Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Janek Riives Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. oktoobril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 31. augustil 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud hüvitamiskaebuse (dtl 1-3, 78-79). Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule riigi õigusabi taotluse ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 4-7, 9-11). Samuti esitas kaebaja taotlused nõuda Tartu Vanglalt välja videosalvestised, kahjunõue nr 113/142-1 ja vangla vastus nr 1-13/142-2, Eesti Töötukassalt 27. detsembri 2020. a otsus nr TVH/19/058559 ja Sotsiaalkindlustusametilt otsus nr P26-2020-1238.
2.Tartu Halduskohus jättis 17. septembri 2020. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja (dtl 83-84).
3.Kaebaja esitas 22. septembril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et esitab kahjunõude Tartu Vangla vastu ning kohus on kaebust kõigis kuues punktis õigesti mõistnud (dtl 95-96). Seejuures täpsustas kaebaja, et peab vähese arstliku kontrolli all silmas laiemalt üksikvangistuses antavat arstiabi ja terviseseisundi jälgimist. Enamus üksikvangistuse perioodi ükski arst kaebaja terviseseisundit ei jälginud. Esitatud kahjunõue seisneb ebainimlikus ja alandavas kohtlemises, samuti oli mõju kaebaja psüühilisele tervisele.
4.Tartu Halduskohus kuulutas 12. novembri 2020. a määrusega haldusasja nr 3-20-1634 menetluse kinniseks (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse osas, milles kaebaja vaidlustas Tartu Vangla meditsiiniosakonna tegevust kaebajale abi osutamisel ja kaebaja terviseseisundi jälgimisel (resolutsiooni p 2), jättis kaebuse ülejäänud osas teist korda käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (resolutsiooni p 3), ning jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4) (dtl 100-103).
5.Kaebaja esitas 15. novembril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles rõhutas, et tema kahjunõue seisnes väärikuse alandamises, tervise kahjustamises, aga ka piinamises ja ebainimlikus käitumises (dtl 104-105). Kaebajal on raske oma kannatusi sõnadesse panna ja rahas mõõta. Samuti on üheselt mõistetav, et kaebaja jäeti pooleks päevaks abitusse seisu, riided gaasiga koos. Ka rõhutas kaebaja, et asjakohane oleks kaebajale võimaldada esindaja.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12. novembri 2020. a määruse resolutsiooni p-d 2 ja 4 muutmata (dtl 117-119).
7.Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 28. aprilli 2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu 12. novembri 2020. a määruse resolutsiooni p 2 ja Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni p 1 (dtl 142-145).
8.Tartu Halduskohus võttis 4. mai 2021. a määrusega haldusasja materjalide juurde väljavõtte kaebaja vabakasutuskontost ajavahemiku 1. mai kuni 30. august 2020 kohta, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 150-153). Samuti kohustas kohus kaebajat teavitama, kui suure osa 25 000 euro suurusest kahjuhüvitisest moodustab tervisekahju ja kui suure osa inimväärikuse alandamine, ning millises vormis ta asja läbivaatamist soovib, ja jättis kaebaja 15. novembri 2020. a riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata.
3-20-1634
9.Kaebaja esitas 6. mail 2021 vastuse, milles tõi välja kahjuosade suurused ning teatas, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (dtl 154). Seejuures soovis kaebaja teada, kas kohtul on olemas Kaarel Redi 2. aprilli 2020. a e-kiri.
10.Tartu Vangla esitas 24. mail 2021 vastuse kaebusele, mida täiendas 1. juunil 2021 (dtl 217222, 241).
11.Vastustena kohtunõudele esitasid Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet 27. mail 2021 kaebaja osas tehtud otsused (dtl 230-237).
12.Tartu Halduskohus otsustas 28. juuni 2021. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele õiguse esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 22. juulil 2021 ja neile vastuväiteid hiljemalt 6. augustil 2021, jättis kaebaja taotluse videosalvestise väljanõudmiseks rahuldamata, tagastas vastustajale tõendid ning teatas, et teeb otsuse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 3. septembril 2021 (dtl 243-245).
13.Tartu Halduskohtusse saabusid 12. juulil 2021 kaebaja täiendavad seisukohad, milles muuhulgas sisaldus taotlus täiendavate tõendite kogumiseks (dtl 248-251).
14.Kaebaja esitas 22. juulil 2021 täiendavad tõendid (dtl 268-269).
15.Kaebaja esitas 10. augustil 2021 kohtule avalduse, milles soovis teada, kas 12. juulil 2021 kohtusse saabunud vastuväites nimetatud dokumendid, mille välja nõudmist kaebaja taotles, on kohtul olemas (dtl 272).
16.Tartu Halduskohus jättis 17. augusti 2021. a määrusega rahuldamata kaebaja 12. juuli 2021. a taotluse täiendavate tõendite kogumiseks (dtl 276-277).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 17.1.Tartu Vangla rakendas väga pikalt kaebaja suhtes üksikvangistust eraldatud lukustatud kambris, hoides kaebajat 1/3 aastast täielikus sotsiaalses isolatsioonis ilma võimaluseta kellegagi suhelda, olles teadlik, et kaebaja on raskete vaimsete psüühiliste häiretega. Vangla ei teinud välja kaebaja pöördumistest, et see on ebainimlik.
17.2.Vangla ei teinud välja ka psühholoog K. Redi 2. aprilli 2020. a pöördumisest, et üksikvangistuses on oht ennast vigastavale, suitsiidsele käitumisele. Hoolimata soovitusest, keegi kambrisse paigutada, et vähendada sotsiaalset isolatsiooni, seda ei täidetud. Vanglale on teada ka sellekohased rahvusvahelised uuringud, seisukohad ja nõudmised.
17.3.Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on korduvates raportites esitanud soovitused, et vangla peaks tervishoiupersonali teavitama igast vangi karistuskambrisse või muul viisil üksikvangistusse paigutamise juhtumist ning tervishoiupersonal peaks külastama sellist vangi kohe tema sellise paigutamise alguses ja seejärel regulaarselt vähemalt üks kord päevas, tagades talle vajadusel arstiabi ning ravi. Tervishoiutöötajad peaksid alati vangla direktorit teavitama, kui üksikvangistusse paigutamine vangi tervist tõsiselt ohustab.
17.4.Kaebaja terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest ei tehtud välja.
3-20-1634
17.5.Üksikvangistusest tingitud psühhoosi esinemisel kasutati rahustamiseks erivahendit – pisargaasi. Erivahendi kohaldamine on lubatud üksnes siis, kui muud vahendid (nt hoiatamine, tavaline füüsiline jõud, kinnipeetava sulgemine ruumi vms) ei ole tulemust andnud või ei ole selliste vahendite kasutamine võimalik. Kaebaja viibis üksinda lukustatud kambris – peale iseenda ei olnud kaebaja ohtlik mitte kellelegi. Valvuri ukse lukust avamine, pisargaasi kambrisse laskmine, ei olnud õigustatud ilma, et eelnevalt oleks proovitud muid vahendeid. Intsident leidis aset alla minuti. Valvur avas ukse, lasi kohe gaasi kambrisse ja mingit ohtu valvurile ei olnud. Kaebaja ei rünnanud valvurit.
