Vintage Beauty OÜ kaebus Peipsiääre Vallavalitsuse 31.03.2021.a ettekirjutuse nr 9-4/4-27 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vintage Beauty OÜ, esindaja Kadri Vilen Vastustaja – Peipsiääre vald Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 09.05.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30).
Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad
1.Peipsiääre Vallavalitsuse 31.03.2021.a ettekirjutusega nr 9-4/4-27 (tl 14-20, edaspidi vaidlustatud ettekirjutus) 1) tunnistati kehtetuks Peipsiääre Vallavalitsuse 11.06.2020.a haldusakt „Ettekirjutus ehitustegevuse peatamiseks“ (resolutsiooni p 1), 2) kohustati kaebaja Vintage Beauty OÜ-d lammutama täielikult kinnisasja Võidu tn 43, Kallaste linn, Peipsiääre vald, Tartumaa (edaspidi kaebaja kinnisasi) idapiirile ehitatud ehitis ning taastama ehitustegevuse eelne olukord vastavalt ettekirjutuse lisale 1 „Ehitise lammutamise tehnilised tingimused“ täitmise tähtajaga 31.08.2021 (resolutsiooni p 2);
3) kohustati kaebajat lammutatud ehitise ehitusjäätmed (peamiselt vundamendi- ja betoonitükid) andma üle vastavat jäätmekäitlusluba omavale jäätmekäitlusettevõttele edasiseks käitlemiseks ja esitama kohalikule omavalitsusele sellekohane jäätmeõiend täitmise tähtajaga 01.07.2021 (resolutsiooni p 3). Ettekirjutus sisaldas hoiatusi, et kui resolutsiooni p 2 on jäetud määratud tähtajaks täitmata, määrab vastustaja sunniraha 12 550 eurot ja kui resolutsiooni p 3 on jäetud määratud tähtajaks täitmata, määrab vastustaja sunniraha 6 600 eurot. Ettekirjutuse põhjal teatas Keskkonnainspektsioon vastustajale 22.05.2020 ebaseaduslikust ehitustegevusest kaebaja kinnisasjal. Korrakaitseametnik külastas samal päeval kinnisasja ja kohustas suuliselt edasised ehitustööd peatama kuni ehitust puudutavate dokumentide korda ajamiseni. Vastustaja viis 02.06.2020 kaebaja nõusolekul läbi paikvaatluse. 08.06.2020 toimus olukorra arutamiseks koosolek, seda ei protokollitud. Vastustaja selgitas koosolekul kaebajale, et ehitamine toimub keelualas, väljaspool väljakujunenud ehitusjoont ja kahjustab liivakivipaljandit. Korrakaitseametnik teostas 11.06.2020 paikvaatluse ja fikseeris ehitatud vundamendi seisukorra (tl 39-40). Kaebajale koostati 11.06.2020 ettekirjutus nr 9-4/4-8 ehitustegevuse peatamiseks (tl 36-37). Vastustaja esitas 09.12.2020 Keskkonnaametile (KeA) tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks kavandi „Ehitise lammutamise tehnilised tingimused“. KeA nõustus sellega ja ei esitanud täiendavaid tingimusi. Vastustaja saatis 24.03.2021 kaebajale ettekirjutuse kavandi ja määras vastamise tähtajaks 29.03.2021 kell 11.00. Kaebaja arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. Kaebaja kinnisasja idapiirile on ehitatud vundament, mille juurde on veetud elektrikaabel ja veetoru. Vundament on puitprussidega ja terrassilaudadega ühendatud kinnistu idapiiril asuva betoonäärisega selliselt, et on moodustunud ühtne terviklik ala. Ehitis asub väljaspool Kallaste linna väljakujunenud ehitusjoont ja ehituskeelualal. Vastustaja ei ole ehitamist lubanud. Isegi kui vastustaja oleks ehitamist lubanud, ei oleks tegemist õiguspärase tegevusega ja kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust. Lammutamise kohustuse saab omanikule panna, kui ehitis asub ehituskeeluvööndis ja selle seadustamine ei ole võimalik. Ehitisest lähtuv kahjulik mõju seisneb Kallaste liivakivipaljandile liigse surve avaldamises vundamendi, puitmaterjali ning terrassi kasutama hakkavate inimeste näol. Lammutamise eesmärgiks ei ole ainult ehitise likvideerimine, vaid ka ehitustegevuse eelse olukorra taastamine. Lammutamine ja taastamistööd tuleb teha käsitööriistade abil, et vältida üleliigse vibratsiooni teket ning selle kahjulikku mõju liivakivile (sellest on tingimustes mõned erandid).
