X, Y ja C kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 osaliseks ning 23.08.2021. a korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osaliseks ning p-de 14 ja 16 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad X, Y ja C, esindaja Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad Ants Nõmper ja Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.11.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y ja C määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X, Y ja C määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 haldusasjas nr 3-21-2503 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus võttis 28.05.2021 vastu korralduse nr 212, mille p 3 kohaselt on isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haige sümptomite tekkest või haige sümptomite puudumisel haige korralduse p-s 1 nimetatud SARS-CoV-2 positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates. Korralduse p 5 kohaselt ei kohaldata korralduse p-des 3 ja 4 sätestatud lähikontaktse suhtes, kes on: 1) läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi
3-21-2503 tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 2) läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud); 3) võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARSCoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta alap-s 1 sätestatut.
2.Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305, mille p-s 10 on loetletud tegevused, mis on lubatud juhul, kui täidetud on korralduse III osas sätestatud nõuded. Korralduse p-s 13 on sätestatud, et tegevuse eest vastutav isik võib korralduse p-s 10 nimetatud tegevusi läbi viia sisetingimustes mitte rohkem kui 6000 isiku ja välitingimustes mitte rohkem kui 12 000 isiku osalemisel ühe kalendripäeva kohta. Tegevus on lubatud, kui on tagatud teiste asjakohaste p-s 10 ning tegevuse eest vastutava isiku või tegevuses osaleva isiku p-des 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 kohaselt võib isik korralduse p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ta on alla 18-aastane; 2) tema vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; 3) ta on korralduse p-s 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik. Enne 25.10.2021 oli korralduse ps 15 sätestatud, et lisaks p-s 14 sätestatud alustele võib isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja korralduses esitatud tingimustele. Korralduse p 16 kohaselt on tegevuse eest vastutav isik kohustatud enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima punktis 14 sätestatud asjaolusid, sealhulgas tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust. Põhjendatud kahtluse korral on tegevuse eest vastutav isik kohustatud tuvastama tõendi või testi esitaja isikusamasuse.
3.SARS-CoV-2 IgG QN antikehade analüüsi tulemuste kohaselt oli 2021. a septembris X, Y ja C veres antikehade arv vastavalt 290,6 AU/ml; 170,7 AU/ml; 294,2 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml) . Testi tulemuste vastuste kohaselt viitab leid iga nimetatud isiku puhul varem või hiljuti põetud COVID-19 infektsioonile või vaktsineerimisele.
4.X, Y ja C esitasid 03.11.2021 halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks, et diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajad taotlesid kaebuse ka Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 tühistamist osas, milles need nõuavad korralduse nr 305 p-s 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 tühistamist. Kaebajad on viiruse läbi põdenud ja neil on antikehad. Samas ei kohelda neid läbipõdenuna. Haiguse läbi põdenud inimestel on tõenäosus uuesti nakatuda väiksem kui vaktsineeritud inimestel. Kaebajatel on aktiivne eluviis ja neil on suur oht jääda karantiini. Seeläbi kannatavad nende töö, õpingud, elustiil ja treeningud. Kaebajad ei pea vajalikuks lasta ennast vaktsineerida. 2(8)
3-21-2503 Tegemist ei ole eriti ohtliku nakkushaigusega. Rikutud on kaalutlusõiguse põhimõtteid. Kaebajad taotlesid esialgse õiguskaitse kohaldamist ning korralduste vaidlusaluste punktide kehtivuse peatamist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 7 kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajate tahe on saavutada esialgse õiguskaitse korras nende kohtlemine samaväärselt vaktsineeritud inimestega. Nad soovivad, et neile ei kohalduks vaidlustatud korraldustest tulenev eneseisolatsiooni kohustus ning et neil oleks võimalik osaleda tegevustes, mille osas on nõutav nn koroonatõend. Kaebajate eesmärk on vältida vaidlustatud korraldustest tulenevaid tegevustes