Otsuse avalikult teatavaks 10. märts 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-21-783
Haldusasi
Salesleader OÜ kaebus Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr
„Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega on arvatud ReolaÜlenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Salesleader OÜ Vastustaja: Keskkonnaministeerium
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 09.02.2022, Tallinnas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määrus nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitseeeskiri“ osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga.
2.Mõista Keskkonnaministeeriumilt Salesleader OÜ kasuks välja menetluskulud kokku summas 3120 (kolm tuhat ükssada kakskümmend) eurot.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.04.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaministeerium andis 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“.
2.Salesleader OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 14.04.2021 kaebuse Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) kinnisasi ning koormatud Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga ja osas millega on Reola-Ülenurme püsielupaiga sihtkaitsevööndis keelatud tee püstitamine Vahtra tn 14 kinnisasjale ning kohustada vastustajat sihtkaitsevööndi kaitserežiimi muutmiseks selliselt, et Vahtra tn 14 kinnisasjale oleks võimalik püstitada üldplaneeringus ettenähtud tee, mis tagab Veinioja kinnisajale juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt (riigitee 2). Kaebaja muutis hiljem kaebuse nõuet ning kohtu menetlusse jäi Salesleader OÜ kaebus Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga.
3.Asjas toimus kohtuistung 09.02.2022.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub tühistada Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja kinnisasi sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Salesleader OÜ-le kuulub alates 2015. aastast Veinioja kinnistu (katastritunnus: 94901:009:0190, asukohaga Ülenurme alevik, Kambja vald, Tartu maakond; sihtotstarve 100% maatulundusmaa, pindalaga 32746,0 m2). Kinnistu omandati ilma keskkonnakaitseliste piiranguteta enampakkumisel. Veinioja kinnistul kehtib Ülenurme vallavolikogu 24.04.2010 otsusega nr 13 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneering (DP) (Kättesaadav veebis: http://ylenurme.kovtp.ee/veinioja-dp1 ). DP-ga on kavandatud alale kuni nelja lahushoone ning kogujatee rajamine. Hoonestusalasse võib DP kohaselt rajada lisaks hoonetele ka teid, parklaid ning istutada kõrghaljastust. DP kohaselt kinnisasjal looduskaitselisi piiranguid ei ole. DP on kooskõlastatud Keskkonnaameti poolt 17.02.2009 kirjaga nr JT 6-5/411-2.
4.2.Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et Määrus nr 16 on õigusvastane esiteks seetõttu, et see ei ole proportsionaalne piirangu eesmärki arvestades. Õigusvastane on määrus nr 16 ka seetõttu, et ala kaitse alla võtmise eeldused ei ole täidetud - menetluse käigus kogutud andmetest ei ole võimalik järeldada, et Veinioja kinnisasjal asub püsiksannika jätkusuutlik kasvukoht. Lisaks ei ole ka taimele sobivat kasvukeskkonda arvestades võimalik, et see taim Veinioja kinnisasjal levima hakkaks. Määrus nr 16 piirab kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt, sest määruse nr 16 vastuvõtmise tõttu ei ole kaebajal võimalik tulevikus oma kinnisasjale riigiteelt nr 2 juurde pääseda.
4.3.Kaebaja leiab, et määrus nr 16 ei ole proportsionaalne piirangu eesmärki arvestades järgnevalt toodud põhjustel:
4.3.1.Omandipõhiõigusega ja ettevõtlusvabadusega on vastuolus olukord, kus looduskaitselised kitsendused seatakse alale, mis ei vasta piirangute seadmise aluseks olevatele tingimustele. Seatavad piirangud ei tohi olla PS-ga vastuolus ning omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad need olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Ka Euroopa Kohus on lahendis C-301/12 leidnud, et omandiõiguse piirangud on taotletaval keskkonnakaitse eesmärgil põhjendatud seni, kuni asjaomase ala omadused vastavad piirangute seadmise aluseks olevatele tingimustele. Euroopa Kohus toob lisaks välja, et juhul kui ala ei vasta kaitse alla arvamise nõuetele, kuid on kaitse alla võetud, siis tähendab see ka riigi poolt tarbetut ressursside kasutamist. Samuti ei vastaks see ka kaitstavale alale seatavate kvaliteedi nõuetele, kui kaitse all (lahendis Natura 2000 ala võrgustikku kuuluvad alad) oleksid alad, mis ei anna mingit panust kaitse eesmärkide saavutamiseks (p-d 28 ja 29).
4.3.2.I kaitsekategooria taimeliikide kaitseks tuleb moodustada kaitstav loodusobjekt jätkusuutlikes kasvukohtades. Kaitstava loodusobjekti koosseisu ei arvata eeltoodust tulenevalt kasvukohti, kus esinevad kaitsealuse taime üksikud isendid ning mis on eeldatavasti jätkusuutmatud (liigi säilimine antud kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde järgselt). Nii on ka määruse nr 16 seletuskirja (lk 2 p 1) kohaselt määruse eesmärk tagada kõikide teadaolevate püsiksannika jätkusuutlike kasvukohtade kaitse. Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on seletuskirja kohaselt väljaspool kaitsealasid asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada liigi soodne seisund.
4.3.3.Looduskaitselised huvid Veinioja kinnisasja kasutamise kitsendamiseks ei kaalu üles kaebaja huvi oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Arvestades kitsenduste mõju ulatust kaebajale ning seatavate piirangute eesmärki, ei ole kaebaja hinnangul tema õiguste piiramine olnud püsielupaiga moodustamise näol proportsionaalne. Looduskaitselised huvid ei kaalu antud juhul üles kaebaja huvi oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada, sest kaitse alla on võetud kinnisasi, millel püsiksannikas ei kasva. Lisaks sellele puuduvad kinnisasjal ka püsiksannika kasvukeskkonnale sobivad tingimused. Seega isegi kui leida kinnisasjalt püsiksannikat, ei ole tegemist siiski jätkusuutliku kasvukeskkonnaga.
4.3.4.Piirangute kehtimine kinnisasjal pole seetõttu looduskaitselisest seisukohast vajalik – ei ole võimalik, et püsielupaiga ulatumine kaebaja kinnisasjale (püsielupaiga kogusuurusest, mis on 321,8 ha vaid 1,06 ha ulatuses ehk 0,3%) aitaks kuidagi kaasa kaitse alla võtmise eesmärgile tagada püsiksannika kui liigi soodne seisund. Tegemist ei ole ka Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga, mis seaks kõrgendatud nõuded kaitse alla arvamisele.
4.3.5.T. Hirse 2014 koostatud dokumendist „Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (lisa 6, I kd tl 3853-p; 2014 ekspertiis) ja T. Hirse 2017 koostatud dokumendist „Püsiksannika (Swertia perennis) leviku, seisundi ja kaitstuse ekspertiisi aruanne“ (lisa 7 I kd, tl 54-74; 2017 ekspertiis) nähtuvalt on püsiksannika arvukus Eestis aasta-aastalt järjepidevalt kasvanud. Mõlemad ekspertiisid tehti püsiksannika varem teada olnud ja potentsiaalsetes leiukohtades. Kuna ekspertiisid on läbi viidud samadel aladel, ei saa nõustuda määruse nr 16 seletuskirjas (lk 3 p 2.1.) toodud väitega, et kasvukohtade arvu suurenemine on tingitud ainult paremast uuritusest. 2017 ekspertiis näitab üheselt taimede leviku suurenemist paljudes kasvukohtades.
4.3.6.Seetõttu leiab kaebaja, et vastustajal on võimalik kaitse alla võtta kaebaja kinnisasjale ulatuva püsielupaiga suurune ala (ca 1 ha) mujal püsiksannika kasvukohtades. Punktis 2.4.1. (lk 5) seletuskirjas nenditakse, et püsiksannika kasvukohad asuvad peaaegu kõik mõnes ürgorus või selle nõlva jalamil. 2017 ekspertiisis tuuakse välja, et kokku kasvab Eestis vähemalt 13 455 õitsvat püsiksannika võsu, mis hinnanguliselt võiks tähenda 6700-9000 taime (lk 10). Keskkonnaameti 27.09.2018 kirja kohaselt jääb Veinioja katastriüksusele püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukoht registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune ning millest jääb Veinioja katastriüksusele 0,98 ha. 2017 ekspertiisi kohaselt oli 2014. aastal kasvukohas KLO9321905 - mis ainult osaliselt ulatus Veinioja kinnisasjale - vaid 258 taime (lk 37). Arvestades püsiksannikale sobivaid kasvutingimusi on kaebaja veendunud, et sellise suurusega või taimede arvuga jätkusuutlikku püsiksannika kasvukohta on võimalik leida ka väljaspool tihedalt asustatud ning planeeringutega ulatuslikult kaetud ala.
4.3.7.Kaebaja rõhutab, et isegi kui 2014. aastal Veinioja kinnisasjal püsiksannikat leiti, ei kuulu see praegusel ajal enam püsiksannika esinduslike alade hulka ning ala taastamine ei ole ala asukoha ja iseloomu tõttu (eramaa, kus on ülekaalukas arendus- ja ehitushuvi) otstarbekas.
4.3.8.Määrusega nr 16 seatud piirangud ei ole proportsionaalsed, sest välistavad Veinioja kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise. Kaitse alla võtmise tõttu ei ole võimalik kaebajal Veinioja kinnisasjal DP-d ellu viia. Kaebaja on äriühing, mille tegevuse eesmärk on teenida oma varalt kasumit. Sellel eesmärgil on kaebaja soetanud ka Veinioja kinnisasja. Mistahes muu huvi kaebajal kinnisasja vastu puudub. Kuigi seletuskirja kohaselt on Veinioja kinnisasjale ulatuva püsielupaiga piir kavandatud selliselt, et võimaldada DP kohase hoonestuse rajamist, vähendab kaitse alla arvamine olulises ulatuses kinnisasja sihipärase kasutamise võimalust. Seda eelkõige seetõttu, et välistab DP kohase tee püstitamise.
4.3.9.Kinnisasjale ulatuv püsielupaiga osa kuulub sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi kaitserežiimi kohaselt on alal keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks (määruse nr 16 § 10 p 3). Sihtkaitsevööndisse ulatub DP-ga kavandatud kogujatee (kinnistu idapoolne raudteega paralleelne osa), mis DP kohaselt peab peale valmimist jääma avalikuks kasutamiseks ning mille kaudu pääseb ühtlasi ligi Veinioja kinnistule. Kavandatud tee on näha DP põhijooniselt, mis on kaebuse lisa 8 (I kd, tl 75).
4.3.10.Nimetatud tee rajamine on oluline esiteks seetõttu, et see tagab tulevikus kinnisasjale juurdepääsu Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa (riigitee 2) maanteelt. Juurdepääsuta kinnisasja ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Kui praegu on võimalik kinnisasjalt riigiteele 2 juurde pääseda kinnistu lõunapiiril kulgeva kohaliku Lennu–Vangi tee kaudu, siis see juurdepääs tulevikus riigi poolt suletakse. Transpordiameti 08.04.2021 korralduse nr 1.1-3/21/154 „Projekteerimistingimuste andmine riigitee 2 Tallinn−Tartu−Võru−Luhamaa km 186,9-190,9 asuva VI ehitusala ehitusprojekti koostamiseks“ (lisa 9, I kd tl 76-91; Transpordiameti projekteerimistingimused) lisa 1 p 5.2.3. kohaselt nähakse projekteeritava 2+2 sõidurajaga maanteega (riigitee 2) külgnevatel erakinnistutel ette mahasõitude likvideerimine ning juurdepääsude lahendamine olemasoleva teedevõrgustiku või projekteeritavate kogujateede abil. Punkti 5.2.6. kohaselt projekteeritakse mh riigitee 2 km 188,854 asuva kohaliku Lennu−Vangi tee ristmiku likvideerimine. Kaebaja rõhutab, et Veinioja kinnisasjale rajatav tee peab tagama juurdepääsu kinnisasjale riigitee 2 kaudu pärast Lennu-Vangi tee ja riigitee 2 ristmiku sulgemist. Teiseks on tee püstitamine vajalik avalikes huvides. DP seletuskirja (lisa 10, I kd tl 92-103p; lk 7, p 2.3.) kohaselt jääb positsiooni 3 (kavandatav kogujatee) krunt avalikuks kasutamiseks ja antakse pärast väljakruntimist vastavalt Ülenurme valla ja kinnistu omaniku vahelisele
kokkuleppele üle kohaliku omavalitsuse hallata. See tee on Ülenurme Valla 13.11.2018 kehtestatud Kambja valla üldplaneeringus endise Ülenurme valla territooriumi kohta (Vallaosa üldplaneering kehtestati Kambja Vallavolikogu 13.11.2018 otsusega nr 51 „Kambja valla üldplaneeringu kehtestamine endise Ülenurme valla territooriumi osas". Kättesaadav veebis: https://www.kambja.ee/uldplaneering, üldplaneering) määratud Vahtra tn pikendusena (perspektiivne tee). Seega on DP kohase tee rajamine oluline ja vajalik nii Veinioja kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise huvides kui ka avalikes huvides - tegemist on kogujateega, mille olemasolu on nii DP kui ka üldplaneeringuga ette nähtud.
4.3.11.Määrusega nr 16 seatud piirangud mõjutavad olulisel määral ka Veinioja kinnisasja turuväärtust, kui kaebajal oleks soov kinnisasja võõrandada, sest juurepääsuta kinnistu on väärtusetu.
4.3.12.Vastustaja on antud juhul kitsendusi seades põhjendamatult eelistanud looduskaitselisi huvisid ning jätnud arvestamata nii Veinioja kinnisasja omaniku põhjendatud huviga kasutada oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kui ka läheduses paiknevate kinnisasjade omanike huviga pääseda juurde oma kinnisasjadele. Püsielupaikade kaitsekord ei arvesta üldplaneeringuga, DPga ega ka Transpordiameti ja Kambja Vallavalitsuse projekteerimistingimustega. Kaebaja vaatest lähtuvalt on riik oma erinevate asutuste tegevuse kaudu Veinioja kinnisasja juurdepääsu riigiteele 2 täielikult kinni pannud – ühelt poolt on kehtestatud Transpordiameti projekteerimistingimused, millega suletakse senine juurdepääs riigiteele 2 ning teiselt poolt on kinnisasja püsielupaiga koosseisu arvamise tulemusel keelatud rajada juba varem üldplaneeringuga ja DP-ga ettenähtud uut juurdepääsuteed.
