M.L.i, J.L.i ja M,-E.L.i kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusele nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“, Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ ja Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldusele nr 362
Menetlusosalised
Kaebajad – M.L., J.L. ja M,-E.L., esindaja adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata vastuväide kohtu tegevusele.
2.Lubada korraldustele nr 305 ja nr 362 esitatud nõuete osas kaebust muuta ja minna selles osas üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-2503 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 ja § 28 lg 8 alusel isikute karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut haiguskoldest väljapoole. Korralduse p 3 kohaselt oli isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis (edaspidi lähikontaktsel), kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Korralduse p 5 kohaselt ei kohaldata lähikontaktse karantiininõuet sellise lähikontaktse suhtes, kes: 1) on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 2) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud); 21) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 3) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta alap-s 1 sätestatut.
2.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) erinevad COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõeldud meetmed ja piirangud. Korraldus on antud NETS § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 3, § 28 lg 2 p-de 1-3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8 alusel, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks. Muuhulgas näeb korralduse p 10 riigisiseste meetmete ja piirangutena ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7-9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 sätestas loetelu isikutest, kes võivad loetletud tegevustes osaleda. Kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse redaktsiooni kohaselt (korralduse p 5 alap 2-4) kuulusid sellesse loetellu teiste hulgas isikud, kes: 2) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;
2(20)
3-21-2503 3) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 31) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alap-s 2 sätestatut.
3.Vabariigi Valitsus võttis 21.10.2021 vastu korralduse nr 362, millega muutis korraldust nr 305. 25.10.2021 jõustunud muudatuse kohaselt võisid kontrollitud tegevustes osaleda üksnes vaktsineeritud või COVID-19 läbipõdenud täiskasvanud.
4.Hilisemates redaktsioonides täpsustati vaktsineeritutele kohalduvaid tingimusi ning korralduse nr 305 varasema redaktsiooni p-s 5 sisaldunud sätted esitati korralduse p-s 2. Hoolimata muudatusest loeti läbipõdenuks endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatuse kestust piirati, andes selle isikule, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutele jäi jätkuvalt võimalus kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.
5.Kaebajad on kontrollinud SARS-CoV-2 viiruse antikehade olemasolu enda veres. M.L. tegi antikehade testi 28.09.2021 ning J.L. ja M.-E. L. tegid antikehade testid 28.10.2021. SARSCoV-2 IgG QN antikehade analüüsi tulemuste kohaselt on M.L.i, J.L.i ja M.-E. L.i veres antikehade arv vastavalt 290,6 AU/ml, 170,7 AU/ml ja 294,2 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml – kaebuse lisad 1, 2 ja 3). Testi tulemuste vastuste kohaselt viitab leid iga nimetatud isiku puhul varem või hiljuti põetud COVID-19 infektsioonile või vaktsineerimisele.
6.M.L., J.L. ja M.-E. L. esitasid 03.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks, et diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Samuti esitasid kaebajad kaebuse korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 tühistamiseks osas, milles need nõuavad korralduse nr 305 p-s 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, ning p-de 14 ja 16 tühistamiseks.
7.Kaebajad esitasid 04.02.2022 seisukoha ja kaebuse täpsustusena pealkirjastatud seisukoha, milles tõid välja soovi esitada järgmised nõuded: 1) Tühistada või tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 ja seda muutvad Vabariigi Valitsuse korraldused osas, milles need nõuavad või nõudsid korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemiseks korralduse nr 305 p-des 14, 15 ja 16 sätestatud nõuete täitmist; 2) Alternatiivina nõudele 1), tühistada või tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 ja seda muutvad Vabariigi Valitsuse korraldused osas, milles need keelavad või välistavad või keelasid või välistasid korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemise COVID-19 haiguse läbi põdenud inimestel, kelle poolt
3(20)
3-21-2503 COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta puudub diagnoosi kinnitav SARS-CoV-2 test või kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) Alternatiivina nõudele 1), tühistada või tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 ja seda muutvad Vabariigi Valitsuse korraldused osas, milles need keelavad või välistavad või keelasid või välistasid korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemise negatiivse SARS-CoV-2 tulemuse alusel; 4) Alternatiivina nõudele 1), kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 osas, milles need nõuavad korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemiseks korralduse nr 305 p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist; 5) Tühistada Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 ap 1 osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“; 6) Alternatiivina nõudele 5), kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks korralduse nr 212 p 5 ap 1 osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.“
8.Tallinna Halduskohus lubas 17.02.2022 määrusega kaebust muuta ning jätkas kaebuse menetlemist järgmistes nõuetes: 1) Tühistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 ap-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 kaebajaid puudutavas osas, milles need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, või tühistada Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 ap 7, millega tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 15, või kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks korraldus nr 305 osas, milles see nõuab kaebajatelt kui läbi põdenud isikutelt korralduse p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemiseks p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist; 2) Tühistada Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 ap 1 osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva,“ või kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks korralduse nr 212 p 5 ap 1 osas, mis seab kaebajatele kui läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.“
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.M.L.i, J.L.i ja M.-E. L.i 03.11.2021 kaebuse (täiendavad seisukohad 04.02.2022 ja 14.03.2022) põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Korraldusest nr 212 tulenev karantiininõue seab ebaõiglaselt läbipõdenud isikutele karantiinist vabastamise ajaliseks piiranguks 180 päeva. Korraldusest nr 305 tulenevad nõuded ei arvesta, et kaebajate veres olevate antikehade arv ületab referentsväärtust ning nende tõenäosus nakatumiseks on vaktsineeritutest madalam. Mõlema korralduse nõuded mõjutavad kaebajate elu igapäevaselt, kuna nad on ära lõigatud sotsiaalsetest, kultuursetest ja meelelahutuslikest sündmustest. Kaebajaid ei kohelda korralduste mõttes läbipõdenud isikutena. Aktiivse elustiili tõttu on neil suur oht jääda põhjendamatult karantiini ning sel juhul saavad kahjustada kaebajate töö, õpingud, elustiil ja treeningud. Nad ei saa korralduste tõttu käia trennis või jõusaalis, lauatennise võistlustel, võtta osa kultuurisündmustest, 4(20)
