3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. juuni 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 25000 euro saamiseks. Kaebaja taotles kahju hüvitamist järgmiste rikkumiste eest: 1) kaebajat hoiti väga pikalt üksikvangistuses, eraldatud lukustatud kambris; 2) vangla ei teinud kaebaja terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest välja; 3) üksikvangistusest tingitud psühhoosi esinemisel kasutati kaebaja rahustamiseks pisargaasi; 4) pärast pisargaasi kasutamist jäeti kaebaja abitusse seisu; 5) üksikkambrisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik isiklikud esemed (televiisor, ajakirjad, ristsõnad jne); 6) vangla pikendas üksikvangistust seda asjakohaselt põhjendamata.
2.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.
Vastustaja selgitas, et 16. märtsist kuni 25. juunini 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 ja sellele järgnevate käskkirjade alusel seoses COVID-19 viiruse tõkestamise meetmete kehtestamisega Tartu vanglas. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Perioodil 21. märts–18. mai 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus täiendavalt piiratud peaspetsialist-korrapidaja 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 alusel, millega kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetmete kohaldamise tingis 21. märtsil 2020 toimunud intsident, mille käigus gaasi kasutamine kaebaja suhtes oli õigustatud. Pärast gaasi kasutamist kohasteks esmaabi võteteks on isiku gaasi keskkonnast välja viimine ning jaheda, värske veega loputamine. Selliseid võtteid kaebaja suhtes ka rakendati.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 4. septembri 2021. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et vaidlust ei ole, et ajavahemikul 16. märts – 25. juuni 2020. a (102 päeva) paiknes kaebaja üksinda kambris.
5.Vabariigi Valitsus 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil kehtestatud eriolukorra tõttu, viiruse leviku tõkestamiseks, Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 alusel lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised (p 1.2); peatati päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatati kõik avavanglaosakonna poolt antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4); jäeti ära kehakultuuriga tegelemine (p 2); peatati vangla kaupluse tegevus (p 3). Samas tagati kinnipeetavatele hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning võimaldati kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt, kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon jäeti sisselülitatuks ööpäevaringselt ja tagati vangide lisatoitlustamine (p 5).
6.Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/103 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. 3. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/117 vastustaja lõpetas isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelu, v.a žiletiterade kambris hoidmise keelu. Täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamiseni viis 21. märtsil 2020 toimunud intsident, kui kaebaja hakkas oma pead sedavõrd intensiivselt vastu kambri ust peksma, et valvur hindas olukorra kriitiliseks ja olles kutsunud abiväge, sisenes kambrisse. Kaebaja ründas sisenenud valvurit laualt haaratud pliiatsiga, valvur tõkestas rünnaku kinnipeetava silmadesse suunatud gaasijoaga. Kuna kinnipeetav ei allunud korraldustele pikali visata ja pliiatsist loobuda, väljus valvur kambrist ja ootas ära abiväe, kellega koos endiselt agressiivne kinnipeetav käerauastati, viidi nägu pesema ja seejärel rahunema E-hoone kambrisse 1192, kus valvemeedik tuvastas tema vigastused. Kaebaja leiab küll, et ta oli selles olukorras psühhoosis, kuid see väide ja see diagnoos ei ole tõendamist leidnud. Eelnev on piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Vastustaja ei ole meetmete kohaldamise otsustamisel ega valikul jätnud mõne tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Seetõttu on Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/103 õiguspärane.
