvaandmete ning tehingu sisuga (vt kontrolliaruande p 4.3.1.2.2). Ainuüksi loomade
liigutamine põllumajandusloomade registris (ainult loomapidaja vahetumine registriandmetes) ning müügiarvete koostamine ei tõenda tegelikku müügitulu saamist põllumajanduslikust omatoodangust, kui asjaolud kogumis neid müügiandmeid ei kinnita. Sel põhjusel on vastustaja õigesti asunud seisukohale, et vastavad registrikanded olid näilikud ning lammaste väidetav liikumine kaebaja karja ei omanud mingit majanduslikku ega sisulist tähendust. Seega ei saanud antud juhul valdavas osas pidada kaebaja 2014. ja 2015. a lammaste müügist saadud tulu kaebaja omatoodetud põllumajanduslikuks tuluks.
16.Lisaks eeltoodule viitas vastustaja põhjendatult ka sellele, et 2014. a vahetult enne pindalapõhiste toetuste taotlemisvooru andis Saare Agro OÜ praktiliselt kõik taotlusalused maad koos kehtivate kohustustega üle kaebajale, kuid renti kaebaja maade kasutamise eest 2014. a tasunud ei ole (vt kontrolliaruande p 4.3.3). Sellega, et pindalapõhiste toetuste taotlemine anti kaebajale üle, välistati PRIA tulevaste nõuete tasaarveldamise võimalus Saare Agro OÜ osas. Nimelt algatas PRIA 2013. a muuhulgas Saare Agro OÜ osas täiendava kontrolli investeeringutoetuste meetmes ja sellekohane teade oli ka taotlejale saadetud. Saare Agro OÜ investeeringutoetuste taotlustega seoses algatati ka kriminaalmenetlus, mis seisnes toetuste taotlemisel PRIA-le valeandmete esitamises. Komisjoni rakendusmääruse nr 908/2014 art 28 kohaselt tasaarvestavad liikmesriigid toetusesaajalt laekumata võlad, mis on liikmesriikide õigusaktide kohaselt kindlaks määratud, edaspidiste maksetega, mis võlgade sissenõudmise eest vastutav makseasutus teeb kõnealusele toetusesaajale. Sisuliselt tähendas see seda, et taotleja tasumata võlad tasaarveldatakse taotlejale määratud ning väljamaksmisele kuuluvate summadega. Seega pidi nii kaebajale kui ka Saare Agro OÜ-le olema teada, et on olemas oht kaotada pindalapõhiste toetuste eest saadav toetusraha. PRIA märkis, et 2018. a kevadel tegigi ta Saare Agro OÜ-le investeeringutoetuse tagasinõudmise otsuse ning teistele seotud ettevõtetele tegi PRIA toetussummade tagasinõudmise otsused juba 2014. a.
