Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-886
Haldusasi
X kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 13. aprilli 2020. a käskkirja nr 3.1-2/11 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. mai 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Meeli Alviste
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta Tallinna linna 11. augusti 2021. a vastusele lisatud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13. juuli 2020. a käskkiri nr 3.1-1/50 haldusasja nr 3-20-886 materjalide juurde.
Rahuldada X apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. mai 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-886 ja teha uus otsus, millega rahuldada X kaebus ja tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13. aprilli 2020. a käskkiri nr 3.1-2/11.
Mõista Tallinna linnalt X (isikukood XXXXXXXXX) kasuks välja menetluskulud 30 (kolmkümmend) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. aprillil 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-20-886 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y saatis 28.02.2020 e-kirjaga Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (MUPO) juhatajale pöördumise, milles tõi välja, et parkis 31.01.2020 oma sõiduki endise kino „Eha“ (praegu Maxima kauplus) kõrvale aadressil Jakobsoni tn 4, kuid poest naastes leidis klaasipuhastaja alt trahvikviitungi (hoiatustrahv 20 eurot). Seejärel läks Y teisel pool tänavat seisnud MUPO auto juurde ja nõudis selgitust, miks on teda trahvitud, kuigi tema sõiduk oli nähtavalt tähistatud invakaardiga. MUPO inspektor X vastas sinatades, et sõiduk on valesti pargitud kõnniteele. Y märkuse peale, et ametnikul ei ole mingit õigust teda sinatada, X oma käitumist ei muutnud, vaid sinatas Y edasi kuni vahejuhtumi lõpuni. Y leidis, et teda ei ole kunagi varem nii rängalt solvatud, kui seda tegi X. Pöördumises paluti kaaluda X sobivust avalikku teenistusse.
2.Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja algatas 02.03.2020 käskkirjaga nr 1.4-4/9 distsiplinaarmenetluse eesmärgiga selgitada välja, kas patrull- ja järelevalveosakonna inspektor X on Y 28.02.2020 pöördumises kirjeldatud 31.01.2020 sündmuse käigus rikkunud käitumisnorme ja menetlustoiminguid. Distsiplinaarmenetluse läbiviijaks määrati MUPO sisekontrolli peaspetsialist, kes koostas 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte.
3.Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja määras 13.04.2020 käskkirjaga nr 3.12/11 patrulli- ja valveosakonna inspektor X-le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja õiguslike alustena on välja toodud MUPO põhimääruse § 8 lg 2 p 2 ning avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 70 p 1, § 75 lg-d 1, 2 ja 8 ning § 76 lg 1. Käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite alusel kinnitust, et X pani 31.01.2020 teenistusülesandeid täites Tallinnas Jakobsoni tn 4 juures toime süülise rikkumise, langedes verbaalses konfliktis kodanik Y-ga samale tasemele ning käitus ebaviisakalt, mis seisnes pöördumises kodanik Y poole sina-vormis. Distsiplinaarsüüteo tehiolud ja olemus kajastuvad 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes koos lisadega, mis on käskkirja lahutamatuks osaks. X ei ole 03.04.2020 vastulauses eitanud sina-vormis pöördumist ja tunnistas, et kasutas korduvalt sõna „kuula“. X enda käitumises süüd ei leidnud. X käitumist olnuks võimalik hinnata vaid juhul, kui X oleks lülitanud õigel ajal sisse kehakaamera, kuid X kaamerat sisse ei lülitanud. Distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et X ei ole ajavahemikul 17.01.2020– 03.02.2020 teenistuses olles üldse kaamerat sisse lülitanud, millega on eiranud MUPO töökorralduse reegleid ja ameti juhataja korraldusi. Käskkirjas heidetakse täiendavalt ette, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõte edastati X-le 23.03.2020 tutvumiseks läbi dokumendihaldussüsteemi Postipoiss, kuid X temale saadetud tööülesandega ei tutvunud, vaid soovis kokkuvõtte edastamist e-kirjaga ning sai kokkuvõttega tutvuda alles 29.03.2020 menetleja tööruumis. MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 järgi on teenistuja kohustatud vähemalt kaks korda päevas lugema oma tööalast e-posti ja tutvuma dokumendihaldussüsteemis Postipoiss olevate tööülesannetega. X seda ei järginud, vaid jättis temale edastatud tööülesanded tähelepanuta. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et X ei ole 2(10)