osalemisega ja eneseisolatsiooniga seotud piiranguid vaba aja veetmisele, enda harimisele, sotsiaalsele suhtlusele ja poliitiliste õiguste realiseerimisele, samuti piiranguid õppetööga seotud tegevustes osalemisele ning muudele harjumuspärastes või elukorraldusest tulenevalt vajalikes tegevustes osalemisele. Arvestades, et kaebajad ei ole korralduse nr 212 ega nr 305 mõttes läbipõdenud isikud, nõustub kohus kaebajatega, et neil esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajad peavad vaidlustatud korralduste tõttu taluma kohtumenetluse ajal riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad nende tavapärast elu ja selle korraldust. Esialgse õiguskaitse vajaduse esinemisest hoolimata jääb taotlus praegusel juhul rahuldamata kaaluka avaliku huvi esinemise tõttu, mis seisneb nakkusohu tõrjumises, teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervise kaitses ja meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamises. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on ka praegusel juhul põhjendatud eelistada nakkushaiguse tõrjumise ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamise eesmärgil kui väga kaalukates avalikes huvides kehtestatud piirangute kehtimist. Kaebajad on esitanud tõendid, mille kohaselt sisalduvad nende veres SARS-CoV-2 antikehad, mis viitavad haiguse läbipõdemisele. Kaebajad on kontrollinud oma antikehade seisu 28.09.2021 ja 28.10.2021. Koroonaviiruse testimisega seonduvat informatsiooni koondava veebilehe kohaselt viitab positiivne antikehade testi tulemus koroonaviiruse SARS-CoV-2 poolt põhjustatud infektsiooni läbipõdemisele, hilises staadiumis COVID-19 haigusele või vaktsineerimisest tekkinud antikehade olemasolule (vt www.koroonatestimine.ee). Samas ei ole võimalik üksnes antikehade olemasolu ja arvväärtuse põhjal usaldusväärselt järeldada, millal kaebajad haiguse läbi on põdenud. Isegi kui läbipõdenutel võivad antikehad püsida kauem kui 180 päeva, ei ole see praeguse vaidluse puhul määrava tähtsusega, sest kaebajate puhul on teadmata nende haiguse läbipõdemise aeg. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebajad ei oleks võinud haigust läbi põdeda mis tahes ajal enne antikehade määramist, arvestades, et esimene koroonaviirusesse nakatunu tuvastati Eestis veebruaris 2020 (vt nt https://www.err.ee/1057192/eestis-leitiesimene-koroonaviirusesse-nakatunu). Kaebajate väitel annab haiguse läbipõdemine vaktsineerimisega vähemalt samaväärse kaitse ning selle kinnituseks on kaebuses välja toodud mitmeid uuringuid ja teadlaste seisukohti, mis viitavad läbipõdemise tagajärjel tekkivale efektiivsele kaitsele COVID-19 haigusesse uuesti nakatumise vastu. Samas ei nähtu kaebuses viidatud uuringutest või seisukohtadest üheselt, kui kaua antikehad organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismi efektiivne kaitsevõime määramata aja jooksul. Pole teada, kui pikaajalist kaitset verre jäävad antikehad inimesele pakuvad. Praeguste parimate teadmiste valguses puudub üksmeel selleski, kui suur antikehade hulk on immuunkaitse tagamiseks vajalik. Seega ei ole praegusel juhul võimalik piisava kindlusega järeldada, kas või millises ulatuses on kaebajate immuunkaitse COVID-19 haiguse vastu säilinud ning sellises olukorras on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Tasub märkida, et vaidlustatud korraldused ei vabasta ka nt vaktsineeritud inimesi erinevatest piirangutest, kui 3(8)
3-21-2503 vaktsineerimiskuuri läbimisest möödub aasta ning seda sõltumata nende antikehade tasemest. Väited erinevast kohtlemisest võrreldes vaktsineeritutega on praegusel juhul seega hüpoteetilised. Eelnevat arvestades ei saa pidada kaebajate suhtes ilmselgelt meelevaldseks olukorda, kus kaebajad omavad küll haiguse läbipõdemist tõendaval hulgal antikehasid, kuid – olles jätnud haiguse põdemise ajal tegemata haiguse olemasolu kinnitava testi – peavad taluma samasuguseid piiranguid, mis kehtivad isikutele, kes ei oma vaktsineerimise tõendit ega vaidlustatud korralduste tähenduses aktsepteeritud läbipõdemise tõendit (diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tulemust). Avalik huvi piirangute kehtestamiseks isikutele, kelle osas puudub teadmine nende haiguse läbipõdemise ajast, on kaalukas, sest üksnes antikehade arvuline väärtus ei tõenda tõhusa immuunkaitse olemasolu. Tuleb arvestada, et oluliseks avalikuks huviks on seegi, et nakatunud isikud teeksid õigeaegselt diagnoosi kinnitava SARSCoV-2 testi, mis võimaldab nakkuse edasist levikut efektiivsemalt tõkestada ja kontaktseid isikuid kaardistada.