3-21-2503 lemmikloomade õppeprogrammist, osaleda seminaridel/konverentsidel ning ärilõunatel ega ka osaleda õppega seotud näitustel ja kultuurisündmustel, lapsevanemate koosolekutel või käia sõpradega söömas. Kui M.L. peaks põhjendamatult karantiini jääma, ei saaks ta täita hooldajakohustust oma invaliidist ema suhtes ega ka ema külastada, kui ema peab pärast operatsiooni haiglas viibima. 2) Karantiini ja piirangute kehtestamiseks puudub õiguslik alus. SARS-CoV-2 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus NETS mõttes ega ka uudne ohtlik nakkushaigus. SARS-CoV-2 viiruse levik on hooajaline ja enamikel inimestel kulgeb haigus kergelt. Ennetava ravimina kasutatakse vaktsiine ja rasketel juhtudel ravimit Remdivisir. NETS ei sisalda volitusnormi vaktsineerimiseks kohustamiseks. NETS ei anna volitust eriliigiliste isikuandmete töötlemiseks. NETS-st tulenev õigus kehtestada liikumisvabaduse piiranguid ei hõlma piiranguid üldisele tegevusvabadusele. Arvestada tuleb, et korraldus nr 305 on kehtestatud tähtajatult, kuid piiranguid võib kehtestada vaid ajutiselt. Koroonatõendi nõue ei saa olla nakkusohutuse ettevaatusabinõuks NETS mõttes. 3) Korraldused nr 212 ja 305 ei ole motiveeritud. Valitud on vale vorm. Seletuskirjades puudub jälgitav arutluskäik selle kohta, miks peavad läbipõdenud isikud läbipõdemist tõendama SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamisega, miks ei või testist või diagnoosi kinnitamisest olla möödunud enam kui 180 päeva ning miks ei või läbipõdenud oma nakkusohutust tõendada antikehade arvu tuvastamisega veres. Teaduslike uuringute kohaselt on tõenäosus korduvnakatumiseks ka pärast 180 päeva möödumist üliharv ja läbipõdenute väiksem võimalus nakatumiseks nähtub ka 23.08.2021 avaldatud Krista Fischeri diagrammist. Tartu Ülikooli seireuuringust nähtub samuti, et nakatumistõenäosus on nii vaktsineeritutel kui läbipõdenutel ühetaoline.1 Alar Aabi selgituste kohaselt mõõdetakse immuunvastust antikehadega ning need ei erine vaktsineeritutel ja läbipõdenutel (kaebuse lisa 4). Puudub alus väita, et rahvusvahelised uuringud on Eesti epidemioloogilise olukorra kontekstis asjassepuutumatud – üleriigiliste organisatsioonide seisukohtade kujundamine võtab oluliselt rohkem aega ning siseriiklik statistika on riigile paremini kättesaadav. Vastustaja viidatud allikad pärinevad ajast, mil levis veel deltatüvi. Praegu leviv omikrontüvi on Terviseameti statistikast nähtuvalt ja erinevate rahvusvaheliste uuringute järeldustest tulenevalt oluliselt leebem (nt kaebajate 04.02.2022 seisukoha lisad 1-10). Asjakohatu on tugineda vanematele andmetele ja 2021. a lõpu kohtupraktikale. 4) Koroonatõendi nõude kehtestamine ei ole proportsionaalne. Koroonatõendi nõuet ei ole detailselt põhjendatud ega selgitatud, kas selle kehtestamine teenib kõiki korralduse nr 305 põhiteksti lõpus ja selle seletuskirjas toodud eesmärke. „Koroonaviiruse leviku piiramine muid koroonaviiruse leviku piiramise meetmeid vältides“ on liialt üldine ja ebamäärane eesmärk. Selgitatud ei ole, kuidas aitab koroonatõendi nõue saavutada eesmärki piirata koroonaviiruse levikut. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komitee raporti p-dest 3 ja 8 saab järeldada, et vaktsineerimise tõhususe ulatus ja kestus on ebaselge ja see ei pruugi olla viiruse tõkestamise kontekstis relevantne. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut ennast. Koroonatõendi nõude kehtestamisel tulnuks analüüsida ja põhjendada ka Iisraeli näidet ja selgitada, miks oodatakse Eestis teistsuguseid tulemusi. Ka koroonatõendi nõude vajalikkus on põhjendamata. Seletuskirjast ei selgu, miks ei võimaldatud „läbipõdemise tõendit“ koroonaviiruse läbipõdenud isikutele, kel läbipõdemisest möödunud enam kui 180 päeva või kelle läbipõdemise aeg ei ole teada, ehkki tänaste teadmiste põhjal on selliste isikute koroonaviirusega nakatumise tõenäosus keskmiselt madalam kui vaktsineeritud isikutel. Reguleeritud tegevusi ei ole eraldi käsitletud ning õigusi vähempiiravaid meetmeid ei ole analüüsitud. Põhjendatud ei ole, milliseid alternatiive on kaalutud (nt massiline testimine, hügieeninõuded ja isikukaitsevahendid). Koroonatõend ei ole mõõdukas meede, lähtutud on
3-21-2503 üksnes statistilisest tõenäosusest ja selle alusel asutud otsustama inimeste põhiõiguste piiramise üle. Vaktsineerimistõendite kasutamine muudel kui rangelt meditsiinilistel eesmärkidel tõstatab mitmeid inimõigusalaseid küsimusi ning seda tuleb kaaluda erilisi ettevaatusega, kuna sellega võib kaasneda risk diskrimineerimisest seoses inimeste liikumisvabaduse, perekonna- ja eraelu puutumatuse ja veendumisvabadusega. Korraldus nr 305 on kehtestatud NETS alusel, seega saab selle legitiimseks eesmärgiks olla vaid nakkusleviku tõkestamine. Selleks ei ole koroonatõend sobiv meede. Ainsaks sobivaks meetmeks saaks olla negatiivse testi esitamine, kuid sellest võimalusest on vastustaja alates 25.10.2021 loobunud. Vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Kaebajad viitavad seejuures andmetele, mis kinnitavad, et ka vaktsineerimata isikud võivad nakatuda ja viirust levitada ning mille kohaselt võib vaktsineeritud isikute osakaal nakatunute seas olla keskmiselt isegi suurem kui vaktsineerimata isikute oma, samuti andmetele ja seisukohtadele, mille kohaselt vaktsiinid ei oma omikron-tüvele erilist efektiivsust. 2,5 kuu jooksul alates koroonatõendi kehtestamisest on epidemioloogiline olukord Eestis plahvatuslikult halvenenud. Koroonatõendi nõue ei sobi vaktsineerimata isikute nakatumiste vähendamiseks – arvestatud ei ole, et inimesed haigestuvad rohkem mujal kui korralduses reguleeritud tegevuste käigus. Vaid testimine võimaldab tuvastada nakatumised piisavalt vara. Kui eesmärk on vältida vaktsineerimata isikute rasket haigestumist, tuleb arvestada haiglaravil olevate patsientide keskmist vanust (25.10.2021 seisuga 69 a), kuid reguleeritud tegevustes osaleb pigem noorem elanikkond. Meetmed tuleks suunata vanemaealistele, mitte nooremapoolsetele, kellel pole haiglakoormusega pistmist. Leebem ja efektiivsem meede oleks kõigi nakkusohtlike isikute testimine. Muutunud epidemioloogilises olukorras on kehtestatud piirangutega jätkamine põhjendamatu ja enam ei saa põhjendada vaktsineeritud isikute sooduskohtlemist, kuna vaktsineeritute osakaal hospitaliseeritute seas on juba 20-30%.2 5) Ka korraldus nr 212 riivab proportsionaalsuse põhimõtet. Kuna läbipõdenute immuunvastus on vaktsineeritutest parem ja nakatumise tõenäosus ülimalt harv, on ilmselgelt ebaproportsionaalne suunata karantiini isikuid 180 päeva möödumisel diagnoosi saamisest. Korralduse nr 212 kehtestamisel on oluliselt rikutud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Kaalutlusõiguse teostamist ja kaalumisel olnud valikuid korralduse seletuskirjast ei nähtu. Puudub mõttekäik selle kohta, miks on võimalik oma nakkusohutust tõendada vaid 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist. Arvestatud ei ole karantiini mõjudega ega sotsiaalsete tagajärgedega. 6) Antikehad näitavad immuunsust. Vaidlus antikehade kasutusväärtuse üle on õiguslik ja poliitiline. Nii sõltumatud teadlased, Teadusnõukoja ja immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liikmed kui ka Terviseameti esindajad on öelnud, et antikehadega isikuid tuleks kohelda võrdselt vaktsineeritutega ja teinud vastavaid ettepanekuid, vastustaja aga on otsustanud jätkata isikute meelevaldset ebavõrdset kohtlemist.3 Professor Irja Lutsar on avalikult teatanud, et antikehade olemasolul võiks inimestele anda nn koroonapassi.4 Vastustaja kinnitab põhjendamatult, et on alati tuginenud Teadusnõukoja ettepanekutele. On küsitav, mida saab pidada Teadusnõukoja ametlikeks ettepanekuteks. Valitsus arutas ainult Sotsiaalministeeriumis kooskõlastatud Teadusnõukoja ettepanekuid, kuid sellist korda, mis ei ole iseenesest küll kohatu ega seadusvastane, ei ole avalikkusele tutvustatud. Teadusnõukoja tegelik seisukoht võis erineda valitsuse otsustest. Vastustaja ei esita tõeseid andmeid, sest Teadusnõukoda on andnud