3-20-886 dokumendihaldussüsteemi Postipoiss 2020. a jooksul kordagi sisse loginud. Distsiplinaarmenetluse käigus leidis kinnitust asjaolu, et X täitis temale seatud töökohustusi mittenõuetekohaselt ning ei käitunud vastavalt ametniku käitumiseetikale. Toime pandud distsiplinaarsüütegu, X isiksust ja varasemat käitumist teenistuskohustuste täitmisel, samuti kogemusi, senist tööd ja töösse suhtumist ning kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist arvestades ei oleks proportsionaalne määrata raskemat karistust kui noomitus.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.05.2020 kaebuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13.04.2020 käskkirja nr 3.1-2/11 tühistamiseks. Käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1, § 54, § 56 lg-te 1 ja 3 nõuetele. Vastustaja on pelgalt märkinud, et kaebaja täitis temale seatud töökohustusi mittenõuetekohaselt ning ei käitunud vastavalt ametnikueetikale. Vastustaja ei ole viidanud ühegi seaduse või asutusesisese õigusakti sättele, mida kaebaja on vastustaja hinnangul rikkunud, ega ka sätetele, mis näevad rikkumise eest ette vastutuse. Vastustaja ei ole kaalunud distsiplinaarkaristuse määramata jätmist, vaatamata sellele, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 8.6.1 on juhitud tähelepanu puudustele vastustaja organisatsioonis, sh välijuhtide tegevuses. Neid asjaolusid arvestades on käskkirja põhjendamata jätmine käsitatav olulise menetlusveana, mis toob kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Käskkirjas on heidetud lisaks ette vastustaja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss mittekasutamist 02.03.2020 ja 23.03.2020, millega ta olevat rikkunud vastustaja töökorralduse reeglite p-i 13.3.4. See etteheide väljub distsiplinaarmenetluse piiridest, kuna vastustaja 02.03.2020 käskkirjaga nr 1.4.-4/9 algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus üksnes seoses asjaoludega, mis leidsid aset 31.01.2020 Tallinnas Jakobsoni tn 4. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et kaebajale kui patrulli- ja valveosakonna inspektorile edastati kõik tööülesanded vahetult välijuhtimise peainspektori kaudu, mitte dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu. Kaebaja tööalane e-posti aadress ei ole häälestatud selliselt, et sinna saabuksid teated dokumendihaldussüsteemist ning kaebajale ei ole ka võimaldatud koolitust dokumendihaldussüsteemi kasutamiseks.
5.Tallinna linn palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus algatati Y 28.02.2020 e-kirja alusel, millest nähtus kaebaja ebaviisakas käitumis- ja suhtlemisviis 31.01.2020. Distsiplinaarmenetluse käigus ilmus 11.03.2020 menetleja juurde seletusi andma ka Y koos samuti sündmuses osalenud abikaasaga. Mõlemad olid endiselt solvunud kaebaja rämeda käitumise pärast ning eriti häiris kaebaja pidev sinatamine, mis ei lõppenud ka siis, kui Y sellele tähelepanu juhtis. Karistuse määramisel ei ole väljutud algatatud distsiplinaarmenetluse piiridest, sest kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss mittekasutamine tuvastati samuti distsiplinaarmenetluse käigus. Kehakaamerate kasutamine on kohustuslik, mistõttu oli kehakaamera mittekasutamine oluliseks rikkumiseks. Menetleja poolt välja selgitatud asjaoludest nähtub, et kaebaja ei olnud teenistuses olles põhimõtteliselt kordagi kehakaamerat sisse lülitanud. Kaebaja pidi olema ise hoolikas, et seadistada oma e-posti aadress selliselt, et sinna saabuksid teated dokumendihaldussüsteemist Postipoiss, ja õppida programmi kasutama. MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 kohaselt on teenistuja kohustatud vähemalt kaks korda tööpäevas lugema oma e-posti ja tutvuma dokumendihaldusprogrammis Postipoiss olevate tööülesannetega. Kaebaja väide, et ta ei saanud koheselt tutvuda distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 02.03.2020 ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega 23.03.2020, kuna tal olid puhkepäevad, on asjakohatu, sest kaebaja ei vaadanud üldse dokumendihaldussüsteemi kaudu edastatud teateid, vaid soovis menetluse kokkuvõtet saada hoopis e-kirjaga.
