Kohus Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse vorm Menetlusosalised
Tartu Halduskohus 30.03.2022, Jõhvi 3-20-1244 J. T kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4000 eurot. Kirjalik menetlus Kaebaja: J. T Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.1.Mõista Viru Vanglalt J. T kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 100 eurot seoses 16.03., 30.03., 6.04. ja 20.04.2020 migreenivastase ravimi andmise hilinemisega.
2.1.Mõista Viru Vanglalt J. T kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot seoses 22.04.2020 vältimatu arstiabi andmata jätmisega.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-20-1244 kinniseks.
Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2-6 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.04.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. T (kaebaja) esitas 25.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4000 eurot.
3.Kaebaja esitas 4.11.2020 Tartu Halduskohtu 19.10.2020 määruse peale määruskaebuse.
4.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10.02.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 19.10.2020 määruse ning saatis asja läbivaatamisele halduskohtule. Tartu Ringkonnakohtu 10.02.2021 määrus jõustus 3.03.2021.
5.Tartu Halduskohus jättis 26.03.2021 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 10 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kaebajal tuli täpsustada kaebuse eset.
6.Kaebaja esitas 13.04.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles teatas, et kaebaja soovib tervisekahju hüvitamist. Kaebajale põhjustati füüsilist ja hingelist valu, mis on tervisekahju. Seega kaebaja arvates on kaebus riigilõivuvaba. Lisaks arvas kaebaja, et tõendamiskoormus on vastustajal, kuna vangla kontrollib täielikult kaebaja elukorraldust. Vangla ei eita seda, et kaebajale ei ole tagatud esmaspäeviti arsti poolt määratud ravimeid ja kaebaja jäeti 22.04.2020 arstiabita. Füüsilist ja hingelist valu ei ole võimalik objektiivselt mõõta. Seega ei saa ta kahju tekkimist ühtegi tõendiga tõendada.
7.Tartu Halduskohus võttis 27.09.2021 määrusega kaebuse menetlusse (seonduvalt sellega, et 16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020 jagati ravimeid peale 16.00 ning ei osutanud 22.04.2020 arstiabi), tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
8.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 11.11.2021.
9.Tartu Halduskohus määras 8.02.2022 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
10.Kaebaja esitas vastuväited kohtu tegevusele ja vastustaja 11.11.2021 vastusele kaebusele. Kaebaja ei nõustunud kohtuga asja läbivaatamise vormi osas ning arvas, et haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ei ole täidetud seaduses sätestatud eeldused.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja esitas kohtule kokkuvõtvalt järgmised seisukohad: 1) Kaebajal on diagnoositud migreen ja peavalusündroom ning orienteeritud ravimid CoCodamol ja T. Cinie vajadusel tarvitamiseks. Need ravimid on mõeldud tarvitamiseks migreenihoo alguses (nii varases staadiumis, kui on võimalik). Kaebaja kinnitusel esinesid peaaegu igal esmaspäeval Viru Vanglas alates 2019. a aprillist kuni 2020. a maini probleemid ravimite kättesaadavusega. Ravimid toodi eluosakonda alles kella 16.00 paiku. Seoses tekkinud probleemiga ravimite kättesaadavuse osas pöördus kaebaja vähemalt 20 korda vangla poole, sh kirjalikult. Nii aprillist 2019. a kuni maini 2020. a oli umbes 25-30 korda esmaspäeviti olukord, kus kaebaja vajas hommikusel või päevasel ajal migreenivastast ravi, kuid see toodi alles kella 16.00 paiku. Selle tulemusena pidi kaebaja vastustaja raske hooletuse tõttu kannatama esmaspäeviti peavalu. 2) Kaebajal on diagnoositud hüpertooniatõbi ja ta saab vastavat ravi. 22.04.2020 vajas kaebaja vältimatult meditsiinilist abi seoses tugeva peavalu ja kõrge vererõhuga, kuid teda jäeti abita, mis põhjustas talle füüsilist valu, hingelisi kannatusi ja hirmu. 22.04.2020 jooksis tal ninast
3-20-1244 verd, mida nägi ka valvur. Kaebaja palus valvuritel kiiresti kutsuda valveõde, kuid valvurid teatasid sellest meditsiiniosakonda alles kell 14.18, so 3 tundi ja 18 minutit hiljem ning uuesti kell 20.56, s.o 10 tundi hiljem. 22.04.2020 meedik kohale ei tulnud ja kaebajale abi ei osutanud. Kaebajale pakuti sellel ajal ainult palderjanitablette. 3) Kaebaja leiab, et eelpoolkirjeldatud vangla tegevus oli õigusvastane ja süüline, millega põhjustati talle rahaliselt hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul rahuldada tema kaebus ja mõista vastustajalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 4000 eurot.
