Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 29. september 2022, Tartu 3-20-2043
Haldusasi
A.S.i kaebus prokuratuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses 18. oktoobri 2017. a pressikonverentsil esitatud väitega.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 10. novembri 2021. a otsus A.S.i apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja A.S. esindaja v.adv Janar Urres Vastustaja Prokuratuur esindaja riigiprkurör Andres Parmas
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.S.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. oktoober 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu abilinnapea A.S. peeti 18. oktoobril 2017 altkäemaksu võtmises kahtlustatavana kinni. Samal päeval prokuratuuri korraldatud pressikonverentsil avaldas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör muu hulgas järgmise lause: „Tartu linn on Eestis üks mõjukamaid ja suuremaid omavalitsusi ja seetõttu ma leian, et on äärmiselt kahetsusväärne, et Tartu juhtimisega seotud kaks abilinnapead on olnud piltlikult öeldes äraostetavad.“
19. oktoobril 2020 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse prokuratuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebaja hinnangul alandas ja solvas pressikonverentsil väljendatud seisukoht teda ning kujundas kaebaja mainet ebakohasel viisil, millega riivati tugevalt kaebaja au ja väärikust ning tekitati seeläbi mittevaralist kahju. Kaebaja leidis, et vastustaja ei esitanud pressikonverentsil enam infot selle kohta, et kaebajale on esitatud altkäemaksu võtmise kahtlustus, vaid teatas kindlas kõneviisis, et kaebaja on äraostetav, s.t kaebaja on võtnud altkäemaksu. Sellist sõnastust kasutades jättis vastustaja avalikkusele mulje, et
altkäemaksu võtmine on vastuvaidlematult kinnitust saanud ning kaebaja on vastava kuriteo toime pannud. Kaebajale esitati küll kahtlustus ja hiljem süüdistus, kuid kõik kolm kohtuastet mõistsid kaebaja kriminaalasjas nr 1-18-3496 õigeks. Väide altkäemaksu võtmise kohta on seega ebaõige ning riivab tugevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 17 tagatud õigust au ja hea nime kaitsele.
3.Vastuses kaebusele vaidles prokuratuur kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vaidlusalune lause oli kujundlik väljend nii olukorra kui kriminaalmenetluse raames esitatud kahtlustuse ilmestamiseks. Selle hindamisel ei saa kõrvale jätta kriminaalmenetluses esitatud kahtlustuse raskusastet ning kaebaja tolleaegset ametikohta. Kaebaja ei ole eristanud kriminaalmenetluse toimumisest ja pressikonverentsil väljendatud lausest tulenevaid tagajärgi. Kahtlustatava isiku kindlakstegemine, teda õigustavate ja süüstavate asjaolude väljaselgitamine ning talle süüdistuse esitamine või kahtlustatava suhtes menetluse lõpetamine on kohtueelse kriminaalmenetluse üks peamisi eesmärke.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus leidis, et kahjunõude aluseks on RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud au ja hea nime teotamine. RVastS § 9 lg-s 1 ei ole kaitstava õigushüvena süütuse presumptsiooni märgitud, kuid nimetatu on hõlmatud au ja hea nime kaitsega ning on selle üheks elemendiks. Pressikonverentsil avalikkusele kriminaalmenetluse kohta teabe andmine kujutas endast toimingut haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 tähenduses, vastustaja tegutses avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes ning RVastS § 9 lg 1 võimaldab nõuda sellise toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtus.
6.Ametnikud võivad avalikkust teavitada kriminaalmenetlusest ja selles tehtud toimingutest, kui teave antakse edasi diskreetselt (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11. oktoobri 2016. a otsus Turyev vs Venemaa, kohtuasi nr 20758/04, p 19; 18. jaanuari 2018. a otsus Huseynov vs Aserbaidžaan, kohtuasi nr 3899/08, p 40). Teabe andmine on õiguspärane, kui ei ületata piiri, kus menetluse kohta teabe esitamine asendub veendumuse esitamisega isiku süüdiolekus. Süütuse presumptsiooni ei ole rikutud ka siis, kui prokurör väljendab oma veendumust, et tõendid on piisavad kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks või õigustavad uurimise läbiviimist isiku suhtes. Süütuse presumptsiooni rikkumine sõltub nii sõnakasutusest kui ka sõnakasutuse kontekstist (vt nt EIK 23. jaanuari 2018. a otsus Güç vs Türgi, kohtuasi nr 15374/11, p 38), mistõttu tuleb pressikonverentsil avaldatud lause hindamisel arvestada ka selle esitamise kontekstiga ja prokuröri väljendusviisiga.
