Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1634 28. aprill 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 12. novembri 2020. a määruse resolutsiooni punkt 2 ja Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni punkt 1.
2.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 31. augustil 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Halduskohtule esitatud kaebusest ja kaebaja vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest, ning leiab, et kahju tekkis karantiini tõttu üksikvangistuses viibimise ajal, samuti lukustatud kambris ja rahunemiskambris viibimise ajal ning pisargaasi kasutamise tõttu. Kahjunõude suuruseks on 25 000 eurot.
Tartu Halduskohus tagastas 12. novembri 2020. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja vaidlustas Tartu Vangla meditsiiniosakonna tegevust talle abi osutamisel ja tema terviseseisundi jälgimisel (resolutsiooni p 2). Kohus jättis kaebuse ülejäänud osas teist korda käiguta ja andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks seitse päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 3).
2.1.Kaebaja esitas Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milles nõuab hüvitist muu hulgas selle eest, et üksikvangistuses viibides ei saanud ta piisavalt arstiabi ja meditsiinitöötajad ei jälginud piisavalt tema tervist. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Kuna kaebaja väidab vähest arstlikku kontrolli ja arstiabi ehk vaidlustab vangla meditsiiniosakonna tegevust tervishoiuteenuse osutamisel, soovides saada sellega tekitatud kahju eest hüvitist, on vangla ja kaebaja vahel eraõiguslik suhe. Vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebus tuleb
3-20-1634 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada osas, milles nõutakse hüvitist vangla meditsiiniosakonna tegevuse eest kaebajale abi osutamisel ja tema terviseseisundi jälgimisel. Kaebaja võib oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtusse.
2.2.Kaebuse ülejäänud osa käiguta jättes lähtus halduskohus sellest, et kaebuse selles osas on esitatud kahjunõue vangla vastu. Halduskohus palus kaebajal veel kord selgitada, kui suure osa 25 000 euro suurusest kahjuhüvitusest moodustab tervisekahju eest nõutav hüvitis ja kui suure osa inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju eest nõutav hüvitis. Kahjude eristamine on vajalik asja sisulisel lahendamisel, aga ka riigilõivu tasumisel ja selle tasumisest vabastamisel.
3.Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles kirjutas: „Halduskohus 12.11.2020 tagastas kaebuse osas, milles vaidlustan Tartu Vangla meditsiiniosakonna tegevuse.“ Edasi kirjutas kaebaja: „Halduskohus on mind seoses meditsiiniosakonna tegevusele kaebusega valesti mõistnud. Minu kaebus ei seisne otseselt meditsiiniosakonna vaid Tartu Vangla, kui riigi tegevusele. Nimelt puudub Eesti riigil (Tartu vangla) seadustes nõue jälgida üksikvangistuses isiku füüsilist ja psüühilist seisundit. Mille tulemusel jäeti mind korduvalt abitusse seisundisse.“
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2021. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2 muutmata (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus selgitas, et edasi on kaevatav ainult ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 1.
4.1.Ringkonnakohus ei nõustunud kaebajaga, et vangistust reguleerivates õigusaktides pole nõuet, et Eesti riik (Tartu Vangla) peab jälgima üksikvangistuses viibiva isiku füüsilist ja psüühilist seisundit. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 järgi on vangla arst kohustatud jälgima kinnipeetava terviseseisundit ka ajal, kui tema suhtes kohaldatakse täiendavaid piiranguid ja ta on paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse.
