Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1565 3. oktoober 2023 Eesistuja Nele Siitam, liikmed Julia Laffranque ja Saale Laos Valvo Semilarski kaebus prokuratuuri pressikonverentsi õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks ning Artjom Suvorovi kaebus prokuratuuri pressikonverentsiga tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebajad: Valvo Semilarski, esindaja vandeadvokaat Diana Minumets Artjom Suvorov, esindaja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja prokuratuur, esindaja Andres Parmas Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2043 Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-19-1565 Artjom Suvorovi ja Valvo Semilarski kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2022. a otsuse asjas nr 3-20-2043 ja
8.detsembri 2022. a otsuse asjas nr 3-19-1565 resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuste põhjendusi, lähtudes käesoleva otsuse põhjendustest.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Avaldada otsus ilma punktides 2.6 ja 5.5 toodud mittevaralise kahju kirjeldusteta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Artjom Suvorov ja Valvo Semilarski olid Tartu abilinnapead. Nad mõlemad peeti
18.oktoobril 2017 kahtlustatavatena kinni kriminaalasjades, mis polnud omavahel seotud, kuid neid mõlemaid kahtlustati muu hulgas altkäemaksu võtmises. Samal päeval toimunud pressikonverentsil teatas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör muu hulgas järgmist: „Tartu linn on Eesti üks mõjukamaid ja suuremaid omavalitsusi ja seetõttu ma leian, et on äärmiselt kahetsusväärne, et Tartu juhtimisega seotud kaks abilinnapead on piltlikult öeldes äraostetavad.“ A. Suvorovi õigeksmõistev kohtuotsus jõustus 29. jaanuaril 2020. V. Semilarski suhtes lõpetas prokuratuur 19. juulil 2019 altkäemaksu võtmise osas kriminaalmenetluse selle aluse puudumise tõttu. Haldusasi nr 3-19-1565
3-19-1565
2.V. Semilarski esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab prokuratuuri kohustamist lükkama tema kohta 18. oktoobri 2017. a pressikonverentsil väidetu ümber ning mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel. Juhul kui tegemist on väärtushinnangu, mitte faktiväitega, palus kaebaja kohustada prokuratuuri meediaväljaandeid teavitama, et tema kohta avaldatud lause on õigusvastane. Kaebaja palus juhul, kui kohustamis- ja hüvitamisnõuet pole võimalik korraga rahuldada, käsitada nõudeid alternatiivsetena, pidades prioriteetseks hüvitamisnõuet. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.Isiku kohta andmeid sisaldav lause on faktiväide. Faktiväide väljendab andmeid tegelikkuse kohta, st kas keegi on midagi teinud või öelnud. Prokuröri esitatud lausest tuleneb kaebaja kohta faktiväide, et ta on võtnud altkäemaksu, sest äraostetav tähendab isikut, keda on võimalik altkäemaksuga ära osta. See tuleneb ka asjaolust, et kõnealune tsitaat avaldati kõrvuti teiste prokuröri väidetega, mille kohaselt on kaebajale esitatud kahtlustus altkäemaksu võtmises. Samuti vastutab andmete avaldaja ka kaudselt avaldatud faktide tõele vastavuse eest. Kõnealune faktiväide aga ei vasta tegelikkusele. Kuigi kaebajale esitati selles kahtlustus, oli see täiesti alusetu ning prokuratuur loobus sellest.
2.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Põhiseaduse (PS) §-st 17 tulenev õigus au ja hea nime kaitsele on isiklik õigus. VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ebaõigete andmete avaldamise korral näeb VÕS § 1047 lg 2 ette, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
2.3.Vastustaja väide altkäemaksu võtmise kohta on kaebaja mainet tugevalt kahjustav, sest loob kaebajast avalikkuse ees kuvandi kui kurjategijast ja ebaausast inimesest. On lubamatu kujutada isikut tõsikindlalt kurjategijana olukorras, kus kahtlustuse aluseks olevad asjaolud olid alles välja selgitamisel. See on vastuolus süütuse presumptsiooniga ja kaebaja suhtes ebaõiglane. Sellist olukorda on tauninud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuses asjas Lolov jt vs. Bulgaaria.