3-21-2503 ka ametlikke soovitusi võrdsustada läbipõdenute tõendi kehtivus vaktsineeritutega. Ebaõige on esitada avalikkusele andmeid üksnes sümptomaatilise COVID-19 haigusega haiglaravil viibivate isikute kohta, selmet esitada andmeid kõigi inimeste kohta, kes on COVID-19 haigusega haiglaravil, nagu tehti enne 2021. a oktoobrit. COVID-19 haigusega haiglaravil viibivatest isikutest suurema osa moodustavad vaktsineeritud. 7) Korraldus nr 305 kehtestab kaudselt sundvaktsineerimise, mis ei ole lubatud. Ka WHO ei ole soovitanud kohustuslikku vaktsineerimist COVID-19 vastu. COVID-19 vaktsiinid kui erakorralise tingimustega müügiloaga vaktsiinid ei täida Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatoodud kriteeriume kohustusliku vaktsineerimise osas. Riigil puudub hüvitamismehhanism võimalike vaktsiinikahjustuste puhuks. Sundvaktsineerimist ei saa kehtestada täitevvõim. Ka õiguskantsler on selgitanud, et koroonatõendi nõude tegelik eesmärk ei tohi olla vaktsineerima ergutamine.5 Kuna vaktsiinide osas puuduvad lõplikud ohutusuuringud, tunnevad kaebajad, et vaktsineerimisele sundimine tähendab nende sundimist osaleda meditsiinilistes katsetes. Vaktsiinide kasutamisel on juba tekkinud erinevaid kõrvaltoimeid. 8) Korralduse nr 305 p 14 riivab kaebajate inimväärikust, tekitades kaebajate kui läbi põdenud isikute ja vaktsineeritud isikute erineva kohtlemise tõttu tunde, et nad pole täisväärtuslikud ühiskonna liikmed ja seades ühiskonnaelus osalemise sõltuvusse meditsiiniteenuse osutamisest, ning nende õigust võrdsele kohtlemisele, seades meelevaldselt ning sõltuvalt inimese vaktsineeritusest või läbipõdemisest erinevaid nõudeid korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osalemiseks. 9) Korraldus nr 305 ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, sest sellega kehtestatud nõuded ei andnud isikutele oma tegevuse ümber korraldamiseks piisavalt aega – korraldus võeti vastu 23.08.2021 ja see jõustus 3 päeva hiljem. Ka 25.10.2021 kehtima hakanud korraldusest anti teada vaid loetud päevad enne kehtima hakkamist. Kaebajad olid selle ajani valmis vajadusel tegema testi ning mitte kohtusse pöörduma, kuid vastustaja lõi olukorra, kus valida saab vaktsineerimise või oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise asemel. Vaktsineerimise taseme tõusmisel pidanuks piiranguid vähendama. Korraldus nr 305 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sellest ei selgu korraldajatele, milline peab olema korralduses nimetatud tõend ja jääb ebaselgeks, kuidas korraldus mõjutab lepinguid, mis on varem sõlmitud. See pole kooskõlas ka õigusriigi põhimõttega ning koroonatõendi kehtestamisel on oluliselt rikutud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Vastustaja on jätnud arvestamata olulised asjaolud, võrreldud pole päevapõhist statistikat. Arvestatud pole koroonatõendi nõude muude mõjudega. 10) Koroonatõendi nõuet ette nägevad punktid on vastuolus õigusega võrdsele kohtlemisele. Tervete inimeste eristamine vastavalt nende terviseandmetele on vastuolus Euroopa Sotsiaalharta artikliga E. Korralduse seletuskirjast nähtub, et osade isikute väljatõrjumine erinevate tegevuste juurest ongi korralduse eesmärgiks. Jääb arusaamatuks, miks on vaja kaitsta vaktsineeritud isikuid. Kaebajad tuginevad statistikale, millest saab järeldada, et läbipõdenute korduvnakatumise tõenäosus on oluliselt väiksem kui vaktsineeritud isikute puhul. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut, sh suurendades tõenäosust haiguse kergemaks läbipõdemiseks, kuid ei välista teiste isikute nakatamist. Terviseameti kodulehelt pärineva info põhjal nähtub, et nii vaktsineerimata kui vaktsineeritud isikute puhul on positiivsete testide osakaal sarnane (kaebuse lisa 7). Ka Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2022 määruses nr 3-21-2547 on käsitletud vaktsiinide ebaefektiivsemaks muutumist (vt p-d 14 jj). 11) Koroonatõendi kontrolliga seonduvate isiku eriliigiliste isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse osas on viitamine isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 lg 1 p-le c asjakohatu, sest eriliigiliste isikuandmete töötlemist reguleerib IKÜM art 9. Selle artikli
3-21-2503 tähenduses saaks õiguslikuks aluseks olla õigustloov akt, mitte haldusakt. Isegi kui leida, et IKÜM-ist ei tulene erinõudeid selle kohta, millise konkreetse õigusaktiga liikmesriik töötlemise aluse peab kehtestama, tuleb need kehtestada kooskõlas liikmesriigi põhiseaduse ja muude seadustega. Kui liikmesriigi põhiseaduse järgi saab vastavaid nõudeid kehtestada vaid seadusega või seaduses sisalduva piisavalt täpse ja selge volitusnormi alusel täitevvõimu aktiga, ei muuda IKÜM lubatavaks vastavas liikmesriigis isikuandmete töötlemise kohustuse sätestamist muul viisil. Eesti PS-s on isikuandmete kaitse hõlmatud PS §-s 26 sätestatud õigusega eraelu puutumatusele Selle põhiõiguse piiramine võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS §-st 3 ja § 87 p-st 6 tulenevalt juhul, kui põhiõiguse piirang on kehtestatud täitevvõimu aktiga, peab seaduses sisalduma volitusnorm, mis sätestab täpselt ja selgelt, millistel juhtudel ja milliseid piiranguid täitevvõim võib kehtestada. Seega peaks alus isikuandmete töötlemise kohustusele tulenema seadusest või selle alusel ja täpsustamiseks antud täitevvõimu aktist. Käesoleval juhul ei näe NETS ega ükski muu seadus ette alust selleks, et „nakkusohutuse ettevaatusabinõu“ (NETS § 28 lg 2 p 5), „muu liikumisvabaduse piirang“ (NETS § 28 lg 5 p 3) või „ettevõtete tegevuse ajutine piiramine“ (NETS § 28 lg 5 p 1) võiks endas hõlmata isikuandmete töötlemist. Seega puudub Vabariigi Valitsusel pädevus kehtestada koroonatõendi nõuet ja laste koroonatõendi nõuet, mis hõlmab endas eraõiguslike juriidiliste isikute kohustust töödelda delikaatseid isikuandmeid. Eeltoodut kinnitab NETS § 452, mis reguleerib Vabariigi Valitsuse poolt korrakaitseorgani kaasamist Terviseameti ülesannetesse eriolukorras või hädaolukorras, mis on seotud nakkushaiguse epideemiaga. Vastavalt NETS § 452 lg-le 3 võib Terviseameti ülesannete täitmisse kaasatud korrakaitseorgan töödelda isikuandmeid, sh eriliiki isikuandmeid, vastavalt ülesandele, milleks ta kaasati. Kogu antud regulatsioon, sealhulgas spetsiifiliselt eriliigiliste isikuandmete töötlemisele ja selle ulatusele viitamine oleks mõttetu, kui Vabariigi Valitsus võiks juba NETS § 28 lg 2 p 5, § 28 lg 5 p 1 või § 28 lg 5 p 3 alusel kohustada suvalisi eraõiguslikke isikuid töötlema eriliigilisi isikuandmeid. 12) Kaebajad paluvad jätta vajadusel (juhul, kui NETS § 28 lg 2 p 5 tõlgendada selliselt, et „nakkusohutuse ettevaatusabinõuna“ tuleks käsitleda ka koroonatõendi nõuet) kohaldamata NETS § 28 lg 2 p 5, § 28 lg 5 p 3 ja § 28 lg 5 p 1 nende vastuolu tõttu PS §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega, PS §-ga 3, § 87 p-ga 6 ja IKÜM art 6 lg-ga 3.
10.Vabariigi Valitsus palub 07.12.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 07.03.2022), leides järgmist. 1) Korralduse nr 305 vaidlusaluste punktide õiguslik alus on NETS § 28 lg 2 p 5 ja § 28 lg 5 p 3, arvestades NETS § 28 lg-s 8 sätestatut. NETS § 28 lg 6 annab võimaluse piirangute kehtestamiseks üldkorraldusega. Õiguslik alus tegevuse eest vastutavale isikule isikuandmete töötlemiseks tõendi kontrollimise eesmärgil on korralduse nr 305 p 16. Korralduse nr 212 vaidlusaluse punkti õiguslik alus on NETS § 27 lg 1 p 1 ja § 27 lg 3, arvestades NETS § 28 lgs 8 sätestatut, mis annavad aluse kohustada isikuid järgima uudse ohtliku nakkushaiguse haiguskoldest väljapoole leviku vältimiseks või tõkestamiseks viibimiskeeldu ning vastustajale aluse kehtestada karantiin korraldusega. Valitud vorm ei kahjusta piirangute mõjualasse jäävate isikute õigusi, andes nende teostamiseks ja kaitseks paremad võimalused kui see oleks sarnaste piirangute kehtestamisel määrusega (Tallinna Halduskohtu 01.10.2021 otsus nr 3-21-1079). 2) Korraldustes on kehtestatud meetmed ja piirangud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi tuumikfunktsioonide toimimiseks ja avalike ülesannete täitmiseks. Nakkusohu vähendamiseks võib piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Riik on kohustatud looma mõistliku tasakaalu isikute põhiõiguste vahel. Riigil puudub võimalus jätta meetmed võtmata (PS § 14, riigi soorituskohustused).
