2.Tagastada vastustajale 01.03.2022 esitatud dokumendid ning kustutada need kohtute infosüsteemist ja digitaalsest kohtutoimikust.
3.Rahuldada kaebus ja tühistada Eesti Jahimeeste Seltsi 08.12.2021 jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsus nr 02-12-21.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv 20 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
5.Otsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi ning põhjendava osa punktis 10 märgitud füüsilise isiku nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.05.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.Eesti Jahimeeste Seltsi (edaspidi EJS) 08.12.2021 otsusega nr 02-12-21 (edaspidi otsus) peatati jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 37 alusel Xi jahitunnistuse kehtivus kuueks kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt karistati Xi Keskkonnaameti järelevalveosakonna Võrumaa büroo 20.10.2021 väärteoasjas nr 940021001177 tehtud kiirmenetluse otsusega (edaspidi väärteootsus) JahiS § 58 järgi 40 trahviühiku ehk 160 euro ulatuses. Väärtegu seisnes selles, et 09.10.2021 viibis X Võrumaal Setomaa vallas Sesniki külas ühisjahi kogunemiskohas laetud poolautomaatse jahirelvaga. Nimetatud jahitulirelvale kinnitatud salve eemaldamisel tuvastati salvest kaks padrunit. Sellega rikuti nõuet, et jahiohutuse tagamiseks on ühisjahil keelatud kogunemiskohtades viibida laetud relvaga. Kaaludes asjaolusid, et väärteomenetluses määratud trahv oli 1⁄4 maksimummäärast, tegu pandi toime otsese tahtlusega, varem pole isikut jahindusalaste rikkumiste eest karistatud, teoga ei tekitatud keskkonnale otsest kahju ning isik pole oma väärteo olemusest täpselt aru saanud, leiti otsuses, et JahiS §-s 37 lubatud kehtivuse peatamise ajast piisab 1/6 määra kohaldamisest.
2.X (edaspidi kaebaja) esitas 07.01.2022 kaebuse otsuse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Tartu Halduskohus edastas 10.01.2022 määrusega kaebuse alluvuse järgi Tallinna Halduskohtule ning jättis 13.01.2022 määrusega kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja seisukoht
3.1.Keskkonnaamet tegi väärteootsuse põhjusel, et 09.10.2021 pärast ajujahi lõppu kogunemiskohale tulles unustas kaebaja jahitulirelvale padrunisalve külge. Relvarauas padrunit ei olnud. Kaebaja tunnistas rikkumist ja selgitas inspektorile, et see juhtus kogemata. Kaebaja oli teadlik, et jahiohutuse poolelt on relva ohutuks tegemine väga oluline. Kaebaja sai rikkumisest aru ja tasus trahvi. Üllatuslikult sai kaebaja 30.11.2021 teate EJS-i jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsustamise menetluse kohta, milles võimaldati asja arutamiseks kohtuda Tallinnas, kuid kaebaja eelistas helistamist. Mõned päevad pärast teate saamist rääkis kaebaja telefoni teel EJS esindaja Andres Lillemäega (edaspidi menetleja). Selgitati jahiõiguse peatamise võimalikku aega, kuid vestlusest ei selgunud lõpuks midagi, kaebajat ja tema põhjendusi ei soovitud kuulata. Kaebaja lootis saada hoiatuse, kuna jutt oli kuni kolmest aastast, kuid kaebaja tegi väärteomenetluses igati koostööd ja väärteomenetleja tajus ka tema puhtsüdamlikku kahetsust. Kaebaja ei olnud teadlik Keskkonnaministeeriumi ja EJS-i vahelisest halduslepingust.