7.Prokuröri sõnakasutus viitab kujundliku võrdluse kasutamisele, sisuliselt altkäemaksu võrdlemisele äraostmisega ning teiseks sellise teo ebaõigsuse ning taunimisväärsuse esile toomisele. Vaidlusalune lause ei ole sõnastuslikult kõige õnnestunum, sest eraldivõetuna sisaldab see kaebaja suhtes halvustavat hinnangut võimaldavat fakti, et tegemist on altkäemaksuvõtjaga. Riigikohtu hinnangul andis prokurör selle lausega moraalse hinnangu, mis lähtus eeldusest, et isik on altkäemaksu võtnud ning nii väljendati suhtumist temasse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-19-1565, p 11). Teisalt ei saa arvestamata jätta, et vaidlusalune lause öeldi kriminaalmenetlust tutvustaval pressikonverentsil, milles selgitati ajakirjandusele kahtlustuse sisu ning tehtud kriminaalmenetluse toiminguid. Lauset ei ole põhjendatud käsitleda eraldiseisvana ülejäänud pressikonverentsil kajastatust, sest see ei võimaldaks arvestada sõnakasutuse konteksti ja haakuvust ülejäänud tekstiga. Prokuröri avasõnavõtu üleskirjutusest nähtub, et prokurör rõhutab enne etteheidetud lause esitamist korduvalt, et tegemist on kahtlustusega. Prokuröri sõnavõtule järgnes Kaitsepolitseiameti esindaja sõnavõtt, mis samuti keskendus kahtlustuse sisule ja mitmel korral rõhutas temagi, et tegemist on
kahtlustusega. Kaitsepolitseiameti esindaja märkis küsimustele vastates järgmist (videomaterjali lõik 3): „kindlasti me peame siin rõhutama üle, et me oleme praeguses hetkes olukorras, kus inimestele on esitatud kahtlustus, uurimine kestab, ühel hetkel prokuratuur teeb otsuse, kellele esitada süüdistus ja kas, nii et aga praegusel hetkel me räägime sellest, et inimestele on esitatud kahtlustus.“ Seega rõhutasid nii prokurör kui ka Kaitsepolitseiameti esindaja korduvalt nii enne vaidlusaluse lause esitamist kui ka pärast seda ajakirjanike küsimustele vastates, et tegemist on alles kahtlustusega, mitte süüdistusega või tõsikindla faktiga, et kaebaja on toime pannud kuriteo.
8.Pressikonverentsil enne kahjunõude aluseks oleva lause väljendamist esitatud teavet arvestades ei saanud jääda keskmisele mõistlikule isikule arusaamatuks, et see lause oli öeldud kahtlustuse kontekstis ja hinnang tugines tolleks ajaks kogutud materjalile. Ehk teisisõnu, arusaadav oli, et kaebaja näol oli tegemist kahtlustuse saanud isikuga, kelle kohta pressikonverentsil väljendatu oli tihedalt seotud temale esitatud kahtlustusega. Seetõttu ei saa prokuröri pressikonverentsil öeldust kogumis hinnates järeldada, et tema hinnangul oli kaebaja osalus kuriteo sooritamisel tuvastatud fakt. Seda järeldust ei väära asjaolu, et kaebaja mõisteti hiljem kriminaalmenetluses õigeks.