2.4.Riigikohus leidis otsuse nr 2-17-17140/47 p-des 11 ja 12, et kui kostja põhjustas andmete avaldamise meedias, on kannatanul VÕS § 1055 lg 1 alusel kostja vastu nõue, et viimane teeks enda kulul vajalikke toiminguid ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Need seisukohad on asjakohased ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg-st 1 tuleneva nõudeõiguse sisustamisel. Kuna kaebaja oli pressikonverentsi ajal avaliku elu tegelane, avaldasid pressikonverentsi päeval prokuröri tsitaadi paljud meediaväljaanded. Seega peab vastustaja tegema kõik endast oleneva, et andmed tema kulul meediaväljaannetes ümber lükataks.
2.5.Au teotamisega on prokuratuur tekitanud kaebajale õigusvastaselt mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju olemasolu tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Valeandmete ulatuslik edasikandumine meediaväljaannetesse ja seega kaebaja maine intensiivne kahjustamine pidi olema vastustajale ettenähtav, sest ta ise korraldas pressikonverentsi. See on tekitanud kaebajale tugevaid hingelisi üleelamisi, kuna ta on saanud avalikkuse halvustava suhtumise osaliseks. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest.
2.6./ . . . /
2(10)
3-19-1565
2.7.Kui prokuröri avaldatu oli väärtushinnang, mitte faktiväide, on kaebajal õigus nõuda au ja hea nime taastamiseks väärtushinnangu õigusvastasest avaldamisest teavitamist. Sellisel juhul oli väärtushinnang ebakohane, sest kaebaja pidamine äraostetavaks on hinnangu esitamine, et kaebaja on ebaaus isik, kellel puuduvad eetilised väärtused ning kes juhindub oma ametitegevuses üksnes isikliku kasu saamise motiividest.
3.Tartu Halduskohus jättis 29. oktoobri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.Pressikonverentsi pidamine oli toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses. Praegusel juhul ei saa pressikonverentsil öeldut mõista nii, et kaebaja on süüdi kuriteo toimepanemises. Prokuröri avalduses esineb kümme korda kahtlustusele viitav sõnastus. Sellest, et tegemist on kahtlustusega, räägiti pressikonverentsil läbivalt. Mõistlikul inimesel ei saanud pressikonverentsi põhjal tekkida kahtlust, et kaebaja on kuriteo toimepanemises süüdi. Vaidlusalust lauset ei saa vaadelda eraldi võetuna. Avaliku võimu kandja toiminguna HMS § 106 lg 1 tähenduses tuleb mõista pressikonverentsi tervikuna. Põhjendatud ei ole pidada iga pressikonverentsil öeldud lauset toiminguks, mille õiguspärasust saab eraldi hinnata.
3.2.Vastustajale ei saa omistada seda, mil viisil kasutasid pressikonverentsi salvestist või kirjeldasid seal toimunut meediakanalid. Vastustajalt ei saa nõuda sellega arvestamist, et tema avaldust võidakse töödelda pahatahtlikult, sh eesmärgiga jätta vale mulje avalduse kui terviku tegelikust sisust. Sellisel juhul saab nõuda kahju hüvitamist meediakanalilt. Siiski on ka peamistest uudislõikudest, kus vaidlusalust tsitaati kasutati, selgelt arusaadav, et kaebajale on esitatud kahtlustus.
3.3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 järgi hindab kohus toimingu õiguspärasust toimingu tegemise aja seisuga. Pressikonverentsi ajal oli kaebajale esitatud kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 3001 lg 2 alusel ehk toimingupiirangu rikkumises eriti suures ulatuses ja KarS § 294 lg 1 alusel altkäemaksu võtmises. Keegi ei saanud sel ajal teada, kuidas kriminaalmenetlus lõpeb. Vastustajale ei saa ette heita prokuröri seisukohta, et tõendeid on kahtlustuse esitamiseks piisavalt ja need on kaalukad. See ei ole samastatav sellega, et prokurör käsitab isikut kuriteos süüdi olevana. Seega ei ole süütuse presumptsiooni rikutud.