3.2.Väärteo kvalifikatsiooni lõigus on viidatud jahieeskirja § 7 12 numbrile, aga kirjeldatud on § 8 lg 2 nõuet. Ka on otsuses karistuse määramisel kaalutud valesid asjaolusid. Otsuses arvestati, et kaebaja pani teo toime otsese tahtlusega, kuigi Keskkonnaameti väärteomenetleja on märkinud kaudse tahtluse. Süüd kergendavad asjaolud, et kaebajat ei ole varem jahindusalaste rikkumiste eest karistatud ning teoga ei ole tehtud keskkonnale otsest kahju, on tõesed, aga Keskkonnaameti väärteomenetleja märkis väärteootsuses kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsemise ja oma eksimuse tunnistamise. Süüd raskendava asjaoluna toodi otsuses välja, et kaebaja ei ole oma väärteo olemusest täpselt aru saanud, kuid Keskkonnaameti väärteootsuses raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Samuti rõhutati, et isiku süü ei ole ülemäära suur. Kõik eespool arvestatu oli valesti kirja pandud. Jahipidamine on kaebaja kirg, ta on maksnud aastase liikmetasu. Otsuses ei ole kaalutletud juhtunut õiglaselt ja jahitunnistus peatati valedel alustel.
2 (9)
3.3.Kõne menetlejaga ei toimunud 30.11.2021, nagu vastustaja väidab. Ka kõne sisu oli väidetust teistsugune. Kaebajal polnud võimalik midagi rääkida, kuna teda ei tahetud kuulata. Räägiti jahipidamise õiguse peatamisest, kuid mitte halduslepinguga pandud kohustuste tutvustamisest või kokkuleppest, uuesti järelevalveosakonnaga ühenduse võtmisest, täiendavate ütluste andmisest ega tagasihelistamisest. Menetleja seletuskiri on kirjutatud tõenäoliselt väärteomenetluse raames menetlusaluse isiku ütluste protokolli järgi, sest telefoni teel oli hoopis teistsugune jutt ja palju lühem. Pärast 2012. aasta detsembri alguses EJS-i teate saamist helistas kaebaja menetlejale, kuid telefon oli hõivatud ja vastamata kõne jäi kõnelogisse. Menetleja helistas 5–10 minutit hiljem tagasi ja siis lühike jutuajamine toimuski. Väga oluline on kõne toimumise aeg ja pikkus. Lühikese kõnega ei saanud menetleja kaebajale selgitada EJS-i ja Keskkonnaministeeriumi vahelisi kohustusi ja ülesandeid ning küsida selgitusi juhtunu kohta.
3.4.Kaebaja tegi sideoperaatorile (Elisa) päringu, et talle väljastataks andmed tema numbrile saabunud menetleja kõne(de) toimumise aja ja kestuse kohta ajavahemikul november kuni detsember 2021. Elisa esitatud väljavõttest ei nähtu kõnet menetlejaga. Vastustaja pole esitanud tõendit, et tema selgitas kaebajale Keskkonnaministeeriumi ja EJS vahelisi kohustusi ja ülesandeid ning et kaebaja sai võimaluse anda juhtunu kohta selgitusi. Kui kohus ei pea kaebaja tõendeid piisavaks, siis tuleks vastustajalt välja küsida menetleja kõned novembri ja detsembri kohta, mis on tehtud kaebaja numbrile. Kaebajal pole muud tõendamisvõimalust ja kaebaja ei soovi, et vastustaja ise kõnede väljavõtte esitaks, sest seda on vastustajal võimalik muuta ja kõne pikemana näidata. Menetleja on juba mitmel korral esitanud ebaõiget infot.
4.Vastustaja seisukoht
4.1.Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ärakuulamisse puutuvalt saatis vastustaja kaebajale 30.11.2021 kutse, et arutada Keskkonnaameti Võrumaa büroo poolt 16.11.2021 tehtud ettepanekut jahitunnistuse peatamise kohta. Pandeemilise olukorra tõttu pakuti juhtunu telefonis arutamist enne 08.12.2021. Kaebaja helistas enne määratud kuupäeva menetleja telefonile. Viimane selgitas kaebajale, et vastustajal on tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ja EJS-i vahelisest halduslepingust jahitunnistuse andjana kohustus Keskkonnaameti järelevalveosakonna ettepanekul peatada jahitunnistus kuni kolmeks aastaks. Vastustajal pole võimalust jahitunnistust mitte peatada, vaid üksnes otsustada peatamise ajavahemiku üle. Vastustajal puudub telefonikõne salvestus, kuid ta esitab menetleja seletuskirja. Kaebaja pole ärakuulamise toimumist kahtluse alla seadnud.
