Urmas Valge kaebus Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamiseks Kaebaja – Urmas Valge Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Urmas Valge kaebus rahuldamata.
2.Jätta Urmas Valge taotlus vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega läbi vaatamata.
3.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. mail 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla määras 26. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 6-3/58 kinnipeetava Urmas Valge osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale tähtajaga 1. märts 2021 – 28. veebruar 2022. Käskkirja kohaselt rakendatakse kinnipeetav vangla majandustööle vastavalt vangistusteenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele (dtl-d 29-32).
2.Tartu Vangla tunnistas 27. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 6-2/450 U. Valge süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristusena 15 ööpäevaks kartserisse paigutamise ilma katseajata (dtl-d 43-45). Käskkirja kohaselt seisnes U. Valge rikkumine selles, et kinnipeetav ei asunud 22. oktoobril 2021 tööle eluosakonna koristajana.
3.U. Valge esitas 2. novembril 2021 vaide Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-2/450 kehtetuks tunnistamiseks (dtl-d 46-51), mille Tartu Vangla jättis 9. novembri 2021. a vaideotsusega nr 1-11/350-3 rahuldamata (dtl-d 55-56).
4.U. Valge esitas 11. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja palus tühistada Tartu Vangla 28. mai 2021. a käskkiri nr 6-2/159, 2. juuli 2021. a käskkiri nr 6-2/240, 3. septembri 2021. a käskkiri nr 6-2/356 ja 27. oktoobri 2021. a käskkiri nr 6-2/450 ning kohustada Tartu Vanglat mitte karistama kinnipeetavat kartserisse paigutamisega ainuüksi selle eest, et kinnipeetav keeldub rahumeelselt tööle asumast. Lisaks esitas U. Valge kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Koos kaebusega esitas U. Valge taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl-d 1-6).
5.Tartu Halduskohus tagastas 16. novembri 2021. a määrusega U. Valge kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Tartu Vangla 28. mai 2021. a käskkirja nr 6-2/159, 2. juuli 2021. a käskkirja nr 6-2/240 ja 3. septembri 2021. a käskkirja nr 6-2/356 tühistamist, Tartu Vangla kohustamist ja mittevaralise kahju hüvitamist, vabastas U. Valge kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis menetlusse U. Valge kaebuse Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamise nõudes ning tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (dtl-d 64-68).
6.U. Valge esitas 2. detsembril 2021 täiendavad selgitused (dtl-d 71, 75-79).
7.Tartu Vangla esitas 15. detsembril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 112-113).
8.Kaebaja esitas 26. detsembril 2021 vastuväited vangla vastusele (dtl-d 127-129).
9.U. Valge esitas 4. aprillil 2022 täiendavad selgitused (dtl-d 166-168).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebajat on karistatud põhjendamatult kartserikaristusega. ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid, art-st 45.1 (Mandela reeglid), Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta art-st 60.6(c) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise Euroopa Komitee (CPT) 21. üldraporti p-st 56(b) tulenevalt ei saa kinnipeetava töötamisest keeldumist pidada seesuguseks
3-21-2601 julgeolekuprobleemiks, millega võib õigustada inimese kinnipidamist kartserirežiimil. Õiguskantsler on märkinud oma 10. augusti 2021. a arvamuses nr 16-4/211408/2105134 haldusasjas nr 3-18-1895, et viidatud rahuvahelisi dokumente ja eksperthinnanguid tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mis annavad sisu riikidele täitmiseks kohustuslikele lepingutele ja neis sisalduvatele nõuetele. Vanglal tuleb juhinduda rahvusvahelistest õigusaktidest ja nendega kooskõlas olevast õiguskantsleri 10. augusti 2021. a arvamusest. Ka on kohtupraktikas rõhutatud, et kartserisse paigutamine kui raskeima ja intensiivselt põhiõigusi riivava ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendava distsiplinaarkaristuse kohaldamine on põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel. Sama seisukoht ilmneb Mandela reeglites, art-s 45.1 ja CPT 21. üldraporti p-s 56(b). 2) Tõele ei vasta vangla väide selle kohta, et tööhõives osalemine mõjutab oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Vangla väite lükkab ümber majandustööde korraldus Tartu Vanglas. Lisaks tuleks raha kogumiseks vabanemisfondi ja rahaliste nõuete täitmiseks vanglal kinnipeetav kindlustada pideva optimaalselt tasustatava tööga. 3) Vangla tegevus ei ole kooskõlas VangS § 41 lg-tega 1 ja 2, sest rahumeelne tööst keeldumine ei ohusta vangla julgeolekut mingil määral. Lisaks sätestab VangS § 6 lg 1 kinnipeetava suunamise õiguskuulekale käitumisele, mitte sundimise. 4) Arvestades enam kui kuus aastat tagasi väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb järjepidevat tööst keeldumist süstemaatilise allumatuse ja raske rikkumisena ning millele reageerimist kartserikaristuse kohaldamisega on peetud õigustatuks, ei peaks kohtupraktika muutmist vältima. 5) CPT suunised näevad ette 14-päevase kartserikaristuse maksimummäära, mis on siseriiklikult aktsepteeritud nii õiguskantsleri kui ka Justiitsministeeriumi poolt. 6) Kuna kaebaja oli varasemalt korduvalt selgitanud tööle asumisest keeldumise põhjuseid, puudus kaebajal veelkordseks põhjendamiseks antud distsiplinaarmenetluse raames igasugune vajadus.