3.4.Ei ole rikutud ka au ja hea nime teotamise keeldu. Au või hea nime teotamine peab ületama teatud künnise ehk see peab olema kantud soovist teist isikut kahjustada ja sellel peab olema häbistav, alandav või naeruvääristav sisu. PS § 17 ei keela teravalt väljendatud objektiivset ning heas usus tehtud kriitikat. Vastustaja edastas avalikkusele teabe, et kaebajale on esitatud kahtlustus. See teave oli õige. Pressikonverents anti tasakaalukalt ja professionaalselt. Toimingut ei saa pidada õigusvastaseks ka siis, kui käsitada vaidlusalust lauset hinnanguna. Tegemist on hinnanguga, et Tartu abilinnapeale korruptsioonikuriteo kahtluse langemine on kahetsusväärne. See ei ole au või head nime teotav.
3.5.Samuti ei hõlma lause üksnes KarS § 294 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu. Mõlemad kaebajale esitatud kahtlustuses nimetatud paragrahvid paiknevad karistusseadustiku alajaotuses, mis käsitleb aususe kohustuse rikkumist. Tavalise inimese seisukohast ei ole oluline, kas ametiisik teeb erapooliku otsuse varalise vastutasu eest või seetõttu, et otsus tehakse talle lähedase või temaga ühist huvi omava isiku suhtes. Prokurör rääkis äraostetavusest piltlikult öeldes, olles enne seda käsitlenud kahtlustuse esitamist altkäemaksu võtmises ja toimingupiirangu rikkumises. Mõistlik on sellest aru saada nii, et prokurör püüdis avalikkusele arusaadavalt selgitada tegusid, milles kaebajale kahtlustus esitati. Mõistlik inimene saab aru, mida tähendab „piltlikult öeldes“.
3(10)
3-19-1565
4.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis
8.detsembri 2022. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult halduskohtu põhiseisukohaga, et pressikonverentsi tuleb vaadelda ühtse tervikuna ning kokkuvõttes pidi pressikonverentsist üheselt ilmnema, et kaebajat üksnes kahtlustatakse altkäemaksu võtmises. Kui pressikonverentsil kasutati ühel korral ebaõnnestunud sõnastust, mida võib mõista selliselt, justkui oleks kaebaja etteheidetava teo toime pannud, kuid samas öeldakse kümme korda sagedamini, et tegemist on kõigest kahtlustuse esitamisega, saab keskmine mõistlik inimene aru, et esitatud on üksnes kahtlustus. Pressikonverentsi konteksti tervikuna arvestades ei ole põhjust rääkida kaebaja õiguste rikkumisest, isegi kui ühes lauses oli ebaõnnestunud sõnakasutus. Kõiki asjaolusid arvestades ei ole usutav, et pressikonverentsil öeldud vaidlusalune lause mõjutas avalikkuse hinnangut kaebaja suhtes oluliselt või et see üldse mõjutas avalikku arvamust. Seega pole kaebajale kahju tekkinud. Haldusasi nr 3-20-2043
5.A. Suvorov esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab prokuratuurilt mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel ei ole põhimõttelist tähendust sellel, kas tegemist on ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnanguga. Igal juhul rikkus vastustaja kaebaja isiklikke õigusi ja vastutab õigusvastase kahju tekitamise eest.