4.4.Vastustaja ei ole välja selgitanud seda, kas tegemist on püsiksannika jätkusuutliku kasvukohaga
4.4.1.Ekspertiisiaktidest ei ole võimalik järeldada, et Veinioja katastriüksusel asuks püsiksannika jätkusuutlik kasvukoht. Püsielupaik on moodustatud tuginedes 2014 ja 2017 ekspertiisides toodule. Mõlemad ekspertiisiaktid käsitlevad ka Veinioja kinnisasja. Keskkonnaameti 27.09.2018 kirja kohaselt jääb Veinioja katastriüksusele püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukoht registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune ning millest jääb Veinioja katastriüksusele 0,98 ha. On selge, et juhul kui mõlemad ekspertiisid käsitlevad ühte ja seda sama ala, tuleks otsustamisel juhinduda eelkõige viimasest, st ajakohasemast ekspertiisiaktist. 2017 ekspertiisist järeldub, et Veinioja kinnisasjal kordusinventuuri ei tehtud. Hoolimata sellest, et ekspert tegi välitöid püsiksannika õitsemise ajal juuli lõpus, augustis ja septembris, ei leidnud ta selles kasvukohas taimi. Kaebaja rõhutab, et viited sellele, et alal olid taimed niidetud, ei saanud käia Veinioja kinnisasja kohta, sest seda maa-ala ei ole olnud vajadust mitte kunagi niita. Seega on õige väide, et 2017 ekspertiisi käigus ei leitud Veinioja kinnisasjal püsiksannikat.
4.4.2.Kuivõrd 2017 püsiksannikat Veiniojale ulatuvas kasvukohas ei leitud, on ka ekspertiisiaktis (lk 37) märgitud leiukoha KLO9321905 kohta tabelis, et ala kohta tehtud järeldused pärinevad aastast 2014. 2014 ekspertiisi (lk 17) kohaselt on aga kasvukohas KLO9321905 püsiksannika seisund halvenev, sest tegemist on tugevalt rikutud veerežiimiga ja hooldatava alaga. Kaebaja on seisukohal, et ekspertiisiaktide põhjal ei ole võimalik järeldada, et püsiksannikat Veinioja kinnisasjal leiduks või et seda leiduks kinnisasjal sellisel määral, et tegemist oleks jätkusuutliku kasvukohaga.
4.4.3.Vastustaja on jätnud õigusvastaselt arvestamata Veinioja kinnisasjal alates 2014. aastast toimunud tegevustega. Veinioja kinnisaja pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim on võrreldes 2014. aastaga oluliselt muutunud. Kaebaja omandas kinnisasja 2015. aastal. Kinnisasjal puudusid looduskaitselised kitsendused ning kaebaja ei olnud teadlik sellest, et I kaitsekategooria taimeliik kinnisasjal kasvab. Aastatel 2014-2015 vedas Nordecon AS kaebajaga kooskõlastatult Veinioja kinnisasjale riigitee 2 läänepoolse ümbersõidu 5. ehitusala lõigu ehituse käigus väljakaevatud ning tee ehitamiseks ebasobivat pinnast (tee ehitamise kaevetööde käigus tekkinud kaevist, mis koosnes peamiselt moreenist ja savist). Selle ehitustegevuse raames veeti Veinioja kinnisasjale katastriüksustelt 94901:007:0686, 94901:007:1758 ja 94901:007:1786 välja kaevatud pinnas. Nordecon AS vedas ja planeeris veetava täitepinnase Veinioja kinnisasjale, peamiselt selle keskossa. Sellele järgneval perioodil on Veinoja kinnisasjal toimunud isetekkeline täitepinnase vedu ja laiali planeerimine, mida kaebajaga ei ole kooskõlastatud ning millest kaebaja ei ole olnud teadlik. Vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata sellega, et täitepinnase Veinioja kinnisasjale laotamise tõttu on pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim käesolevaks ajaks muutunud püsiksannikale sobimatuks. Kuivõrd 2014 ekspertiisist tulenevalt on kasvukoha seisund halvenev ning 2017 ekspertiisi kohaselt ei õnnestunud kordusinventuuri teha, samuti arvestades sellega, et Veinioja kinnisasja pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim on nii DP elluviimise kui ka läheduses asuvate teede ehitustööde tõttu võrreldes 2014. aastaga oluliselt ja pöördumatult muutunud, on äärmiselt kaheldav, et püsiksannikat üleüldse Veinioja kinnisasjal leidub.
4.4.4.Vastustaja on õigusvastaselt jätnud arvestamata sellega, et 2018. aasta aprillis läbiviidud paikvaatluse käigus püsiksannikat kinnisasjalt ei leitud. Keskkonnaamet viis 2018. aasta aprillis läbi Veinioja kinnisasjal paikvaatluse eesmärgiga selgitada välja, kas püsiksannikas kinnisasjal kasvab. Seega on Keskkonnaamet tunnistanud, et 2014 ja 2017 ekspertiisid ei ole piisavad ala kaitse alla arvamiseks. Selle paikvaatluse käigus kinnisasjalt taimi ei leitud. Kuivõrd aprillikuisel kohtumisel taimi ei leitud, otsustas Keskkonnaamet korraldada täiendava paikvaatluse suvel, kui taimed õitsevad. Seda paikvaatlust aga enam läbi ei viidud.
4.4.5.Seega on vastustaja ala kaitse alla arvanud tuginedes andmetele, mis ilmselgelt ei ole kaitse alla võtmise ajal enam asjakohased. Vastustaja ei ole ka kogunud täiendavaid andmeid, mille alusel oleks olnud võimalik teha kaalutletud õiguspärane otsus.
4.4.6.Määruse nr 16 seletuskirjast nähtuvalt (lk 25) toimus 06.11.2018 avalikkusele suunatud kaasamiskoosolek, kuhu kaebajat ei kutsutud. Kaasamiskoosolekul oleks kaebajal olnud võimalus oma täiendavaid selgitusi esitada. Seega on vastustaja rikkunud menetlusreegleid ka seeläbi, et ei ole kaebajat kohaselt menetlusse kaasanud.
4.4.7.Kaebaja on Veinioja kinnisasjal iseseisvalt ja asjatundjaid kaasates korduvalt aastatel 2018-2020 läbi viinud välitöid ja hindamisi eesmärgiga leida püsiksannikat kinnisasjal. Kaebaja ei ole mitte ükski kord kinnisasjal püsiksannikat kasvamas näinud. Alusetu on vastustaja etteheide justkui kaebaja ei oskaks püsiksannikat ära tunda. Kaebaja tunneb väga hästi püsiksannikat ja oskab seda erinevas arengufaasis otsida. Nii on kaebaja näiteks leidnud püsiksannika taimi Biotiigi kinnistu (94901:009:0490) raudteepoolsel küljel ja on neid pildistanud (lisa 13, I kd tl 119). Kaebaja rõhutab, et isegi kui Veinioja kinnisasjal kasvaks mõni üksik taim, ei ole see piisav, et põhjendada kinnisasja püsielupaika arvamist.
4.5.Vastustaja on jätnud Veinioja kinnisasja püsielupaika arvamisel arvestamata oluliste asjaoludega – taimele sobivat kasvukeskkonda arvestades on Veinioja kinnisasja näol tegemist jätkusuutmatu kasvukohaga
4.5.1.Vastustaja ei ole arvestanud Veinioja kinnisasjale kitsenduste seadmisel kinnisasjal olemasoleva olukorraga. Veinioja kinnisasi on tänaseks päevaks kaetud praktiliselt täies ulatuses (kuni põhjapoolse piirikraavini) 2-3 m paksuse mineraalse täitepinnase kihiga. Täitepinnase paksus kogu kinnisasjal (sh alal, mis ulatub püsielupaiga koosseisu) on 2,5-4 m. Seda tõendab aprillis 2021 tehtud Raxoest OÜ Geoteetiliste tööde aruanne (lisa 14, I kd tl 120127; lk 6 põhijoonis). Täitepinnase koormuse all on ca 30 cm paksune turbakiht 2,5-4 m paksuse pinnase kihi surve all kokku surutud, turbakihis olev vesi valgub eesvoolu kraavi ja sealt edasi Porijõkke. Täiepinnaseks olev savi ja moreenpinnas ei lase vett läbi, selle filtratsioonimoodul on ca 0,04-0,1 m/ööpäevas, mistõttu sademete vesi, mis varem imendus pinnasese, valgub pinna kallete suunas kraavidesse. Seega kinnisasjale veetud täitepinnase tõttu on tegemist kogu kinnisasja ulatuses kuiva pinnasega, mitte madalsooga.
4.5.2.Lisaks eeltoodule läbib Veinioja kinnisasja riigitee 2 kuivenduskraav, mille kaudu juhitakse vesi läbi Veinioja kinnisasja Vahtra tn 14 kinnisasja (94901:009:0191) kõrval oleva raudtee truubi kaudu Porijõkke. Kuivenduskraav asub kinnisasja põhjapiiril püsielupaigas. Kuivenduskraavi töös hoidmine tähendab seda, et Veinioja kinnisasja pinnas on kuiv, mitte soine. Kraav on arvestatud eesvooluna maantee uue rekonstrueerimisprojekti lähteülesandes. Transpordiameti projekteerimistingimuste lisa 1 punkti 5.8.3 kohaselt tuleb tagada vete piki- ja põiksuunaline äravool teemaalt. „Vajadusel projekteerida pinnavete ärajuhtimissüsteemide ehitamine, ümberehitamine ja puhastamine (sh vajadusel kraavide eelvoolud, mis asuvad teega piirnevatel katastriüksustel)“. Sama nõue sisaldub ka Kambja Vallavalitsuse projekteerimistingimuste lisa 1 punktis 5.7.2.
4.5.3.Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et isegi kui 10 aastat tagasi võis olla tegemist niiske pinnasega, millel püsiksannikas võis kasvada, on erinevate kinnisasja mõjutavate protsesside tulemusena kinnisasja pinnase omadused ja hüdroloogiline režiim tänaseks pöördumatult muutunud. Tegemist on kuiva ning arendustegevusest oluliselt mõjutatud alaga, mis ei ole püsiksannikale sobiv kasvukeskkond. Kaebaja leiab, et pinnase ja veerežiimi pöördumatu muutumise tõttu ei sobi ala liigi kaitseks ka puhveralana.
4.6.Kaebaja toob veel välja, et 09.08.2021 teostas Veinioja kinnistul taimestiku inventuuri Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna teadur, PhD Rein Kalamees. Püsiksannika inventuur viidi läbi püsiksannika õitsemise ajal augusti algul, mis on kõige parem aeg taime leidmiseks. Ka T. Hirse 2017 koostatud püsiksannika ekspertiis (14.04.2021) on erinevates püsiksannika kasvukohtades läbi viidud perioodil juuli-september. Inventuuri tulemusel koostatud eksperthinnang tõendab kaebaja väidet, et püsiksannikas Veinioja kinnisasjal ei kasva (24.01.2022 vastuse lisa 1, III kd, tl 11-14). Eksperthinnangu kohaselt hõlmas inventuuri ala täielikult püsiksannika leiukoha KLO9321905 Veinioja kinnistuga kattuva ala, mis on samas ulatuses hõlmatud ka püsiksannika ReolaÜlenurme püsielupaiga koosseisu. Inventuuri käigus kaitstavaid taimeliike (sh püsiksannikat) ei leitud. Lisaks sellele tuvastati inventuuri käigus, et liigile sobilik kasvukoht ja kooslus on hävinud, sest kasvukeskkond on muutunud palju-palju kuivemaks ja niiskuslembesele püsiksannikale kõlbmatuks.
4.7.Vastustaja viitab oma vastuses asjaolule, et kuna veerežiimist põhjustatud muutused on pikaajalise viibega, ei ole sookooslustes kasvavate liikide iga-aastane inventeerimine põhjendatud, mistõttu olid 2014. aasta ekspertiisi andmed 2021. aastal ajakohased. Selle väite kontekstis rõhutab kaebaja esiteks seda, et Veinioja kinnisasjal puudub sookooslus, mistõttu oleks pidanud vastustaja lisaks 2014. aasta andmetele teostama Veinioja kinnisasjal eraldi inventuuri ka püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluse ajal. Seda ka põhjusel, et kinnisasja
omanik esitas kaitse alla võtmise menetluse käigus põhjendatud vastuväite püsiksannika kasvamisele tema kinnisasjal. Teiseks saab aga vastustaja väitest, et püsiksannika kasvamist puudutavad muutused on pikaajalise viibega, Rein Kalamehe 09.08.2021 tehtud inventuuri kontekstis järeldada, et püsiksannikas ei saanud kasvada Veinioja kinnisasjal ka 09.03.2021, mil määrusega nr 16 püsielupaik moodustati.
4.8.Kaebaja jääb selle juurde, et Veinioja kinnisasja püsielupaiga koosseisu arvamine ei ole proportsionaalne meede püsiksannika kui liigi säilimise tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus (lahend 3-15-867 p 15) ja Tallinna Halduskohus (lahend 3-15-888, p 7) on rõhutanud, et alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine sõltub looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa, kuid riigil on õigus ja ka kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus konkreetsel alal on õigustatud või mitte. Kui riik leiab, et ala hoidmine kaitse all ei ole enam põhjendatud, tuleb ala piirangutest vabastada. Kui kinnisasja omanik esitab vastuväiteid (nagu seda tegi kaebaja), siis on riik kohustatud tavapärasest põhjalikumalt piirangute proportsionaalsust hindama. Hindamist tuleb teostada üksikjuhtumi põhiselt, arvestades konkreetsete õiguslike ja faktiliste asjaoludega, sh kehtivate õigusaktidega.
