7.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 2-5 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3.10.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-1216
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. P (kaebaja) esitas 30.03.2020 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles perioodil 5.04.2017-23.03.2020 816 ööpäeva jooksul õigusvastaselt viibitud üksikvangistuses talle tekitatud mittevaralise kahju (tervisekahju ja inimväärikuse alandamise eest tekitatud kahju) hüvitamist. Viru Vangla ei vastanud kaebaja kahjunõudele tähtaegselt.
2.Kaebaja esitas 21.06.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Viru Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt üksikvangistusega, kus ta viibis perioodil 5.04.2017-23.03.2020 õigusvastaselt 816 ööpäeva summas 6000 eurot (1000 eurot hüvitist nõudis kaebaja inimväärikuse alandamise eest ja 5000 eurot tervisekahju).
3.Tartu Halduskohus võttis 14.06.2021 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla (vastustaja) ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
4.Vastustaja vastas kaebusele 14.07.2021.
5.Tartu Halduskohus peatas 21.09.2021 määrusega halduskohtumenetluse kuni lõpplahenduse jõustumiseni haldusasjas nr 3-18-1895.
7.Tartu Halduskohus jättis 7.02.2022 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse eksperdi kaasamiseks halduskohtumenetlusse (määruse resolutsiooni punkt 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil ja määras haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (määruse resolutsiooni punktid 5 ja 6).
8.Kaebaja esitas 27.07.2022 kaebuse täienduse, milles suurendas varem kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõuet (inimväärikuse alandamise osas 5000 euroni), esitas vastuväite kohtu tegevusele ja täiendava tõendi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kaebaja taotleb kohtult üksikvangistusega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise määramist inimväärikuse alandamise eest summas 5000 eurot ja tervisele tekitatud kahju eest summas 5000 eurot. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
9.1.Vanglas viibimise ajal oli kaebaja paigutatud kartserisse järgmistel ajavahemikel: 5.04.2017-5.06.2017 kokku 61 ööpäeva; 5.07.2017-7.09.2017 kokku 64 ööpäeva; 12.09.201712.10.2017 kokku 30 ööpäeva, 1.12.2017-7.04.2018 kokku 126 ööpäeva; 11.04.201820.05.2018 kokku 40 ööpäeva; 30.05.2018-12.10.2018 kokku 135 ööpäeva; 19.10.20183.12.2018 kokku 45 ööpäeva; 27.12.2018-27.03.2019 kokku 90 ööpäeva; 5.06.201920.07.2019 kokku 45 ööpäeva; 31.07.2019-14.09.2019 kokku 45 ööpäeva; 19.09.20193.11.2019 kokku 45 ööpäeva; 9.12.2019-23.01.2020 kokku 45 ööpäeva; 7.02.2020-23.03.2020 kokku 45 ööpäeva. Seega ajavahemikul 5.04.2017 kuni 23.03.2020 viibis kaebaja kartseris kokku 816 ööpäeva ja tavarežiimil kokku 267 ööpäeva, mis moodustab 75% vangistuse ajast.
9.2.Kaebaja viitas otsusele haldusasjas nr 3-18-1895, milles kohus on juba tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse, ja märkis, et üksikvangistuse eel ja ajal ei teostanud
3-20-1216 vastustaja talle tervisekontrolli. Üksikvangistuse ajal puudus piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon. Kaebajalt võeti ära isiklikud asjad, mh õppematerjalid. Kaebajal ei olnud võimalust piisavalt suhelda oma lähedastega. Selle tulemusena said kannatada kaebaja sotsiaalsed võimed ja suhted. Kaebajal on ägenenud seljavalud, kuna päevasel ajal võeti kaebajalt ära kell 6.00-20.00 madrats ning kaebaja oli sunnitud olema iga päev 14 tundi vertikaalses asendis (seisma püsti või istuma pingil), mistõttu suurenes koormus lülisambale ja tekkisid seljavalud. Kaebajal keelati võimlemismati kasutamine ja tal puudus võimalus tegeleda ravivõimlemisega. Sellega rikuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK) artiklis 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud õigust inimväärikale kohtlemisele ja tekitati kaebajale tervisekahju.
