X, X, X, X, X ja X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 2 alapunkti 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 punkti 5 alapunkti 1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle, samuti Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkt 14 alapunktide 1 ja 2 ja punkti 151 ning Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 punkti 1 alapunkti 7 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X, X, X, X, X ja X, esindaja X Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X, X, X, X, X ja X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.07.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebajate nimed tähemärkidega.
X, X, X, X, X ja X (kaebajad) esitasid 23.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 10.12.2021 määrusega menetlusse nõuetes:
3-21-2732
tühistada Vabariigi Valitsuse (vastustaja) 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) p 5 ap 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) p 5 ap 1 ning kohustada vastustajat otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle; tühistada Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse
23.augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 ap 7 ja kohustada vastustajat võimaldama täiskasvanud kaebajatel osaleda kontrollitud tegevustes (korralduse nr 305 p 10) Covid-testi negatiivse tulemuse alusel; tühistada korralduse nr 305 p 14 ap-d 1 ja 2 ja p 151 ning kohustada vastustajat lubama kuni 18-aastastel kaebajatel osaleda kontrollitud tegevustes ilma piiranguteta.
2.Vaidlustatud korralduste osalise muutmise ja osaliselt kehtetuks tunnistamise tõttu lubas kohus 24.03.2022 määrusega kaebajatel kaebuse nõudeid muuta ning taotleda: korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5 ap 1 tühistamist ning vastustaja kohustamist otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle; korralduse nr 305 p 14 ap-de 1 ja 2 ja p 151 ning korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastasuse tuvastamist.
3.Vastustaja palus 12.01.2022 vastuses kaebusele ja 08.04.2022 vastuses muudetud kaebusele jätta kaebajate nõuded rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
4.1.Korraldustega seatud piirangutega koheldakse täiskasvanuid ja alaealisi põhjendamatult ebavõrdselt. Täiskasvanutelt võeti korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 võimalus osaleda Covid-testi negatiivse tulemusel alusel reguleeritud tegevustes (korralduse nr 305 p 10). Seevastu alaealistele alates 12. eluaastast muudeti Covid-testi tegemine korralduse nr 305 p-ga 151 kohustuslikuks. Kõik kaebajad on Covid-19 haiguse läbi põdenud, kuid nende haigestumisest on möödas rohkem kui 180 päeva. Seetõttu ei ole neil võimalik minna perega teatrisse, spaasse, laste laulukonkursile lastele kaasa elama, olla saatjaks puudega eestkostetavale. Testi tegemine oleks täiskasvanud kaebajatele vähem koormavam, sest võimaldaks reguleeritud tegevustes osaleda. Taastada tuleks olukord, kus alaealised on vabastatud testi tegemise kohustusest.
4.2.Kaebajad ei ole nõus oma tervise huvides end vaktsineerima alles uurimisjärgus olevate Covid-vaktsiinidega. Korraldus nr 212 annab vaktsineeritutele piirangutest vabastuse 1 aasta jooksu. Samas on läbipõdenutel kordades madalam risk haigestuda Covid-19 haigusesse. Seda kinnitavad ka erinevad ekspertide arvamused ja teaduslikud uuringud. Seega ei ole vaktsineeritute ja läbipõdenute erinev kohtlemine põhjendatud. Läbipõdemistõend peaks kehtima vähemalt sama kaua või isegi kauem kui vaktsineerimistõend.
4.3.27.12.2021 oli Eestis esimene päev, kui vaktsineerituid haigestus ööpäevas rohkem kui vaktsineerimata inimesi. Sealt edasi on see tendents ainult suurenenud. Sellest järeldub, et vaktsiinid kaotavad oma toime ega ole tõhusad. X 05.01.2022 tehtud Covid-19 antikehade testi tulemus oli 265,2 AU/ml ehk ületas referentsväärtust üle 5 korra. Seega annab haiguse 2(21)
3-21-2732
läbipõdemine palju parema immuunsuse. Läbipõdenud haigestuvad uuesti Covid-haigusesse väga harva ja satuvad haiglasse väga harva. Kuigi vaktsineeritud haigestuvad rohkem Covidhaigusesse, saavad nad vabamalt liikuda ja levitavad rohkem viirust. Ka Teadusnõukoda on soovitanud pikendada läbipõdemistõendi kehtivust.
4.4.Vaidlusalused piirangud piirasid kaebajate põhiõigusi ja vabadusi, olid õigusvastased, ebaproportsionaalsed, diskrimineerivad, teaduslikult põhjendamata ja kallutatud vaktsineeritud isikute kasuks ning tekitasid kaebajatele kahju. X ja X pidid jääma piirangute kehtimise ajal lähikontaktsetena karantiini. Piirangutega ei saavutatud soovitud eesmärke. Õigusvastasuse tuvastamine annaks vastustajale selge signaali ja garanteeriks, et vastustaja ei rikuks enam kunagi selliselt kaebajate õigusi. Sisuliselt on tegemist vabaduse võtmisega, mida ei saa otsustada vastustaja oma määrustega.
4.5.Kaebajad on Covid-19 haiguse uuesti läbi põdenud. X, X ja X andsid positiivse proovi 13.02.2022, X, X, X andsid positiivse proovi 15.02.2022.
Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
5.1.Kaebajate õiguste riive vaidlusaluste korraldusetega on põhjendatud. Kehtestatud meetmed ja piirangud on praeguses epidemioloogilises olukorras Covid-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Piirangud ja meetmed on õiguspärased, kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jt seadustega.
5.2.Kehtestatud piirangud aitavad täita korralduste nr 305, 362 ja 212 eesmärke. Korralduses nr 305 on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Korralduses nr 305 kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärk on piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Samuti on eesmärgiks hoida ühiskond võimalikult avatuna ja võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse ära oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Vastustajal on kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid Covid-19 eest, st tagada tuleb ka muude haigete õigus saada ravi ning tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Nende eesmärkide ja hüvede kaitseks kehtestatud piirangutest on korralduses nr 305 nähtud ette erandeid nii palju, kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik ja põhjendatud. Nimetatud eesmärgid kaaluvad üles kaebajate huvid elada igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese põhiõiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav või isegi kohustuslik. SARS-CoV-2 on endiselt ka teadlaste jaoks jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mille osas viiakse järjepidevalt läbi teadusuuringuid. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. Enamikes tegevustes, kuhu kaebajad on soovinud pikendatud läbipõdemistõendiga pääseda, osaleb üldiselt suur hulk inimesi. Rohkearvulistel sotsiaalsetel üritustel osalemine suurendab paratamatult inimestevahelisi kontaktide arvu ja nakkuse leviku võimalusi, mis on vaktsineerimata isikute puhul ebasoodne.
