Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Kadri Sullin
Määruse tegemise aeg ja koht
26. august 2022. a, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2206
Haldusasi
X kaebus Eesti Haigekassa 3. septembri 2020. a otsuse nr 25/26094-1 ja 12. oktoobri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks, faktilise asjaolu kindlaks tegemiseks, vastustaja kohustamiseks ning 372,47 euro hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, seaduslik esindaja Y (isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
- Kaebaja seaduslik esindaja esitas Eesti Haigekassale 03.09.2020 vaide, mis jäeti 12.10.2020 vaideotsusega rahuldamata. - Kaebaja esitas 10.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata (käesolev haldusasi). - Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 kohtuotsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati halduskohtu otsus ja saadeti asi halduskohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja ei olnud ravikindlustatud isik (kohtuotsuse osa I). Selles osas on kohtuotsus jõustunud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuse osas II järgmist: - Kaebaja eesmärgiks on, et osutatud tervishoiuteenuse eest esitatud arve tasumise kulu kataks haigekassa. Kaebaja on esitanud ka väite, et haigekassa peaks tasumise kohustuse üle võtma põhjusel, et tegemist oli vältimatu abiga TTKS § 5 mõttes. Kaebaja on oma eesmärgi saavutamiseks esitanud muu hulgas nõude, et kohus tuvastaks kaebaja õiguse tasuta vältimatule abile. Kaebaja tegeliku tahte saavutamiseks tuleb HKMS § 2 lg 4 alusel mõista tema esitatud nõuet kui nõuet tuvastada haigekassa kohustus tasuda kaebajale 19. augustil 2020 osutatud tervishoiuteenuse eest (TTKS § 6 lg 4). Selle nõude rahuldamise eelduseks on, et kaebajale osutati tegelikkuses vältimatut abi (p 16). - Tervishoiuteenuse osutamine VÕS § 758 lg 1 mõttes ja selle eest tasumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 15–18). Kui tegemist ei ole ravikindlustatud isikuga, kuid osutatud on vältimatut arstiabi, tasub tervishoiuteenuse eest vastustaja (RaKS § 29 lg 3; TTKS § 6 lg 3). Seega vältimatu abi osutamise korral ei ole patsiendil kohustust tervishoiuteenuse osutamise eest tasuda. Kui tervishoiuteenuse saaja on arve tasunud, on tal vajadusel õigus esitada maakohtule tervishoiuteenuse osutaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja seeläbi nõuda tasutud summa tagasi (p 18). - Asjaolust, et kaebajal on õigus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutaja vastu, ei järeldu, et kaebaja ei saaks esitada nõuet tuvastada avalikõiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu, s.o asjaolu, et tulenevalt vältimatust abist lasus tervishoiuteenuse osutamise finantseerimise kohustus kaebaja asemel hoopis vastustajal. Kui selline juriidiline fakt tuvastatakse, siis võib vastustajal olla õigus nt tervishoiuteenuse osutaja ja vastustaja vahel sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel leida tervishoiuteenuse osutajaga lahendus küsimuses, kuidas toimub osutatud tervishoiuteenuse eest tasumine. Näiteks pole vastustajal välistatud teha tervishoiuteenuse osutajale ettepanek tagastada patsiendile tema poolt tasutud raha ning esitada haigekassale osutatud teenuse eest raviarve (p 19). - Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole määratlenud tervishoiuteenust vältimatu arstiabina ja ta pole vastustajale raviarvet esitanud, kehtib esmalt eeldus, et tegemist polnud vältimatu abi vajadusega TTKS § 5 mõttes. Viimati märgitu aga ei tähenda, et seda eeldust pole võimalik halduskohtumenetluses ümber lükata (p 20). Halduskohus pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas eeldus, et tegemist ei olnud vältimatu abiga, on õige (p 20.1).
2(4)
tarbekuse valikuga, et vältida haldusorganile (või ka konkreetsel juhul tervishoiuteenuse osutajale) tekkida võivad üleliigset aja- ja rahakulu. HKMS § 152 lg 3 võimaldab kaebajal taotleda menetluse jätkamist, mis on erinormiks HKMS § 45 lg 2 suhtes. Siiski ei ole õigust menetluse jätkamiseks mööndud kohtupraktikas igal juhul ja alati. Menetluse jätkamiseks on õigustatud huvi mööndud siis, kui sellega on seotud olnud olulises ulatuses menetluskulud, samuti juhul, kui sisulise arutamise osas on menetlus juba lõppfaasis. Põhjendatud huvi menetluskulude tõttu menetluse jätkamiseks välistab HKMS § 108 lg 6. Käesoleval juhul tuleks menetluses asuda sisustama vältimatu abi kriteeriumeid ja kontrollima nende täidetust konkreetsel juhul. See aspekt ei ole olnud asjas senistes menetluses olulise tähelepanu all ning sisuliselt tuleks selles osas menetlust alustada algusest peale. Arvestades küsimuse sisu, tuleks kohtul eriteadmiste puudumise tõttu kaasata eksperte ja asjatundjaid, kuulata ära raviarstid ning võimalik, et läbi viia ka kirjalike dokumentide alusel epikriisi ekspertiis. Kogu kaasnev kulu ainuüksi selleks, et kaebaja saaks veenduda, kas tal oli õigus, ilma kaebajale kaasneva muu hüve, õiguse või põhjendatud huvita on ebaproportsionaalne. Ka ei aita kaebaja õigustele kaasa, kui kohus tuvastaks, et vastustaja ei suhtunud oma ülesannete täitmisesse tõsiselt, sest ka otsuse ja vaideotsuse tühistamise korral tuleks jätta kaebaja avaldus läbi vaatamata, kuna kaebaja taotletu – ravikulu tagasi maksmine – on saavutatud. Kohus märgib, et ka kaebaja avalduses Haigekassale (kaebuse lisa 1) ei nähtunud muud eesmärki, sh lastehaigla suhtes järelevalve läbiviimise taotlust. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda haldusorgani tegevuse õigusvastasuses (Riigikohtu 02.04.2009 lahend nr 3-31-100-08). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tühistamisnõudes, samuti avalduse uuesti läbivaatamise ja ravikulu hüvitamise nõudes tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.