4.9.Kaebaja nõustub sellega, et isegi kinnisasja omaniku poolt vastuväidete esitamisel, on teatud juhtudel põhjendatud tuginemine varasematele eksperthinnangutele. Seda aga vaid juhul, kui ei esine kaalukaid argumente selle kohta, et eksperthinnangud ei pruugi olla konkreetse kinnisasja osas kaitse alla võtmise ajal enam ajakohased. Antud juhul on kaebaja veenvalt tõendanud seda, et püsiksannikas Veinioja kinnistul enam ei kasva. Vastustaja väited kohtumenetluses tuginevad vananenud andmetele ning on oletuslikud. Ka püsielupaiga moodustamise ajal Keskkonnaameti poolt vajalikuks peetud taimede loendamise tegemata jätmist põhjendab vastustaja kohtumenetluses sellega, et taimedel polnud eeldatavasti võimalik sel aastal tärgata, sest kasvukoht oli raidmete all.
4.10.Kaebaja on välja toonud, et 24.04.2018 toimus Veinioja kinnisasjal paikvaatlus seoses püsiksannika püsielupaiga moodustamise kavatsusega Keskkonnaameti esindajate ja kaebaja osalusel. Kokkuvõtva e-maili kohtumise tulemustest saatis Keskkonnaameti esindaja kaebajale järgmisel päeval (lisa 1, I kd, tl 8-9). Selles kirjas peab Keskkonnaamet vajalikuks Veinioja kinnisasjal taimede loendamist suvel ja ei viita sellele, et enne paikvaatluse tegemist on vajalik raidmed eemaldada. Keskkonnaameti esindaja kirjutab: „Panin kalendrisse augustisse kirja paikvaatluse, millest eile rääkisime. Praegu on keeruline arvata, milline augusti nädal selleks kõige paremini sobib. Eelkõige on tarvis, et püsiksannikas oleks paikvaatluse ajaks läinud õitsema. Õitsemise algusaeg sõltub aga suve ilmastikust. Annan Teile teada, kui sobiv aeg lähenemas, et saaksime seejärel täpsemalt aja kokku leppida“.
4.11.Ka vastustaja poolt tõendina esitatud fotod Veinioja kinnisasjast ei tõenda seda, et kinnisasi oli „mattunud raidmete alla“. Kinnisasjal tõesti võis 2018. aasta kevadel leida hooldustöödest koristamata raidmeid, kuid kaebaja ei ole nõus vastustaja kohtumenetluses esitatud väidetega, justkui oleks olnud raidmeid sedavõrd ulatuslikult, et need oleksid takistanud 2018. aasta suvel kogu püsielupaigas (0,98 ha) taimede tärkamist ja paikvaatluse läbiviimist. Kaebaja tegi samuti pilte 24.04.2018 toimunud paikvaatlusest ning piltidelt on näha, et kinnisasi ei olnud ulatuslikult kaetud raidmetega nii nagu vastustaja püüab muljet jätta (24.01.2022 vastuse lisa 2, III kd, tl 15-18). Lisaks oli kaebaja kevadel kinnisasjal paiknenud raidmed juunikuu alguseks kinnisasjalt ära vedanud.
4.12.Vastustaja vastusest nähtuvalt käis Keskkonnaameti esindaja 09.08.2018 Vahtra 14 kinnistul püsiksannika taimi lugemas. Leiukoht KL09321905 suurusega 1,79ha hõlmab Veinoja kinnistust 0,98ha ja 0,81ha Vahtra 14 kinnistust. Kahe kinnistu vahel on looduses
selgelt eristatav sirge piirikraav, mis kulgeb piki kinnistute vahelist piiri. On arusaamatu et vaatluse ajal jäeti osa leiukohast KL09321905 kontrollimata, tuues ettekäändeks 24.04.2018 toimunud paikvaatluse ajal teemaks tõusetunud raidmed Veinioja kinnistul, mis olid kaebaja poolt juuni alguseks ära koristatud. Kaebaja arvates, ei saa välistada seda, et Keskkonnaameti esindaja siiski kontrollis leiukohta KL09321905, aga kuna Veinioja kinnistult püsiksannikat ei leitud, siis toob vastustaja ettekäändeks kevadel kinnisasjal olnud raidmed.
4.13.Samuti on kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et kinnisasja pinnase veerežiimi tõttu ei ole tegemist püsiksannika jätkusuutliku kasvukohaga, mistõttu ei ole kaitse alla võtmine õigustatud ka seetõttu, et liik võiks kinnisasjale tulevikus levima hakata. Vastustaja enda esitatud ortofotod (vastustaja vastuse lisa 10 I kd, tl 216-218p) ja Veinioja kinnistu plaan (kuhu on märgitud pinnasega täidetud ala 19.05.202 seisuga; vastustaja vastuse lisa 20, II kd tl 37), näitavad ilmekalt pinnase veerežiimi muutumist aastate lõikes järjest kuivemaks.
4.14.Vastustaja viitab oma vastuses mitmes kohas eksitavalt sellele, justkui hõlmaks Veinioja kinnisasjale ulatuv püsiksannika leiukoht vaid Veinioja kinnisasja. Oluline on siiski silmas pidada, et keskkonnaregistrisse kantud püsiksannika leiukoht KLO9321905 hõlmab ainult osaliselt Veinioja kinnisasjaga kattuvat ala. Seega kui vastustaja väidab, et leiukohas kasvas 2014. aastal 258 isendit, siis see väide hõlmab kogu leiukohta KLO9321905, mitte ainult Veinioja kinnisasja. Nagu kaebaja 14.04.2021 esitatud kaebuses kirjutas, hõlmab leiukoht KLO9321905 1,79 ha suuruse ala, millest Veinioja katastriüksusele ulatub 0,98 ha. Punktis
3.12.toob vastustaja välja, et 2017. aastal (st neli aastat enne püsielupaiga moodustamist) võis oletuslikult kasvada Veinioja kinnisasjal (ainult) 20 taime.
4.15.Asjakohatu, solvav ja ähvardav on vastutaja p 3.43 toodud väide: „Isegi juhul kui püsiksannikat Veinioja kinnistul tänasel päeval ei leidu, on selge, et kasvukoht on hävitatud ebaseadusliku tegevuse tagajärjel ja see tuleb taastada.“ Kaebaja kordab, et sai sellest teada, et Veinioja kinnisasjal on püsiksannika kasvukoht alles 2018. aastal Keskkonnaameti edastatud kirjadest. Kinnisasja omandamise dokumentides viidet I kaitsekategooria taimeliigile ei olnud (24.01.2022 vastuse lisa 3, III kd, tl 19-23). Kaebaja ei ole kunagi andnud juhiseid pinnase laotamiseks püsiksannika kasvukohta. Pinnase laotamine mujal kui I kategooria kaitsealuse liigi kasvukohas ei ole keelatud. Kaebaja ei ole olnud teadlik 2015. aastale järgnevatel perioodidel täitepinnase veost Veinioja kinnisasjale. Tegemist on siiski maatulundusmaaga, mitte kaebaja elukohaga, mistõttu ei saa eeldada seda, et kaebaja oleks igapäevaselt kinnisasja olukorraga kursis. Kaebajat ei ole looduskaitseseaduse rikkumises süüdi mõistetud. Samuti ei ole tema suhtes viidud läbi menetlust keskkonnavastutuse seaduse alusel. Kaebajale teadaolevalt võimaldab vaid keskkonnavastutuse seadus kaitsealuse taimeliigi kasvukoha taastamist teha kohustuslikuks. Seda aga ainult kahju tekitajale, mida kaebaja antud juhul ei ole. PS §-ga 32 on ilmselges vastuolus olukord, kus looduskaitseliselt väärtusetu ala võetakse kaitse alla eesmärgiga istutada sinna I kaitsekategooria taimeliike.
4.16.Kaebaja rõhutab, et kasvukoha jätkusuutlikkuse hindamisel on oluline arvestada lisaks juba olemasolevale pinnase niiskusrežiimile ka kasvukohta tulevikus vältimatult mõjutavate tingimustega. Nii kehtib Veinioja kinnisasjal detailplaneering ala hoonestamiseks. Kaitsekord ei keela kaebajal detailplaneeringut kinnistul osaliselt realiseerida. See tegevus aga soodustab omakorda juba olemasoleva olukorra säilimist, sest hooneid ei saa rajada niiskele pinnasele.
4.17.Ala kuivendamist soodustab ka asjaolu, et läheduses olevate riigi ja kohalike teede ohutuse ja säilimise tagamiseks on kohustuslik rajada kuivendussüsteeme, mis tagavad vee äravoolu teemaalt. Vastustaja rõhutab ka ise oma vastuses, et arvestada tuleb sellega, et kuivendamise mõju ei ole ainult lokaalne. Vastustaja nendib, et loodusliku veerežiimiga aladel on püsiksannika kasvukoha veerežiimi muutuste suhtes tundlik ala minimaalselt 50 m. Arvestades Veinioja kinnistu suurust ongi umbes selline vahemaa püsiksannika väidetava kasvukoha ning
detailplaneeringukohase hoonestuse vahel. Lisaks väidab vastustaja, et uute teekraavide rajamisel on täiendav oluline negatiivne mõju raudtee ääres veel säilinud püsiksannika leiukohale ning on väga tõenäoline, et kraavidest tingitud pinnase mineraliseerumise tõttu hävineb kasvukoht seal täielikult.
4.18.Kaebaja nõustub vastustaja väitega, et ka kehtestatud planeeringulahendused võivad avalike huvide tõttu muutmist vajada. Siiski peavad sellised avalikud huvid kaaluma üles kinnistu omaniku huvi planeeringulahendust ellu viia. Antud juhul peab kaebaja ala kaitse alla arvamise tõttu taluma olulisi piiranguid oma kinnisasja kasutamisel. Detailplaneeringuga on alal lubatud büroo- ja administratiivhoonete, kaubandus ja teenindushoonete ning neid teenindavate hoonete ja rajatiste rajamine. Kaitse alla arvamise tõttu peab kinnistu omanik tegema kulutusi, et detailplaneeringuga paika pandud lahendust muuta. Eelkõige ei ole kaebajal võimalik rajada teed detailplaneeringuga kavandatud asukohta. Arvestades kavandatud tee paiknemist hoonete suhtes, võib see asjaolu kaasa tuua detailplaneeringu suuremas ulatuses muutmise vajaduse. Kaebaja peab samuti ala kaitse alla arvamise tõttu säilitama planeeritud ala osaliselt looduslikus seisundis ega tohi luua sinna kultuurmaastikku. See aga tähapäevaste esteetiliste arusaamade kohaselt siiski kahjustab hoonestusala atraktiivsust, sest jätab mulje justkui oleks kinnistu hooldamata. Kaebaja sundimiseks juba tehtud plaane muutma peavad riigil olema kaalukad argumendid, mida aga käesoleval ajal kaebaja veendumuse kohaselt vastustaja poolt esitatud ei ole.
4.19.Kuivõrd kaebaja on tõendanud seda, et püsiksannikas kinnisasjal ei kasva, siis ei ole põhjust ala kaitse alt välja arvamisel rakendada ka isendi kaitse režiimi nii nagu ekslikult väidab vastustaja. Seega oleks võimalik ala kaitse alt välja arvamisel kaebajal detailplaneeringut realiseerida kavandatud mahus.
4.20.Kaebaja menetluskulud antud asjas on 2625 eurot ja kohtuistungil osalemise kulu 630 eurot so kokku 3255 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd tl 5769 ja 89-92).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Vastustaja märgib, et I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitsekaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. LKS § 4 lg 5 p 2 toodud definitsiooni kohaselt on püsielupaik väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht. Seega tuleb kaitsta kõiki I kaitsekategooria liikide elupaiku ja kasvukohti. Senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ja mis on eeldatavasti jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis-ja hooldamistööde järel.
5.2.Veinioja kinnistu arvamist püsielupaika ja 2014. tehtud inventuuri asjakohasust on selgitatud Veinioja kinnistu omanikule saadetud 27.09.2018 kirjas nr 16/18/11011-6 (lisa 1, I kd tl 150-153).
5.3.Püsiksannika leiukoht oli teada juba 2010. aastast ja 2012. aastal saatis Keskkonnaamet selle kohta teate ka Veinioja kinnistu eelmisele omanikule. Kuigi Veinioja kinnistu ei olnud arvatud veel püsielupaika, kehtis seal LKS§ 55 tulenev isendikaitse, mistõttu ei saa väita, et Veinioja kinnistul enne selle omandamist keskkonnakaitselisi piiranguid ei olnud. 21.07.2010 tehti püsiksannika leiukoha KLO9321905 kohta esimene kanne keskkonnaregistrisse. Leiukohta vaatlesid botaanikud Ott Luuk ja Peedu Saar. Leiukohast leiti 70 püsiksannika taime, neist umbes 30 olid generatiivsed (õitsvad) ja 40 vegetatiivsed taimed.
19.10.2012 tehti teine leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatlesid botaanikud Ülle Jõgar ja Kai Rünk. Leiukoha seisundiks hinnati „halb“. Leiukohast loendati 12 generatiivset isendit ja kaitsetegevuseks märgiti „niitmine“. Püsiksannika parim vaatlusaeg on õitsemise ajal juulist septembrini, seega ei ole 19.10.2012 vaatlus tehtud sobivaimal ajal. Seisundi hindamist see ei mõjuta, sest peamised tegurid nagu veerežiimi muudatustest tingitud võsastumist jms on võimalik hinnata kogu lumevabal ajal. See tähendab, et tõenäoliselt võis osa taimi jääda vaatlusel märkamata ja püsiksannika isendeid oli tegelikult loendatust rohkem. 05.11.2012 saadeti Veinioja kinnistu toonasele omanikule Urmas Pärnamaale kaitsekohustuse teatis kirjaga nr JT 15-8/12/27500 (lisa 2, I kd tl 154-155). Kirjakättesaamist ka kinnitati (lisa 3, I kd tl 156).