17.6.Peale pisargaasi kasutamist paigutati kaebaja nn rahunema kambrisse nr E1192, kus kohe teostas arst meditsiinilise läbivaatuse. Arst tuvastas, et kaebaja on pisargaasiga koos, silmi avada ei saa. Peale arsti lahkumist hoiti kaebajat selles kambris pool päeva. Kogu selle aja vältel ei võimaldatud kaebajale pesemisvahendeid, käterätti ega riideid, et vabaneda pisargaasist näol, nahal ja riietel ning et vähendada gaasist tekkinud ja esinevat valu. Selline käitumine on samuti väga küüniline, piinav, alandav ja alavääristav.
17.7.Edaspidi paigutati kaebaja nädalateks üksikkambrisse, kus võeti ära kõik isiklikud esemed, mis samuti on piinav ja eriti küüniline tegevus. Arvestades, et psühhoos tekkis just üksikvangistuse kohaldamise tagajärjel, sotsiaalsest isolatsioonist ning vaimse simulatsiooni puudulikkusest, siis esemete äravõtmisega tehti olukord veel hullemaks, sest ära võeti kõik esemed, mis vähegi võimaldasid positiivset stimulatsiooni.
17.8.Edaspidi paigutati kaebaja mitmeks kuuks üksikvangistusse, pidevalt seda pikendades, ilma asjakohaselt seda põhjendamata. Ebaselgeks jääb, milles seisnes ohtlikkus kuu aja möödumisel, kohaldamise vältel ning milliseid kontrollimehhanisme rakendati kuu jooksul selle kindlakstegemiseks, milles seisnes julgeolekuabinõude jätkuval kohaldamisel isikust tulenev oht vangla julgeolekule. Intsident ise, millest on möödas mitu kuud, ei saa olla pikendamise põhjus.
17.9.Väär on vangla väide, et kaebaja jooksis kiiresti laua juurde. Kamber on ainult 4 m pikk ja kaebaja tegi ainult 2,5 sammu tagasi, samuti ei haaranud kaebaja pliiatsit ega pastakat laualt. Kaebajal oli kollane pliiats kogu aeg käes. Samuti on väär väide, et enne gaasi laskmist hakkas kaebaja valvuri poole jooksma. Täiesti vastuoluline on väita, et avada gaasirelva kabuur, sellest välja võtta gaasirelv, sihtida ja lasta, et sellele kulub palju vähem aega, kui lihtsalt ja kõigile ohutult sulgeda kambri uks, mille valvur just avas ja mille juures viibis.
17.10.Väär on vangla väide, et kui kaebaja loobus ise pakutavast ravist, siis ei ole alust järeldada, et vangla on jätnud kaebaja abita. Ravimid, mida arst kaebajale määras, omasid tugevaid kõrvalmõjusid, mistõttu pidi kaebaja nendest ravimistest loobuma.
18.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.
18.1.Perioodil 16.–21. märts 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 alusel. Perioodil 21. märts–18. mai 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud nii vangla direktori käskkirjade kui ka peaspetsialist-korrapidaja 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 alusel. Perioodil 18. mai –25. juuni 2020. a oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud üksnes 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 alusel. Seega oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus vaidlusalusel perioodil piiratud erinevate haldusaktide alusel.
18.2.Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirati õiguspäraselt kinnipeetavate (sh kaebaja) liikumis- ja suhtlemisvabadust. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist.
3-20-1634 Käskkiri, mille alusel piirati kinnipeetavate vanglasisest ja –välist liikumis- ja suhtlemisvabadust anti vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. Käskkirjast nähtuvad nii selle andmise õiguslik kui ka faktiline alus ning põhjendused. Käskkiri on välja antud pädeva isiku poolt, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Seega piirati kinnipeetavate (s.h ka kaebaja) liikumis- ja suhtlemisvabadust õiguspäraselt.
18.3.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kuna vangla ei nõudnud piirangute kohaldamise ajal kinnipeetavatelt justiitsministri 20. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 591 sätetatud elektriseadmete kulude hüvitamist, siis elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel, kõikides elukambrites on terminalide vahendusel võimalik kuulata nelja raadiokanalit (Vikerraadio, Raadio 2, Retro FM ja Raadio 4 (vene keeles)). Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge nagu sudoku ja värvimiseks mandala töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19. märtsist 2020. a võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite nt šokolaadi 50-100 g, kuivatatud puuvilju 100g, suhkruga teed.
18.4.Vangla dokumendihaldusprogrammist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 või sellele järgnevaid käskkirju, millega otsustati jätkata kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist seoses COVID-19 viirushaiguse leviku tõkestamise vajadusega.
18.5.Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 alusel tingisid 21. märtsi 2020. a kella 10 paiku aset leidnud sündmused. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati raske õigusrikkumise ennetamiseks ja ametnike julgeoleku tagamiseks. Käskkirjast nähtuvalt oli isiklike esemete kasutamise ja isiklike riiete kandmise keelamine vajalik, kuna sellega on piiratud kinnipeetava võimalus end vigastada. Nimetatud meede on vajalik ja eesmärgipärane ka selleks, et kinnipeetava kasutuses ei oleks esemeid, mida oleks võimalik kasutada ründerelvana või millest ründerelva valmistada ning vähendada sellise peitmisvõimalusi.
18.6.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 1 alusel on õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid ka isiku enda kaitstavate õigushüvede kaitseks.
18.7.Kaebaja 21. märtsil 2020. a kehtinud individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt on kaebajat kriminaalkorras karistatud 6 korral. Vangistuses viibib kaebaja 4. korda. Käesolevalt kannab kaebaja karistust narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Vangistuse ajal on teda kriminaalkorras karistatud vägivalla kasutamise eest võimuesindaja suhtes ning väljapressimise eest. Varasemalt on kaebajat karistustatud nii vägivalla kuritegude kui ka narkokuriteo eest. Kuritegude toimepanemise peamiseks soodusteguriks on varasemalt olnud amfetamiini tarvitamine ja soov saada materiaalset kasu. 1997. a on
3-20-1634 kaebaja vägivallakuriteo toime pannud alkoholijoobes. Viimaste kuritegude toimepanemisel on kaebaja kasutanud füüsilist vägivalda või vägivallaga ähvardamist. Isikule on olnud omane tegutsemine hetkeemotsiooni ajel, suutmatus kontrollida tundeid, mille tulemuseks on piiratud otsustusvõime ja kontrollimatu tegevus. Kaebaja on vanglas hinnatud ohtlikuks ametnikele ja konkreetsele täiskasvanule/täiskasvanutele ning kõrgohtlikuks avalikkusele. Tartu Maakohtu 14. augusti 2014. a otsusest nr 1-13-4687 nähtub samuti kaebaja vägivaldne käitumine, millele on vangla viidanud ka 14. septembri 2020. a otsuses nr 1-13/142-2. Seega näitab kaebaja varasem käitumine, et ta on võimeline teiste isikute suhtes vägivalda kasutama ja vangla ei saa suhtuda kaebaja ähvardavasse käitumisse kergekäeliselt. 21. märtsil 2020. a aset leidnud sündmust ja kaebaja isikut arvestades tekkiski vanglal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu nii endale kui ka teistele isikutele ning VangS § 69 lg 1 andis aluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Seega ei ole alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.