3(21)
3-21-2732
Korraldusega nr 362 kehtestati lisameetmed ja -piirangud vaktsineerimata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Seega kehtestati selle korraldusega piirangud vaktsineerimata isikute kaitseks. Korraldusega nr 212 kehtestati inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks karantiinis viibimise nõuded. Korralduse nr 212 seletuskirjas märgitakse, et läbipõdemise järgse immuunsuse kestus on olemasolevate andmete põhjal vähemalt 6 kuud. Samas võib see sõltuda sellest, kui raske on olnud haiguse kulg. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitas läbipõdenute vaktsineerimist 1 tõhustusdoosiga edasise piisava kaitse tagamiseks 6. kuul pärast läbipõdemist. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) hinnangul näitavad esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud immuunsus väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida. Samuti ei pruugi läbipõdemine uute tüvede suhtes kaitset pakkuda. Seega kehtestati selle korraldusega piirangud läbipõdenute kaitseks. Kõrge riskihinnanguga olukorras piirangute kehtestamisel või leevendamisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel puudub kaitse Covid-19 vastu. Korralduses nr 305 toodud meetmete eesmärgiks on kaitsta ka kaebajaid Covid-19 haigestumise eest. Lisaks kaitsevad need meetmed kogu ühiskonda selle eest, et nakkusohtlikud inimesed ei osaleks sotsiaalsetes tegevustes, kus viiruse edasilevitamine on kõige tõenäolisem.
5.3.Vaktsineeritud ja vaktsineerimata läbipõdenud isikutele erinevate tingimuste kehtestamine on põhjendatud. Erinevate piirangute kehtestamisel on lähtutud piisavatest teaduslikest seisukohtadest. Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne just raske haiguse ära hoidmisel. Vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi, seega toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Piirangud on seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda, viirust edasi kanda ja haigust põdeda raskelt, koormates seejuures tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on piisknakkusena leviva viirusega, mis levib inimeselt inimesele, on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine, sh vaktsineerimata läbipõdenud isikute osalemise piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.
5.4.Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamiseks ja raske nakatumise ärahoidmiseks. Vaktsineeritud isikud nakatuvad Covid-19 haigusesse vähem kui vaktsineerimata isikud. Isegi kui nad nakatuvad, põevad nad haigust kergemalt läbi. Juhul, kui nad on nakatunud ja vajavad haiglaravi, viibivad nad võrreldes vaktsineerimata isikutega haiglas vähem aega. Isegi kui nad põevad haigust raskelt, vajavad nad vaktsineerimata isikutega võrreldes märkimisväärselt lühemat aega intensiivravi. Vaktsineeritud isikud levitavad Covidhaigust edasi vähem kui vaktsineerimata isikud. Need väited on leidnud kinnitust mitmete teadusuuringute ja erialaspetsialistide poolt. Erinevad teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ning vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Kuigi ka haiguse läbipõdemine kaitseb nakatumise eest, ei tasu üksnes sellele lootma jääda, sest läbipõdemine on seotud oluliste riskidega. Nt vajab keskmiselt 7% haigestunuid haiglaravi, haiglapatsientide suremus on 14%, ellujäänutest tekivad paljudel püsivad tervisekahjustused.
4(21)
3-21-2732
5.5.Kaebajatel on võimalik piirangutest vabaneda vaktsineerimise teel. Kaebajad ei ole väitnud, et vaktsineerimine oleks neile meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seega on tegemist kaebajate endi valikuga. Tänased vaktsiinid on ohutud ja reeglina kõrvalnähtudeta. Isegi kui vaktsineerimine kujutab endast minimaalseid riske, on vaktsineerimise riskid kõigi jaoks suuresti ühesugused (v.a isikute jaoks, kellele on vaktsineerimine arsti poolt vastunäidustatud). Suur hulk elanikkonnast on võtnud selle riski, toetades seeläbi üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, kuna need isikud on ise astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juhul, kui kaebajad end vaktsineerida laseksid, ei vajaks nad läbipõdemistõendi kehtivuse pikendamist ega vajadust Covid-testide tegemist sotsiaalsetes tegevustes osalemiseks. Vaktsineerimine oleks kaebajate olukorda arvestades soovitatav ka tulenevalt asjaolust, et neil, kes on pärast haiguse läbipõdemist end vaktsineerinud, on 20 korda väiksem tõenäosus uuesti nakatuda. Riik on teinud kõigile tasuta vaktsineerimise kättesaadavaks. Ühiskonna võimalikult kõrge vaktsineerimise tase on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus, mis võimaldaks piirangutest, loobuda ja naasta tavapärase elukorralduse juurde. Olukorras, kus vaktsineerituse tase on jätkuvalt ebapiisav, tuleb paratamatult rakendada meetmeid inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks, sh rakendada vaktsineerimata isikutele sotsiaalses elus osalemise piiranguid ja järgida läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivusaega. Immuunsuse saavutamine vaktsineerimise teel võib põhimõtteliselt veelgi enam õigustada vaktsineeritud inimeste eeliskohtlemist vaktsineerimata isikutega võrreldes. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevate surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Seega on isikute õiguste ja vabaduste piiramisel laiem eesmärk – saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.
5.6.Läbipõdemistõendi kehtivusaeg on sobilik. Teaduslikest uuringutest järeldub, et inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ei ole vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase, mistõttu puudub põhjus läbipõdemistõendi kehtivusaega pikendada. Kaebajad ei ole tõendanud vastupideid väiteid ega viidanud konkreetsetele teadusuuringutele. Vastustaja on oma seisukohtade kujundamisel tuginenud Teadusnõukoja kui tervikorganisatsiooni ametlikele soovitustele. Kuivõrd ka teadlaste vahel võib samas küsimuses olla erinevaid arusaamu ja arvamusi, tuleb üksikute teadlaste seisukohtadele eelistada kollektiivi ametlikku hinnangut. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal, kuna teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Viimase informatsiooni kohaselt on Euroopa Ülemkogu pidanud mõistlikuks lühendada vaktsineerimistõendi kehtivusaega 1 aastalt 9 kuule. Vastustaja on vastava muudatuse jõustanud 01.02.2022. Vaktsineerimistõendi lühendamine peaks vähendama ka väidetavat ebavõrdsust vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute vahel. Õige on just lühendada vaktsineerimistõendi tähtaega, kuid puuduvad andmed, mille alusel saaks pidada põhjendatuks läbipõdemistõendi kehtivuse pikendamiseks.
5.7.Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestaks negatiivse testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Ühtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Negatiivse testiga testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte selle nakatamisvõimet ning negatiivne testitulemus tähendab üksnes, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viirusosakesi. Patsiendi nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb
5(21)
3-21-2732
viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab (kas hingab rahulikult või laulab/aevastab), kas kasutab ettevaatusabinõusid (mask, distantsi hoidmine) jne. Inimene võib negatiivse proovi andmise hetkel olla juba nakatunud ning muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja igal juhul on see lühiajaline.