5.4.20.04.2014 toimus kolmas leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatles töö „Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate püsielupaikade ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (lisa 4, I kd tl 157-170p) raames liigiekspert Toomas Hirse, kes loetles alalt 258 õitsvat püsiksannikavõsu, millele lisanduvad raskesti leitavad vegetatiivsed võsud. Ekspertiisist sai selgeks, et vaid 16% Eestis püsiksannika leiukohtadest oli väga heas või heas seisundis, 12% leiukohtade seisund oli rahuldav ning 72% püsiksannika leiukohtade seisund halvenev või väga halb, seal juures väga halvas seisundis leiukohtade osakaal oli 34%. Reola-Ülenurme püsielupaigas asuvate leiukohtade osakaal kogu Eesti asurkonnast moodustas siis 8%.Siis veel projekteeritava püsielupaiga kolmele lahustükile jäi viis püsiksannika leiukohta. Ala seisund hinnati halvenevaks. Veinioja kinnistul asuv leiukoht oli generatiivsete isendite arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum. Seal asus 3,6% kogu liigi asurkonnast. Teistes leiukohtades oli õitsvaid püsiksannika võsusid vastavalt: KLO9321904 alal 118 võsu, KLO9321903 alal 76 võsu, KLO9321906 alal 69 võsu, KLO9322865 alal 62 võsu. Palju taimi leidus raudteeäärsel alal, mida osaliselt oli niidetud. Arvukus sõltub ka sellest, kui suur hulk taimi on eelnevalt niitmisega halvasti tuvastavaks muutunud. 20.04.2014. aasta ekspertiisi lk 9 on öeldud: „Ala on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel, kuid ka ilmselt allikalise ala kuivendamiseks. Raudteeäärne niitmine ja ülesõidu kohale nähtavuse tagamine on hoidnud ala avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega pärsitakse mingi hulga taimede õitsemist on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks.“ Kokkuvõtvalt jõuti ekspertiisis järelduseni, et kuigi ala allikalist veerežiimi on rikutud, moodustab sealne püsiksannika kasvuala kogu Eesti asurkonnas arvestatava osa ning on vajaliku hoolduse olemasolul jätkusuutlik, mistõttu tuleb selle kaitseks moodustada püsielupaik.
5.5.19.03.2015 omandas Veinioja kinnistu Salesleader OÜ.
5.6.26.08.2017 toimus neljas püsiksannika leiukoha vaatlus. Leiukohta vaatles töö „Püsiksannika (Swertia perennis) leviku, seisundi ja kaitstuse ekspertiisi aruanne“ (lisa 5, I kd tl 171-191) käigus liigiekspert Toomas Hirse. Keskkonnaregistrisse on tehtud märkus, et sel ajal püsiksannika arvukust hinnata ei saanud, sest leiukohas oli niidetud. 2014. aasta andmetele tuginedes saab öelda, et püsiksannika leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla vähemalt 30 taime (see tähendab 64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast. 2017. aasta ekspertiisi peatükis 1 on märgitud: „Reola-Ülenurme raudtee ületuskoha ümbruses asuvates leiukohtades ei õnnestunud kordusinventuuri teha. Kui alguses polnud taimed veel piisavalt sirgunud, siis hiljem oli kahjuks alal taimed niidetud. Küll saab 2014. aasta andmetele tuginedes öelda, et leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla vähemalt 30 taime (64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast (KLO9321905).“
5.7.11.04.2018 saatis Keskkonnaamet kaebajale kirja (lisa 6, I kd 192), milles juhtis tähelepanu püsiksannika kasvukohale, seda kahjustavatele tegevustele, sh vajadusele täitmistööd lõpetada, teavitati püsielupaikade projekteerimisest ja kutsuti maaomanikku kokkusaamisele asjaolude arutamiseks. Keskkonnaameti liigikaitse büroo peaspetsialist Iti Jürjendal ja liigikaitsebüroo juhataja Marju Erit kohtusid kaebajaga Veinioja kinnistul 26.04.2018. Kohtumisel juhiti
kaebaja tähelepanu vajadusele eemaldada püsiksannika leiukohas asuvad ja tärkavaid taimi varjutavad raidmed ning lepiti kokku, et suvel kohtutakse taimede näitamiseks uuesti, mis allpool nimetatud põhjustel ära jäi.
5.8.2017. aastal tehtud püsiksannika leiukoha vaatlusel on ekspert Toomas Hirse leidnud, et pinnastööde tõttu hävinud taimede arvukust saab mõõta tuginedes 2014. aastal toimunud vaatlusel kogutud andmetele. Kuigi vähemalt 30 taime jäi pinnastööde tõttu pinnase alla, oli valdav osa püsiksannika leiukohast säilinud. Kui 2014. aastal oli püsiksannika leiukoha Veinioja maaüksusele jääv osa 1,2 ha, siis oli sellest 2017. aasta vaatluse ajaks pinnasetööde tõttu säilinud 0,98ha (53 õitsvat võsu ehk vähemalt 20 taime). Seega oli 2017. aastal tehtud vaatluste põhjal säilinud vähemalt 82% 2014. aastal Veinioja maaüksusel registreeritud püsiksannika leiukohast. Tulenevalt LKS § 48 lõikest 1 oli põhjendatud allesjäänud leiukoha maksimaalne kaitse, sh vajalike hooldustööde (puittaimestiku eemaldamine ja niitmine) abil säilinud leiukoha seisundi parandamine.
5.9.07.05.2018 saadeti kinnistu omanikule kaitsekohustuse teatis numbriga 7-12/18/7004 (lisa 7, I kd tl 195-198), sest võrreldes 2012. aastal Veinioja kinnistu eelmisele omanikule saadetud teatises esitatud kaardile olid püsiksannika kasvuala piirid pinnase alla matmise tõttu muutunud. 29.06.2018 kirjaga nr 7-16/18/11011 (lisa 8, I 199-211p) teavitati kaebajat ReolaÜlenurme püsielupaiga moodustamise kavatsusest. 23.07.2018 esitas kaebaja Keskkonnaametile oma vastulause (lisa 9, I kd tl 212-215), millele Keskkonnaamet vastas 27.09.2018 kirjaga nr 7-16/18/11011-6. Vastuse Lisas 10 (I kd tl 216-218p) on esitatud fotod 05.04.2018, 11.04.2018 ja 10.07.2018 Reola-Ülenurme püsielupaigas toimunud paikvaatlustest, sh Veinioja maaüksusel püsiksannika kasvukohas tuvastatud raidmetest. Kaebuses esitatud seisukoht, justkui Keskkonnaamet oleks paikvaatluse 2018. aastal teadmata põhjustel ära jätnud, on moonutatud ja eksitav. Paikvaatlus ei toimunud, kuna Veinioja kinnistul oli püsiksannika kasvukoht mattunud eemaldamata raidmete alla, mistõttu taimedel polnud eeldatavasti võimalik sel aastal tärgata ja neid polnud võimalik ka maaomanikule näidata.
5.10.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 alusel on küll igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, kuid PS § 32 annab ka aluse omandiõiguse piiramiseks seaduse alusel ja üldistes huvides. Põhiõiguste piiramist õigustab iga PS-ga kooskõlas olev eesmärk, sealhulgas keskkonnakaitseline avalik huvi. Eelnevast tulenevalt on selge, et kaebaja kinnistul asuv püsiksannika kasvukoht oli jätkusuutlik, püsielupaika arvamine oli vastustajapoolt ainuõige viis püsiksannika leiukohtade kaitsmiseks ja alale seatud piirangud on kooskõlas LKS ja PS-ga. Püsiksannika püsielupaiga moodustamine oli proportsionaalne, vajalik ja otstarbekas.
5.11.Kaitse-eeskirja seletuskirja (lisa 11, I kd tl 219-235) punktis 2.4.1. on toodud püsielupaikade kogupindala 316,3 ha. Vastustaja soovib rõhutada, et Veinioja kinnistul asuva püsiksannika püsielupaiga suuruse osakaalu kõrvutamine kõigi püsiksannika püsielupaikade kogupindalaga ei anna sisulist infot. Oluline on Veinioja kinnistule jääva püsielupaiga osakaal võrreldes kogu Reola-Ülenurme püsielupaigaga. Veinioja kinnistule ulatuv püsielupaiga osa moodustab ligi 10% (täpsemalt 9,1%, kogu püsielupaik 11,6 ha) kogu Reola-Ülenurme püsielupaigast. Sealjuures on veel olulisem asjaolu, et Veinioja kinnistul asuvasse püsielupaika ulatuv püsiksannika leiukoht oli 2014. aasta inventuuri alusel Reola-Ülenurme püsielupaigas asuvast viiest leiukohast õitsvate võsude arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum. Lisas 12 (I kd, tl 236) on toodud ülevaade kõigist püsiksannika püsielupaikadest, et näitlikustada püsiksannika püsielupaikade pindalalist jaotumist. Kaebaja märgib õigesti, et tegemist ei ole Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga, kuid sellegi poolest on Eestil püsiksannika kaitsmisel arvestatav rahvusvaheline vastutus. Püsiksannika (Swertia perennis) kaitsetegevuskava eelnõu (lisa 13, I kd tl 237-270) lk 7 on öeldud: „Eestis
kasvab liik Euroopa areaali põhjapiiril või põhjapiiri lähedal (andmed leviku kohta Venemaa euroopa osast on mõneti vastukäivad). Põhjamaades (Soome, Rootsi, Norra) püsiksannikat ei kasva, Lätis ja Leedus on liik väga haruldane. Mujal Euroopas leidub teda kohati vaid mägedes ja tasandike märgaladel.“ Seega, kuivõrd lähikonnas ja suuremas osas Euroopas liigi arvukus kahaneb, on Eestil piirkondlikul tasemel oluline vastutus püsiksannika kaitsmisel.
5.12.Ekspertiisid viidi valdavas ulatuses läbi erinevatel aladel. Seega ei ole nende kahe inventuuri põhjal võimalik liigi seisundist objektiivseid järeldusi teha. Püsiksannika asurkonna suuruse trendi on võimalik usaldusväärselt hinnata vaid pikaajaliselt toimunud vaatluste järel, võttes sealjuures arvesse ka kasvukohtade seisundit. Sellest on lähtutud ka liigi ohustatuse hindamisel 2017. aastal (lisa 14, II kd tl 1-5), mille kohaselt on püsiksannika asurkonna suuruse trend vähenev. Püsiksannika viimase hindamise järgi on liik ohualtis (vulnerable) seisundis. Ohualtil liigil on definitsiooni järgi piirkonnas suur oht välja surra. Varasemalt on liigi kohta andmeid kogutud sporaadiliselt. Esimesed põhjalikud ja laiaulatuslikud inventuurid, milles just püsiksannikale keskenduti, on tehtud liigieksperdi T. Hirse poolt 2014. ja 2017. aastal. Seega on igati põhjendatud kaitse-eeskirja seletuskirjas toodud väide, et suurem leiukohtade arv on tingitud paremast uuritusest. Sama on öeldud ka püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõu lk 8 ja 13.
5.13.Püsiksannika arvukusest olulisem näitaja on tema kasvukohtade seisund. 2017. aasta ekspertiisi järgi on vaid ligikaudu 20% püsiksannika kasvukohtadest väga heas seisundis ning lausa 80% rahuldavas kuni väga halvas seisus. Püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõus on järeldatud, et liik peab leiukoha tingimuste halvenemisele võrdlemisi hästi vastu, kuid pole põhjust kahelda, et tingimuste jätkuval halvenemisel püsiksannikas kaob.
5.14.2017. aasta ekspertiisi peatükis 2.4 on märgitud, et: „Kui leiukoha mõistet keskkonnaregistri tähenduses laiendada, siis maastikus seotud või kunagi varasemalt seotud olnud leiukohtade koond peaks moodustama vähemalt 1% kogu liigi leiukohtade pindalast või arvukusest, et oleks pelgalt statistiliselt põhjendatud püsielupaiga moodustamine. Ülejäänud juhtudel tulekski hoolikalt kaaluda esinevaid leiukohaga seotud aspekte ja võimalusi.“ Lähestikku paiknevaid leiukohti tuleb käsitleda koos ühe piirkondliku asurkonnana.
5.15.Jaan Liira on Keskkonnaagentuuri tellitud töö „Kvantitatiivse (liigi) seiremetoodika baaskriteeriumite määratlemine“ (2017; lisa 15, II kd tl 6-23p) lk-l3 rõhutanud, et liigikaitses tuleb arvestada maastikulise seostatusega ja seega tagada üksikleiukohtade toimimine metapopulatsioonidena, mille piires toimub või võiks toimuda geneetilise materjali vahetus leiukohtade vahel. Meta-populatsiooni ehk kasvukohana käsitletakse sarnases biotoobis lähestikku paiknevaid liigi osapopulatsioone, mis on omavahel ökoloogilises ühenduses hetkel või on moodustanud ühtse populatsiooni lähiminevikus.