18.8.Kaebaja suhtes kohaldati 21. märtsil 2020. a täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Põhjendatud on lõpetada täiendavaid julgeolekuabinõusid järk-järgult, jälgides seejuures veel mõnda aega kaebaja käitumist, siis ei saa pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalselt pikaks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel peab vanglal olema veendumus, et isiku käitumise muutus oleks tõsiseltvõetav, mitte ajendatud soovist pääseda enda jaoks ebameeldivast olukorrast. On tõenäoline, et endale meelepärase tulemi saavutamiseks suudab isik mõnda aega oma käitumist kontrollida. Sellise olukorra välistamiseks oli vanglal siiski vajalik veenduda, et isikust tulenev oht on tõesti möödunud. Ka oli vajalik jälgida kaebaja käitumist peale ühe abinõu lõpetamist ehk kas ja kuidas kinnipeetav käitub siis, kui tal on taas võimalik isiklikke esemeid ja riideid kasutada. Seetõttu ei saanud vanglal olla veendumust, et kaebajast tulenenud oht on tõesti möödunud ja täiendavate julgeolekuabinõude jätkamine oli jätkuvalt vajalik. Eeltoodud põhjustel ei ole alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude jätkamist õigusvastaseks.
18.9.Isegi kui kaebaja suhtes ei oleks 21. märtsi 2020. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratud ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud, oleks kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus siiski piiratud ja seda vangla direktori käskkirjade alusel.
18.10.23. märtsil 2020. a esitas kaebaja vanglale vaide nr 1-11/196-1 Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 vaidlustamiseks. Tartu Vangla jättis 8. aprilli 2020. a vaideotsusega nr 1-11/196-2 kaebaja vaide rahuldamata. Tartu Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103 halduskohtus vaidlustanud. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri on läbinud esmase õiguspärasuse kontrolli ja selle raames on käskkirja peetud õiguspäraseks, siis puudub ka kahju hüvitamise taotlust lahendades alus asuda teistsugusele seisukohale. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist peale 13. mai 2020. a protokolli ei ole kaebaja vaidemenetluse korras vaidlustanud, mistõttu on ta jätnud kohased esmased õiguskaitsevahendid kasutamata.
18.11.Kaebaja on seisukohal, et teda, kui psüühiliste häiretega kinnipeetavat, ei oleks tohtinud üksikvangistuses hoida. Kehtiv õigus ei keela kinnipeetava üksinda kambrisse paigutamist, kuna VSkE § 6 lg 1 lubab kinnipeetava paigutada ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Psühhiaater Siim Kail kinnitas 11. septembri 2020. a e-kirjas, et kaebajal esineb segatüüpi isiksushäire, mis ei piira tema võimet karistust kanda ja kinnipeetava isiksushäire ei välistanud tema üksinda kambris hoidmist. Kuivõrd psühhiaatri hinnangul ei välistanud
3-20-1634 kaebajal diagnoositud isiksushäire üksinda kambris viibimist, siis ei saa pidada kaebaja üksinda kambris paiknemist õigusvastaseks.
18.12.Kaebaja heidab ette, et vangla ei ole kaasanud hinnangu andmiseks psühhiaatrit. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ega kohaldatud abinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel ei ole nõutav arsti (psühhiaatri) kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohastatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi ostuaja juurde. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vältimatu abi kättesaadavus. Seega on kinnipeetavad pideva arstliku järelevalve all ja neile osutatakse vajalikku arstiabi sõltumata sellest, kas nad paiknevad avatud eluosakonnas või on nende liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratud. Ka kaebajal oli võimalik terviseseisundi halvenemise korral pöörduda arsti poole. Kui seaduseandja oleks pidanud vajalikuks siduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lubatavuse psühhiaatri seisukohaga, siis oleks selline kohustus ka seaduses ette nähtud. Nii näiteks sätestab VangS § 14 lg 1 vanglasse saabumisel tervisekontrolli läbiviimise kohustuse või VangS § 37 lg 3 sätestab töövõimelisuse kindlaks tegemise nõude enne kinnipeetava tööle määramist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellist erisust ja eraldiseivat arstlikku kontrolli ette nähtud ei ole. Kuna vanglal on kohustus jälgida pidevalt kinnipeetavate tervist ja vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta täiendavate julgeolekuabunõude kohaldamiseks psühhiaatrilt luba või arvamust küsima, siis ei saa arsti kaasamata jätmist pidada menetlusnormide rikkumiseks, mis muudaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastaseks.
18.13.Vaatamata sellele, et kaebaja paiknes üksinda kambris ja tema liikumis- ja suhtlemisvabadus oli piiratud, ei olnud kaebaja siiski sotsiaalses isolatsioonis. Kaebajal olid kokkupuuted meedikutega 18., 19. ja 21. märtsil 2020 (meditsiiniõde), 30. märtsil, 1. ja
6.aprillil 2020 (psühhiaater), 5. mail 2020 (nahaarst), 12. juunil 2020 (üldarst). Nimetatud kokkupuudest nähtub, et kaebajal on olnud arstide järelevalve all ning teda ei ole jäetud abitusse seisu. Veel oli kaebajal 21. märtsil 2020. a vestlus teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti Timo Tubliga, 1. aprillil ja 27. mail2020. a oli psühholoogi vastuvõtt. Soovi korral oleks kaebajal võimalik olnud suhelda ka vangla kaplaniga. Kambris on sisseehitatud raadio, mille kaudu on võimalik kuulata nii uudised kui ma meelelahutuslikke saateid. Kaebajal oli kambris isiklik teler Samsung. Kaebajal oli võimalik perioodil 16.–21. märts 2020 ja 3. aprill–25. juuni 2020 vaadata isiklikku telerit. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Isikliku teleri kasutamine oli kaebajal piiratud üksnes isiklike esemete keelamise ajal 13 päeva vältel. Kaebajal oli võimalik helistada vastavalt üksuse poolt teada antud töökorraldusele. Kuna kaebaja isiklike asjade nimekirjast nähtuvalt olid tal kambris pliiatsid, siis oli tal nii enne isiklike asjade keelamist kui ka peale seda võimalik sisustada vaba aega näiteks joonistamisega. Nimetatud asjaoludest ei saa kuidagi järeldada, et kaebaja oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal viibinud sotsiaalses isolatsioonis või et tal oleks üldse puudunud võimalus tegeleda mõtestatud tegevusega.
18.14.Gaasi kasutamist kaebaja suhtes ei saa pidada õigusvastaseks. Tartu Vangla on
14.septembri 2020. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/142-2 selgitanud, miks ta peab gaasi kasutamist õiguspäraseks.
