Otsuse avalikult teatavaks 25. august 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-21-2433
Haldusasi
X ja Y kaebus tühistada Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsusega nr 106 kehtestatud Nõmme linnaosa üldplaneering Rännaku pst 32 kinnistule (registriosa number aaaaaa) seatud maakasutus- ja ehitustingimuste ning -piirangute osas.
Menetlusosalised
Kaebuse esitajad: X ja Y, esindaja v.adv Indrek Lillo Vastustaja: Tallinna linn Kolmas isik: C
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Linnavolikogu võttis 23.09.2021 vastu otsuse nr 106 „Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtestamine.“
2.25.10.2021 esitasid X ja Y Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsusega nr 106 kehtestatud Nõmme linnaosa üldplaneering (NÜP) Rännaku pst 32 kinnistule (registriosa number aaaaaa) seatud maakasutus- ja ehitustingimuste ning -piirangute osas. Ühes kaebusega esitasid kaebajad kohtule esialgse õiguskaitse taotluse.
3.03.11.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi jättis kohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
4.09.06.222 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebajad leiavad, et kinnistu juhtotstarbe määramine rohealaks riivab põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi.
5.1.1.Tulenevalt põhiseadusest (edaspidi PS) on kaebajatel kui kinnistu omanikel õigus oma kinnistut vabalt vallata ja käsutada (omandipõhiõigus, PS § 32), kasutada oma kinnistuid tulu saamiseks (ettevõtlusvabadus, PS § 31) ning õigus otsustada, kas ja kellega nad kinnistuga seoses tehinguid teevad või kokkuleppeid sõlmivad (lepinguvabadus, PS § 19). Kaebajate selliste põhiõiguste teostamist piirab oluliselt kinnistu määramine rohealaks. Vastavalt Nõmme ÜP seletuskirjale on roheala puhul tegemist metsade, parkide või haljasalade territooriumitega, mis on üldjuhul mõeldud avalikuks kasutamiseks. Samuti võib rohealale rajada üksnes sellega seonduvaid rajatisi ning puhke- ja spordifunktsiooniga või roheala või lähipiirkonda teenindava funktsiooniga (kohvikud, kioskid, paviljonid vms) väiksemaid ehitisi (vt Nõmme ÜP seletuskiri lk 39, p 4.11, lisa 20, I kd tl 194). Kinnistu rohealaks määramisega vastustaja sisuliselt sunnib kaebajaid lubama oma kinnistu avalik kasutamine. Kaebajate hinnangul on eelnev aga põhjendamatu, kuivõrd kaebajatel puudub kohustus osutada oma varaga selliseid avaliku iseloomuga teenuseid või rajada selleks vajalikku hoonestust.
5.1.2.Kaebajate hinnangul ilmestab eelnev vastustaja püüdu kinnistut ilma kaebajate nõusolekuta tasuta sundvõõrandada. Selgitame, et kinnistu määramine rohealaks eeldab, et praeguse maatulundusmaa sihtotstarbe asemel määratakse kinnistu avalikult kasutatavaks üldmaaks. Seda on vaja seetõttu, et kuni kinnistu on kaebajate eraomandis, on kaebajatel õigus kinnistu kasutamist piirata või see keelata. Eelnevat on möönnud ka vastustaja Nõmme ÜP seletuskirjas: „Eraomandis kinnistut on võimalik avalikult kasutada juhul, kui omanik sellega nõustub või kui kinnistul on üldkasutatava maa sihtotstarve.“ (vt Nõmme ÜP seletuskiri lk 39, p 4.11, lisa 20, I kd tl 194). Selleks, et lubada kinnistu avalikku kasutamist, peaks vastustaja kinnistu kaebajatelt võõrandama. Arvestades aga, et Nõmme ÜP-s ei ole selliste alade omanikele nähtud ette mingisugust kompensatsiooni (seoses omanike õiguste olulise piiramisega), on ilmselge, et soovib rohealadeks määratud alasid tasuta võõrandada. Kaebajad selgitavad, et kui vastustaja sundvõõrandaks elamumaa, siis peaks linn maksma kinnistu omanikule hüvitist vastavalt kinnistu väärtusele. Muutes aga kinnistu juhtotstarbe planeeringuga esmalt rohealaks, „nullib“ vastustaja sisuliselt kinnistu väärtuse ning saavutab olukorra, kus kinnistu sundvõõrandamisel on vastustaja poolt kinnistu omanikule makstav hüvitis väga väike või üldse puudub.
5.1.3.Eelnevaga seonduvalt on kaebajad seisukohal, et vastustaja kohtleb kaebajaid ebavõrdselt teiste kinnistu omanikega, kellel sarnastel kinnistutel elamuarendus lubatud. Vastavalt eespool selgitatule on kaebajad taotlenud kinnistul detailplaneeringu algatamist, kuid vastustaja on
sellest keeldunud põhjusel, et Nõmme ÜP-ga määrati kinnistu juhtotstarbeks roheala. Samas teistel rohealadel on varasemalt elamute rajamist lubatud. Kaebajad on varasemalt juhtinud vastustaja tähelepanu Tallinna linna varasemale praktikale, mille kohaselt on Nõmme linnaosas lubatud detailplaneeringutega rohealasid muuta (vt ka 31.08.2017 vastuväited, lisa 10, I kd tl6062p). Näiteks on lubatud järgmiseid rohealasid muutvaid detailplaneeringuid: a) Tallinna üldplaneeringus metsade, parkide ja looduslike haljasalade juhtfunktsiooniga alaks tsoneeritud alale on Tallinna Linnavolikogu 18.10.2001 otsusega nr 318 kehtestatud Lauliku tn, Hommiku tn ja Särje tn vahelise maa-ala detailplaneeringus planeeritud väikeelamute ala. Tänaseks on nimetatud alal vastu võetud Särje tn 22a detailplaneering, mis näeb ette kinnistu jagamise ja elamukruntide moodustamise koos kõrghaljastatud puistu osalise likvideerimisega; b) Tallinna Linnavolikogu 17.10.2020 otsusega nr 417 on kehtestatud Põdra tn 40 kinnistu detailplaneering. Detailplaneeringus muudetu Tallinna üldplaneeringus antud alale kehtestatud maakasutuse juhtfunktsiooni – metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Nimetatud kinnistu jagati detailplaneeringus kaheteistkümneks pereelamu krundiks, üheks tootmismaa krundiks trafoalajaama ehitamiseks ja üheks transpordimaa krundiks uue tänava rajamiseks; c) Tallinna Linnavolikogu 23.08.2007 otsusega nr 206 osaliselt kehtestatud Rännaku pst 28 krundi ja lähiala detailplaneeringud on samuti muudetud Tallinna üldplaneeringus kehtestatud maakasutuse juhtfunktsiooni, milleks olid metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Seejuures märgiti otsuses, et koostatava Nõmme ÜP järgi on planeeritav maa-ala olevatele rohealadele rajatav väikeelamumaa, kus tervikuna säilitatav haljasosa on minimaalselt 30% ala pindalast, kuigi planeeritaval seni hoonestamata maa-alal kasvab ökoloogiliselt ja miljöö seisukohast väärtuslik männimets. Tänaseks on antud alale valmis ehitatud 6 rühmaga Rännaku lasteaed ja Nugise, Kärbi ning Mägra tänavatega uus väikeelamute kvartal; d) Tallinna Linnavolikogu 13.06.2002 otsusega nr 263 kehtestatud Raba tn 29 kinnistu detailplaneeringus on samuti muudetud Tallinna üldplaneeringu kohast maakasutuse juhtfunktsiooni metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Nimetatud kinnistu sihtotstarbeks planeeriti elamumaa.
5.1.4.Kaebajad leiavad, et vastustaja otsus ei ole õiguspärane ning rikub kaebajate õigusi. Vastustaja otsus piirab põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi (sh omandiõigus, tegutsemisvabadus, ettevõtlusvabadus ja lepinguvabadus). Samuti ei ole otsuse tegemisel arvestatud kaebajate õiguspärase ootusega ning vastustaja on jätnud teostamata oma kaalutlusõiguse. Kaebajad vaidlustavad vastustaja otsuse Rännaku pst 32 kinnistut puudutavas osas.
5.2.Kaebajad on seisukohal, et vastustaja otsus on osas, millega Rännaku pst 32 kinnistu juhtotstarbeks määrati roheala, vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.
5.2.1.Rännaku pst 32 kinnistu algseks juhtotstarbeks oli elamumaa. Nõmme linnaosa ehitusmäärus, mis oli seejuures aluseks ka Nõmme ÜP koostamisel (Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsuse nr 106 seletuskirja kohaselt arvestati üldplaneeringu koostamisel järjepideva ruumilise arengu eesmärgil ka varem koostatud linnaosa ruumilist arengut suunavate dokumentidega ehk Tallinna üldplaneeringu ja Nõmme linnaosa ehitusmäärusega - vt seletuskiri lisa 19, I kd tl 254), nägi ette, et Rännaku pst 32 kinnistu asub II ehituspiirkonnas ehk väikeelamute alal. (Teadaolevalt on aastatel 2005-2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) menetluses olnud kinnistule detailplaneeringu koostamise algatamine. Vastav taotlus on registreeritud 05.07.2005 nr-i DP-20326 all ning selle eesmärk oli kinnistu jagamine ühepereelamu kruntideks. Seejuures nõustus kinnistu detailplaneeringu algatamisega Tallinna Keskkonnaamet oma 06.09.2006 vastuses nr 6.1-4.2/2207 (vt vastus, lisa 4, I kd tl 13). Samuti on detailplaneeringu algatamise kooskõlastanud Nõmme Halduskogu oma 15.06.2005 otsuses
nr 43 (vt otsus, lisa 5, I kd tl 14) ja Nõmme Linnaosavalitsus (Nõmme LOV) oma 01.07.2005 vastuses nr 1-6/0982 - vt vastus, lisa 6, I kd tl 15). Sama juhtotstarbe nägi kinnistule ette ka Nõmme ÜP esimene tööversioon. Nähtuvalt Nõmme ÜP 2009. a maakasutusplaanist asus Rännaku pst 32 kinnistu väikeelamut alal (vt lisa 7, I kd tl 16). Seega oli Rännaku pst 32 kinnistu puhul tegemist alaga, millele oli ette nähtud eramute ja korterelamute ehitamise võimalus. Seejuures, nagu kaebajad on ka eespool viidanud, olid kinnistul detailplaneeringu algatamise ning elamute rajamisega algselt nõus ka Tallinna Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu ning Nõmme Linnaosavalitsus (vt lisad 4-6, I kd tl 13-15).