12.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja on esitanud kohtule kokkuvõtvalt järgmised vastuväited: 1) Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamine on tulenevalt VangS §-st 52 vangla ülesanne. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib patsient nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 700 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134), 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on tekkinud põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). VÕS § 104 lg 1 järgi seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuste rikkumiste eest üksnes süü olemasolu korral. Tervishoiuteenuse osutaja suhtes kehtib madalam vastutusstandard ja ta vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient. Arvestades kohtupraktikat, kuuluvad eelmärgitud põhimõtted kohaldamisele ka halduskohtus toimuvates vaidlustes. 2) Ükski kaebaja kirjeldatud olukordades ei vastanud vältimatut (erakorralist) abi nõudvale juhtumiskirjeldusele tervisehoiu korraldamise seaduse (TTKS) §-s 5 sätestatud tähenduses. Kui vangla ei taganud hommikutel koheselt migreeniravimit, siis olid kasutusel tavapärased valuvaigistid. Seda, et kaebaja peavalu ei saanud olla arvestatav, tõendavad kaudselt samade päevade pöördumised vanglale. Tervisekaardi andmetest ei ole näha selle kohta kaebusi. 3) Seoses 22.04.2020 ninaverejooksujuhtumiga on vangla jätkuvalt seisukohal, et sõltumata sellest, kas meedik jäi samal päeval kaebaja juurde tulemata valvemeeskonnast või tervishoiutöötajast tuleneval põhjusel, ei saa jaatada kahjuliku tagajärje teket. Ninaverejooks, eriti kõrgendatud vererõhuga inimestel, ei ole haruldus, sõltudes organismi muudes omapäradest ning see lõppeb üldjuhul ise ega vaja meditsiinilist sekkumist. Vastustaja arvates vererõhu mõningane tõus ei ole selline, mis tingiks vältimatult abi vajaduse TTKS § 5 ja seeläbi ka VangS § 53 lg 1 tähenduses. Muus osas on tervishoiuvaidluste praktikas asutud seisukohale, et tervishoiuteenistus vanglas peab vastama vanglavälisele tervishoiuteenuse üldpõhimõtetele. Ninaverejooks ja kõrgendatud vererõhk, millele oli ravi juba määratud, oli sisuliselt krooniline probleem, mistõttu seda juhtumit ei saa nimetada ägedaks haigestumiseks, mis vajaks samal päeval tervishoiutöötaja sekkumist. 4) Kaebaja peab tõendama, et vangla tervishoiuteenus ei olnud nõuetekohane. Väidetav kahju (terviseprobleem) jäi tõendamata.
3-20-1244 Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja vastuväite kohtu tegevusele (I), seejärel vaatab kaebuse sisuliselt läbi (II), jagab menetluskulud (III) ja viimasena otsustab halduskohtumenetluse kinniseks kulutamise üle (IV). I
14.Kaebaja esitas kohtule vastuväide kohtu tegevusele, milles ei nõustunud kohtu seisukohaga haldusasja läbivaatamise vormi osas (8.02.2022 määrus) ja soovis haldusasja arutamist kohtuistungil.