7.Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest ei tehtud välja. Tervisekaardi väljavõttest on näha, et vangla tagas kaebaja üksikvangistuses hoidmise ajal talle piisava arstliku kontrolli. Kaebajaga käidi rääkimas 18. ja 19. märtsil 2020. 30. märtsil 2020 määras arst ärevust, isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi. Korduv ülevaatus
toimus 1. aprillil 2020, kaebajat nõustati ravimite ja peavalu puhuks. 6. aprilli 2020. a laekus ravimeid jagavalt meditsiiniõelt info, et kaebaja ei soovi ravimeid võtta ning arst lõpetas nende määramise. 5. mail 2020 kaebaja kaebas lööbe üle. 16. juunil 2020 on kaebaja E kontakti kaudu pöördunud ja soovinud nahalahust, mis on talle ka väljastatud. 12. juunil 2020 kaebas kaebaja peavalu. Asja materjalidest nähtub, et psühholoog on saatnud vangla üksuse juhile kirja, kus ta soovitab tungivalt kaebaja suhtes teha mõne erandi. Järgmisel päeval, s.o 3. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/117 vangla lõpetas isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelu kohaldamise kaebaja suhtes. Seega oli kaebaja isiklike esemeteta umbes 2 nädalat.
8.Tartu Vangla 13. mai 2020. a protokollist nähtub, et vangla otsustas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkuse üle 11. mail 2020, kui hinnati kaebaja jätkuvalt ohtlikuks ning peeti vajalikuks meetmete kohaldamist jätkata. Jätkuv üksikkambri režiimi kohaldamine, arvestades ka kaebaja enda väljendatud seisukohti üksinda olemise eeliste kohta, ei muutunud õigusvastaseks üksnes selle kestuse tõttu. Meetme lõpetamiseks peab vanglal olema veendumus, et meetme kohaldamise tinginud oht on möödunud. Kui ohu möödumist kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, siis ei ole ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus ja põhjus ära langenud.
9.Gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides ei ole iseenesest õigusvastane, kuid selleks peab olema erakorraline vajadus. Praegusel juhul tekkis ohuolukord kiiresti ja seda ei olnud võimalik lahendada korraldusi andes. Kuna ametnik oli üksinda ja ruumi oli vähe, siis ohutult ei olnud võimalik ka füüsilise jõu ega teleskoopnuia kasutamine. Kuna gaas võimaldab rünnakut tõrjuda pikemalt distantsilt, siis oligi gaas ainsaks tõhusaks võimaluseks kaebaja kahjutuks tegemiseks ja tema kontrolli alla saamiseks. Kaebaja püüdis ka peale gaasi kasutamist liikuda ametniku suunas ning ei allunud valvuri korraldustele. Gaasi kasutamine võimaldas ametnikul ohutult kambrist väljuda ja kambriuks sulgeda. Arvestades gaasirelva kasutamisele eelnenud kaebaja käitumist ja vangla käsutuses olnud vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik olukorda lahendada vähemintensiivseid meetmeid kasutades. Seega olid täidetud nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 44 lg-s 1 sätestatud eeldused ning ei ole alust pidada gaasi kasutamist õigusvastaseks. Selleks, et välistada suuremaid vigastusi kaebajale endale ja valvurile, oli põhjendatud gaasirelva kasutamine. Gaasi eeldatavat kogust ning kasutamise ajavahemikku arvesse võttes, ei saa seda ebaproportsionaalseks pidada.
10.On üldteada asjaolu, et pipra- või pisargaas tekitab sellega kokku puutunud limaskestades valu. Valu tugevus sõltub isiku valulävest. Külma veega loputamise eesmärk on gaasi osad nahalt ära uhtuda. Seega oli just vesi kõige tõhusam vahend gaasist tingitud ärrituse leevendamiseks. Vaidlust pole selles, et juurdepääs veele oli kaebajal olemas. Pärast gaasi kasutamist ei soovitata kasutada kaebaja soovitud seepi ega käterätti, kuna hõõrumine tekitab täiendavat ärritust.