5.16.Reola-Ülenurme püsielupaik hõlmab samuti üht meta-populatsiooni. Sinna jääb viis püsiksannika leiukohta. Veinioja kinnistul paiknev leiukoht oli neist 2014. aasta inventuuri kohaselt õitsvate võsude arvu poolest ülekaalukalt kõige esinduslikum –258 isendit. Teistes leiukohtades oli õistvaid võsusid vastavalt: KLO9321904 võsusid 118, KLO9321903 võsusid 76, KLO9321906 võsusid 69, KLO9322865 võsusid 62. Hulgaliselt leidus püsiksannikat raudteeäärsel alal, mida oli osaliselt niidetud. Seega sõltub arvukus ka sellest, kui suur hulk on eelnevalt niitmisega halvasti tuvastatavaks muutunud. 2014. aasta ekspertiisi lk 9 on märgitud: „ala (kogu PEP) on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel, kuid ka ilmselt allikalise ala kuivendamiseks. Raudteeäärne niitmine ja ülesõidu kohale nähtavuse tagamine on hoidnud ala avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega pärsitakse mingi hulga taimede õitsemist on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks.“ Sarnase seisukoha andis kaebajale ka Keskkonnaamet oma 27.09.2018 kirjas nr 7-16/18/110116, kus selgitas, et: „T. Hirse 2014. a koostatud ekspertiisi joonisest 1 (lk 4) nähtub, et 2014. a moodustas Reola-Ülenurme püsiksannika kasvukohta jäävas viies püsiksannika leiukohas
loendatud õitsvate võsude arv kokku 8% püsiksannika koguarvust Eestis. T. Hirse 2017. a koostatud ekspertiisi käigus läbi viidud inventuuride tõttu suurenes teadaolevate püsiksannika leiukohtade ja seega ka loendatud õitsvate võsude arv, kuid sellele vaatamata moodustab vastavalt 2017. a ekspertiisi lisas 1 esitatud koondtabelis toodule püsiksannika võsude arv kavandatavas Reola-Ülenurme püsiksannika PEP-s kokku 4,4% püsiksannika koguarvukusest Eestis. Lisame, et osaliselt Veinioja katastriüksusele jäävas leiukohas KLO9321905 moodustab püsiksannika arvukus isegi peale täitepinnasega hävitatud 64 võsu mahaarvamist 1,4 % püsiksannika õitsvate võsude koguarvust Eestis.“
5.17.Kaebaja poolt viidatud Veinioja kinnistu suhtes kehtiv detailplaneering võib olla kehtiv, kuid õigusruum ja keskkond on pidevas muutumises. Seetõttu muutuvad ka avalikud huvid ning ajapikku võivad realiseerimata planeerimislahendused kaotada omadused algsel kujul elluviimiseks. Mida rohkem aega möödub detailplaneeringu kehtestamisest, seda enam kahaneb ka kinnistuomaniku õiguspärane ootus, et detailplaneeringut õnnestub muutmata kujul realiseerida. Vastustaja rõhutab, et kaitse-eeskiri ei välista tee ehitamist. Ülenurme vallavolikogu 24.04.2020 otsusega nr 13 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneeringus ette nähtud alale teed rajada ei saa, kuna see on planeeritud läbi püsiksannika kasvukoha, kuid Veinioja kinnistu omanikul on alati olnud võimalus konsulteerida Keskkonnaametiga ning otsida tee ehitamiseks alternatiivseid lahendusi. Kõnealune detailplaneeringus käsitletud ja Kambja valla üldplaneeringuga kavandatud perspektiivne tee läbib Reola-Ülenurme püsielupaika ja kahte püsiksannika leiukohta. Leiukohtadest üks (KLO9321905) on osaliselt maetud täitepinnase alla ning umbes 0,8 ha ulatuses (valdavalt Vahtra tn 14 ja Tartu-Petseri 7,8-11,8 km maaüksustele jäävas osas) veel säilinud. Teine, umbes 0,6 ha suurune leiukoht (KLO9321903) paikneb valdavas ulatuses Vahtra tn 14 maaüksusel ja väiksel osal ka Tartu-Petseri 7,8-11,8 km maaüksusel. Sealjuures pole mingit põhjust kahelda leiukoha KLO9321903 jätkusuutlikkuses. Seda on vaadeldud alates leidmisest 2010. aastal aastate jooksul korduvalt ja alati loendatud paarkümmend taime. Viimane vaatlus oli 09.08.2018, kui botaanikud Toomas Hirse ja Iti Jürjendal loendasid seal 34 õitsvat püsiksannika võsu. Keskkonnaregistris on vaatluse kohta märgitud: „34 püsiksannika õitsvat võsu. Tõenäoliselt põua tõttu õitsemine vähene, kuid veg. taimi nende raske märgatavuse tõttu ei loendatud. Leiukoha seisund võsa tõttu endiselt rahuldav. Vajalik võsatõrje, raidmed alalt kokku korjata.“ Planeeritava tee rajamisel hävinevad tee alla jäävad püsiksannika taimed ning teekraavidega halvenevad veerežiimi muutuste tõttu oluliselt ulatuslikult ka allesjäänud püsiksannikate kasvukoha tingimused, mistõttu suure tõenäosusega ka need taimed lähitulevikus hääbuvad. Muuhulgas ei oleks võimalik Vahtra tn 14 kinnistule teed rajada LKS § 55 lõikest 7 tulenevast isendikaitsest lähtuvalt ka siis, kui alal püsielupaika ei oleks. I kaitsekategooria taime püsiksannika kaitse vajadus kaalub üles omaniku huvi ehitada tee püsiksannika kasvukohta. Püsielupaika on kaasatud ka kasvukohtade kaitseks vajalik puhverala, kus liigi isendeid ei kasva ning kuhu on võimalik kooskõlas kaitse-eeskirjaga püsielupaiga valitsejal kaaluda tee ehitamise võimaldamist tingimusel, mis piirnevaid püsiksannika kasvukohti ei kahjustaks. Kehtiva detailplaneeringu järgi on kavandatud mõlemale poole tee serva kraavid. Vastustaja juhib tähelepanu, et kuivendamine on üks peamisi püsiksannika kasvukohti ohustavaid tegureid. Kuivendamine on liigi kaitse tegevuskava eelnõus märgitud kui suure tähtsusega ohutegur, mis võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam kui 20% ulatuses. Kuivendamine kui oluline ohutegur on märgitud ka liigi 2017. aasta ohustatuse hindamise aruandes. Tuleb arvestada, et kuivendamise mõju ei ole lokaalne (vt Kaitse-eeskirja seletuskirja punkti 2.4.1.) Sellest lähtuvalt on arvestatud, et loodusliku veerežiimiga aladel on püsiksannika kasvukoha veerežiim muutuste suhtes tundlik ala minimaalselt 50 m ja selle kaitsmine on
vajalik, et leevendada võimalikku järsku inimtekkelist veerežiimi muutusest tingitud mõju liigi kasvukohas.
5.18.Veinioja kinnistul on praegu olukord teistsugune. Juba 2014. aasta ekspertiisis märgiti, et sealne kasvukoht on olemasolevate kraavidega tugevalt rikutud veerežiimiga, kuid kinnikasvamist ja roostumist on võimalik vältida hooldamise teel. Püsiksannika püsielupaikade kavandamisel 2018. aastal (kaitse alla võtmise ettepaneku esitas Keskkonnaamet 01.06.2018 Keskkonnaministeeriumile) otsustati pinnasega kaetud ala püsielupaigast välja jätta ulatuses, mis on täitepinnasega ümberkujundatud ja kuhu on detailplaneeringuga ette nähtud hoonete ehitamine. Tänaseks on ulatuslikuma pinnase ladestamise tõttu kasvukoht veelgi halvemas seisus. Veinioja kinnistust vahetult idas on säilinud raudtee ääres vaid kitsas püsiksannika kasvukoht ladestatud ala ja raudtee kuivenduskraavi vahel. Detailplaneeringu joonise järgi on tee kuivenduskraav planeeritud vaid 15 m kaugusele säilinud püsiksannika kasvukohast. Säilinud püsiksannika kasvukoht jääks kahe üksteisest vaid umbes 44 m kaugusel asuva kuivenduskraavi vahele. Seega saab kindlalt väita, et uute teekraavide rajamisel on täiendav oluline negatiivne mõju raudtee ääres veel säilinud püsiksannikaleiukohale ning on väga tõenäoline, et kraavidest tingitud pinnase mineraliseerumise tõttu hävineb kasvukoht seal täielikult.
5.19.Leiukohade kaardi järgi jäi suur hulk taimi Veinioja kinnistule ning ülejäänud osa raudtee äärde. Kokku moodustavad need ühe leiukoha. 2017. aastal toimunud inventuuril vaadeldi vaid leiukoha lõunaosa, et selgitada välja pinnasega rikutud ala ulatus. Veinioja maaüksuse põhjaosa ei inventeeritud. Seega, kui Veinioja kinnistul jäi suur hulk taimi pinnase alla ja ülejäänud taimed kasvasid raudteeservas, vastas tõele eksperdi väide, et leiukohas olid taimed niidetud.
5.20.Käesolevas vastuses on toodud ekspertiisid, mille tulemusi arvestades on moodustatud püsiksannika püsielupaik. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 alusel hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Püsielupaiga planeerimise ja moodustamise ajal oli püsiksannika kasvukoht Veinioja kinnistul jätkusuutlik ja taimi kasvas alal piisavalt suures koguses, et pidada ala jätkusuutlikuks. Püsiksannikas on pikaealine taim, mis peab kasvukoha tingimuste halvenemisele võrdlemisi hästi vastu ja liiki on kõnealusel alal korduvalt mitmete aastate jooksul leitud, mistõttu ei olnud püsielupaiga moodustamise menetluse ajal alust kahelda leiukoha jätkusuutlikkuses. Arvestades püsiksannika haruldust ja kaitsestaatust, on eriti oluline kaitsta kõiki kasvukohti, nagu LKS § 48 lg 1 ette näeb.
5.21.2014. aasta ekspertiisi kohaselt oli püsiksannika seisund kasvukohas KLO9321905 halvenev, kuid on ka märgitud, et rikutud veerežiimi tagajärjel toimuvat võsastumist ja roostumist on võimalik hooldustöödega kompenseerida ning rõhutatud, et raudteeäärne niitmine mõjub püsiksannikale soosivalt.
5.22.Vastustajale teada olevalt oli Veinioja kinnistu püsiksannika püsielupaiga moodustamise menetluse ajal liigile sobiv kasvukoht. Ala vajas hooldustöid, kuid ei saa järeldada, et pinnase laotamise tõttu oleksid püsiksannikad alalt täielikult kadunud. Seda ei ole märkinud ka ükski ekspert.
5.23.Isegi juhul kui püsiksannikat Veinioja kinnistul tänasel päeval ei leidu, on selge, et kasvukoht on hävitatud ebaseadusliku tegevuse tagajärjel ja see tuleb taastada.
5.24.Kaebaja taotles Keskkonnaametilt 2018.aastal kaevandamisluba (lisa 16, II kd tl 24-28) ja registreerimistõendit (lisa 17, II kd tl 29-33) Veinioja kinnistu pinnasega täitmiseks. Registreerimistõendit kaebajale looduskaitseliste piirangute tõttu ei antud (lisa 18, II kd tl 3435). 2019. aastal tehti kaebaja kinnistule Keskkonnaameti (endine Keskkonnainspektsioon) väljakutse, sest Veinioja kinnistul toimus pinnase ladustamine. Objekti kontrollimise protokollis (lisa 19, II kd tl 36 ja selle pöördel) on märgitud: „Vähesel määral oli kinnistu täidetud osal näha asfalti ja betoonitükke.“ On selge, et kaebaja on jätkanud kinnistule pinnase
vedamist ning usutav ei ole ka see, et samal ajal kui kaebaja Veinioja kinnistul pinnast ladustas, ta pinnase laiali ajamist ei märganud. Lisas 20 (II kd tl 37) on toodud Veinioja kinnistu plaan, kuhu on märgitud pinnasega täidetud ala 19.05.2021 seisuga.
5.25.Keskkonnaamet saatis Veinioja kinnistu omanikule 11.04.2018 kirja, milles märkis, et: „Kuna looduskaitseseaduse alusel oleme alustanud püsiksannika kaitseks püsielupaikade moodustamisega, sh Teile kuuluvale kinnistule, soovime Teiega kohtuda, et arutada, millised on võimalused, et Teie saaksite detailplaneeringuga ettenähtu ellu viia ja meie saaksime tõhusalt haruldast taimeliiki kaitsta.“ Seega ei olnud kohtumise eesmärk välja selgitada, kas kinnistul püsiksannika taimi kasvab, vaid selgitustöö tegemine ja teineteise mõistmine.
5.26.Kaasamise perioodil võttis Keskkonnaametiga ühendust Kambja Vallavalitsus, sest nende poole pöördusid valla elanikud, kellel oli püsiksannika püsielupaikade moodustamise kohta küsimusi. Vallavalitsus tegi Keskkonnaametile ettepaneku arutada neid küsimusi ühiselt koos vallaga kontakteerunud maaomanikega koosolekul, mis toimus 06.11.2018. Kuna initsiatiiv kokkusaamiseks tuli Kambja Vallavalitsuselt, organiseeris vallavalitsus ka nende poole pöördunud maaomanike kaasamise. Keskkonnaamet kaasamiskoosolekuid ei korraldanud, vaid kohtus maaomanikega personaalselt, kui keegi selleks soovi avaldas. Veinioja kinnistu omanik avaldas soovi ja temaga ka kohtuti.
5.27.Kaebaja esitatud pildi järgi tunneb kaebaja tõesti ära õitsva püsiksannika. Vastustaja juhib siiski tähelepanu, et püsiksannika vegetatiivseid osi on ka kogenud botaanikutel keeruline märgata.
5.28.Vastustaja selgitab, et olemasolevaid maaparandussüsteeme võib vajadusel Keskkonnaameti nõusolekul hooldada, aga seda nii vähe kui võimalik, et minimeerida suuremast kuivendusest tulenevat negatiivset mõju püsiksannika kasvukohale (vt kaitseeeskirja seletuskirja ptk 2.5.4.2.).
5.29.Vastustaja on seisukohal, et kasvukoht oli 2018. aastal jätkusuutlik. Sellest ei ole 10 aastat möödas. Mis puudutab jätkusuutlikkust tänasel päeval, siis seda tuleb Keskkonnaametil hinnata. Vastustaja juhib tähelepanu, et isegi juhul kui püsiksannika püsielupaik Veinioja kinnistult kaotatakse, jääb endiselt kehtima LKS § 55 lg 7 tulenev isendikaitse, mis tähendab, et keelatud on I kaitsekategooria taimede kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, milleks piiritletakse keskkonnaregistris iga leitud püsiksannika isendi ümber 10-50 m laiune kasvukoht, kus tegevuste keelamine eeldatavasti tagab isendite säilimise.