4.2.Mis puudutab vaidlustatavas otsuses esitatud väidet, et kaebaja ei ole oma väärteo olemusest täpselt aru saanud ning seda käsitati karistust raskendava asjaoluna, märgib vastustaja, et talle on jäetud kaalutlusõigus vastavalt väärteo iseloomule. EJS ei vii juba varem menetletud asjas läbi uut menetlust. Karistuse hindamisel võetakse arvesse järelevalveameti karistuse asjaolusid, põhjendusi ja trahvimäärasid. JahiS § 37 lg 1 punktide 1 ja 2 aluse esinemisel tuleb jahitunnistuse kehtivus peatada kuni kolmeks aastaks. Sarnaste väärtegude eest (JahiS § 58) on kujunenud praktika peatada jahitunnistus vahemikus neljast kuni kaheksa kuuni. Arvesse võetakse nii raskendavate kui kergendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Karistuse raskendava asjaoluna võttis vastustaja arvesse kaebaja telefonivestlusel esitatud väidet, et tema relv oli laadimata ehk ebaõigete väidete esitamist. Järelevalveasutuse menetluse toimingutest selgub, et süütegu seisnes siiski laetud relva omamises kogunemiskohas. Relv on suure ohu allikas ning seda enam laetud relv, mis ei ole ohtlik ainult kandjale, vaid kõigele ümbritsevale. Kergendavaks asjaoluks saab pidada kaebaja kahetsust. Samas jäi vastustaja töötajale arusaamatuks ja seda ei suutnud põhjendada ka kaebaja, mida täpselt kaebaja kahetses. Üheselt oli selge, et kui ta eitas laetud relva omamist, siis seda tegu ta ei kahetsenud. Seetõttu oli rikkumine toime pandud üldohtlikul viisil. Vaatamata puhtsüdamlikule kahetsusele ei olnud isik aru saanud, et jahieeskirja § 7 lg 3 alusel loetakse
3 (9)
laadimata jahirelvaks relva, millel ei ole padruneid rauas ega relvale kinnitatud salves. Kokkuvõttes kujunes jahipidamise ohutuse nõuete rikkumise eest jahitunnistuse peatamise ajaks kuus kuud.
KOHTU PÕHJENDUSED
Tõendi kogumise taotluse lahendamine ja ekslikult esitatud tõendite tagastamine
5.Kohus jätab rahuldamata kaebaja 28.03.2022 taotluse küsida Telia sideoperaatorilt välja menetleja ja ühtlasi vaidlustatava otsuse1 tegija telefoninumbrilt kaebaja telefoninumbrile novembris ja detsembris 2021 tehtud kõnede väljavõtte. Kohtu hinnangul ei ole tõendil asjas tähtsust (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 62 lg 2).
6.Kaebaja arvates on tõendi kogumine vajalik põhjusel, et poolte vahel on vaidlus telefonikõne toimumise ajas ja sisus. Nimelt kaebaja sõnul vastustaja väidab, et telefonivestlus toimus 30.11.2021, kuid kaebaja märgib, et detsembri 2021 alguses. Lisaks väidab vastustaja, et telefonikõnes kaebaja protestis topeltkaristuse üle ja ütles, et tal ei olnud laetud tulirelva, menetleja aga selgitas Keskkonnaministeeriumi ja EJS-i vahelist halduslepingut, jahitunnistuse kehtivuse peatamise võimalikku kestust ja selle menetlust, väärteootsusest nähtuvat ja seda, mida loetakse laadimata relvaks. Samuti olla kaebaja lubanud seepeale nädala jooksul võtta ühendust järelevalveosakonnaga ning pärast seda uuesti EJS-iga, kuid rohkem kaebaja ei helistanud (02.03.2022 vastus kaebusele ja selle lisaks 1 olev menetleja 01.03.2022 allkirjastatud seletuskiri). Kaebaja aga selgitas 07.01.2022 kaebuses ja 28.03.2022 seisukohtades, et temal ei olnud võimalik telefonivestluses midagi rääkida ning teda ei kuulatud, ja ainus, mida selgitati, oli jahiõiguse peatamise võimalus pooleteiseks kuni kolmeks aastaks. Eelkõige tahab kaebaja Telialt küsitava kõnede väljavõttega tõendada kõne pikkust ja selle kaudu asjaolu, et kuna kõne oli lühike, siis ei saanud sellel olla vastustaja kirjeldatud sisu.