5.2.Vastustaja on avaldanud kaebaja kohta ebaõige faktiväite, et ta on võtnud altkäemaksu. Väljend „piltlikult öeldes äraostetav“ tähendab keskmisele inimesele väite esitamist, et isik on võtnud altkäemaksu. Isegi kui see ei tulene tsitaadist otse, on see väide avaldatud kaudselt. Väide ei vasta tõele, sest kaebaja ei ole võtnud altkäemaksu. Väite avaldamine on tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4, § 1046 lg-st 1 ja § 1047 lg-st 2 õigusvastane (vt käesoleva otsuse p 2.2).
5.3.Riigikohus on asjas nr 3-2-1-159-14 leidnud, et isikule kuritegude toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav. Kaebaja avalik kujutamine altkäemaksu võtjana olukorras, kus altkäemaksu kahtlustuse aluseks olevad asjaolud olid alles välja selgitamisel, on lubamatu, vastuolus süütuse presumptsiooniga ja kaebaja suhtes ebaõiglane. Ei esine ka ühtegi VÕS § 1046 lg-s 2 või § 1047 lg-s 3 sätestatud õigustavat asjaolu.
5.4.Riigikohus on asjas nr 3-2-1-105-01 leidnud, et mis tahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja seisundit, mistõttu mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Kellegi au teotamisel ei saa olla legitiimset eesmärki. Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju on väga suur. Kahju tekitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et pressikonverentsil esitatud ebaõige sisuga tsitaat levis kõrgendatud avaliku huvi tõttu kõigisse massimeedia kanalitesse üle Eesti. Valeandmete ulatuslik edasikandumine meediaväljaannetesse ja seega kaebaja maine intensiivne kahjustamine pidi olema vastustajale ettenähtav, sest ta ise korraldas pressikonverentsi. See on tekitanud kaebajale tugevaid hingelisi üleelamisi, kuna ta on saanud avalikkuse halvustava suhtumise osaliseks.
5.5./. . . /
6.Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Avalikkusel on õigus teada käimasolevast kriminaalmenetlusest. Teabe andmine on õiguspärane, kui ei ületata piiri, kus menetluse kohta teabe esitamine asendub veendumuse esitamisega isiku 4(10)
3-19-1565 süüdiolekus. Süütuse presumptsiooni ei ole rikutud ka siis, kui prokurör väljendab oma veendumust, et tõendid on piisavad kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks või õigustavad uurimise korraldamist isiku suhtes. Prokuröri sõnakasutus viitab kujundliku võrdluse kasutamisele, st altkäemaksu võrdlemisele äraostmisega ning sellise teo taunimisväärsuse esile toomisele. Vaidlusalune lause ei ole õnnestunud, sest eraldi võetuna sisaldab see kaebaja suhtes halvustavat hinnangut võimaldavat fakti, et tegemist on altkäemaksuvõtjaga. Teisalt ei saa jätta arvestamata, et lause öeldi kriminaalmenetlust tutvustaval pressikonverentsil, milles selgitati kahtlustuse sisu ja tehtud menetlustoiminguid. Prokuröri kokkuvõtlik kujundlik lause on esitatud pärast kahtlustuse sisu avamist ja tehtud toimingute tutvustamist. Kontekstiväliselt viitab see lause, et kaebaja on võtnud altkäemaksu, kuid lauset pole põhjendatud kajastada eraldiseisvana ülejäänud pressikonverentsil kajastatust. Prokurör rõhutas enne vaidlusalust lauset korduvalt, et tegemist on kahtlustusega. Prokuröri sõnavõtu järel rõhutas seda korduvalt ka Kaitsepolitseiameti esindaja. Keskmisele mõistlikule inimesele oli arusaadav, et juttu on esitatud kahtlustusest. Pressikonverentsil öeldut kogumis hinnates ei saa järeldada, et prokuröri hinnangul oli kaebaja kuriteo sooritamine tuvastatud fakt.