17.Seda, et kaebaja majandustegevus sõltus kõnealustel aastatel olulisel määral seotud ettevõtete vahenditest, näitas ka kaebaja arveldusarvete analüüs (kd I, lk 154-159). Kaebaja sai laenu ning vahendeid igapäevaste tehingute tegemiseks seotud ettevõtetelt (Kandla OÜ, Saare Agro OÜ). Asjaolu, et pindalapõhiste toetuste taotlemine anti üle kaebajale, võimaldas tal maksta Saare Agro OÜ poolt esitatud arveid põllumajanduslike teenuste osutamise eest, kusjuures Saare Agro OÜ poolt kaebajale osutatud põllumajanduslikud teenused olid tehtud seoses samade pindade hooldamisega, mille eest sai pindalapõhiseid toetusi kaebaja. Samuti tasus kaebaja Saare Agro OÜ-le renti ning muid hooldamise tasusuid loomapidamishoone kasutamise eest, milles samaaegselt asusid ka Saare Agro OÜ lambad. Lisaks selgitas vastustaja välja, et kaebaja nn. koostööpartnerid, kes kõik tegutsesid samas asukohas (Saare Agro OÜ, Farm Build OÜ, Tuiu Tall OÜ) moodustasid ostuarvete summa osas 2014/2015. majandusaastal 81% (kogusumma 53 231,62 eurot, millest Saare Agro OÜ, Farm Build OÜ ja Tuiu Tall OÜ arved moodustasid 43 304,10 eurot). Enamik summast, so 34 750,00 eurot, läks Saare Agro OÜ-le (kd I, lk 228). 2015/2016. majandusaastal on sellised arved (Saare Agro OÜ, Farm Build OÜ, Tuiu Tall OÜ) moodustanud ligi 70% (kogusumma 144 667,11 eurot, sellest Saare Agro OÜ, Farm Build OÜ ja Tuiu Tall OÜ arved moodustasid 98 107,22 eurot ja jälle läks enamus summast, so 83 625,17 eurot, Saare Agro OÜ-le (kd I, lk 230). Eeltoodu iseloomustab ka ringkonnakohtu arvates hästi kaebaja sõltuvust temaga seotud ettevõtetest, eelkõige Saare Agro OÜ-st.
18.Mis puudutab kaebaja jätkuvat etteheidet, et vastustaja ei huvitunud kaebaja edasisest majandustegevusest, siis leidsid vastustaja ja halduskohus põhjendatult, et see ei oma antud asjas olulist tähtsust. Vastustaja hindas kontrolli käigus konkreetseid aastaid, mis seostusid määruses nr 14 sätestatud nõuetega (antud juhul müügitulu nõudega). Edasine
majandustegevus ei omanud kõnesoleva toetusetaotluse menetlemisel tähendust. Asjaolu, et kaebaja jätkas ka hiljem majandustegevust ei lükka ümber vastustaja hinnangut, et ettevõte loomise tegelikuks eesmärgiks oli erinevate toetuste taotlemine ning toetussummadest maksimaalse kasu saamine, mh kunstlikult toetuse taotlejaks kvalifitseerimine.
18.1.Sisuliselt samal põhjusel ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaebaja väide, et halduskohus jättis põhjendamatult arvestamata tõendid 2018. a maade rentimise kohta, kuigi kaebaja esitas need selleks, et lükata ümber PRIA väide, justkui oleks kaebaja näol tegemist „spetsiaalselt taotlemiseks loodud toetuskehaga“. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et asjaolud kogumis viitavad siiski Saare Agro OÜ tegutsemisele läbi kaebaja just saadud toetuste säilitamise ning toetuse saamise võimaluse säilitamise eesmärgil. Vastustaja viitas nimelt sellele, et 2013. a sügisel algatas PRIA täiendava kontrolli, mis hõlmas ka mitme seotud ettevõtte toetustaotlusi, sh Saare Agro OÜ toetustaotlusi; 18.10.2013 algatati täiendava kontrolliga hõlmatud toetustaotluste osas kriminaalmenetlus; 24.03.2014 toimus Saare Agro OÜ kahtlustatavana ülekuulamine; 09.04.2014 asutati Roosi Talu OÜ; 2014. a vahetult enne pindalapõhiste toetuste taotlemisvooru andis Saare Agro OÜ taotlusalused maad koos kehtivate kohustustega üle Roosi Talu OÜ-le. Saare Agro OÜ kustutati registrist 07.11.2019. a ühinemise tõttu. Ühendava äriühingu omanikeks jäid aga samuti Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid. Eeltoodu näitab seega jätkuvalt, et kaebaja näol ei olnud vaidlusalustel majandusaastatel tegemist iseseisva põllumajandusliku ettevõttega, mille müügitulu oli saadud omatoodetud põllumajandussaaduste müügist, vaid, et PRIA täiendavate kontrollide ning kriminaalmenetluse algatamise tulemusel koondati Saare Agro OÜ tegevus uute loodud ettevõtete alla (sh Roosi Talu OÜ). Seega ei oma tähendust asjaolu, et kaebaja majandustegevus jätkus ka 2018. a, kuna see ei lükka ümber põhjust, miks kaebaja asutamine ja Saare Agro OÜ tegevuse koondamine kaebaja alla vajalikuks osutus.