5.8.Kaebajate õiguste riive on Covid-19 pandeemia ohjamise ja muude korralduse eesmärkide seisukohalt vajalik, sobiv ja proportsionaalne, sest seda õigustab ülekaalukas avalik huvi. Erinevate piirangute kohaldamine vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute suhtes on õigustatud, seega ei diskrimineerita kaebajaid. Arvestades halba epidemioloogilist olukorda, ei ole riive kaebajate õigustele ülemäärane. Kaebajad ei ole tõendanud ega põhistanud sellist õiguste riivet, mis neile piirangute järgimisega kaasneks, mis kaaluks üles kolmandate isikute elu ja tervise ning tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise. Kaebajatel on võimalik leida oma harjumuspärasele käitumisele alternatiive. Nt on tavapäraseks saanud netipõhised teatrietenduste vaatamisplatvormid. Teatrietendused püsivad veel mõnda aega mängukavas, mis tähendab, et Covid-19 haiguse leviku vähenemisel ja vaidlustatud piirangute leevenemisel on kaebajatel taas võimalik teatrit külastada.
5.9.Tänu vaidlusaluste korralduste muutmisele 2022. a kevadel on kaebajad saavutanud oma eesmärgi – vaktsineerimata läbipõdenute ja vaktsineeritud isikute võrdne kohtlemine. Kaebajatelt ei nõuta enam sotsiaalsetes tegevustes osalemisel Covid-tõendite esitamist, seetõttu ei oma läbipõdemistõendi kehtivusaeg enam tähtsust ja vastustajat ei saa kohustada otsustama selle kehtivusasja üle. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas vaidlusaluste normide õigusvastasuse tuvastamine nende õigusi kaitseks. Puudub alus eeldada, et vastustaja kehtestab taaskord vaidlustatud meetmetega võrdväärsed meetmed. Igal juhul ei olnud vaidlusalused normid õigusvastased. Kuna kaebajad on Covid-haiguse taas läbi põdenud, ei saa korraldus nr 212 nende õigusi negatiivselt mõjutada. Neil on võimalik genereerida uus läbipõdemistõend. Selle kehtivus ei oma enam kaebajate vaatepunktist tähtsust.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebuse eseme piiritlemine
6.Kaebajad taotlevad korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5 ap 1 tühistamist ning vastustaja kohustamist otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle, samuti korralduse nr 305 p 14 ap-de 1 ja 2 ja p 151 ning korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastasuse tuvastamist.
7.Korraldus nr 305 on alates 15.04.2022 kehtetu1. Kaebuse muutmise ajal 24.03.2022 sätestas korralduse nr 305 p 2 ap 2, et sama korralduse p-s 1 nimetatud elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ei kohaldata sõltumata saabumisriigist isiku suhtes, kes on läbi põdenud Covid-19 haiguse ning tervishoiuteenuse osutaja tehtud diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Korralduse nr 212 p 5 ap 1 sätestab, et sama korralduse p-des 3 ja 4 sätestatut ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud Covid-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS1
Tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kehtetuks tunnistamine“.
6(21)
3-21-2732
CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Seega näevad/nägid viidatud normid ette, et riigipiiri ületades või Covid-nakatunuga kokku puutudes ei ole karantiinikohustust läbipõdenul 180 päeva jooksul temal Covid-diagnoosi kinnitamise kuupäevast arvates. Kaebajad peavad neid norme õigusvastasteks, sest korralduse nr 305 p 2 ap 3 ja korralduse nr 212 p 5 ap 2 nägid/näevad vaktsineerimiskuuri läbinud isiku vabastuse karantiinikohustusest 270 päeva jooksul viimasest vaktsiinidoosi saamisest arvates. Kaebajad leidsid, et neid kui läbipõdenuid tuleks kohelda vaktsineeritud isikutega võrdselt või soodsamalt.
8.Kuigi korraldus nr 305 on vahepealsel ajal kaotanud kehtivuse, ei pea kohus vajalikuks kohtumenetlusega viivitada, et anda kaebajatele veelkord võimalus kaebuse nõudeid muuta. Kohus eeldab kaebajate varem avaldatud seisukohtadest lähtudes, et kaebajad soovivad taotleda korralduse nr 305 p 2 ap 2 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajad on põhjendanud tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekut preventiivse huviga. Kohus peab seda huvi praeguses asjas põhjendatuks. Kuna Covid-viirus ei ole kadunud ja on usutav, et see võib hakata sügisperioodil uuesti hoogsamalt levima, siis on piisavalt ettenähtav, et vastustaja asub selle leviku tõkestamiseks uuesti piiranguid seadma. Sellest tulenevalt on kaebajatel põhjendatud huvi taotleda kohtult vaidlustatud piirangute õiguspärasuse kontrolli, mis võiks mõjutada vastustajat sügisperioodil uute piirangute kehtestamisel teistest kaalutlustest lähtuma.
9.X on sündinud xx xx xxxx, seega on ta hetkel 11-aastane. Kaebuse muutmise ajal kehtis tema suhtes korralduse nr 305 p 2 ap-st 1 tulenev erand, mis vabastas ta riigipiiri ületamise korral vanusest tulenevalt karantiinikohustusest. Järelikult korralduse nr 305 p 2 ap-s 2 sätestatud piirang tema suhtes ei kehtinud. Samasugust vanusest tulenevat erandit ei ole ette nähtud korralduses nr 212 (v.a p 4 ap-s 9, mis on seotud lastega seotud asutustega). Seega kehtib ka X karantiinikohustus, kui ta puutub Covid-haigega kokku väljaspool lasteasutusi ja tema läbipõdemisest on möödas üle 180 päeva.
10.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajatel puudub enam võimalus taotleda vastustaja kohustamist otsustama läbipõdemistõendi kehtivusaja üle. Korraldus nr 212 kehtib jätkuvalt ja reguleerib läbipõdemistõendi kehtivusaega ning selle kaudu kaebajate liikumisvabadust olukorras, kus nad on lähikontaktsed. Samuti ei ole asjakohane vastustaja viide sellele, et kaebajad on Covid-haiguse vahepeal uuesti läbipõdenud, mis tähendab, et neil on võimalik genereerida endale uus läbipõdemistõend senise kehtetu läbipõdemistõendi asemel. Ka uus läbipõdemistõend kehtib 180 päeva ja selle kehtivuse lõppemine võib hakata kaebajate õigusi mõjutama käesoleva aasta augustist. Ei ole põhjendatud nõuda, et kaebajad peaksid seejärel uue samasisulise kaebusega kohtu poole pöörduma. Kaebajad saavad oma õigusi kaitsta ka praeguse kaebusega, sest nende poolt õigusvastaseks peetav tagajärg ei ole üksnes hüpoteetiline, vaid piisava kindlusega ettenähtav.