21.märtsil 2020 teostati kaebaja meditsiiniline läbivaatus (dtl 57). Objektiivne leid oli järgmine: „Kinnipeetav rahunemiskambris käeraudadega, agressiivne. Sõimab, jutt kiire ja kõvahäälne. Silmi avada ei saa (gaasist). Peas marrastus ja muhk, oli ise pea vastu seina löönud. Muid nähtavaid vigastusi ei ole. Umbes pool tundi hiljem kaotas teadvuse, hingamine kiire, hüperventileeritud. Elulistest näitajatest hapniku veresisaldus olulisel langenud SpO2 46%, fr 155x’. Vererõhku ei saa mõõta, keha ülepinges, lihased pinges.“ Arsti kokkuvõte ja soovitused oli järgmised: „Aidatud istuma, tõstetud lõug, toodud hapnik, manustatud hapnikku 12 l/min umbes 1 min. Patsient tuli teadvusele, kiskus hapnikumaski peast, ei lase rohkem maski näole panna. Küsis juua, antud väikeste lonksudega vett. Hingamine taastus normilähedaseks. O2 97%, fr 106x’’. Seisund tasapisi normaliseerus. Tehtud õiend, pildid V kettal.“
Kaebajale osutati vältimatut abi, ka on kaebaja terviseseisundit kontrollinud esimesel võimalusel tervishoiutöötaja. Seega ei jäetud teda abitusse seisu. Gaasi sissehingamisega kaasnenud pikemaajalisi järelmõjusid arsti poolt ei fikseeritud.
11.Kokkuvõtteks ei ole kaebaja taotletud mittevaralise kahju nõue põhjendatud, kuna täidetud ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et 21. märtsi 2020. a intsidendi põhjuseks oli tema üksikvangistusse lukustamine ja abita jätmine. Kaebaja psüühiliste häired süvenesid üksikvangistuses veelgi. Tõele ei vasta, nagu oleks kaebaja 21. märtsi 2020. a intsidendi käigus üritanud rünnata valvurit laualt võetud pliiatsiga. Samas on vangla hävitanud videosalvestised, millelt oleks saanud toimunu tuvastada. Intsidendi tekkimis oli valvur ohutult teisel pool ust. Ukse avamine ja gaasi kasutamine viitab selgelt psühhoosi rahustamisele, mitte enesekaitsele. Seejuures valvur ei sisenenud kambrisse, vaid oli kohe valmis gaasi laskma. Intsidendi järel terve pesemisvahendeid.
päeva
jooksul
ei
võimaldatud
kaebajale
vahetusriideid
ega
Kaebaja palub nõuda vanglalt välja kaebaja pöördumised nr 6-43/477-1, nr 6-43/598-1, nr 643/1204-1, nr 6-43/109-1, vastused neile ning vaide. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Tõendatud ei ole, et kaebajast lähtuv oht püsis veel ka 50 päeva pärast. 11. juuni 2020 protokolli sisu tõendab, et pärast 21. märtsi 2020 intsidenti kaebajal ei olnud ühtegi rikkumist ja meetmete kasutamist õigustavad asjaolud olid ära langenud. Kokkuvõttes oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus ebaproportsionaalne.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja osutab, et isegi kui kaebaja suhtes ei oleks 21. märtsi 2020. a käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, oleks tema liikumis- ja suhtlemisvabadus siiski piiratud ja seda vangla direktori käskkirjade alusel. Tartu Vangla videovalvesüsteem säilitab salvestisi piiratud aja. Uute salvestiste lisandumisel kustuvad ajaliselt vanemad salvestised. 21. märtsi 2020. a aset leidnud sündmusi ei ole eraldiseisvalt salvestatud. Isegi, kui salvestised oleks säilinud, ei saaks neilt kontrollida kaebaja käitumist kambris. Ravipäevikust nähtub, et psühhiaater lõpetas kaebaja ravi, sest ta ei soovinud ravimeid võtta. Kui kaebaja ise ei soovinud ravimeid võtta, siis jääb selgusetuks, kuidas arst saakski tema olukorda paremaks muuta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel saaks meditsiinitöötaja otsustada üksnes kinnipeetava ravivajaduse üle, mitte aga määrata, milliste meetmete rakendamisega saab maandada isikust lähtuva ohu. Kaebaja suhtes kohaldati erinevaid abinõusid. Põhjendatud on lõpetada abinõude kohaldamine järk-järgult, jälgides isiku käitumist veendumaks, et oht on möödunud.