9.Vastustajale ei ole omistatav meediaettevõtete hilisem tegevus pressikonverentsi kajastamisel, sh see, kas pressikonverentsil kõlanud vastustajale etteheidetud lauset kasutati konteksti avamata. Kui pressikonverentsi kajastamisel on kolmandad isikud käsitlenud kaebajat kuriteos süüdiolevana, siis on kaebajal võimalik esitada vajadusel kahjunõue nende isikute vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab jätkuvalt, et vaidlusaluse lausega lõi vastustaja avalikkuse ees kaebajast mulje kui kurjategijast. Kuna vastustaja pani taolise teo toime avalikult ning olukorras, kus kaebaja suhtes ei olnud tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, siis on ilmselge, et vastustaja rikkus kaebaja õigust süütuse presumptsioonile. Vastustaja on avaldanud väite, nagu oleks kaebaja osutunud „äraostetavaks“. Keskmisele isikule jääb sellest selge mulje, nagu oleks kaebaja toime pannud korruptsioonikuriteo. Riigikohus on toonud välja, et isikule kuritegude toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav (RKTKo nr 3-2-1-159-14 p 10). Vastustaja väide on seega kaebaja au teotav. Kohtuotsusega on tuvastatud, et vastustaja väide oli täielikult alusetu. Vastustaja avaldas väite pressikonverentsil ning pidi seega igal juhul ette nägema, et tema väiteid avaldatakse ka mujal meedias, kuna pressikonverentsi eesmärk ongi info avaldamine võimalikult suurele publikule.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb prokuratuur apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas põhjalikult, miks pressikonverentsil prokuröri öeldud lause kaebaja õigusi ei riku vaatamata lause ebaõnnestunud sõnastusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.
13.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnkohus järgnevat.
14.Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et vaidlusaluse lausega vastustaja rikkus kaebaja õigust süütuse presumptsioonile. Hinnates halduskohtu pädevust vaadata läbi kaebus vaidlusaluse lausega tekitatud kahju hüvitamiseks leidis Riigikohus asjas nr 3-19-1565 (p 11): „Prokurör andis selle lausega, mis kaebaja väitel talle kahju tekitas, moraalse hinnangu, mis lähtus eeldusest, et kaebaja on
altkäemaksu võtnud. Sellisel avaldusel pole seost konkreetse kriminaalmenetlusega, vaid nii väljendati suhtumist kaebajasse“ Seega ei saa olla vaidlust selles, et prokurör lähtus eeldusest nagu oleks kaebaja toime pannud kuriteo. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Kaebaja on kujundanud seisukoha vastustajale etteheidetava käitumise osas pressikonverentsil ühe lause põhjal. Samas vaatab kaebaja mööda sellest, et pressikonverents tervikuna oli suunatud sellele, et teavitada avalikkust kaebaja, samuti Tartu linna teise abilinnapea, kahtlustatavana kinnipidamisest. Kriminaalmenetluse seadustikus on kahtlustatava staatus ning sellega kaasnevad õigused ja kohustused kriminaalmenetluses selgelt määratletud. Nii sätestab kriminaalmenetluse seadustiku § 33 lg 1, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Halduskohus osutas põhjendatult, et enne vaidlusalust lauset rõhutas prokurör korduvalt, et kaebaja on kahtlustatav, talle on esitatud kahtlustus, uurimine ei ole lõppenud ning kriminaalmenetlus jätkub avalike menetlustoimingutega. Seega ei saanud jääda kahtlust selles, et pressikonverentsi toimumise ajaks ei olnud kaebajale esitatud kahtlustuse asjaolud lõplikult välja selgitatud, kaebajale ei olnud esitatud süüdistust ja seetõttu ei olnud kohus saanud selle osas ka seisukohta võtta. Kaebaja kui kahtlustatava menetlusseisund ilmnes pressikonverentsil esitatust sedavõrd üheselt, et mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaamist, et kaebaja võiks olla juba süüdi mõistetud kahtlustuses kirjeldatud kuriteo toimepanemises.