11.Korralduse nr 305 p 14 ap-d 1 ja 2 nägid kaebuse esitamise ajal 23.11.2021 ette järgmist: „14. Isik võib punktis 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) isik on alla 12 aasta ja 3 kuu vanune; 2) ta on 12 ja 3 kuu vanune kuni 18-aastane (kaasa arvatud), kes õpib üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses, tal puuduvad haiguse tunnused ja ta võtab osa üksnes punkti 10 alapunktis 1 loetletud tegevustest või spordivõistlusest. Samuti kohaldatakse käesolevas alapunktis sätestatut isikule, kes saab 2021/2022. õppeaasta kestel 19-aastaseks. Käesolevas alapunktis sätestatud tingimusi kohaldatakse ka punkti 10 alapunkti 6 tegevuste suhtes, kui
7(21)
3-21-2732
õppija võtab osa õppekavajärgsest tegevusest, milles osalevad sama klassi või rühma õpilased; /.../“ Korralduse nr 305 p 151 nägi kaebuse esitamise ajal ette järgmist: „151. Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib 12–18-aastane isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist. Samuti on käesolevas punktis sätestatud nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.“ Nimetatud piiranguid vaidlustavad alaealised kaebajad X, kes on sündinud xx xx xxxx ja on hetkel 16-aastane, ning X, kes on sündinud xx xx xxxx ja on hetkel 13-aastane. Nimetatud kaebajad leidsid, et nende liikumisvabaduse piiramine ja neile Covid-testi tegemise kohustuse panemine sotsiaalsetes tegevustes (korralduse nr 305 p 10) osalemise eeldusena on õigusvastane ning riivab põhjendamatult nende õigusi. Nimetatud kaebajad soovisid sarnaselt 12-aastastele osaleda sotsiaalsetest tegevustes piiranguteta, sh Covid-testi tegemata. X, kes on 11-aastane, nimetatud piirangud ei puudutanud, st tema suhtes kehtis korralduse nr 305 p 14 ap-st 1 tulenev erand. Tema sai osaleda sotsiaalsetes tegevustes ilma piiranguteta ja Covid-testi tegemata.
12.Korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 tunnistati korralduse nr 305 p 15 alates 25.10.2021 kehtetuks. Korralduse nr 305 p 15 nägi ette järgmist: „15. Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist. Kui tegevuses osalev isik ei ole käesolevas punktis esitatud nõudeid täitnud, võib tegevuse eest vastutav isik korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Tegevuses osalemiseks peab nimetatud testi tulemus olema negatiivne. Samuti on käesolevas punktis nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.“ Seega võimaldas korralduse nr 305 p 15 kuni 24.10.2021 täiskasvanud isikutel2 osaleda sotsiaalsetes tegevustes (korralduse nr 305 p 10) Covid-testi negatiivse tulemuse alusel. Tegemist oli täiendava võimalusega lisaks vaktsineerimisele ja läbipõdemisele (korralduse nr 305 p 14 ap 3). Korralduse nr 362 p 1 ap 7 tulemusel täiskasvanud isikud enam oma nakkusohutust Covid-testi negatiivse tulemusega tõendada ei saanud ja sotsiaalsetes tegevustes osalemise eeldusena oli nõutav kas vaktsineerimist või läbipõdemist tõendav dokument.
Kuni 18-aastased olid korralduse nr 305 p 14 ap 1 alusel tegevustes osalemise piirangutest vabastatud.
8(21)
3-21-2732
Täiskasvanud kaebajad X, X ja X pidasid korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastaseks, sest nende läbipõdemistõendid olid kaotanud 2021. a augustis kehtivuse ja nad ei soovinud end vaktsineerida, seega puudus neil võimalus sotsiaalsetes tegevustes osaleda. Nimetatud kaebajad leidsid, et neid koheldi ebavõrdselt alaealistega võrreldes, kellel oli võimalik Covid-testi teha, ja vaktsineeritutega võrreldes, kellele väljastatud tõend kehtis 1 aasta erinevalt läbipõdemistõendist, mis kehtis 180 päeva. Kohus peab nende kaebajate poolt tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut lubatavaks, sest vaidlusalused normid muutusid kehtetuks kohtumenetluse ajal ja kaebajad põhjendasid tuvastamiskaebuse esitamist preventiivse huviga. Preventiivne huvi on kohtu hinnangul praeguses asjas põhjendatud, sest pole välistatud, et vastustaja võib käesoleva aasta sügisel Covid-viiruse leviku aktiivsemaks muutumisel uuesti sarnased piirangud kehtestada. Kaebuse rahuldamise korral oleks vastustajal uute piirangute kehtestamisel põhjust lähtuda teistsugustest kaalutlustest. Kaebajatelt oleks põhjendamatult koormav nõuda, et nad esitaksid sügisel sarnastel asjaoludel uue kaebuse, sest piirangute kehtestamise ja muutmise kiirus on toonud kaasa selle, et kohtud ei jõua piirangute peale esitatud kaebusi sisuliselt läbi vaadata.
13.Kaebajate poolt kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kõik kaebajad Covid-haiguse läbi põdenud. X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 22.02.-10.08.2021, X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 23.02.-11.08.2021, X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 05.03.-21.08.2021, X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 27.02.-15.08.2021 ja X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 05.03.-21.08.2021. X esitas tõendina Covid-testi positiivse tulemuse, test tehti 17.02.2021 ja arvestades korralduse nr 305 p 5 ap-s 2 toodud 180-päevast tähtaega, kehtis test läbipõdemistõendina kuni 16.08.2021. Seega olid kaebajatele väljastatud läbipõdemistõendid kaotanud kaebuse esitamise ajaks 23.11.2021 kehtivuse. Uute tõendite kohaselt on kaebajad Covid-haiguse uuesti läbi põdenud. X, X ja X andsid positiivse proovi 13.02.2022, X, X, X andsid positiivse proovi 15.02.2022. Seega kehtivad nende läbipõdemistõendid karantiinikohustusest vabastamise alusena vastavalt kuni 12.08.2022 ja 14.08.2022. Läbipõdemistõendi kehtivus
14.Läbipõdemistõendi kehtivus omab tähtsust karantiini/eneseisolatsiooni kohustuse täitmisel. Nimelt ei laiene karantiinikohustus kehtiva läbipõdemistõendiga isikutele. Kaebuse esitamise ajal sõltus läbipõdemistõendi kehtivusest ka sotsiaalsetes tegevustes osalemise õigus. Kaebajad heidavad ette nii nende põhiõiguste piiramist kui ka ebavõrdset kohtlemist vaktsineeritutega võrreldes.
15.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastustajal puudus õiguslik alus liikumispiiranguid seada. Korraldused nr 305 ja 212 on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg-te 1-3, § 28 lg-te 2, 3, 5, 6 ja 8 alusel. NETS § 27 lg-d 1 ja 3 võimaldavad vastustajal kohaldada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku vältimiseks ja tõkestamiseks karantiini ning NETS § 28 lg 5 p 3 ja lg 6 võimaldavad vastustajal kehtestada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks liikumisvabaduse piiranguid. Covid-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses, sest sel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused – see on suure nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ning selle kulg võib olla raske (läbipõdemine võib olla väga raske ja on toonud kaasa pikaajalisi tüsistusi3) või eluohtlik (on teadaolevalt toonud nii Eestis kui üle maailma kaasa palju surmajuhtumeid – Eestis on
Vt nt https://vaccination-info.eu/et/covid-19/covid-19-faktid; https://tervis.postimees.ee/6960886/teadlasedselgitasid-valja-millised-on-koroonaviiruse-pikaajalised-tagajarjed-inimorganismile.