2.Kaebaja esitas 15.04.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kohus tõlgendas kaebuse nõuet 19.04.2021.a määruses ja võttis 26.04.2021.a määrusega kaebuse menetlusse vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise nõudes. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid seisukohti. Kaebaja selgituste põhjal alustas ta 2020. aasta kevadel terrassi ja grillmaja ehitusega. 22.05.2020 külastas krunti valla korrakaitseametnik ja soovitas võtta ühendust valla ehitusspetsialistiga või esitada ehitusteatis. Kaebaja esitas ehitisregistri vahendusel 24.05.2020 ehitusteatise nr 2011201/11977. See hakkas kehtima 05.06.2020, kuna vald mingeid nõudeid ei esitanud. Pärast ehitusteatise kehtima hakkamist betoneeris kaebaja vundamendi. 08.06.2020 külastasid kaebajat uuesti ametnikud ning 11.06.2020 tegi vastustaja ettekirjutuse ehitamine peatada. Vastustaja 16.06.2020 kustutas ehitusteatise, lõi registris uue ehitusteatise ja tagastas enda loodud ehitusteatise läbi vaatamata. Kaebajal on selle tõendamiseks olemas kuvatõmmised registrist (tl 8 pöördel - 9 pöördel). Kaebuse esitamise ajal ei ole eeltoodud toimingud registrist enam nähtavad. Kaebaja mõistab, et praeguses asukohas ei tohiks ehitist olla. Kuid vastustaja tegevusetuse tõttu
on kaebajal lastud rajada ehitis vundamendi betoneerimiseni ja soetada kogu ehitamiseks vajaminev materjal. Kaebajale kättesaadavad andmed ehitusjoone kohta on vastuolulised. Kaebaja lähtus naaberkinnisasja detailplaneeringus märgitud ehitusjoonest (tl 10). Ehitusjoon sopistub ainult kaebaja krundil (tl 10 pöördel). Hilisemates seisukohtades leidis kaebaja, et ehituskeeluvöönd ei takista ehitamist, kuna ehitis rajatakse varem välja kujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele ja olemasoleva elamu õuemaale, mille all tuleb mõista elamumaad. Ettekirjutuses kirjeldatud tegevused ja sunniraha määrad ei ole proportsionaalsed, kuna rikkumises puudus tahtlikkus ja rikkumise põhjuseks oli valla tegevusetus. Kaebaja soovib, et vastustaja tühistaks vaidlustatud ettekirjutuse. Kaebaja oli haldusmenetluses nõus likvideerima terrassi, katma vundamendi mullaga ja külvama enda valitud ulatuses muru. Kaebaja hinnangul ei kaasne vundamendi alles jätmisega oluline või kõrgendatud oht keskkonnale või inimestele. Vundament on liivakivipaljandist 4 m kaugusel. Betoon ei ole pinnasest oluliselt raskem ja vundament ei saa oma raskusega paljandit mõjutada. Pigem võib paljandit kahjustada lammutamine ja sellega kaasnev kaevamine. Negatiivset mõju naaberkinnisasjade omanikele vundamendil ei ole. Avalik huvi vaidlusaluste ehitiste puhul puudub. Ettekirjutuse tegemisel ei ole kaebaja huvidega arvestatud. Ettekirjutuse koostanud ametnikul puudub ehitus- ja keskkonnakaitse-alane pädevus. Vastustaja talub mitmeid tegevusi ja olukordi, mis on paljandile ohtlikumad. Lammutamise tehnilised tingimused on ülemäärased ja kunstlikud (ehitusmaterjali ladustamise koht, käsitööriistade kasutamise kohustus, betoonijäätmete utiliseerimise kohustus jms). Vastustajal puudub alus arvata, et kaebaja ei käitle jäätmeid nõuetekohaselt. Kaebajalt nõutakse erivarustust ja väljaõpet nõudvate tööriistade kasutamist (bensiini-betoonilõikur). Raudbetooni ei saa haamri ja kangiga lammutada. Vastustaja on rikkunud menetlusnõudeid - ei ole vastanud kaebaja avaldustele, ei ole andnud selgitusi. Vastustaja andis ettekirjutuse projekti kohta arvamuse andmiseks aega kaks tööpäeva, see ei olnud kaebajale piisav. Vastustaja on käitunud vastuoluliselt ja ei ole olnud avatud koostööks. Vastustaja kohtleb kaebajat teistest isikutest erinevalt. Kaebaja esitas vastustajale ettepaneku detailplaneeringu koostamise algatamiseks eesmärgiga ehitada terrass 60 m2 ja abihoone 20 m2 ning vähendada ehituskeeluvööndit (tl 159-160). Vastustaja keeldus volikogu 31.01.2022.a otsusega (tl 170). Kaebaja on esitanud Tartu Halduskohtule selle otsuse peale kaebuse (kohtuasi 3-22-652).
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole kaebajale ehitamise õigust andnud. Vastustaja tagastas kaebaja 24.05.2020.a ehitusteatise grillimaja ehitamiseks ehitisregistri kaudu 16.06.2020, seda näitab kaebaja esitatud tõend (tl 9 pöördel). Vastustaja esitas kaebajale 26.05.2020 e-kirjaga selgitused ehitisteatise mitteaktsepteerimise ja ehituskeeluvööndis uute ehitiste ehitamise kohta. Ehitamise lubamatust selgitas kaebajale korrakaitseametnik 22.05.2020.a kontrollkäigu ajal. See tähendab, et vastustaja teavitas kaebajat vajadusest ehitusteatises esitatud andmete täiendavaks kontrollimiseks. Kaebaja alustas ehitamist enne ehitusteatise esitamist ja naabrite kinnitusel (tl 70-71) jätkas seda 29.05.2020. Ehitusteatis 24.05.2020 nr 2011201/11977 esitati grillmaja, mitte terrassi kohta. Kaebaja ei esitanud koos ehitusteatisega ehitusprojekti. Ehitis ületas üldplaneeringus ette nähtud ehitusjoont. Kaebajal on olnud piisavalt võimalusi oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja
on menetluse käigus olnud pidevas kontaktis kaebajaga. Arvestades kaebaja aktiivsust anti talle ettekirjutuse kavandile vastamiseks piisavalt aega, vajadusel oli kaebajal võimalus taotleda tähtaja pikendamist. Kaebaja arvamus, et tema ehitatud vundament ei tekita paljandile ohtu, on kaebaja kui huvitatud isiku enda hinnang. See, et olemasolevatest ehitistest tingituna varingu märke ei leitud, ei tähenda, et uute ehitiste püstitamine varingut ei tekita. Varinguohust, mis võib kahjustada loodusobjekti ja olla ohtlik inimeste tervisele ja turvalisusele, andsid teada Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaamet (tl 88, 113-115). Oma kinnistu korrastamine on kaebaja enda kohustus ja huvi. Kaebaja ei saa õigustada oma ehitustegevust teostatud heakorratöödega. Lammutustingimustes kirjeldatud tegevused on teostatavad ilma ehitusekspertide abita ja kasutades lihtsamaid ehitusseadmeid või -instrumente. Lammutustingimused on üksikasjalikult lahti kirjutatud ja kõik lammutustegevused on piisavalt loetletud, et vältida Kallaste liivakivipaljandile võimaliku negatiivse mõju avaldamist ja ohu tekkimist, eelkõige liigset vibratsiooni ja seeläbi pinnase vajumist või varisemisolukorra tekkimist. KeA kiitis lammutustingimused heaks
4.Kaasatud haldusorgan leidis, et vaidlustatud ettekirjutus on põhjendatud ja proportsionaalne. KeA on läbivalt olnud seisukohal, et kaebaja kinnisasjal toimuv ehitustegevus võib kahjustada Kallaste hoiuala kaitse eesmärgiks olevat liivakivipaljandit. KeA kooskõlastas lammutamise tehnilised tingimused ning leidis seejuures, et nende tingimuste järgimine aitab suure tõenäosusega ennetada kaitstava loodusobjekti kahjustamist. KeA möönab, et kui lammutamine peaks mingil moel tekitama olulist vibratsiooni, siis võib see paljandile kahjulik olla. Samas on vibratsiooni vältimist lammutamise tehnilistes tingimustes käsitletud ning kahju võib tekkida juhul, kui eeltoodut piisavalt hoolsalt ei järgita. Teine potentsiaalne oht võib kaasneda vundamendi kaevise täitmisega. Kui täide ei ole sama tihedusega ja materjalist kui ümbritsev pinnas, võivad sellega kaasneda muutused pinnasevee liikumises, mis imbub tavapärasest suuremal määral pinnasesse ja võib sellega ka paljandi stabiilsust mõjutada. Eeltoodu põhjal võib negatiivseid mõjusid esineda nii vundamendi pinnasesse jätmisel kui ka lammutamisel. Kompromisslahendus võiks olla selline, et vundamendi kolmest plokireast eemaldatakse ülemine rida ning pinnas planeeritakse ja tihendatakse ümbritseva ning naaberkruntide pinnasega samale kõrgusele ning tihedusele.