16.Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja üritanud selgitada, miks vaidluse lahendamisel tuleks hinnata üksnes ühte lauset prokuröri sõnavõtust, jättes sõnavõtu ülejäänud osas tähelepanuta ning ignoreerides pressikonverentsi eesmärki ja tähendust tervikuna. Toetudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohale1 leiab kaebaja, et süütuse presumptsiooni rikkumiseks piisab sellest, et esineb mõistlik alus kahtlustamaks, et ametnik peab süüdistatavat süüdi olevaks. Euroopa Inimõiguste Kohus möönab viidatud lahendis tõepoolest, et isiku süü osas seisukohta avaldades võib süütuse presumptsiooni rikkuda ka prokurör. Samas osutab EIK, et prokuröri osas on oht rikkumiseks suurem eelkõige juhul, kui prokurör täidab ka õigusemõistmisele sarnaseid ülesandeid (peab erapooletuna lahendama menetlusosaliste taotlusi/vaideid). See, kas ametiisiku öeldu on vastuolus süütuse presumptsiooniga tuleb igal juhul otsustada öeldu konteksti ja asjaolusid kogumis arvestades.2 Sama seisukohta on EIK korranud ka hilisemates lahendites. Halduskohus on viidetega EIK lahenditele3 põhjendatult selgitanud, et süütuse presumptsiooniga on kooskõlas avalikkuse teavitamine kriminaalmenetlusest, samuti see, et prokurör väljendab oma veendumust, et tõendid on piisavad kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks või õigustavad uurimise läbiviimist isiku suhtes. Süütuse presumptsiooni rikkumisega on tegemist seega juhul, kui ametiisik väljendab veendumust isiku kriminaalõiguslikus süüs enne süüdimõistva kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul ei olnud prokurör EIK-i nimetatud menetluslikus rollis, ta ei esinenud sõnavõtuga olukorras, kus tema ülesandeks olnuks sõltumatu isikuna hinnata uurimisorgani tööd isiku kaebuse või vaide alusel.
17.Seetõttu ei ole alust hinnata prokuröri lauset eraldiseisvalt. Tema väljaütlemist tuleb hinnata arvestades nii sündmust, mille raames prokurör rääkis kui ka muud prokuröri poolt öeldut ning etteheidetava lause tähendust kooskõlas sõnavõtuga tervikuna. Hinnangut andes ei saa mööda vaadata avalikust huvist kaebaja suhtes toimunud menetluse vastu, arvestades et kaebaja oli Tartu linnavalitsuse liige ning kahtlustuses kirjeldatud tegu seondus tema ametiülesannete täitmisega.
Vt EIK 10. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 4209/98 Daktaras vs Leedu (p 41). Vt sealsama (p-d 42 ja 43).
Vt EIK 11. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 20758/04 Turyev vs Venemaa (p 19); 18. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 3899/08 Huseynov vs Aserbaidžaan (p 39 ja 40), 23. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 15374/11 Güç vs Türgi (p 38) ja neis viidatud praktika.
18.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et etteheidetav lause iseseisvalt võib olla mõistetav viitena sellele, et kaebaja on altkäemaksuvõtja. Sellisena oleks tõdemus, et kaebaja on äraostetav tõepoolest käsitatav kaudse faktiväitena, mis võiks kaebaja õigusi rikkuda. Koostoimes pressikonverentsil avaldatud teabega kaebaja suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, kaebaja kahtlustatavana kinnipidamisest ning kahtlustuse sisust, ei saa aga järeldada, et etteheidetava lausega oleks prokurör muutnud selgitust, et uurimine on alles käimas või leidnud, et sellele vaatamata saab kaebajat juba kuriteos süüdi olevaks pidada. Lisaks prokuröri korduvale selgitusele, et kaebaja on kuriteos kahtlustatav (mitte süüdimõistetu) peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et enne kaebaja kahtlustatavana kinnipidamist oli