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Siseriiklikus kohtupraktikas ei peeta kartserikaristust, kui neid pööratakse järjestikku täitmisele ka pikemalt kui 45 päeva järjest, lubamatuks. Õigusvastasus võib tuletada sellest, kui üksikvangistus mõjub negatiivselt kaebaja tervisele, mh väheneb vangi sotsiaalne suhtlusvõimalus. Vastustaja arvates oli kaebajale suhtlusvõimalus tagatud, kuid kaebaja ise loobus selle kasutamisest. Kaebaja on üksikvangistuse ajal korduvalt suhelnud kaplaniga. Seega andsid sellised suhtlemisvõimalused kaebajale intellektuaalse stimulatsiooni. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebajal esines vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristuse kandmisega.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHAD
11.Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja vastusväite kohtu tegevusele (I), seejärel annab selgitused kahjunõude hüvitise suurendamise osas (II), järgmisena hindab kaebuse põhjendatavust (III) jagab menetluskulud (IV) ja viimasena otsustab halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamise üle (V). I
12.Kaebaja esitas 27.07.2022 vastuväite kohtu tegevusele, milles avaldas rahuolematust seoses sellega, et kohus määras 7.02.2022 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja arvates ei olnud täidetud mitte ühegi HKMS §-s 131 sätestatud kirjaliku menetluse määramise eeldust ning kohus oleks pidanud juhinduma seadusest ja läbi vaatama haldusasja kohtuistungil.
12.1.HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kuna kaebaja vastuväide kohtu tegevusele jäi seni lahendamata, lahendab kohus tulenevalt HKMS § 162 lgst 1 kaebaja vastuväite kohtuotsuses.
12.2.Kohus on seisukohal, et vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus lähtus HKMS § 131 lg 1 p-st 2, mille kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Kohus leidis 7.02.2022 määruses (põhjenduste p-s 4), et käesoleval juhul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Kohus jääb seisukoha
3-20-1216 juurde, et vaidluse asjaolud ei tingi kohtuistungi korraldamise vajadust. Kohus selgitab, et menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. HKMS § 131 lg 4 järgi võib kohus olenemata asja määramisest läbivaatamiseks kirjalikus menetluses kuni otsuse tegemiseni määrata asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Kohtu hinnangul käesoleval juhul sellist vajadust ilmnenud ei ole. Käesolevas haldusasjas olulised asjaolud nähtuvad kohtule piisavalt selgelt asja materjalidest menetlusosaliste ülekuulamiseks kohtuistungil puudub vajadus. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Vastustaja toimingute üle peetavas vaidluses kaalul olevad õigushüved ja vaidluse iseloom ei ole sellised, mis toonuks kaasa vajaduse korraldada asja arutamiseks kohtuistung.
12.3.Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. II
13.Kaebaja taotles 27.07.2022 kohtult kahjunõude suurendamiseks luba, et varasemalt inimväärikuse alandamise eest nõutud 1000 euro asemele oleks nõue suurusega 5000 eurot. Tervisekahju tekitamise osas jäi hüvitamisnõue muutmata. Kohus selgitab, et HKMS § 27 lg 2 p 1 sätestab, et kaebajal on lisaks muudele käesolevas seadustikus sätestatud õigustele õigus muuta kaebust ja selle nõude suurust. HKMS § 49 lg 3 kohaselt ei loeta kaebuse muutmiseks rahalise nõude suurendamist või vähendamist. Kahjunõude suurendamise taotlus oli esitatud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks ja kohus tegi taotluse vastustajale nähtavaks. Vastustaja ei ole esitanud kahjunõude suurendamise osas vastuväiteid. Sellest tulenevalt loeb kohus kahjunõude suurendatuks, kus uueks inimväärikuse alandamise eest esitatud nõudeks on 5000 eurot. III
14.Kaebaja taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kokku summas 10 000 eurot, kus 5000 eurot on tervisekahju ja 5000 eurot inimväärikuse alandamise eest tekitatud kahju seonduvalt üksikvangistusega ajavahemikul 5.04.2017 kuni 23.03.2020.
15.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalikõiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
3-20-1216
16.Kohus selgitab, kuna kaebaja on kaebuses välja toonud üksikvangistuses viibimise perioodid, siis hindab kohus vastustaja toimingute õiguspärasust kaebaja poolt märgitud üksikvangistuses veedetud perioodide kaupa.
17.5.04.-5.06.2017, 4.07-6.09.2017 ja 19.10-3.12.2018
17.1.Kohus märgib, et Tartu Halduskohus 30.10.2019 otsusega haldusasjas nr 3-18-1895 tuvastas vastustaja tegevuse õigusvastasuse seonduvalt kaebaja üksikvangistuses hoidmisega perioodil 14.07.2018-28.08.2018. Tartu Halduskohtu otsus jõustus 8.12.2021 Riigikohtu otsusega.