9(21)
3-21-2732
surnud 2574 koroonaviirusega nakatunud inimest4). Seni puudub Covid-19 haigusele ravi ja raskelt haigestunute suur arv on ohustanud kriitiliselt haiglate võimekust, samuti toonud kaasa muu plaanilise ravi piiramise. Seda, et ka seadusandja on pidanud NETS § 2 lg 2 kehtestamisel silmas Covid-19 haigust, võib näha meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE seletuskirjast5. Kuna Covid-19 haigus on uudne ohtlik nakkushaigus, siis oli vastustajal NETS § 28 lg 8 alusel õigus kehtestada selle leviku tõkestamiseks meetmeid ja piiranguid, mis on ette nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Vastustajal oli õigus neid piiranguid kehtestada korraldusega (NETS § 28 lg 6). Järelikult oli piirangute ja meetmete kohaldamiseks olemas seadusest tulenev alus ja volitus. Kohus selgitab, et vastustaja poolt üldkorraldusega seatavad piirangud saavad olla vaid tähtajalised ja seni on need sellisena ka kehtinud. Kui edaspidi selgub, et Covid-viirus vajab tõrjumiseks püsivama iseloomuga meetmete ja piirangute kehtestamist, peab nende kehtestamise üle otsustama Riigikogu.
16.Vastustaja on põhjendanud piirangute ja meetmete kehtestamist nii korraldustes nr 305 ja 212 kui ka nende muutmiste korraldustes ja seletuskirjades6. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel7 avaldatud teabele on seletuskirjades selgitatud, et SARSCoV-2 põhjustatav Covid-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Seletuskirjades on kajastatud andmeid Covid-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja Covid-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda Covid-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt Covid-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad Covid-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine nö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu Covid-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka korralduses nr 305 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada
https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart. Esimese lugemise juurde lisatud seletuskiri muudetud kujul, lk 3 ja 8. Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19eeabb7-5526-44ec-a180-e0de1a21077f.
paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
17.NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teada, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Samamoodi ei saa andmetest, et läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid piiranguid mõne teise rühma, nt vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline haigestumine) on tingitud mh sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud, mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.
18.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda, ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
19.Korraldustes nr 305 ja 212 sätestatud tegevustes osalemise piirangud ja liikumisvabaduse piirang on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Vaieldamatult piiratakse nendega kaebajate liikumis- ja eneseteostuse vabadusi (PS §-d 19 ja 34). Samas sätestab PS § 19, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 34 võimaldab liikumisvabadust piirata mh nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seega ei ole tegemist absoluutsete õigustega, mida ei oleks võimalik vajadusel piirata. PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-iga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Praegusel juhul on liikumispiiranguid ja karantiinikohustust põhjendatud inimeste elu ja tervise kaitsmise 11(21)
3-21-2732
vajadusega (PS §-d 16 ja 28). Tegemist on vähemalt sama oluliste, kui mitte olulisemate põhiõigustega. Covid-haigusesse nakatumine võib tuua kaasa inimese surma või püsiva tervisekahjustuse, st korvamatu põhiõiguste riive. Meditsiinisüsteemi ülekoormuse tõttu ei kannataks vaid Covid-haiged, vaid ka teised ravi vajavad isikud, kellele põhjustataks õigeaegse ravi osutamata jätmisega täiendavaid kannatusi. Samas on liikumisvabaduse piirang ajutine – karantiinikohustus kehtib nakatunu suhtes kuni tervenemiseni ja lähikontaktsele 7 päeva, üldist liikumisvabadust piirati eluliselt mittetähtsates tegevustes ja seniks, kuni viiruse levik saadakse kontrolli alla.
20.Siiski ei ole selline kontaktide täielik vältimine mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (nö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka korralduses nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
21.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et Covid-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Selleks on riik teinud vaktsineerimise kõigile tasuta kättesaadavaks. Läbipõdenutele pakutakse võimalust ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest piirangutest. Sel juhul loetaks nad korralduse nr 212 p 5 alap 3 kohaselt vaktsineeritutega võrdsustatuks. Kaebajad ei väida ega ole tõendanud, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Comirnaty (Pfizer-BioNTech) vaktsiini saab manustada alates 5. eluaastast ja Spikevax (Moderna) vaktsiini alates 6. eluaastast8. Seega on ka alaealistel kaebajatel võimalik end vaktsineerida ning seeläbi vabaneda liikumispiirangutest ja karantiinikohustusest.
22.Ebaõige on kaebajate arvamus, et Eesti kättesaadavaks tehtud vaktsiinid on katsetamisjärgus. Tegemist on Euroopa Ravimiametil loa saanud vaktsiinidega, mis on läbinud teaduslikul tasemel nõutavad katsetused ja on tunnistatud inimestel kasutamiseks piisavalt ohutuks. See, et tootja teostab jätkuvalt seiret vaktsiinide osas, et tähenda, et tegemist oleks katsetamisjärgus vaktsiinidega. Selline teabekogumine aitab kaasa vaktsiinide edasiarendamisele, eriti arvestades Covid-viiruse erinevate tüvede erineva käitumisega.
23.Kaebajatega tuleb nõustuda selles, et vaktsineerimisega võivad kaasneda terviseriskid ja kõrvalmõjud. Vaktsiinide nagu muudegi ravimitega võivad kaasneda kõrvaltoimed, sh ei ole
harvadel juhtudel välistatud tõsised või ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinide ohutus on kõrge ja võimalikud kõrvalmõjud ei ole nii sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske pidada suuremaks Covid-19 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Haiguse läbi põdemine ei tähenda, et vaktsineerimine oleks vastunäidustatud või tarbetu, sest ECDC 15.12.2021 riskihinnangus on märgitud, et just läbipõdemise järgne tõhustusdoos võib osutuda tõhusamaks kaitseks uue omikrontüvega nakatumise eest. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Alates 01.05.2022 jõustus ravimiseaduse 51. peatükk, mis reguleerib vaktsiinikahjude hüvitamist. Sama seaduse § 11611 näeb ette tagasiulatuva kindlustuskaitse rakendamise vaktsiinikindlustuse korral. Seega on tagatud vaktsineerimise tulemusel tervisekahju saanud isikutele kahju hüvitise saamise võimalus.