kriminaalmenetlus toimunud varjatult, s.t uurimisasutus oli juba kogunud tõendeid kahtlustuses kirjeldatud teo kohta. Seega oli prokuröril võimalus tõenditega tutvuda, mistõttu ei saa pidada ebakohaseks prokuröri veendumust, et kahtlustustes kirjeldatud tegude uurimisel kogutud tõendid on sedavõrd kaalukad, et õigustasid kaebaja kinnipidamist ning kahtlustuste kohta teabe jagamist avalikkusega. Teiseks peeti samal päeval kinni kaks Tartu linnavalitsuse liiget, abilinnapead, kusjuures mõlema suhtes toimus iseseisev kriminaalmenetlus teineteisest sõltumatu korruptsioonikuriteo kahtluse uurimiseks. Ringkonnakohus peab mõistetavaks, et kahe abilinnapea suhtes samaaegselt kahtlustuse esitamiseks alust andnud asjaolude ilmnemine tõstatab küsimuse usaldusest konkreetse omavalitsusüksuse ja ehk ka avaliku võimu vastu üldisemalt. Kahtlustuse esitamine seoses võimaliku korruptsioonikuriteoga ei ole Eestis igapäevane. Kahe teineteisest sõltumatu kahtlustuse samaaegne esitamine on kindlasti erandlik, mistõttu on arusaadav prokuröri mure samaaegselt kahe abilinnapea tegevusega seonduva kuriteole viitava teabe ja tõendite ilmnemisest. Sellest tuleneva mure väljendamine ja korruptsioonikuritegudele moraalse hinnangu andmine ei ole ringkonnakohtu hinnangul selles kontekstis vastuolus süütuse presumptsiooniga. Nende asjaolude pinnal on siiski ilma raskusteta mõistetav, et prokurör väljendas muret ja kahetsust, et uurimisasutustel tuli samaaegselt uurida kahte isikut seoses korruptsioonikuriteoga, kusjuures kummagi osas oli uurimise käimasolevas etapis kogutud teave sedavõrd kaalukas, et viis isikutele kahtlustuste esitamiseni. Avalikust huvist lähtudes teabe avaldamine kaebaja kahtlustamise kohta osutab üheselt prokuröri veendumusele, et kuriteole viitav teave oli piisavalt konkreetne, et kõne alla ei tulnud menetluse lõpetamine kuriteo koosseisu puudumise tõttu, vaid asjaolude kaalumine viis kahtlustuste esitamise ja kahtlustatavate kinnipidamiseni.
19.Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arusaama, et vaidlusalune lause ei rikkunud kaebaja õigusi. Pressikonverentsil avaldatu taustal tuli prokuröri öeldut mõista kui muret moraalselt taunitava käitumise toimumisele viidanud teabe ilmnemise üle, mida tuli kontrollida kriminaalmenetluses. Pressikonverentsil avaldatud teave kogumis välistab vaidlusaluse lause mõistmise kaudse faktiväitena, nagu saaks kaebajat pidada kuriteos süüdi olevaks. Asjaolu, et pressikonverentsi toimumise ajal ei olnud kaebaja kahtlustuses kirjeldatud teo toimepanemises süüdi mõistetud ning praeguseks on ta jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, ei ole asja lahendamisel seega oluline. Vaidlusaluses lauses ei esitanud prokurör kaebaja isiku suhtes ebakohaseid või solvavaid hinnanguid. Seetõttu ei kvalifitseeru öeldu ka kaebaja au või hea nime teotamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
20.Kaebaja siiski väidab, et tema maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustada. Nii on kaebaja välja toonud mitmeid negatiivseid tagajärgi, mille põhjuseks tema hinnangul oli pressikonverentsil öeldud prokuröri vaidlusalune lause. Kaebaja väidab, et tundis suurt piinlikkust ja alaväärsustunnet, arvates, et avalikkus peab teda altkäemaksu võtjaks; pinged viisid kaebaja abielu purunemiseni; pärast süüdistuse esitamist kaotas kaebaja töökoha ja sissetuleku ja tal ei olnud võimalik tööd leida 2018. aasta augustini; krediidiasutus loobus kaebaja ettevõttele laenu andmisest. Samas ei ole kaebaja selgitanud, miks neid tagajärgi tuleks seostada just prokurörile etteheidetava lausega, mitte kaebajale kahtlustuse ja hiljem süüdistuse esitamise faktiga. Ometi osutas vastustaja
