Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-15-15920

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja väited Hageja V M esitas 23.10.2015 Viru Maakohtule hagiavalduse Parim Maaler OÜ vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping, mille kohaselt oli töötasuks 350 eurot kuus ja töökohaks Eesti. Tegelikult aga leppisid pooled kokku töötasus 1900 eurot ning reaalselt toimus töö tegemine Saksamaal. Hageja ostis piletid 06.02.2016 oma raha eest NarvaRiia, tagasi tuli hageja 06.06.2016, seega oli välislähetuses 120 päeva. Hageja pöördus Töövaidluskomisjoni poole töötasu, lähetustasu, puhkusehüvitise ja kulude hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse osaliselt ning mõistis V M kasuks töötasu 390 eurot, puhkusetasu 125,83 eurot, lähetustasu 2986 eurot ja lähetusega seotud kulud 21 eurot. Hagiavalduses palub hageja tunnistada töösuhete õigeks lõppkuupäevaks 06.06.2015 ning välja mõista kostjalt töötasu summas 5189,36 eurot, lähetustasu summas 3840 ja puhkusehüvitis summas 587,70 eurot. Hagiavaldusele on lisatud järgmised tõendid: -

-

-

Töövaidluskomisjoni otsus (t.l 8-13), millest nähtub, et Töövaidluskomisjoni arvates ei ole tõendatud, et pooled leppisid kokku töötasus 1900 eurot; Töövaidluskomisjon mõistis välja kostjalt kõik tasud vastavalt seadusega ettenähtud miinimumile; V M avaldus Töövaidluskomisjonile (t.l 15-16), millest nähtuvad Töövaidluskomisjonile esitatud nõuded; Bussipilet V M nimele (t.l 17), millest nähtub, et V M tuli tagasi Saksamaalt 06.06.2015; Bussipilet V M nimele (t.l 18), millest selgub, et Narvast sõitis hageja välja 06.02.2015; Töötaja lähetuse taotlus (t.l 19-22), millest nähtub, et lähetuse perioodiks on 07.02.2015 kuni 02.05.2015, lähetusriigiks on Saksamaa; kuid ei selgu, kelle poolt ja kellele oli see taotlus esitatud, taotlusel ei ole templit ega allkirja; Tööleping (t.l 23-25), millest nähtub, et V M asus tööle Parim Maaler OÜ-s ehitustöölisena; töö täitmise kohaks on Eesti; töötaja asub tööle alates 07.02.2015 katseajaga kolm kuud; töötasu on 350 eurot kuus; kohtule on esitatud ainult töötaja (hageja) allkirjastatud eksemplar.

Kohus võttis hagi menetlusse ning määras asja arutamisele 01.02.2016. Pooltele olid kohtukutsed kätte toimetatud. Kostja istungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jäämisest. Istungil palus hageja teha tagaseljaotsust või alternatiivselt anda talle täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks. Kohus andis 06.06.2016 kirjaga pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks kuni 15.06.2016 ning teatas otsuse avaliku teatavakstegemise kuupäeva. Hageja esitas 15.06.2016 taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks ja täiendava tõendina konto väljavõtte (t.l 74-78), millest nähtub, kui palju raha on kostja hagejale üle kandnud. Kohus uuendas 30.06.2016 asja menetluse seoses esitatud uue tõendiga ning jättis hageja taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks rahuldamata. Kohus teatas 06.12.2016 pooltele, et asja arutamine toimub kirjalikus menetluses ning kohus teeb otsuse 28.12.2016.

KOHTU PÕHJENDUSED

2-15-15920 Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning töösuhete lõpetamise kuupäeva tuvastamise nõude osas tuleb jätta läbi vaatamata. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 kohaselt kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kohus tuvastas, et Töövaidluskomisjonile ei ole hageja esitanud nõuet tuvastada töösuhete lõpetamise kuupäeva ega ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist. Hagiavaldusest selgub, et hageja sai teada, et poolte vahel sõlmitud tööleping oli lõpetatud 31.05.2016. Kohtule ei ole esitatud küll lepingu ülesütlemisavaldust või muid dokumente lepingu lõpetamise kohta. Kuid samas hageja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud ega esitanud vastavat nõuet komisjonile, mistõttu lähtub kohus sellest, et leping oli poolte vahel lõpetatud 31.05.2015. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töötaja asus tööle alates 07.02.2015 ehitustöölisena kostja ettevõttes. Samuti ei ole vaidlust selles, et töötaja (hageja) tegi tööd tegelikult Saksamaal. Seda asjaolu kinnitavad ka kostja tehtud ülekanded lähetuse eest (t.l 74-78) ja bussipiletid. Samuti ei ole vaidlust selles, et lähetus kestis 120 päeva ning seda kinnitavad bussipiletid (t.l 17-18). Kostja ei ole ühtegi vastuväidet ei Töövaidluskomisjonis ega ka kohtus esitanud. Töötasu Kuigi kostja ei ole ühtegi vastuväidet esitanud, leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et töötasu suuruseks oli kokku lepitud 1900 eurot. Vastavalt kohtule esitatud töölepingu punktile 4.1 (t.l 24) on töötaja töötasuks 350 eurot kuus, millele võib lisanduda lisatasu vastavalt tehtud töö kogusele. Hageja ei ole tõendanud, et oli alus lisatasu maksmiseks, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja tegi tööd rohkem kui oli lepingus kokku lepitud. Töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-te 5 ja 6 alusel Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Poolte vahel oli tööleping sõlmitud 02.02.2015 ning 2015. a oli töötasu alammäär 390 eurot kuus vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud 28.11.2013 määruse nr 166 § 1 lg-le 2. Seega ei tohtinud kostja maksta hagejale väiksemat palka kui Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud alammäär. Seega on põhjendatud Töövaidluskomisjoni otsus töötasu arvestamise osas ning suuremas ulatuses ei ole võimalik hagejale töötasu maksta ja seega ka hagi rahuldada.