24.Kohus ei nõustu kaebajatega, et neid kui läbipõdenuid koheldakse võrreldes vaktsineeritutega põhjendamatult ebavõrdselt. Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Diskrimineerimisega ei ole tegemist juhul, kus võrdlusgrupid ei ole samas olukorras. Samuti ei ole diskrimineerimisega tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on olemas mõistlik põhjendus. Praegusel juhul andis erinevaks kohtlemiseks aluse ühelt poolt vastustaja eesmärk suurendada ühiskonnas vaktsineeritute osakaalu, mis aitaks suurendada rahvastiku immuunsust ja tõkestada viiruse levikut. Teiselt poolt tuli vastustajal läbipõdemistõendi ja vaktsineerimistõendi kehtivuse kindlaksmääramisel lähtuda sel ajal teada olnud teaduslikest andmetest. See, et vastustaja on hilisematele teadusandmetele või viiruse leviku statistikale tuginedes tunnistanud erinevad piirangud kehtetuks, et tähenda, et nende piirangute kehtestamine oli nende kehtestamise ajal õigusvastane. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust õigusvastaseks. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos korralduste andmise või muutmise aja seisuga oli põhjendatud ja kas sellest lähtudes valitud meetmed oli põhjendatud.
25.Korralduse nr 212 seletuskirjas on põhjendatud läbipõdenute erinevat kohtlemist sellega, et läbipõdemise järgne immuunsuse kestus on olemasolevate andmete põhjal vähemalt 6 kuud. Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul ja olemasolevate andmete põhjal võib see sõltuda sellest, kui raske on olnud Covid-haiguse kulg. Komisjon soovitab läbipõdenute vaktsineerimist ühe tõhustusdoosiga edasise piisava kaitse tagamiseks. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon on Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev arstidest ja ekspertidest koosnev komisjon. Komisjoni tegevuse eesmärgiks on jälgida ja analüüsida riiklikku immunoprofülaktilist tegevust ja selle tulemuslikkust, nõustada ministrit nakkushaiguste ennetamise ja leviku tõkestamise poliitika kujundamisel. Komisjon teeb vajaduse korral vastavasisulisi ettepanekuid riikliku immunoprofülaktilise tegevuse rakendamiseks, täiendamiseks või ajakohastamiseks ning annab vajaduse korral ekspertarvamusi poliitika kujundamiseks. ECDC hinnangul näitavad esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud immuunsus väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida. Samas on olemasolevate andmete põhjal pärast läbipõdemist uuesti haigestumine vähemalt 6 kuu jooksul harv. Uute tüvede suhtes
13(21)
3-21-2732
ei pruugi läbipõdemine aga kaitset pakkuda. Kuigi vaktsineerimisjärgse immuunsuse kestuse suhtes on uuringud alles käimas ning andmed on esialgsed, on immunoprofülaktika ekspertkomisjon leidnud olemasolevatele andmetele toetudes, et pole alust arvata, et vaktsineerimisjärgne immuunsus väheneks vähemalt 6–8 kuu jooksul pärast vaktsineerimiskuuri läbimist, ning et kõigi eelduste kohaselt kestab see veel kauem. Täpne aeg, kui kaua vaktsineerimisjärgne immuunsus kestab ja millal oleks immuunsuse vähenemise tõttu vajalik revaktsineerimine, ei ole teada, sest uuringud käivad ja andmeid tuleb pidevalt juurde. Samuti tuleb arvestada, et praegu pole ka piisavalt teavet selle kohta, kui piisav on hetkel turul olevate Covid-19 vaktsiinide kaitse viiruse uute tüvede vastu, kuid ka selles suhtes on uuringud käimas. Korraldusega kehtestatakse vaktsineerimiskuuri läbinutele karantiinivabastus 1 aastaks. Samas võib uute tüvede ilmnemisel selguda, et Euroopa Liidus müügiloa saanud vaktsiinid ei paku nende vastu piisavat kaitset ning ka juba vaktsiinikuuri läbinutel tuleb end uuesti vaktsineerida. Uute tüvede ilmnemisel tuleb üle vaadata ka karantiinivabastused ja nende asjakohasus. Karantiinivabastus 1 aasta on hinnanguliselt optimaalne aeg, mille jooksul peaks laekuma juurde andmeid immuunsuse kestuse ja revaktsineerimise vajaduse kohta, sh uute tüvede vastu.
26.Seega on vastustaja näinud läbipõdenutele ja vaktsineeritutele erineva kehtivusajaga tõendi ette sel ajal teada olnud teadusandmetele tugines. Vastustaja on seejuures lähtunud nii siseriiklike (Teadusnõukoda, immunoprofülaktika ekspertkomisjon) kui ka välisekspertide arvamustest, millele on seletuskirjades viidatud. Teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik mh selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda nt juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused.
27.Mõistagi ei taga vaktsineerimine ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et Covidiga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on Covid-haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad professor K. Fischeri analüüsis esitatud andmed9, samuti Teadusnõukoja soovitused10 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC11, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse12 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni13 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede Covidhaigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu14. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole
vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
28.Selles, et Covid-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel vaidlust. Vaidluse all on küsimus, kui pikaks ajaks immuunsus kehtima jääb. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse nr 2021/953, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist COVID-19 pandeemia ajal, põhjenduse 43 ja lisa p 3 ap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva. Vaktsineerimistõendi kehtivusaja on märgitud lisa p 1 ap h järgi 270 päeva. Nimetatud määruse rakendamise kohta tehtud Euroopa Komisjoni 18.10.2021 aruandest nr 13010/2115 (lk 12) nähtuvalt tuleneb läbipõdemistõendile seatud maksimaalne kehtivusaeg praegustest piiratud teadmistest SARS-CoV-2ga nakatunud isikute immuunsuse kestuse kohta. ECDC on leidnud, et tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest, kuid selliseid uuringuid on vähe. Seni ei ole kindlaks tehtud, milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2 nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel. Läbipõdemistõendite kehtivus sõltub uuest teaduslikust tõendusmaterjalist selle kohta, milline on loomulikule nakatumisele järgneva kaitsva immuunsuse kestus ning kui tõhus on varasem nakatumine SARS-CoV-2 olemasolevate ja võimalike tulevaste variantide puhul, ja see on regulaarselt muutuv dünaamiline protsess. ECDC leidis, et praegu ei ole küllaldaselt tõendeid, mis toetaksid läbipõdemistõenditele pikema kui 180-päevase kehtivusaja määramist16. ECDC suuniseid arvestades ei pidanud komisjon vajalikuks kaaluda läbipõdemistõendile kehtestatud kehtivustähtaja pikendamist. Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus Covid-19 haiguse vastu. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29.03.2021 tehnilises raportis17 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse 5-7 kuu jooksul. Ka hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. a oktoobrikuuks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud 24.11.2021 dokumendis18 on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhusust, on lünklikud ja ebakindlad.
29.Tallinna Ringkonnakohus on sarnastes vaidlustes19 korduvalt avaldanud, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid
Vastustaja esitatud lisa 3 „Lisa 3. Komisjoni aruanne“. Täpsemad põhjendused on toodud aruande lisas, lk 8-10 – vt vastustaja esitatud lisa 4 „Lisa 4. ECDC suunised“.
https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-of-SARSCoV-2-following-vaccination.pdf; lk 7. Vt ka vastustaja esitatud lisa 5 „Lisa 5. ECDC raport 29.03.2021_ET“.