5.2.2.Eelnimetatud asjaolu oli aluseks ka kaebajate poolt kinnistu omandamisel. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt omandasid kaebajad kinnistu 2005. aastal (vt lisa 1, I kd tl 9-10p) ehk ajal, mil Nõmme linnaosa kinnistute juhtotstarbe määras ehitusmäärus. Seejuures, nagu eespool selgitatud oli ehitusmääruse kohaselt Rännaku pst 32 kinnistu elamumaa juhtotstarbega. Seega ei ostnud kaebajad mitte looduskaitseala, vaid elamumaa. Eelnevast lähtuvalt eeldasid kaebajad kinnistu ostmisel põhjendatult, et neil on tulevikus võimalik tegeleda kinnistul arendusetegevusega. Seejuures oligi kaebajate eesmärgiks ja sooviks kinnistu ostmisel jagada see kruntideks ning rajada sinna elumajad. Eelnevat kinnitab asjaolu, et vahetult pärast kinnistu omandamist esitasid kaebajad taotluse detailplaneeringu algatamiseks. Kaebajad kanti kinnistusraamatusse 18.04.2005 ning kaebajate taotlus detailplaneeringu algatamiseks registreeriti 05.07.2005 ehk vähem kui kuu aega pärast kaebajate poolt kinnistu omandamist (Nõmme ÜP eskiislahenduse ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avalik väljapanek toimus 21.04-05.05.2009. Nähtuvalt avalikustamisel olnud maakasutusplaanist jäi Rännaku pst 32 kinnistu väikeelamute ala juhtotstarbega alale - vt 2009. a maakasutusplaan, lisa 7, I kd tl 16).
5.2.3.Selle asemel aga, et kaebajatel oleks võimaldatud vastavalt kehtivale juhtotstarbele kinnistut kasutada, sai kaebajatele 2017. a teatavaks, et Rännaku pst 32 kinnistu juhtotstarbeks tahetakse määrata roheala. Selgitame, et kaebajad olid kinnistu ostmisel ning oma tegevuse planeerimisel, sh detailplaneeringu algatamise taotlemisel lähtunud asjaolust, et kinnistu on elamumaa juhtotstarbega. See, et kinnistust tahetakse teha roheala, tuli kaebajatele üllatusena ja ootamatult. Asjaolust, et kavandatava Nõmme ÜP-ga soovitatakse kinnistu juhtostarvet muuta, kaebajaid eelnevalt ei teavitatud. Vastavast asjaolust teadasaamisel esitasid kaebajad ka oma vastuväited, kuid vastustaja jäi oma seisukohale ning kehtestatud Nõmme ÜP-ga määrati Rännaku pst 32 juhtotstarbeks roheala.
5.2.4.Kaebajad juhivad ka tähelepanu vastustaja tegevuse vastuolulisusele. Seoses Nõmme ÜP-ga on kohtutesse esitatud mitmeid kaebuseid, kus sarnaselt kaebajatele nõuavad kinnistu omanikud Nõmme ÜP-ga nende kinnistutele seatud maakasutus- ja ehitustingimuste ning piirangute tühistamist. Kinnistute puhul, mille juhtotstarbeks oli ehitusmäärusega määratud „metsad, pargid, looduslikud alad (sh puhkeotstarbelised alad)“ tugineb vastustaja oma vastuväidetes ehitusmäärusele, kuid sellistes asjades, kus ehitusmäärusega oli kinnistu juhtotstarbeks määratud väikeelamute ala (nagu käesoleval juhul) vastustaja ehitusmäärusele ei tugine. ́
5.3.Lisaks vastuolule õiguspärase ootuse põhimõttega on kaebajad seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja otsuse tegemisel pannud toime diskretsioonivea.
5.3.1.Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole kaalunud, kas eesmärgid, mida soovitatakse saavutada kinnistu rohealaks määramisega, oleksid saavutatava ka mõnel muul viisil. Vastavalt eespool selgitatule on kaebajad korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et eesmärgid, mida vastustaja soovib saavutada, määrates kinnistu juhtotstarbeks roheala, on saavutatavad ka juhul, kui kinnistu juhtotstarbeks määrataks elamuala. Kuigi formaalselt on vastustaja justkui kaebajate seisukohti kaalunud ja neid avalike huvidega kõrvutanud, siis on kaebajad seisukohal, et tegelikult vastustaja kaalutlusõigust teostanud ei ole. Kaebajad põhjendavad oma sellekohast seisukohta alljärgnevalt:
a) vastavalt vastustaja otsuse seletuskirjale on „Üldplaneeringu põhieesmärk suunata linnaosa arengut selliselt, et siin säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö, mille loob linnaosa hooneid ümbritsev looduslik männimets.“ Samas on vastustaja jätnud arvestamata ekspertarvamusega, et nö lünklik hoonestusviis, kus hooned vahelduvad metsajuppidega, on linnaruumiliselt juhuslik ega lisa miljööle ei esteetilist ega kasutusväärtust (vt ekspertarvamus, lisa 12, I kd tl 104-105). Just vastupidiselt, on ekspertarvamuse kohaselt Nõmme nn „metsalinna motiivile“ omane suured valdavalt okaspuudega kõrghaljastatud krundid, kus hoonestuse osakaal võrreldes krundi suurusega on küllalt tagasihoidlik. Seejuures külgneb kinnistu lõunast 93ha suuruse puistuga ja see omakorda mitmesaja hektari suuruse metsaga. Sellest tulenevalt ei saa rääkida roheala vähesusest piirkonnas, vaid just vastupidiselt on Nõmme miljööd arvestades põhjendatud teeäärse ala kasutusele võtt ning aedlinnale kohase hoonestuse lubamine. Seega täidaks Nõmme metsalinna miljöö säilitamise eesmärki just see, kui kinnistut lubataks osaliselt hoonestada; b) seoses olemasoleva haljastuse säilitamisega on arvestamata jäetud ka asjaolu, et kinnistu on võimalik jagada kruntideks ja hoonestada selliselt, et kogu olemasolev kõrghaljastus säilib. Nähtuvalt TLPA peaarhitekti büroo poolt koostatud kompromisslahendusest ja geodeetilisest alusplaanist (vt lisad 14 ja 19, I kd tl 107 ja 119) on kinnistu võimalik jaotada kolmeks elamukrundiks ja hoonestada selliselt, et kogu väärtuslik kõrghaljastus säilib. Samuti on kaebajad olnud nõus vajadusel teostama asendusistutamise. Sellest tulenevalt on põhjendamatud vastustaja väited, et kinnistu juhtotstarbeks peab jääma roheala, et tagada olemasoleva kõrghaljastuse säilimine. Kõrghaljastuse säilimine on võimalik tagada mõlemal juhul; c) seoses Nõmmele omase miljööga on Nõmme ÜP seletuskirja selgitatud, et Nõmmel paikneb hoonestus tüüpilisele aedlinna struktuurile omaselt tänavajoonelt tagasiastega ning uue hoonestuse mahu ja paiknemise määramisel tuleb lähtuda naaberkinnistute ja lähipiirkonna hoonete paiknemisest (vt Nõmme ÜP seletuskirja lk 50, I kd 199p). Vastustaja ei ole arvestanud, et Rännaku pst 32 kinnistu paikneb ehituspiiril. Maa-ameti geoportaalist nähtuvalt paikneb kinnistu samal joonel nt Rännaku pst 36 ja Mägra tn 4 kinnistutega, mille mõlema puhul on tegemist elamumaadega. Kaebajad ei soovi ehitada kuhugi kaugemale, st sügavale rohealale, vaid juba olemasolevale ehituspiirile. Seejuures on oluline, et linn on korduvalt rõhutanud olemasoleva infrastruktuuri kasutamise eelistamist olukorrale, kus tuleks alles taristut looma hakata. Käesoleval juhul on kinnistul tagatud nii juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt kui ka tehnovõrkude ühenduspunktid; d) Nõmme ÜP seletuskirja kohaselt on Nõmmel planeeringuliselt oluline ka haljas- ja rohealade hea ligipääsetavus (vt Nõmme ÜP seletuskirja lk 50, I kd tl 199p). Ka detailplaneeringu algatamata jätmise eelnõus on vastustaja selgitanud, et olemasolevate tänavate haljasala poolne külg peab olema loodusesse avatud, st pakkuma möödujale igapäevast visuaalset kontakti (vt eelnõu lk 2, lisa 17, I kd tl 110-113). Arvestamata on aga jäetud, et kaebajad olid nõus linna kasuks kinnistust osaliselt loobuma. Vastavalt eespool selgitatule koostas TLPA peaarhitektibüroo kompromisslahenduse skeemi, mille kohaselt oli kavandatud kinnistule mh kaks üldkasutatava roheala sihtotstarbega krunti (vt kompromisslahendust, lisa 14, I kd 107). Nimetatud rohealade kaudu oleks tagatud nii ligipääs kui ka visuaalne kontakt olemasoleva haljas- ja rohealaga. Kaebajad leiavad, et vastustaja praegune lahendus, st kinnistu määramine rohealaks, ligipääsu tagamise eesmärki ei täida, kuivõrd kinnistu puhul on tegemist kaebajate eraomandiga ning kaebajad võivad kinnistu kasutamise keelata.
5.3.2.Eeltoodut arvestades leiavad kaebajad, et käesoleval juhul kaalub kaebajate kui Rännaku pst 32 kinnistu omanike huvi kinnistu elamualaks määramisel ilmselgelt üles vastustaja abstraktse huvi olemasoleva miljöö säilitamiseks. Seejuures ei ole olukord, kus elamualad vahelduvad metsatukkadega, nn Nõmme metsalinna miljööle üldse omane (vt ekspertarvamus, lisa 12, I kd tl 104-105). Ka ei ole Rännaku pst 32 kinnistu kunagi määratud Natura alaks või
rohevõrgustiku tuumala osaks. Samuti puuduvad kinnistul mistahes objektid (nt mälestised), mis vajaksid kaitset.
5.3.3.Lisaks eelnevale on oluline ka see, et Nõmme ÜP avalikustamisest on möödunud rohkem kui 4 aastat. Nõmme ÜP avalik väljapanek toimus 2017. aastal. Tollal arutlusel olnud Nõmme ÜP kehtestati aga vastustaja 23.09.2021 otsusega ehk ligikaudu 4 aastat hiljem. Kaebajate hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga. HMS §-st 6 tuleneb uurimispõhimõte ehk haldusorgani kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Tuginedes enam kui neli aastat tagasi korraldatud avalikustamise tulemustele ei ole vastustaja arvestanud, et muutunud on nii asjaolud, millele tuginedes kavandatakse üldplaneeringuga piiranguid ja kitsendusi, kui ka kinnistute omanike huvid. Muutunud asjaolud ja linnaruum annab kinnistute omanikele aluse uute seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks. Eelnevaga seoses on kohtupraktikas oluliseks menetlusveaks peetud isegi pool aastat vanadele planeerimismenetluse tulemustele tuginemist (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-28-04 p 20-21).