8(20)
3-21-2503 3) Etteheited muude samaväärsete meetmete kaalumata jätmisele on põhjendamatud. Vastustaja on korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest eesmärgiga leida kõiki õigushüvesid arvestav parim lahendus. Teadusnõukoda on pandeemia vältel kogunud ja analüüsinud ekspertinfot ning esitanud oma põhjendatud seisukohad ja soovitused vastustajale. Teadusnõukoja soovitused põhinevad lisaks ka Terviseameti statistikale haigestumiste ja haiglaravi vajajate kohta ja nendele andmetele tuginevatele prognoosmudelitele ning Tartu Ülikooli uuringule „Koroonaviiruse levimus“.6 Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel,7 sellest on vastustaja järjepidevalt lähtunud ning seega on võimalik lubada rohkem võimalusi avalikus elus osalemiseks vaktsineeritutele. Kuigi haiguse leviku piiramine on võimalik ka muude meetmetega, on riigil juhul, kui neist hoolimata haigestumine kasvab, kohustus kehtestada rangemaid piiranguid. Ühiskondlikult võimalikult rohke vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasipöördumiseks, kuna see kaitseb raske haigestumise eest ja vähendab nakatumisriski. Vaktsineerimine on raskete haigusjuhtumite ja surmade vähendamiseks efektiivne meede ka omikron-tüve levikut arvestades. Riik võimaldab tõhustusdoose. Kaebajate esitatud andmetest nähtub, et ka varasem läbipõdemine ei anna omikron-tüve vastu märkimisväärset kaitset (vt kaebajate 04.02.2022 seisukoha lisa 16). Asjakohatud on üksikute ekspertide, sh Teadusnõukoja üksikute liikmete poolt meedias avaldatud hinnangud ja seisukohad. Vastustaja on Teadusnõukoja seisukohti pidevalt arvesse võtnud ja korraldusi vastavalt Teadusnõukoja ekspertide ametlikele nõuannetele ja ülevaadetele muutnud. 4) Kuna tegu on piisknakkusena leviva viirusega, on isikute kokkupuutumiste võimaluse piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. 5) Vaktsineeritutele ja vaktsineerimata läbipõdenud isikutele erinevate tingimuste kehtestamine ja 180-päevane piirang on õigustatud. Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus lähtub EL-s tunnustatud seisukohast ja tugineb ECDC ametlikul seisukohal ja 10.05.2021 tehnilisel raportil.8 ECDC on pärast kogu olemasoleva teabe läbivaatamist leidnud, et praegu ei ole küllaldaselt tõendeid, mis toetaksid läbipõdemistõenditele pikema kui 180-päevase kehtivusaja määramist (täiendav teave esitatud Komisjoni aruande lisas II, ECDC suunised; vt vastustaja vastuse lisa 4, lk 7). 6) Antikehade testi tulemust ei saa võrdsustada vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Teaduslik konsensus ei kinnita täna läbipõdemisest tekkivat tõhusat ja pikaajalist kaitset haiguse vastu. Ka professor Irja Lutsari selgitusest (vastustaja vastuse lisa 5) nähtub, et kuigi on põhjendatud ja loogiline arvata, et antikehad näitavad kaitset haiguse vastu, pole selge, missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see aja jooksul langeb. Kuivõrd teadlaste ja arstide seisukoha kohaselt puudub ühine arusaam, milline on antikehade testide tõendusväärtus nakatumisohu hindamisel, ei ole Eesti Teadusnõukoda seni teinud vastustajale ettepanekut väljastada isikutele tõendeid antikehade olemasolu põhjal ega pikendada läbipõdemise tõendi kehtivust. Asjakohane on lähtuda Teadusnõukoja ametlikest seisukohtadest ja soovitustest. Ka ECDC on endiselt seisukohal, et kättesaadavad antikehade testid ei sobi inimese nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks. Seetõttu ei peeta antikehade testi positiivset tulemust piisavaks, et anda välja läbipõdemistõend, mis vabastaks omaja kohustusest järgida teatavaid rahvatervishoiu meetmeid (vastustaja
3-21-2503 vastuse lisa 4, lk 3-5). Antikehade tase ei näita otseselt, kui kõrge või madal on inimese immuunsus koroonaviiruse vastu, mida on kinnitanud mitmed arstid. 7) Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel. Prof. Joel Starkopfi sõnul põevad haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt ning neil on ligi kaheksa korda väiksem tõenäosus haiglaravi vajaduse järele.9 Vaktsineeritute ja läbipõdenute nakkusohutuse ehk haigestumise ning viiruse edasilevitamise osas ei ole tänaseks laiapõhjalisi teadusuuringuid. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 02.12.2021 määrustes haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2473 ja 3-21-2432 märkinud, et lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei luba üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus oleks ühetaoline või oleks läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam. ECDC 29.03.2021 tehnilise raporti10 kohaselt leidub tõendeid, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem edasi. Üksikuuringute asemel on kohane arvestada maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega. 8) Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning soovitanud kõigil end vaktsineerida.11 Näiteks 18.11.2021 seisuga on Teadusnõukoda kinnitanud, et vaktsineerimine on kriitilise tähtsusega (vt vastustaja vastuse lisa 13). Määravad on Teadusnõukoja kui tervikorganisatsiooni ametlikud iganädalased soovitused, mitte selle üksikute liikmete poolt meedias avaldatud arvamused. Kuna ka teadlaste vahel võib samas küsimuses olla erinevaid arusaamu, tuleb üksiku teadlase seisukohale eelistada kollektiivi ametlikku seisukohta. 9) Kaebajate vastuväited vaktsineerimisele on põhjendamatud. Hetkel Eestis saadaval olevad vaktsiinid on piisavalt uuritud ja usaldusväärsed. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks COVID-19 vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud.12 Vaktsiinide ohutust kinnitab piisav kontroll ja pidev järelevalve. Euroopa Ravimiamet on kõiki Euroopas müügiloa saanud COVID-19 vaktsiine hinnanud piisavalt ohutuks ja tõhusaks koroonaviirusega võitlemisel. Rakendatud on erinevaid järelevalvemeetmeid, nt ohutusaruannete avaldamine. Tänane teadmine ja kasutatud vaktsiinidooside arv viitab piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja ohutusele. 10) Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest. 11) Riive kaebajate õigustele on proportsionaalne ja seda õigustab ülekaalukas avalik huvi. Epidemioloogiline olukord Eestis on väga halb (vt vastustaja vastuse lisa 14). Haiglates on katkestatud plaaniline statsionaarne ravi. Kaebajad ei ole toonud välja ülekaalukaid huve või enda õiguste ülemäärast rikkumist. Piiratud ei ole ligipääs esmatarbeteenustele, vaid üksnes tegevustele, mis ei ole esmatähtsad, kuid mille raames võib esineda hõlpsasti nakatumist. Avalik huvi on kaebajate huvidest kaalukam. Arvestades kõrget riskitaset, tuleb ühiskonna huve üksikisiku huvidega võrreldes olulisemaks pidada ning lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Hetke riskitaset arvestades ei saa üksikisikute huvisid, et neile kohalduvad piirangud oleksid leebemad
3-21-2503 ning mõjutaks vähem nende igapäevaelu, pidada piisavalt kaalukas õigushüveks, et piirangute leevendamine oleks põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebajate 14.03.2022 vastuväide kohtu tegevusele jääb rahuldamata. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebajate esindajal puudusid mõjuvad põhjused seisukoha hilinenult esitamiseks või püsivad takistused seisukoha ja tõendite esitamisel. Menetlusosalisel on kohustus esitada oma arvamused ja tõendid tähtaegselt. Kaebajate esindaja kinnitas, et sai kohtumääruse kätte 17.02.2022, seega oli tal alates sellest hetkest piisavalt aega, et esitada seisukoht ja tõendid tähtaegselt. Üksnes e-toimikust nähtunud ja võimalikku arusaamatust tekitanud tähtaeg 14.03.2022 ei saanud olla selliseks argumendiks, mis õigustanuks kaebajate esindaja eksituses olemist tähtaegade osas. HKMS §-st 70 tuleneb menetlustoimingu õigeaegse sooritamise põhimõte ja mittetähtaegselt esitatu menetlemise keeld. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte, võimalus lahendi tegemise aega edasi lükata või menetlust uuendada ei tähenda, et nendele argumentidele tuginedes võiks kohtu määratud tähtaegu mõjuva põhjuseta eirata. Kohus leidis 11.03.2022 määruses ja on jätkuvalt seisukohal, et ühegi kõnealuse seisukoha ega tõendi õigeaegne esitamine ei olnud takistatud ning nende vastuvõtmine tinginuks menetluse viibimise. Neist ei nähtunud ka asja õigemaks lahendamiseks määrava tähtsusega asjaolusid. Kohus on kõiki kaebajate esitatud taotlusi, korduvaid taotlusi, seisukohti, tõendeid jm menetlenud vastavalt seaduse nõuetele ja konkreetselt kaebajate esitatust lähtudes.