Nt 02.12.2021 määrused asjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 määrused asjades nr 3-212413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2503; 10.12.2021 määrus asjas nr 321-2555; 21.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2554.
15(21)
3-21-2732
uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega)20. Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka Covid-19 haigusest tervenenud inimesi. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu21 (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist. Kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Samuti ei ole teada, milline antikehade tase organismis on piisav immuunsuse tagamiseks. Absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem kui haigusest tervenenud isikuid22. Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus23 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud. Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest 6 kuu möödumist ja lühendati vaktsineerimistõendi kehtivusaega 270 päevale. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebajad nõuda enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et ükskõik millise SARSCoV-2 viirusetüve põhjustatud Covid-19 haiguse ja ükskõik millise raskusega läbi põdenu prognoositava immuunsuse kestus on üldjuhul rohkem kui 180 päeva.
30.Kahtlemata on olemas ka teadusuuringuid ning autoriteetsete teadlaste või praktikute arvamusi, mille kohaselt on Covid-19 haiguse läbi põdenud isik uuesti haigestumise vastu kaitstud märksa pikema aja jooksul kui 180 päeva. Samas kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja Covid-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate
Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole. Kättesaadav https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-immunity.html.
ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Tuleks hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab aga teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et Covid-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul. Selles kontekstis oli nö läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus iseenesest mõistlik lahendus.
31.Vaktsineerimise üle otsustamine on jäetud igaühe enda otsustada, mis aga ei tähenda, et kui isik otsustab mittevaktsineerimise kasuks, siis ei tohi tema suhtes piiranguid kohaldada. Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Covid-19 haiguse kulg konkreetsel inimesel on raskesti prognoositav. Jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, seega on vaktsineerimata nö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist –, jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbipõdemisele. Vaktsineerimismotivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui teiste, nt läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubavad arvata, et vaktsineerimise teel saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.
32.Lisaks sellele on vaktsineeritute sooduskohtlemine põhjendatav ka sellega, et ka vaktsineerimisega kaasnevad alati teatud riskid, ent sellele vaatamata on vaktsineeritud astunud ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ning võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetanud seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Senised teadusandmed kinnitavad, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid siis, nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Veres olevad antikehad küll kinnitavad, et kaebaja on Covid-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus
17(21)
3-21-2732
madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus Covid-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport24). Neil asjaoludel võis vastustaja lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis vastustaja asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute leevendamine võrreldes teiste isikutega.
33.Eeltoodud põhjustel saab asuda seisukohale, et korraldustega sätestatud piirangute kohaldamine Covid-19 haiguse läbi põdenud inimeste suhtes pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest on vajalik ja sobiv meede Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks. Läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisest ulatuslikuma erandi tegemine ei olnud vaidlusaluste piirangute kehtestamise ajal läbipõdemisega saadud immuunsuskaitset puudutavate olemasolevate teadusteadmiste pinnalt vajalik. Piirangud on ulatuslikud, ent mitte sedavõrd piiravad, et neid saaks pidada nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärasteks. Konsensuslikku või vähemalt valdavat teadusteadmist selle kohta, kui suur antikehade hulk veres eelduslikult nakatumisvastase kaitse annab, senini pole. Seega ei ole põhjust jääda lootma antikehade testidele. Vaidlusalustest korraldustes ja nende seletuskirjadest ilmneb vähemalt minimaalses vajalikus ulatuses, millistest andmetest ja tõdemustest on piirangumeetmete kujundamisel ja erandite kehtestamisel lähtutud. Seal esitatud seisukohad on piisavad veendumaks, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud, ei ole väljunud kaalutlusõiguse piiridest ega valinud eesmärgi saavutamiseks vahendeid ilmselgelt meelevaldselt. Üldkorralduse iseloomu silmas pidades on põhjendamiskohustus olulises osas nõuetekohaselt täidetud – vaidlustatud korraldusest selgub, miks ja millistel asjaoludel on see antud ning kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust on nende põhjenduste pinnalt võimalik hinnata.
34.Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Seda on vastustaja seni ka järjepidevalt teinud, hinnates eeskätt Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist.
35.Kaebajate suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piiranguid ei ole alust pidada ülemääraseks ka põhjusel, et korraldusega reguleeriti eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele on võimalik leida alternatiive nt toidu kaasa tellimise, tehniliste vahendite kaudu kultuurielamuste saamise, vabas õhus sportimise jmt kaudu. Ehkki võimalikud alternatiivid ei ole reguleeritud tegevustega täiesti samaväärsed, ei välistanud vaidlusalused piirangud kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi siiski ühestki eluvaldkonnast täielikult.
36.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5 ap 1 on läbipõdemistõendi kehtivusaega puudutavas osas õiguspärased ning nende normide tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus. Samuti puudub alus kohustada vastustajat pikendama kaebajate läbipõdemistõendi kehtivust. Vastustaja saab läbipõdemistõendi kehtivusaja otsustamisel lähtuda teaduslikult aktsepteeritud seisukohtadest. Kohus viitas eespool, et seni on teaduslik konsensus tunnistanud läbipõdemistõendi
põhjendatud kehtivusajaks 180 päeva. Seega jääb kaebus nii tühistamis-, tuvastamis- kui ka kohustamisnõuetes rahuldamata. Covid-testi tegemine
37.Kaebajad vaidlustavad nii seda, et alaealistele seati sotsiaalsetes tegevustes osalemise eeldusena Covid-testi tegemise kohustus, kui ka seda, et täiskasvanutelt võeti sotsiaalsetes tegevustes osalemise eeldusena Covid-testi tegemise võimalus. Nii testitegemise kohustuse panemine kui ka selle võimaluse võtmine piirasid kaebajate liikumisvabadusi.
38.Korralduse nr 362 seletuskirja (lk 1) kohaselt otsustati erinevalt varasemast mitte võimaldada tegevustes osalemist enam Covid-testi tulemuste alusel. Seletuskirjas selgitati, et nakkuse piiramise eesmärgi kõrval on olulisel kohal vähendada raskelt haigestuvate isikute arvu. Kuna vaktsineerimata või läbipõdemata isikute raskelt haigestumise risk on oluliselt kõrgem ning samas on vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui vaktsineeritute või Covidhaiguse läbipõdenud isikute hulk, on põhjendatud piirata just nende ligipääsu tegevustele, kus neil on oht haigestuda. Piirangute muutmise tõi kaasa nakkuse leviku hüppeline kasv (lk 3). Eestis oli riigisisene epideemiline levik ning võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid. Paralleelselt kõrge haigestumisega oli Eesti elanike hulgas vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haiglaravi vajavate isikute arv tõusis kiiresti ja haiglatesse jõudsid peamiselt vaktsineerimata isikud. Samuti oli suremus suurim vaktsineerimata isikute hulgas. Rangemate lisameetmete kehtestamist soovitasid nii Terviseamet kui ka Teadusnõukoda.