6.Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole eitanud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud ebaviisakat käitumist 31.01.2020 ning tema vastuväide piirdub etteheitega, et vastustaja pole näidanud, millist sätet on kaebaja sellise käitumisega rikkunud. Muude tegude toimepanemist kaebaja eitab (st aktiveeris kindlasti 3(10)
3-20-886 kehakaamera ja 23.03.2020 oli kaebajal puhkepäev, mistõttu ta ei pidanudki tutvuma temale dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu saadetud tööülesandega). Vastustaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Seega saab tõendatuks lugeda ainult esimese distsiplinaarsüüteo (s.o 31.01.2020 teenistusülesannete täitmisel ebaviisakas käitumine haldusvälise isiku suhtes). See tegu on tõendatud Y 28.02.2020 e-kirjaga, 11.03.2020 õiendiga, W 11.03.2020 seletuskirjaga, 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja sellele esitatud kaebaja 03.04.2020 vastulausega. Kuigi süütegude kogumist, mille eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, leidis tõendamist vaid üks distsiplinaarsüütegu, ei tingi see karistamise õigusvastasust. Mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ei too alati kaasa karistuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest eelkõige rikkumise raskuse poolest (vt Riigikohtu 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p 13). Praegu ongi tegemist sellise olukorraga, sest ebaviisakas käitumine teenistusülesannete täitmisel haldusvälise isiku suhtes on oluliselt raskem rikkumine kui teised kaks, mis kujutavad endast haldusorgani sisereeglite rikkumisi. Seega on kaebajat karistatud õiguspäraselt ja vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei ole alust. Kuigi vastustaja ei ole viidanud konkreetsele õigusnormile, ei muuda see kaebaja käitumist eetiliseks. Vaidlustatud käskkiri sisaldab vajalikul määral faktilist ja õiguslikku põhjendust. Kuna kaebajat karistati leebeima võimaliku karistusega (noomitus), siis karistuse proportsionaalsuse küsimust ei tõusetu. Samuti ei jaga kohus kaebaja kahtlusi, et distsiplinaarmenetlus ei olnud erapooletu. Distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes algatati haldusvälise isiku e-kirja alusel ja selles kirjeldatud ebaviisakas käitumine leidis distsiplinaarmenetluses ka tõendamist, misjärel määrati kaebajale leebeim võimalik karistus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 22.06.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.03.2022) tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus leidi õigesti, et kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss mittekasutamine on tõendamata. Kuna kumbki pool ei ole neid põhjendusi vaidlustanud, siis on otsus selles osas jõustunud. Küll aga ei nõustu kaebaja, et käitus 31.01.2020 teenistusülesandeid täites ebaviisakalt ja pani sellega toime süülise rikkumise. Kaebaja tunnistas oma seletuses, et kasutas vahejuhtumi käigus sõna „kuula“, kuid sellel puudus igasugune Y halvustav või solvav eesmärk. Ühtegi muud sinavormis väljendit kaebaja ei kasutanud. Mh ei kasutanud kaebaja väljendeid „kuule“ või „kuule, sina.“ Halduskohus ei ole kaalunud, kas menetlusvälise isiku sinatamine on selline tegu, mis võiks tuua kaasa distsiplinaarkaristuse määramise. Sinatamine on tänapäeval üldlevinud. Halduskohtu otsusest ega vaidlustatud käskkirjast ei selgu, kas ebaviisakas käitumine väljendub juba ainuüksi sinatamises või oleks ebaviisaka käitumisena käsitatav sinatamine koos muu käitumisaktiga. Nii kohtuotsus kui ka käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg-d 1 ja 3; vt ka Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 26), mis võis mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtuotsuse põhjendused ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 653, § 654 lg-te 4 ja 5 nõuetele (vt ka Riigikohtu 17.06.2015 määrus nr 3-2-1-70-15, p 20). Kaebaja ei ole väitnud, et distsiplinaarmenetlus oli tervikuna erapoolik, vaid tõstatas küsimuse, kas MUPO juhataja tegevuses puudusid mistahes kahtlused tema erapooletuses (st Y pöördus 28.02.2020 e-kirjas MUPO juhataja kui oma endise kolleegi poole). Halduskohtu otsus ja vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja ei vaidle vastu Tallinna linna esitatud täiendava tõendi juurdevõtmisele, kuid selgitab, et on halduskohut enda ATS § 87 lg 1 alusel (s.o omal soovil) teenistusest 17.07.2020 vabastamisest teavitanud juba 25.11.2020 vastuses kohtunõudele.
4(10)
3-20-886
8.Tallinna linn palub 11.08.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning kohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuses on kaalutud kõiki kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ajendiks olevaid asjaolusid ja hinnatud tõendeid. Seda kinnitab mh, et halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud kahe distsiplinaarsüüteo esinemist. Vastustaja esitas halduskohtule kõik distsiplinaarmenetluse käigus kogutud dokumendid ja tõendid. Kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi Postipoiss regulaarne mittekasutamine selgus alles distsiplinaarmenetluse käigus. Vastustaja nõustub, et kohus luges tõendatuks üksnes esimese distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab HMS-i ning ATS § 72 lg 3, § 73 lg 3 ja § 73 lg 7 nõuetele (vt ka Riigikohtu 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 16–17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p 17; 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). ATS § 79 lg 2 kohaselt kustub distsiplinaarkaristuse kehtivus aasta möödumisel karistuse määramise haldusakti jõustumisest. Vaidlustatud 13.04.2020 käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena noomitus. Kaebaja vabastati tema enda soovil ATS § 87 lg 1 alusel teenistusest juba 17.07.2020.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tallinna linn on apellatsioonkaebuse kohta esitatud 11.08.2021 vastusele lisanud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13.07.2020 käskkirja nr 3.1-1/50, millega kaebaja vabastati ATS § 87 lg 1 alusel Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti teenistusest 17.07.2020 omal soovil. Ringkonnakohus tõlgendab Tallinna linna 11.08.2021 vastuse p-s 14 välja toodut selliselt, et vastustaja on soovinud teenistusest vabastamise käskkirjaga näidata, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei saa omada enam mingit mõju kaebaja õigustele (sh on käskkirja kehtivus ATS § 79 lg 2 kohaselt lõppenud). Kaebaja ei vaidle esitatud tõendi asja juurde võtmisele vastu, kuid rõhutab, et teavitas teenistussuhte 17.07.2020 lõppemisest halduskohut juba 25.11.2020 seisukohas. Ringkonnakohus võtab vastustaja esitatud täiendava tõendi HKMS § 198 lg 3 teise lause alusel haldusasja materjalide juurde, sest tõend võib omada tähtsust kaebuse nõuete lubatavuse hindamise seisukohalt (vt ka Riigikohtu 06.12.2021 otsus nr 3-20-39, p 13.5).