Kohtu seisukoht
5.Käesolevas kohtuasjas hindab kohus vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasust. Tegemist on ettekirjutusega poolelioleva ehitise lammutamiseks ja lammutamisel tekkivate jäätmete käitlemiseks. Menetlusosalised ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - kaebaja kinnisasjale ulatub Peipsi järve ranna ehituskeeluvöönd ning vaidlusalune ehitis paikneb tervikuna ehituskeeluvööndis; - kaebaja kinnisasi piirneb Kallaste hoiualaga, mille kaitse-eesmärgiks on liivakivipaljandi ja kaldapääsukese elupaiga kaitse. Kallaste hoiuala kattub Natura 2000 võrgustiku alade hulka kuuluva Kallaste loodusalaga, mille kaitstav elupaigatüüp on liivakivipaljandid.
6.Vaidlustatud ettekirjutuse lähtealuseks on see, et ehitamine ja ehitis on õigusvastane. Kaebaja nõustub sellega, et ehitist ei oleks tohtinud rajada ning on käesoleva kohtuasja raames eitanud oma kavatsust ehitis seadustada (tl 135, 139 pöördel). Kaebaja leiab, et vaidlustatud
ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et kaebajale ei olnud ehitamise õigusvastasus arusaadav. Kohus käsitleb esmalt sellega seotud kaebaja seisukohti.
7.Kaebaja väitel pöördus ta mais 2020 vastustaja poole suuliselt ja küsis väikeehitise ehitamise kohta. Kuna kaebaja sai aru, et selleks mingeid lube või nõusolekuid vaja ei ole, siis alustas ta vundamendi ehitamist. Kohtu hinnangul on see kaebaja väide asjas esitatud tõenditega vastuolus. Dokumentidest kogumina nähtub, et kaebaja mõtles väikeehitise all ehitist, mille ehitisealune pind on kuni 20 m2. See nähtub asjaolust, et kaebaja väitel pidi ta esitama ainult ehituseteatise, aga mitte ehitusprojekti. Samas rajas kaebaja vundamendi, mille mõõtmed on 10,66 x 3,78 m ja ehitisealune pind on 40,29 m2 (tl 66-67, 129). Sellise ehitise puhul on ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 alusel nõutav ehitusteatis ja ehitusprojekt. Tõendite põhjal on vastustaja õigesti kindlaks teinud, et tegelikult asus kaebaja rajama veelgi suuremat ehitist. Paikvaatluse protokoll 12.06.2020 ja fototabel (tl 81-82) näitavad, et kaebaja kinnisasja idapiiril paiknevale betoonäärisele on peale valatud täiendavalt betooni, vundamendi ja äärise vahelisele alale on paigaldatud kangas, mille peal on killustikukiht, vundament ja betoonääris on ühendatud puitprussidega ning vundamendi ja betoonäärise peale on ühtselt paigutatud lauad kuni paljandi ääreni. Tekkinud ühtse ehitise ehitisealune pind on ligikaudu 72,6 m2 (vundamendi mõõdud on 10,66 x 3,78 m ja vundamendi kaugus äärisest tl 66 pöördel olevatel andmetel 3,3 m). Terrassi ulatumist paljandi ääreni näitavad ka kaebaja ja KeA tehtud fotod (tl 99, 114 pöördel) ning kaebaja esitatud ortofotod (tl 10 pöördel). EhS lisa 1 alusel on sellise ehitise rajamiseks nõutav ehitusluba.
8.Usutav ei ole kaebaja väide, et määruse „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 19 lg 6 p 3 alusel lähtus ta sellest, et hoonealuse pinna hulka ei arvata hoone küljes olevat terrassi. Kaebaja on oma avaldustes korduvalt arutlenud ehitise, hoone ja rajatise mõistete üle (vt näiteks tl 93, 156 pöördel). Sel juhul pidi kaebaja aru saama ka sellest, et tema viidatud normis räägitakse hoonealuse pinna, mitte ehitisealuse pinna arvutamisest. Mõistlik isik ei saa lähtuda sellest, et talle kehtivad kuni 20 m2 suurusele ehitisele kehtestatud nõuded, kui ta tegelikult rajab 72,6 m2 suuruse ehitise.