39.Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebajate puhul sellise immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist läbipõdemisest eeltoodud põhjustel eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes soodsama erandi kohaldamine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Teistele isikutele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Kuigi nt professor K. Fischeri poolt pärast 2021. a oktoobrikuud tehtud andmeanalüüsidest nähtub, et läbipõdenuid on korduvnakatumise korral haiglaravile sattunud üksikuid, ei saa mööda vaadata sellest, et läbipõdenute madal korduvhaigestumise määr võib olla vähemalt osaliselt tingitud esiteks nende inimeste oluliselt väiksemast üldarvust võrreldes vaktsineeritud inimeste ja inimestega, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust tõendatult läbi põdenud, ning teisalt sellega, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu on neil olnud nakatumise võimalusi vähem. Seda, milline oleks nakkuse leviku olukord juhul, kui vaktsineeritud inimeste suhtes kehtestatud erand kehtinuks samuti 180 päeva nagu läbipõdenute puhul või kui läbipõdenute osas oleks kohaldatud erandit aasta jooksul, nagu see oli vaktsineeritute puhul, ei ole võimalik tegelikult kindlaks teha. Statistikast ei saa vaieldamatu mõõdupuuna lähtuda ka põhjusel, et paljud inimesed ei anna enda haigestumisest teada ega käi end testimas.
40.Testitegemise võimaluse kaotamine täiskasvanute seas oli suunatud nende motiveerimisele end vaktsineerima ja suurendama seeläbi rahvastiku immuunsust, mis on tõhus abinõu viiruse
19(21)
3-21-2732
leviku tõkestamiseks. Kohtu arvates näitas 2021. a sügisel esinenud nakatumisenäitajate suur kasv, et seni kehtinud piiranguid oli ebapiisavad viiruse leviku ohjamiseks. Esines tungiv vajadus võtta tarvitusele täiendavad meetmed. Tegevuspiirangud võimaldasid vähendada vaktsineerimata inimeste nakatumist, nende poolt nakkuse levitamist ja tervishoiusüsteemi koormamist. Testimise võimalus ei olnud sama tõhus meede, sest ei takistanud testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Negatiivne test näitab vaid viiruse puudumist organismis testi tegemise ajal. See aga ei välista, et isik võib nakatuda viirusega pärast testi tegemist ja muutuda ikkagi nakkusohtlikuks. Arvestades asjaoluga, et korralduse nr 305 p 15 järgi võis testi teha 48-72 tundi enne tegevuses osalemist, siis on selline stsenaarium võimalik.
41.Alaealistele Covid-testi tegemise kohustuse panemise eesmärk oli piirata viiruse levikut alaealiste seas ja nende kaudu. Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ (korraldus nr 373) seletuskirjast (lk 4, 8-9) nähtub, et erinevalt varasemast tõusis nakatunute arv järsult just alaealiste seas. Kuigi kooliealised lapsed ja noored ei haigestu üldjuhul raskelt, on nad oluline osa nakkusahelast, levitades viirust oma pereringis ning tihti ka just riskirühma kuuluvatele 65-aastastele ja vanematele vanavanematele. Seletuskirja kohaselt on esiteks oluline tagada avalikus ruumis ja juhukontaktidega tegevustes osalevate laste ja noorte suurem nakkusohutus, et kaitsta nende endi elu ja tervist. Teiseks on vajalik vähendada laste ja noorte kontakte, mis toimuvad väljaspool nende tavapärast ja regulaarset kontaktide ringi (kool ja huviringid) selleks, et vähendada nakkusahelate hulka ja samuti teha kindlaks lähikontaktsed. Kohtu hinnangul oli alaealistele täiendavate piirangute seadmine laste elu ja tervise kaitsmiseks ning viiruse leviku tõkestamise eesmärgil vajalik ja põhjendatud. Samas nähti ette erandid sportimisel, treenimisel, huvitegevuses, huvihariduses ja noorsootöös. Piirangu selline määratlus lähtus eesmärgist hoida haridus, sh huvihariduse omandamine ning sportimise võimalused kui lapse või noore arengu ja täisväärtusliku hariduse omandamise perspektiivist olulised ning vaimset tervist toetavad tegevused avatud ka neile noortele, kes ise või kelle vanemad ei ole nõus vaktsineerimise ega Covid-testi tegemisega. Seega ei saa alaealistele testitegemise kohustuse panemist pidada ebaproportsionaalseks.
42.Kohus ei leia, et täiskasvanuid ja alaealisi oleks seejuures põhjendamatult ebavõrdselt koheldud. Sellel, et negatiivse Covid-testi alusel lubati kontrollitud tegevustes osaleda 12-18-aastastel, oli asjakohane ja mõjuv põhjendus. Korralduse nr 373 seletuskirjas (vt lk 9) on selgitatud, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendamisega liiga järsk meede. Lisaks tuleb arvestada, et vaktsineerimiskuuri läbimiseks on vajalik kahe doosi manustamine, mille vaheline aeg on Pfizeri vaktsiini puhul 6 nädalat. Seega kui isik saab piirangute kehtivuse ajal 12-aastaseks, ei saa ta kiiremini kui 6 nädala jooksul end täielikult vaktsineerida ja seeläbi on temast mittetulenevalt piiratud tema ligipääs kontrollitud tegevustele. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida. Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, siis ei pea neid kohtlema võrdselt ja ebavõrdne kohtlemine ei tähenda õigusvastast diskrimineerimist.
43.Kuni 12-aastased olid vabastatud piirangutest põhjusel, et neil ei olnud veel võimalik end vaktsineerida. Nooremate laste vaktsineerimise võimalus avanes veelgi hiljem. Seega puudus piisavalt põhjendatud alus nendele liikumispiiranguid seada.
20(21)
3-21-2732
44.Eeltoodud põhjendustel ei pea kohus korraldusi nr 306 ja 362 osas, milles need seadsid alaealistele Covid-testi tegemise kohustuse ja võtsid täiskasvanutelt Covid-testi tegemise võimaluse, õigusvastaseks. Kaebus jääb neis tuvastamisnõuetes rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus
45.Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.
46.Kuna kohus teeb otsuse kaebajate kahjuks, jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja taotleb kaebajatelt menetluskulu väljamõistmist summas 5040 eurot (sisaldab käibemaksu). HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega. Vastustaja on seda ülesannet täitnud praeguseks 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustanud. Seega pidi vastustaja olema võimeline tehtud otsuseid kohtumenetluses selgitama. Samuti pidi vastustaja olema valmis selleks, et ühel hetkel võidakse hakata kehtestatud piiranguid kohtus vaidlustama. Kuigi 2021. a lõpus laekus kohtusse hulgaliselt kaebusi Covid-piirangute peale, ei õigusta see asjaolu vastustaja õigusabikulude kaebajate kanda jätmist. Kaebajad ei ole kaebust esitades kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaks vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.
/allkirjastatud digitaalselt/
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.