5.3.4.Kaebajate hinnangul ilmestab eelnev selgelt, et käesoleval juhul ei ole vastustaja oma kaalutlusõigust teostanud. Vastustaja on jätnud kaalumata nii kaebajate huvid kui ka võimalikud alternatiivsed lahendused. Vastupidisel juhul, st kui vastustaja oleks kaalutlusõigust teostanud, oleks vastustaja leidnud, et kinnistu rohealaks määramisega taotletavad eesmärgid on võimalik saavutada ka juhul, kui kinnistu juhtotstarbeks määrataks elamuala. Seejuures seda, miks vastustaja kaebajate vastuväidetega (sh võimalike lahendusettepanekutega) ei arvestanud, vastustaja põhjendanud ei ole. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sama sätte lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastustaja on üksnes viidanud, et tegemist on väärtusliku metsa-alaga, mida tuleb olemasoleval kujul säilitada, kuid selline põhjendus ei ole piisav. Planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab haldusorgan piisavalt põhjendama, miks ta menetlusosalise argumentide või tõenditega ei nõustu (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-02 p-s 12). Kaebajad juhivad veel ka tähelepanu, et vastustaja on oma kaalutlusõiguse teostamisel tuginenud määratlemata õigusmõistele „Nõmme metsalinna miljöö“. Kehtiva kohtupraktika kohaselt, kui kaalutlusotsustuse põhjendamisel tugineb haldusorgan määratlemata õigusmõistele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-62-02 p 12).
5.4.Vastuses kaebusele on vastustaja läbivalt väitnud, et vaidlusalune Rännaku pst 32 kinnistu maakasutusotstarve on alati olnud roheala või metsade, parkide ja looduslike haljasalade ala ning seda ala ei ole kunagi olnud võimalik hoonestada. Kaebajate hinnangul on vastustaja sellekohased väited ekslikud. Seda, et Rännaku pst 32 kinnistu kasutusotstarbeks oli elamute ala, kinnitab kaebajate hinnangul ka asjaolu, et nii Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu kui ka Nõmme Linnaosavalitsus (Nõmme LOV) on nõustunud Rännaku pst 32 kinnistu jagamisega ühepereelamu kruntideks. Aastatel 2005-2007 oli Tallinna Linnaplaneerimise Ameti menetluses Rännaku pst 32 kinnistule detailplaneeringu koostamise algatamine, millega sooviti jagada kinnistu ühepereelamu kruntideks. Tallinna Keskkonnaamet oma 06.09.2006 vastuses, Nõmme Halduskogu oma 15.06.2005 otsuses ja Nõmme LOV oma 01.07.2005 vastuses nõustusid detailplaneeringu algatamisega (vt kaebuse lisad 4-6, I kd tl 13-15). Kui Rännaku pst 32 kinnistu kasutusotstarbeks ei oleks olnud elamute ala, siis ei oleks nimetatud asutused detailplaneeringu algatamisega nõustunud. Asjaolu, et nimetatud asutused on detailplaneeringu algatamisega nõustunud, kinnitab, et Rännaku pst 32 kinnistu otstarbeks oli elamute ala.
5.5.Eelnevaga seoses on vastustaja väitnud, et Tallinna linnas on rohealade maksimaalne säilitamine väga suure kaaluga avalik huvi. Seejuures Nõmme linnaosa arengut tuleb vastustaja väitel suunata selliselt, et seal säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö. Vastustaja sellekohased väited jäävad kaebajale arusaamatuks, kuivõrd nö lünklik hoonestusviis ei ole Nõmme metsalinnale iseloomulik tunnus. Kaebajad on esitanud kohtule ekspertarvamuse, mille kohaselt on taoline lünklik hoonestusviis, kus hooned vahelduvad metsajuppidega, linnaruumiliselt juhuslik ega lisa miljööle ei esteetilist ega kasutusväärtust. Just vastupidiselt on ekspertarvamuse kohaselt Nõmme metsalinna motiivile omane suured valdavalt okaspuudega kõrghaljastatud krundid, kus hoonestuse osakaal võrreldes krundi suurusega on tagasihoidlik. Sama lahendust silmas pidades koostas TLPA peaarhitekti büroo kompromisslahenduse ja geodeetilise alusplaani, millest nähtuvalt on kinnistu võimalik jaotada kolmeks elamukrundiks ja hoonestada selliselt, et säilib Nõmme metsalinnale omane miljöö. Veelgi enam, Nõmme metsalinna miljöö säilitamiseks on kaebajad olnud nõus teostama asendusistutamise, et tagada kogu olemasoleva kõrghaljastuse säilimine ja selle rikastamine. Seega on alusetud vastustaja väited, justkui rikuks Rännaku pst 32 hoonestamine Nõmme metsalinna miljöö ning hävitaks olemasoleva kõrghaljastuse.
5.6.Vastustaja väited olemasolevate rohealade maksimaalse säilitamise kohta on kaebajate hinnangul alusetud ka seetõttu, et Vikerkaare tn 42 kinnistu, mille sihtotstarbeks on üldkasutatav maa, on Nõmme ÜP-ga muudetud elamumaaks. Maa-ameti geoportaali väljavõtte kohaselt on Vikerkaare tn 42 kinnistu, mis asub Rännaku pst 32 kinnistu vastas, sihtotstarbeks üldkasutatav maa 100% (vt joonis 1, III kd tl 10p). Maakatastriseaduse § 181 lg 12 p-i 2 kohaselt on sotsiaalmaa sihtotstarbe alaliigi üldkasutatava maa puhul tegemist maaga, mis on avalikult kasutatav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas haljasala ja pargi maa, supelranna maa, rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa, lautri maa, lase mänguväljaku maa, spordiplatsi ja terviseraja maa ning kalmistu maa. Kaebajad selgitavad, et nimetatud kinnistu on hetkel kasutuses laste mänguväljakuna. Nõmme ÜP lisaks olevalt plaanilt nähtuvalt on Vikerkaare tn 42 kinnistu sihtotstarbeks määratud aga pereelamute ala (vt joonis 2, III kd tl 10p). Kui vastustaja eesmärgiks on säilitada olemasolevad rohealad maksimaalses ulatuses, nagu vastustaja on korduvalt väitnud, siis jääb kaebajatele arusaamatuks, miks on vastustaja lubanud nimetatud kinnistule pereelamute ehitamise. Maa-ameti geoportaali väljavõttelt nähtuvalt asub kinnistul puistu, mis moodustab osa terviklikust rohealast. Veelgi enam, Vikerkaare tn 42 kinnistu kohta võiks samuti öelda, et kinnistul asuv puistu moodustab looduslikult orgaanilise osa suuremast Pääskula raba tervikkeskkonnast (nagu vastustaja on väitnud Rännaku pst 32 kinnistu kohta). Vastustaja sellisest tegevusest jääb kaebajatele mulje, et vastustaja küll keeldub Rännaku pst 32 kinnistule ehitustegevuseks loa andmisest (leides selleks erinevaid põhjuseid), kuid lubab ehitustegevust kõikidel teistel vaidlusaluses piirkonnas asuvatel kinnistutel. Kaebajatele kuuluva Rännaku pst 32 kinnistu osas sellise erandi tegemine on kaebajate hinnangul aga põhjendamatu ja alusetu. Seda enam, et naaberkinnistute omanikud on andnud oma nõusolekud Rännaku pst 32 kinnistu hoonestamiseks (vt lisa 13, I kd tl 106). Vastuväiteid on esitanud üksnes Rännaku pst 36 ja 38, mis asuvad kaebajate kinnistuga samal ehituspiiril, omanik D, kes on seejuures ise kehtestatud planeerimistingimusi omavoliliselt rikkunud.
5.7.Kokkuvõtvalt leiavad kaebajad, et vastustaja otsus ei ole õiguspärane ning rikub kaebajate õigusi. Kinnistu määramisega rohealaks kaasnevad olulised maakasutus- ja ehituspiirangud, mis piiravad põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi (sh omandiõigus, tegutsemisvabadus, ettevõtlusvabadus ja lepinguvabadus). Samuti ei ole selline otsus kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ning otsuse tegemisel on vastustaja diskretsiooni kasutamata jätmisega pannud toime diskretsioonivea. Kaebajad vaidlustavad vastustaja otsuse Rännaku pst 32 kinnistut puudutavas osas.
5.8.Kaebajad X ja Y paluvad juhindudes HKMS § 108 lg-st 1 halduskohtul vastustajalt Tallinna linn välja mõista kaebajate poolt halduskohtu menetluses kantud menetluskulud summas 4092
eurot kaebajate X ja Y kasuks vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd tl 13-16).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
6.Vastustaja Tallinna linn kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Esmalt märgib vastustaja, et üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, st käesoleval juhul Tallinna linn. Kohalik omavalitsus peab kaalutlusõiguse alusel hindama, milline on otsuste mõju kinnistu omaniku õigustele, sh omandiõigusele ning kas piirangute seadmine on põhjendatav ülekaaluka avaliku huviga. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seadnud kaebajate kinnistule NÜP-i kehtestades ühtegi piirangut, samuti ei ole vastustaja kuidagi rikkunud kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustaja on kaalunud pea 20 aasta jooksul Nõmme linnaosa elanike vajadusi ning jõudnud proportsionaalse, tasakaalustatud võrdse kohtlemise ning tänapäevastele ruumilise planeerimise põhimõtetele vastava Nõmme linnaosa üldplaneeringuni, kus erinevad huvid on omavahel heas tasakaalus. Seisukohale, et vastustaja on NÜP-i koostamisel ja kehtestamisel kaalunud piisavalt temale esitatud ettepanekuid, jõudis ka Rahandusministeerium ehk vastustaja üle planeerimismenetlustes järelevalvet teostav riigiasutus. Vastustaja märgib, et planeerimisseaduse 6.peatükk sätestab üldplaneeringu koostamisele tingimused ja reeglid. Seaduseandja ei ole ette näinud üldplaneeringu koostamisel menetluse pikkuse aega, seda tõenäoliselt põhjusel, et üldplaneering on oma olemuselt ja eesmärgilt selline dokument, millega pannakse paika kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused aastakümneteks. Ka vana planeerimisseadus ei näinud ette tähtaega üldplaneeringu kehtestamisele või menetlusetappidele. Vastustaja on menetluses põhjalikult selgitanud ja tõendanud NÜP-i menetlust, selle erinevaid etappe ning välja toonud ka konkreetsed faktilised asjaolud, mis põhjustel on üldplaneeringu menetlus võtnud rohkelt aega. Vastustaja leiab, et ta on läbi viinud korrektse NÜP-i menetluse ning jõudnud hea ning pooli tasakaalustava tulemuseni. Kaebajad on aastate jooksul korduvalt esitanud vastustajale erinevaid taotlusi, et saavutada alale hoonestusõiguste määramine. Seega on kaebajate tegelik eesmärk ala hoonestamine, kuid ükski kehtiv ega varem kehtinud õigusakt ei näe ette alale hoonestusõiguse lubatavust. Vastupidiselt – ala on metsa ja rohealana määratletud nii kehtivas Tallinna üldplaneeringuga kui ka Nõmme linnaosa üldplaneeringuga. Olukorras, kus kinnistu suhtes kehtivat olukorda ei muudeta ega ole plaanis muuta tulevikus kehtestavate õigusaktidega, ei saa vastustaja olla rikkunud ka kaebajate subjektiivseid õigusi.