12.Kohtu menetluses on järgmised nõuded: esiteks – tühistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 alap-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 kaebajaid puudutavas osas, milles need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, või tühistada Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alap 7, millega tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 15, või kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks korraldus nr 305 osas, milles see nõuab kaebajatelt kui läbi põdenud isikutelt korralduse p 10 alap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemiseks p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist; teiseks – tühistada Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva,“ või kohustada Vabariigi Valitsust tunnistama kehtetuks korralduse nr 212 p 5 alap 1 osas, mis seab kaebajatele kui läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.“
13.Vabariigi Valitsus muutis 14.03.2022 korraldusega nr 82 korraldust nr 305, tunnistades alates 15.03.2022 muuhulgas kehtetuks kohustuse esitada avalikes siseruumides toimuvates tegevustes osalemiseks nn COVID-tõend/koroonatõend (korralduse nr 82 p 4). Kaebajate eesmärk seoses korralduste nr 305 ja 362 vaidlustamisega oli see, et kohus tühistaks või kohustaks vastustajat tunnistama kehtetuks koroonatõendi esitamise ja kontrollimise nõude tervikuna, alternatiivselt aga osas, mis ei lubanud korralduses nr 305 nimetatud tegevustes osaleda negatiivse testi alusel (vt kaebajate 10.02.2022 seisukoht). Kuna tänaseks on korraldus nr 305 kaebajate vaidlustatud osas kehtetuks tunnistatud (arvestades, et vahepealsel ajal esitati eelnevalt p-s 5 sisaldunud sätted p-s 2, kusjuures läbipõdenuks loeti endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatus jäi isikutele, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva), on kaebajad vastavas osas sisuliselt oma eesmärgi saavutanud.
14.HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi tuleb kohtul menetlus lõpetada, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kohus ei lõpeta siiski menetlust, vaid jätkab seda haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb 11(20)
3-21-2503 (HKMS § 152 lg 2). Praegusel juhul tuleb korraldustele nr 305 ja 362 esitatud nõuete osas jätkata menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebuse muutmise lubatavuse üle otsustamisel HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole kohus seotud HKMS § 45 lg-st 2 tulenevate tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Kaebajad on juba taotlenud nn jätkutuvastuskaebuse esitamise võimalust ning kui vastava taotluse esitamise hetkel õiguslik olukord seda ei võimaldanud, on praeguseks tuvastusnõudele üleminek vastavalt taotletule võimalik. Kaebajad on põhjendanud vastavat soovi hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusega. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib praeguses olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud, ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki. Seega lubab kohus korralduste nr 305 ja nr 362 osas kaebust muuta ja minna nendele esitatud nõuete osas üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
15.Vaidluse põhisisuks on seega esiteks küsimus korralduses nr 305 nimetatud tegevustes osalemiseks kaebajatelt kui läbpõdenud isikutelt korralduse p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmise nõudmise ja negatiivse testitulemuse alusel neis tegevustes osalemise mittevõimaldamise õiguspärasusest, teiseks aga korralduse nr 212 p-s 5 sätestatud karantiinikohustuse õiguspärasusest osas, mis seab läbipõdenud isikutele karantiinivabastuse täiendavaks tingimuseks konkreetse tähtaja. Kaebajad leiavad, et vastavad piirangud ning võimalik karantiinikohustus nende kui antikehadega isikute suhtes ei ole ega olnud põhjendatud ning tuginevad samuti asjaolule, et neid kui antikehadega isikuid koheldakse vaktsineeritud inimestega võrreldes põhjendamatult erinevalt.
16.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et karantiinikohustuse ja tegevuspiirangute kehtestamiseks puudub õiguslik alus. Ehkki COVID-19 haigust ei ole liigitatud eriti ohtlikuks nakkushaiguseks NETS § 2 lg 1 p 3 tähenduses, on see vähemalt praeguses olukorras käsitatav uudse ohtliku nakkushaigusena NETS § 2 lg 2 tähenduses ehk sellise nakkushaigusena, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused ja millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Asjaolu, et see säte lisati NETSi 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti silmas konkreetselt COVID-19 haigust, kinnitab omakorda, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Kaebajate väidetud haiguse leviku hooajalisus ja valdavalt kerge kulg seda järeldust ei väära. Puudub vaidlus, et tegu on suure nakatuvusega kiiresti ja ulatuslikult leviva haigusega, mille kulg võib olla raske või eluohtlik, isegi kui osa nakatunutest põeb haiguse läbi kergelt, ning mille levik tõi juba kaasa mitmes suures haiglas plaanilise ravi osutamise perioodilise peatamise. Vastavat ohuhinnangut ei saa tuletada üksnes keskmist tervet inimest arvestades. Vaktsiini kui ennetavat meedet ei ole võimalik käsitada COVID-19 haiguse efektiivse ravina. Kaebajate viidatud Euroopa Ravimiameti seisukoht13 ei kinnita väidet, justkui saaks viirusvastast ravimit remdesiviir kasutada efektiivse ja kättesaadava ravimina COVID-19 haiguse ravimisel. Ehkki viidatud allika kohaselt on laboriuuringud näidanud remdesiviiri toimet SARS-CoV-2 ja teiste koroonaviiruste (SARS-CoV ja MERS-CoV) suhtes, nähtub sellest samuti, et andmed remdesiviiri kasutamisest COVID‐19 patsientide ravimisel on seni vähesed ning et remdesiviiri COVID-19 puhul kasutamise programmi taoliste programmide eesmärgiks on võimaldada alles uurimisjärgus olevate müügiloata ravimite kasutamist eluohtlike, pikaajaliste või rasket puuet põhjustavate tõbede puhul, millel ei ole seni ravi. Seega viitab seisukoht ühtlasi haiguse osas efektiivse ravi puudumisele ning selle võimalikule raskele kulule.
17.NETS § 28 lg 8 kohaselt võib uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks rakendada mh nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel nähtud ette eriti ohtliku
3-21-2503 nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Nii volitab kehtiv õigus Vabariigi Valitsust kehtestama ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks karantiini (vt NETS § 27 lg 1 p 1 ja lg 3) ning muid põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid (vt NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 5 p 3), kusjuures vastavaid piiranguid saab kehtestada vaid üksikjuhtumil ning ühiskonnale või majandusele olulise mõju kaasnemise korral vaid Vabariigi Valitsuse korraldusega (vt NETS § 27 lg 3 ja § 28 lg 6). Põhiseadusega vastuolust saaks rääkida juhul, kui seadusandja võimaldaks valitsusel kehtestada kõigi isikute suhtes ja kogu Eesti territooriumil kehtivaid piiranguid tähtajatult. Praegusel juhul on seadusandja piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi, milleks on eriti ohtliku või uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamine, ja täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata. Ka on ette nähtud, et piirangud võib kehtestada ajutiselt (NETS § 28 lg 5). Seega ehkki volitusnormist ei tulene nõuet määrata meetmete osas maksimaalne kehtivusaeg, on piirangute kehtestamine lubatud vaid seni, kuni see on vajalik seadusandja sätestatud eesmärgi saavutamiseks. Selline regulatsioon seab ühelt poolt piirid Vabariigi Valitsuse otsustusõigusele, võimaldades teiselt poolt rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Sellises olukorras ei saa olla etteheidetav ka oma tegevuste ümber korraldamiseks piisava aja andmata jätmine, kuivõrd praegusel juhul antigi vaidlustatud korraldus eeldusel, et piiranguid võidakse jooksvalt ja operatiivselt muuta, ning sätestati, et meetmete ja piirangute vajalikkust hinnatakse hiljemalt iga kahe nädala tagant uuesti (korralduse nr 305 p 19). Karantiini kehtestamise korral tuleb määrati selle kehtivuse aeg vastavalt NETS § 27 lg-s 3 nõutule korralduses kindlaks. Seadusandja poolt valitud haldusakti vorm ei kahjusta isikute õiguste kaitset, tagades inimeste seisukohast üldaktiga võrreldes isegi tõhusama kaebeõiguse.