6.2.Vaidlusalune lause ei olnud suunatud sedavõrd intensiivselt kaebaja isiku vastu, et sellele saaks omistada kaebaja alandamise ja solvamise eesmärki. Prokuröri kehakeel, rõhuasetused ega hääletoon ei viita, et lause esitamine oleks olnud kantud tahtest kaebajat kuidagi alavääristada. Samuti ei ole vastustajale omistatav meediaettevõtete hilisem tegevus pressikonverentsi kajastamisel, sh see, kas vaidlusalust lauset kasutati konteksti avamata. Seega ei ole vastustaja pressikonverentsil süütuse presumptsiooni rikkunud ega kaebaja au ja head nime teotanud.
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis
29.septembri 2022. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, miks prokuröri lause pressikonverentsil ei riku kaebaja õigusi vaatamata lause ebaõnnestunud sõnastusele. Täiendavad ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Kaebaja vaatab mööda sellest, et pressikonverentsi eesmärk oli teavitada avalikkust kaebaja ja teise Tartu abilinnapea kahtlustatavana kinnipidamisest. Enne vaidlusalust lauset rõhutas prokurör korduvalt, et kaebaja on kahtlustatav, talle on esitatud kahtlustus, uurimine ei ole lõppenud ning kriminaalmenetlus jätkub avalike menetlustoimingutega. Mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaamist, et kaebaja võiks olla juba süüdi mõistetud. Prokuröri lauset ei saa hinnata eraldiseisvalt. Hinnangut andes ei saa mööda vaadata avalikust huvist kaebaja suhtes toimunud menetluse vastu. Kuna enne kaebaja kahtlustatavana kinnipidamist oli kriminaalmenetlus toimunud varjatult, oli prokuröril võimalus tõenditega tutvuda, mistõttu ei saa ebakohaseks pidada prokuröri veendumust, et kahtlustustes kirjeldatud tegude uurimisel kogutud tõendid on sedavõrd kaalukad, et õigustasid kaebaja kinnipidamist. On arusaadav prokuröri mure samal ajal kahe abilinnapea tegevusega seostuva kuriteole viitava teabe ja tõendite ilmnemisest. Mure väljendamine ja korruptsioonikuritegudele moraalse hinnangu andmine ei ole vastuolus süütuse presumptsiooniga.
7.2.Kaebaja pole selgitanud, miks tema välja toodud kahjulikke tagajärgi tuleb seostada just prokurörile etteheidetava lause, mitte kahtlustuse ja hiljem süüdistuse esitamise faktiga. Raske on näha, et kaebaja kirjeldatud tagajärjed jäänuks saabumata, kui prokurör jätnuks kõnealuse lause ütlemata. Tõenäolisem on, et see lause ei mõjutanud oluliselt seda, mida kriminaalmenetlus kaebajale kaasa tõi. Prokuröri öeldu ei andnud kriminaalmenetluse toimumise faktile uut kvaliteeti ega saanud süvendada inimeste halvakspanu. Samuti ei ole käsitatav vastustaja tegevusena see, et meediaettevõte kajastas prokuröri sõnavõttu kallutatult.
8.Riigikohtu halduskolleegium liitis 12. mai 2023. a määrusega haldusasjad nr 3-19-1565 ja 3-20-2043 ühte menetlusse. Liidetud asja numbriks sai 3-19-1565. 5(10)
3-19-1565
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.V. Semilarski esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub nii ringkonna- kui ka halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
9.1.Asjaolu, et vastustaja ei käsitanud kaebajat altkäemaksuvõtjana pressikonverentsil läbivalt ehk ei pannud rikkumist toime mitmel korral, ei muuda tõsiasja, et prokurör nimetas Eesti telekanalite ja meediaväljaannete kaamerate ja mikrofonide ees kaebajat otsesõnu äraostetavaks olukorras, kus sellekohast jõustunud kohtulahendit polnud. Kontekst ei saa muuta vaidlusaluses lauses ühemõtteliselt avaldatud väite sisu. EIK on kohtupraktikas rõhutanud riigiametnike sõnade valiku olulisust enne kohtumenetlust ja isiku süüdimõistmist kuriteos (otsus asjas Daktaras vs. Leedu, p 41). Seevastu EIK otsuses asjas Shuvalov vs. Eesti kajastatud asjaolud ei ole praeguse asjaga sarnased, sest esiteks ei kasutanud selles asjas prokuratuur kordagi tõsikindlat väitlauset isiku altkäemaksuvõtjaks oleku koha ja teiseks mõisteti nimetatud asjas isik süüdi, mistõttu ei tekkinud küsimust valeandmete esitamisest.