21.märtsi 2020. a intsidendi ajal püüdis ametnik kambrisse siseneda kaebaja enesevigastamise peatamiseks. Seetõttu oli oluline kaebaja kiirelt kontrolli alla saada ja ainsaks kiireks ning tõhusaks
võimaluseks oli konkreetset olukorda ja tingimusi arvestades gaasi kasutamine. Pärast gaasi kasutamist ei jäetud kaebajat abitusse seisu ja talle osutati asjakohast abi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
15.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud, kui isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist tema inimväärikust alandava kohtlemise ja tervise kahjustamise tõttu. Ringkonnakohus mõistab kaebaja väiteid selliselt, et kaebaja seostab alandavat kohtlemist eelkõige pikaajalise üksikvangistuse kohaldamise, üksikvangistuse ajal kaebaja vaimse tervise jälgimisest loobumise ning kaebaja vastu 21. märtsi 2020. a intsidendis pisargaasi kasutamise, samuti selle järgselt kaebaja abita jätmisega. Tervisekahjuna väidab kaebaja vaimse tervise halvenemist üksikvangistuse ajal.
16.Kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 ega sellele järgnevaid käskkirju, millega kehtestati Tartu Vanglas üldised piirangud viiruse leviku tõkestamiseks, s.h kohaldati vangla eluosakondade kambrite lukustamist ajavahemikul
16.märtsist kuni 18. maini 2020. Samuti ei ole kaebaja halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla
21.märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103, millega kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses 21. märtsi 2020 intsidendis ilmnenud kaebaja ohtlikkusega. Vaidlust ei ole selles, et viiruse leviku tõkestamiseks piirangute kehtestamise ajal ei olnud kaebajaga samasse kambrisse paigutatud teist kinnipeetavat. Seega kaebaja viibis üksikvangistuses 16. kuni
21.märtsini 2020 Tartu Vanglas viiruse tõkestamise kehtestatud piirangute tõttu, 21. märtsist kuni
18.maini 2020 nii viiruse tõkestamiseks kehtestatud piirangute kui ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ning 19. maist kuni 25. juunini 2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest alates kuni 18. maini 2020 ei erinenud kaebaja kinnipidamistingimused oluliselt vanglas kehtestatud üldiste piirangute tõttu rakendatud režiimist. Üksnes kahe nädala jooksul täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamisel rakendati kaebaja suhtes täiendavalt isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist. Selle meetme kohaldamine lõpetati 3. aprillil 2020. Olukorras, kus kaebaja suhtes kinnipidamisrežiimi piirangute kohaldamise ette näinud käskkirjad on kehtivad haldusaktid, mida kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega (p-d 25 kuni 36) selle kohta, miks kaebaja suhtes alates 16. märtsist oli üksinda lukustatud kambrisse paigutamine, samuti täiendavalt kohandatud meetmete rakendamine õiguspärane. HKMS § 201 lg 4 alusel ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda. Liiati nähtub apellatsioonkaebusest, et kaebaja kaudselt nõustub sellega, et 21. märtsi 2020. a intsident andis aluse pidada kaebajat ohtlikuks teistele isikutele ning kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid ohu ennetamiseks. Nimelt märgib kaebaja vastustaja tegevuse õigusvastasusele osutades, et kaebajal ei olnud pärast 21. märtsi 2020 ühtegi intsidenti, mistõttu hinnati põhjendamatult teda ohtlikuks ka 50 päeva hiljem, s.o täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel 11. mail 2020, mööndes sellega, et intsidendi toimumise järgselt oli ohuhinnang põhjendatult. Vastavalt tuleb hinnata eelkõige seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni 25. juunini 2020 oli õiguspärane.