18.NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusele antud avar kaalutlusõigus. Selle teostamisel peab Vabariigi Valitsus leidma tasakaalu kehtestatud meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Seejuures tuleb arvestada, et pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud otsust iseenesest õigusvastaseks (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27; RKHKo 01.10.2019, nr 3-18-1891, p 19). Seega isegi kui retrospektiivselt peaks selguma valitud meetme loodetust väiksem tulemuslikkus, ei muuda see kaalutlusotsust õigusvastaseks, kui otsuse tegemisel võeti mõistlikult arvesse kõiki asjaolusid ja huve ning valitud lahendus ei olnud ilmselgelt meelevaldne.
19.Kaebajad on seadnud kahtluse alla selle, kas korraldusega nr 305 kehtestatud koroonatõendi nõue saab olemuselt olla käsitatav nakkusohutuse ettevaatusabinõuna. Sellega seoses märgib kohus esmalt, et korralduse nr 305 seletuskirjas14 on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles. Sellise piisknakkusena leviva viiruse puhul on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine eesmärgi saavutamiseks – haiguse leviku tõkestamiseks – sobiv meede. Vabariigi Valitsus on seejuures arvestanud, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus
Vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmise seletuskiri. Internetis leitav nt aadressi https://www.kriis.ee/covidi-kriisijuhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-seletuskirjad#korraldus-305 vahendusel.
13(20)
3-21-2503 meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda. Seletuskirjas on põhjendatud, et nakkuse leviku prognoositavas tõusutrendis mõjutab nakatunute ja haigestunute hulk tervishoiuteenuse osutajate tavapärase abi osutamise võimekust. Sellises olukorras oli põhjendatud teatud tegevustes osalemiseks selliste piirangute kehtestamine, mis olemuslikult vähendavad inimestevahelisi kontakte, piirates selliselt nii viiruse levimist soodustavate olukordade teket kui ka aidates tagada, et COVID-19 haigusest põhjustatud ravivajadus ei hakka ohustama meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist. Niisiis on viidatud piirangud käsitatavad nakkusohutuse ettevaatusabinõuna.
20.Teiseks tuleb arvestada, et piirangute näol on tegu avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmetega, mille tõhusus sõltub nende järjekindlast ja üksnes selgete eranditega rakendamisest. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine nt selles osas, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt (kui välja arvata lapsed). Kaebajate viide, et piiranguid tuleks kehtestada üksnes riskirühmadesse kuuluvate inimeste suhtes olukorras, kus tegelikult puudub selge teadusteadmine sellest, millistele tunnustele vastavad inimesed raskesti haigestuvad, ei ole põhjendatud. Seega puudus vastustajal mõistlik põhjus soodustada mõne teatud kriteeriumitele vastava grupi puhul sisuliselt üksnes nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist. Ka ei ole põhjendatud väide, et vaidlustatud piirangud ei sobi vaktsineerimata isikute nakatumiste vähendamiseks põhjusel, et statistikast nähtuvalt haigestutakse rohkem mujal (nt kodudes) kui korralduses reguleeritud tegevuste käigus. Kuivõrd inimestevaheliste kontaktide vähendamine viidatud piirangute kehtestamise läbi aitab piirata viiruse levimist soodustavate olukordade teket, on selliste piirangute tagajärjel iseenesest ka ootuspärane reguleeritud tegevuste käigus haigestumise vähenemine.
21.Vaktsineeritud isikute osas kehtivad erinevad reeglid, sh nendele kehtiv nn koroonapassi ja karantiinivabastuse regulatsioon, kujutavad endast sisuliselt vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemist. Seda põhjendab vajadus suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Lisaks sellistele nakkusohutuse ettevaatusabinõudele nagu ulatuslikud kontaktide piiramised, viibimiskeelud, karantiin jmt, mida ei ole ühiskonnas võimalik täielikult ja pikaaegselt viiruse leviku tõkestamiseks kasutada ja mis seetõttu ei saa tulla kõne alla leebema meetmena, saab viiruse levikut ohjata ka elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurenemise abil. Ehkki immuunkaitse saavutamine on võimalik nii haiguse läbipõdemise kui ka selle vastu vaktsineerimise teel, saab rahvatervise kaitse seisukohast neist mõeldavaks viisiks olla üksnes viimane. Kuna COVID-19 haiguse kulg erinevatel isikutel ja selle mõjud, sh pikaajalised mõjud, ei ole tänaseni piisava kindlusega teada, haiguse vastu puudub teaduspõhist kinnitust leidnud efektiivsusega ravim ning haigust põhjustav viirus lisaks väga kiirele levikule ka muteerub, ei saanuks avalik võim mõistlikult asuda viiruse pandeemilist levikut tõkestama massilise läbipõdemise soodustamise teel. Sellise lähenemisega kaasnevat surmade ja raskelt haigestumise suurt riski arvestades, mis tooks kaasa nii suured kulud tervishoiule, arstiabi kättesaadavuse halvenemise kui ka tervishoiusüsteemi ülekoormamise ohu, on vastustaja korralduste seletuskirjas põhjendatult leidnud, et kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaktsineerimine ehk COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamine elanikkonnas on koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vajalik. Ka Tallinna Ringkonnakohus on rõhutanud, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus (nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473, p 12). Eelnevalt toodust lähtudes ei ole alust pidada NETS § 28 lg 2 14(20)
3-21-2503 p-i 5 ning § 28 lg 5 p-i 3 (kaebajate viide p-le 1 on asjakohatu, kuivõrd see räägib asutuste ja ettevõtete sulgemisest või nende tegevuse piiramisest, mis ei ole praeguse vaidluse esemeks) põhiseadusega vastuolus olevaiks osas, milles nende alusel on nakkusohutuse ettevaatusabinõude kontekstis reguleeritud ka koroonatõendi nõuet. Korraldused on antud kooskõlas delegatsiooninormiga ja seega vastavuses PS § 87 p-ga 6 ning § 3 lg-ga 1.
22.Kaebajad on viidanud nende meelevaldsele ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes vaktsineeritud isikutega ning toonud välja mitmete tunnustatud ekspertide seisukohad, mille järgi tuleks läbipõdenuid kohelda vaktsineeritutega võrdselt. Kaebajatele kui antikehadega isikutele piirangute seadmine ei ole kaebajate arvates ka proportsionaalne, arvestades, et vaktsineerimine ei taga nakkusohutust, läbipõdenute immuunvastus on vaktsineeritutest parem ja taasnakatumine ülimalt harv. Kaebajad tuginevad seejuures statistilistele andmetele, mis kajastavad vaktsineeritute ja läbipõdenute koroonaviirusega nakatumist või taasnakatumist ning haiglaravile sattumist, tuues välja, et vaktsineeritute arv hospitaliseeritute seas on juba 20-30%.
23.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Diskrimineerimisega on isikute ebavõrdsel kohtlemisel tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjendus. Korralduse nr 305 p-s 10 sätestati sisulised tingimused tegevuste läbiviimiseks erinevates valdkondades, sh loetelu tegevustest, milles oli lubatud osaleda mh p-s 14 sätestatud tingimused täitnud isikutel – teiste hulgas isikutel, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, 180 päeva jooksul; haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Seevastu pärast 180 päeva möödumist ei olnud haiguse läbi põdenud isikutel lubatud p-s 10 sätestatud tegevustes osalemine, kusjuures sama kehtis ka isikute puhul, kes ei olnud COVID-19 haigust tõendatult läbi põdenud. Korralduse nr 212 p 3 kohaselt on lähikontaktsel keelatud teatud perioodi jooksul oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda, kuid seda nõuet ei kohaldata p-st 5 tulenevalt teiste hulgas 180 päeva jooksul isikute suhtes, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud või kes on haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud.