10.Kaebaja on taotlenud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 13.04.2020 käskkirja nr 3.1-2/11 tühistamist, millega määrati temale distsiplinaarkaristus (noomitus). ATS § 79 lg 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse kehtivus kustub üldjuhul aasta möödumisel karistuse määramise haldusakti jõustumisest. Sellest tulenevalt lõppes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivus 14.04.2021. Lisaks on kaebaja MUPO teenistusest omal soovil 17.07.2020 vabastatud. Ringkonnakohus leiab eeltoodule vaatamata, et vaidlustatud käskkirja tühistamise nõue on jätkuvalt asjakohane ja lubatav. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine või HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminek eeldavad, et vaidlustatud haldusakt on täielikult ammendunud. Samas võib ka kehtivusaja möödumise tõttu oma regulatiivse toime minetanud haldusaktil säilida siiski mõju ja praktiline tähendus, mis väljendub ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, mis välistab võimaluse selle varasemale kehtivusele hiljem tugineda (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21; 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11; 19.05.2017 otsus nr 3-3-110-17, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirja mõju ammendunud, sest kuigi kaebaja on teenistusest lahkunud ja distsiplinaarkaristus on kustunud, ei saa välistada, et karistuse määramisele võidakse ka hiljem tugineda kaebajat iseloomustava asjaoluna (nt kui kaebaja sooviks asuda uuesti avalikku teenistusse). Seetõttu oleks käskkirja nn ületühistamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja tühistamiskaebus ei ole sellest tulenevalt eesmärgipäratu.
5(10)
3-20-886
11.Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ei vaidlusta halduskohtu seisukohta, mille järgi on vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud kolmest rikkumisest kaks tõendamata. Ringkonnakohus selgitab eeltooduga seoses, et apellatsioonimenetluse piirid määrab ära üksnes apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS § 197). Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3). Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja on palunud ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus, on halduskohtu otsust järelikult vaidlustatud tervikuna, olenemata sellest, et kaebaja nõustub halduskohtu osade põhjendustega. Ringkonnakohus ei ole seega seotud halduskohtu järeldustega ühegi käskkirjas märgitud rikkumise puhul.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud 13.04.2020 käskkirjast saab teha järelduse, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tingisid kogumis kolm süütegu: 1)
ebaviisakas käitumine, mis seisnes selles, et X pöördus teenistusülesandeid täites 31.01.2020 vahejuhtumi käigus Y poole sina-vormis;
2)
töökorralduse reeglite eiramine, mis seisnes selles, et X ei lülitanud teenistuses olles 31.01.2020 ega üldse ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 sisse kehakaamerat;
3)
edastatud tööülesande tähelepanuta jätmine, mis seisnes selles, et X ei tutvunud viivitamata temale dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu 23.03.2020 saadetud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega.
13.Kuigi käskkirja kohaselt kajastab X distsiplinaarsüüteo olemust 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, mis on käskkirja lahutamatuks osaks, tuleb silmas pidada, et käskkirjas on täiendavalt viidatud rikkumisele, mis seondub distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte tutvumiseks esitamisega ja mida kokkuvõte järelikult ei saanudki kajastada. Seega ei saa pidada määravaks, et 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p-d 9–10) on tehtud ettepanek kaebaja karistamiseks üksnes seoses ebaviisaka käitumisega 31.01.2020. Seevastu käskkirjas on tuginetud nii töökorralduse reeglite eiramisele kui ka ametnikueetika mittejärgimisele. Kehakaamera sisselülitamist on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes heidetud esmajoones ette seoses asjaoluga, et kaamerasalvestis oleks olnud ainus objektiivne tõend, mille pinnalt hinnata X käitumise korrektsust, kuid karistuse määramise ettepanekus ei ole sellele tuginetud. Seevastu 13.04.2020 käskkirja põhjendustest nähtuvalt on kehakaamera mittekasutamist samuti käsitatud ühe kaebajale ette heidetava töökorralduse nõude rikkumisena. Vastasel korral poleks olnud üldse põhjust seda tegu käskkirjas välja tuua.