9.Kohtu hinnangul on tõendatud, et olenemata ehitusteatiste esitamisest kaebaja vähemalt pidi olema teadlik, et tal ehitamise õigust tekkinud ei ole. EhS § 36 lg 2 ütleb, et ehitusteatis tuleb esitada vähemalt kümme päeva enne ehitise ehitamise alustamist. Kui pädev asutus ei teavita ehitusteatise esitajat kümne päeva jooksul pärast ehitusteatise esitamist vajadusest ehitusteatises esitatud andmete täiendavaks kontrollimiseks, siis võib alustada ehitamist. Kaebaja esitas 24.05.2020 ehitusteatise nr 2011201/11977 grillmaja ehitamise kohta. Kohtu arusaamisel hõlmab see ka vundamendi peal paiknevat osa terrassist, ehitisealune pind kokku ca 40 m2. 04.06.2020 esitas kaebaja ehitusteatise nr 2011201/12237 piirdeaia vundamendi kohta, tegemist on eespool nimetatud betoonäärisega. Kohtu arusaamisel ei ole kaebaja esitanud mingeid taotlusi grillmaja (vundamendi) ja betoonäärise vahele terrassi ehitamise kohta. Kaebaja väitel tekkis tal ehitusõigus alates 05.06.2020, kuna vastustaja ei olnud teatanud grillmaja ehitamiseks esitatud ehitusteatise osas menetluse alustamisest. Samas selgitab kaebaja, et tal toimus 26.05.2020 e-kirjavahetus vastustajaga (vt näiteks tl 91 pöördel - 92). Kaebaja küsis, kas kogu tema krundil on ehitamine keelatud ehituskeeluvööndi tõttu ning viitas 2012. aastal vastu võetud naaberkinnisasja detailplaneeringule, milles ehituskeeluvööndit on
vähendatud 20 meetrini. Vastustaja vastas, et looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 3 alusel on ehituskeeluvööndi ulatus tiheasustusalal 50 m, seaduses on ette nähtud erandeid, need ei tähenda ilma kooskõlastuseta ehitamist, kaebaja kirjeldatud kaldakindlustus asub ehituskeeluvööndis ja tuleb KeA-ga eelnevalt kooskõlastada, planeeringu raames tehtud erand laieneb ainult planeeringu alale ning ehituskeeluvööndi vähendamine saab toimuda KeA nõusolekul. Kaebaja seejärel küsis, kas kunagi ammu ehitatud müür tähendab, et sellest sissepoole võib ehitada ehitusloa või rajatise loa alusel ning kas müür tuleb eelnevalt ehitisregistrisse kanda. Kaebaja sõnul vastustaja sellele kirjale ei vastanud. Kohtu hinnangul pidi mõistlikule isikule sellest kirjavahetusest olema arusaadav, et kaebaja kavandatav ehitamine vajab täiendavat kontrollimist. Ehitamise nõusolekut ei saa välja lugeda sellest, kui kohtuasja dokumentides kirjeldatud diskussiooni raames ei vasta vastustaja kohe igale kirjale või ei vasta küsimustele, mille osas ta on oma seisukohta juba avaldanud. Kui poolte vahel oli juba tekkinud ehitamise õiguspärasuse üle vaidlus, siis ei saanud mõistlik isik enam pidada vastustaja vaikimist nõusolekuks. Kaebajale pidi kirjavahetuse põhjal olema arusaadav, et kavandatav ehitis asub ehituskeeluvööndis ja ehitusõigust EhS § 36 lg 2 alusel tal tekkinud ei ole.
10.Lisaks on kohtuasjas esitatud tõenditega ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei teinud ehitustöid alates grillmaja kohta ehitusteatise esitamisest 24.05.2020 kuni 05.06.2020. Seda näitavad järgmised tõendid: - 21.05.2020 tegi KeA tegi kindlaks, et toimunud on ulatuslikud kaevetööd (tl 114); - 29.05.2020 teatasid naabrid ehitustööde jätkumisest. Naabrid kirjeldasid, et kaevetööd algasid paar nädalat tagasi, pinnast tõsteti koppadega. Tänaseks on paigaldatud ehitusplokid. On päevade küsimus, kui vundament peidetakse mulla alla (tl 70-71); - 02.06.2020 oli vundament pooleli, sh plokid olid osaliselt betooniga täidetud (tl 66); - 10.06.2020 oli vundament valmis, v.a üks ots, betoonääris oli valatud, pinnas oli tasandatud ja silutud (tl 63-64).
11.Kaebaja väitel oleks talle tulnud ehituskeeluvööndisse ehitamist lubada LKS § 38 lg 4 p 11 alusel, kuna ta soovis ehitada tiheasustusalal varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele. Kaebaja esitas oma sellekohased põhjendused vastutajale 02.06.2020 (tl 68-69). Kohtu hinnangul paikneb vaidlusalune ehitis väljakujunenud ehitusjoonest järve suunas ja see pidi olema kaebajale arusaadav. See, et kaebaja hinnangul kohaldus talle LKS § 38 lg 4 p 11 sätestatud erand, ei tähenda, et vastustajal tuli sellega nõustuda. Olukorras, kus vastustaja oli eelnevalt teavitanud kaebajat, et ehituskeeluvööndis ta ehitada ei tohi, ei saanud kaebaja pidada vastustaja nõustumiseks seda, kui vastutaja kaebaja 02.06.2020.a kirjale kohe ei reageerinud. Kaebaja väited selle kohta, mida ta pidas väljakujunenud ehitusjooneks, on vastuolulised. Üks väide on, et kaebaja lähtus naaberkinnisasja detailplaneeringust ja sellele märgitud ehitusjoone (tl 10, roosa punktiir) pikendusest oma kinnisasjale. Kohus tutvus vastustaja kodulehe vahendusel kaebaja poolt väljavõttena esitatud detailplaneeringu põhijoonisega tervikuna (väljatrükk tl 175). Selgus, et joonisele ei ole ehitusjoont kantud. Punase katkendliku joonega on üheselt mõistetavalt tähistatud olemasolev veekaitsevöönd ja planeeritud ehituskeeluvöönd (20 m). Teine kaebaja väide on, et ehitusjooneks tuleb lugeda kaebaja kinnisasjal paiknev betoonääris (piirdeaia vundament). See väide on ilmselgelt meelevaldne ja kohus seda pikemalt ei käsitle.