5.30.Tee ehitamine ei ole püsiksannika püsielupaigas keelatud. Kaitse-eeskirja § 10 lg 3 kohaselt saab püsielupaiga valitseja lubada püsielupaiga sihtkaitsevööndisse tee-ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamist püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei arutanud tee rajamist Keskkonnaametiga. Kaebaja oli teadlik nii Veinioja kui ka Vahtra tn 14 kinnistutele rajatavast püsielupaigast ja püsiksannika kasvukohtadest. Tee rajamine on püsielupaika võimalik tingimusel, et tee rajatakse väljapoole püsiksannika kasvukohti ja tee rajamisega ei mõjutata püsiksannika kasvukohtade veerežiimi. Planeeritav tee lõikaks otse läbi püsiksannika leiukohtade. Tee alla jäävad püsiksannikad hävineksid ning teekraavidega halveneksid ulatuslikult ka allesjäänud püsiksannika kasvukoha tingimused. Vastustaja rõhutab, et planeeritavat teed ei ole võimalik LKS § 55 lg 7 tulenevast isendi kaitsest rajada ka siis, kui püsiksannika püsielupaika tee ehitamiseks planeeritud alal ei oleks.
5.31.LKS § 38 lg 3 kohaselt korraldab loodusobjekti kaitse alla võtmise algataja ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku.
Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmisel olid aluseks MTÜ Käoraamat liigieksperdi Toomas Hirse 2014. ja 2017. a ekspertiisid. Lisas on esitatud kaart Veinioja kinnistul asetsevate kaitsealuste liikide kohta. Looduskaitseseadus ei sätesta ekspertiisile ajalisi piire. Kaitsealuse taimeliigi leiukoht ei ole Keskkonnaameti hinnangul jätkusuutlik, kui see on üksikisenditega (1-2 isendit), väga ebatüüpilises kasvukohas või sellisel määral degradeerunud, et kasvukoha taastamine ei ole võimalik. Sellised populatsioonid võib jätta kaitse alla võtmata, kuna liigi kaitset neis ei õnnestu pikemas perspektiivis tagada. 2014. a inventuuri andmetel oli püsiksannika arvukus Veinioja kinnistul oluliselt suurem kui 1-2 isendit ja ekspert Toomas Hirse leidis, et kuigi Reola-Ülenurme püsiksannika kasvukoha KLO9321905 ala allikalist veerežiimi on rikutud, on kasvukoht vajaliku hoolduse olemasolul jätkusuutlik. Vastustaja tugineb püsielupaiga kaitse-eeskirjade koostamisel ja piiride määramisel ekspertarvamusele. Ekspertiisist sai järeldada, et Veinioja kinnistule jääv ala on püsiksannikale sobiv kasvukoht ning kuna tegemist on I kaitsekategooria taimega, tuleb LKS § 48 lg 1 alusel selle soodsa seisundi tagamiseks moodustada kaitsealad või hoiualad või määrata kindlaks püsielupaigad. I kaitsekategooria puhul ei ole küsimust selles, kas püsielupaik määrata või mitte, seda peab tegema. Vastustaja juhib tähelepanu, et püsielupaiga moodustamisega ei kaitsta pelgalt kaitsealuste liikide isendeid, vaid ennekõike selle liigi elupaika. Teisisõnu liigile sobivaid elutingimusi, mis on eelduseks, et see liik saaks jätkusuutlikult konkreetsel alal kasvada. Seega konkreetsete isendite olemasolu, nende arv jmt ei ole konkreetses vaidluses määrava tähtsusega olemasolu. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2013 otsuse nr 3-11-1504 punktis 11 ja Tallinna Ringkonnakohus 22.10.2015 otsuse nr 3-14-358 punktis 11 ja Tallinna Ringkonnakohus 11.10.2018 otsuse nr 3-15-2771 punktis 12. Küsimus on ennekõike selles, kas liigile kasvamise tingimused enne pinnasega täitmist olid vaidlusalusel alal olemas ning kas kahjustatud ala on võimalik taastada liigile sobivaks kasvualaks. Tänaseks on Veinioja kinnistul püsiksannika kasvukohta ebaseadusliku tegevuse tagajärjel kahjustatud. Väidetavalt ei teadnud kinnistu omanik alal toimunud pinnase laialilaotamisest. Selles osas on käimas ka järelevalvemenetlus. Pinnase laialilaotamisel on püsiksannika seisundile kahtlemata negatiivne mõju. Osa taimedest jäid pinnase alla. Ülejäänud taimede puhul on võimalus, et pinnase laotamine mõjutas ka neid või taim sellel alal 2021. aastal ei õitsenud. Püsiksannikas on püsik, kuid kõik isendid ei pruugi igal aastal õitseda ning vegetatiivseid isendeid on muus rohustus raske märgata. Igal juhul on vastustaja seisukohal, et püsiksannika kasvukohta on võimalik taastada. Püsiksannika kaitse tegevuskava eelnõus on järeldatud, et liik peab leiukoha tingimuste halvenemisele hästi vastu, mistõttu saame ka eeldada, et rikutud ala taastumise hetkeks on populatsioon jätkuvalt piisavalt elujõuline ning suure tõenäosusega püsiksannikas selle ala ka taas asustab.
5.32.Vastustaja kinnitab, et Keskkonnaregistri andmetel kuulub püsiksannika leiukoht keskkonnaregistri koodiga KLO9321905 soostunud niitude tüübirühma, mis on üleminekukoosluseks aruniitude ja madalsoode vahel. Enne raudtee ja kuivenduskraavide rajamist oli ekspert Toomas Hirse andmetel tegemist allikasoise piirkonnaga. Nii soos kui ka soostunud niidul ohustavad püsiksannikat enim veerežiimi muudatustest tingitud muutused liigi kasvukohas. Kuna veerežiimist põhjustatud muutused on pikaajalise viibega, ei ole sellistes kooslustes kasvavate liikide iga-aastane inventeerimine põhjendatud.
5.33.Vastustaja ei ole väitnud, nagu oleks ala ulatuslikult raidmetega kaetud. Vastustaja väited seisnevad selles, et taim ei tärka raidmete all, sest ei saa piisavalt valgust. Inventuuri tulemused ei oleks sellises olukorras õiged. Kaebaja vastuse juurde esitatud fotod ei ole kindlasti objektiivsed ala seisukorra hindamiseks ega vastustaja väidete ümberlükkamiseks.
5.34.Vastustaja märgib, et veerežiimi muutusi ei ole võimalik ortofotode põhjal hinnata, selleks on vajalikud LIDAR-i kaardistusandmed.
5.35.Keskkonnaamet alustas 16.11.2021 väärteomenetluse Salesleader OÜ vastu ebaseaduslik pinnase laotamise pärast püsiksannika elupaika.
5.36.Juhul kui detailplaneeringu elluviimine ohustab kaitstavaid loodusväärtusi, ei ole võimalik detailplaneeringut muutmata kujul realiseerida. Püsielupaigapiirid määratakse vajaliku puhveralaga, et vältida olukorda, kus kasvukoha läheduses toimuv tegevus saaks mõjutada liigi kasvukohta või elupaika ebasoodsas suunas. Omandiõigus ei ole piiramatu ning omandit ei või kasutada üldiste huvide vastaselt. Arvestades, kui väikesel pindalal püsiksannikas Eestis kasvab ning et lähikonnas seda üldse ei leidu, on äärmiselt oluline säilitada ning turgutada iga kasvukohta, mis Eesti pinnal leidub.
5.37.Kaebuses nimetatud projekteerimistingimused ei jää kehtima. Vastustaja on Transpordiametit teavitanud, et kuivenduskraavide rajamine on selles piirkonnas välistatud ning kõnealuse riigitee rajamiseks kuivenduskraave ei rajata. Püsiksannika kasvukoha lähedusse jääva tee ehitamisel tuleb vee ära juhtimiseks võtta kasutusele teistsugused vahendid, mis ei kahjusta püsiksannika kasvukohta.
5.38.Seoses kaebaja menetluskuludega märgib vastustaja, et kaebaja esitatud arvel nr 1091on kulurida selgitusega „Kliendile hinnangu andmine seoses kohtuasja raames algatatud väärteomenetlusega“ ning kogusega „0 h 45 m“. Vastustaja ei pea põhjendatuks lisada käesolevas haldusmenetluses menetluskulude hulka tegevust, mis viiakse läbi väärteomenetluses. Käesolevas haldusasjas ei ole olnud ka oluline, kes ja kuidas väärteo toime pani vaid asjaolu, et tegu on toimunud. Selle fakti kindlakstegemiseks ei kulu 45 minutit väärteomenetluse uurimist ja hinnangu andmist. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et vastav kulu ei peaks kuuluma haldusasja 3-21783 menetluskulude nimekirja. Kokkuvõtlikult palub vastustaja kohtul hinnata kaebaja menetluskulude põhjendatust ja kaebuse rahuldamise korral menetluskulude ulatust vähendada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
6.1.Looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lõike 2 alusel on keskkonnaministril õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Püsiksannikas on Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 p 21 kohaselt I kaitsekategooria taimeliik. LKS § 48 lg 1 kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Keskkonnaministri 09.03.2021 määrusega nr 16 võeti vastu „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“. Nimetatud määruse seletuskirja kohaselt eelnõukohase määrusega moodustatakse I kaitsekategooriasse kuuluva taimeliigi püsiksannika (Swertia perennis) ja selle kasvukohtade kaitseks 19 püsielupaika, mis asuvad Põlva, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas. Püsielupaikadesse arvatud ala ei ole varem kaitse all olnud. Määrusega on võetud püsielupaigana kaitse alla osaliselt so 0.98 ha osas kaebuse esitajale kuuluv Veinioja kinnistu vastavalt kohtule esitatud kaardimaterjalile (I kd tl 215 ja 216-218p).
6.2.Püsielupaikade kaitse alla võtmise määrus on sisulistelt tunnustelt üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses ning tühistamisnõudega halduskohtus vaidlustatav.
6.3.Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja omandas Veinioja kinnistu (katastritunnus 94901:009:0190) asukohaga Ülenurme alevik, Kambja vald Tartu maakond 12.03.2015 kohtutäituri avalduse alusel, 11.03.2015 enampakkumise akti alusel on see sisse kantud 19.03.2015 kinnistusraamatusse. Kinnistu oli omandamise ajal ilma keskkonnakaitseliste piiranguteta. Kinnistu suhtes kehtib Ülenurme Vallavolikogu 24.04.2010 otsusega nr 13 kinnistatud Veinioja katastriüksuse detailplaneering (DP) (Kättesaadav veebis: http://ylenurme.kovtp.ee/veiniojadp1 ).
6.4.Vaidlust ei ole selles, et Veinioja katastriüksusele jääb püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukoht registrikoodiga KLO9321905, mis on 1,79 ha suurune ning millest jääb Veinioja katastriüksusele 0,98 ha. Vaidlust ei ole ka selles, et viimased arvukuse andmed on kogu leiukohast aastast 2014, mil selleks loendati õitsvaid püsiksannika võsusid 258 tükki. (vt Püsiksannika (Swertia perennis) projekteeritavate ja väheste leiukohtade, mis jäävad väljapoole kaitstavaid alasid, ekspertiis“ (I kd tl 38-53p; 2014 ekspertiis).
6.5.Asjas on tõendamist leidnud, et Veinioja kinnistule veeti 2015 aastal pinnast Keskkonnaameti enda loal. Keskkonnaamet kinnitas kohtuistungil, et ei vaidle sellele vastu, et 2015 oli olemas Keskkonnaameti luba täitepinnase paigutamiseks Veinioja kinnistule. Kaebajale on väljastatud Keskkonnaameti poolt 12.10.2018 kaevise võõrandamise ja väljaspool kinnisasja kasutamise luba nr K/331900 (II kd tl 36 ja III kd tl 98-99). 18.10.2018 aastal keeldus Keskkonnaamet registreerimistõendi andmisest maa-ala täitmiseks kividega, pinnasega ning süvendpinnasega, kuivõrd alale jääb projekteeritav Reola-Ülenurme püsiksannika püsielupaiga sihtkaitsevöönd ning veel I, II ja III kategooria kaitsealuseid taimeliike (vt taotlus ja Keskkonnaameti otsus II kd tl 24-35).
6.6.Vaidlust ei ole ka selles, et 26.08.2017 käis liigiekspert Toomas Hirse ekspertiisi koostamise raames uuesti leiukohas selle seisundi hindamise eesmärgil. Ekspert märgib, et KLO9321905, KLO9321906 ja KLO9322865 – Reola-Ülenurme raudtee ületuskoha ümbruses asuvates leiukohtades ei õnnestunud kordusinventuuri teha. Kui alguses polnud taimed veel piisavalt sirgunud, siis hiljem oli kahjuks alal taimed niidetud. Küll saab 2014. aasta andmetele tuginedes öelda, et leiukohas toimunud pinnasetööde tõttu jäi pinnase alla vähemalt 30 taime (64 õitsvat võsu) ja hävis umbes 0,2 hektarit liigi leiukohast (KLO9321905). Ekspert on veel märkinud, et: „/.../ Paraku pole ka 2014. aasta ekspertiisi tulemusel väljapakutud püsielupaigad jõudnud keskkonnaregistri kavandatavate kaitsealade nimistusse. Selle tõttu sai kahjustusi Reola-Ülenurme leiukoht, sest jäätmaa ladestamine kattis osa leiukoha ala. 2014.a eksperttöö käigus võeti igale generatiivsele võsule oma GPS punkt, mistõttu võib öelda, et 30 generatiivset võsu ehk 15-20 taime hukkus kavandatava kaitsekorra mitte kohaldamise tõttu.“ Ekspert on välja toonud, et: „Möödunud aastal toimunud pinnase ladestamise tõttu tuleb arvata ka katastriüksusest 94901:009:0190 osa piiranguvööndisse, ent välja arvates tekiks uuesti oht püsiksannika ala uuteks mõjutusteks.“ (I kd tl 171-191; 2017 ekspertiis). Vaidlustatud kaitseeeskirjaga on määratud aga osa Veinoja katastriüksusest sihtkaitsevööndisse, mitte piiranguvööndisse nagu on soovitanud ekspert. Vastustaja märkis kohtuistungil, et ekspertiisides (sh 2017 aasta ekspertiisis) on leitud, et kasvukohti on võimalik taastada. Kohtule vastavat seisukohta 2017 ekspertiisist Veinioja
kinnistu suhtes ei nähtu. Ekspertiisist nähtub, et alal, kuhu on pinnas laotatud ning mida on täidetud, taimed enam kasvada ei saa. Küll aga tegi ekspert ettepaneku jätta alal piiranguvööndisse, et vältida kinnistu kasutamise mõjusid (eelkõige kuivendamise mõju) alles olevatele taimedele, mis asuvad samas elupaigas (elupaigaks on kõik kolm lahustükki - katastriüksust). Vastustaja on selgitanud, et T. Hirse tehes 2017 aasta ekspertiisi tugines ekspert ainult 2014 andmetele, kinnitades, et see on piisav ja elupaik on alles. Inventuuri tegemisel ei lähtuta mitte kinnistutest, vaid leiukohtadest, selle pärast ei tehtud inventuuri ka Veinioja kinnistul. Alates 2014 aastast ei ole Veinioja kinnistut füüsiliselt kontrollitud ega inventeeritud. Vastustaja ei vaidle vastu sellele, milline olukord on hetkel kinnistul ning et täitepinnas on kinnistul, kust valgub vesi kraavidesse. Vastustaja nõustub sellega, et püsiksannika elukoht Veinioja kinnistul on mitme meetri paksuse täitepinnasega kaetud. Küll aga märgib vastustaja, et 2018 aastal oli elupaik veel alles, kuigi osaliselt hävitatud.