14.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et tuvastatuks saab lugeda ainult 31.01.2020 toimunud sinatamise, kuid põhjusel, et vastustaja ei ole kohtule esitanud tõendeid kehakaamera 31.01.2020 sisse lülitamata jätmise ja 23.03.2020 tööülesandega tutvumise viivitamise kohta, tuleb need kaks kaebajale ette heidetud tegu jätta kõrvale. Kehakaamera kasutamise kohta ei ole esitatud eraldi tõendit, kuid distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 8.3 sisaldab üksikasjalikku ülevaadet, kas X kehakaamerast on ajavahemikust 17.01.2020–03.02.2020 salvestusi või mitte (tuvastati üksnes kaks lühikest salvestust 17.01.2020 ja 24.01.2020). Seejuures ei ole kaebaja ka eitanud, et tema kehakaamera ei olnud 31.01.2020 vahejuhtumi ajal sisse lülitatud. Seda on X tunnistanud nii distsiplinaarmenetluse käigus antud 04.03.2020 seletuses kui ka 12.05.2020 kaebuses (vt p-d 3.3.5, 3.3.10 ja 3.3.13). Sama nähtub koos kaebajaga rikkumisi fikseerinud teise inspektori W 11.03.2020 seletuskirjast („Kehakaameraid me ei kasutanud, kuna ei näinud otsest vajadust.“). X märkis oma 25.11.2020 seisukohas üksnes seda, et kindlasti on ta ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 teenistusülesandeid täites kehakaamerat sisse lülitanud, 6(10)
3-20-886 kuid enam ei mäleta, millal täpselt ja millistel asjaoludel. Lisaks selgitas kaebaja nii 12.05.2020 kaebuses (p 3.3.5) kui ka 25.11.2020 seisukohas, et peamise osa (ca 95%) tema teenistusülesannetest moodustasid parkimiskorra rikkumiste menetlused, mille puhul ei olnudki tarvis kasutada kehakaamerat, vaid piisas rikkumise fotografeerimisest. Neist selgitustest on halduskohus teinud ilmselgelt ebaõige järelduse, et kaebaja eitab kehakaamera mittekasutamist mh 31.01.2020 vahejuhtumi ajal. See, et ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 kaebaja kahel korral kehakaamerat ikkagi kasutas, nähtub ka 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest. Kuna käskkirjas on selgelt välja toodud, et tuginetakse distsiplinaarmenetluses kogutud andmetele, siis ei ole põhjust omistada määravat tähendust, et käskkirja sõnastusest jääb mulje, justkui poleks kaebaja kehakaamerat 17.01.2020–03.02.2020 kunagi sisse lülitanud.
15.Etteheite osas, et kaebaja ei tutvunud temale dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu 23.03.2020 saadetud tööülesandega piisavalt aegsasti, esitas X vastuväite, et tegemist ei olnud tema tööpäevaga, mistõttu ta ei pidanudki dokumendihaldussüsteemi kasutama. Sellest vastuväitest on halduskohus teinud arusaamatu järelduse, et 23.03.2020 tegu on tõendamata. Ringkonnakohus märgib, et hinnangu andmine sellele, kas vastustaja etteheide oli põhjendatud või mitte (st kas kaebaja tegu kvalifitseerub teenistuskohustuste rikkumiseks), ei ole asjaolude tuvastamine, vaid õiguslik analüüs. Poolte vahel ei ole olnud sisulist vaidlust, et 23.03.2020 oli kaebajal puhkepäev. Vastustaja on 28.06.2020 vastuses kaebusele (p 17) üksnes märkinud, et see vastuväide on asjakohatu, sest kaebaja ei ole üleüldse vaadanud temale edastatud teateid.
16.Olukorras, kus kaebaja ei seadnud vastustaja tuvastatud asjaolusid kahtluse alla, ei olnud halduskohtul alust heita vastustajale ette konkreetsete tõendite esitamata jätmist, mille põhjal kõnealused asjaolud tuvastati. Kui kohtu hinnangul olid tõendid asja lahendamiseks vajalikud, tulnuks vastustajalt nõuda nende esitamist (HKMS § 59 lg 3). Nimetatud kohustust ei väära see, et vastustajal on HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tema haldusakt tugineb, ning kaebuse menetlusse võtmise kohta tehtud 18.05.2020 määrusega (p 4) oli halduskohus kohustanud vastustajat HKMS § 122 lg 2 p 5 alusel esitama kõik vaidlusega seotud dokumendid (s.o haldusmenetluse toimiku), mis pidanuks põhimõtteliselt sisaldama ka kõnealuseid tõendeid (vt HMS § 19 lg 1). Seejuures esitas kohus kehakaamera kasutamise kohta pooltele 16.11.2020 kohtunõude, kuid nõudis sellega vastustajalt andmeid üksnes selle kohta, kust tuleneb kehakaamera sisselülitamise kohustus. Ringkonnakohus peab lisaks oluliseks, et praegusel juhul sai olla tegemist tõenditega, mida eelduslikult ei ole kohe n-ö menetlusvormis olemas (nt kehakaamera salvestuskandja, dokumendihaldussüsteemi logid), vaid mis tuleks toimikusse lisamiseks eraldi vormistada (nt väljatrüki või vaatlusprotokollina). Arvestades, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 8.3. ja 8.4 olid esitatud üksikasjalikud andmed selle kohta, kuidas menetleja kontrollis kehakaamera ja dokumendihaldussüsteemi kasutamist, ei saanud halduskohus ka eeldada, et vastustajal ei olekski võimalik vajalikke tõendeid esitada. Kuna pooled tegelikkuses faktiliste asjaolude üle ei vaidle, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks nõuda vastustajalt täiendavate tõendite esitamist.