17.2.Tartu Ringkonnakohtu 1.06.2021 otsusega asjas nr 3-19-765 (jõustus Riigikohtu 16.12.2021 määrusega) tuvastati vastustaja tegevuse õigusvastasus seoses kaebaja üksikvangistuses hoidmisega järgmistel perioodidel: 1.12.2017-6.04.2018, 30.05-12.10.2018 ja 27.12.2018-27.03.2019. Lisaks leidis ringkonnakohus, et perioodidel 5.04.-5.06.2017 (61 ööpäeva) ja 4.07-6.09.2017 (64 ööpäeva) ei ületanud kaebaja suhtes kohaldatud kartserikaristuste kestvus oluliselt kartserikaristuse maksimummäära ning perioodil 19.103.12.2018 (45 ööpäeva) oli kaebaja kartseris hoidmine samuti kooskõlas seadusega.
17.3.Eelnevast nähtub, et kaebuses välja toodud perioodid üksikvangistuses viibimise kohta 5.04.-5.06.2017 ja 4.07-6.09.2017 (kaebuses ekslikult märgitud 5.07.2017-7.09.2017) ning 19.10.-3.12.2018, on hõlmatud Tartu Ringkonnakohtu 1.06.2021 otsusega asjas nr 3-19-765, kus on tuvastatud, et vastustaja tegevus nendel perioodidel oli õiguspärane. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et vastustaja tegevus oli õiguspärane perioodidel 5.04.-5.06.2017, 4.07-6.09.2017 ja 19.10-3.12.2018, ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldus (vastustaja õigusvastane tegevus) ning seetõttu on kaebus vastavas osas on põhjendamata.
18.12.09.2017-12.10.2017 ja 11.04.2018-20.05.2018
18.1.Kaebaja väitis kaebuses ja vastustajale esitatud kahjunõudes, et viibis kartseris perioodil 12.09.2017-12.10.2017 kokku 30 ööpäeva ja 11.04.2018-20.05.2018 kokku 40 ööpäeva.
18.2.Kohus selgitab esmalt, et kohtu poolt tuvastatud andmetel viibis kaebaja järjest kartseris alates 11.09.2017 kuni 6.11.2017 ehk kokku 56 päeva, kuid kaebaja (kohtule teadmata põhjusel) piirdus kaebuse põhjendustes lühema ajavahemikuga ehk 12.09.2017-12.10.2017.
18.3.Võttes arvesse HKMS § 2 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses, puudub kohtul volitus tõlgendada kaebust esitatuks suurema perioodi osas ehk 11.09.2017-6.11.2017 eest, kui on märgitud kaebuses ehk 12.09.2017-12.10.2017. Samas oleks selline kaebuse piiridest väljumine vastuolus HKMS § 47 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt enne kohtusse pöördumist peab kaebajal olema läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Haldusasja materjalide kohaselt taotles kaebaja vastustajale 30.03.2020 esitatud kahjunõudes talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist just perioodil 12.09.2017-12.10.2017 (dtl 96). Järelikult perioodil, mis puudutab 13.10.2017-6.11.2017 on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu vastavas osas ei oleks kaebus ka menetluslikult lubatav. Kohus rõhutab, et tegemist on märkimisväärse kõrvalekaldega vastustajale esitatud kahjunõudes märgitud perioodist. Sellel põhjusel lähtub kohus sellest, et kaebaja taotleb talle mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist muuhulgas perioodi 11.09.2017-12.10.2017 osas, kuid mitte 11.09.2017-6.11.2017 osas.
3-20-1216
18.4.Seonduvalt kaebuses märgitud perioodiga 11.04.2018-20.05.2018 selgitab kohus, et tulenevalt vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest viibis kaebaja kartseris alates 10.04.2018 kuni 20.05.2018 (dtl 199-200). Seega peab kohus õigeks kartseris viibimise perioodiks 10.04.2018-20.05.2018.
18.5.Vastavalt VangS § 63 lg 1 p-le 4 võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduse (PS) § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid. Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva.1
18.6.Tartu Ringkonnakohus on haldusasja 3-19-765 jõustunud otsustes leidnud2, et VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 41 lg-test 1 ja 2 koostoimes tuleneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Arvestades VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalset tähtaega koostoimes VangS § 65 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõigusega kartserikaristuse täitmisele pööramisel, saab järeldada, et üksiku kartserikaristuse täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt sellele ei pea vangla sel juhul põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult.