18.15.Asjaolu, et kaebaja peab gaasi kasutamist põhjendamatuks, ei tähenda, et see oleks olnud õigusvastane. Kaebaja käitumine viitas selgelt ohuolukorrale. Ametnikul tuli ohuolukord lahendada ja kõige tõhusamaks võimaluseks oli gaasi kasutamine. Kuna ametnik püüdis kambrisse siseneda seetõttu, et peatada kinnipeetava enesevigastamine, siis ohuolukorras tuli ametnikul arvestada ka sellega, et kinnipeetav võib jätkata enda
3-20-1634 vigastamist. Seetõttu oli oluline kaebaja kiirelt kontrolli alla saada ja ainsaks kiireks ning tõhusaks võimaluseks oli konkreetset olukorda ja tingimusi arvestades gaasi kasutamine.
18.16.Peale gaasi kasutamist ei jäetud kaebajat abitusse seisu ja talle osutati asjakohast abi. Gaasi kasutamine tekitab põletava tunde, kuid reaalselt põletust isikule ei tekita. Gaasi kasutamise järgselt on kohasteks esmaabi võteteks isiku gaasi keskkonnast välja viimine ning jaheda, värske veega loputamine. Selliseid võtteid kaebaja suhtes ka rakendati. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist nähtuvalt gaasi kasutamise järgselt kambrisse sisenedes kaebaja pesi WC-s nägu. Ametnikud toimetasid kaebaja kambrist välja, paigaldasid vaatamata kaebaja vastupanule käerauad ja toimetasid ta S-hoone 4. korruse duširuumi, kus vanemvalvur Lauri Saks aitas kinnipeetaval täiendavalt silmad ära pesta. Seejärel viidi kinnipeetav E-hoone kambrisse nr 1192 rahunema. Nimetatud kambrisse tuli ka valvemeedik ja fikseeris kinnipeetava vigastused. Peale vigastuste fikseerimist võeti kinnipeetavalt käerauad ära ja jäeti kambrisse rahunema. Kamber nr 1192 on varustatud kraaniveega, mistõttu oli kaebajal võimalik veel oma silmi ja nägu veega loputada. Seega osutati gaasi kasutamise järgselt kaebajale asjakohast abi. Vastab tõele, et seepi ega käterätti kaebajale ei väljastatud. Peale gaasi kasutamist ei soovitada kasutada seepi, kuna sellega hõõrumine tekitab veel ärritust. Samamoodi käterätiga kuivatamisel tekitab hõõrdumist, mis omakorda tekitab uut ärritust. Seega ei saa pesemisvahendite ja käteräti kasutamist pidada asjakohaseks ja gaasi kasutamise tagajärgi leevendavaks abinõuks, mistõttu ei saa nende andmata jätmist pidada õigusvastaseks või kahju tekitavaks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19.Tartu Halduskohtu menetluses on kaebaja kaebus Tartu Vangla vastu tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt järgmiste olukordadega: 1) kaebajat hoiti väga pikalt üksikvangistuses, eraldatud lukustatud kambris; 2) vangla ei teinud kaebaja terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest välja; 3) üksikvangistusest tingitud psühhoosi esinemisel kasutati rahustamiseks pisargaasi; 4) peale pisargaasi kasutamist jäeti kaebaja abitusse seisu, kui kaebaja, riided pisargaasiga koos, paigutati rahunema kambrisse nr E1192, kus talle ei võimaldatud pesemisvahendeid ega käterätti; 5) üksikkambrisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik isiklikud esemed (televiisor, ajakirjad, ristsõnad jne); 6) vangla on üksikvangistust pidevalt pikendanud ilma seda asjakohaselt põhjendamata.
20.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
21.Praeguse asja lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja
3-20-1634 vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid.
22.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
23.Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
24.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus
3-20-1634 asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla põhimõtteliselt väärikust alandavad. Kaebaja hoidmine üksikvangistuses eraldatud lukustatud kambris
25.EIK praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). EIK praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus EIÕK art-ga 3, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist ja asjaoludest, sh mõjust puudutatud isikule (nt EIK lahend asjas A.T vs. Eesti, p-d 71 ja 72, seal viidatud lahendid). EIK on ka arvamusel, et teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus, kuid täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega (vt samas p 72 ja viidatud praktika).
26.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ajavahemikul 16. märts – 25. juuni 2020. a (102 päeva) paiknes kaebaja üksinda kambris. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamiseks õiguslik alus.
27.Nii nähtub asja materjalidest, et Tartu Vangla direktor kohaldas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 (dtl 165-169) Tartu Vanglas seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga kinnipeetavatele täiendavaid julgeolekumeetmeid. Nimetatud käskkirja alusel lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatati päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatati kõik avavanglaosakonna poolt antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4); jäeti ära kehakultuuriga tegelemine spordisaalis ja spordiväljakutel (p 2); peatati vangla kaupluse tegevus (p 3). Käskkirja kohaselt tagati kinnipeetavatele taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning võimaldati kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt. Julgeolekuabinõusid kohaldati tagasiulatuvalt alates 16. märtsist 2020. a (p 4). Käskkirja kehtivuse ajal jäeti kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ja tagati igapäevaselt vangide lisatoitlustamine (p 5). Käskkiri kehtis kuni vajaduse äralangemiseni ning vangla hindas käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
28.Samas kohaldas Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/103 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist (dtl 19-21). Kõiki täiendavaid julgeolekuabinõusid plaaniti käskkirja kohaselt kohaldada kuni asjaolude äralangemiseni. Juba 2 nädala pärast, s.o 3. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/117, on vangla lõpetanud kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõud, mis seisnesid isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamises, v.a žiletiterade kambris hoidmise keeld (dtl 33-34).
3-20-1634
29.Kaebajale vahejuhtumist ajendatud julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast (21. märts 2020 nr 2-20/1-2/103, dtl 19-21), vaideotsusest (8. aprill 2020 nr 1-11/196-2, dtl 29-31) Tartu Vangla esimese üksuse valvuri Janar Pärna ettekandest (21. märts 2020 nr 2-20-1968, dtl 68) ja füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist (21. märts 2020 nr 6-16/19, dtl 200-203) ilmneb järgmine sündmuste käik.
30.Kaebaja ärritus 21. märtsil 2020 kella 10 paiku ja hakkas oma pead sedavõrd intensiivselt vastu kambri ust peksma, et valvur J. Pärn hindas olukorra kriitiliseks ja olles kutsunud abiväge, sisenes kambrisse. Kinnipeetav ründas sisenenud valvurit laualt haaratud pliiatsiga, valvur tõkestas rünnaku kinnipeetava silmadesse suunatud gaasijoaga. Kuna kinnipeetav ei allunud korraldustele pikali visata ja pliiatsist loobuda, väljus valvur kambrist ja ootas ära abiväe, kellega koos endiselt agressiivne kinnipeetav käerauastati, viidi nägu pesema ja seejärel rahunema E-hoone kambrisse 1192, kus valvemeedik tuvastas tema vigastused.
31.Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbeks on ära hoida ohu realiseerumine, siis on meetme kohaldamise alusena piisav, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtupraktikas on omaks võetud, et meetme kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 21.märtsil 2020 leidis aset intsident, kus kaebaja hakkas oma pead intensiivselt vastu ust peksma. Kaebaja leiab küll, et ta oli selles olukorras psühhoosis, kuid see väide ja see diagnoos ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Vastupidi, psühhiaater S. Kaili 11. septembri 2020. a e-kirjast nähtub, et psühhoosi või enesele ohtlikkust kinnitavaid andmeid kaebaja puhul ei esine (dtl 216).