19.Halduskohus viitas otsuse p-s 78 Saare Agro OÜ suhtes alustatud kriminaalasjale seoses PRIA väitega, et Saare Agro OÜ andis taotlusalused maad üle kaebajale, et välistada PRIA nõuete tasaarvestamise võimalust. Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et pole arusaadav, milline on sellise viite seos kaebuse aluseks olevate asjaoludega. Nagu juba märgitud, tegi vastustaja kindlaks, et Saare Agro OÜ võimaldas kaebajal kasutada oma ressursse (laenud, hooned ja põllumajandustehnika ning võimalus taotleda pindalapõhiseid toetuseid) selleks, et tekitada kaebajale taotlemiseks vajalikku müügitulu ning võtta sisuliselt üle Saare Agro OÜ võimalused toetuste saamiseks selliselt, et oleks võimalik vältida varasemalt taotletud toetustega seotud kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et koostoimes tuvastatud objektiivsete kriteeriumitega seisneb eeltoodus ka subjektiivne külg, mis näitab kaebaja seaduslike esindajate kavatsetud tegevust toetuse saamise tingimuste vastaselt. Asjaolu, et Saare Agro OÜ suhtes viidatud kriminaalmenetlus lõpetati, ei muuda ebaõigeks vastustaja seisukohta, et kaebaja müügitulu andmed ei vastanud tegelikkusele, st valdavas osas ei olnud tegemist Roosi Talu OÜ omatoodetud põllumajandussaaduste eest saadud müügituluga. Saare Agro OÜ suhtes lõpetati kriminaalmenetlus menetlus põhjusel, et Saare Agro OÜ kustutati registrist Saarte Maade Haldus OÜ-ga ühinemise tulemusel. KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel kuulub menetlus lõpetamisele kui juriidilisest isikust süüdistatav on lõppenud. Samas jäid ühendava äriühingu omanikeks edasi Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid ning Saarte Maade Haldus OÜ majandusaasta aruandes märgitakse kaebajat samuti seotud osapoolena. Vastustaja hinnangul kinnitas eelnev antud vaidluse kontekstis pigem seda, et kaebaja asutamise ja tema tegevuse eesmärgiks on olnud tagada omanikele võimalus PRIA toetustele ligipääsemiseks ilma PRIA ees olevaid varasemaid kohustusi täitmata. Ka see asjaolu, et PRIA ei ole Saare Agro OÜ tagasinõuet realiseerida saanud, ei lükka ümber järeldust, miks oli vajalik Saare Agro OÜ tegevuse ülekandmine Roosi Talu OÜ-le. Sisuliselt
jätkas Saare Agro OÜ enda senist tegevust läbi kaebaja ja Saarte Maade Haldus OÜ.
20.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses ka seda, et PRIA ega halduskohus ei ole määruse nr 14 seletuskirja tõendina menetlusse esitanud ega võtnud, kuigi sellele viidatakse. Kaebaja arvates on määruse seletuskiri dokumentaalne tõend, mis tulnuks menetluses eraldi esitada. Ringkonnakohus kaebaja etteheitega ei nõustu. Määruse nr 14 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivaid õigusakte (vt RKHK 06.03.2015. a otsus nr 3-3-1-1-15, p 15). Samuti oli kaebajal olemas lepinguline esindaja alates haldusmenetlusest, kes ilmselt on võimeline vajadusel ka ise Riigi Teatajast vastava õigusakti seletuskirja leidma. Et see nii ka oli, näitab halduskohtule esitatud kaebus, mille lk-l 11 (kd I, lk 6) viidatakse määruse nr 14 seletuskirjale sisuliselt. Seega ei saanud määruse nr 14 seletuskirjale viitamine vastustaja ja halduskohtu poolt olla kaebajale üllatuslik ning kuna vastav seletuskiri on lisaks PRIA kodulehele kättesaadav avalikult ka Riigi Teatajas ilmunud määruse nr 14 menetlusteabe osa alt, siis puudus kohtul kohustus seda eraldi tõendina asja materjalide juurde võtta.