4.2.Tulenevalt VangS § 52 lg-st 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-st 1 kujuneb tervishoiuteenuse osutamisel vanglas vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. Selline vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamise või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (vt RKHKo 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9). Kuna tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses, tagastas halduskohus kaebuse vangla meditsiiniosakonna tegevuse osas HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel õigesti. Ka ei ole halduskohus kaebaja tahet meditsiiniosakonna tegevuse vaidlustamisel valesti mõistnud. Kaebaja kinnitas vastuses kohtunõudele, et halduskohus on kaebaja tahet õigesti mõistnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus. Kaebaja on seisukohal, et vastutab vangla, mitte meditsiiniosakond, sest vangla rikkus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. VangS ei näe ette vangla arsti kohustust jälgida kinnipeetavat, kelle suhtes on kohaldatud täiendavat julgeolekuabinõu või ohjeldusmeedet. Kaebaja juhtum näitab, et teda ei jälgitud. CPT on rõhutanud, et üksikvangistuses peetava kinnipeetava tervist peab iga päev jälgima meditsiinitöötaja. Vangla kui riigiasutus peab tagama kaebajale inimväärikad tingimused vangistuse kandmisel. Ei tohi ületada neid kannatusi ja raskusi, mis vältimatult kaasnevad vangistusega. Ei tohi kahjustada vaimset tervist. Vangla kui riigivõim peab tagama, et meditsiinitöötaja jälgiks kinnipeetavat. Vangla seda ei teinud. Nii polnud meditsiinitöötajal võimalik kindlaks teha, kas üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine kahjustas kaebaja tervist. Tervishoiutöötaja peaks vangla direktorit teavitama, kui üksikvangistusse paigutamine ohustab kinnipeetava tervist. 2(4)
3-20-1634 Kaebaja esitas Riigikohtule pöördumise, milles juhtis tähelepanu, et Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi nr 13579/09 Razvyazkin vs. Venemaa järgi peab pikaajalises üksikvangistuses viibiva isiku seisundit pidevalt hindama, sh tuleb hinnata üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele tervisele. Selline nõue peab tulenema kinnipidamisasutusele kohaldatavatest õigusaktidest. Eesti riigi ja Tartu Vangla õigusaktides sellist nõuet pole. Kaebaja viitab „Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande“ lk-l 138 olevale § 52 kommentaarile 1.
6.Vastustaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väide, et nõue on seotud vangla tegevusega, mitte meditsiiniosakonna tegevusega. Meditsiiniosakond on Tartu Vangla struktuuriüksus, mitte iseseisev asutus või haldusorgan. Ka meditsiiniosakonna tegevus on käsitatav Tartu Vangla tegevusena. Sellise tegevuse puhul on selgelt tegemist tervishoiuteenuse osutamise kui eraõigusliku suhtega. Asjaolu, et kaebaja etteheited on seotud ajaga, mil ta viibis eraldatud lukustatud kambris, ei muuda õigussuhte olemust. Kui kaebaja leiab, et meditsiinitöötaja oleks pidanud iga päev käima tema juures tervist kontrollimas ja vajaduse korral abi osutamas, on see käsitatav tervishoiuteenuse raames toimuva tegevusena.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium tühistab kohtumenetluse normi (HKMS § 120 lg 1 p 1) rikkumise tõttu halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 1. Avaldatavas määruses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
8.Kaebuse eseme määrab kaebaja (HKMS § 41 lg 1). Kohtud ei ole kaebaja tahet õigesti mõistnud.
9.Halduskohus tagastas vangla meditsiiniosakonna tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude põhjusel, et nõude läbivaatamine on maakohtu pädevuses. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga ja jättis määruskaebuse rahuldamata. Kohtud leidsid, et kaebuse tagastatud osas nõutakse tervishoiuteenuse osutamisel vangla meedikute tekitatud kahju hüvitamist ja selle nõude lahendamine on maakohtu pädevuses. Kaebaja kohtute põhjendusega ei nõustu ja on palunud tühistada kohtute määrused. Riigikohtus on vaidlustatavad ainult kohtute määruste resolutsioonide kaebuse osalist tagastamist käsitlevad punktid.
10.Määruskaebusest nähtub, et kaebaja ei soovi nõuda vanglalt hüvitist vangla meedikute otsustusruumis oleva kutsealase tegevusega tekitatud kahju eest.