6.7.Keskkonnaministri määruse „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitseeeskiri” eelnõu seletuskirjas on märgitud peatükis 2.4.2 Püsielupaikade välispiirid ja tsoneering, et: „Reola-Ülenurme püsielupaik asub Reola ürgoru allikarohkes soises nõos. Püsielupaik on 11,6 ha suurune ja koosneb kolmest lahustükist. Püsielupaik on 7,6 ha ulatuses kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 4 ha ulatuses piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse arvatavast alast 6,8 ha on era- ja 0,8 ha riigiomandis. Piiranguvööndisse planeeritud alast jääb 0,7 ha era-, 1,2 ha riigi-, 0,5 ha munitsipaal- ja 1,6 ha jätkuvalt riigi omandis olevale maale. Planeeritava püsielupaiga püsiksannika kasvukoht registreeriti 2010. aastal, hiljem on osapopulatsioone kasvukohas juurde leitud. 2014. aastal loendati kasvukoha viies osapopulatsioonis kokku 583 õitsvat püsiksannika võsu. Neile lisanduvad raskesti loendatavad õiteta võsud. 2016. või 2017. aastal tehtud pinnasetööde käigus on püsiksannika kasvukoht osaliselt hävinud ja pinnase alla on jäänud 0,2 ha suurune ala vähemalt 64 õitsva püsiksannika võsuga. Säilinud allikasood on ekspertiisi hinnangul rahuldavas kuni halvas seisus. /.../ Veinioja (94901:009:0190) maaüksuse loodenurka jõudes pöörab lahustüki välispiir kagusse ja suundub edasi mööda mõttelisi sirgeid, mis ühendavad samal maaüksusel olevaid kraavide ristumiskohti. Viimasest ristumiskohast suundub püsielupaiga piir edasi mööda edelasse kulgeva kraavi kallast ning selle lõpust mõttelise kraavi pikendusena Lennu – Vangi tee lõik 1 (28301:001:0226) maaüksusel oleva kraavini. Siis kulgeb välispiir edasi mööda kuivenduskraave, kusjuures raudteeäärsed kraavid ei jää nende hooldamise lihtsustamiseks püsielupaika. Lahustüki edelapiiri kulgemisel on arvestatud 2009. aastal Keskkonnaametile kooskõlastamiseks esitatud ja Ülenurme vallavolikogu 20. aprilli 2010. a otsusega nr 13 kinnitatud Veinioja katastriüksuse detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala piiridega. Lahustüki piir on seal kavandatud selliselt, et võimaldada detailplaneeringukohase hoonestuse rajamist.“
6.8.Püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 2.2.1 Püsiksannika püsielupaigad on ReolaÜlenurme püsielupaiga osas välja toodud järgmine: „Piiranguvööndisse on arvatud püsiksannika leiukohtades ja nende lähistel paiknevad olulised taristuobjektid: biotiigid ja neid teenindav eesvool ning Tartu–Tallinna–Võru–Luhamaa põhimaantee kavandatav laiendus. Piiranguvööndi kaitsekord on piisav, et võimaldada ala sihtotstarbelist kasutamist ja samas välistada uute veerežiimi muudatusi põhjustavate häiringute (kraavid, ehitised) teke. Püsiksannika leiukoht registreeriti alal 2010. aastal, hiljem on osapopulatsioone juurde leitud. 2014. aastal loendati viies osapopulatsioonis kokku 583 õitsvat püsiksannika võsu (kogupindalaga 3,6 ha; KLO9322865: seisund rahuldav; KLO9321906: seisund rahuldav; KLO9321905: seisund rahuldav; KLO9321904: seisund hea; KLO9321903: seisund halb),
neile lisanduvad raskesti loendatavad vegetatiivsed taimed (Hirse 2014). 2016. või 2017. aastal tehtud pinnasetööde käigus on osa leiukohast KLO9321905 hävinud, kui pinnase alla on mattunud 0,2 ha suurune ala vähemalt 64 õitsva püsiksannika võsuga (Hirse 2017). Hiljem on sama leiukohta sama katastriüksuse (94901:009:0190) piires pinnastöödega veelgi kahjustatud. Hävinud osa (0,8 ha) ja tõenäoliselt lähitulevikus häviva osa (0,19 ha, mis jääb kitsa ribana mattunud ala ja naabruses oleva kraavi vahele, mistõttu ainuüksi servaefektist tulenevalt jätkusuutmatu) leiukohast KLO9321905 leiab MapInfo-põhiselt kaardikihilt ‘h2vinud_sannika_leiukoht’. Ala on mõjutatud kraavitusest, mis on rajatud raudtee otstarbel kuid ilmselt ka allikalise ala kuivendamiseks. Raudtee äärne niitmine ja ülesõidu kohal nähtavuse tagamine on hoidnud ala avatuna, mis tuleb kasuks ka püsiksannikale. Vaatamata asjaolule, et sellega pärsitakse mingi hulga taimede õitsemist, on tegevus siiski vajalik, et leiukoht püsima jääks. 2014. aasta välitöödel võis näha, et osa alast oli sihilikult niitmata jäetud ning taoline tegevus sobib ka kaitsemeetmena. Leiukoht on olulise väärtusega, mistõttu tuleks koostöös raudtee ja maantee esindajatega otsida võimalusi ka veerežiimi taastamiseks ja jätkata hooldust, mis tagab liigi elujõulisuse. Olulisemad taimede esinemiskohad, mis ei häiri vaadet maanteelt raudteele, võiks ka edaspidi niita hiljem või roteerivalt (Hirse 2014). Püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 4.2. Kasvukoha ja leiukoha määratlemise ja keskkonnaregistrisse kandmise põhimõtted tuleneb, et: “Reeglina tuleb püsiksannika punktobjekti (punktobjektide) ümber leiukoha kirjesse (pindobjekti) kaasata kogu liigile potentsiaalselt sobilik kasvukoht. Taoline lähenemine on seda põhjendatum, et püsiksannika tüüpilised kasvukohad allikasood on sageli kompaktsed ja võrdlemisi kergesti piiritletavad. Suurematel sooaladel, kus püsiksannikas asustab üht või mitut massiivist raskesti eristatavat osa, võib olla põhjendatud leiukoha piiritlemine äärmiste punktobjektide alusel selliselt, et leiukohta oleks hõlmatud sooala vähemalt viiekümne meetri kaugusele äärmisest punktobjektist.“ Leiukoha võib keskkonnaregistrist kustutada (arhiveerida), kui leiukoht on hävitatud, näiteks ehitise alla jäänud vms. Muul juhul võib leiukoha arhiveerida, kui püsiksannikat pole kümne aasta jooksul leiukohas nähtud, kui parimal vaatlemise ajal on liiki püütud vaadelda vähemalt kolmel erineval aastal.
6.9.Rein Kalamees, (PhD, teadur Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, botaanika osakond) on koostanud 24.09.2021 Veinioja kinnistu kirde- ja idaosa taimestiku inventuuri. Nimetatud inventuuri kohaselt tehti välitööd Veinioja kinnistu (94901:009:0190, Ülenurme alevik, Kambja vald, Tartumaa) kirde- ja idaosa taimestiku inventeerimiseks 09.08.2021. Inventuuri tellis kaebaja esindaja Ranol Kaseväli ja selle eesmärgiks oli kinnistult kunagi leitud kaitsealuse püsiksannika (Swertia perennis, Gentianaceae, esimene kaitsekategooria) leviku ulatuse ja taimede hulga täpsustamine. Inventuuri ala hõlmas täielikult püsiksannika leiukoha KLO9321905 Veinioja kinnistuga kattuva ala. See püsiksannika leiukoht katab kinnistust umbes kolmandiku ja on samas ulatuses hõlmatud ka püsiksannika Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu. Inventuuri käigus käidi erilise hoolega läbi püsiksannikale vähegi sobilikud alad – võsastunud madalsooniiduriba kinnistu põhja-kirdeservas ja raudteeäärne kraavitatud niit, mis osaliselt ulatub ka kinnistu idaserva. Veinioja kinnistu kesk- ja idaosa on täidetud mitme meetri tüseduse pinnase kihiga. Suurem osa püsiksannika leiukohast KLO9321905 jääb just sellele täidetud alale. Pinnasega täidetud alal püsiksannikat ei kasva, liigile sobilik kasvukoht ja kooslus on hävinud. Selles kohas on kasvukeskkond muutunud paljupalju kuivemaks ja niiskuslembesele püsiksannikale kõlbmatuks. Veinioja kinnistu idaserva kesk- ja lõunaosa jääb pinnasega täidetud ala serva ja raudteeäärsele rohumaale ei ulatu. Inventuuri käigus registreeriti Veinioja kinnistu kirde- ja idaosa looduslikel
aladel kasvamas 59 liiki kõrgemaid soontaimi, kaitstavaid taimeliike (sh püsiksannikat) ei leitud. (III kd tl 11-14)
7.Kohus märgib esmalt, et alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine sõltub looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa. Riigil on aga õigus ja ühtlasi kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute seadmine ja nende kehtivus konkreetsel alal on õigustatud või mitte. Kui ala kaitse alla võtmine või jätkuv hoidmine ei ole enam põhjendatud, tuleb ala suhtes jätta piirangud kehtestamata või ala piirangutest vabastada (või kohaldada vajadusel tegelikule olukorrale looduses vastavaid proportsionaalseid piiranguid). Üldkorralduse põhjendused peavad sisalduma määrusena vormistatud akti seletuskirjas ning olema kohased ja piisavad (siinkohal kohalduvad üldised haldusakti põhjendamise põhimõtted). Keskkonnaministeerium ei tohi üldkorralduse andmisel olla eksinud kaalutlusotsuse tegemisel. Puudutatud isikud peavad olema menetlusse kaasatud ning ära kuulatud.
8.Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja rikkunud nii põhjendamiskohustust, uurimispõhimõtet kui ka eksinud kaalutlusotsuse tegemisel. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
9.Esmalt hindab kohus seda, kuivõrd intensiivselt riivab määrus nr 16 kaebaja õigusi. Veinioja kinnisasjale ulatuv püsielupaiga osa kuulub sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi kaitserežiimi kohaselt on alal keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks või püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks (Määruse nr 16 § 10 p 3). Sihtkaitsevööndisse ulatub DP-ga kavandatud kogujatee (kinnistu idapoolne raudteega paralleelne osa), mis DP kohaselt peab peale valmimist jääma avalikuks kasutamiseks ning mille kaudu pääseb ühtlasi ligi Veinioja kinnistule, kuna kinnistu lõunapiiril kulgev kohalik Lennu–Vangi tee kaudu olemasolev juurdepääs suletakse (vt Transpordiameti 08.04.2021 korralduse nr 1.1-3/21/154 „Projekteerimistingimuste andmine riigitee
Tallinn−Tartu−Võru−Luhamaa km 186,9-190,9 asuva VI ehitusala ehitusprojekti koostamiseks“ lisa 1 p 5.2.3 ja 5.2.6 (I kd tl 76-91)). Kavandatud tee on näha DP põhijooniselt (I kd, tl 75).
10.Vastustaja on selgitanud, et teed DP-s ette nähtud kohta rajada ei saa, kuna see kahjustaks otseselt I kategooria kaitsealust liiki püsiksannikat. Vastustaja leiab, et DP tuleb ümber teha. Kohtu hinnangul on tegemist kaebaja omandiõiguse intensiivse riivega. Detailplaneeringu elluviimine on looduskaitseliste piirangute tõttu oluliselt pärsitud. Olemasolevate piirangute kontekstis on küsitav detailplaneeringu realiseerimise võimalus ja mõttekus üleüldse. Sealjuures võib piirangute tegelik ulatus selguda alles arendustegevuse käigus (nt juurdepääsutee rajamise võimalikkus), mis toob detailplaneeringu elluviimisel kaasa täiendavaid riske. On eluliselt ja faktiliselt usutav, et kehtestatud piirangud mõjutavad olulisel määral kinnistute turuväärtust, kui kaebajal oleks soov see võõrandada.