21.Kokkuvõtvalt on vastustaja seega haldus- ja vaidemenetluse käigus kindlaks teinud, et Saare Agro OÜ võimaldas kaebajal kasutada oma ressursse (laenud, hooned ja põllumajandustehnika ning võimalus taotleda pindalapõhiseid toetuseid) selleks, et tekitada kaebajale investeeringutoetuse taotlemiseks vajalikku müügitulu ning võtta sellega sisuliselt üle Saare Agro OÜ võimalused toetuste osas selliselt, et viimane saaks vältida varasemalt taotletud toetustega seotud kohustuste täitmist. Vastustaja on ka ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsuses põhjalikult selgitanud ja põhjendanud vastuolusid kaebaja kõnesolevate aastate majandustegevuses ja loomade näiliku liigutamisega seonduvat ning seda, mis asjaolud viisid seisukohani, et kaebaja ei ole tegelikkuses toetuse saamise tingimustes sätestatud müügitulu nõuet täitnud (vastavate aastate müügitulu ei ole kaebaja omatoodang) ning selle tõendamiseks arvete esitamisega vastustajale on vastav nõue täidetud vaid näiliselt. Kaebaja mittenõustumine vastustajaga ei tähenda vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Eelnevalt kirjeldatud tegevusega on kaebaja loonud ja täitnud toetuse saamise tingimused kunstlikult. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Vastavalt ELÜPS § 79 lg 4 p-dele 1 ja 3 tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti ja/või kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Seega jättis PRIA õigustatult kaebaja toetustaotluse rahuldamata.
22.Kaebaja heidab halduskohtule sisuliselt ette kohtuotsuse osalist põhjendamata jätmist, väites, et HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes ei oleks halduskohus tohtinud otsusest välja jätta 07.06.2021 halduskohtule esitatud kaebaja täiendavate väidete ja tõendite analüüsi. HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Vaidlusaluse otsuse p-s 69 märkis halduskohus, et kohtule esitatud haldusmenetluse toimiku materjalide alusel nõustub kohus PRIA-ga, et kaebaja poolt enamikku kohtumenetluses esitatud väiteid ja kaebaja esitatud tõenditega arvestamata jätmist on vaidlustatud otsuses, selle lahutamatuks lisaks olevas kontrollaktis ja vaideotsuses juba
põhjendatud ning kohus järgib seda põhjendust kohtuotsuses üle kordamata, viidates põhjendustega nõustumisele (HKMS § 165 lg 2). HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt ei ole iseenesest menetlusnormi rikkumisena käsitletav see, kui kohus kasutab menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas PRIA vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel täiendavalt haldusaktis või vaideotsuses toodud haldusorgani seisukohti. Käesoleval juhul tuleb aga nõustuda kaebajaga, et halduskohtu poolt viidatud PRIA 06.12.2019. a otsuses, kontrolliaruandes ega 10.02.2020. a vaideotsuses ei ole otseselt vastatud kaebaja kõigile nendele väidetele, mille kaebaja tõi välja halduskohtule 07.06.2021 esitatud täiendavas seisukohas ega antud hinnangut seisukoha lisana esitatud kolme arve asjakohasusele. HKMS § 165 lg 1 p-de 1, 2 ja 4 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas muuhulgas märkida ka tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb või tõendid, mida kohus asjassepuutuvaks ei pea ja põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Seega oleks halduskohus pidanud vaidlusaluses otsuses siiski ise vastama kaebaja 07.06.2021. a täiendavas seisukohas toodud väidetele ja andma hinnangu seisukoha lisana esitatud arvetele, mida halduskohus aga ei teinud. Kuigi eelnev on käsitatav menetlusnormi rikkumisena, ei pea ringkonnakohus käesolevas asjas siiski vajalikuks sel põhjusel halduskohtu otsust tühistada ja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saata, vaid hindab kaebaja 07.06.2021. a seisukohas toodud väiteid ja tõendeid menetlusökonoomiast tulenevalt ise ning täiendab vaidlusaluse halduskohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