14.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
14.2.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja vastuväidet kohtu tegevusele on võimalik läbi vaadata vahetult kohtuotsuses. 1Kohus leiab, et kaebaja vastuväide ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus jääb 8.02.2022 määruses võetud seisukoha juurde. Kohus selgitab täiendavalt, et asja läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsus ning kohus ei ole seotud menetlusosaliste tahteavaldustega. Kohtuistungi korraldamise vajadus tuleneb eelkõige kaalul olevatest õigushüvedest ja vaidluse iseloomust. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus.
14.3.Kaebaja viide haldusasjale 3-20-176 ja väited selle kohta, mis oleks juhtunud, kui kohus oleks haldusasja 3-20-176 vaadanud kohtuistungil, ei ole antud juhul asjakohased juba sel põhjusel, et kaebaja on ise väitnud, et antud juhul tõendamiskoormus on vastustajal ja talle ei ole kättesaadavad mõned tõendid. Seega, kui kohus oleks otsustanud läbi vaadata haldusasja kohtuistungil, ei oleks kaebaja suutnud niikuinii vastate tõendite puudumise tõttu vastustaja poolt esitatud väiteid ümber lükata. Kohtu hinnangul olid kaebajale tagatud kõik võimalused õigeaegselt ja põhjalikult tutvuda vastustaja poolt esitatud väitega, vastuväitega ja tõenditega kirjalikus menetluses ning vaielda nendele vastu, mistõttu kohtuistungi pidamata jätmine ei saaks nõrgendada kaebaja positsiooni halduskohtumenetluses. Kohus rõhutab, et menetlusvormi üle otsustab kohus, mitte menetlusosalised. Kohus ei saa pidada põhjendatuks asja arutamist kohtuistungil pelgalt põhjusel, et menetlusosaline soovib esitada suulised väited ja vastuväited, või korrata neid väiteid ja vastuväiteid, mis olid eelnevalt kohtule esitatud. Halduskohtumenetluse käigus kaebaja poolt esitatud kirjalikud dokumendid ja nende sisu kinnitab, et kirjaliku menetluse määramine oleks kaebajale tegelikult soodne mitmel põhjusel. Esiteks oli tal võimalus põhjalikult argumenteerida enda seisukohti, tuginedes õigusaktidele ja kohtupraktikale ning teiseks, haldusasja ettevalmistav menetluse kestvus on seetõttu lühem, kui see oleks olnud kohtuistungi määramise korral. Tõendite lubatavust, asjakohasust ja usaldusväärsust hindab kohus asja sisulisel läbivaatamisel (HKMS § 165 lg 2), kohtuistungil
TrtRKo 3-20-176.
3-20-1244 toimub tõendite uurimine (HKMS § 129 lg 5). Tõendite uurimine toimub ka kirjalikus menetluses, mille käigus antakse menetlusosalistele võimaluse esitada kohtule vastuväiteid muu hulgas esitatud tõendite osas ja esitada kohtule uusi tõendeid. Seega, kohtuistungi määramata jätmine ei tähendaks, et kaebaja ei oleks saanud võimalust osaleda tõendite hindamise protsessis.
14.4.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebaja vastusväite kohtu tegevusele rahuldamata. II
15.Haldusasja materjalide kohaselt taotleb kaebaja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist järgmiste toimingute sooritamata jätmise korral: 1) 16.03., 30.03., 6.04. ja 20.04.2020 ei andnud kaebajale soovil migreenivastast ravimit ning 2) 22.04.2020 ei osutanud arstiabi. Kohus selgitab, kuna tegemist on erinevate episoodidega, mis ei ole omavahel faktiliselt seotud ega oma koos kumulatiivset efekti, vaatab kohus need eraldi läbi.
15.1.Kohtupraktika kohaselt on tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlustes vaja kõigepealt kindlaks teha, kas vastustaja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas vastustaja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega).2 VÕS § 758 lg 1 kohaselt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 1 esimese lause järgi osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires. Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1). VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
15.2.16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020. migreenivastase ravimi hilinemisega andmine
15.2.1.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajal on diagnoositud tavaline migreen ning talle on määratud migreenivastane ravi CoCodamol ja T. Cinie (tl 6 ja 9).