6.2.Nõmme linnaosa üldplaneeringu menetlusest PlanS v.r § 4 lõike 2 punkti 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine linna või valla haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Kohalik omavalitsus peab kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega võimalusel vältima planeeringulahenduse kujundamisel ka planeeringulahendusest huvitatud isikute subjektiivselt tajutavate õiguste riivamist. PlanS v.r § 8 lõige 3 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine, samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe määramine.
Nõmme linnaosa üldplaneeringu koostamisel on arvestatud õigusaktidega, planeerimisseaduses sätestatud planeeringu avaliku menetluse põhimõtetega ning lähtutud PlanS v.r §-s 8 üldplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest. Üldplaneering ja KSH menetlus on läbi viidud planeeringu ja KSH algatamise ajal kehtinud planeerimisseaduses ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud avaliku menetluse nõudeid järgides. Üldplaneering on kooskõlastatud kõikide asjakohaste riigiasutuste ja võrguvaldajatega. Sellisele seisukohale jõudis ka Rahandusministeerium (ehk järelevalve organ planeerimismenetluse mõttes) oma NÜP-i heakskiitvas kirjas nr 14-11/2368-26 (lisa 36, II kd tl 303-306p), seega oli põhjendatud ka üldplaneeringu kehtestamine (vastavalt PlanS § 91 lg 1). Vastustaja rõhutab, et Rahandusministeerium ei jätnud NÜP-i heaks kiitmata ning seega ei esine ka PlanS § 90 lg 5 sätestatud tingimusi, mis tähendaks, et NÜP tuleks jätta kehtestamata või tuleks NÜP-i kuidagi muuta. Avaliku väljapaneku korraldamise õiguspärasust ja asukohtade valikut üldplaneeringu puhul on Riigikohus analüüsinud oma 19.05.2011 lahendis nr 3-3-1-21-11. Nimetatud lahendis viitas kohus ka 12.05.2008 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-16-08 ja rõhutas p-s 13: „planeeringu avaliku väljapaneku eesmärk on tagada avalikkuse võimalikult ulatuslik osavõtt planeeringu ettevalmistamisest. Kolleegium rõhutas, et avalikkuse osalemist ettenägevate planeerimisõiguse normide kohaldamine peab tagama avalikkuse tegeliku osalemise võimaluse. Avalikkuse tegelik võimalus realiseerida oma õigust planeerimismenetluses, sealhulgas avalikul väljapanekul planeeringulahendusega tutvumise ja vastuväidete esitamise näol, võib oleneda erinevatest teguritest, muuhulgas ka sellistest, nagu planeeritava ala geograafiline asend, asustuse ja elanikkonna koosseisu omapära, väljakujunenud infrastruktuur ning liikluskorraldus. Neid tegureid tuleb üksikjuhtumi õiguspärasuse hindamisel arvestada.“ Käesoleval juhul puudub alus arvata, et avalik väljapanek ja avalikud arutelud ei ole taganud piisavat kohalike elanike kaasatust, kui elanikud oleksid olnud vähesel määral kaasatud või muul moel rahulolematud, siis pole kahtlustki, et NÜP-i kehtestamine oleks kaasa toonud palju suuremal määral vaided ja kohtuasju, kui ta tegelikult kaasa toonud on. Justnimelt avalik väljapanek sellisel kujul nagu see korraldati ning sellele järgnenud arvukad avalikult arutelud Nõmme linnaosas ning hiljem ka Rahandusministeeriumis on kaasa toonud hea ning tasakaalustatud NÜP-i. Ei planeerimisseaduse vana redaktsioon ega kehtiv redaktsioon ei sätesta ühelgi moel, et isikute arvamusi tuleb arvesse võtta ka üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu järgselt. Samas on tegelikult sisuliselt kaebajate ettepanekuid, taotlusi ja vastuväiteid analüüsitud ja kaalutud nii vastustaja kui ka Rahandusministeeriumi poolt, seega on vastupidiselt kaebajate arvamusele vastustaja teostanud ulatuslikku ja korduvat diskretsiooni kaebajatele kuuluva kinnisasjas suhtes, sellele viitavad ainuüksi käesoleva menetlusdokumendi faktilised asjaolud. Nii on ka Rahandusministeerium märkinud üldplaneeringu menetluse käigus: „planeeringulahenduse koostamisel on kohalik omavalitsus arvestanud kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 3 lõikes 1 ning kehtiva planeerimisseaduse §-s 10 sätestatud planeerimise põhimõtetega, mille kohaselt on planeeringute koostamine avalik ning planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Kohaliku omavalitsuse selgitustest nähtub, et planeeringulahendus on planeerimisseaduses sätestatud põhimõtete kohaselt läbi kaalutletud. Koostatud planeeringulahenduse sobivust ja vajalikkust antud asukohas on üldplaneeringu vastuvõtmisega kinnitanud ka Tallinna Linnavolikogu. Üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu küsimuste, muuhulgas ka ruumilise planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine.“
Kaebajad on olnud teadlikud Tallinna üldplaneeringu kohasest juhtotstarbest. Kaebajate kinnistu on maareformiga tagastatud maa, mis on tagastatud kui maatulundusmaa. Mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks kunagi võimalik hoonestada. Tallinna linn ei võta vastutust selle eest, kui keegi ehitab omale üles lootuse, et maatulundusmaale on tulevikus võimalik ehitada elamuid. Kaebajate esindaja väidab kaebuse p-s 1.4: „Nähtuvalt määruse lisaks 1 olevalt plaanilt asus Rännaku pst 32 kinnistu II-1 ehituspiirkonnas (vt ehituspiirkondade plaan, lisa 3). Määruse §i 7 kohaselt oli II ehituspiirkonna puhul tegemist põhilise eramute alaga, millel asuvate kruntide võimalikuks kasutusotstarbeks oli esmajärjekorras elamute (eramud, korterelamud) ala.“ See kaebajate seisukoht on ebatäpne. Tegelikkuses asub kaebajate kinnistu täpselt rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut. Isegi kui möönda, et kaebajate kinnistu asub Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt II ehituspiirkonnas, siis ikkagi ei teki kaebajatele õigustatud ootust elamuarendusele, sest 1) Tallinna üldplaneeringus (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) on ala määratud metsade, parkide ja looduslike haljasalade alaks; ja 2) Nõmme linnaosa ehitusmäärus oli ka kehtimise ala n-ö soovituslik haldusakt, kuna juba 12.12.2005 juhtis õiguskantsler tähelepanu asjaolule (Kättesaadav arvutivõrgus: https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osa-tallinna-ehitusmaarusiebaseaduslikeks-vol1 12.01.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on vastuolus planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust selliselt, et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise.“ (Kättesaadav arvutivõrgus: https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm 12.01.2022 ja ka http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 12.01.2022). Seega ei tulene ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest mingit õigustatud ootust, et kaebajad saaksid oma kinnistuid hoonestada. Vastustaja rõhutab, et mitte ühestki varasemast kehtivast kõrgema taseme planeeringust antud kinnistule ehitamise õigust ei tulene. Riigikohus on 12.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 leidnud, et üldplaneeringul on maakasutusja ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Seega ei saa analüüsida ka NÜP-i vaid kaebajate seisukohast lähtuvalt, vaid vastustaja pidi NÜP-i kehtestades arvestama sadade ja tuhandete teiste Nõmme elanikega, kellel on ilmselgelt õigustatud ootus NÜP-i kehtestamisele. See ootus kaalub üles kaebajate potentsiaalse lootuse maatulundusmaa muuta elamumaaks. Samuti pidi vastustaja arvestama, et üldplaneering on oma olemuselt aastakümneteks kehtestatav õigusakt, milles on sätestatud maakasutuse üldised põhimõtted ning ruumiline planeerimine arvestades tervikut, mitte vaid üksikute kinnistuomanike huve.