17.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et 13. mai 2020. a protokollist ei nähtu põhjendused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamiseks ning seega puudus alus meetmete jätkuvaks kohaldamiseks.
18.VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või
vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme jätkuv kohaldamine oli vajalik ning kinnipeetava õigusi vähem riivava meetme kohaldamine ei oleks soovitud eesmärgile viinud. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui selle kohaldamise alus ära langeb. Seega on vanglal kohustus meetme kohaldamise ajal kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluse ja vajaduse püsimist.
19.Algselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks 21. märtsi 2020. a intsident. Vastustaja kogutud tõendite kohaselt kaebaja, viibides üksi kambris, hakkas oma pead vastu kambri ust peksma, ründas enesevigastamise tõkestamiseks kambrisse sisenenud valvurit laualt haaratud pliiatsiga ega allunud valvuri korraldustele. Vastustaja hinnangul näitab juhtunu, et kinnipeetav võib muutuda agressiivseks ükskõik mis ajahetkel (näiteks siis, kui ametnik täidab teenistuskohustusi ja siseneb järgmiseks loenduseks kambrisse, rääkimata ametnike teistest kohustustest – teostada kinnipeetava vanglasisest saatmist, anda kinnipeetavale seaduslikke korraldusi jne). Kaebaja võib olla impulsiivne ja käituda ametnike suhtes agressiivselt, kasutades selleks valimata meetmeid ja ohustada seeläbi vangla üldist julgeolekut. Julgeolekuabinõusid kohaldati raske õigusrikkumise ennetamiseks ja ametnike julgeoleku tagamiseks. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, samuti kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist põhjendas vastustaja vajadusega vähendada võimalusi kaebaja kohtumiseks teiste kinnipeetavatega, et seeläbi ennetada füüsilisi ründeid.
20.Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendusena on Tartu Vangla 13. mai 2020. a protokollis (dtl 35) esile toodud kaebaja 21. märtsi 2020. a rikkumise raskust, millest nähtub, et kaebaja võib käituda impulsiivselt ja ametnike suhtes agressiivselt ning sellest lähtuva kaebaja väga kõrge ohtlikkusega, mistõttu tuleb tagada, et kaebaja ei saaks toime panna fataalsete tagajärgedega rikkumisi. Vastustaja ametnike hinnangul ei olnud kaebajast lähtuv oht kaaskinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnikele ära langenud. Julgeolekuabinõude jätkamist pidasid põhjendatuks nii inspektor-kontaktisik, uurimisosakonna spetsialist ning ka üksuse juht. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja põhjendused asjakohased ja asjaolusid arvestades piisavad meetmete jätkuvaks kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaebaja tõepoolest ei pannud toime uusi ründeid. Kuid sellest järeldu, et kaebajast lähtuv oht oli möödunud. Täiendavad julgeolekuabinõud ning ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine vähendas oluliselt võimalusi ründe kordumiseks. Vastustajal on kohustus tagada nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike julgeolek ja tagada üldine kord vanglas. 21. märtsi 2020. a kaebaja ründe äkilisuse ja intensiivsuse tõttu nendel asjaoludel tuleb pidada õigustatuks järeldust, et kaebajast lähtuv oht ei olnud ära langenud. Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine õiguspärane.
21.Kaebaja väidab küll täiendavate julgeolekuabinõude ebaproportsionaalsust, aga ei ole osutanud võimalusele maandada enda ohtlikust muu meetme kasutamisega. Ka ringkonnakohtus ei näe, et olukorras, kus kaebaja hinnati ohtlikuks impulsiivse füüsilise ründe ohu tõttu, saanuks kaebajast lähtuvat ohtu maandada mõne muu, kaebaja põhiõigusi vähem riivava meetme kohaldamisega. Seetõttu ei ole alust pidada vangla kohaldatud meetmeid ülemäärasteks. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et õiguskantsler, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 peavad põhjendatuks üksikvangistuse kohaldamist üksnes lühiajaliselt. Nagu põhjendatult osutas halduskohus, on tegemist soovituslike seisukohtadega. Soovituse järgmisel ei saanud vangla mööda vaadata kaebajale antud ohuhinnangust ega sellest, milliseid meetmeid oli võimalik ohu
maandamiseks rakendada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalseks ainuüksi meetmete kohaldamise kestuse tõttu.