7.Seega puudutab kaebaja taotlus ärakuulamisõiguse realiseerimise tõendamist. Isiku ärakuulamine haldusmenetluses on oluline menetlusnõue (JahiS § 2 lg 2, haldusmenetluse seaduse ehk HMS § 40 lg 1). Ärakuulamise tõendamise koormus on haldusorganil; ärakuulamise formaalse võimaluse loomine ei ole piisav, vaid menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid tuleb ka kuulda võtta.2
8.Kohus leiab, et ärakuulamisõiguse sisulise realiseerimise võimalus ei ole tõendatud. Kuigi puudub vaidlus, et kaebajat teavitati haldusmenetlusest 30.11.2021 kutsega3 ja mingil hetkel detsembri 2021 alguses toimus ka telefonikõne, siis olukorras, kus vastustajal puuduvad nõuetekohased tõendid ärakuulamise sisu kohta ning kaebaja vaidleb vastustaja väidetele vastu, leiab kohus, et ärakuulamisõigust on rikutud. Vastustaja oleks pidanud kaebaja telefoni teel ärakuulamisel koostama kõne kohta protokolli (HMS § 18 lg 1 punkt 3) ning seda kõnega samal päeval või vähemalt lähipäevil. Protokollis ei pea kõne olema sõna-sõnalt ümber kirjutatud, kuid seal peaks sisalduma vähemalt kokkuvõte olulisematest punktidest, millest räägiti. Kui kõne kohta ei koostata protokolli, peaks selle sisu ikkagi kuskil kirjalikult fikseeritud olema, nt haldusakti põhjendustes (kui kõne ja haldusakti vahele ei jää väga pikka ajavahemikku). Telefonikõne toimus 2021. aasta detsembri alguses ning ligi kolm kuud hiljem kirjutatud menetleja meenutus (allkirjastatud 01.03.2022) telefonikõnest ei ole protokolliga võrdsustatav ega oma sellist tõendusväärtust. Kohus pole vastustaja kirjeldatud kõne sisus veendunud ka
Sisaldub kaebusega esitatud digikonteineris „tõendid“, faili nimetus „EJS-jahitunnistuse-peatamise-otsus.pdf“ Aedmaa, A. jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004; lk 230, punkt 7.4.3.2. ja lk 228.
Sisaldub kaebusega esitatud digikonteineris „tõendid“, faili nimetus „EJS-kutse.pdf“
4 (9)
põhjusel, et kaebaja on näiteks detailsemalt märkinud, et tema helistas detsembri 2021 alguses kõigepealt ise 30.11.2021 kutses viidatud numbrile, kuid telefon oli hõivatud ja talle helistati hiljem tagasi. Seda kinnitavad kaebaja 28.03.2022 esitatud kõneeristused novembri ja detsembri 2021 kohta4, kuna kui sealt ei nähtu kaebaja numbrilt väljunud kõne menetlejale (ega selle kestust), siis järelikult jäi menetlejale vastamata kõne, mille peale helistati kaebajale tagasi. Menetleja seletuskirjas seda aga ei märgita, vaid kirjeldatakse, et kaebaja helistas ja kõne algas protestiga. Kohus möönab ka, et kõne tõenäoliselt ei saanud toimuda 30.11.2021, kuna kaebajale saadetud kutse tehti alles sel kuupäeval ning on usutav, et kirja jõudmine kaebajani võttis aega vähemalt mõned päevad. Samas tundub kohtule pigem, et menetleja seletuskirja lauseosa „...helistas vastavalt meie kutsele 30.11.2021“ on ebaõnnestunud ja mõeldud on seda, et kaebaja helistas vastavalt 30.11.2021 kutsele, mitte 30.11.2021. Seega vastustaja ei esitanud kõne toimumise kuupäeva kohta valeandmeid ja täpset kõne kuupäeva ei tea kumbki pool, kuid see pole kohtu hinnangul ka oluline.