6.3.Kaebajatele on korduvalt põhjendatud vaidlusaluse ala säilitamist rohealana PlanS § 12 sätestab otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõtted, sama paragrahvi lg 1 sätestab, et „Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist.“ Eelkõige saabki seda põhimõtet arvestada üldisemate planeeringute, näiteks NÜP koostamise juures. Tegu on eelkõige põhimõttega planeerimisalase tegevuse korraldajale ehk TLPA-le ja Tallinna linnale. Vastav põhimõte puudutabki kõige rohkem üldplaneeringu tasandit, kus Tallinna linn saab suunata
oma territooriumi arengut. Otstarbekam maa kasutamine on eelistada varem kasutuses olnud maade kasutust, mitte suurendada linna roheala arvelt. Asjakohatud on kaebajate väited, nagu poleks neid üldplaneeringu menetluse käigus ära kuulatud, on ebavõrdselt koheldud või poleks haldusorgan täitnud kaalutlusõigust korrektselt. Tallinna üldplaneering ega Nõmme linnaosa üldplaneering ei piira kaebajate omandiõigust. NÜP näeb ala rohealana ning lahti mõtestatult on üldiselt tegemist alaga, mis on mõeldud avalikuks kasutuseks, saab eraomandis kinnistuid avalikult kasutada juhul, kui omanik sellega nõustub. See tähendab, et Tallinna linn ei määra üldplaneeringuga eraomandis olevat kinnisasja avalikuks kasutamiseks. Kaebuse p-s 2.3. väidavad kaebajad: „Kaebajad leiavad, et kinnistu juhtotstarbe määramine rohealaks riivab põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi.“ Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks kunagi võimalik hoonestada. Tallinna linn ei ole ka piiranud ega kitsendanud kaebajatele kuuluva kinnistu kasutamist, seega ei saa kaebajatel olla mingit õigustatud ootust „ehitustingimustele“, kuna „ehitustingimusi“ pole kunagi varasemalt eksisteerinudki. Kaebajatel on võimalik oma kinnistut kasutada selliselt nagu selle sihtotstarve kinnistute moodustamisest alates on ette näinud ehk maatulundusmaana. Lisaks sätestab kehtestatud NÜP, et rohealadele võib rajada rohealaga seonduvaid rajatisi ja puhkeala teenindavaid või puhkefunktsiooniga seonduvaid väiksemaid kuni 1-korruselisi hooneid, nagu pargiinventari hoidla, suvekohvik, hooajalised müügikohad või sporditarvete laenutus. Seega NÜP hoopis võimaldab esmakordselt kaebajatele kuuluvale kinnistule ehitustingimused, mitte ei piira ehitustingimusi. Samas ei pea looduslik keskkond ilmtingimata olema avalikus puhkeotstarbelises kasutuses, ka linnas paiknev looduskeskkond omab primaarselt ökoloogilist tähtsust, st on looduskooslusena elupaigaks erinevatele liikidele ning pakub tasakaalu inimese loodud tehiskeskkonnale. Tallinna linnas on rohealade, kui väärtusliku keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga avalik ehk üldine huvi ning seda on ka kohalik kogukond väljendanud. Oluline on suunata Nõmme linnaosa arengut selliselt, et seal säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö. Rohealad on väga tähtis osa linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt säilitada. Kuigi vaidlusalune ala ei ole arvatud kaitstavate parkide nimistusse ega kuulu Pääsküla raba kaitsealasse, on alal paiknev puistu looduslikult orgaaniline osa suuremast Pääsküla raba tervikkeskkonnast. Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga avalik huvi. Pääsküla raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge loodusväärtusega rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb vältida ning kuhu pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt mõistlik hoonestust lubada. Antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Piirkonna rohealana säilitamine vastab pikaajalise ruumilise arengu ja säästva arengu põhimõtetele. Vastustaja selgitab, et metsa on võimalik tulunduslikel eesmärkidel majandada ka ilma lageraieid teostamata kasutades linnametsadele sobivamaid teisi raieliike. Negatiivsed mõjud metsa puhkeotstarbelisele ja ka ökoloogilisele väärtusele peavad olema võimalikult minimaalsed. Isegi kui looduskeskkond ei ole riiklikul või kohalikul tasandil kaitstud, ei tähenda, et seda võiks kahjustada või hävitada. Kaitse puudumine ei tähenda, et looduskeskkonnal puudub põhjendus eksisteerimiseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast. Nõmme linnaosa üldplaneeringu KSH aruande leheküljel 15 on koondatud teistest dokumentidest tulenevad eesmärgid NÜP-le: „Vajalik on koosluste igakülgne kaitse ka väljaspool kaitsealasid, pöörates erilist tähelepanu nn võtmebiotoopide kaitsele. Rohevõrgustiku struktuurielementide (tuumalade ja koridoride), sh Tallinna rohelise vööndi
kaitse ja säilimise tagamine. Säilitada tuleb metsaalad ning siduda need haljas- ja puhkealadega ühtseks võrguks.“ Rohealade osatähtsuse poolest on Nõmme Tallinna kõige rohelisem linnaosa, vastavalt Tallinna haljastuse arengukavale moodustab Nõmme pindalast 36 % (so 1058,4 ha) haljasmaa. Nõmme rohealade suure osakaalu tingib muuhulgas ka see, et linnaosa asub Tallinna lõunapiiril, kus suured metsamassiivid (Viljandi mnt ja Ülemiste järve äärsed metsad, Pääsküla raba, Harku raba) asuvad osaliselt linnaosa territooriumil. Nõmme linnametsad kuuluvad osaliselt Tallinna rohevõrgustiku suurde meridiaansesse vöösse. Rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda. Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud maale omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele.
6.4.Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. Kinnisasja omanikul puudub õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Kinnisasja omanikul puudub õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks, küll on tal õigus planeeringu koostamisel nõuda, et planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus kaaluks igakülgselt ka tema erahuvisid, kuid ta ei saa eeldada, et tema erahuvi kaalub igal juhul üles kõik muud huvid. Lisaks planeeritava kinnisasja omaniku erahuvidele tuleb planeerimisel arvesse võtta avalikke huve, puudutatud isikute huve ning erinevad väärtuseid, sh kehtiva üldplaneeringu põhimõtted ja leida nende pinnalt tasakaalustatud lahendus. Vastav põhimõte tuleneb ka PlanS v.r § 4 lõikest 2. Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja aruteludest elanikke, neid igati kaasanud, arvamused ära kuulanud ning seega viinud tervikuna läbi korrektse ning läbipaistva haldusmenetluse. Üldplaneeringu olemasolu kohalikul tasandil on üks kohaliku omavalitsuse olulisemaid ülesandeid, sest see annab üldised suunised kohaliku omavalitsuse arenguks ja maakasutus ja ehitustingimused nii detailplaneeringu koostamise kohustusega kui ka kohustuseta aladel, samuti vajadusel tingimused ehitistele, mida ei ole vajalik detailplaneerida. Kehtiv PlanS § 4 on kohtupraktikas esile toodud kui täiendavat alust kindlustamaks kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Riigikohtu PJK on oma 30.09.2009 lahendis nr 3-4-1-9-09 selgitanud, et ruumiline planeerimine üldplaneeringute ja detailplaneeringute kaudu, mis hõlmab erinevate keskkonnahoidlike, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete huvide tasakaalustamist, on KOKS § 6 lõike 1 ja PlanS § 4 lõike 2 järgi kohaliku elu küsimus ja hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealasse. Üld- ja detailplaneeringud, mis on osa ruumilise planeerimise süsteemist, on lisaks erinevatele arengukavadele peamised instrumendid, mille kaudu omavalitsusüksus saab enesekorraldusõigust kasutada. Nõmme linnosa üldplaneering säilitab vaidlusaluse kinnistu osas varasemalt kehtinud olukorra. NÜP-is ei ole seatud kinnistu omanikele piiranguid kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks ega rikuta kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi.
6.5.Kaebaja väidab oma 19.07.2022 seisukohas p-s 2.2., et „Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määruse nr 36 „Nõmme linnaosa ehitusmääruse kinnitamine“ lisaks 1 oleva plaani kohaselt asus Rännaku pst 32 kinnistu II-1 ehituspiirkonna alal“. See faktiväide ei ole õige, tegelikkuses asub kaebajate kinnistu täpselt rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut. Kui linnavolikogu 28.10.2004 kinnitas Nõmme linnaosa ehitusmääruse, siis koheselt peale selle kinnitamist juba 12.12.2005 juhtis õiguskantsler tähelepanu asjaolule
(Kättesaadavarvutivõrgus: https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osatallinnaehitusmaarusi-ebaseaduslikeks-vol1 26.07.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on vastuolus planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust selliselt, et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise.“ (Kättesaadav arvutivõrgus: https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm 26.07.2022 ja ka http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 26.07.2022). Teiseks on Tallinna üldplaneeringus (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) ala määratud metsade, parkide ja looduslike haljasalade alaks. Nimetatud faktidele on vastustaja viidanud juba oma kaebuse vastuses. Seega ei tulene ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest mingit õigustatud ootust, et kaebajad saaksid oma kinnistuid hoonestada. Vastustaja rõhutab, et mitte ühestki varasemast kehtivast kõrgema taseme planeeringust kaebajatele kinnistule ehitamise õigust ei tulene.
6.6.Linna või riigiasutuste kooskõlastused ei ole ühegi detailplaneeringu kehtestamise aluseks. Fakt on, et nimetatud alal hetkel ühtegi detailplaneeringut ei kehti ning seega puudub igasugune ratsionaalne põhjus või vajadus spekuleerida varasemalt toimunud menetluste üle, mis on tänaseks päevaks lõppenud.
6.7.Kaebaja analüüsib oma 19.07.2022 menetlusdokumendis kolmanda isiku kinnistu planeerimis- ja ehitusõiguse kujunemise protsessi, st Vikerkaare tn 42 kinnistu sihtotstarvet. Meelevaldne analüüsida kolmandate isikute kuuluvaid kinnistuid ja nende ehitusõigust, seega jääb kaebaja eesmärk siinkohal arusaamatuks. Iga kinnistu ehitusõigus selgubki planeerimise ja planeeringumenetluste käigus. Vastustaja selgitab siinjuures, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole osaks Pääsküla rabale või rohealale. Ka kaebaja enda esitatud jooniselt 1 ja 2 on näha, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole roheala osaks. Kusjuures, kaebaja esitab kohtule valeväiteid püüdes näidata oma 19.07.2022 menetlusdokumendi joonisel 2 (tõenäoliselt tahtlikult äärmiselt kehva kvaliteediga) nagu oleks Vikerkaare tn 42 roheala osaks. Vastustaja esitatud Nõmme linnaosa üldplaneeringu maakasutuse kaardi väljavõttelt nähtub selgelt, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole määratud rohealaks ( vt joonis 1, III kd tl 19).
6.8.Kokkuvõtteks selgitab vastustaja, et Nõmme linnosa üldplaneering säilitab vaidlusaluse kinnistu osas varasemalt kehtinud olukorra. NÜP-is ei ole seatud kinnistu omanikele piiranguid kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks ega rikuta kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja aruteludest elanikke, neid igati kaasanud, arvamused ära kuulanud ning seega viinud tervikuna läbi korrektse ning läbipaistva haldusmenetluse.
6.9.Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatult suured. Kaebaja esindaja on kulutanud kokku üle 17 tunni kaebuse koostamiseks. Seda kusjuures selliselt, et 5h ja 30 min on eraldi kulutatud ainuüksi materjalidega tutvumisele. Selline käik ei ole loogiline ega vajalik. Vastustaja möönab, et materjalidega esialgne tutvumine võib võtta oma aja, kuid enamasti tutvustab klient asjaolusid juba esimese nõupidamise käigus. Seejärel saab esindaja materjalidega tutvuda ja neid analüüsida juba kaebust koostades. Teiseks on kaebaja pidanud põhjendatud kuluks oma isikliku puhkusega seotud taotluse koostamise kulusid kokku 25 minuti ulatuses. Vastustaja leiab, et see ajakulu on põhjendamatu ega ole seotud kliendi esindamisega. Ka kohus leidis väga õigesti, et kaebajal on olnud võimalus viie kuu jooksul vastustaja kaebuse vastusele omapoolne seisukoht kujundada.