32.Kohus leiab, et eelnev on piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Asjaoludest ei ilmne, et vastustaja oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valiku jätnud mõne tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Seetõttu on Tartu Vangla 21. märtsi 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/103 õiguspärane.
33.Tartu Vangla lõpetas 25. juuni 2020. a käskkirjaga kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega (dtl 47).
34.Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks vaidlustanud vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 või sellele järgnevaid käskkirju, millega otsustati jätkata kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist seoses COVID-19 viirushaiguse leviku tõkestamise vajadusega (dtl 176-198). Kaebaja on küll 23. märtsil 2020 esitanud vanglale avalduse lõpetada tema puhul üksikvangistus, kuid kohtusse kaebaja, pärast vangla eitava vastuse saamist 8. aprillil 2020, pöördunud ei ole (dtl 15-18). Seejuures on kaebaja 23. märtsi 2020. a avaldusega tutvunud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja I. Mesila, kes samuti leidis, et kehtivas COVID-19 tingitud eriolukorras on kõikide kambrite uksed suletud ning kaebajale erandit ei tehta (dtl 17).
35.Samuti ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud 21. märtsi 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/103. Kaebaja on küll 23. märtsil 2020 esitanud Tartu Vanglale käskkirja peale vaide, kuid mitte kaebust kohtule (dtl 23-27). Vangla on kaebaja vaide lahendanud 8. aprilli 2020. a vaideotsusega nr 1-11/196-2 (dtl 29). Muuhulgas on vastustaja viidanud asjaolule, et ka enne eraldi lukustatud kambrisse paigutamist viibis kaebaja elusektsiooni kambris üksinda. Kaebaja
3-20-1634 tunnistab ka ise, et ta ei suuda ühes kambris olla teise kinnipeetavaga ning suurim probleem on pigem suhtlemise võimaldamine lähedastega (dtl 26). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on selle vaideotsuse kätte saanud. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist peale 13. mai 2020. a protokolli koostamist, ei ole kaebaja samuti vaidemenetluse korras vaidlustanud, mistõttu on ta jätnud kohased esmased õiguskaitsevahendid kasutamata.
36.Kuna käskkirjad, mille alusel hoiti kaebajat eraldatud lukustatud kambris, on õiguspärased, ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebaja nõue selles osas kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul ei saanud eelnevat arvestades olla õigusvastaselt kaebaja väärikust alandav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vähemalt alguses, kui vastustaja pidi kiiresti reageerima kaebajast lähtuvale ohule. Gaasipihusti kasutamine 21. märtsil 2020
37.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja kasutas pisargaasi tema üksikvangistusest tingitud psühhoosi rahustamiseks. Pisargaasi kasutamine ei olnud kaebaja arvates õigustatud ning eelnevalt oleks tulnud kasutada muid vahendeid.
38.Kohus selgitab esmalt, et isiku suhtes jõu kasutamise õiguspärasuse väljaselgitamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks jõu kasutamise eesmärk, kuna selle järgi on võimalik leida jõu kasutamise õiguslik alus. Õiguslik alus määrab omakorda jõu kasutamise õiguspärasuse tingimused. Kui õiguslikku alust ei ole, on jõu kasutamine õigusvastane.
39.Vaidlusalusel juhtumil oli jõu kasutamise eesmärk raske õigusrikkumise ennetamine ning ametnike julgeoleku tagamine. Vastustaja on 21. märtsi 2020.a käskkirjas märkinud, et kaebaja väljendas oma tegevusega agressiivsust vanglateenistuse ametniku suhtes, üritades rünnata ametnikku pliiatsiga. Sellest intsidendist tegi vangla järelduse, et kaebaja võib muutuda agressiivseks ükskõik mis ajahetkel (näiteks siis, kui ametnik täidab teenistuskohustusi ja siseneb järgmiseks loenduseks kambrisse, rääkimata ametnike teistest kohustustest – teostada kinnipeetava vanglasisest saatmist, anda kinnipeetavale seaduslikke korraldusi jne). Eeltoodust tulenevalt asus vangla õigustatult seisukohale, et kaebaja võib olla impulsiivne ning käituda ametnike suhtes agressiivselt, kasutades selleks valimata meetmeid ja ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut.
40.VangS §-st 66 tulenevalt on vanglateenistuse ülesandeks sisekorraeeskirjade järgimise ja julgeoleku tagamine vanglas. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44) § 12 lg 1 p 2 kohaselt on vanglaametniku ülesandeks rakendada abinõusid õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks. Praegusel juhul on kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmena gaasirelva (§ 701 lg 2p 2) kambris 271 ning käeraudu ja vahetut sundi S-hoone neljanda sektori koridoris. Määruse nr 44 § 44 lg 1 kohaselt kasutatakse pisaravoolust esile kutsuvat gaasipihustit enesekaitseks või õigusrikkuja vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmiseks eeskätt siseruumides, kus on võimalik pihustist väljuvat gaasi piisava tõhususega suunata. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hoiatab ametnik gaasipihusti kasutamisest selgesõnaliselt ja kõvahäälselt, kui tegemist ei ole edasilükkamatu juhuga.
41.VangS § 71 lg-st 2 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 69 lg 2 p 5 näeb ühe täiendava julgeolekuabinõuna ette ohjeldusmeetmete kasutamise. Ohjeldusmeetmeks VangS § 71 lg 1 sätestab, et VangS § 701 lg 1 p-des 3–8 nimetatud
3-20-1634 erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Siiski tuleb nii erivahendite kui ka teenistusrelvade kasutamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (VangS § 71 lg 1 ls 2). VangS § 4 lg 2 sätestab, et kui seadus ei näe ette konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
42.Gaasirelvana VangS § 701 lg 2 p 2 tähenduses mõeldakse ka gaasipihustit, mille kasutamise üle praegusel juhul iseenesest vaidlust ei ole.
43.Kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest õigusvastane, kuid selleks peab olema erakorraline vajadus (Riigikohtu 14. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-69-14 (p 9 ja viidatud seisukohad). Kohtupraktikas on gaasipihusti kasutamise õiguspärasuse hindamisel rõhutatud vajadust välja selgitada, kas isikut saanuks ohjeldada või rahustada muude, leebemate vahenditega (samas p 10). Riigikohus on selgitanud gaasipihusti kasutamise tingimusi, viidates ka asjakohasele EIK praktikale, 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 (eelkõige p 14).