18.7.Kohus märgib, et kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud kaebused tervisliku seisundi kohta, mis oleks seostatavad üksikvangistuses viibimisega ajavahemikul 12.09.2017-12.10.2017 ja 10.04.2018-20.05.2018. 13.09.2017, 26.09.2017, 25.04.2018 toimunud arsti vastuvõtul ja tööle asumise korralduse saamisel kaebas kaebaja küll tugevat seljavalu alaseljas, kuid ei seostanud seda kartseris viibimisega (dtl 222), ega taotlenud kartserisse madratsi jätmist päevaseks ajaks. Kohus rõhutab, et kaebajale olid tagatud perioodidel 12.09.2017-12.10.2017 ja 10.04.2018-20.05.2018 võimalused nii füüsiliseks kui ka vaimseks tegevuseks (sportimine ning ajalehed, raadio, kartseris lubatud kirjandus, kirjavahetus, telefonikõned) kartserirežiimi tingimustes. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis osutaks üksikvangistuse kaebajat eriliselt mõjutanud toimele. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et perioodidel 12.09.2017-12.10.2017 (30 ööpäeva) ja 10.04.2018-20.05.2018 (40 ööpäeva), ei viibinud kaebaja kartserirežiimil ebaproportsionaalselt kaua.3 Seega oli vastustaja tegevus õiguspärane. Vastustaja õiguspärane tegevus seoses kaebaja kartseris hoidmisega perioodil 12.09.2017-12.10.2017 ja 10.04.2018-20.05.2018 viitab sellele, et ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldus (vastustaja õigusvastane tegevus) ning kaebus vastavas osas ei ole põhjendatud.
RKHKo 3-15-3133 p 18; 3-15-2943 p 19. TrtRKo 3-17-356 ja 3-18-327.
TrtRKo 3-19-765, p 25.
3-20-1216
19.5.06.2019-20.07.2019, 31.07.2019-14.09.2019, 23.01.2020 ja 7.02.2020-23.03.2020
19.09.2019-3.11.2019,
9.12.2019-
19.1.Nimetatud igal eraldivõetud perioodil viibis kaebaja kartseris maksimaalselt 45 ööpäeva. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et enne järjekordse karistuse täitmisele pööramist võimaldas vastustaja kaebajale olla tavarežiimis 5 kuni 36 päeva. Kaebaja tervisekaardi andmetest tulenevalt ei ole ta kõnealuste perioodide osas esitanud kaebusi seoses üksikvangistusega. Kaebaja küll kurtis seljavalu, kuid ei ole seostanud seljavalu tekkimist kartseris viibimisega. Kohus on seisukohal, et iseenesest krooniline seljavalu ei takista kinnipeetava kartserisse paigutamist ja seal hoidmist eriti juhul, kui kinnipeetav kohtub pidevalt arstiga, kuid ei väida, et kartseritingimused olevat mõjutanud seljavalu tekkimist või ägenemist. Kaebaja tervisekaardist tulenevalt ei ole ta kordagi väitnud, et seljavalu põhjuseks võib olla see, et tema on sunnitud palju istuma jne või olema püstiasendis. Sellele hakkas kaebaja viitama alles kohtule esitatud kaebuses. Kohus rõhutab, et kaebajal oli võimalus ka kartseris viibimise ajal tegeleda võimlemisega (sh spordiga) ja selleks ei pea olema tingimata väljastatud võimlemismatt. Kuna Viru Vanglal on kartserikambrites põrandaküte, on kinnipeetaval võimalik ka hetkeks pikali heita, et leevendada pidevast istumisest või püstiasendist tekkinud koormust seljale. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et ta oleks kunagi taotlenud kartseris viibimise ajal päevaseks ajaks voodivarustuse jätmist. Kaebaja tervisekaardi andmed kinnitavad ka seda, et kaebaja vaimne tervis lubas tal kanda kartserikaristust maksimaalsel määral ehk 45 ööpäeva. Lisaks leiab kohus, et vastustaja poolt üksikvangistuse vahel kaebajale võimaldatud perioodid viibida tavarežiimis olid piisavad, et kaebaja saaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt taastuda üksikvangistusest.
19.2.Kõike seda arvestades ja pidades silmas varasemaid Riigikohtu ja Tartu Ringkonnakohtu poolt üksikvangistuse kohta võetud seisukohti, leiab kohus, et kaebaja perioodidel 5.06.201920.07.2019, 31.07.2019-14.09.2019, 19.09.2019-3.11.2019, 9.12.2019-23.01.2020, 7.02.202023.03.2020 kartserisse paigutamine ja seal hoidmine mitte rohkem kui 45 ööpäeva järjest on õiguspärased toimingud. Kuna vastustaja toimingud olid õiguspärased, ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldus ning kaebus vastavas osas ei ole põhjendatud.