15.2.2.Haldusasja materjalidest tulenevalt väitis kaebaja, et 16.03., 30.03. ja 6.04. ei saanud ta migreenivastast ravimit hommikusel ja päevasel ajal. Nimelt väitis kaebaja, et 16.03.2020 toodi talle kell 9.10 ravimitega väike pinal, kus puudusid migreenivastased ravimid, kaebajale selgitati, et suur pinal on veel täitmisel. Kaebaja sai ravimid kätte kella 16 paiku (tl 19). 30.03.2020 puudusid jälle väikeses ravimpinalis kella 11.40 paiku migreenivastased ravimid.
RKTKo 2-15-18182, p 12.
3-20-1244 Need toodi alles kella 16.10 paiku (tl 19). 6.04.2020 väikepinalis kell 12 puudusid ravimid, sh peavalu vastased, need toodi alles kell 16.15 (tl 20). 20.04.2020 sai kaebaja ravimid kätte kell 12.16, kuigi soovis kell 9 (tl 21). Haldusasja materjalidest on võimalik aru saada, et vastustaja möönab, et kaebaja ei saanud migreenivastast ravimit kaebuses nimetatud kuupäevadel.
15.2.3.Võttes arvesse eelpoolnimetatut leiab kohus, et kaebaja ei saanud tema palvel 16.03., 30.03., 6.04. ja 20.04.2020 hommikusel ja päevasel ajal migreenivastast ravimit, kuid sai need ravimid mõni tund hiljem. Seda kinnitavad kaebaja järjekordsed pöördumised vastustajale ja vastustaja vastused (sh vastus, kus ravimite puudumise fakti ei eita, vaid lubatakse võtta vastu vajalikud meetmed ja lahendada tekkinud probleemi, tl 18). Vastustaja on samuti kinnitanud, et juhul, kui kaebajale ettenähtud migreenivastane ravi oleks olemas valveruumis, siis oleks vanglaametnikud selle talle väljastanud (tl 124). Kohus märgib, et eluliselt ei ole usutav olukord, kus migreenivastane ravi on olemas ja kaebajale kättesaadav ravimite pinalist, mis asub osakonnas, kuid kaebaja pidevalt pöördub vastustaja poole suuliste ja kirjalike pöördumisega, milles kaebab ravimite andmata jätmise peale. Need on küll kõik kaudsed tõendid, kuid nendega kogumis arvestades tekkib kohtul siiski veendumus, et 16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020 ei saanud kaebaja soovi avaldamisel ja esimesel võimalusel migreenivastaseid ravimeid kätte.
15.2.4.Kohus seisukohal, et vastustaja tegevus, mis väljendub selles, et kaebaja ei saanud 16.03., 30.03., 6.04. ja 20.04.2020 soovi avaldamise ajal ravimeid CoCodamol ja T. Cinie, ei olnud õiguspärane. Vajaduse tekkimisel ravimi väljastamata jätmine on kohtu arvates vastuolus eelpoolkirjeldatud õigusnormidega ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.
15.2.5.Kohtu hinnangul vastustaja poolt esitatud tõendid selle kohta, et kaebaja koostas 16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020 mitmeid pöördumisi ja tema tervisekaardist ei nähtu vaevusi peavalu kohta, ei lükka ümber kaebaja väidet tugeva peavalu esinemise kohta. Nendest tõenditest ei nähtu, mis kell nimetatud pöördumised on koostatud. Kuna kirjalikke pöördumisi on võimalik vanglas edastada tööpäeviti kella 20-ni (VVK punkt 15.1.3) ja kaebaja sai ravimi mitte hiljem kui kell 16.15, siis ei ole välistatud, et õhtusel ajal vastu võetud ravim leevendas kaebajal tugevat peavalu ja ta oleks saanud tegeleda kirjalike pöördumiste koostamisega. Samas, tulenevalt kaebaja tervisekaardist toimusid kaebaja kohtumised meedikutega 16.03 ja 30.03.2020 (tl 96). 6.04. ja 20.04.2020 kohtumise ei olnud. 16.03.2020 kohtumine meedikuga oli peale õhtust loendust, ehk peale 20.00. Seega ei pruukinud kaebajal selleks ajaks peavalu jääda, mistõttu ei tõenda peavalu puudumist vaevuste puudumine 16.03.2020 kaebaja tervisekaardis. 30.03.2020 osas ei ole selge, mis kell on kohtumine toimunud. Järelikult ei ole ka sellisel juhul võimalik tugineda peavalu osas kaebuste puudumisele.