22.Kaebaja heidab vastustajale veel ette täiendavate julgeolekuabinõude jätkuval kohaldamisel kaebaja terviseseisundi, täpsemalt psüühiliste häirete, arvestamata jätmist. Sealjuures kaebaja taotles vastustajalt üksikvangistuse lõpetamist või leevendamist viitega psüühilistele probleemidele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esile toodud probleemid vaimse tervisega ei välistanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Arsti soovitusel vastustaja leevendaski kaebaja suhtes kohaldatud meetmeid ning lubas isiklike asjade ja riiete kasutamist alates 3. aprillist 2020. Samas olnuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastatud ohu maandamise eesmärgiga otseses vastuolus meetme leevendamine muus osas, kuna vastustaja hindas kaebaja ohtlikuks just suhetes teiste kinnipeetavate ja vangla ametnike. Alusetu on kaebaja etteheide, et vastustaja jättis tähelepanuta kaebaja vaimse tervise probleemi ega taganud meditsiinilist abi. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttelt (dtl 266) nähtub, et 30. märtsil 2020 määras arst talle ärevust, isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi, millest kaebaja ise loobus, misjärel arst lõpetas ravi. Seega on kaebajale olnud tagatud meditsiiniline abi, kuid kaebaja ei olnud valmis seda vastu võtma. Sama arst on 11. septembri 2020. a kirjas (dtl 216) kinnitanud, et kaebajal esineb segatüüpi isiksushäire, mis ei piira tema võimet karistust kanda. Kokkuvõtvalt ei ole kohtumenetluses ilmnenud andmeid, mis kinnitaks kaebaja väidet, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olnuks välistatud tema terviseseisundi tõttu. Ka ei ilmne tõenditest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks toonud kaasa kaebaja terviseseisundi halvenemise. Meditsiinikaardi väljavõttest ei ilmne, et kaebajal olnuks mingeidki kaebusi vaimse tervise kohta pärast arsti määratud ravimitest loobumist kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni. Kaebaja ei ole väitnud selliste kaebuste tekkimist ka hilisemal ajal.
23.Kaebaja esitas kohtumenetluses halduskohtule 11. juuni 2020. a kuupäeva kandva protokolli pealkirjaga „Kinnipeetav Xi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaline lõpetamine“ (tl 37). Protokolli kohaselt peeti põhjendatuks lõpetada käeraudade kasutamine ning raseerimisvahendite keeld, kuid jätkata lukustamist. Vastustaja ei ole protokolli esitanud ega kinnitanud selle koostamist. Samuti ei lõpetatud tegelikkuses kaebaja suhtes käeraudade kohaldamist. Kaebaja suhtes käeraudade kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel apellatsioonimenetluses haldusasjas nr 3-20-1687 märkis ringkonnakohus
22.märtsi 2022. a otsuses, et peab võimalikuks, et vanglas arutati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist ning protokollis märgitud kuupäevas (9. mai 2020) on viga ja tegelik otsustamine toimus 9. juunil 2020. See oleks kooskõlas ka vangla poolt kaebajale
30.juunil 2020 antud selgitusega, mille kohaselt arutatakse julgeolekuabinõude pikendamist kord kuus, samuti asjaoluga, et maikuus arutati julgeolekuabinõude pikendamist samuti kuu esimeses pooles. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et arutelu kaebaja julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle toimus hiljemalt 13. juunil 2020 (lahendis ekslikult märgitud 13. mail 2020), kuid vanglal jäi selle kohta protokoll vormistamata. Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal. Kaebaja esitatud protokollist nähtuvalt lahknesid vastustaja ametnike seisukohad küsimuses, kas jätkata kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Meetmete jätkamisel sai otsustavaks kaebaja ründe raskus koostoimes tema varasema käitumisega vangistuse ajal, mistõttu leiti siiski, et vajalik on täiendav aeg kaebajast lähtuva ohu vähenemises veendumiseks. Ringkonnakohus ei näe, et olukorras, kus kaebaja oli toime pannud ründe vanglaametniku vastu, hiljem loobunud muu hulgas ärevuse ja unehäirete leevendamiseks määratud ravist ja vangla oli rakendanud temast lähtuva ohu maandamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli 2020. a juuni esimeseks pooleks selgunud, et oht on taandunud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et vanglal