24.Kaebajate puhul ei ole nakatumine koroonaviirusega PCR-testi tulemusega kinnitatud, kuid nad on esitanud tõendid selle kohta, et nende veres esinevad SARS-CoV-2 viiruse antikehad. Seega ei ole praeguse asja läbivaatamisel asjakohane hinnata läbipõdemisega seotud erandite 180-päevase kehtivusaja põhjendatust, kuna kaebajate puhul ei ole nakatumise aeg tuvastatud. Võrreldavateks gruppideks erineva kohtlemise hindamisel on niisiis antikehadega inimesed, kelle puhul ei ole nakatumine tuvastatud PCR-testiga ning kes ei ole saanud ühtegi vaktsiinidoosi, ja täielikult vaktsineeritud või nendega võrdsustatud isikud. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3, p-d 93-94).
25.Nõustuda ei saa kaebajate arvamusega, justkui puuduks eelnevalt viidatud gruppide erinevaks kohtlemiseks mistahes mõistlik põhjendus. Kaebajad on kaebuses viidanud küll rohketele üksikuuringutele, mis kinnitavat nn loomulikul teel saadud immuunsuse efektiivsust, ent selliste uuringute tulemuste osas tuleb esiteks võrdlusgruppide puhul arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav, sest vastavaid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes, läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel tuleviku tarvis omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega). Vaktsineerimisel kui paremini kontrollitaval meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. Teiseks on ebaselge, kas ja kuivõrd ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb 15(20)
3-21-2503 teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. Kohtumenetluses tuleks hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest, sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema (vt ka TLRKm 06.12.2021, nr 3-21-2503, p 14). Kohtu rolliks peab olema hinnangu andmine sellele, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), nagu on rõhutatud ka praeguseks kujunenud kohtupraktikas.
26.Kohus nõustub kaebajatega selles, et antikehade olemasolu nende veres kinnitab, et nad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas tuleb arvestada, et senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb või kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt Komisjoni aruande II lisas (ECDC suunised) kajastatud ECDC ja teadusuuringute Ühiskeskuse märkused vastustaja vastuse lisas 4; prof. Irja Lutsari 11.10.2021 seisukoht vastustaja vastuse lisas 5; dr Pilleriin Soodla 04.10.2021 seisukoht vastustaja vastuse lisas 6). Irja Lutsar on seejuures 11.10.2021 seisukohas selgitanud, et just eelnevast tulenevalt ei saa antikehade kontsentratsiooni määramist ilma haiguse põdemise aega teadmata kasutada COVID-19 läbipõdemise hindamiseks ega võrdsustada antikehasid omavaid isikuid pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel vaktsineeritud või (tuvastatult) läbipõdenud isikutega. Kaebustele lisatud Alar Aabi 21.10.2021 seisukoht, mille kohaselt referentspiirist kõrgem antikehade kontsentratsioon veres kinnitab haiguskaitse olemasolu, ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks selline kaitse kesta, olles selliselt ühtlasi vastuolus teadlaskonnas seni tunnustatud seisukohtadega. Seega lähtus vastustaja põhjendatult piirangutest erandite kehtestamisel mitte antikehade olemasolust veres, vaid nakatumise tuvastamise ajast PCR-testiga.
27.Kaebajad on tuginenud prof. Irja Lutsari 07.02.2022 vastustele, milles ta selgitab 15.10.2021 Sotsiaalministeeriumile ja Terviseametile tehtud ettepanekut arvestada antikehasid haiguse läbipõdemise tõestusena (kaebajate 14.03.2022 seisukoha lisa 2) ja lisanud vastavad TNK 15.10.2021 ja 22.10.2021 soovitused (kaebajate 14.03.2022 seisukoha lisades 4 ja 6). Neist nähtuvalt ei ole tehtud siiski üldist ettepanekut PCR-testiga tuvastamata nakatumiste puhul võrdsustada antikehadega isikud vaktsineeritutega, vaid ettepanek puudutas võimalust kaaluda ajutise meetmena COVID-passi andmist isikutele, kellel on SARS-CoV-2 vastased antikehad, ajaks, mil isiku vaktsineerimise protsess on pooleli. Sama ilmneb ka kaebajate viidatud 12.10.2021 ajaleheartiklist.15 Seejuures tuleb arvestada, et ehkki Teadusnõukoja kui asjatundjate kogu roll nii Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisel kui ka värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohtade ja uuringutulemuste analüüsimisel ja sellest lähtuvalt soovituste andmisel on ka kohtupraktikas kinnitust leidnud, ei tähenda see, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda nt juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Vaidlustatud korralduste õiguspärasus ei sõltu seega iseenesest sellest, kas Teadusnõukoda on teinud vastustajale mingeid ettepanekuid ja kas neid on arvestatud või mitte, sest Vabariigi Valitsus ei ole korralduste kehtestamisel seotud Teadusnõukoja või selle liikmete ametlike ega ka mitteametlike seisukohtadega.
28.Kaebajate esitatud väljavõetud andmed Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) 04.03.2022 vastusest nr 7-1/47-6 (kaebajate 14.03.2022 seisukoha lk 9-10) näitavad, et nt 02.03.2022 seisuga oli COVID-19 haigusega haiglaravil lõpetatud vaktsineerimiskuuriga inimesi 337, samas kui vaktsineerimata ja läbipõdemata inimesi oli haiglaravil 225, haiguse kuni 365 päeva varem läbi põdenud vaktsineerimata isikuid 2 ning poolelioleva vaktsineerimiskuuriga inimesi oli haiglaravil 58. Ehkki korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv on selle statistika järgi väga väike, ei võimalda ka esitatud andmed teha olulisi järeldusi selle kohta, kui kaua võiks läbipõdemisel omandatud immuunsus kesta. Lisaks võivad neist andmetest ilmnevad suurusjärgud sõltuda paljudest erinevatest teguritest, nt asjaolust, et täielikult vaktsineerituid on Eestis rohkem kui haigusest tervenenud isikuid, kõik varasemad nakatumised ei pruugi olla PCR-testiga tuvastatud, aga ka sellest, et kohaldatavate piirangute tõttu ongi teiste hulgas haiguse varem läbipõdenutel nakatumise võimalusi olnud nt vaktsineeritud inimestest vähem. Niisamuti ei võimalda statistilised andmed nn läbimurdenakkustele (vaktsineeritud inimeste nakatumisele) järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka TLRKm 30.12.2021, nr 3-21-2179, p 11). Isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nii nende isikute kui ka tuvastamata läbipõdemisajaga isikute grupi võrdsustamist vaktsineeritud inimeste grupiga eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Ülaltoodust nähtuvalt puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres. Sellises olukorras ja viidatud teadusandmetele tuginedes tuleb pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste võimalikult palju piiramist just neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat immuunsuskaitset usaldusväärselt eeldada ei saa, kuhu juba eelnevalt toodud põhjustel kuulusid ka kaebajad kui antikehadega, ent tuvastamata läbipõdemise ajaga inimesed.
29.Nõustuda võib sellega, et tõenäoliselt ei suuda vaidlusalused meetmed, sh vaktsineerimine tõepoolest tagada nakkusohu tõrjumist iga juhtumi korral ega garanteerida inimeste immuunsust. Ka kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et pikemas perspektiivis ja erinevate viirusetüvede ilmnemisel ei ole vaktsineerimine nakatumise ärahoidmisel osutunud nii tõhusaks kui loodeti, arvestades nt asjaolu, et 2021. a sügistalvel teatasid mitmed väga kõrge vaktsineerimismääraga Euroopa riigid uutest nakatumisrekorditest (vt TRRKm 28.01.2022, nr 3-21-2547, p-d 14 ja 15). Samas ei nõua meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust. Praegusel hetkel ei saa olemasolevate teadmiste valguses väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on lisaks selgitatud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241; TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473). Vastustaja võis korraldusega piirangute kehtestamisel lähtuda seega sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunkaitse, ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab erinevate piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid on olemasolevate võimalustega hallatavad. Vastustaja märgib õigesti, et vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel on kinnitanud ka Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse
17(20)
3-21-2503 ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimist soovitanud.16 Ka kaebajate viidatud TNK soovitustes on Teadusnõukoda eraldi rõhutatud vaktsineerimist kui antikehade määramisest olulisemat meedet ning toodud täiendavalt välja, et seniste uuringute kohaselt ei vähenda antikehade olemasolu vaktsiinide efektiivsust ega ole seotud kõrvalnähtude sageduse suurenemisega (vt 15.10.2021 soovituste lk 2, kaebajate 14.03.2022 seisukoha lisas 4). Kõike eelnevat kokku võttes on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine seega põhjendatav ka eesmärgiga saavutada elanikkonnas suurem vaktsineeritus selleks, et viirushaiguse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Seega ei ole alust pidada korraldusest nr 305 tulenenud piiranguid ning korraldusest nr 212 tulenevat karantiinikohustust kaebajate kui antikehadega, kuid tuvastamata nakatumisajaga inimeste suhtes ilmselgelt meelevaldseks või nende inimväärikust riivavaks.