15.2.6.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebajal esines 16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020 peavalu ja ta vajas migreenivastast ravimit, kuid ei saanud ravimit kohe.
15.2.7.Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kohtu arvates VÕS § 770 lg-s 1 kasutatud sõna „eelkõige“ ei välista vastutust ravi õigeaegselt andmata jätmise eest. Õigeaegselt ravi andmise kohustus tuleneb lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist. .
3-20-1244
15.2.8.Kohtu hinnangul on antud juhul täidetud VÕS-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Vastustaja rikkus eelpoolkirjeldatud tegevusetusega tervishoiulepingut (VÕS § 758 lg 1) ning kaebajale tekitatud ebamugavuste ja lepingu rikkumise vahel on põhjuslik seos. Vastustaja rikkus õigusaktidest ja lepingust tulenevaid kohustusi süüliselt, kuna ei järginud ravimite jagamisel 16.03., 30.03., 6.04., ja 20.04.2020 vajalikku hoolsust ning pole teinud kõik endast oleneva, et vältida kaebajal tugeva peavalu tekkimist. Vastustaja oli tekkinud probleemist teadlik, kuid olukorda ei parandanud. Mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse-kaitse eesmärgiga (VÕS § 134 lg 1) ja mittevaraline kahju oli võimaliku rikkumise tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg1).
15.2.9.VÕS § 139 lg 1 sätestab, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.
15.2.10.Vastustaja väitis, et kaebajale olid kogu aeg kättesaadavad valuvaigistid, mistõttu oleks ta saanud neid küsides ja tarbides, kui mitte vältida peavalu, siis vähemalt seda leevendada (tl 74 pöördel, 124), kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebaja väitis, et talle oli määratud konkreetne migreenivastane ravi, sh põhjusel, et tavapärased valuvaigistid ei aita.
15.2.11.Kohus tegi kindlaks, et retseptita apteegiravimid nagu aspiriin, paratsetamool või mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, nagu ibuprofeen, leevendavad mõnel inimesel kerget migreenivalu. Üldiselt soovitatakse kergemat peavalu ravida lihtsamate valuvaigistitega, nagu paratsetamool, ibuprofeen jt rohud. Tugevam valu vajab aga spetsiifilisemaid ravimeid, mis enamasti on juba retseptiravimid. 3 Sellest tulenevalt ei saa tõsikindlalt väita, et migreeni põdeval isikul on täiesti piisab valuvaigistite või muude apteegi käsimüügis olevate ravimitest, et täielikult vabaneda migreeni sümptomitest, eriti tugeva peavalu korral. Sellele, et kaebajal oli tugev peavalu, on kaebaja viidanud 6.04.2020 ja 20.04.2020 pöördumistes. Arvestades sellega, et kaebajale oli arsti poolt määratud migreenivastane ravim, mitte tavaline valuvaigisti, leiab kohus, et kaebajale ei saa olla etteheidetav valuvaigistite küsimata ja tarbimata jätmine 16.03., 30.03., 6.04. ning 20.04.2020.