9.Kokkuvõtvalt pole kaebaja taotletud tõendi kogumine vajalik, kuna ärakuulamisõiguse rikkumine on tuvastatav ka ilma selleta. Lisaks kohtu arvates ei saa pelgalt kõne kestusega tõendada selle sisu ehk kõne väljavõttega poleks asjaolu, mida kaebaja soovib tõendada, tõendatav (vt HKMS § 56 lg 1).
10.Vastustaja esitas kohtule 01.03.2022 tõendid Yi kohta, kes ei puutu käesolevasse asja. Et tegemist on asjakohatute tõenditega möönis vastustaja ka 02.03.2022 e-kirjas. Kohus tagastab need tõendid HKMS § 62 lg 2 alusel ning kustutab need ka kohtute infosüsteemist ning digitaalsest kohtutoimikust. Kaebuse sisuline lahendamine
11.Kohus rahuldab kaebuse, leides, et vaidlustatava otsuse andmisel on EJS teinud selliseid vormi- ja menetlusvigu, mis koosmõjus tingivad vaidlustatava otsuse tühistamise. Kohus ei ole veendunud, et tehtud vead ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Tegemist on diskretsiooniotsusega, mistõttu pole välistatud, et otsuse nõuetekohasel põhjendamisel ja ärakuulamisõiguse korrektsel tagamisel võinuks otsus jahitunnistuse kehtivusaja peatamise kohta olla teistsugune.
12.Kaebajat karistati 20.10.2021 väärteootsusega5 JahiS § 58 alusel, mis sätestab, et jahipidamise nõuete rikkumise eest jahipidamise vahendite kasutamisel või jahiohutuse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. JahiS § 32 näeb ette, et ohutusnõuded jahipidamisel kehtestab valdkonna eest vastutav minister jahieeskirjas. Keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ (edaspidi jahieeskiri) § 8 punkti 2 järgi on jahiohutuse tagamiseks ühisjahil keelatud viibida kogunemiskohtades laetud relvaga. Jahieeskirja § 7 lg 3 kohaselt loetakse laadimata jahirelvaks relva, millel ei ole padruneid rauas ega relvale kinnitatud salves. Väärteootsuse kohaselt rikkus kaebaja jahiohutuse nõuet sellega, et viibis 09.10.2021 ühisjahi kogunemiskohas jahirelvaga, millele kinnitatud salves oli kaks padrunit.
13.JahiS § 37 lg 1 punkt 2 sätestab, et jahitunnistuse kehtivus peatatakse kuni kolmeks aastaks, kui tunnistuse saanud isikut on karistatud JahiS §-des 50–63 nimetatud tegevuste eest. Jahitunnistuse kehtivus peatatakse tunnistuse andja otsusega, mis toimetatakse viivitamata tunnistuse omanikule kätte väljastusteatega tähtkirjaga (JahiS § 37 lg 2 esimene lause).
Digikonteineris „kaebaja-vastus-vastustaja-seisukohale.asice“ kolm esimest dokumenti. Sisaldub kaebusega esitatud digikonteineris „tõendid“, faili nimetus „kiirmenetluseotsus.pdf“
5 (9)
14.Puudub vaidlus, et esines alus jahitunnistuse kehtivuse peatamiseks JahiS § 37 lg 1 punkti 2 näol. Sätte sõnastusest on ka ilmne, et küsimuses, kas üldse jahitunnistuse kehtivus peatada, EJS-il kaalutlusõigus puudub. Küll aga teostab EJS kaalutlusõigust jahitunnistuse kehtivuse peatamise aja üle otsustamisel, kuna kehtivuse peatamine on võimalik alates ühest päevast kuni kolme aastani ning kehtiva õiguse kohaselt ei ole jahitunnistuse kehtivuse peatamata jätmine lubatav (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2020 otsus nr 3-19-1938, punkt 17).
15.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning põhjendus olema esitatud haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); ja kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu üldkogu 19.06.2020 otsus nr 3-20-1044, punkt 14, ja seal viidatud praktika).