44.Vastustaja on 14. septembri 2020. a kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/142-2 selgitanud, et kinnipeetavat eelnevalt ei hoiatatud, kuna rünne oli vahetu ja kiire ning ei jätnud lisategevusteks aega (dtl 88-93). Samuti selgitas vastustaja, et kambri ukse ette jääb kitsama koridoriga sarnanev ala, mis piirab valvuri liikumisruumi. Arvestades, et ohuolukord tekkis kiiresti ja ootamatult ning kinnipeetav liikus kiiresti ametniku poole, siis ei olnud võimalik olukorda lahendada kinnipeetavale korraldusi andes. Ametnikel oli kinnipeetava kahjutuks tegemiseks võimalik valida kolme erineva vahendi vahel: füüsilise jõu kasutamine, teleskoopnuia või gaasi kasutamine. Kuna ametnik oli üksinda, siis füüsilise jõu kasutamine ei oleks olnud võimalik. Füüsilise jõu kasutamine saaks tulla kõne alla juhul, kui kinnipeetavat on võimalik kiiresti ja ohutult kontrolli alla saada. Üksinda füüsilist jõudu kasutama asudes võib ametnik ise sündmuse käigus viga saada ja see avab ka võimaluse kinnipeetaval kambrist väljuda. Sündmuse kulmineerumisel koridorilaadsel alal ei ole selleks ka piisavalt ruumi. Samuti ei olnud võimalik teleskoopnuia kasutamine, kuna selle avamisele kulub aega ja juba alanud ohuolukorrale reageerimiseks ei olnud selleks piisavalt aega. Teleskoopnuia kasutamine nõuab ka ruumi. Kui kinnipeetav on jõudnud liiga lähedale ei ole võimalik seda kasutada selliselt, et selle kasutamise tagajärjed oleksid minimaalsed. Sellises olukorras võib löök tabada kinnipeetava pead ja põhjustada oluliselt raskemaid tagajärgi kui gaasipihusti kasutamisel. Gaasirelva näol on tegemist distantsrelvaga, mis oli kõige tulemuslikum kinnipeetava kontrolli alla saamiseks. Kuna gaas võimaldab rünnakut tõrjuda pikemalt distantsilt, siis oligi gaas ainsaks tõhusaks võimaluseks kaebaja kahjutuks tegemiseks ja tema kontrolli alla saamiseks. Kaebaja püüdis ka peale gaasi kasutamist liikuda ametniku suunas ning ei allunud valvuri korraldustele. Gaasi kasutamine võimaldas ametnikul ohutult kambrist väljuda ja kambriuks sulgeda. Arvestades gaasirelva kasutamisele eelnenud kaebaja käitumist ja vangla käsutuses olnud vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik olukorda lahendada vähemintensiivseid meetmeid kasutades.
3-20-1634
45.Need argumendid on kohtu hinnangul asjakohased põhjendamaks gaasirelva kasutamist. Gaasirelva kasutamiseks olid täidetud nii VangS § 71 lg-s 1 kui ka määruse nr 44 § 44 lg-s 1 sätestatud eeldused ning ei ole alust pidada gaasi kasutamist õigusvastaseks. Kohus on seisukohal, et gaasipihusti kasutamine oli nimetatud olukorras kaebajale potentsiaalselt vähem ohtlik kui mõne teise teenistusrelva kasutamine. Kohtu arvates võis valvur põhjendatult eeldada, et gaasipihusti kasutamine oli sel hetkel kõige efektiivsem, kuid samas ka vähem võimalikke vigastusi tekitav vahend kaebaja rahustamiseks. Gaasi eeldatavat kogust ning kasutamise ajavahemikku arvesse võttes, ei saa seda ebaproportsionaalseks pidada. Kuivõrd gaasipihusti kasutamiseks esines erakorraline vajadus, oli selle kasutamine kaebaja suhtes kooskõlas ka EIK praktikaga.
46.Tõendatud ei ole kaebaja väide, et gaasi kasutati tema üksikvangistusest tingitud psühhoosi rahustamiseks. Asja materjalidest nähtub, et gaasi kasutati põhjusel, et kaebaja käitus ründavalt ja valvur tundis põhjendatult ohtu. Seega tingis gaasi kasutamise praegusel juhul kaebaja käitumine. Kaebaja näitas oma käitumisega, et võib vigastada nii ennast kui vanglaametnikke. Kaebaja käitumine sundis oletama, et kaebaja on võimeline käituma ettearvamatult. Selleks, et välistada suuremaid vigastusi kaebajale endale ja valvurile, oli põhjendatud gaasirelva kasutamine.
47.Kohtu hinnangul oli gaasipihusti kasutamine antud juhul õiguspärane ega too kaasa kahju hüvitamise kohustust. Peale pisargaasi kasutamist ei võimaldatud kaebajale pesemisvahendeid ega käterätti
48.Kaebaja on seisukohal, et peale pisargaasi kasutamist jäeti ta pooleks päevaks abitusse seisu. Tema riided olid pisargaasiga koos. Sellisena paigutati ta rahunema kambrisse nr E1192, kus talle ei võimaldatud pesemisvahendeid ega käterätti.
49.Poolte vahel pole vaidlust selles, et peale gaasi kasutamist seepi ja käterätti kaebajale ei väljastatud. Vastustaja põhjendas seda asjaoluga, et peale gaasi kasutamist ei soovitata kasutada seepi, kuna sellega hõõrumine tekitab veel ärritust. Samamoodi tekitab käterätiga kuivatamine hõõrdumist, mis omakorda tekitab uut ärritust. Seega ei saa pesemisvahendite ja käteräti kasutamist pidada asjakohaseks ja gaasi kasutamise tagajärgi leevendavaks abinõuks, mistõttu ei saa nende andmata jätmist pidada õigusvastaseks või kahju tekitavaks. Kohus nõustub vastustajaga.
50.Määruse nr 44 § 45 näeb ette pärast gaasipihusti kasutamist tehtavad toimingud. Praeguse vaidluse lahendamisel on oluline eelkõige § 45 lg 3, mis sätestab, et vajaduse korral osutab ametnik õigusrikkujale vältimatut abi. Õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimine tervishoiutöötaja poolt korraldatakse esimesel võimalusel pärast ründe-, vastupanu- ja põgenemisohu lõplikku kõrvaldamist.
51.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 21. märtsil 2020 teostati kaebaja meditsiiniline läbivaatus (dtl 57). Objektiivne leid oli järgmine: „Kinnipeetav rahunemiskambris käeraudadega, agressiivne. Sõimab, jutt kiire ja kõvahäälne. Silmi avada ei saa (gaasist). Peas marrastus ja muhk, oli ise pea vastu seina löönud. Muid nähtavaid vigastusi ei ole. Umbes pool tundi hiljem kaotas teadvuse, hingamine kiire, hüperventileeritud. Elulistest näitajatest hapniku veresisaldus olulisel langenud SpO2 46%, fr 155x’. Vererõhku ei saa mõõta, keha ülepinges, lihased pinges.“ Arsti kokkuvõte ja soovitused oli järgmised: „Aidatud istuma, tõstetud lõug, toodud hapnik, manustatud hapnikku 12 l/min umbes 1 min. Patsient tuli teadvusele, kiskus
3-20-1634 hapnikumaski peast, ei lase rohkem msaki näole panna. Küsis juua, antud väikeste lonksudega vett. Hingamine taastus normilähedaseks. O2 97%, fr 106x’’. Seisund tasapisi normaliseerus. Tehtud õiend, pildid V kettal.“
52.Kohtu hinnangul on kaebajale osutatud vältimatut abi, ka on kaebaja terviseseisundit kontrollinud esimesel võimalusel tervishoiutöötaja. Seega ei jäetud teda abitusse seisu. Kuigi on usutav, et gaas avaldas kaebaja jaoks ebameeldivat mõju, ei ole kohtule teadaolevalt gaasi sissehingamisega kaasnenud pikemaajalisi järelmõjusid arsti poolt fikseeritud ning neid ei nähtu ka kohtule esitatud terviseseisundi kontrollimisega seonduvatest tõenditest.