15.2.12.Kohus on seisukohal, et on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise määramine rahas. Kinnipeetava õigus saada õigeaegselt ravi vanglas on oluline õigus, mis on seotud ka õigusega inimväärikale kohtlemisele. Vastustaja ei reageerinud kaebaja korduvatele pöördumisetele tagada migreenivastase ravimite olemasolu ning ei ole nimetatud objektiivseid takistusi enda kohustuste nõuetekohaselt täitmata jätmisel. Vastustaja oli kohtu arvates raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4). Võttes arvesse rikkumise kestvust, vastustaja süü vormi, aga samuti kaebajale tekkinud tagajärgi, peab kohus põhjendatuks määrata mittevaralise kahju hüvitiseks 100 eurot.
15.3.22.04.2020 arstiabi andmata jätmine
15.3.1.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 22.04.2020 alates kellast 11.00 hakkas kaebaja ennast halvasti tundma (tekkis ninaverejooks ja tugev peavalu) ning kaebaja korduvalt kutsus vanglaametnike kaudu endale arstiabi, kuid sellest kõigest hoolimata ei tulnud meedik 22.04.2020 kaebaja juurde. Pooled vaidlevad selle üle, kas 22.04.20202 vajas kaebaja vältimatut arstiabi.
15.3.2.TTKS § 5 lg 1 sätestab, et vältimatu abi käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi.
15.3.3.Kohus on seisukohal, et kaebaja on vajanud 22.04.2020 alates kellast 11.00 vältimatut arstiabi. Kohus selgitab, et kaebajal on diagnoositud hüpertoonia (tl 25). Hüpertoonikutel selliste sümptomite esinemine, nagu tugev peavalu ja ninaverejooks, viitab sellele, et vererõhk on väljunud kontrolli alt ehk on suhteliselt kõrge. Tegemist on ohtliku olukorraga, kuna mingil põhjusel ei ole enam võetaval ravimil sellist toimet, mis aitaks vererõhku hoida normide piirides, ning seetõttu kõrgest vererõhust ülepingutatud ja tundlikud verekapillaarid lähevad nina piirkonnas lõhki, mis viitab ühtlasi sellele, et tegemist on väga kõrge vererõhuga. Üldteada on fakt, et kõrge vererõhu tagajärjel võib saabuda inimesel infarkt või insult. Samas on üldteada fakt, et infarkti või insuldi tagajärjel võib inimene surra. Sellisel juhul vajab inimene vältimatut arstiabi TTKS § 5 lg-s 1 sätestatud tähenduses, kuna abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada inimese surma või püsivat tervisekahjustust. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus vastustaja väidetega, et kuna kaebajale oli määratud hüpertoonia ravi, ei vajanud ta eelpoolkirjeldatud sümptomite ilmnemisel (ninaverejooks ja tugev peavalu) samal päeval tervisehoiutöötaja sekkumist.
15.3.4.Kaebaja tervisekaardi 23.04.2020 sissekandest (tl 27-28) nähtub, et valvurid teavitasid meditsiiniosakonda sellest, et kaebaja soovib meedikut alles 14.18, s.o kolm tundi ja kaheksateist minutit hiljem ning uuesti kell 20.56, s.o kümme tundi hiljem. Meediku eksimuse tõttu ei saanud kaebaja eelnimetatud kuupäeval meediku tähelepanu, sest pereõde andis valveõele info edasi, kuid ütles talle teise kinnipeetava nime.
15.3.5.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et 22.04.2020 kaebajale arstiabi andmata jätmine oli vastuolus TTKS § 5 lg-ga 2 ja VangS § 53 lg-ga 1, aga samuti VangS § 41 lg-ga 1 ja sellega rikuti kaebaja subjektiivset õigust vältimatu arstiabi kättesaadavusele ja inimväärika kohtlemisele vanglas. Vastustaja rikkus süüliselt ka tervishoiulepingust tulenevat kohustust (VÕS § 104 lg 4 ja § 758 lg-d 1).
15.3.6.Riigikohus on öelnud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.4 Kohus nõustub kaebajaga, et sellisel juhul 22.04.2020 vältimatu arstiabi andmata jätmine põhjustas talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi ja sellise tagajärje saabumist saab kohtu hinnangul eeldada. Pelgalt arusaamine, et arstiabi puudumise tõttu võib kaebajal iga hetk juhtuda insult või infarkt, on kahtlemata tugev vaimne üleelamine, mis ei vaja tõendamist.