16.JahiS § 37 ei reguleeri, milliseid kaalutlusi tuleb jahitunnistuse kehtivuse peatamisel arvestada. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tallinna Ringkonnakohus leidis 26.02.2020 otsuses asjas nr 3-191938 (punkt 12), et jahitunnistuse kehtivuse peatamise eesmärgiks ei saa pidada isiku karistamist, vaid üksnes ohu ennetamist. Õiguskantsler on jahitunnistuse kehtivuse peatamise teemal leidnud, et lisaks tuvastatud jahiseaduse nõuete rikkumise iseloomule on kaalumisel oluline arvestada ka nt jahitunnistuse kehtivuse peatamise menetluse aega ning seda, milline oli inimese rikkumise järgne käitumine kuni jahitunnistuse kehtivuse peatamiseni, sh kas on uusi rikkumisi, kas rahatrahv on tasutud, milline on inimese seisukoht kohaldatava meetme osas jms.6 Seega arvestades jahitunnistuse kehtivuse peatamise eesmärki, milleks on ohu ennetamine, on oluline isiku rikkumise iseloomu ja tema edasise käitumise ning suhtumise pinnalt analüüsida, milliseks ajaks kehtivuse peatamine võimaldaks isikust tulenevat ohtu ennetada ja oleks samas ka proportsionaalne.
17.Kui vaidlustatava otsuse esimeses neljas lõigus tegi vastustaja viiteid õigusnormidele ja esitas väärteo kirjelduse ning asjaolud, siis otsuse viimastes lõikudes sisalduvad vastustaja enda põhjendused ja kaalutlused. Vastustaja põhjendustes on kohtu hinnangul olulised vead, millele viitas ka kaebaja.
17.1.EJS-i otsuses tuginetakse kaalutlusele, et kaebaja pani väärteo toime otsese tahtlusega, kuigi väärteootsuse kohaselt vähemalt kaudse tahtlusega. Otsest tahtlust põhjendati sellega, et „vastutustundliku suhtumise korral oleks olnud tegu välditav“. Kohtule jääb arusaamatuks ja seda ei selgitanud kohtumenetluses ka vastustaja, et kas kaebaja tahtluse märkimise osas tehti EJS-i otsuses viga või hindaski vastustaja teadlikult kaebaja tahtluse ümber. Sel juhul tekib küsimus, mis alustel ja miks hindas vastustaja uuesti väärteo subjektiivset koosseisu. Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et ei vii varem menetletud asjas (st väärteoasjas) läbi uut menetlust, kuid võtab määratud karistuse asjaolusid, põhjendusi ja trahvimäärasid arvesse. Väärteootsuse sõnastus
Õiguskantsleri 13.04.2016 kiri nr 7-6/150313/1601579 (27.04.2022)
6 (9)
„vähemalt kaudne tahtlus“ ei välista küll otsest tahtlust, aga kohtu hinnangul ei saa EJS asuda jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsustamisel ise kaebaja väärteo subjektiivset koosseisu (ümber) hindama. Seda hinnati juba väärteootsuse tegemisel ning see kuulub väärteomenetleja pädevusse, kusjuures tahtlus tuvastatakse rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga ja hilisem psüühiline suhtumine ei ole enam tahtlus karistusõiguslikus mõttes7. Eelnev ei tähenda, et vastustaja ei võiks otsuses anda omapoolseid hinnanguid ega väärteootsuses kajastatule midagi lisada, vaid vastupidi, haldusmenetluses tulebki välja selgitada täiendavaid olulisi asjaolusid, mida jahitunnistuse kehtivuse peatamisel arvestada. EJS peaks otsuses lähtuma nii väärteootsuses tuvastatust kui ka haldusmenetluses tuvastatust, st asjakohane on ka kaebaja hilisem käitumine, arvamus ja suhtumine jne. Kohtu hinnangul ei tohiks see siiski viia selleni, et EJS asub sisuliselt väärteomenetleja rolli. Kokkuvõtvalt on tegemist kaalutlusveaga, sest EJS lähtus valest kaalutlusest (kaudse tahtluse asemel otsesest). Isegi, kui vastustaja ei pidanud silmas väärteo subjektiivse koosseisu ümberhindamist, otsuse sõnastus on ebaõnnestunud või leiab vastustaja, et ta võib tahtlust uuesti hinnata, siis tuleks seda ka arusaadavalt ja piisavalt põhjendada. Vaidlustatava otsuse põhjendused ei võimalda aru saada, kontrollida ega veenduda, et otsese tahtluse argument oleks kaalumisel õigustatud. Kui EJS asub väärteootsuses märgitust teisele seisukohale, peaks otsus selles osas olema piisavalt põhjendatud, et haldusakti adressaat mõistaks, miks ühes menetluses käsitletakse tema tegu ühtmoodi ja teises teistmoodi.