9.2.Kaebaja suhtes lõpetati pärast asjaolude täiendavat väljaselgitamist kriminaalmenetlus altkäemaksu võtmise kahtlustuse osas ja seega on üheselt tõendatud, et kaebaja ei olnud äraostetav. Seega ei saanud jätta VÕS § 1047 lg-le 4 ja § 1055 lg-le 1 tuginevat nõuet ebaõigete andmete ümberlükkamiseks rahuldamata.
10.A. Suvorov esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub nii ringkonna- kui ka halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.Asjaolu, et kaebaja oli pressikonverentsi ajal kahtlustatav, ei saanud anda vastustajale õigust avaldada avalikkusele väidet, et kaebaja on äraostetav. Keskmisele inimesele jääb sellest mulje, nagu oleks kaebaja toime pannud korruptsioonikuriteo. Kuriteo toimepanemine on faktiliselt kontrollitav, st tegemist on faktiväitega. Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse VÕS § 1047 lg 2 kohaselt õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Vastustaja ei ole väidet tõendanud ega saagi seda teha, kuna väide ei vasta tõele. Lisaks võiks vastustaja vabaneda vastutusest VÕS § 1047 lg 3 alusel, kui ta on andmeid piisava põhjalikkusega kontrollinud. Ringkonnakohus on olemuslikult sellele viidanud, märkides, et vastustajal oli piisavalt andmeid väidete avaldamiseks. See ringkonnakohtu seisukoht pole õige, sest jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-18-3496 on tuvastatud, et vastustaja väide oli täiesti alusetu. Vastustaja pidi olema teadlik, et etteheidetav „altkäemaks“ oli kaebajale peale surutud ja ta andis sellest kohe oma ülemusele teada. Seega polnud vastustajal ühtegi mõistlikku põhjust väita, et kaebaja oli äraostetav.
10.2.Prokuratuuril kui riikliku süüdistusmonopoli kandjal on PS §-st 22 tulenevalt keelatud luua avalikkusele muljet, nagu keegi oleks kuriteos süüdi enne seda, kui selle isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kaebaja suhtes polnud pressikonverentsi ajal ega ka hiljem süüdimõistvat kohtuotsust. Seega ei tohtinud kaebaja kohta midagi seesugust väita. Õiguse süütuse presumptsioonile tagab ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 2. EIK on toonud välja, et seda rikutakse juba siis, kui esineb mõistlik alus kahtlustamaks, et ametniku hinnangul on isik kuriteos süüdi enne seda, kui ta on kohtus süüdi mõistetud (EIK otsus asjas Daktaras vs. Leedu, p 41). Riigikohus on juba lahendis nr 3-19-1565/14 leidnud, et vastustaja lähtus eeldusest, nagu oleks kaebaja ja V. Semilarski altkäemaksu võtnud, st kuriteo toime pannud.
6(10)
3-19-1565
10.3.Riigikohus on otsuses nr 2-20-2032/63 selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Kaebaja ei saagi talle tekitatud kahju suurust täpselt tõendada.
11.Prokuratuur kassatsioonkaebustele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, kuid kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).
13.Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 on hüvitamisnõude rahuldamise esmane eeldus avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus avalik-õiguslikus suhtes. See kehtib ka juhul, kui isik nõuab RVastS § 11 lg 1 alusel rahalise hüvitise asemel õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Kaebajate hinnangul on neile kahju tekitatud sama prokuröri lausega. Olgugi et kaebajate kriminaalmenetlused polnud omavahel seotud, peeti nad samal ajal kinni, nad mõlemad olid Tartu abilinnapead ja neid mõlemaid kahtlustati muu hulgas altkäemaksu võtmises. Niisiis ei saa järeldus vastustaja tegevuse õiguspärasuse kohta nende puhul erineda.