20.Vahekokkuvõttena märgib kohus, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud perioodidest seoses tema kartseris hoidmisega on osutunud õigusvastaseks toimingud, mis leidsid aset perioodidel 1.12.2017-6.04.2018, 30.05-12.10.2018 ja 27.12.2018-27.03.2019. Perioodide osas 12.09.2017-12.10.2017, 11.04.2018-20.05.2018, 5.06.2019-20.07.2019, 31.07.201914.09.2019, 19.09.2019-3.11.2019, 9.12.2019-23.01.2020 ja 7.02.2020-23.03.2020 ei tuvastanud kohus, et kaebaja paigutamine kartserisse ja seal hoidmine oleks õigusvastane. Järelikult jätkab kohus kahjunõude rahuldamise eelduste kontrolli vaid perioodide 1.12.20176.04.2018, 30.05-12.10.2018 ja 27.12.2018-27.03.2019 osas.
21.Kaebaja taotleb kohtult talle mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt inimväärikuse alandamisega aga samuti seoses tekitatud tervisekahjuga, mille põhjuseks oli üksikvangistus.
22.Inimväärikuse alandamine
22.1.Kinnipeetava inimäärika kohtlemine on üks põhiõigusest (PS § 18 lg 1, EIÕK art 3), mida tuleb järgida ka vangistuse ajal (VangS § 41 lg 1). Riigikohus on öelnud, et pikaajaline üksikvangistus kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja
3-20-1216 VangS § 41 tähenduses.4 Ka vaimselt ja füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 ööpäeva.5 EIK selgitas oma varasemat praktikat kokku võttes 13.11.2018 otsuses kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14, jõustus 18.03.2019), et üksikvangistus iseenesest ei riku Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 sätestatud väärikust alandava kohtlemise või karistamise keeldu. Isiku pikaajaline eraldamine teistest ei ole küll soovitav, kuid selle meetme konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse kuulumine oleneb konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust puudutatud isikule.6
22.2.Kohus märgib, et perioodil 27.12.2018-27.03.2019 viibis kaebaja järjepidevalt üksikvangistuses 90 ööpäeva jooksul, mis omakorda ületab kahel korral VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 ööpäeva. Perioodidel 1.12.2017-6.04.2018 ja 30.05-12.10.2018 oli kaebaja järjepidevalt üksikvangistuses vastavalt 126 ööpäeva ja 135 ööpäeva. Kohtu hinnangul on tegemist olulise VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud karistuse maksimummäära (45 ööpäeva) ületamisega. Riigikohus on öelnud, et tavatingimustes viibimine on vajalik, kui vanglate vaimse ja füüsilise stimulatsiooni tegevused ei paku piisavalt suhtlemisvõimalusi või muid asjakohaseid tegevusi. Kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega.7
22.3.27.12.2018-27.03.2019 Kohus märgib, et kõnealustel perioodidel oli kaebajale tagatud võimalus suhelda psühholoogiga ja kaplaniga, aga samuti vanglaväliselt suhelda pere ja lähedastega kirja ja telefoni teel ning kaebaja neid võimalusi ka kasutas. Lisaks oli kaebajal igapäevaselt võimalus viibida tund aega värskes õhus. Kaebaja sai laenutada ajalehti ja kuulata raadiot ning osaleda alates 2018. aasta sügisest kartserikaristusega seotud riskide leevendamiseks loodud suhtlusprogrammis. Nimelt vastustaja poolt kohtule esitatud andmetel, mille üle puudub vaidlus, perioodil 27.12.201827.03.2019 suhtles kaebaja psühholoogiga kuus korda 03.01.2019, 14.02.2019, 28.02.2019, 07.03.2019, 14.03.2019 ja 21.03.2019, kaplaniga viis korda 05.01.2019, 17.01.2019, 17.01.2019, 26.01.2019 ja 13.02.2019, Lisaks osales kaebaja kaks korda 14.02.2019 ja 28.02.2019 suhtlusprogrammis. Sotsiaalprogrammis „Õige hetk“ loobus kaebaja osalemisest alates 17.12.2018, mis viitab kohtu hinnangul sellele, et täiendavat suhtlemisvõimalust kaebaja ei vajanud (dtl 202 ). Lisaks märgib kohus, et enne 27.12.2018-27.03.2019 ja pärast viibis kaebaja vangla tavarežiimis 24 ööpäeva ja 70 päeva (dtl 199-200), mis omakorda välistab üksikvangistuse kumulatiivset efekti koos varasema ja hilisema üksikvangistuse perioodidega. Arvestades seda, et kaebaja poolt üksikvangistuses viibitud ajavahemik oli 90 ööpäeva ning pidades silmas eelpoolkirjeldatud üksikvangistust leevendavaid tegevusi ning kaebaja huvi osaleda sotsiaalprogrammis, on kohus seisukohal, et kaebajale ei kaasnenud kartseris viibimisega täielikku sotsiaalset isolatsiooni, mistõttu ei ole vastustaja rikkunud perioodil 27.12.2018-27.03.2019 kestnud üksikvangistusega kaebaja iniväärikust.