17.2.Väärteootsuses oli kergendav asjaolu puhtsüdamlik kahetsus, kuid vaidlustatavas otsuses seda ei mainita, kuigi väidetavalt kaalutleti kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt vaidlustatava otsuse lk 1 viimase lõigu algust). Järelikult on üks oluline asjaolu otsuse tegemisel jäänud arvestamata ja tegemist on kaalumisveaga. Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et kergendavaks asjaoluks saab küll pidada kaebaja kahetust, kuid samas jäi vastustaja töötajale (st menetlejale) arusaamatuks, mida täpselt kaebaja kahetses, ja sellest tulenevalt vaatles EJS seda kui rikkumise toimepanekut üldohtlikul viisil. Kohus võib erandina võtta arvesse alles kohtumenetluses esitatud põhjendusi, kui ta on veendunud, et neist juhinduti juba haldusakti andmisel (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, punkt 20). Kuna isegi vastustaja vastuse pinnalt jääb ebaselgeks, kas kahetsust arvestati või mitte, siis pole alust järelduseks, et vastustaja oleks kahetsuse arvestamata jätmises seisneva vea kohtumenetluses kõrvaldanud.
17.3.Väärteootsuses raskendavad asjaolud puudusid, kuid vaidlustatavas otsuses märgiti selleks asjaolu, et kaebaja pole oma väärteo olemusest täpselt aru saanud. Kuna selle kaalutluse kohta pole otsuses täiendavaid selgitusi esitatud, küsis kohus 02.02.2022 määruses (põhjenduste punkt 4), millel selline vastustaja väide põhineb. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et see põhineb kaebajaga peetud telefonivestlusel, milles kaebaja esitas ebaõige väite, et tema relv oli laadimata ehk kaebaja ei saanud aru jahieeskirja § 7 lg 3 sisust. Vastavaid asjaolusid selgitati menetleja 01.03.2022 seletuskirjas, mida aga kohus eespool kõne sisu kohta usaldusväärseks tõendiks ei pidanud (vt punkti 8). Seega kaalutlus, millele tuginetakse, on tõendamata, ja tegemist on kaalumisveaga. Vastustaja oleks pidanud ja saanud telefonikõne protokolli puudumisel ka haldusaktis lahti kirjutada, mida ja mille põhjal mõeldakse selle all, et kaebaja ei saanud väärteo olemusest aru. EJS-i otsuses puuduvad aga igasugused selgitused, mille alusel asjaolu esinemist hinnata või kontrollida. Küll aga nähtub väärteootsusest, et kaebaja mõistis ja tunnistas toimepandud tegu.
18.Seega kokkuvõtvalt on ärakuulamisõiguse rikkumine ja otsuse puudulik põhjendamine sellised vead, mis ei võimalda otsuse sisulises õiguspärasuses veenduda. Otsuse põhjenduste ja
asja materjalide pinnalt on pigem võimalik tuvastada, et otsus on kaalutlusvigane. Kohus leiab ka, et otsus oleks arusaadavam, kui EJS ei kasutaks endapoolsete hinnangute andmisel süüteomenetluse termineid. Nt väärteootsuse asjaolusid käsitledes on küll asjakohane viidata seal esitatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele, kuid lisades kaalutluse, et kaebaja ei saanud väärteo olemusest aru, oleks selgem, kui seda ei nimetataks „raskendavaks asjaoluks“, sest see tekitab adressaadis küsimuse, et samasugune kaalutlus oleks pidanud sisalduma ka väärteootsuses. Ehk teisisõnu soovitab kohus otsuses arusaadavalt eristada väärteootsusest aluseks võetud (kergendavaid ja raskendavaid) asjaolusid ning EJS-i poolt täiendavalt tuvastatud asjaolusid. Ka põhjendused teo ohtlikkuse ja vastustaja praktika kohta, mis esitati vastuses kaebusele, oleks pidanud sisalduma juba haldusaktis eneses.