Kolmandaks on vastustaja seisukohal, et kaebaja esindaja 19.07.2022 esitatud menetlusdokument ei olnud tegelikkuses vajalik, kuna ei sisaldanud ühtegi uut asjakohast ja vajalikku infot menetlusse. Seega on põhjendamatu ajakulu 2 h ja 45 minutit.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
7.Kolmanda isikuna kaasatud isik kohtu poolt määratud ajaks omapoolset seisukohti ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks kaebajate seadusega kaitstud õigusi, oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Vaidlustatud üldplaneeringu näol on kohtu hinnangul tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud planeerimisseaduses (PlanS) sätestatud nõudeid ning haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud tingimusi.
9.Kohus käsitleb kõigepealt kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud seisukohti (I), seejärel avaliku huvi kaitseks esitatud seisukohti (II). I
10.Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine
10.1.Kaebajate kaebuse keskne väide on, et neil ei lasta õigusvastaselt kasutada vabalt nende omandit. Kaebajad viitavad siinkohal muuhulgas kesksena Põhiseaduse §-ga 32 tagatud omandi vaba kasutamise õiguse põhjendamatule piiramisele omavalitsuse poolt linnaosa üldplaneeringuga ja selle kehtestamise menetluses. Kohus märgib, et omandiõigus ja omandi vaba ning omaniku soovile vastava kasutamise õigus on kaheldamatult üks inimeste majandusliku toimetuleku ja heaolu Eesti põhiseadusega tagatud alustest. Samas ei ole omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine piiramatud õigused. Seda õigust lubab kitsendada põhiseaduse sama paragrahv, mis muuhulgas käsitleb omandiõigust lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusena. Kaasaegses ühiskonnas ja ka Eesti õigusruumis on seadusi, mis piiravad omandiõiguse vaba teostamist küllaltki palju ja need reguleerivad erinevaid omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi. Omandiõiguse piirangute sätestamisel lähtub seadusandja eelkõige avalikust huvist, aga vahel ka eraomanike vaheliste suhete ettearvatavaks muutmise vajadusest ja muudest kaalutlustest, mis on seostatavad laiema avaliku huviga efektiivsete ja korrastatud omandi- ja enamasti ka majandussuhete tagamisel ja elluviimisel. Riigikohus on leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, tuleneb põhiseaduse mõttest, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Seoses kohaliku omavalitsuse tegevusega võib omandiõiguse piiranguid seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ning eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalituse üldaktiga. Kohus märgib siinkohal, et erinevaid planeeringuid on selles mõttes seni Eesti õigusruumis käsitletud seadusest tuleneva volitusnormi alusel omandiõiguse piiranguid sätestava õigusaktina, mille täpsema ulatuse ja piirid määrab planeerimisseadus.
Seega on üldplaneeringuga võimalik omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist seaduses sätestatud alusel ja ulatuses piirata. Kohus märgib siinkohal, et lisaks planeerimisseadusele mõjutavad omandiõiguse piiranguid planeerimismenetluses ka mitmed teised seadused – muuhulgas näiteks asjaõigusseadus, metsaseadus, veeseadus, maapõueseadus ja looduskaitseseadus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et planeerimisseadusega on kohalikule omavalitsusele antud õigus ja pandud ka kohustus kaalutlusõiguse alusel otsustada üldplaneeringute lahendused ja nende lahenduste valikul otsustada iseseisvalt oma haldusterritooriumi arenguvajadusi silmas pidades otstarbekuse küsimus. PlanS v.r § 4 lõike 2 punkt 2 sätestab, et planeerimisalase tegevuse korraldamine linna või valla haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Sama paragrahvi ja lõike punkt 1 aga kohustab kohalikku omavalitsust tagama maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu. PlanS v.r § 8 lõige 3 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine, samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe määramine. Eeltoodu tähendab, et kohalikul omavalitsusel on õigus seada piiranguid ka omandi vabale ja omaniku soovile vastavale kasutamisele ning teha seda kinnisomandi (maa) puhul eelkõige läbi maakasutuse üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste ja täpsemalt maakasutuse juhtotstarbe määramise.
10.2.Kaebajad leiavad kaebuses, et vaidlustatud otsus on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega Rännaku pst 32 kinnistu osas, kuna nimetatud kinnistu algseks juhtotstarbeks oli elamumaa. Kaebajad leiavad, et see tulenes Nõmme linnaosa ehitusmäärusest, mis oli ka aluseks Nõmme ÜP koostamisel, mis nägi ette, et Rännaku pst 32 kinnistu asub II ehituspiirkonnas ehk väikeelamute alal. Lisaks toovad kaebajad välja, et õiguspärane ootus tekkis lisaks ka sellest, et ala kohta algatati detailplaneering, mille on kooskõlastanud nii Tallinna Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu ja Nõmme Linnaosa Valitsus. Eelnimetatud asjaolu oli aluseks ka kaebajate poolt kinnistu omandamisele 2005 aastal. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajate seisukohad õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest on põhjendamatud ega too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Esmalt rõhutab kohus, et kaebajate kinnistu on maareformiga tagastatud maa, mis on tagastatud kui maatulundusmaa. Kaebajad on kinnistu (maatulundusmaa) omandanud 18.04.2005 asjaõiguslepingu alusel ja ka kinnistusraamatust nähtub, et maa sihtotstarve on kogu selle kinnistusraamatus oleku perioodil olnud kinnistusraamatusse kantud andmetel maatulundusmaa (vt I kd tl 9). Seega ei saa olla vaidlust selles, et kaebajad on omandanud teadlikult maatulundusmaa sihtotstarbega maa. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks kunagi võimalik hoonestada. Kaebajad on kaebuses leidnud ekslikult, et vastav hoonestusõigus tulenes Nõmme linnosa ehitusmäärusest, täpsemalt selle lisast 1 (plaanil asus Rännaku pst 32 kinnistu II-1 ehituspiirkonnas (vt ehituspiirkondade plaan, kaebuse lisa 3, I kd tl 12). Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastav kaebajate seisukoht on ebatäpne. Kaebajate kinnistu asub täpselt rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut.
Samas isegi kui nõustuda kaebajate seisukohaga selles, et kaebajate kinnistu asub Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt II ehituspiirkonnas (millise seisukohaga kohus ei nõustu), siis ikkagi ei teki kaebajatele õigustatud ootust elamuarendusele, sest 1) Tallinna üldplaneeringus (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) on ala määratud metsade, parkide ja looduslike haljasalade alaks; ja 2) Nõmme linnaosa ehitusmäärus oli ka kehtimise ajal n-ö soovituslik haldusakt, kuna juba 12.12.2005 juhtis õiguskantsler tähelepanu asjaolule (Kättesaadav arvutivõrgus: https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osatallinna-ehitusmaarusi-ebaseaduslikeks-vol1 12.01.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on vastuolus planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust selliselt, et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise.“ (Kättesaadav arvutivõrgus: https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm 12.01.2022 ja ka http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 12.01.2022). Seega ei saa ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest tuleneda kaebajatele õigustatud ootust, et kaebajad saaksid oma kinnistu hoonestada. Kohus nõustub täielikult vastustaja seisukohaga selles, et mitte ühestki varasemast kehtivast kõrgema taseme planeeringust Rännaku pst 32 kinnistule eeltoodu tõttu ehitamise õigust ei tulene. Vastavat õiguspärast ootust ei saanud tekkida ka sellest, et vastustaja algatas kaebajate avalduse alusel Rännaku pst 32 suhtes detailplaneeringu menetluse ega ka sellest, et esmases Nõmme ÜP tööversioonis oli võimalikuks peetud ala hoonestamist. Detailplaneeringu algatamisest ega üldplaneeringu algatamisest ei teki isikule õiguspärast ootust, et detailplaneering või üldplaneering vastaval kujul kehtestataks. Vastasel korral ei täidaks planeeringute menetlus oma eesmärki so erinevate huvide kaalumine, tasakaalustamine ja ruumilise terviklahenduse leidmine ehitusõiguse määramisel. Õiguspärast ootust ala hoonestamiseks ei saanud kaebajatel tekkida ka erinevate haldusorganite poolt antud kooskõlastustest, mis anti detailplaneeringu menetluses. Tegemist ei ole mitte kehtivate haldusaktidega, vaid konkreetses haldusmenetluses so detailplaneeringu menetluses 2005 aastal tehtud ja otsustajale mittesiduvate menetlustoimingutega, mis ei oma väljapoole seda menetlust mingit mõju eriti arvestades seda, et vastavat detailplaneeringut ei ole kunagi kehtestatud. Järelikult ei saa need omada mingit mõju ka 2021 aastal kehtestatud üldplaneeringu õiguspärasusele Rännaku pst 32 osas ega saa tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et Rännaku pst 32 on võimalik hoonestada.
10.3.Kohus märgib, et kogu kaebajate argumentatsioon neile vajaliku ehitusõigust andva maakasutuse juhtotstarbe määramise toetuseks tugineb sisuliselt väitele, et kaebajatel on tulenevalt nende majanduslikust huvist igal juhul õigus oma maale ehitusõigus saada ja see õigus kaalub tema poolt menetluses toodud argumentidest (keskkonnauuring, ehitusel kasutatavad kompensatsioonimeetmed, uue ehitustega kaetud linnakeskkonna kujundamine jne) lähtuvalt üles avaliku huvi senise maakasutusrežiimi ja loodusliku keskkonna säilitamiseks. Lisaks on kaebajad seadnud kahtluse alla ka planeeringumenetluse menetlusliku õiguspärasuse ja seda eelkõige kaebajate esitatud soovide ja argumentide mittepiisava või puuduva kaalumise tõttu. Kohus märgib, et ühiskonna ja üksikisikute huve kaitsva ja tasakaalustatud maakasutuse- ja ehitustingimuste (ehitusvõimaluste) määratlemine on kogu planeerimismenetluse tuumaks. Nii näiteks juhul, kui detailplaneeringu kohustusega alal ei ole maakasutustingimusi määratud, saab maaomanik seda kohalikult omavalitsuselt nõuda, kuid ta ei saa kohalikule omavalitusele ette kirjutada, milline tema maakasutus- ja ehitusõigus peaks täpselt olema, sest tema huvide kõrval
on sellisel juhul enamasti puudutatud kitsamalt tema maatüki piirinaabrite ja laiemalt kogu piirkonna elanike huvid, mida kohalik omavalitsus peab otsuse langetamisel kaaluma. Planeerimismenetluses määrataksegi kõige laiemas plaanis ära, millised on kinnisomandi kasutamise majanduslikud võimalused ja sellega kaasnevad piirangud planeeringualal. Tänapäeval on paratamatu, et eelkõige linnades seatakse maaomanike ehitusõigusele olulisi piiranguid. Seadus lubab seda teha kaalutletud otsustega ja võttes võimalikult tasakaalustatult arvesse nii maaomanike ja nende naabrita erahuvisid kui ka linna kogukonna üldiseid (avalikke) huvisid. Paratamatu on ka see, et kaalutluse alused ja põhjendused võivad ajas muutuda. Nii näiteks on kliimamuutused oluliselt mõjutanud ühiskonna suhtumist loodusesse ja põhjustanud paljude riikide planeerimisõiguses ja ka kohtupraktikas vastavate kaalutluste olulise tähtsuse tõusu otsuste langetamisel ehk teisisõnu on loodusliku keskkonna kaitsmisel senisest oluliselt rohkem hakatud arvestama avalikkuse huve võrrelduna eraomanike huviga kasutada maaomandi võimalikult suurema majandusliku kasu saamiseks.