12.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et andmed ehitusjoone kohta olid raskesti leitavad.
Vastupidi, ehitusjoon on kantud kehtiva üldplaneeringu põhijoonisele (väljatrükk kaebaja kinnisasja osas tl 18 pöördel, parema nähtavuse huvides korduvana tl 176). EhS § 19 lg 1 alusel peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas planeeringule. EhS § 19 lg 2 sätestab, et kui omanik ehitab või koostab ehitusprojekti ise või teeb muid ehitusseadustikuga reguleeritud töid, peab ta järgima asjatundlikkuse põhimõtet ja tagama töö nõuetele vastavuse, sealhulgas asjakohasel juhul ehitamist dokumenteerima. EhS § 10 lg 1 kohaselt tähendab asjatundlikkuse põhimõte, et isik peab täitma hoolsuskohustust, et tagada oma tegevuses ohutus, nõuete arvestamine ja nõuetekohase tulemuse saavutamine. Asjatundlikkuse eelduseks on tegevuse eripärale vastavad teadmised ja oskused. Eeltoodu tähendab, et kui kaebaja soovis oma kinnisasjale ise ehitada, siis üldplaneering oli üks nendest dokumentidest, millega tal tuli kindlasti tutvuda ja arvestada. Üldplaneeringu põhijoonisel on väljakujunenud ehitusjoon tähistatud ning kaebaja kavandatav ehitis ei paikne sellest maismaa, vaid järve suunas. Üldplaneeringust ühtlasi nähtub, et õige ei ole kaebaja väide, et ehitusjoon sopistub (maismaa suunas) üksnes tema kinnisasjal. See sopistub järve suunas üksikutel kinnisasjadel, kuid reeglina kulgeb ühtlaselt olemasolevate hoonete järgi. Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et erinevatel isikutel on ehitusjoonest erinev arusaam, siis vaidlusalune ehitis asub neist kõigist järve suunas (kaebaja koostatud joonis tl 147). Kaebaja kinnisasja suhtes ei ole kohaldatav LKS § 38 lg 4 p 1 (ehitamine hajaasustuses õuemaale), kuna kinnisasi ei paikne hajaasustuses.
13.Vastustaja leidis vaidlustatud ettekirjutuses, et vaidlusalune ehitis (välja arvatud betoonääris) tuleb lammutada. Kohus nõustub sellega. EhS § 132 lg 3 kohaselt otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige, kui: 1) ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht; 2) ehitise ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Kohtu hinnangul on EhS § 132 lg 3 p 1 kohaldamise eeldused täidetud. Kohus näitas eespool, et vastustaja on õigesti kindlaks teinud, et ehitis ei vasta nõuetele - ehitamine toimus ja pooleliolev ehitis paikneb ehituskeeluvööndis, s.o ei vasta EhS § 12 lg 2 nõuetele. Ehituskeeluvöönd kujutab endast sedavõrd olulist piirangut, et LKS § 38 lg 9 alusel ei teki isikul õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas isegi siis, kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS sätetega. Taotlusel ehitada ehitise praeguses asukohas ei ole eduväljavaateid. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega. Haldus- ja kohtumenetluses on lisaks välja toodud, et puudus ehitusprojekt, kuigi see oli nõutav (EhS § 12 lg 1) ning ehitis ei ole keskkonnale ja kasutamiseks ohutu (EhS § 8, § 11 lg 1).
14.Täidetud on ka tingimus, et nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 3 ja 4 alusel oluline oht on oht isiku tervisele või keskkonnale ning kõrgendatud oht on oht isiku elule või suure keskkonnakahju tekkimise oht. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses välja toonud ohu keskkonnale ehk olulise ohu. Kohtu hinnangul on see põhjendatud. Esiteks on ehituskeeluvöönd kui selline seaduses ette nähtud
eesmärgil säilitada ja kaitsta rannal asuvaid looduskooslusi ning piirata ehitamisest tingitud kahjulikku mõju (LKS § 34). See tähendab, et õigusvastane ehitamine ehituskeeluvööndis kujutab endast ka ohtu keskkonnale.
15.Teiseks on haldusmenetluse raames kogutud järgmised KeA seisukohad. KeA 09.04.2018.a kiri kaebajale (tl 73). Selles on öeldud, et mitmeid hooneid on ehitatud paljandi servale väga lähedale. Samuti asub kaebaja kinnisasjal betoonalusega aed liiga paljandi servas ja selle raskus avaldab paljandile survet, mis lisaks looduslikele protsessidele võib kujuneda varisemist soodustavaks teguriks. KeA 15.06.2020.a vastus kaebaja taotlusele saada nõusolek vahetult paljandi serval asuva betoonalusega aia, s.o eespool käsitletud betoonäärise kindlustamiseks (tl 88). KeA selgitas, et soovitust betoonpiirde eemaldamiseks ei ole KeA andnud. KeA on küll öelnud (vt eelmine lõik), et betoonpiire avaldab paljandile survet, kuid betoonpiirde eemaldamine võib liivakivipaljandit kahjustada ja tekitada varinguid, kuna see paikneb vahetult paljandi ülaosas. Seetõttu tuleks piiret säilitada nii kaua kui võimalik. Vastustaja on tuvastanud, et kinnistule on rajatud ca 50 cm sügav ja ca 40 m2 ehitisealuse pinnaga plokkidest hoone vundament, paigaldatud maakaabel ja veetoru. Ehitamine on loastamata ja jääb Peipsi järve ranna ehituskeeluvööndisse. Lisaks selgus, et kaebaja planeerib rajada kavandatavast hoonest betoonmüürini ja selle peale terrassi. Betoonmüüri ja hoone vahe on ca 2 meetrit. Betoonmüüri soovib kaebaja kinnitada metallvaiadega rajatava hoone külge. KeA hinnangul avaldaks paljandi ülaosale liiga lähedal asuv hoone, terrass ja terrassil kõndimine betoonmüürile ja paljandile täiendavat survet ning seetõttu suureneks oluliselt varinguoht. Hoone vundamendi külge betoonmüüri kinnitamine ei ole otstarbekas, sest varingu korral tõmbaks hoone külge metallvaiadega kinnitatud betoonmüür hoone suure tõenäosusega endaga kaasa. KeA hinnangul ei rakendu antud hoone ja terrassi rajamisele LKS erandid ning seetõttu ei