Puhkusetasu Puhkusetasu osas peab kohus vajalikuks esmalt märkida, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist ja lõpetamise kuupäeva Töövaidluskomisjonis, siis ei saa seda ka kohtus nõuda. See tähendab, et kohus lähtub puhkusetasu arvestamisel sellest, et töösuhe kestis alates 07.02.105 kuni 31.05.2015 ehk 114 päeva. Seega oli töötajal õigus saada selle aja eest puhkust 8,74 päeva, lähtudes sellest, et aasta eest on töötajal õigus saada puhkust 28 kalendripäeva vastavalt TLS §-le 55 ja töölepingu p-le 5.1.

2-15-15920 TLS § 70 lg 1 alusel töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 29 lg 8 järgi Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91§ 2 lg 3 kohaselt kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Kui keskmise töötasu arvutamise vajadus tekib enne esimest palgapäeva, siis keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu. Kohus on juba selgitanud, et töötajal oli õigus saada miinimumtöötasu 390 eurot kuus. Hageja töötas alates 07.02.2015 kuni 31.05.2015. Seega töötasu märts-mai kuude eest on 1170 (390 x 3) eurot ja veebruari kuu eest on tasu 306,43 eurot (22 päeva eest) ehk kokku 1476,43 eurot. Puhkusetasu moodustaks sel juhul 1476,43/114 x 8,74 = 113,19 eurot. Komisjon on rahuldanud hageja nõude suuremas ulatuses. Seega hagi ka selles osas rahuldamisele ei kuulu.

Töölähetus ja sellega seotud kulud TLS § 21 lg 1 alusel tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. TLS § 40 lg-te 1-3 kohaselt töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse § 628 lõigetele 2–4. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine. Töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega välislähetuse päevaraha alammäära ja tingimused, millega piiratakse päevaraha maksmist tulenevalt lähetuskoha kaugusest, lähetuse algus- ja lõpuajast ning lähetuse ajal toimuvast toitlustamisest. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 § 3 kohaselt välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot päevas. Määruse § 7 lg 1 p 3 alusel maksustamisele ei kuulu tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 1 ja § 19 lõike 3 punktis 10 nimetatud isikutele makstav välislähetuse päevaraha kuni 32 eurot päevas. Hageja arvestas päevaraha lähtudes summast 32 eurot päevas, seega 120 päeva eest on lähetustasu kokku 3840. Kostja ei ole lähetustasu suurust vaidlustanud, kuid kohtule esitatud konto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale tasunud lähetuse eest kokku 854 eurot. Seega on komisjon õigesti välja mõistnud kostjalt lähetustasu kokku summas 2986 eurot. Suuremas osas lähetustasu väljamõistmine ei ole põhjendatud ja seega rahuldamisele ei kuulu. Küll aga TLS § 40 lg 1 alusel oleks pidanud kostja hüvitama hagejale bussipiletite eest kantud kulud summas 21 eurot (t.l 18). Nimetatud summa oli ka Töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud ja seega kohus selles osas hagi ei rahulda.

Töövaidluskomisjoni otsus

2-15-15920 ITVS § 25 lg 1 alusel Töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega kuulub täitmisele Töövaidluskomisjoni otsus rahuldatud osas, mida hageja ei ole vaidlustanud ja mis on jõustunud.

Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja seega kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 ls 1 alusel asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 2 järgi kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohus jätab kõik menetluskulud hageja kanda ja seega oleks vaja küsida kostjalt menetluskulude nimekirja. Kuid toimiku materjalidest nähtub, et kostja ei ole menetluses osalenud, pole esitanud ühtegi dokumenti ega istungil osalenud, mille tagajärjel tal võiksid kulud tekkida. Seega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei küsi kohus kostjalt menetluskulude nimekirja, kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.