22.4.1.12.2017-6.04.2018 Haldusasja materjalide kohaselt ei olnud kaebajal kõnealusel üksikvangistuses viibimise perioodil võimalust osaleda üksikvangistust leevendavates sotsiaalprogrammides (suhtlusprogramm ja sotsiaalprogramm). Kaebaja kohtus kaplaniga kuus korda. Psühholoogiga kohtumisi ega muid vestlusi ei ole vastustaja kaebajale pakkunud. Järelikult sai kaebaja kõnealusel perioodil vanglaväliselt suhelda pere ja lähedastega kirja ja telefoni teel, laenutada ajalehti ja kuulata raadiot, mis arvestades üksikvangistuse pikkust 126 päeva ei ole kohtu hinnangul piisav üksikvangistusest tuleneva negatiivse mõju leevendamiseks. EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti.8 Võttes arvesse CPT soovitusi üksikvangistuse kohaldamise kohta, VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalset karistuse määra, kaebaja poolt üksikvangistuses viibitud ajavahemikku Antud juhul peab kohus põhjendatuks jaatada kaebajal EIÕK art-s 3, PS §-s 18 ja VangS-s 41 l-s 1 sätestatud õiguse rikkumist ehk väärkohtlemist vastustaja poolt.
22.5.30.05-12.10.2018 Sellel üksikvangistuses viibimise perioodil osales kaebaja suhtlusprogrammis „Õige hetk“ alates 4.09.2018 kuni 26.09.2018 ehk 5 korda ja kohtus kaplaniga üheksa korda. Psühholoogiga kohtumisi ega muid vestlusi ei ole vastustaja kaebajale kõnealusel perioodil pakkunud. Lisaks sai kaebaja kõnealusel perioodil vanglaväliselt suhelda pere ja lähedastega kirja ja telefoni teel, laenutada ajalehti ja kuulata raadiot, mis arvestades üksikvangistuse pikkust 135 päeva ei ole kohtu hinnangul piisav üksikvangistusest tuleneva negatiivse mõju leevendamiseks. Seega leiab kohus, et vastustaja on rikkunud EIÕK art-s 3, PS §-s 18 ja VangS-s 41 l-s 1 sätestatud õigus ja alandas kaebaja inimväärikust.
23.Vahekokkuvõttena selgitab kohus, et 27.12.2018-27.03.2019 hoides kaebajat üksikvangistuses ei ole vastustaja alandanud kaebaja inimväärikust, kuid perioodidel 1.12.2017-6.04.2018 ja 30.05-12.10.2018 oli vastustaja sekkumine kaebaja põhiõigusesse ebaproportsionaalne, ehk tegemist on õiguse rikkumisega. Sellest tulenevalt jätkab kohus kaebuse põhjendatavuse kontrolli seonduvalt kaebaja üksikvangistuses hoidmisega perioodidel 1.12.2017-6.04.2018 ja 30.05-12.10.2018.
24.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst, st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil.9 Kohus on seisukohal, et vastustaja käitumist saab lugeda süüliseks. Riigikohus on lahendis 10.10.2017 juhtis vastustaja tähelepanu sellele, et kuigi kaebajale erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine.10 Seega oli vastustaja vähemalt 1.12.2017 seisuga teadlik, et sellised neljakuulised üksikvangistused ei ole enam aktsepteeritavad. Kohtu hinnangul ei ole võimalik kaebajale ette heita ka õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna vastustaja oli ka kaebusele vastamise
EIKo Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, p 64.
RKHKo 3-16-1903, p 33 ja 3-14-52324, p 18.2
RKHKo 3-15-3133, p 18.
p 46;
3-20-1216 seisuga arvamusel, et tema käitumine on õiguspärane. Seega isegi siis, kui kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole järjestikult üksikvangistuse kohaldamise lõpetamise nõudega, ei oleks vastustaja seda teinud. Kohtupraktikas on leitud, et inimväärikuse alandamise korral tuleb eeldada isikule tekitatud mittevaralise kahju olemasolu.11 Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et perioode 1.12.2017-6.04.2018 ja 30.05-12.10.2018 puudutavas osas on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahjunõude rahuldamise eeldused.