ole võimalik rajada hoonet kavandatud asukohta ja selle külge siduda betoonmüüri. KeA edastas 06.07.2020 vastustajale järgmised seisukohad (tl 113-115). Varisevale ja lõhedega liivakivipaljandile ehitamine on ehitisest tingitud täiendava surve, vibratsiooni ning kinnituskonstruktsioonide purustava jõu tõttu äärmisel ohtlik nii seal asuva ehitise kasutajale kui ka liivakivipaljandile kui piirneva hoiuala kaitseväärtusele. Varisemisohu tõttu ei ole ehituskeeluvööndi vähendamine mõeldav. KeA tõlgendab ehitusjoont nii, et see on sirgjoon piirnevate kinnistute kõige veekogu poolsemate seaduslike ehitiste nurkade vahel. Terrass tuleks kindlasti likvideerida nii selle ebaseaduslikkuse ja mittelubatavuse tõttu kui ka kaebaja turvalisuse huvides. Piirdeaia müüritis on ajalooline, kuid sinna aia rajamine on sisuliselt kõrgvee puhul astangu serval asuva kallasraja sulgemine. Samas on piirnevatel kinnistutel aiad rajatud ja kallasrajale niikuinii ei pääse. Seega saaks vald kaaluda kerge võrkaia lubamist turvalisuse huvides. KeA vastuses vastustajale 10.12.2020 (tl 54) on öeldud, et ehitise lammutamise kavand on koostatud arusaadavalt ja piisava detailsusega ning lammutamisele seatud tingimused ja nende järgimine aitavad suure tõenäosusega ennetada kaitstava loodusobjekti kahjustamist. KeA nõustub koostatud kavandiga ning ei esita täiendavaid tingimusi. Vastustajal olid seega olemas KeA hinnangud ehitamisele ja ehitisele ning nende põhjal kujutas ehitis endast ohtu keskkonnale, s.o kaitse all olevale liivakivipaljandile. KeA on konkreetselt välja toonud, et paljandile on ohtlik ehitise olemasolust ja kasutamisest tingitud täiendav surve.
16.Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses viidanud sellele, et EhS § 132 lg 3 sätestatud loetelu ei ole ammendav ning vaidlusalune ehitis tuleb lammutada ka seetõttu, et tegemist on
ehituskeeluvööndis paikneva ehitisega ja selle seadustamine ei ole võimalik. Kohtu hinnangul on eeltoodud mõttekäik põhjendatud, eriti arvestades, et tegemist on poolelioleva ehitisega. Kohtupraktikas on sarnast juhtumit käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2021.a otsuses kohtuasjas 3-20-1531. Selles asjas rajati enne ehitusõiguse tühistamist kavandatava ehitise (mobiilsidemasti) vundament. Kohus leidis, et selline vundament ei ole lubatud ehitis ning kui sellele ei leita mõistliku aja jooksul teist, ehitusõiguse normidega kooskõlas olevat otstarvet, siis tuleb see lammutada. Praeguses asjas põhjendas vastustaja vaidlustatud ettekirjutuses, et ehitise lõpuni ehitamine ja kasutusele võtmine kaebaja soovitud asukohas on välistatud.
17.Kaebaja väitel ei ole vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel arvestatud tema huvidega, milleks on lammutamisega seotud kulude vältimine. Kaebaja on viidanud ka sellele, et ehitise lammutamine võib omakorda ohustada liivakivipaljandit. Kohus selgitab, et vastustajal oli kohustus kaebaja huve kaaluda, kuid muude ülekaalukate huvide esinemise korral ei olnud kohustust nendest lähtuda. Iseenesest on õige, et vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda eraldi välja tooduna kaebaja huvide, kolmandate isikute huvide ja avaliku huvi kaalumist. Samas on haldusmenetluse dokumentidest tervikuna arusaadav, milliste huvidega vastustaja asja lahendamisel arvestas ja miks ta pidas neid ülekaalukateks. Naaberkinnisasja omanikud avaldasid pahameelt, et ehitamine kaebaja kinnisasjal toimub loata ja vastuolus looduskaitse nõuetega (tl 70-71). Menetluse käigus on korduvalt välja toodud avalik huvi, milleks on ranna kaitse ning Kallaste hoiuala ja loodusala kaitse-eesmärkide järgimine. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult pidanud avalikku huvi ülekaalukaks võrreldes kaebaja huviga vältida lammutamisega seotud kulude kandmist. Kohtu hinnangul ei nähtu kohtuasja dokumentidest, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal oleks vastustajal olnud põhjust pidada ehitise lammutamist liivapaljandile ohtlikuks. Sellise ohu vältimiseks või vähendamiseks töötas vastustaja välja lammutamise tingimused, mille KeA kooskõlastas. Ka kohtumenetluse käigus ei ole lisandunud tõendeid selle kohta, et lammutamine on paljandile ohtlik. KeA küll märkis kohtumenetluses, et lammutamine võib olla paljandile ohtlik, kuid seda üksnes siis, kui lammutamiseks kehtestatud tingimusi piisavalt hoolsalt ei järgita. Isegi kui pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist oleks lisandunud tõendeid, mis seavad lammutamise võimalikkuse kahtluse alla, siis ei tähenda see vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust, vaid võib olla aluseks menetluse uuendamisele (vt otsuse punkti 20).
18.Vajadus hoida ära vaidlusalusest ehitisest tingitud oht keskkonnale ei vähene kuidagi seeläbi, kui kaitsealuse liivakivipaljandi piirkonnas on olemas ka muid ehitisi, mis võivad avaldada keskkonnale kahjulikku mõju. Ei saa ju ühe keskkonnale ohtliku ehitise olemasolu tähendada, et keskkonnakaitsele võib käega lüüa ja keskkonnale ohtlikke ehitisi aina juurde rajada. Samuti ei muutu vaidlustatud ettekirjutus õigusvastaseks, kui vastustaja on mõnel juhul jätnud õigusvastasele tegevusele reageerimata või on küll reageerinud, kuid ei ole (veel) saavutanud korrarikkumise kõrvaldamist (vt tl 11 pöördel). Kohtupraktikas on leitud, et võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (Riigikohtu lahend 3-3-1-59-06 p 12 ja selles viidatud lahendid).