lasus kohustus tagada nii teiste kinnipeetavate kui ka vangla ametnike ohutus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine 25. juuni 2020. a käskkirjaga, s.o enne järgmise korralise hindamise tähtaega osutab samas, et vastustaja hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse püsimist jooksvalt ning lõpetas meetmete kohaldamise kohe, kui alus selleks ära langes (ootamata ära järgmise nn korralise hindamise tähtaega).
24.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka kaebaja suhtes 21. märtsil 2020 pisargaasi kasutamise õiguspärasuse, samuti pärast intsidenti kohase abi osutamise osas. Põhiosas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses isegi üritanud halduskohtu otsuse asjakohaseid põhjendusi ümber lükata. Seetõttu ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse põhjendusi.
25.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja siiski, et vastustaja ebaõigesti tuvastas, et intsidendi käigus kaebaja ründas valvurit laualt võetud pliiatsiga. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus kaebaja seab kahtluse alla intsidendis osalenud valvuri kirjelduse sündmusest. Ringkonnakohtu hinnangul on valvuri ettekandes esitatud sündmuste kirjeldus loogiliselt jälgitav ja annab eluliselt usutava pildi toimunud intsidendist. Ettekande kohaselt (dtl 199) suhtles kaebaja valvuriga läbi kambri ukse avatud luugi. Kaebaja hakkas erikohtlemisest keeldumise järel ennast agressiivselt vigastama pea peksmisega vastu kambri ust. Valvur kutsus koheselt raadiosaatja teel abi, ning üritas peatada kaebaja enesevigastamise. Kui kaebaja nägi, et valvur sai ukse lahti, jooksis ta laua juurde ja krabas pihku pliiatsi. Seejärel hakkas kaebaja valvuri suunas jooksma, millele valvur reageeris gaasi kasutades. Kaebaja peatus ja laskus ühele põlvele, kuid ei allunud korraldusele pliiats käest visata. Pärast paari sekundi möödumist üritas ta uuesti valvuri suunas liikuda, millele valvuri reageeris kambrist väljumise ja kambri lukustamisega. Uuesti siseneti kambrisse ühes koheselt saabunud abijõududega. Kaebaja ei eita valvuriga suhtlemist ega sellele järgnenud enesevigastamist. Viimast kinnitab ka intsidendi järel toimunud terviseseisundi kontrolli protokoll (dtl 202), millist nähtuvalt tuvastati kaebajal peas muhk ja marrastus. Halduskohtumenetluses ei ole ilmnenud, et intsidendis osalenud valvuril olnuks ajend ise kaebajat kahjustada või esitada intsidendi asjaolusid moonutatult. Seevastu kaebaja oli intsidendi ajal ilmselt tugeva ärrituse seisundis (kaebaja ise väidab psühhoosi esinemist), mistõttu on vähemalt kaheldav, kas tema ümbritseva tajumise võime oli tavapärane. See seab kahtluse alla sellegi, kuidas kaebaja juhtunut mäletab. Lisaks tabas kaebajat pisargaas, mis põhjustas omakorda tugeva füüsilise ärrituse ning eeldatavalt vähendas kaebaja võimet ümbritsevat märgata. Seetõttu peab ringkonnakohus valvuri kirjeldust sündmustest tõepäraseks ning jätab kõrvale kaebaja versiooni. Lisaks kahtlustele tema võime osas tajuda ja mäletada sündmusi intsidendi ajal, on kaebaja ise asjast vahetult huvitatud isikuks. Viimane asjaolu lubab kahelda kaebaja objektiivsuses sündmuste kohta väidete esitamisel. Olukorras, kus kaebaja kambris puudus valvekaamera, ei saaks ka vangla valvekaamera videosalvestusega tõendada kaebaja väiteid intsidendi kohta. Valvekaamerast nähtuks üksnes väljaspool kambrit toimunud tegevus. Selles osas aga asjas vaidlust ei ole. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määravat tähendust sellel, et vastustaja ei võtnud samme valvekaamera salvestuse säilitamiseks, kuigi salvestuse säilitamiseks võinuks pidada siiski soovitavaks.