23.07.06.2021 esitatud täiendavas seisukohas leidis kaebaja kokkuvõtlikult, et: kaebaja ning Saare Agro ei ole samad „ettevõtted“, kuna TsÜS § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Isikud on juriidilised isikud ja füüsilised isikud. Roosi Talu OÜ on juriidiline isik (osaühing), mitte ettevõte ja juriidilisi isikuid ei saa samastada sõltumata sellest, kas neil võib olla mingit kattuvust omandisuhete osas; PRIA ei vaidlusta, et kaebaja sai lammaste müügist müügitulu ja väidab, et kaebajal puudusid esimese kaheksa kuu vältel tootmistegevusele iseloomulikud kulutused, heites samas kaebajale ette seda, et kasutati just Saare Agro OÜ ja kolmandate isikute teenustöid; teenuseosutajate poolt esitatud arved kinnitavad, et kaebaja on enda majandustegevuse elluviimiseks (mh lammaste kasvatus) tellinud kaupu ja teenuseid kolmandatelt isikutelt ning etteheide, et kulusid ei ole, on alusetu; ekslik on PRIA seisukoht, et kaebaja ei saanud teenida omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu, kuna tal puudusid esimesel kaheksal tegutsemiskuul iseloomulikud sisendkulud. See, et kaupade ja teenuste eest esitati arved (Tuiu Tall OÜ, Saare Agro OÜ, Geniaalne OÜ, Agrinate OÜ, Kandla OÜ, RT Consult OÜ, Remior OÜ, Farm Build OÜ jne), kaebajale alles detsembris, jaanuaris ja veebruaris peale kaebajale käibevahendite laekumist (lammaste realiseerimine, põllumajandustoetuste ülekandmine) on normaalne ja tavapärane; isegi, kui loomad on mõnel juhul olnud kaebaja omanduses üksnes 2-3 kuud, siis ei tähenda see seda, et kaebajat saab käsitleda loomade vahendajana. Lammast ei ole võimalik ilma hooldamata, vahendamise eesmärgil, hoida isegi 1-2 päeva, rääkimata 2-3 või enamast kuust.
24.Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja 07.06.2021 esitatud täiendavas seisukohas toodud väidetele, et näiteks äriseadustiku § 1 kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning ka käesolevas seaduses sätestatud äriühing. Ka vastustaja poolt kasutatud mõiste „majandusüksus“ tähendab sisuliselt äriühingut, füüsilisest isikust ettevõtjat või kasumitaotluseta üksust. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ja Saare Agro OÜ otsustuspädevad isikud, tegevuskohad ja kontaktandmed kattusid kuni Saare Agro OÜ registrist kustutamiseni 07.11.2019. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 2 lg 1 p 6 kohaselt on „põllumajanduslik majapidamine” kõik
põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Põlumajandustootja on vastavalt sama lõike punktile a füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma ja rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Eelnevast lähtuvalt moodustasid Roosi Talu OÜ ning Saare Agro OÜ ühtse majandusüksuse. Konkurentsiseaduse § 2 lg 4 kohaselt on valitseva mõju võimalus ühe või mitme ettevõtja poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite koosseisu, hääletamist või otsuseid või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest. Eelnevast lähtuvalt omasid Kaljo Rand ja Toivo Tõeleid valitsevat mõju nii Roosi Talu OÜ kui ka Saare Agro OÜ üle. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et tegelik kasusaaja oli Saare Argo OÜ ning kaebajat kasutati vaid toetuse saamise eesmärgil.