19.Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja oleks saanud arvesse võtta, et kaebaja rikkumises puudus tahtlikkus. Kaebaja tegevuse süülisus või süü vorm ei mõjuta ehitise õiguspärasust või sellest lähtuvat ohtu. Kohus märgib lisaks, et otsuse punktis 7-12 toodu põhjal ei ole kaebaja toiminud heas usus ning on järjekindlalt jätnud tähelepanuta kõik signaalid selle kohta, et tema
tegevus oli õigusvastane. Kohus kordab, et kaebajale pidi olema arusaadav, et ta ehitab ilma nõutava loata, ehituskeeluvööndis ja väljaspool väljakujunenud ehitusjoont.
20.Kaebaja väitel tegi ta haldusmenetluse ajal ettepaneku, et rajatud vundamendi lammutamise ja kõrvaldamise asemel võiks jätta selle pinnasesse ja katta muruga. Kohtu hinnangul tähendab see sisuliselt, et ehitis (terrass) jääb olulises osas alles ning see ei ole lubatav lahendus olukorras, kus ehitis on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane (vt ka otsuse punkti 16). Kaebaja on kohtumenetluse raames teinud ka muid tingimuslikke ja alternatiivseid ettepanekuid. Ettepanekute esitamine kaebuses kohtule ei asenda nende esitamist haldusmenetluses vastustajale. Haldusmenetlust (otsuste tegemist vastustaja poolt) ja kohtumenetlust (vastustaja tehtud otsuste õiguspärasuse hindamist) tuleb üksteisest selgelt eristada. Kohtumenetlus ei tohi kujuneda haldusmenetluse jätkuks või uueks haldusmenetluseks, kuna sel juhul sekkuks kohus lubamatult haldusorganile antud otsustusõigusse. Kohus ei saa vastustajale ette heita nende ettepanekute käsitlemata või arvestamata jätmist, mida kaebaja haldusmenetluses ei esitanud. Kohus selgitab, et kui täidetud on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 tingimused, siis saab kaebaja taotleda menetluse uuendamist ja vaidlustatud ettekirjutuse muutmist HMS § 64 70 sätestatud korras. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui kaebaja soovib, et vastustaja kaaluks kohtumenetluse raames esitatud KeA ettepanekut lammutada vundament osaliselt.
21.Vaidlustatud ettekirjutus sisaldas lisaks otsustusele, et ehitis tuleb lammutada, ka kohustuslikke juhiseid, kuidas seda teha. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist on ebaproportsionaalsete tingimustega. Vastustaja on põhjendanud, et tingimuste seadmise eesmärgiks on liivakivipaljandile kahjulike mõjude vältimine. Kaebajalt ei nõuta kõigi tööde tegemist käsitsi, mõistlikus ulatuses on lubatud kasutada mootori jõul töötavaid tööriistu. Vastustajal ei olnud kohustust koostada ettekirjutus nii, et kaebajal oleks võimalik teha tööd ise, ilma kõrvalist abi kasutamata. Vastustaja on küll avaldanud arvamust, et lammutamiseks vajalike tööde tegemine on kaebajale jõukohane, kuid lõpptulemusena on kaebaja kui omaniku kohustus tagada, et tööd teeb töö eripärale vastavate ning piisavate teadmiste ja oskustega isik (EhS § 19 lg 1 p 3). Nõue külvata muru lähtub kaebaja esitatud andmetest selle kohta, milline oli olukord enne ehitamise algust (tl 110-112).
22.Kohtu arusaamisel ei ole kaebaja haldusmenetluse raames teatanud vastustajale oma soovist lammutusjäätmeid (vundamendiplokke ja betooni) ise taaskasutada. Sel juhul ei saanud vastustaja seda vaidlustatud ettekirjutuse andmisel ka arvestada (vt otsuse punkti 20). Lisaks tekkis kohtul küsimus, kas kaebajal on oma kinnisasjal tekkivate lammutusjäätmete taaskasutamine õiguslikult üldse võimalik. Jäätmeseaduse (JäätS) § 73 lg 2 p 2 alusel on jäätmete taaskasutamiseks reeglina nõutav jäätmeluba. Vaidlusalustele jäätmetele ei laiene JäätS § 73 lg 4 sätestatud erandid, s.h ei ole kaebaja füüsiline isik, kes käitleb ise oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid (JäätS § 73 lg 4 p 1). Täiendavad erandid on võimalikud JäätS § 73 lg 5 alusel kehtestatud keskkonnaministri määruse „Teatud liiki ja teatud koguses tavajäätmete, mille vastava käitlemise korral pole jäätmeloa omamine kohustuslik, taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded“ alusel, s.h on määruse § 2 p 1 alusel lubatud tavajäätmete taaskasutamine kuni 5 tonni aastas, § 4 alusel olenemata kogusest, kuid sel juhul lisatingimustel. Määruse § 41 kehtestab täiendavad tingimused teatavat liiki jäätmete (sh betoon, kood 17 01 01 ja betoonijäätmed, kood 10 13 14)
kasutamisel maa-alade planeerimisel, täitmisel, taastamisel ja korrastamisel. Määruses antud võimaluste kasutamiseks peab kaebajal olema JäätS § 987 lg 2 p 1 sätestatud registreering. Eeltoodu tähendab, et vaikimisi puudus kaebajal õigus lammutusjäätmeid taaskasutada. Selle võimaluse sätestamiseks vaidlustatud ettekirjutuses oleks kaebaja sellekohane soov pidanud olema vastustajale teada ning vastustajal oleks pidanud olema ka võimalus kindlaks teha, kas kaebaja soov on kooskõlas õigusaktide nõuetega.