11.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja järgmist. 1) Kaebajale anti 22. oktoobril 2021 korraldus asuda tööle, kuid kaebaja keeldus tööle asumast. Samas ei selgitanud kaebaja ei selgituses ega ettekandes, mis oli siis tegelik põhjus tööst keeldumiseks. Kuivõrd kaebaja ei toonud tööst keeldumise põhjendusena välja ühtegi VangS § 37 lg 2 p-des 1-4 sätestatud asjaolu, mis välistaks tema kohustuse teha tööd, siis puudus alus kaebaja töökohustusest vabastamiseks ja kaebaja oli kohustatud täitma vanglaametniku korralduse. Kuigi kaebaja keeldus tööle asumise korraldust täitmast rahumeelselt, oli tegu kaebajal lasuva kohustuse täitmisest keeldumisega. 2) Kuivõrd kaebaja on enne vaidlustatud käskkirja korduvalt keeldunud töökohustuse täitmisest ja leebemad distsiplinaarkaristused (noomitus, kartserikaristus katseajaga, lühiajaline kartserisse paigutamine) ei ole varasemad distsiplinaarkaristused oma soovitud mõju avaldanud ja kaebajale määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
3-21-2601 3) Kaebaja viide haldusasjale nr 3-18-1895 ei ole asjakohane ja ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Viidatud kohtulahendist ei ilmne selliseid seisukohti ega järeldusi, et karistamine kartserisse paigutamisega oleks lubamatu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat VangS § 37 lg 1 rikkumise eest ning määras talle distsiplinaarkaristusena 15 ööpäevaks kartserisse paigutamise ilma katseajata. Kaebaja sõnul ei õigusta rahumeelne töötamisest keeldumine kaebaja kinnipidamist kartserirežiimil ning sellega ei ole kaebaja ohustanud vangla julgeolekut. Lisaks märgib kaebaja, et vangistuse täideviimise eesmärgile ei aita kaasa tööhõives osalemine ning heidab ette enam kui 14-päevast kartserikaristuse määramist. Seega on praegusel juhul vaidlus käskkirja sisulises õiguspärasuses.
13.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
14.Kohus on seisukohal, et U. Valge kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
15.VangS § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Antud juhul karistati kaebajat VangS § 37 lg-s 1 sätestatud töötamise kohustuse rikkumise eest. Käeoleval juhul ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebaja on määratud alates 1. märts 2021 – 28. veebruar 2022 Tartu Vangla 26. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 6-3/58 osalise koormusega vangla majandustööle abitöölise ametikohale ning käskkiri, millega kaebaja tööle määrati, on kehtiv ning seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Samuti ei ole vaidluse all kaebajale
22.oktoobril 2021 tööle asumise korralduse andmine, kaebaja keeldumine korralduse täitmisest ning VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste puudumine, mis oleksid välistanud kaebaja töötamise kohustuse. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtule ei nähtu, et kaebajale antud korraldus oleks vastanud HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus oleks ilmselge ning mis oleks õigustanud selle täitmata jätmist (vt nt Riigikohtu 1. märtsi
3-21-2601 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), leiab kohus, et kaebaja oli kohustatud 22. oktoobril 2021 töötama, sealhulgas alluma talle antud korraldusele asuda tööle ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks.
16.Kaebaja sõnul oli ebaproportsionaalne karistada kaebajat rahumeelselt tööst keeldumise tõttu distsiplinaarkorras 15 päevaks kartserisse paigutamisega.
17.Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on vangla kaalutlusotsus. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
18.Tartu Vangla põhjendas 15-päevase kartserikaristuse määramist sellega, et tööhõives osalemine mõjutab oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Tööst keeldumisega väljendab kinnipeetav subkultuurilist mõtteviisi, mis näitab, et kinnipeetav ei ole parandanud oma käitumist ja ei järgi jätkuvalt kehtestatud seaduseid. Kuna kaebajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras tööst keeldumise eest ning seega varasemad distsiplinaarkaristused ei ole avaldanud soovitud mõju, on seega vajalik karistuse määra suurendamine.