24.1.Seoses omatoodetud põllumajandusliku müügituluga on Riigikohus asjades nr 3-3-196-08 ja nr 3-3-1-3-02 leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa. Samuti on Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1261 tehtud otsuses asunud seisukohale, et omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Ise tootmise juures on keskse tähtsusega, et omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu tekkimiseks on muuhulgas vaja teha kulutusi (st tulu nõuab vastavat sisendit). Vaidlus puudub jätkuvalt selles, et loomade pidamisperiood väidetavalt kaebaja karjas oli enne müümist peamiselt 2–3 kuu pikkune (kohati vähemgi) ning müügitulu oli suuresti saadud enne igasuguseid kaebaja poolt kantud kulusid ning enamus kuludest olid seotud samas asukohas tegutsevate ettevõtetega. Samuti pole vaidlust selles, et kaebajal endal puudusid tootmiseks vajalikud vahendid ja ressurss. Tartu Ringkonnakohus on muuhulgas 16.10.2019 haldusasjas nr 3-18-1541 tehtud otsuses selgitanud, et olukorras, kus kaebaja omatoodangu osa tootest on marginaalne ehk lammaste pidamise teenus on suures osas sisse ostetud, saab järeldada, tegemist ei ole omatoodanguga ning, et loomade ühekuise pidamise läbi pole võimalik nõutud müügitulu saavutada, mistõttu on tegemist vahendustegevusega. Seega saab ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et loomade lühiajalise pidamise tulemusel saadud müügitulu ei saa pidada omatoodangu eest saadud müügituluks.
24.2.Mis puudutab kaebajale arvete esitamist mitmeid kuid hiljem võrreldes väidetavate teenuse osutamisest, siis ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul selline käitumine reaalses majandustegevuses eluliselt usutav. Olukord, kus ettevõtted saavad kokkuleppele arve tasumise pikemas tähtajas, ei ole välistatud, kuid tavapärane oleks siiski arve väljastamine vahetult pärast teenuse osutamist või kauba müümist, mitte kuid hiljem. Seega ei ole ka Geniaalne OÜ, Agrinate OÜ ja Remior OÜ 21.11.2014, 05.01.2015 ja 14.01.2015 arvete halduskohtule eraldi esitamisel asjas sisulist tähtsust, kuna vastuses kaebusele p-s 11 (kd I, lk 148) selgitas PRIA ka nende arvetega seoses seda, et kaebaja puhul on tegemist 2014. a kevadel asutatud ettevõttega, mis ei omanud tootmiseks vajalikke vahendeid ega ressursse ega kandnud esimese 8 kuu vältel ka tootmisega seonduvaid kulusid, kuigi sai samal ajal väidetavalt müügitulu omatoodetud põllumajandussaadustest.
24.3.Seoses kaebaja väitega erinevate tasutud arvete kohta märgib ringkonnakohus, et isegi kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus ei välista veel kuritarvitust ja tingimuste kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud
äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne (RKHK 17.12.2018. a otsus asjas nr 3-16-567, p 12). Arvestades tehingute mahtu, mis olid kontrollitavatel aastatel kaebaja poolt tehtud seotud ja/või samas asukohas tegutsevate ettevõtetega (kd I, lk 149p, p 16), on Riigikohtu eelnimetatud seisukoht igati asjakohane. Käesoleval juhul ei seisnenud etteheide kaebajale rahastamise tingimuste mittetäitmises, vaid nende kunstlikus täitmises ja tingimuste kunstlik täitmine tähendab olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid need on täidetud lubamatul viisil või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et toetuse väljamaksmiseks ei piisa üksnes määrusega nõutud dokumentide olemasolust.
25.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus täiendab vaidlusaluse halduskohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
26.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.