17.Halduskohus viitas õigesti, et viimaste aastate kohtupraktikas on peetud võimalikuks, et kui distsiplinaarkaristus on määratud süütegude kogumi eest ja mõni etteheidetavate tegude kogumist langeb kohtumenetluses ära (nt tõendamatuse tõttu), ei pruugi see tingimata alati tuua kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust. Kohtul ei oleks põhjust distsiplinaarkaristuse määramise haldusakti tühistada, kui talle on selge, et ebaõigesti tuvastatud või kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest ning kaalutlusviga ei mõjutanud määratud karistust (nt Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p 25; 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 20; 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 11–13). Seejuures ei ole oluline, et kaebajale on määratud kergeim võimalik distsiplinaarkaristus (vt ATS § 70), sest vastustajal olnuks võimalik kaaluda 7(10)
3-20-886 mh kaebaja karistamata jätmist (vt Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 29). Ka ette heidetud rikkumiste väidetav olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (nt Riigikohtu 19.06.2018 otsus nr 3-16-113, p 14). Praegusel juhul ei olnud lisaks tegemist rikkumisega, millele oli n-ö ainumõeldav reageerida distsiplinaarkaristuse määramisega. Siinkohal ei oma suurt tähtsust, et 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p 11) tehti ettepanek määrata X-le distsiplinaarkaristuseks noomitus juba üksnes 31.01.2020 toimunud ebaviisaka käitumise eest, sest ettepanek ei ole karistust määravale ametiisikule siduv (nt Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p 10) ja lõpliku kaalutlusotsuse teeb karistuse määraja, mitte distsiplinaarmenetluse läbiviija.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et vastustaja on tõendanud, et X pöördus 31.01.2020 vahejuhtumi ajal Y poole sina-vormis ning see on põhjendatult kvalifitseeritud teenistusülesandeid täitva ametniku jaoks ebaviisaka käitumisena. Vaidlustatud käskkirjas puuduvad küll viited õigusnormidele, mida kaebaja sellega rikkus, kuid seda ei saa pidada oluliseks põhjendamisveaks, sest õiguslikud alused (s.o eelkõige ATS § 51 lg 4) on välja toodud käskkirjas viidatud ja selle osaks olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p-d 6–7). Ehkki kaebajaga tuleb nõustuda, et käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes võinuks oluliselt põhjalikumalt selgitada, miks on konkreetsel juhtumil sinatamine hinnatud ametniku väärikust ja ametiasutuse mainet kahjustavaks, ei too see iseenesest kaasa käskkirja tühistamist. Tegemist oli eksimisega elementaarsete viisakusreeglite vastu.
19.Ehkki mitmel pool maailmas on sinatamine mh võõraste täiskasvanute vahel kujunenud üldiselt aktsepteeritud tavaks (nt Rootsis pärast 1967 alanud nn sina-reformi) ja sellekohaseid ettepanekuid on korduvalt tehtud ka Eestis (nt V. Randpere „Sina siga, Edgar“ – Postimees, 17.03.2008; H. Urbala „Ütleme sina, mitte teie“ – Äripäev, 11.01.2014) ning diskussioon on hiljuti taas elavnenud (nt A. Raun „Aitab piinlikest olukordadest, aitab teietamisest. Hakakem üksteist sinatama!“ – Eesti Päevaleht, 12.03.2022; „Randpere vs. Tomusk: sinatamine kui sõbralikkuse avaldus või hoopis märk kehvast lastetoast?“ – Eesti Päevaleht, 16.03.2022; A. Tavast „Muidugi sinatame. Aga mitte sunnitult“ – Eesti Päevaleht, 18.03.2022), ei ole siiski võimalik väita, et sinatamine oleks Eestis praeguseks muutunud sedavõrd üldlevinuks, et seda ei saaks üheski olukorras pidada ebaviisakaks. „Sina“ ja „teie“ on keelemärgid, mille tähendus kujuneb alati inimestevahelises kasutuses ning vestluspartnerite endi kätes on see, milline sisu sinatamisele ja teietamisele konkreetses suhtlussituatsioonis anda (nt L. Keevallik „Sina-teie tähenduse määrab olukord“ – Postimees, 16.04.2008). Üldiselt reguleerib Euroopa kultuurides n-ö viisaka või normikohase pöördumisvormi valikut kolm põhilist parameetrit: vanusevahe, tutvusaste ja sotsiaalne positsioon (nt R. Pajusalu „Teie või sina?“ – Oma Keel, 1/2010). Kõnetusvormide kasutust iseloomustatakse tavapäraselt kahel teljel: horisontaalselt (lähem või kaugem), mis markeerib vastastikust tutvusastet, või hierarhiliselt (kõrgem või madalam), mis rõhutab võimupositsioone (võib väljendada nii vanust kui ka staatust). Eeltoodu selgitab, miks kõnetusvormelitel on kahetine tähendus, üks positiivsem ja teine negatiivsem. Kõnetussõna „sina“ võib olla sõbralik, aga ka üleolev (eriti olukorras, kus seda kasutatakse asümmeetriliselt ehk üks kõneleja teietab ja teine sinatab). „Teie“ võib omakorda olla austav, kuid samas ka tõrjuv, distantseeriv (vt L. Keevallik „Sinatamisest ja teietamisest koolilaste arvamuste põhjal“ – Keel ja Kirjandus, 8/1998, lk 541–553). Eesti ühiskonnas on kombeks võõraid täiskasvanuid teietada ning sinatamisele üleminek toimub vestlejate endi kokkuleppel (vt R. Pajusalu „Teie või sina?“ – Oma Keel, 1/2010; L. Keevallik „Politeness in Estonia“ – L. Hickey, M. Stewart (toim) „Politeness in Europe“, 2005, lk 203–217).