30.Praegusel juhul ei saanud kaalutlusotsuse tegemisel olla erinevate võimalike lahenduste tõhusus Vabariigi Valitsusele tõsikindlalt teada. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Tagantjärgi on võimatu usaldusväärselt võrrelda valitud ja rakendatud lahenduse ning mõne teise põhimõtteliselt võimaliku lahenduse hüpoteetilist tõhusust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui tagantjärgi selgubki, et vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses algselt eeldatust vähem aega, tuleb Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumisel hinnata vajadust muuta vaktsineeritud isikute sooduskohtlemise kestust (vt nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2212, p 21). Seda vastustaja praegusel juhul ka tegi, lühendades vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemise kestust 270 päevale. Samuti asus vastustaja võimaldama tõhustusdooside tegemist pärast vaktsineerimisest teatud aja möödumist. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebajad nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, sest sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad läbipõdenute immuunsuse pikaajalist mõõdetavat kestust.
31.Kohtu hinnangul saab eelnevast lähtudes seega pidada põhjendatuks üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete ning karantiini kehtestamise osas just selliste erandite tegemist, mis soodustasid vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunkaitse saanud inimesi, kuna lisaks majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuva toimimise võimaldamisele toetab selline lähenemine ka immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas. See omakorda aitab tagada haiguse leviku piiramist ja avalike teenuste, sh meditsiiniteenuste jätkusuutlikku osutamist.
32.Kaebajatega tuleb iseenesest nõustuda selles, et vaktsineerimisega võivad kaasneda erinevad kõrvaltoimed. Vaktsiinide nagu muudegi immunoloogiliste ravimite või mistahes muude ravimitega võivad kaasneda kõrvaltoimed, sh ei ole harvadel juhtudel välistatud tõsised või ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinide ohutus on kõrge ja võimalikud kõrvalmõjud ei ole nii sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske pidada suuremaks COVID-19 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Selles olukorras tuleb pidada mõistlikuks, et avalik võim
3-21-2503 propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Vaktsiinide kasutamist ei saa praeguses olukorras kuidagi käsitada osalemisena meditsiinilistes katsetes. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Võimaldamaks potentsiaalsete vaktsiinikahjude eest hüvitise taotlemise lihtsustamist, on riik lisatagatisena valmistamas ette avalik-õigusliku vaktsiinikindlustuse loomist, kusjuures COVID-19 vaktsiinide kahjujuhtumid hüvitataks tagasiulatuvalt.17
33.Kaebajate suhtes kehtestatud piiranguid ei ole alust pidada ülemääraseks mh põhjusel, et korraldusega reguleeriti eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele on võimalik leida alternatiive nt toidu kaasa tellimise, tehniliste vahendite kaudu kultuurielamuste saamise, vabas õhus sportimise jmt kaudu. Ehkki võimalikud alternatiivid ei ole reguleeritud tegevustega täiesti samaväärsed, ei välistanud vaidlusalused piirangud kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi siiski ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides kehtestatud piirangute kohaldamisalast väljuda. Kohus ei nõustu kaebajatega, et korralduse seletuskirjast nähtuvalt oli korralduse eesmärgiks inimeste vaktsineerimisele sundimine. Vaidlusalune korraldus ei pannud kellelegi kohustust end vaktsineerida, kuigi inimestel tuli valida, kas end vaktsineerida või korraldada oma tegevused ümber selliselt, et tõendatud immuunkaitse puudumine tegevusi vähem takistab. Seega ei ole alust pidada vaidlustatud piiranguid sel põhjusel õigusvastaseks.
34.Ülaltoodud põhjustel leidis vastustaja autoriteetsetele teadusandmetele tuginedes seega põhjendatult, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel, ning järeldas sellest kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine erinevate haiguse leviku tõkestamisele suunatud meetmete kohaldamisel. Vaktsineeritud inimestega sarnaste täiendavate erandite tegemine võinuks olla mõeldav juhul, kui olnuks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab raske haigestumise välistada.
35.Ehkki asjaoludest nähtuvalt kaebajatel koroonatõendit ei ole ega ole olnud, märgib kohus puutuvalt kaebajate väidetesse seoses koroonatõendi kehtestamise ja vastavas osas IKÜM art 6 ja art 9 kohaldatavuse osas siiski esmalt, et IKÜM art 9 saab isikuandmete töötlemist reguleerida täiendavalt art-le 6, mitte ei ole selle eraldiseisvaks aluseks. Koroonatõendi kontrollimine toimus korralduse nr 305 p 16 alusel, millega Vabariigi Valitsus oli pannud reguleeritud tegevuse eest vastutavale isikule kohustuse kontrollida vastava tõendi olemasolu vastavalt IKÜM art 6 lg 1 p-le c. Teiseks tuleb koroonatõendi kontrollimise osas silmas pidada, et QRkoodi skaneerimine võimaldas kontrollida üksnes tõendi kehtivust – isikuandmeid sisaldas isiku valduses olev tõend, tõendi skaneerimisel sai aga kontrollija vastuse tõendil oleva info õigsuse ja kehtivuse kohta. Ka korralduse nr 305 seletuskirjas on selles osas selgitatud, et andmeid töödeldakse üksnes kontrolli eesmärgil ning tegevuse eest vastutaval isikul ei ole õigust andmeid säilitada, v.a isiku antud nõusolekul vm IKÜM-st tuleneva aluse esinemisel. Isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on lisaks ette nähtud, et juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikutakse, teostab vastavat järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon.
36.Kaebajad on esitanud ka alternatiivsed kohustamisnõuded eesmärgiga kohustada vastustajat tunnistama enda suhtes kehtetuks vaidlustatud piirangud ja karantiininõuded.
3-21-2503 Kohustamiskaebus lahendatakse HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohustamisnõude lahendamisel on oluline, kas vahepeal muutunud asjaolusid arvesse võttes oli Vabariigi Valitsusel tekkinud kohustus oma vastavad otsustused ümber vaadata ja kaebajate osas mingeid erisusi ette näha. On tõsi, et teadusandmeid viiruse, COVID19 haiguse kulu ja vaktsiinide tõhususe osas on pidevalt lisandumas. Vabariigi Valitsus peab neist lähtuvalt haiguse leviku tõkestamiseks võetud meetmeid korrigeerima. Vastustaja on kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud ja meetmed oleksid jätkuvalt kooskõlas täpsustuvate teadusandmete ja ka epidemioloogilise olukorraga, arvestades sh käesoleval ajal leviva uue omikron-tüve erisusi ja selle võimalikke mõjusid tervishoiusüsteemi jätkusuutlikule toimimisele. Seda on Vabariigi Valitsus seni ka regulaarselt teinud, hinnates Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist, ehkki selle kohta ei vormistatud igakordselt uut, kasvõi samasisulist otsust. Nii lühendas vastustaja nt vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemise kestust 270 päevale, asus võimaldama tõhustusdooside tegemist pärast vaktsineerimisest teatud aja möödumist ning tunnistas epidemioloogilist olukorda arvestades oma 14.03.2022 korraldusega nr 82 alates 15.03.2022 kehtetuks kohustuse esitada avalikes siseruumides toimuvates tegevustes osalemiseks koroonatõend. Samas tuleb arvestada, et inimeste veres sisalduvate antikehade hulga osas ei ole siiani uusi olulisi teadusandmeid, mis võimaldaksid käsitada mingit antikehade hulka veenva kinnitusena kaitse olemasolust ning millest saanuks juba varem tuleneda kohustus kehtestatud piiranguid antikehasid omavate isikute suhtes leevendada või millest saaks tuletada kohustuse nende suhtes karantiinireegleid muuta.
37.Neil põhjustel jääb kaebus rahuldamata.
38.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega, mida vastustaja on täitnud praeguseks 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustades. Vastustaja pidi olema valmis selleks, et kehtestatud piiranguid võidakse kohtus vaidlustada, ja võimeline oma otsustusi kohtumenetluses selgitama. Vastustaja tavapärast koormust ületav kohtuasjade maht ei õigusta vastustaja õigusabikulude kaebaja kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebajad oleks praegust kaebust esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaksid vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.
(allkirjastatud digitaalselt)
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.