53.On üldteada asjaolu, et pipra- või pisargaas tekitab sellega kokku puutunud limaskestades valu. Valu tugevus sõltub isiku valulävest. Külma veega loputamise eesmärk on gaasi osad nahalt ära uhtuda. Seega oli just vesi kõige tõhusam vahend gaasist tingitud ärrituse leevendamiseks. Vaidlust pole selles, et juurdepääs veele oli kaebajal olemas. Kaebaja terviseseisund ja üksikvangistusest tingitud ohud
54.Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kellel on Sotsiaalkindlustusameti 6. jaanuari 2020. a otsusega nr P26-2020-1238 tuvastatud raske puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (dtl 236-237). Samuti esineb tal sama otsuse kohaselt keskmisele puude raskusastmele vastav vaimse (õppimine ja tegevuste elluviimine) funktsiooni kõrvalekalle, raskele puude raskusastmele vastav vaimse (inimestevaheline lävimine ja suhted) funktsiooni kõrvalekalle. Ka on Eesti Töötukassa 27. detsembri 2019. a otsusega nr TVH/19/058559 tuvastatud kaebajal puuduv töövõime, kuna isik ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes töötama (dtl 231-233). Kaebajal on rasked tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste elluviimise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades, mille põhjuseks on psüühikahäired.
55.Riigikohus on selgitanud, et pikaajaline üksikvangistus võib kahjustada isegi vaimselt ja füüsiliselt terve isiku tervislikku ja sotsiaalset olukorda (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-152943/85, p 19). Isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäired, võib pidada üksikvangistuse suhtes vaieldamatult tavapärasest enam haavatavaks.
56.Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 näeb p-s 60.5 ette, et üksikvangistust määratakse karistusena üksnes erandjuhul ja kindlaks ajavahemikuks, mis on võimalikult lühike. Samas on ette nähtud, et arst või arsti alluvuses töötav meditsiiniõde pöörab erilist tähelepanu üksikvangistuses viibivate vangide tervisele, külastab neid iga päev ning osutab neile kohest arstiabi ja ravib neid vangi enda või vangla personali nõudel (p 43.2) ning kannab direktorile ette juhtudest, mil vangistuse jätkumine või vangistuse tingimused, sealhulgas üksikvangistus, ohustavad tõsiselt vangi füüsilist või vaimset tervist (p 43.3). Soovitustes on tähelepanu pööratud nende isikute kinnipidamise erisustele, kes põevad vaimuhaigust või kelle vaimne tervis ei võimalda nende kinnipidamist vanglas (p-d 12 ja 47).
57.Eesti õiguskorras on rõhutatud vanglareeglistiku soovituslikku iseloomu ja käsitatud seal sätestatut eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-510, p 19). Kehtivast riigisisesest õigusest ei tulene otsesõnu kohustust arvestada eraldi
3-20-1634 lukustatud kambrisse paigutamisel isiku terviseseisundit, sh vaimset tervist. Eelpool viidatud reeglid on olemuselt soovituslikud.
58.Kehtiv vangistusõigus ei näe psüühikahäirega isikute jaoks kas nende enda kaitseks või neist lähtuva ohu tõrjumiseks ette vastavat erirežiimi ega muid kohaseid abinõusid, mis võimaldaks vältida VangS §-s 69 sätestatud abinõude kohaldamist, kuid saavutada need eesmärgid sama tõhusalt, arvestades samas isiku vaimse tervise olukorda.
59.Ka ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2015. a resolutsiooniga nr A/RES/70/175 kehtestatud soovitusliku iseloomuga kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreegel (nn Mandela reeglid, millele ka kaebaja viitab) nr 45 ei keela iseenesest ajutise üksikvangistuse kohaldamist puudega isikule. Viidatud reegli kohaselt peaks olema keelatud määramata ajaks üksikvangistus ning üksikvangistus vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul juhul, kui kinnipeetava olukord peaks sellise meetme kohaldamisel halvenema.
60.Kaebaja on seisukohal, et tema terviseseisundist ja üksikvangistusest tingitud ohtudest ei tehtud välja. Samuti väidab kaebaja, et tema esitatud materjalidest on näha, et kuude viisi ükski arst tema seisundit ei jälginud. Sellised kaebaja väited on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata.
61.Ei ole kahtlust, et vangla oli kaebaja vaimsest tervisest teadlik. Kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttest (dtl 266-267) nähtub, et 18. märtsil 2020 on käidud kaebaja kambri juures kinnipeetavaga rääkimas. Kaebaja räägib väga palju ja kiiresti. Kergelt ärritunud. Ei soovi mingeid ravimeid. Kurdab selle üle, et psühhiaatrilise haigusega inimesed ei tohi üksikvangistuses olla. Veel enam, et kamber karantiinis ja õue jalutama ei saa. Järgmisel päeval,
19.märtsil 2020 on kaebajaga vesteldud ja selgitatud, et vangla meditsiiniosakonnast ei olene antud olukord. Korraldus on tulnud kõrgemalt kui vangla juhtkonna poolt. 30. märtsil 2020 on S. Kail määranud ärevust, isutust ja unehäireid leevendava sümptomaatilise ravi. Korduv ülevaatus 1. aprillil 2020, siis on ravipäeviku kohaselt kaebaja rahumeelse käitumisega ja sisukohase-konstruktiivse kontaktiga. Uni ja isu paranenud. Hommikul suukuivus, lihaskangus, mis tõenäoliselt kvetiapiini kõrvaltoimed. Kirjeldab pingetüüpi peavalu hoogusid. Arst lõpetab kvetiapiini määramise. Nõustamine ravimite ja peavalu puhuks kaela pööramis/venitusharjutuste suhtes. 6. aprilli 2020. a ravipäevikust nähtub, et ravimeid jagavalt med. õelt info, et kinnipeetav ei soovi ravimeid võtta. Arst lõpetab bupropiooni ka mirtasapiini määramise. 5. mail 2020 on probleemiks lööve rinnakupiirkonnas ja kulmude vahel. 16. juunil 2020 on kaebaja E kontakti kaudu pöördunud ja soovinud Dermovate nahalahust, mis on talle ka väljastatud. 12. juunil 2020 on kaebaja anamneesist nähtav, et kaebajal on peavalud.
11.septembril 2020 on haigusjuht lõpetatud.