23.Kaebaja heidab vastustajale ette tema avaldustele vastamata jätmist. Kohtu hinnangul esitas kaebaja avaldusi vaidlusaluse ehitamise suhtes läbi viidud haldusmenetluse raames. Tegemist ei olnud eraldi teabenõuete või selgitustaotlusega, vaid haldusmenetluse dokumentidega. Haldusmenetluse raames toimus 08.06.2020 kaebaja osavõtul kokkusaamine menetlusosaliste seisukohtade ärakuulamiseks ja arutamiseks. Vastustaja fikseeris kokkusaamisel räägitu ehitamise peatamiseks tehtud ettekirjutuse punktis 5 (tl 77 pöördel) ja vaidlustatud ettekirjutuse punktis 4 (tl 14 pöördel), selle põhjal sai kaebaja seisukohti esitada ja vastustaja sai neist aru. Vastustaja esitas kaebajale tehtud ettekirjutustes oma seisukoha kaebaja põhiväidetele ehitamise lubatavuse kohta. Enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist toimus vaidemenetlus ehitustegevuse peatamise küsimuses, mille raames vastustaja vastas kaebaja väidetele ehitamise õiguspärasuse kohta (vaie tl 91-95, vaideotsus tl 101-103). Eeltoodut arvestades ei saa öelda, et kaebaja seisukohad on haldusmenetluses jäänud tähelepanuta ja see võis mõjutada asja otsustamist. Kohus ei nõustu sellega, et kaebajale anti vaidlustatud ettekirjutuse projektiga tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks liiga lühike aeg. Vastustaja edastas ettekirjutuse ja lammutamise tingimuste kavandi kaebajale e-posti teel 24.03.2021 kell 13:22 ja määras seisukoha esitamise tähtajaks 29.03.2021 kell 11:00 (tl 125-132). Viiepäevast tähtaega ei saa pidada ebamõistlikult lühikeseks. Vastustaja viitab põhjendatult sellele, et poolte varasema suhtluse põhjal koostas ja edastas kaebaja põhjalikke seisukohti mõne päeva jooksul (vt kaebaja koostatud ülevaade menetluse käigust tl 91-95). Kaebajal oli õigus taotleda tähtaja pikendamist, seda kaebaja ei teinud.
24.Kaebaja viitas sellele, et ehitisregistrist nähtuvad andmed tema esitatud ehitusteatiste ja nende lahendamise kohta on vastuolulised. Kohtu hinnangul kaebaja esitatud tõendid seda ei näita. Kaebaja esitatud väljatrükid on tehtud ehitisregistri erinevatest alajaotustest. Väljatrükk kaebaja taotlustest (tl 8 pöördel) näitab, et kaebaja esitas 24.05.2020 ehitusteatise nr 2011201/11977 grillmaja kohta ja ehitusteatis nr 2011201/12237 piirdeaia vundamendi (betoonäärise) kohta oli väljatrüki tegemise ajal koostamisel. Teised kaks väljatrükki (tl 9 ja pöördel) ei kajasta kaebaja taotlusi, vaid kaebajale saadetud teavitusi. Esimene näitab 04.06.2020 koostatud teavitust, et ehitusteatis nr 2011201/12237 on tagastatud läbi vaatamata ja teine lisaks sellele 16.06.2020 koostatud teavitust, et ehitusteatis nr 2011201/11977 on tagastatud läbi vaatamata. See on loomulik, kui teavitused tehti erineval ajal. Kohus ei näe kaebaja esitatud väljatrükkides vastuolu.
25.Kaebaja hinnangul on vaidlustatud ettekirjutuses kehtestatud sunniraha ülemmäärad liiga suured. Kohus selgitab, et vaidlustatud ettekirjutuses sisalduv sunniraha hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse ning haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras (Riigikohtu lahend 3-3-1-72-14 p 14). Praeguses asjas tähendab see, et kui vastustaja teeb kindlaks, et vaidlustatud ettekirjutus on
täitmata, siis omab tähtsust ka see, millised konkreetsed toimingud on tegemata. Vastustaja ei saa nõuda sunniraha tasumist samas määras näiteks juhul, kui kaebaja pole lammutamisega üldse alustanudki ja juhul, kui tehtud on kõik peale krundi korrastamise. Sunniraha tasumise nõue on eraldi vaidlustatav. Praegu ei saa otsustada selle üle, millise ettekirjutuse ning millises ulatuses ja põhjustel võib kaebaja jätta täitmata, millises summas sunniraha tasumist vastustaja sel juhul nõuab ning kas see nõue on asjaolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalne. Kohtu hinnangul ei saa öelda, et juba vaidlustatud ettekirjutuses kehtestatud sunniraha ülemmäärad on ebaproportsionaalsed. EhS § 133 võimaldab rakendada juriidilisele isikule sunniraha kuni 64 000 eurot, vastustaja on ülemmäärana kaebajale teatanud 12 500 eurot. JäätS § 1193 alusel rakendatava sunniraha ülemmäär on 32 000 eurot, vastustaja on kaebajale teatanud ülemmäära 6 600 eurot. Tegemist on võimalikust maksimumist kordades väiksemate summadega.
26.Kohus märgib, et asjas on mitmel korral tähtsust omanud see, et kaebaja (kinnisasja omanik) on juriidiline isik. See, et kinnisasi kuulub juriidilisele isikule, on kaebaja ning tema osanike / juhatuse liikmete enda valik.
27.Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus kohtu hinnangul õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
29.Kaebajal tuli tasuda riigilõivu kaebuse esitamisel 15 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel 15 eurot, kokku 30 eurot (vt ka 19.04.2021.a määruse p 6). Kui kaebaja on tasunud riigilõivu või muid menetluskulusid rohkem, siis on tal õigus taotleda enam tasutud summade tagastamist. Selleks tuleb kohtule esitada avaldus, milles ühtlasi näidata, kellele ja millisele kontole kohus enam tasutud menetluskulud tagastab.
30.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid lahendis ei varjata.
31.26.04.2021.a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivus lõpeb HKMS § 249 lg 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.