25.Tervisekahju tekitamine
25.1.Kaebaja väitis, et üksikvangistuses hoidmisega tekitati talle tervisekahju, mis väljendub selles, et tal ägenesid seljavalud. Seljavalude ägenemise põhjuseks on see, et kartseris ei olnud kaebajal võimlemismatti, mistõttu jäi tal ravivõimlemine tegemata, aga samuti see, et kaebaja oli sunnitud pikaajaliselt olema püsti või istuma, kuna voodivarustus võeti päevaseks ajaks ära.
25.2.Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal oli 1.09.2017 diagnoositud radikulopaatia, lülivaheketta degeneratsioon ja lülisamba osteokondroos (dtl 186). Kaebaja tervisekaardi väljavõttest tulenevalt kaebas ta seljavalu juba 2016. a (dtl 174). Kaebaja tervisekaardis puuduvad andmed selle kohta, et pikaajaline istumine oli kaebajale vastunäidustatud. Kaebaja ka ise ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud kohtudes arstidega. Sellest on kohtu arvates võimalik järeldada, et istumine ei tekitanud kaebajale selliseid ebamugavusi, mille pikaajaline mõju võiks halvendada tema tervist (ägenesid seljavalud). Samas, ägenenud seljavalud on vaid kaebaja subjektiivne väide, mille kinnitamiseks puudub objektiivne kinnitus. Nimelt, kaebaja poolt esitatud tõendist on näha, et 30.08.2020 teostatud MRT-uuring kinnitas, et võrreldes 2017. a tehtud MRT-uuringuga püsib leid dünaamikata, mis viitab ühtlasi sellele, et füüsilisi muudatusi ei ole kaebaja nimmeosas tuvastatud (dtl 116). Sellisel juhul on raskesti usutav kaebaja väide seljavalude ägenemise kohta, kuna seljavalud tekivad just organismi füüsiliste muutuste tagajärjel, mitte niisama. Haldusasjas olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et kaebaja selja piirkonnas tuvastatud patoloogiline olukord on perioodil 1.12.2017-12.10.2018 halvemaks muutunud.
25.3.Kohtu hinnangul oleks kaebaja saanud tegeleda ravivõimlemisega ka ilma võimlemismatita, kuna võimlemismati funktsioon võimlemisel on pigem sümboolne ning on hulk võimlemisharjutusi, mille sooritamiseks ei vajata võimlemismatti (nt püsti seistes). Kohus rõhutab, et vanglal on kartserites põrandaküte, mõistõttu oli kaebajal võimalik tegeleda ravivõimlemisega ka paljal kartseripõrandal, kartmata külma saamist. Seega, kaebaja etteheide seoses võimlemismati puudumisega ei ole asjakohane.
25.4.Oluline on kohtu arvates ka see, et kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et ta oleks viidates oma pidevale seljavalule kunagi palunud arsti nõusolekut kartseris viibimise ajal päevaseks ajaks voodivarustuse kartserisse jätmist.
25.5.Sellest tulenevalt ei loe kohus tõendatuks põhjusliku seose olemasolu väidetavalt kaebajal ägenenud seljavalude ja üksikvangistuses viibitud aja vahel. Eelnevat arvestades nendib kohus, et tervisekahju tekitamise osas ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldusi.
26.RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise
RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2.
3-20-1216 suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust12, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele.13 Kohtupraktikas on leitud, et ehkki kohane hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see siiski olla ebamõistlikult väike. EIK pidas kohus mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%le sarnastes asjades kohtu poolt välja mõistetud hüvitisele.14 EIK mõistis 29.01.2019. a otsusega Eesti riigilt välja hüvitised EIÕK art 3 rikkumise tõttu.15 Praegune asi sarnaneb sellele asjale, sest mõlemas on tegemist vangistuse ebakohase täideviimisega, millega on rikutud kaebajate väärikust (viidatud asjas polnud vangidele tagatud piisavalt suurt isiklikku kambripinda). Seega leidis Riigikohus, et praeguses asjas (üksikvangistusega seotud asi) võib hüvitist määrates kasutada võrdluseks selles asjas väljamõistetud hüvitisi. Samas rõhutas EIK eelviidatud otsuses, et riigisisese kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades EIKi poolt väljamõistetava hüvitisega ning olulisimaks faktoriks hüvitise suuruse määramisel on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg. Selle asja asjaolude kohaselt olid kinnipeetavad ebakohastes tingimustes 100 kuni 848 ööpäeva ning välja mõisteti hüvitised vahemikus 4575 kuni 9975 eurot. Hüvitiste suurust mõjutasid mõnevõrra ka muud arvesse võetud ebakohased tingimused, nagu võib järeldada otsuse asjaolude kirjeldusest.