14.Esmalt kontrollib kolleegium, kas prokuratuuril oli kaebajate isikuandmete avaldamiseks õiguslik alus (I). Seejärel selgitab kolleegium, kas tegemist oli faktiväite või väärtushinnanguga ja kas see oli õigusvastane (II) ning kas selle tulemusena on kaebajatele tekkinud kahju (III). Viimaks jaotab kolleegium menetluskulud ja lahendab muud menetluslikud küsimused (IV). I
15.Kolleegium märkis juba V. Semilarski asjas tehtud määruse nr 3-19-1565/14 p-s 11, et tegemist oli toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes. Kolleegium on varem rõhutanud, et au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Samas rõhutas kolleegium, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. (Otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 41.)
16.Pressikonverents toimus 18. oktoobril 2017. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) kohaldatakse selle art 99 lg 2 kohaselt alates 25. maist 2018. Seega tuleb asjas lähtuda
18.oktoobril 2017 kehtinud isikuandmete kaitse seadusest (IKS v.r).
17.IKS v.r § 10 lg 2 järgi võis haldusorgan isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seaduse, välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud kohustuse täitmiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kohtueelse menetluse andmed kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (määrus nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb 7(10)
3-19-1565 teabevaldajale avaliku teabe seaduse (AvTS) § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist.
18.KrMS § 214 lg 2 p 4 seadis pressikonverentsi ajal kehtinud redaktsioonis tingimuseks, et avaldamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti delikaatsete isikuandmete avaldamise puhul (kehtivas redaktsioonis „eriliiki“ isikuandmete avaldamise puhul). Kuigi praegusel juhul ei olnud andmete avaldamine kriminaalmenetluse toiming, toimus pressikonverents KrMS § 214 lg 2 ja AvTS § 38 lg 1 alusel avalikkuse huvides kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks. Vaidlusaluse lause ütles prokurör teenistusülesandeid täites, mistõttu toimus see prokuratuuri loal. Kuigi IKS v.r § 4 lg 2 kohaselt loeti delikaatseteks isikuandmeteks andmed süüteo toimepanemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist, ei kahjustanud kohtueelse menetluse toimumisest avalikkuse teavitamine iseenesest ülemäära kaebajate õigusi. Arvestades nende ametikohti Tartu abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloomu, oli kahtlustuse sisu avamine pressikonverentsil KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 kooskõlas (vt ka määrus nr 1-22-1949/24, p 61). II
19.Kaebajad on seisukohal, et prokurör esitas vaidlusaluse lausega faktiväite, et nad on äraostetavad ehk altkäemaksu võtnud. Kolleegium selgitas määruse nr 3-19-1565/14 p-s 11, et prokurör andis vaidlusaluse lausega moraalse hinnangu, mis lähtus eeldusest, et kaebaja on altkäemaksu võtnud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-80-13 tehtud otsuse p-s 36 selgitanud faktiväite ja väärtushinnangu eristamise kohta järgmist: „Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav, väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega - väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt eristamise kohta ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17). Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas ja kas lisaks faktiväidetele on avaldatud ka väärtushinnang ning kas see väärtushinnang on teise isiku mainet kahjustav (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 21).“
20.Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Kolleegium nõustub kohtutega, et vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu pressikonverentsil öeldu kontekstist lahus. Eraldi võetuna on vaidlusalusel lausel tõepoolest faktiväite tunnuseid. Pressikonverentsil öeldust tulenes aga üheselt, et kaebajatele on esitatud alles kahtlustus muu hulgas altkäemaksu võtmises. Vaidlusaluse lause eesmärk polnud lükata ümber pressikonverentsil enne korduvalt rõhutatut, et kaebajatele on esitatud kahtlustus, vaid sellega väljendas prokurör oma suhtumist, et altkäemaksu võtmine on taunimisväärne. Sarnasel viisil on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel lähtunud kontekstist EIK. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Kolleegium loeb praegusel juhul prokuröri vaidlusaluse lause väärtushinnanguks. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. 8(10)
3-19-1565
21.PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104-108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.)