62.Seega väita, et kaebaja terviseseisundit keegi ei jälginud ja tema terviseseisundist ei tehtud välja, on vale. Tervisekaardi väljavõttest on näha, et vangla tagas kaebaja üksikvangistuses hoidmise ajal talle piisava arstliku kontrolli. Eelpool välja toodud tervisekaardi väljavõtte järgi ei ole kaebaja külastanud küll tervishoiutöötajad igapäevaselt, nagu seda soovitatakse (vanglareeglistiku p 43.2), kuid tema terviseseisund on olnud järjekindlalt meedikute tähelepanu all ning ta on viibinud erinevate spetsialistide vastuvõtul. Seega on kaebaja jätkuvalt üksikkambris viibimise ajal olnud tõhusa meditsiinilise järelevalve all.
63.Kaebaja heidab vastustajale ette, et vangla eiras psühholoog K. Redi 2. aprilli 2020. a pöördumist (dtl 45), mille kohaselt on üksikvangistuses oht ennast vigastavale ja suitsiidsele käitumisele. Asja materjalidest nähtub, et K. Redi on saatnud üksuse juhile Merlys Toomile
3-20-1634 kirja, kus ta soovitab tungivalt kaebaja suhtes teha mõne erandi. Erandiks võiks olla kaebajale asjade osaline/täielik tagastamine. Nagu eelnevalt märgitud, ongi järgmisel päeval, s.o 3. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/117 vangla lõpetanud kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõud, mis seisnesid isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamises, v.a žiletiterade kambris hoidmise keeld. Seega on vale väita, et vangla eiras K. Redi pöördumist. Ka nähtub 2. aprilli 2020. a e-kirjast, et vangla meditsiiniosakonda oli informeeritud sellest, et kaebaja viibis üksikvangistuses. Üksikkambrisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik isiklikud esemed (televiisor, ajakirjad, ristsõnad jne)
64.Kaebaja on seisukohal, et arvestades asjaolu, et psühhoos tekkis just üksikvangistuse kohaldamise tagajärjel sotsiaalsest isolatsioonist ning vaimse stimulatsiooni puudulikkusest, siis esemete (televiisor, ajakirjad, ristsõnad jne) ära võtmisega, tehti olukord veel hullemaks. Kaebaja hinnangul võeti ära kõik esemed, mis vähegi võimaldasid positiivset stimulatsiooni.
65.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla lõpetas 3. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/12/117 21. märtsi 2020. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud osaliselt. Nii lõpetati alates 3. aprillist 2020 isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine. Sama käskkirjaga keelati kaebajal jätkuvalt žiletiterade kambris hoidmine, kuna 2. aprillil 2020 psühholoogi poolt antud hinnangu kohaselt esineb oht ennast vigastavale/suitsiidsele käitumisele. Samas saab seda leevendada osaliselt isiklike asjade tagastamisega. Seega oli kaebaja nimetatud esemeteta umbes 2 nädalat. Kuna kohus selgitas eelnevalt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri oli õiguspärane, ei saanud kaebajale tekkida ka selles osas hüvitatavat kahju. Üksikvangistust pikendamise põhjendamine
66.VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud asjaolude äralangemisel nende kohaldamine lõpetatakse. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et see tähendab vangla kohustust omal algatusel perioodiliselt hinnata, kas alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks jätkuvalt esineb. Julgeolekuabinõude kohaldamise ülevaatamist saab taotleda ka kinnipeetav. Sel juhul kohaldub HMS § 44 lg 1 p 1, mis näeb ette menetluse uuendamise menetlusosalise taotlusel, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Ka julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel vangla algatusel on olukord sarnane – vangla hindab, kas kinnipeetava õiguste piiramise aluseks olnud asjaolu on ära langenud.
67.Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Kirjastus Juura 2014, lk 169) on öeldud, et julgeolekuabinõu kohaldamisel on soovitav kehtestada esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg, mille jooksul on abinõu toimet jälgides võimalik täpsemalt selle vajaduses selgusele jõuda ning olenevalt olukorrast abinõu kohaldamist kas jätkata või see lõpetada. Ka on võimalik ette näha ajakava ja kord, mille järgi toimub julgeolekuabinõu kohaldamise perioodiline ümbervaatamine. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb seda põhistada. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-94-10 p-s 14 on sellisele otsustusele viidatud kui haldusaktile - mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumat motivatsiooni eeldab haldusakt.
3-20-1634
68.Kaebaja leiab, et julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise üldsõnalisus, abinõude kohaldamise jätkamise vajaduse ebapiisav põhjendamine ja vähene arstlik kontroll on vaadeldav EIÕK art 3 nõuete rikkumisena.
69.Kohus nõustub sellega, et kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja õigusi. Selline otsustus ei saa kehtida muutumatuna tähtajatult. Meetmete kohaldamisel nende mõju ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamise aluse esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata. Võimalik on olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu.
70.Tartu Vangla 13. mai 2020. a protokollist nähtub, et vangla otsustas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkuse üle 11. mail 2020 (dtl 35). Inspektor-kontaktisik Kaisa Uuseni seisukoht ja ettepanek oli järgmine: „Kinnipeetav X on lukustatud kambrisse paigutatud alates 21.03.2020, sest ründas valvurit pliiatsiga. Tegemist on raske rikkumisega ning oma käitumisega näitas kinnipeetav, et võib käituda impulsiivselt ja ametnike suhtes agressiivselt. Eelnevat arvesse võttes on vangla üldise julgeoleku tagamiseks vajalik kinnipeetav R. Värv jätkata täies mahus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamis, selleks, et teostada tema üle süsteemset ja tõhusat järelevalvet.“. Teabe ja uurimisosakonna (TUO) spetsialist Timo Tubli leidis, et „Sedavõrd raske rikkumise tõttu, kui kinnipeetav Värv toime pani, on viimase ohtlikkus väga kõrge. Selliselt käituva kinnipeetava suhtes on vajalik julgeolekumeetmeid rakendada, et kinnipeetav ei saaks toime panna fataalsete tagajärgedega rikkumisi.“ Seetõttu ei toetanud ka T. Tubli kaebaja julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Kokkuvõtvalt otsustati jätkata kaebaja suhtes kõiki kohaldatud meetmeid, kuna oht ametnikele ei ole ära langenud.
71.Kohtu hinnangul ei saanud jätkuv üksikkambri režiimi kohaldamine, arvestades ka kaebaja enda väljendatud seisukohti üksinda olemise eeliste kohta, muutuda õigusvastaseks üksnes selle kestuse tõttu. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises, kui selle jätkuvuse põhjendatust on kontrollitud, ei saa ajutiselt teha vaheaegu ja isikut leebemale režiimile viia, kuna see poleks kooskõlas abinõude eesmärgiga.
72.Tartu Vangla on 16. juuni 2020. a vastuses kaebaja selgitustaotlusele märkinud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole seotud kindla ajaga, vaid meetmeid kohaldatakse seni, kuni selleks esineb vajadus (dtl 43). Vangla selgitas, et meetme lõpetamiseks peab vanglal olema veendumus, et meetme kohaldamist tinginud oht on möödunud. Kui ohu möödumist kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, siis ei ole ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus ja põhjus ära langenud. Nende põhjendustega saab kohus nõustuda. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja kahjunõude rahuldamine, kuna RVastS-st tulenevad eeldused ei ole täidetud. Menetluskulud. Selgitused
73.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja 4. mai 2021. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel
3-20-1634 tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
74.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.