26.1.Võttes arvesse kaebaja katkematu kartserikaristuse kestust (kaks perioodi 126 ja 135 ööpäeva), tuvastatud asjaolusid kaebaja kinnipidamistingimuste kohta kartserikaristuse kandmise ajal ning EIK asjakohast praktikat, asub halduskohus seisukohale, et kohane hüvitis on antud juhul 700 eurot. Kohus märgib, et kaebaja põhjustas oma õigusrikkumistega distsiplinaarkaristuste määramise. Tööst keeldumine on oluline rikkumine, mille toimepanemise eest on kartserikaristuse määramine on asjakohane karistus.16 Kinnipeetaval on kohustus töötada (VangS § 37) ning kahtlemata on see kohustus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Varasema menetluste käigus ei ole kohtute poolt tuvastatud, et kaebajal oleks mõjuv põhjus tööst keelduda17, kuid ta otsustas seda siiski süstemaatiliselt teha, olles samas teadlik, et vangla praktika kohaselt paigutatakse ta selle rikkumise eest kartserisse. Varasemates menetluses on tuvastatud, et kaebaja kandis karistust süütegude toimepanemise eest kuritegeliku ühenduse juhtfiguurina. Vastustajal oli piisavalt alust arvata, et kaebaja keeldus tööle asumast mitte oma tervisega seotud põhjustel, vaid kuritegelikust subkultuurist kantud motiividel. Süstemaatiline alusetu keeldumine koristustööst viitab sellele, et kaebaja hoiab jätkuvalt au sees kriminaalsele subkultuurile omast arusaama, mille järgi on koristustööde tegemine tema staatusega isikule väärikust alandav. 18 Seega ei pidanud kaebaja ise oma sotsialiseerumisvõimalusi ja liikumisvabadust sedavõrd oluliseks, et täita nende õiguste säilimiseks vangla seaduslikke korraldusi. Seda asjaolu tuleb vastustaja rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta. Arvesse tuleb võtta ka seda, et need kaks perioodi ei saanud tekitada üksikvangistusest tuleneva negatiivse mõju osas kumulatiivset efekti.
26.2.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega
RKHKo 3-3-1-11-12, p 17. RKHKm 3-3-1-43-11, p 18.
EIKo 41743/17, Shmelev jt vs. Venemaa, p 92.
EIKo liidetud asjades nr 23226/16, 43059/16, 57738/16, 59152/16, 60178/16, 63211/16 ja 75362/16: Nikitin jt vs. Eesti.
RKHKo 3-18-1895, p 21.
RKHKm 3-18-1895, p 15; TrtHKo 3-19-765, p 37; 3-20-1935, p 12.
RKHKo 3-18-1895, p 19.
3-20-1216 perioodidel 1.12.2017-6.04.2018 (126 ööpäeva) ja 30.05-12.10.2018 (135 ööpäeva) tekitatud mittevaralise kahju eest. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. IV
27.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kohus rahuldas kaebuse 700 ulatuses 10 000 eurost ehk 7% kaebuses esitatud nõudest. Kohtule teadaolevaks kaebaja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv summas 150 eurot. Seega kuulub väljamõistmisele menetluskuludena riigilõiv summas 10,50 eurot (s.o 7% 150 eurost). Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks kandud menetluskuludena riigilõivu summas 10,50 eurot. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kohus jätab võimalikud vastustaja menetlusekulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). V
28.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse TsMS § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kohus selgitab, et haldusasja materjalide hulgas on palju dokumente, mis sisaldavad kaebaja terviseandmeid. Seega peab kohus kaebaja eraelu kaitseks kuulutada halduskohtumenetlus tervikuna kinniseks. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades kuulutab kohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel eelmärgitud osas kinniseks.
29.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) Tartu Halduskohtu 01.09.2022 kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2023 kohtuotsusega nr 3-20-1216 07. novembril 2023. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata
2.Rahuldada A. P apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 1. septembri 2022. a otsuse resolutsiooni punkt 4. Ülejäänud osas jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 21 eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.
4.Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 18,06 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.