26.Nendel asjaoludel ei näe ka ringkonnakohus, et valvuril olnuks kaebaja ründe peatamiseks kasutada mõni kaebajat vähem kahjustav meede. Arvestada tuleb siinkohal nii seda, et valvur sisenes kambrisse üksinda kui sedagi, et valvur pidi ründe tõkestamise meetme valiku otsustama kiiresti. Kujunenud olukorras esinesid nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka määruse nr 44 § 44 lg-s 1 sätestatud alused gaasi kasutamiseks erivahendina. Asjaoludest nähtuvalt ei saa gaasi kasutamist pidada ülemääraseks.
27.Vaidlust ei ole, et pärast intsidenti vajas kaebaja meditsiinitöötaja täiendavat abi, kuna pärast esmast läbivaatust umbes poole tunni pärast kaotas teadvuse vere madala hapnikusisalduse tõttu, samuti et kaebaja meditsiinilist abi ka sai. Samas väidab kaebaja jätkuvalt, et talle ei võimaldatud pesemisvahendeid, käterätti ega vahetusriideid. Ka selles osas ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on selgitanud, et gaasi mõju vähendamiseks tuleb nägu ja silmi veega loputada. Pesemisvahendi ja käteräti kasutamine üksnes suurendavad ärritust ning pikendavad taastumise aega. Olukorras, kus gaasi lasti kaebajale näo piirkonda ei olnud riiete vahetamine kaebaja enesetunde parandamiseks nõutav. Oluline on siinkohal, et meditsiinitöötaja vaatas kaebaja üle, teades gaasi kasutamisest ega näinud ette kaebaja soovitud pesemisvahendite kasutamist või vahetusriideid. Seega tagati kaebajale nõutav abi ega koheldud teda väärikust alandaval viisil ka intsidendile järgnevalt.
28.Kokkuvõtvalt tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kaebaja põhisõigusi on küll riivatud, kuid riived on olnud proportsionaalsed ega alandanud kaebaja väärikust. Seega ei ole täidetud mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Lisaks ei ole kaebaja tervise kahjustamine tõendatud.
29.Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
30.Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, kuna kaebaja kirjavahetus vanglaga, samuti vaideotsus ei tõenda 21. märtsi 2020. intsidendi või kaebaja üksikvangistuses viibimise asjaolusid. Halduskohus on täiendavate tõendite kogumisest keeldumist põhjendanud 17. augusti 2021. a määruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidluse asjaolud selles osas muutunud. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks halduskohtu määruses esitatud põhjendustest hoolimata on tõendite kogumine siiski vajalik.
31.HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
32.Ringkonnakohus peab põhjendatuks asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3) kohtuotsuse avaldamisel kaebaja isikuõiguste kaitseks, kuna otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.