20.Praegusel juhtumil tuleb eelkõige arvestada, et tegemist oli suhtlussituatsiooniga, milles X kui trahvi määranud isik esindas võimupositsiooni. Sellises olukorras sinatamine võis 8(10)
3-20-886 arusaadavalt mõjuda kaebajast tunduvalt vanema Y jaoks solvavalt, halvustavalt või alavääristavalt. Isegi kui kaebaja ei soovinud sina-vormi kasutamisega näidata oma üleolekut vestluspartneri suhtes ega teda solvata, vaid pidas familiaarset kõnetamist esialgu kohaseks, tulnuks kaebajal enda kasutatud pöördumisvormi muuta pärast seda, kui Y oli juhtinud tema tähelepanu, et ei pea sinatamist enda suhtes lugupidavaks ja viisakaks. Kuna X oma käitumist ei muutnud, vaid pöördus Y poole jätkuvalt sinatades, tuleb seda hinnata ATS § 51 lg 4 rikkumiseks. Asjaolu, et kaebaja pidi üheselt mõistma, et vestluse teine osapool ei aktsepteeri tema kõnetusviisi, nähtub mh W 11.03.2020 seletuskirjas märgitust: „Põhiline oligi see, et miks X teda sinatab, parkimise teema kadus üldse ära.“ Kaebaja tegu ei õigusta seegi, et Y käitumine tema suhtes oli samuti lugupidamatu ja ebaviisakas ning ka teie-vormis pöördumine ei oleks pruukinud konflikti lõpetada või Y maha rahustada. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja karistuse määramise käskkirjas põhjendatult märkinud, et tööülesandeid täitev ametnik ei saa konfliktisituatsioonis loobuda viisakusest (olenemata sellest, kas teise osapoole käitumine on veelgi ebaviisakam), vaid peab ka sellises olukorras säilitama enda ja ametiasutuse väärikuse. Tähtsust ei oma see, et kaebaja kasutas sõna „kuula“, sest tegemist oli ikkagi kõnetamisega ainsuse 2. pöördes. Otsitud on ka vastuväide, et sõna „kuulake“ oleks mõjunud avalikkusele tehtava üleskutsena, sest kaebaja pöördus selgelt üksnes Y poole.
21.Kehakaamera kasutust reguleerib Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 23.02.2018 käskkirja nr 1.1-1/6 „Kehakaamerate ja sõidukite pardakaamerate kasutamise ning nende abil tehtava salvestise töötlemise kord“ p 3.2.2, mis näeb ette järgmist: „Kehakaamera lülitab sisse patrullteenistuses olev ametnik vahetult enne väljakutse teenindamist või järelevalve teostamise ajal või sündmuskohal väärteomenetluse läbiviimisel.“ Kaebaja on põhjendatult märkinud, et viidatud sättest ei tulene kohustust hoida kehakaamera teenistusülesandeid täites kogu aeg sisselülitatuna ja 31.01.2020 vahejuhtum leidis asja materjalide kohaselt aset pärast seda, kui järelevalvetoimingute tegemine oli juba lõpetatud ning inspektorid valmistusid lahkuma. Ehkki tuleb nõustuda, et kui kaebaja oleks konflikti eskaleerudes kehakaamera sisse lülitanud, olnuks vastustaja käsutuses mh otsene tõend, mille põhjal anda hinnang kaebaja käitumisele, ei saa kaamerate kasutamise korrast tuletada kohustust sellises olukorras kehakaamera kindlasti sisse lülitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kehakaamera kasutamise nõude eesmärgiks pidada tõendite loomist distsiplinaarmenetluse jaoks, vaid üksnes järelevalve- ja väärteomenetluste tarbeks. Samuti ei ole põhjendatud heita kaebajale üldistavalt ette, et ta ei ole ajavahemikul 17.01.2020–03.02.2020 kehakaamerat praktiliselt sisse lülitanudki. Vastustaja ei ole selgitanud, kuidas ja milliste konkreetsete juhtumite puhul on kaebaja poolt kehakaamera mittekasutamine 31.01.2020 või mõnel teisel ajavahemikku 17.01.2020–03.02.2020 jääval päeval mõjutanud kaebaja ametikoha eesmärkide saavutamist (nt parkimisnõuete rikkumised olnud ebapiisavalt fikseeritud).