10.4.Käesoleval juhul ei ole kohtul pärast tõendite uurimist kahtlust, et kaebajate ehitussooviga seotud kinnistule ei ole selle kaebajate omandis oleku ajal antud kaebajate käesoleval hetkel soovituga võrreldava ulatusega ehitusõigust ehk varasemalt Tallinna üldplaneeringuga ja vaidlustatud Nõmme linnaosa üldplaneeringuga määratud maa juhtotstarve ei anna kaebajatele võimalust neile soovitud hoonestust (eramuid) rajada. Vaidlust ei saa kohtu hinnangul olla selles, et vastava õiguse andmine oleks eeldanud senise, kehtiva Tallinna üldplaneeringuga määratletud, maakasutuse juhtotstarbe muutmist. Kohus märgib, et maakasutuse juhtotstarbe muutmine on oma olemuselt otstarbekuse küsimuses otsuse langetamine. Kohus on seisukohal, et maakasutuse otstarbe määramine ja muutmine on sellest tulenevalt kohaliku omavalitsuse otsustada ja kohtul puudub kohtumõistmise käigus sisuliselt võimalus selles osas oma arusaamal ja veendumustel põhineva otsuse tegemiseks. Lähtuvalt väljakujunenud ja väga pikaajalisest kohtupraktikast on kohtul siinkohal ainult piiratud kohtuliku kontrolli võimalus. Riigikohus on juba oma haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud otsuse punktis 38 märkinud järgmist: “ Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“. Sama otsuse punktis 40 on kohus täpsustanud: „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja teinud otsuse langetamisel selliseid menetlus või vormivigu, mis oleks võinud mõjutada asja sisulist otsustamist ega ka väljunud diskretsiooni piiridest või teinud diskretsioonivigu.
10.5.Kaebaja X esitas üldplaneeringu menetluses ka vastuväite. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjas nr 3-1/1037-1, millega edastati Nõmme linnaosa üldplaneeringu järelevalveks rahandusministrile (II kd tl 223-261p), on välja toonud, et „Avaliku väljapaneku käigus toimusid täiendavad üldplaneeringut tutvustavad arutelud 20. juunil 2017 Nõmme Kultuurikeskuses, 26. juulil 2017 Männikul Nõmme Sotsiaalmajas ning 31. augustil 2017 Nõmme Kultuurikeskuses. Vastuväidete või ettepanekute arutamiseks toimusid avalikud arutelud 12. ja 26. oktoobril, 21. ja 22. novembril ja 28. ja 29. novembril 2017 ning 14. veebruaril 2018 Nõmme Majas, Valdeku tn 13. Teadaanded avalike arutelude toimumisest ilmusid ajalehes „Postimees“ 15. septembril, 6. novembril 2017 ja 20. jaanuaril 2018;
ajalehes „Nõmme Sõnumid 16. juunil, 18. augustil, 29. septembril, 10. novembril 2017 ja 26. jaanuaril 2018 ning ajalehes „Pealinn“ 06. novembril 2017 ja 29. jaanuaril 2018 (13. septembril 2017 saadeti ajalehele „Pealinn“ teadaanne avaliku arutelu toimumise kohta avaldamiseks, kuid Tallinna Linnaplaneerimise Ametist mitteolenevatel põhjustel teadaanne kahjuks ei ilmunud). Samuti ilmusid teadaanded avaliku väljapaneku ja avalike arutelude toimumise kohta Tallinna linna koduleheküljel aadressil https://www.tallinn.ee/est/uudised Avalike arutelude toimumise kohta saadeti ettepanekute või vastuväidete esitajatele ka personaalsed teated e-maili teel. Avaliku väljapaneku järgselt ja avalike arutelude ajal esitati täiendavalt 14 ettepanekut või vastuväidet.“. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust ka selle üle, et kaebaja X esitas avalike arutelude ja väljapanekute ajal oma ettepaneku üldplaneeringule (vt II kd tl 386-388p). Nähtuvalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 06.10.2017 kirjast nr 3-1/1885 – 84 ja ettepanekute ja vastuväidete koondtabelist, jättis vastustaja nimetatud ettepaneku põhjendatult rahuldamata ja suunas selle üldplaneeringu järelevalvesse (vt II kd tl 389-390 ja 181-222 p 47). Kohus märgib, et vastustaja on kaebaja Xi vastuväitele vastanud planeeringumenetluses (vt ettepanekute ja vastuväidete koondtabel (kaebuse lisa 22 p 47, II kd tl 181-222 p 47) ja selgitanud, miks tema esitatud seisukohti ei arvestata. Asjaolu, et kaebajatele need selgitused ei meeldinud, ei tähenda, et need oleks õigusvastased või lubamatud.
10.6.Vastustaja kesksed põhjendused ja kaalutlused kaebaja soovitud maakasutusõiguse muutmisest keeldumisel on välja toodud vastustaja seisukohtades (vt käesoleva otsuse p 6.3) (vt ka Nõmme ÜP seletuskirja lk 60 ja ettepanekute ja vastuväidete koondtabel II kd tl 181-222 p 47). Kohus märgib, et need põhjendused, kuigi kaebajad nendega ei nõustu, on asjakohased ja nende alusel otsuse langetamist ei saa pidada ekslikuks või õigusvastaseks. Kohus leiab, et vastustaja ei lähtunud lubamatutest või ekslikest kaalutlustest leides, et linnas paiknev looduskeskkond omab primaarselt ökoloogilist tähtsust ehk on looduskooslusena elupaigaks erinevatele liikidele ning pakub tasakaalu inimese loodud tehiskeskkonnale. Samuti ei ole vale väide, et Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga avalik ehk üldine huvi ning seda on ka kohalik kogukond väljendanud. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et rohealad ja Pääsküla raba on väga tähtis osa Nõmme linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt säilitada. Vastustaja on ka põhjendanud, miks on just Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine väga suure kaaluga avalik huvi. Nimelt on vastustaja välja toonud, et Pääsküla raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge loodusväärtusega rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb vältida ning kuhu pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt kuidagi mõistlik hoonestust lubada. Vastustaja toob ka välja, et antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Selline Pääsküla raba säilitamise vajadus annab vastustaja arvates ka aluse piirata looduskeskkonnale üleliigsete negatiivsete mõjude vältimiseks selle kasutamist ja eelkõige raieõiguste piiramise näol. Vastustaja viitab siinkohal kohtu arvates ka õigustatult Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 53, mille järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast. Kohus märgib siinkohal küll, et arvestades kaebajate soovitud arenduse suurust ja selle asukohta, ei ole kohus täielikult veendunud vastustaja väites, et arenduse lubamisel omaks ehitustegevus ilmselgelt negatiivset mõju ka Pääsküla rabale laiemalt, kuid vaidlust ei saa olla selles, et mingi osa looduslikus olekus metsamaast kaotab vastava oleku ja see oleks vastuolus vastustaja poolt NÜP-is rõhutatud eesmärgiga säilitada linnaruumis maksimaalselt olemasolevat looduskeskkonda. Samuti on vastustaja selgitanud, et tema seisukohti toetab ka NÜPi KSH aruandes toodu. Kohus märgib siinkohal eraldi ära ainult selle, et ka KSH aruanne ei toeta kuidagi kaebajate väiteid, et nende poolt soovitud arendus oleks väga väikese või olematu mõjuga. Selles öeldakse väga
selgelt, et rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda. Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud maale omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele. Samuti vähendab nimetatud aladele uute elamupiirkondade rajamine looduslike elupaikade pindala (KSH aruande lk 49, II kd tl 55). Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga tuginedes nendele igati arusaadavatele ja põhjendatud kaalutlustele kaebajate ettepanekute tagasilükkamisel. Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud ilmselget kaalutlusviga leides, et antud juhul kaalub avalik huvi loodusliku keskkonna säilitamiseks selgelt üles erahuvi teostada looduskeskkonnas uut elamuarendust. Kohus märgib ka seda, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda selles, et nende suhtes oleks toimunud ebavõrdne kohtlemine. Vaatamata mitmetele ehitusõiguse andmise näidetele (sh Vikerkaare tn 42 osas esitatud näitele) varem metsaaladeks olnud aladele, mida kaebajad on kaebuses välja toonud, ei tähenda vastustaja keeldumine kohtu hinnangul ebavõrdset kohtlemist. Kohus märgib kõigepealt, et kõik need ehitusõiguse andmised on läbinud korrakohase avaliku menetluse, kus kõik asjahuvilised on saanud oma seisukohti väljendada ja otsused on tehtud igakordse eraldi kaalumise järel. Lisaks on vastustaja õigustatult välja toonud, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole roheala ega Pääsküla raba osaks (vt joonis 1, III kd tl 19). Kohus märgib täiendavalt, et vastav kinnistu on eraldatud Pääsküla rabast ka teega (ei ole sellest tulenevalt enam orgaaniline osa Pääsküla rabast), kohtu hinnangul loogiliselt integreeritav juba olemasoleva hoonestusega ning kaebajate kinnistust oluliselt väiksem. Kohus märgib ka, et kaebajad ei ole sugugi ainukesed eraomanikud, kellel huvi oma omandit arendustegevuseks kasutada sarnase argumendiga rikutakse. Nii nähtub näiteks TLPA 04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1 (II kd 223-261p), millega Nõmme NÜP esitati järelevalveks rahandusministeeriumile, et sellist argumentatsiooni on kasutatud selle avalikul väljapanekul esitatud sarnaste ettepanekute suhtes (ka avalikkuse survel), mis asuvad kirja punktis 3 toodud tabelis positsioonidel 2, 17, 24, 26, 28, 29, 35, 38, 42, 43, 44, 53, 54), mille puhul eelistati roheala funktsiooni muudele planeeringus või ettepanekutes toodud otstarvetele. Seega on kaebajate väide, et tegemist on ainult nende ebavõrdse kohtlemisega väga selgesti ümber lükatud.