juba 23. novembri 2020. a menetlusdokumendis sellele, kaebaja ei ole tõendanud väiteid vaidlusaluse lause tõttu saabunud kahjulike tagajärgede kohta. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks järeldada põhjuslikku seost ainuüksi kaebaja poolt läbi elatu pinnalt. Raske on näha, et kaebaja poolt kirjeldatu leidis aset pressikonverentsil öeldud lause tõttu ning vaatamata kriminaalmenetluses kaebajale kahtlustuse ja süüdistuse esitamisele oleks tagajärjed jäänud saabumata, kui prokurör jätnuks lause ütlemata. Tõenäolisem on hoopis see, et prokuröri öeldud lause ei mõjutanud oluliselt seda, mida kriminaalmenetlus kaebajale kaasa tõi. Inimeste suhtumise muutumine, töö kaotamine ja laenust ilmajäämine on selgelt seostatavad asjaoluga, et kahtlustuse ja hiljem süüdistuse esitamise kaudu väljendas selleks pädev asutus veendumust, et kaebaja puhul on põhjust vähemalt kahtlustada tema seost kriminaalkorras karistatava teo toimepanemisega. Prokuröri öeldu ei andnud kaebaja suhtes kriminaalmenetluse toimumise faktile uut kvaliteeti ega saanud seega süvendada inimeste halvakspanu või vähendada usaldust kaebaja vastu. Et kaebaja ei ole põhjusliku seose olemasolu selgitanud, siis tuleb seda asjaolu tõlgendada kaebaja kahjuks (HKMS § 59 lg 4). Põhjusliku seose puudumise tõttu ei saa ka tagajärje kaudu jaatada kaebaja õigushüve kahjustamist (seega ka mitte kaebaja õiguste rikkumist) vaidlusaluse lause kaudu.
21.Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette sedagi, et prokuröri öeldu jõudis meedia vahendusel avalikkuseni, kujundades seeläbi avalikkuse suhtumist kaebajasse. Ringkonnakohus osutab, et RVastS § 12 lg 1 järgi avaliku võimu kandja vastutab üldjuhul enda tegevusega tekitatud kahju eest. Teise isiku tekitatud kahju eest vastutab avaliku võimu kandja, kui kahju tekitas avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik (RVastS § 12 lg 2) või avaliku võimu kandjalt volitused avalike ülesannete täitmiseks saanud füüsiline või juriidiline isik (RVastS § 12 lg 3). Meediaettevõtte poolt prokuröri sõnavõtu võimalik kallutatud kajastamine nii, et sellest võis kõlama jääda seisukoht, et kaebajat tuleb pidada kuriteo toimepanemises süüdi olevaks, ei ole käsitatav vastustaja tegevusena. Meediaettevõtted ei tegutsenud kaebaja nimel. Meediaettevõtted otsustasid ise, mida pressikonverentsil kõlanust edastada, olles samas teadlikud pressikonverentsil räägitust tervikuna. Meediaettevõtte võimalik õigusvastane tegevus ei ole ka vastustaja tegevuse, eelkõige vaidlusaluse lause väljaütlemise vältimatu tagajärg. Pressikonverentsi, arvestades ka sellel kõlanud vaidlusalust lauset, ei saanud mõista selliselt, et vastustaja või vastustajat esindanud prokurör peavad õigeks või põhjendatuks käsitada kaebajat kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Seetõttu tuleb pressikonverentsi võimalikku kajastamist, kui sellest võis aru saada, nagu saaks kaebajat pidada kuriteos süüdiolevaks, pidada meediaettevõtte iseseisvaks tegevuseks, mitte vastustaja tegevuse tagajärjeks. Kaebaja ei ole väitnud ning ringkonnakohtule ei ole teada asjaolusid, mis lubaks pidada meediaettevõtteid vastustajalt avaliku ülesande täitmiseks volituse saanud isikuteks pressikonverentsi kajastamise osas. Seega ei vastuta vastustaja meediaettevõtete tegevuse eest ka RVastS § 12 lg 3 järgi.
22.Eeltoodu tõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
23.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.