15.3.7.Füüsilise ja vaimse valu põhjustamine on põhjuslikus seoses vastustaja tegevusetusega. Juhul, kui arstiabi oleks osutatud kaebajale mõistliku aja jooksul (antud näiteks muu tõhus ravi kõrge vererõhu alandamiseks), oleks peavalu ja muud kõrge vererõhuga kaasnevate füüsiliste ja vaimsete kannatuste kestvus oluliselt väiksem. Oleks puudunud ka hirm. Sellisel juhul oli vastustaja raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4), kuna seadis ohtu kaebaja elu. Vanglaametnikud edastasid informatsiooni meditsiiniosakonda alles kolm tundi ja kaheksateist minutit hiljem kell 11 aset leidnud sündmusest ja tervisehoiutöötaja nägi esmakordselt kutset alles järgmisel päeval
RKHKo 3-3-1-78-11, p 15.
3-20-1244 kell 00.12 ning eksis omakorda kinnipeetava nime osas. Põhjendusi, miks nii juhtus, ei ole vastustaja kohtule esitanud.
15.3.8.Seega on kohtu hinnangul täidetud VÕS-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused (vt määruse punkti 15.2.8). Kahju vähendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks keeldunud 22.04.2020 vererõhuvastase ravimi võtmisest või oleks tegelenud muu tegevusega, mis oleks saanud kõrge vererõhu ja halva enesetunde põhjuseks.
15.3.9.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kaebaja õiguste rikkumine on intensiivne ja peab põhjendatuks määrata sellega kaasnenud mittevaralise kahju korvamiseks hüvitise summas 300 eurot.
15.3.9.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kahjuks välja seoses 16.03., 30.03., 6.04. ja 20.04.2020. migreenvastase ravimi hilinemisega ja seoses 22.04.2020 arstiabi andmata jätmisega mittevaralise kahju hüvitise summas kokku 400 eurot (100 eurot ja 300 eurot). Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. III
16.HKMS § 156 lg 5 sätestab, et kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg-de 1 ja 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles kohtult talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajal kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise suurusena 400 eurot, ehk 10% taotlevast summast. Kaebaja oli riigilõivu tasumise kohustusest Tartu Halduskohtu 27.09.2021 määrusega vabastatud. Muud menetluskulud kaebajal puuduvad. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust. Sellest tulenevalt jätab kohus poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda vastavalt HKMS § 109 lg-le 1.
IV
17.Haldusasja materjalide hulgas on suhteliselt palju dokumente, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta. Tegemist on tundlike andetega, mille avalikustamine võiks rikkuda kaebaja õigust eraelule. HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse TsMS § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Kaebaja terviseandmed on olemas praktilises igas kohtule esitatud dokumendis, mistõttu menetluse osaliselt kinniseks kulutamine ei oleks eesmärgipärane. Eelnevat arvestades kuulutab kohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel tervikuna kinniseks. Menetluse tervikuna kinnitamiseks kuulutamisel langes ära HKMS § 175 lg 3 kohaldamise vajadus. (allkirjastatud digitaalselt)
3-20-1244 Tartu Halduskohtu 30.03.2022 kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2023 kohtuotsusega nr 3-20-1244 24. oktoobril 2023. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsus osas, milles mõisteti Viru Vanglalt J. T kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 300 eurot seoses 22. aprillil 2020 arstiabi andmata jätmisega. Teha selles osas uus otsus, millega jätta vastavas osas kaebus täielikult rahuldamata. Ülejäänud osas jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
2.Jätta J. T vastuapellatsioonkaebus täielikult rahuldamata.
3.Jätta J. T taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
4.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla apellatsioonkaebusega koos esitatud kirjalikud tõendid.
5.Asendada kohtuotsuses selle avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.