22.Prokurör avaldas kahetsust, et kaks Tartu abilinnapead on piltlikult väljendatuna osutunud äraostetavaks. Kolleegium möönab, et vaidlusaluse lausega võis prokuröri eesmärk olla taunida äraostetavust üldiselt. Teisest küljest ei saa mööda vaadata asjaolust, et ettevaatamatu sõnakasutuse tõttu jääb lausest mulje, et prokurör annab sellega kaebajate suhtes negatiivse hinnangu, mis lähtub eeldusest, et kaebajad on altkäemaksu võtnud (vt ka määruse nr 3-19-1565/14, p 11). Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust niisuguse negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. Võttes kogumis arvesse, et kriminaalmenetlus oli pressikonverentsi ajal alles varajases staadiumis, hinnang puudutas kõrgendatud avalikkuse huvi all olevaid isikuid ja hinnangu avaldas riigi nimel prokurör, kuigi see polnud vajalik avalikkuse kriminaalmenetlusest teavitamiseks, oli avaldatud väärtushinnang ebakohane.
23.VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte teise lause kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 1046 lg 1 teine lause võimaldab au teotamise asjades arvesse võtta nt asjaolu, kas au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile või kas need olid suunatud kitsalt konkreetse isiku või isikute grupi vastu (otsus nr 2-19-8673/96, p 11). Praegusel juhul esines prokurör avalikul pressikonverentsil ja viitas konkreetselt kaebajatele. Kuna ei esine ka asjaolusid, mis VÕS § 1046 lg 2 kohaselt võimaldaksid lugeda au teotamise ebakohase väärtushinnanguga õiguspäraseks, oli see praegusel juhul õigusvastane. III
24.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt mh au või hea nime teotamise korral.
25.Kaebajad on kirjeldanud ulatuslikke kahjulikke tagajärgi, mis on nende sõnul neile au ja hea nime teotamise tõttu tekkinud. Kolleegium ei kahtle, et kaebajatele said kriminaalmenetluse ning ka selle avalikukstuleku tõttu osaks hingeline valu või kannatused. Siiski on väljaspool kahtlust, et enamik nendest negatiivsetest tagajärgedest oleks saabunud ka ilma praeguses asjas vaidluse objektiks olnud prokuröri lauseta. Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise 9(10)
3-19-1565 menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 60).
26.Seepärast on asjas keskse tähtsusega küsimus, kas hinnang, mida võis tajuda teenimatult negatiivsena, tekitas kaebajatele täiendavaid üleelamisi võrreldes pelga kriminaalmenetlusest pressikonverentsil teavitamisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt. Arvestades kaebajate ametikohtadest ja kahtlustuste iseloomust tulenevat suurt avalikkuse huvi, ei saanud prokuröri vaidlusalune - üks hooletult väljaöeldud, kuigi õigusvastane - lause tekitada eraldiseisvaid tagajärgi, mis oleksid tavapäraste avalikkuse teavitamisest tulenevate tagajärgedega võrreldes intensiivsemad (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-20-1449/54, p 30.4). Ka menetluslikult tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kaebajad ei ole kaebuse alusena määranud ühtegi konkreetset kahjulikku tagajärge, mis saabus konkreetse prokuröri lause tõttu. Seetõttu ei saaks kolleegium ka niisuguse tagajärje kohta otsust teha (HKMS § 41 lg 1 teine lause). IV
27.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
28.Otsus tuleb avaldada kaebajate eraelu puutumatuse kaitseks ilma otsuse punktides 2.6 ja 5.5 toodud mittevaralise kahju kirjeldusteta (HKMS § 175 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.