19.Kohus peab veel vajalikuks märkida, et otsuses sisaldub lisaks eelnevale väiksemaid vigu ja ebaselgeid kohti.
19.1.Vastustaja lähtus valest eeldusest, nagu ta määraks kaebajale karistust (vt fraasid „karistuse määramisel kaalutles otsuse tegija /.../“; „karistuse määramisel võetakse arvesse /.../“; „/.../ võimalikust sanktsiooni määrast 1/6 lähedale määratav karistus on piisav /.../“), kuna tegelikult on EJS-i otsuse eesmärk ohu ennetamine, mitte karistamine.
19.2.Vaidlustatava otsuse esimeses lõigus on Keskkonnaministeeriumi ja EJS-i vahelisse halduslepingusse puutuvad viited JahiS § 36 lg-le 2 ja § 39 lg-le 8 ekslikud, sest § 36 lg 2 ei käsitle halduslepingut ja § 39 lg 8 puudub jahiseaduses üldse.
19.3.Otsuses on „Väärteo kvalifikatsiooni“ real vale viide rikutud jahieeskirja normile. Nimelt väärteootsuse kohaselt rikkus kaebaja jahieeskirja § 8 lg-t 2 (viibis ühisjahi kogunemiskohas laetud relvaga), mida tuleb vaadata koosmõjus § 7 lg-ga 3 (sellest tuleneb, et relv on laetud mh siis, kui relvale kinnitatud salves on padrunid). Otsuses märgitakse aga rikutud sätteks jahieeskirja „§ 7 l2“, mille all on kohtu hinnangul mõeldud „§ 7 lg 2“, mitte „7 12“ (seitse kaksteist), nagu märgib kaebuses kaebaja. Jahieeskirja § 7 lg 2 ei puutu käesolevasse asja.
20.Eelnevad ei ole aga kohtu hinnangul sellised vead, mis oleks tinginud otsuse tühistamise. Vaatamata ekslikele viidetele on arusaadav ja kontrollitav, et vastustajal oli JahiS § 10 lg 1 alusel sõlmitud 22.07.2013 halduslepingu nr 4-1.1/13/151 järgi pädevus vaidlustatav otsus teha.8 Et kaebaja halduslepingu olemasolust ei teadnud, ei mõjuta otsuse õiguspärasust. Ka viide jahieeskirja § 7 lg-le 2 ei mõjuta otsuse sisu, sest väärteo kvalifikatsiooni juures kirjutati sõnadega välja, et kaebaja rikkus nõuet, mille kohaselt on keelatud ühisjahil kogunemiskohtades viibida laetud relvaga. Sellegipoolest tuleks vastustajal haldusaktis õigusnormidele viidates olla hoolsam, kontrollides üle, millised õigusnormid on asjakohased, kas need on üldse seaduses olemas, ega neid pole muudetud jne.
21.Sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu poolt 3-19-1938 asjas selgitatule (otsuse punkt 17) märgib kohus, et EJS-il tuleb kohtuotsuse jõutumise järel otsustada kaebaja jahitunnistuse kehtivuse peatamine uuesti, sest jahitunnistuse kehtivuse peatamata jätmine ei ole lubatav. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kasuks, siis tuleb kaebuse eest tasutud riigilõiv 20 eurot vastustajalt kaebaja
Vt halduslepingut https://www.riigiteataja.ee/akt/116062015002 punkt 2.1.5.
8 (9)
kasuks välja mõista. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu kohus välja ei mõista, kuna Tartu Halduskohus jättis selle rahuldamata ehk taotlus oli edutu. See lõivukulu jääb kaebaja enda kanda.
23.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Samuti tuleb asendada tähemärgiga otsuse põhjendava osa punktis 10 märgitud füüsilise isiku nimi.
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.