19.Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
20.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (otsused asjades nr 3-3-2-1-15 (p 25) ja 3-3-2-2-15 (p 26), otsus nr 3-15-3133/29 (p 17)). Kohtu hinnangul on sellega tegu ka praegusel juhul ning varasema praktika muutmiseks puudub erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast vajadus. Vaatamata sellele, et kaebaja keeldus tööle asumast rahumeelselt, on kaebaja ohustanud distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. Samasugusele seisukohale on jõudnud Riigikohus ka hiljutises, 8. detsembri 2021. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-18-1895. Arvestades, et kaebaja teatas inspektor-korrapidaja abi Gert Kelderi koostatud ettekande (dtl 104) kohaselt tööle asumise korralduse täitmisest keeldumise järgselt, et asi on põhimõttes ning ka distsiplinaarmenetluses antud selgitustes ei ole kaebaja muid põhjendusi välja toonud, oli Tartu Vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja on jätkuvalt arusaamal, et koristustööde tegemine ei ole kaebaja väärtushinnangute ja põhimõtetega kooskõlas. Järelikult on vastustaja õigesti märkinud, et sellisest subkultuurilist mõtteviisist kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab vanglas kehtiva korra järgimist ning vajalik on varasemalt tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristustest suurema karistuse määramine. Siinjuures peab kohus oluliseks rõhutada, et vangla saab arvesse võtta üksnes neid selgitusi ja põhjendusi, mida kaebaja on vanglale avaldanud konkreetses vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses. Seega vaatamata sellele, et kaebaja on andnud varasemas sarnases distsiplinaarmenetluses selgitusi, ei saa vangla automaatselt ilma kaebaja igasuguse põhjenduseta varasemalt teises menetluses antud selgitustele tugineda.
3-21-2601
21.Kohtu hinnangut kartserikaristuse proportsionaalsuse osas ei muuda ka kaebaja poolt välja toodud rahvusvahelistes dokumentides kajastatu. Mandela reeglite art-s 45.1, Euroopa vanglareeglistiku art-s 60.6.c ning CPT 21. üldraporti p-s 56(b) on tõesti öeldud, et kartserikaristust võib kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Samas on Riigikohtu halduskolleegium Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895 p 17 ning seal viidatud kohtupraktika).
22.Vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Samuti ei muuda 15-päevast kartserikaristust ebaproportsionaalseks kaebaja viidatud CPT suunised, mis näevad ette 14-päevase kartserikaristuse maksimummäära. Kohus rõhutab, et tegemist on üksnes soovituslike suunistega. Teisalt kui arvestada viidatud CPT suuniseid, on antud juhul 14 päevasest maksimummäärast ühe päeva võrra pikema kartserikaristuse määramine põhjendatud, et anda kaebajale märku vangla eriti rangest suhtumisest kaebaja poolt juba kuuendasse samalaadsesse rikkumisse ja et ära hoida sarnaste rikkumiste toimepanemist tulevikus. Toime pandud korduv distsiplinaarsüütegu omab ilmselgelt negatiivset mõju vangla distsipliinile ning 15-päevase kartserikaristusega karistamine sellise teo eest omab üldpreventiivset eesmärki.
23.Ühtlasi ei nõustu kohus kaebaja väitega selle kohta, et tööhõives osalemine ei mõjuta karistuse täideviimise tulemuslikkust ega aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. Et tööhõives osalemine kinnistab tööharjumust ning võimaldab koguda raha vabanemisfondi ja nõuete fondi, aitab see kaasa kinnipeetava suunamisele käituda õiguskuulekalt. Vaatamata sellele, et majandustööd tähendavad lihtsamaid koristustöid mõned tunnid nädalas ning kaebajale võib see tunduda eesmärgipäratu ja mittetulutoov, on tegemist siiski tegevusega, mis vastab VangS § 6 lg-s 1 toodud vangistuse täideviimise eesmärgile.
24.Seega on kohtu hinnangul vastustaja oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne.
25.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 27. oktoobri 2021. a käskkiri nr 6-2/450 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
26.Kaebaja 26. detsembri 2021. a seisukohast, milles kaebaja on rõhutanud, et VangS § 37 ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega, mille kohta on õiguskantsler andnud selgituse oma arvamuses asjas nr 3-18-1895 (täpsemalt arvamuse
3.leheküljel, 3. lõigus), tulenevalt mõistab kohus, et kaebaja on palunud kohtul tunnistada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata VangS § 37 lg 1, mis näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada, kuna see ei ole kooskõlas Mandela reeglitega. Et HKMS § 158 lg 4 järgi on kohtul võimalik jätta asja lahendamisel kohaldamata seadus, kui see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, ning Mandela reeglitel on üksnes soovituslik iseloom, mis tähendab, et tegemist ei ole Euroopa Liidu õigusaktiga, jätab kohus kaebaja mainitud taotluse läbi vaatamata.
3-21-2601
27.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 16. novembri 2021. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.