10.7.Kaebajad on toonud välja ka küsimuse, et mõiste aedlinna (metsalinna) miljöö on määratlemata õigusmõiste ja selle tõttu oleks tulnud selle kasutamisel otsuse põhjendamisel vastavat mõistet oluliselt täpsemalt selgitama ja põhjendama. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaheldamatult oleks vastava mõiste täpsem piiritlemine ja sellega seotud olukorra selgitamine seoses kaebaja soovitud ehitusõigusega olnud käesoleval juhul mõistlik. Samas tuleb kohtu hinnangul siinkohal arvestada, et juba mõiste miljöö ja sellega erinevates keskkondades hõlmatud elementide täpsem keeleline määratlemine on isegi tavatasandil ülimalt keeruline ülesanne, kuna tegemist on eelkõige tunnetuslikku tasandit määratleva mõistega. Juriidiliselt ja ülimalt täpselt sellisel tasemel mõiste igaks olukorraks sobivalt täpne ammendav määratlemine oleks kohtu hinnangul ilmselt võimatu ülesanne. Kohus märgib, et kohtu hinnangul oleks käesoleval juhul ilmselt aedlinna (metsalinna) miljöösse sobiv nii kaebajate soovitud kui ka vastustaja kaitstav lahendus ehk otsuse langetamine ainult sellest mõistest lähtudes oleks täielikult otstarbekuse küsimuse lahendamine, mis on täielikult kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohus märgib, et kohtu arusaamisel, ei olnud see ka põhiline ja otsustav argument, millest lähtuvalt vastustaja otsuse langetas, mistõttu ei loe kohus vastava mõiste selgitamisel tuvastatud puudujääki selliseks, mis annaks aluse vaidlustatud otsuse tühistada.
10.8.Kohus toob kokkuvõtvalt välja, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja on planeeringu menetluses õigusvastaselt jätnud arvestamata olulisi asjaolusid või kaalumata
kaebajate seisukohad ja seaduslikud huvid. Kohus märgib, et sisuliselt tähendab linnas paiknevale looduskeskkonnale ja selle maksimaalsele säilitamisele avalikes huvides prioriteedi andmine võrreldes looduskeskkonda sobitatavate elamuarendustega, et kaebajate muud argumendid (võimalikult suur kõrghaljastuse säilitamine, leevendusmeetmete rakendamine, laiendatav ja heakorrastatav paremate ligipääsuteedega elukeskkond jne) ei oma asja õiguspärasel lahendusel tähendust, sest need põhjustavad paratamatult looduskeskkonna asendumise kunstlikult loodud keskkonnaga, mis ei suuda kindlasti looduskeskkonnaga samal tasemel täita roheala funktsioone. Seetõttu jätab kohus ka kaebaja vastavad väited otsustamisel eraldi tähelepanuta. II
11.Kohus leiab, et kaebajad on avaliku huvi kaitseks esitanud seisukohta, et vastustaja on teinud NÜPi kehtestamisega enam kui 4 aastat pärast selle avalikustamist menetlusvea ja tulenevalt Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-28-04 toob see kaasa kehtestamise otsuse tühistamise. Kohus märgib esmalt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et planeering on kehtestatud üle nelja aasta pärast avalikku väljapanekut – planeeringu avalik väljapanek toimus 29.05.2017 kuni 21.08.2017 ja planeering kehtestati 23.09.2021. Kohus nõustub kaebajatega, et tegemist on väga pika vahega avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel. Samas ei nõustu kohus kaebajatega, et see tooks muuhulgas tulenevalt olemasolevast kohtupraktikast kaasa planeeringu tühistamise. Kohus märgib, et planeerimisseaduse v.r. (s.o. enne 1.07.2015 jõus olnud planeerimisseaduse versioon), mis käesoleval juhul kuulub rakendamisele, ei näe ette ajalimiiti, mis peaks jääma planeeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele. Arvestada tuleb, et mida laialdasemat ala ja suuremat huvide ringi planeering reguleerib, seda pikem on paratamatult ka selle menetlus juba ainuüksi erinevate huvide arvestamise ja tasakaalustamise vajaduse tõttu. Linna tüüpi asulate üldplaneeringud on praktikas kujunenud tulenevalt neis reguleeritavatest küsimuste ja lahendamist vajavate konfliktsete huvide ringist ning seadusega nõutud vajalikust detailsuse astmest vaieldamatult kõige ajamahukamateks planeeringuliigiks Eesti planeeringuõiguses. Seetõttu on käesoleval juhul planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel tähtis, kas olud üldplaneeringu reguleerimisobjekti arvestades on nii palju muutunud, et planeeringus kajastatu vajaks olulises osas uuendamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole planeeringuga seotud asjaolud ja olukord nii olulises määras muutunud, et planeeringule oleks tingimata pidanud võimaldama esitada uusi vastuväiteid või täiendavaid seisukohti. Kohus märgib, et kaebajad ei ole ka välja toonud, mis konkreetselt käesoleval juhul on selliseks uueks asjaoluks. Kohus peab vajalikuks välja tuua asjaolu, et kaebajate viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli vaidluse all detailplaneeringu, mitte üldplaneeringu, mis on mahuliselt oluliselt suurem, õiguspärasus, mistõttu ei saa selles väljendatud seisukohti ja nendega seotud ajaraame pidada käesoleva vaidluse lahendamisel otseselt siduvaks. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kohus peaks nii pikka ajavahet üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel alati ja igal tingimusel õigustatuks. Kohus toob välja, et kindlasti muutub nelja aasta jooksul teatud määral üldplaneeringuga hõlmatud alal elavate isikute koosseis ja uutel elanikel võivad olla erinevad huvid võrreldes seniste elanikega. See ei pea siiski tähendama, et kohalik omavalitsus peaks sellisel juhul tingimata korraldama uue avaliku väljapaneku, kuigi kohus möönab, et nii pika ajavahemiku möödudes oleks see üks igati arvestatav võimalus. Kohus on siinkohal seisukohal, et vastava menetlusliku otsuse vastuvõtmine on kohaliku omavalitsuse kaalutluse küsimus. Sellise otsuse langetamisel tuleb kohalikul omavalitsusel kaaluda eelkõige küsimust, kas vahepeal toimunud muudatused kaaluvad üles avaliku huvi juba kord kokkulepitud ja kohaliku omavalituse arengusuundade
elluviimiseks vajalike otsuste ja planeerimislaheduste lõpuks kehtestamise osas või on planeeringu kehtestamise venimise tõttu aja jooksul toimunud muudatused nii suured, et õigustatud on nende täiendav läbiarutamine ja planeeringu kehtestamise täiendav edasilükkamine. Lisaks tuleb arvestada, et vastava argumentatsiooni esitamine ei ole planeeringu kehtestamisel planeeringudokumentides sugugi iseenesestmõistetav, sest seadus ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb üldplaneering pärast avalikustamist kehtestada. Vajadus vastava argumentatsiooni esitamiseks selgub enamasti alles kohtus, kui keegi on planeeringu vaidlustanud. Siinkohal tuleb kohtu hinnangul sellistel juhtudel planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel lisaks eeltoodule vaadata ka üldplaneeringu vaidlustamise motivatsiooni, vaidlustaja(te) varasemat osalemist planeeringumenetluses ja planeeringu vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitse ja tulevikus üldplaneeringu muutmise teel realiseerimise võimalust. Kõiki neid küsimusi saab sellisel juhul kaaluda ka kohus. Käesoleval juhul on kaebajate peamiseks motiiviks kohtu hinnangul ilmselgelt eelkõige soov saada oma maale planeeringutingimused, mis võimaldavad tulevikus seal ehitada, mitte laiema ühiskondliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine iga hinna eest. Kohus leiab, et kaebajate subjektiivset õigust ja majanduslikke huvisid puudutavas osas ei omanud üldplaneeringu nii pikk menetlemine sisulist mõju, sest uusi sisulisi argumente ja olulisi faktilisi muutusi, mis oleks seotud selles osas menetluse pikkusega ja mis oleks kaebajate subjektiivseid õigusi või huvisid oluliselt puudutanud, ei ole kaebajad kohtu hinnangul suutnud välja tuua. Huvi oma maaomandi arendamiseks oli kaebajatel olemas juba enne planeeringu avalikku väljapanekut. Samuti ei ole toimunud kaebajate kinnistute maakasutusõiguse muutmist ajavahemikul avaliku väljapaneku lõpust kuni planeeringu kehtestamiseni. Lisaks märgib kohus, et üldplaneeringu eesmärgiks ei ole iga isiku erahuvidele vastava lahenduse fikseerimine seoses maakasutus- ja ehitusõigusega, vaid eelkõige on see võimalikku ehitamist ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatab kohaliku omavalitsuse või selle osa arengut eelkõige omavalitsuse või selle osa kui terviku seisukohast. Asjaolu, et vaidlusalust üldplaneeringut on menetletud juba 2000-te aastate algusest ja Nõmme linnaosale on selle kehtestamine tänapäevastele oludele vastavate uute arengusuundade ja arengulahenduste elluviimiseks ülimalt vajalik, näitab, et käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul õigustatud vaidlustatud NÜP-u kehtetuks tunnistamine kohtu poolt õigustatud, kuigi kohus möönab, et ajavahemik üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel on päris pikk. Kohtu sellist hinnangut toetab muuhulgas asjaolu, et NÜP-i kehtestamise otsust ei ole ka peaaegu üldse vaidlustatud ehk tegelikult sellest pikast ajavahemikust teoreetiliselt puudutatud isikute arv on väga väike. Sellele viitas oma vastuses ka vastustaja. Kohtu hinnangul ei oleks kaebajate eeltoodud argumendil põhinevalt üldplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamine põhjendatud juba ka seetõttu, et nimetatud planeeringu menetlus on olnud niigi erakordselt pikk ja Nõmme vajab uut ja valdava enamiku huvitatud isikute huvidele vastavat üldplaneeringut edasise arengu suunamiseks. Isikud, kelle huvid on vahepeal muutunud, saavad neid edaspidi paremini kaitsta taotledes näiteks üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute vastuvõtmist. Sellised menetlused on ka oluliselt vähem ressurssi nõudvad ja ei hakka takistama terve piirkonna normaalset arengut. Samuti on kohalikul omavalitsusel võimalik nendes menetlustes palju põhjalikumalt kaaluda kõiki võimalikke poolt ja vastuargumente kaasates kõik puudutatud ja asjast huvitatud isikud.
12.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb ka seda argumenti arvestades jätta rahuldamata. Menetluskulud
13.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.
14.Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik ei ole oma menetluskulude hüvitamist taotlenud ja osales menetluses kohtu arusaamise järgi kaebajate poolel ning ka nende menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.