6.Kaebajad taotlevad määruskaebuses halduskohtu 09.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 tühistamist ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist. Halduskohus pole avalikku huvi põhjendanud. Ettevaatuspõhimõttest ei ole õige juhinduda. Kohtud on kohaldanud sarnastes asjades esialgset õiguskaitset. ECDC juht kinnitab kaebajate väidet, et teada pole, kui kaua kaitse kestab. Kaebajad on immuunsuse saanud loomulikul teel ning neid ei ole põhjendatud kohelda vaktsineeritud inimestest erinevalt. Koroonatõend pole proportsionaalne meede. Nakkuse läbi põdenud inimesi tuleb kohelda vaktsineeritutega sarnaselt. Teaduslikku alust nende erinevaks kohtlemiseks ei esine. Kaebajad ei kuulu riskigruppi. Avalikes huvides on põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine.
Halduskohus on õigesti juhindunud ettevaatuspõhimõttest. Läbipõdemistõendi kehtivus vastab tänasele parimale teadusteadmisele. Kehtestatud meetmed aitavad saavutada taotletavat eesmärki. Avalik huvi kaalub kaebajate huvi üles.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus võib mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
9.Kaebus ei oma sellist perspektiivi, et kohaldada kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset.
10.Kaebajatel on tõend selle kohta, et neil on COVID-19 haiguse läbipõdemisest tekkinud antikehad. Kaebajate põhiline väide on, et haiguse läbi põdemine annab parema immuunsuse kui vaktsineerimine ning selle tõttu pole haigust läbi põdenud isikuid põhjendatud kohelda erinevalt vaktsineeritud inimestest.
11.Ringkonnakohus jääb vaidlustatud korralduse õigusliku aluse ja veres antikehade kontsentratsiooni argumendi osas varem väljendatud seisukoha juurde ega korda neid üle (vt 4(8)
3-21-2503 Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2412, p-d 14–15; 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2432, p-d 14–15; 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473, p-d 9–14).
12.Ringkonnakohus ei jaga kaebajate seisukohta, et NETS ei lähtu uudse ja ohtliku nakkushaiguse vastu võitlemisel ettevaatuspõhimõttest. NETS-i mõttes tähendab see uudse ja ohtliku nakkusohu vähendamist kohaste ettevaatusmeetmetega võimalikult suurel määral. Asjaolust, et NETS ei defineeri sõnaselgelt ettevaatuspõhimõtet, ei järeldu, et NETS ei lähtu ettevaatuspõhimõttest. Selline põhimõte on tuletatav NETS-i § 1 lg 1, § 2 lg 2, § 7 ja § 28 alusel. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus reguleerib nii juba olemasoleva nakkushaiguse tõrjet kui ka nakkushaiguse ennetamist (NETS § 1 lg 1). Nakkushaiguse tõrjena mõistetakse olukorda, kus nakkushaigus on asunud levima ning selle levimist tuleb tõkestada ja seeläbi vältida tervete nakatumist (NETS § 2 lg 1 p 5). Nakkushaiguste ennetamine tähendab seda, et puudub nakkushaiguse ohukahtlus, kuid samas saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib nakkushaiguse oht (vt korrakaitseseadus § 5 lg 7). Nakkushaiguse leviku tõkestamise üks põhimõte on nakkusohutuse tagamiseks abinõude kohaldamine (NETS § 7). Pädev asutus on nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks õigustatud kohaldama NETS §-s 28 sätestatud meetmeid. Eristada tuleb nakkushaigusi, mille kohta on olemas pikaaegne teadmine ja kogemus, nendest nakkushaigustest, mis on uudsed ja ohtlikud (vrd NETS § 2 lg 1 p-d 2 ja 3 ning lg 2). Uudseid nakkushaigusi eristab olemasolevatest nakkushaigustest üldjuhul asjaolu, et viimaste kohta on olemas laialdaselt eriteadmisi ja kogemusi ning domineerivad seisukohad ja meetodid selliste nakkushaigustega toimetulekuks on nii teaduses kui ka meditsiinis välja kujunenud. Seevastu uudse nakkushaiguse ennetamisel ja tõrjel (sh immuunsuse saavutamise ja selle kestmise küsimustes) puuduvad haiguse uudsuse tõttu selle vastu võitlemise algfaasis väljakujunenud teaduslik teadmine ja kogemus ning ühtne domineeriv arusaam ja meetodid. Ettevaatuspõhimõte tähendab uudse ja ohtliku nakkushaiguse leviku ennetamisel ja tõrjumisel seda, et uudse ja ohtliku nakkushaiguse ennetamisel ja tõrjumisel meetmete rakendamisel