11.Halduskohus tuletas kaebaja tahte saada hüvitist vangla meditsiinitöötaja tegevusetusega (üksikvangistuses arstiabi osutamata ja tervise jälgimata jätmisega) tekitatud kahju eest kaebaja vastusest, milles viimane vastas kohtunõudes esitatud küsimustele. Halduskohus küsis kaebajalt 17. septembri 2020. a kohtunõudes: „Kas kohus mõistab kaebajat õigesti, kui järeldab, et kaebaja on esitanud kahjunõude seoses järgnevaga: 1) kaebajat on hoitud väga pikalt üksikvangistuses, eraldatud lukustatud kambris; 2) kaebaja terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest ei tehtud välja; 3) üksikvangistusest tingitud psühhoosi esinemisel kasutati rahustamiseks pisargaasi; 4) peale pisargaasi kasutamist paigutati kaebaja rahunema kambrisse nr E1192, kus talle ei võimaldatud pesemisvahendeid, käterätti ega puhtaid riideid, et vabaneda gaasist; 5) üksikkambrisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik isiklikud esemed (televiisor, ajakirjad, ristsõnad jne); 6) vangla on üksikvangistust pidevalt pikendanud ilma seda asjakohaselt põhjendamata.“ Kaebaja vastas, et kohus on teda kõigis kuues punktis mõistnud õigesti. Veel küsis kohus, kas kaebaja nõuab kahju hüvitamist Justiitsministeeriumilt või vanglalt. Kaebaja vastas, et vanglalt. Kohus palus kaebajal selgitada, kas vähese arstliku kontrolli all peab kaebaja 3(4)
3-20-1634 silmas pisargaasi kasutamise aegset arstiabi või laiemalt üksikvangistuses antavat arstiabi. Kaebaja vastas, et arstiabi üldisemalt.
12.Nende küsimuste ja vastuste põhjal ei olnud kolleegiumi arvates õige teha järeldust, et kaebaja esitas halduskohtule vangla vastu muude kahjunõuete kõrval ka nõude hüvitada vangla meditsiinitöötajate kutsealase tegevusetusega tekitud kahju.
13.Määruskaebuses ringkonnakohtule väitis kaebaja: „Halduskohus on mind seoses meditsiiniosakonna tegevusele kaebusega valesti mõistnud. Minu kaebus ei seisne otseselt meditsiiniosakonna vaid Tartu Vangla, kui riigi tegevusele. Nimelt puudub Eesti riigil (Tartu vangla) seadustes nõue jälgida üksikvangistuses isiku füüsilist ja psüühilist seisundit. Mille tulemusel jäeti mind korduvalt abitusse seisundisse.“ Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidab kaebaja: „Vangla kui riigivõim peab tagama, et meditsiinitöötaja jälgiks kinnipeetavat. Vangla seda ei teinud. Nii polnud meditsiinitöötajal võimalik kindlaks teha, kas üksikvangistusse paigutamine ja seal viibimine kahjustas kaebaja tervist.“ Osundatust nähtub, et kaebaja ei väida vangla meditsiinitöötaja omaalgatuslikku õigusvastast tegevusetust. Määruskaebustest ilmneb, et kaebajal ei ole pretensioone vangla arstide vastu. Kaebaja väidab, et kahju on tekitanud vangla kui kinnipidamisasutus, kelle ülesandeks on korraldada vangla meditsiinitöötajate tööd. Kaebaja väidab, et vangla haldustegevusetuse tõttu polnudki vangla meditsiinitöötajal võimalik oma ülesandeid täita. See on selgelt kahjunõue, mis on esitatud vangla kui riigivõimu kandja vastu, kes on tekitanud kahju sellega, et pole korraldanud vangla meedikute tööd. Kolleegium märgib, et kaebaja võib silmas pidada seda, et vanglaametnikud, kelle ülesandeks ei olnud kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamine, kas ei informeerinud õigel ajal vangla arste (meditsiiniosakonda) kaebaja muutunud kinnipidamistingimustest või tähelepanekutest, mis võisid viidata kaebaja tervises toimunud muutustele, või ei kohustanud arste jälgima kaebajat üksikvangistuse ajal. Kaebuse lahendamisel tuleb aga kindlasti jõuda selgusele, milline roll oli vangla meedikutel kaebaja väidetud kahju tekitamisel. Halduskohus peab kaebust lahendades kontrollima kaebaja väidet, et vangla ei informeerinud piisavalt vangla arste kaebaja kinnipidamistingimustes toimunud muudatustest. Muu hulgas peab halduskohus kontrollima, kas vangla tagas kaebaja üksikvangistuses hoidmise ajal talle piisava arstliku kontrolli. Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmise kui vangla haldustoimingu, sõltumata sellest, kas kontroll oli ebapiisav vangla haldustegevuse või meditsiinitöötajate eksimuse tõttu.
14.Eelneva tõttu on kolleegium seisukohal, et kaebaja on esitanud 25 000 euro suuruse kahjunõude vangla kui muu hulgas vangla meditsiinitöötajate tööd korraldava asutuse vastu. Kaebuse läbivaatamine on tervikuna halduskohtu pädevuses.
15.Riigikohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.