22.Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 10.03.2019 käskkirjaga nr 1.1-1/7 kinnitatud MUPO töökorralduse reeglite p 13.3.4 kohaselt on teenistuja kohustatud lugema vähemalt kaks korda tööpäevas oma e-posti ja tutvuma dokumendihaldusprogrammis Postipoiss olevate tööülesannetega. Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta ei tutvunud viivitamata dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu 23.03.2020 saadetud tööülesandega. Kõnealuseks ülesandeks oli vaidlustatud käskkirja kohaselt tutvumine distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega. See etteheide ei ole põhjendatud, olenemata sellest, millised olid kaebaja tööpäevad 2020. a märtsis ja kas kaebaja oli 2020. a jooksul dokumendihaldussüsteemi üldse kunagi sisse loginud. Kaebaja on õigesti rõhutanud, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga või menetluse kokkuvõttega tutvumine ei ole käsitatavad ametniku tööülesannetena, mille täitmata jätmise või täitmisega viivitamise eest saaks talle määrata distsiplinaarkaristuse (vrd Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p 24). Vastustajal oli ATS § 72 lg 4 ja § 73 lg 7 järgi kohustus menetluse algatamise käskkiri ja menetluse kokkuvõte kaebajale kätte toimetada. Nende dokumentidega 9(10)
3-20-886 tutvumist ei saa käsitada teenistusülesande täitmisena, vaid oma menetlusõiguste kasutamisena. Vastustajal oli kohustus luua kaebajale üksnes võimalus distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvuda, kuid kaebajal ei olnud kohustust dokumentidega tutvuda. Seejuures sätestab ATS § 73 lg 7, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte võib ametnikule elektrooniliselt kätte toimetada vaid tema nõusolekul. Asja materjalide põhjal oli kaebaja nõus elektroonilise kättetoimetamisega tingimusel, et dokument edastatakse talle e-kirjaga. Vastustajal ei olnud õiguslikku alust nõuda, et kaebaja tutvuks distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega dokumendihaldussüsteemis.
23.Kokkuvõtlikult saab kaebajale vaidlustatud käskkirjas tehtud etteheidetest põhjendatuks hinnata vaid ebaviisaka käitumise 31.01.2020 vahejuhtumi ajal. Erinevalt halduskohtust ei pea ringkonnakohus võimalikuks järeldada, et kuigi kaebajale süüks arvatud kolmest teost kaks on ära langenud, ei oleks see ilmselt mõjutanud kaebajale noomituse tegemist. Nagu eespool p-des 13 ja 17 märgitud, oli 23.03.2020 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud ettepanek kaaluda kaebajale noomituse määramist juba ainuüksi ebaviisaka käitumise eest 31.01.2020. Kuivõrd 13.04.2020 käskkirjas on siiski peetud vajalikuks täiendavalt tugineda teistele menetluse käigus ilmnenud sisereeglite eiramistele, ei saa välistada võimalust, et distsiplinaarkaristuse määraja hinnangul ei oleks sinatamise eraldiseisvalt kaebaja karistamist kaasa toonud. Halduskohus on sellest tulenevalt jätnud kaebuse ebaõigesti rahuldamata.
24.Seonduvalt kaebaja kahtlusega Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja erapooletuses (kaebaja 13.04.2021 seisukoha p 3) märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määranud ametiisiku erapoolikust ei saa järeldada asjaolust, et Y on püüdnud 28.02.2020 e-kirjale kaalu lisada meeldetuletusega, et ta on MUPO juhataja endine kolleeg Sisekaitseakadeemiast. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et eeltoodu oleks kuidagi mõjutanud kaebajale karistuse määramist. HMS § 10 lg 1 p 4 tähenduses isiklikku huvitatust või põhjendatud kahtlust erapooletuses ei saa järeldada pelgalt sellest, et isikud on aastaid tagasi suures organisatsioonis koos töötanud. Kuna Y on pidanud vajalikuks eraldi meelde tuletada, et ta on MUPO juhataja endine kolleeg, võib eeldada, et tegemist ei olnud kuigi lähedaste kaastöötajatega. Kaebaja on lisaks tõstatanud kahtluse karistuse määraja erapooletuses alles kohtumenetluses, kuigi selle aluseks olev asjaolu pidi talle olema teada juba distsiplinaarmenetluse ajal.
25.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse ja tühistab vaidlustatud käskkirja.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 30 eurot, kuid ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab X kaebuse tervikuna, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Seega mõistab ringkonnakohus Tallinna linnalt X kasuks välja asjas tasutud riigilõivu 30 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebuse rahuldamise tõttu jäävad Tallinna linna võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.