ei pea alati olema välja kujunenud tõsikindlat teaduslikku teadmist ja meetodit, õigustamaks meetmete kohaldamist, sh vaktsiinikuuri lõpetanud isikute või loomulikul teel saadud immuunsuse omandanud isikute erinevat kohtlemist. Viimast ei saaks ka loogiliselt nõuda, kuna vastav eriteadmine ja kogemus tekib alles tagantjärele pärast seda, kui nakkushaigus on ühiskonnas juba (laialdaselt) levinud ja seda on jõutud piisavalt uurida. Ettevaatuspõhimõtte roll saab väheneda meetmete kohaldamisel, kui on kogunenud vastava valdkonna eriteadmisi ja kogemusi õigete meetodite leidmisel uudse ja ohtliku nakkushaiguse ennetamiseks ja tõrjumiseks. Kuna täna valdavalt üksmeelne teadmine ja piisav kogemus COVID-19 haiguse tõrjumisel puudub, ongi hetkel põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest.
13.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Selleks, et tuvastada ebavõrdne kohtlemine, tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud ja vaktsineerimiskuuri läbinud inimesed. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).
14.Teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest 5(8)
3-21-2503 lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,
CDC, WHO).
15.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu2 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).3 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate4 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.
16.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus5 on leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks. https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf
Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
17.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega (korralduse nr 212 p-ga 12 ja korralduse nr 305 p-ga 19 on reserveeritud võimalus neid HMS § 66 lg 2 p 1 alusel muuta). Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
18.Seonduvalt viidetega kaebajate veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport6; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht). Kaebusele lisatud AA 21.10.2021 seisukoht ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks kaitse kesta, ning on vastuolus teadlaskonnas seni enam tunnustatud seisukohtadega.
19.Kuigi korralduste vaidlusalused punktid riivavad kaebajate põhiõigusi, tuleb arvestada, et eesmärgiks on täna teaduslikult ebaselges olukorras kaitsta teiste ühiskonnaliikmete kaalukamaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele ja PS §-s 16 sätestatud õigust elule). Samuti on eesmärgiks kaitsta olulist avaliku huvi (s.o tervishoiusektori ülekoormamist). COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja võimalusega võtta meelelahutusüritustest või veeta vaba aega kohtades, kus nõutakse vaidlusalust tõendit. Kaebajatel ei ole täielikult välistatud samade tegevuste jätkamine
3-21-2503 alternatiivsete meetmete abil, nt tellida toitu koju vms. Samuti on neil võimalik kaaluda vaktsineerimise kasuks, mille tulemusena saaksid nad võtta osa neile meeldivatest üritustest. Lähikontaktse karantiin kestab seejuures 10 päeva ning elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumise keeldu leevendavad sellest tehtud mitmed erandid, mh on teiste inimestega kontakte vältides lubatud viibida õues.
20.Kuna hetkel puuduvad üheselt kindlad teadmisandmed, et valdavalt haiguse läbi põdenud inimeste immuunsus on valdavalt vaktsineeritud inimeste immuunsusest parem, siis praeguste parimate teadmiste põhjal ei ole alust järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Seejuures tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajatele) tasuta kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Kaebaja ei väida, et tema puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
21.Ringkonnakohus jääb kohaste õiguskaitsevahendite osas varem väljendatud seisukohtade juurde ega korda neid üle (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2412, p-d 9–12; 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2432- p-d 9–12).
22.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.