11.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas piirangu kehtestamiseks esineb õiguslik ja faktiline alus. Vaidlust ei ole selles, et püsiksannikas on Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 p 21 kohaselt I kaitsekategooria taimeliik. I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kaitsta tuleb kõiki I kaitsekategooria liikide elupaiku ja kasvukohti. Vastustaja on selgitanud, et senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid
erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ning mis on eeldatavasti jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde järgselt. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja tegevuse esmalt selles osas, et viimane on valesti välja selgitanud loodusobjekti kaitse alla võtmise aluseks olevad asjaolud ja otstarbekuse Veinioja kinnistu suhtes. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja märgib, et nii Hirse 2017 ekspertiisi kui ka püsiksannika kaitse tegevuskava peatükis 2.2.1 kajastatu ja R. Kalamees inventuuri põhjal võib asuda seisukohale, et Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja vastu võtmise ajal 09.03.2021 Veinioja katastriüksusel (94901:009:0190) püsiksannikat ei leidunud. Kuna Veinoja katastriüksusel asus püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukohast registrikoodiga KLO9321905 0,98 ha (kogu leiukoht KLO9321905 on kaitseeeskirja järgi 1,79 ha suurune), siis arvestades ülal toodud andmeid ei saanud Veinioja katastriüksusel püsiksannikat kasvada, kui pinnase alla on mattunud esmalt 0,2 ha suurune ala ja hiljem on sama leiukohta sama katastriüksuse (94901:009:0190) piires pinnastöödega veelgi kahjustatud - hävinud osa (0,8 ha) ja tõenäoliselt lähitulevikus häviva osa (0,19 ha, mis jääb kitsa ribana mattunud ala ja naabruses oleva kraavi vahele.) Järelikult Veinioja katastriüksusel püsiksannikas enam kasvada ei saanud ning tegemist ei ole Veinioja kinnistu osas enam ka jätkusuutliku elupaigaga, kuna vastav ala on kaetud mitme meetri paksuse pinnasega (Veinioja kinnistu geodeetilised uuringud I kd tl 120-127), mis muudab selle püsiksannika kasvamiseks kõlbmatuks. Arvestades ülal toodud faktiliste asjaoludega ei nähtu, et vastustaja oleks vastavat asjaolu analüüsinud. Vastustaja on üksnes viidanud, et 0,2 ha suurune osa elupaigast on hävinud, kuid jätnud tähelepanuta, et hiljem on hävinenud veel 0,8 ha. Vastuseks kaebaja seisukohale, et Veinioja kinnistul püsiksannikat ei kasva, on vastustaja viidanud üksnes, et kaebajale jagati infot maaüksusel paiknevate kasvukohtade kohta ja selgitati PEPi piiritlemispõhimõtteid. Lisati info ekspertiisidest ja KeA korraldatud välitöödest. Selgitati, et ekspertiisikohane PEP hõlmas maaüksusest suurema osa. KeA arvestas maaüksusel kehtestatud detailplaneeringuga ja vähendas selle võrra PEP-i ulatust. Viidati maaomanikule saadetud kaitsekohustuse teatisele, kus oli püsiksannikat puudutav info ja palve informeerida KeA-d planeeritavast majandustegevusest. Kuna KeA-d pinnase täitmisest ei informeeritud, siis ei olnud võimalik seda tegevust suunata nii, et see taimeliigi kasvukohta ei kahjustaks. Viidati, et maaomaniku tegevus püsiksannika kasvukoha halvendamiseks ei saa olla põhjenduseks PEPi mittemoodustamiseks. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas piisavat tähelepanu pööranud ega selgitanud välja, kas Veinoja kinnistul määruse vastu võtmise seisuga on I kaitsekategooria taimi või mitte. Sellega rikkus vastustaja oluliselt uurimiskohustust ning tegi olulise menetlusvea, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et viide üksnes 2014 aasta ekspertiisile ei ole piisav olukorras, kus vastustajat on teavitatud, et 2014 aasta ekspertiisi andmed ei ole otsuse tegemise ajal enam asjakohased ning olukord kinnistul on muutunud. Kohus leiab, arvestades, et 2017 ekspertiisi eesmärk oli analüüsida 2014 ekspertiisi tulemusena kavandatud püsielupaikade otstarbekust ja vajadusel teha muudatusettepanekud ning töö eesmärgi saavutamiseks tuli püsiksannika õitsemise ajal teha ülepinnaline inventuur püsiksannika keskkonnaregistrisse kantud leiukohtades arvestusega, et inventeeritavad alad hõlmaks vähemalt kõiki punktis 1.1. toodud leiukohti (vt 2017 ekspertiisi p 1.4), et Veinioja kinnistu ning leiukoha registrikoodiga KLO9321905 sisuline inventeerimata jätmine on oluline menetluslik puudus „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja“ vastu võtmise menetluses. Arvestades, et looduslik olukord oli oluliselt muutunud, siis oli täiendava
inventuuri läbi viimine igal juhul vajalik ning vastustajal tuli välja selgitada, kas jätkuvalt esineb õiguslik ning faktiline alus ala kaitse alla võtmiseks. Vastustaja tuli välja selgitada konkreetse kinnistu osas tegelik olukord, sh see, kas kinnistul asub kaitsealust püsiksannikat või mitte ja kas tegemist on elujõulise elupaigaga või mitte ning millises ulatuses täpselt on otstarbekas ja põhjendatud elupaik (mis ulatub mitmele kinnistule) kaitse alla võtta. Samuti tuli vastustajal arvestada sellega, et esmane Veinioja kinnistu täitmine toimus igal juhul vastustaja enda loal 2015 aastal ning kaebajat ei olnud sellel ajal ka piirangutest teavitatud. 2015 aasta kinnistu täitmise loa kohta ei ole kumbki pool kohtule esitanud sisuliselt ühtegi tõendit, kuid vastustaja kinnitas ka kohtuistungil, et vastav luba oli olemas. Üksnes hilisemal 12.10.2018 aastal väljastatud „Luba kaevise võõrandamiseks või väljaspool kinnisasja kasutamiseks“ on märgitud märkusena, et: „Loa taotlusele on lisatud kaevise kasutamise asukoha kinnisasja omaniku Salesleader OÜ (registrikood 11852278) volitus, millega volitatakse Kiviristi Arendus OÜ omanikku Andres Kaseväli't tegema kinnistuga seotud tehinguid, sealhulgas kinnistul paiknevate mitte-looduskaitseliste piirangutega aladel pinnase ladustamine ja metsahooldus.“ 2018 aastal ala suhtes kaitse-eeskirja ei kehtinud. Küll aga ei ole lubatud I kaitsekategooria taimi kahjustada või hävitada (vt LKS § 77 lg 4). Juhul, kui I kaitsekategooria taim on hävitatud, siis näeb LKS § 77 lg 4 selle eest ette tagajärjena keskkonnakahju hüvitamise. Ala saab kaitse alla võtta ikkagi üksnes, siis kui tegemist on elujõulise ning jätkusuutliku elupaigaga. Vastav põhimõte tuleneb selgelt ka LKS § 48 lg 1, mida vastustaja on ka ise tõlgendanud selliselt, et kaitstav loodusobjekt tuleb moodustada mitte kõikvõimalikes kaitsealuse taime kasvukohtades, vaid taime jätkusuutlikes kasvukohtades (vt näiteks Keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 „Keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” seletuskirjast (Seletuskiri on kättesaadav veebis: https://www.riigiteataja.ee/eelnoud/menetluskaik/KEM/15-0369 ) ja Tallinna Halduskohtu lahend haldusasjas nr 3-20-141). Vaidlustatud Määruse nr 16 seletuskirjast ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud eraldi Veinioja kinnistu pinnase omadusi ja hüdroloogilist režiimi, mis olid oluliselt muutunud peale 2014 aastat ka vastustaja enda loal tehtud kinnistu pinnasega täitmise tõttu. Nimelt nähtub Määruse nr 16 seletuskirjast, et taim eelistab lubjarikkaid liigniiskeid kasvukohti. Liigi tavapärased kasvukohad on mitmesugused avatud kuni hõreda puistuga tüsedama turbakihiga (üle 30 cm) sookooslused, nagu madalsood ja selle eritüübid (eelkõige allika-madalsood, madalsoorohumaad, hõredad madalsoometsad) ning õhema turbakihiga (alla 30 cm) soostuvadja soo-(puis)niidud. Püsiksannikas on poolvarjulist keskkonda armastav taim, mistõttu ei leia seda liiki enamasti lauslagedatelt aladelt ega ka liiga varjulistest kohtadest. Sageli hoiab püsiksannikas lagedama ala serva, kus on hõre puu- ja põõsarinne, või kasvab hõredamate puude- ja põõsaste gruppide varjus. Liigselt võsastuvas ja metsastuvas kasvukohas lakkab järkjärgult õitsemine ning lõpuks hääbub püsiksannikas sobimatuks muutunud kasvukohast jäädavalt. Kuivõrd vastustaja on nõustunud sellega, milline on hetkel kinnistu olukord ning sellega, et täitepinnas on kinnistul mitme meetri paksuselt ja sellelt valgub vesi kuivenduskraavidesse, siis ei saa olla kinnistul enam sookooslust ega ka selle eritüüpe. Vastustaja ei ole selles osas mingit analüüsi läbi viinud ega põhjendanud, miks ta peab Veinioja kinnistu osa jätkusuutlikuks püsiksannika kasvukohaks olukorras, kus püsiksannikale sobiv veerežiim on rikutud. Sobiva veerežiimi tähtsust liigi elukoha säilimiseks ning selle taastamise suurt kulukust ning kohati võimatust on kinnitatud ka 2017 aasta ekspertiisis (vt I kd tl 60p-61). Vastustaja on ise kohtumenetluses kinnitanud ning vastav asjaolu nähtub ka seletuskirjast, et loodusliku
veerežiimiga aladel on püsiksannika kasvukoha veerežiimi muutuste suhtes tundlik ala minimaalselt 50 m raadiuses. Veinioja kinnistu suhtes pole vastavat analüüsi (kuidas on pinnase täitmine mõjutanud kinnistu veerežiimi ja ühtlasi ka püsiksannika elupaika) läbi viidud arvestades tegeliku olukorraga kinnistul. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga selles, et vastustaja ei ole arvestanud Veinioja kinnistule kitsenduste seadmisel kinnisasjal olemasoleva olukorraga jättes sellega otsustamisel oluliste asjaoludega arvestamata. Selles osas on Määrus nr 16 ka põhjendamata. Kohus nõustub siinkohal kaebaja argumentatsiooniga, mis on välja toodud kaebuses (kohtuotsuse p 4.5-4.7) ega pea vajalikuks kõiki vastavaid seisukohti korrata. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole tegemist jätkusuutliku kasvukohaga – alal (so Veinoja kinnistu osal, mis on arvatud sihtkaitsevööndisse) kaitsealust taime kasvada ei saa, kuivõrd kinnistul ei asu püsiksannikale sobivat keskkonda. Vastustaja on jätnud selle asjaolu sisuliselt arvestamata ning oma otsuse selles osas põhjendamata. Järelikult püsielupaiga moodustamine selliselt, et Veinioja kinnistu osa arvatakse sihtkaitsevööndisse, ei ole õigusaktidest tulenevalt vajalik, põhjendatud ega õiguspärane.
12.PS §-dest 5, 32 ja 53, keskkonnaseadustiku üldosa seadusest ja LKS-st tulenevalt võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kaebaja õiguste piiramine on olnud proportsionaalne.
13.Isegi kui möönda õigusliku aluse olemasolu, siis ei ole kohtu arvates kaebaja õiguste piiramine olnud püsielupaiga moodustamise näol Veinioja kinnistul proportsionaalne. Kohtu arvates on seatud piirangud ülemäärased, kuivõrd ei arvesta tegelikku olukorda kinnistul. Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis on ka ekspert on välja toonud, et: „Möödunud aastal toimunud pinnase ladestamise tõttu tuleb arvata ka katastriüksusest 94901:009:0190 osa piiranguvööndisse, ent välja arvates tekis uuesti oht püsiksannika ala uuteks mõjutusteks.“ (I kd tl 171-191; 2017 ekspertiis). Vaidlustatud kaitse-eeskirjaga on määratud aga osa Veinoja katastriüksusest sihtkaitsevööndisse, mitte piiranguvööndisse nagu on soovitanud ekspert. Vastustaja ei ole vaidlustatud määruse seletuskirjas esitanud ühtegi põhjendust, miks ei ole eksperdi soovitust järgitud vaatamata sellele, et Veinioja kinnistul sobivat elukeskkonda püsiksannika kasvamiseks enam pole ning vältida tuleks üksnes uusi täiendavaid mõjusid kõrvalkinnistutel asuvatele taimedele. Vastustajal tuli eeltoodust tulenevalt hinnata põhjalikult piirangute proportsionaalsust arvestades üksikjuhtumi asjaolusid ning teha seda arvestades konkreetsete õiguslike ja faktiliste asjaoludega. Vastustaja on jätnud vastava hindamise sisuliselt tegemata vaatamata sellele, et kaebuse esitaja esitas vastavad seisukohad ka juba haldusmenetluses. Kohus märgib, et püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on väljaspool kaitsealasid asuvate elupaikade kaitse alla võtmisega tagada liigi soodne seisund. Vastavalt LKS § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. (vt Määruse nr 16 eelnõu seletuskiri p 2.2). Kohus leiab, et olukorras, kus konkreetsel kinnistul püsiksannikat ei kasva ning selle veerežiim ei vasta liigi kasvutingimustele, tuli vastustajal väga põhjalikult analüüsida ja kaaluda ala kaitse alla võtmise proportsionaalsust arvestades nii kaitse alla võtmise eesmärke kui ka kinnistu omaniku huve. Sellist kaalumist kohtule kusagilt ei nähtu vaatamata sellele, et kaebuse esitaja on vastustajat haldusmenetluses vastavatest asjaoludest teavitanud. Seega on otsus oluliste põhjendamispuudustega. Kohus märgib, et lisaks muule on vastustaja jätnud sisuliselt
analüüsimata ka selle, kui palju võiks maksta endise loodusliku režiimi taastamine kinnistul maksta ja kas see üldse võimalik on. Kohtuistungil tõi kaebaja ilma tõenditeta välja, et täitepinnase eemaldamine võib selle vajalikku mahtu arvestades maksta üle poole miljoni euro, mis on kohtu hinnangul igal juhul ebaproportsionaalne, eriti arvestades, et vastustaja ise on lubanud kinnistut pinnasega täita. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et vastustaja sai lähtuda 2014 aasta andmetest ega pidanud täiendavalt välja selgitama Veinioja kinnistu tegelikku olukorda ega seda arvestama otsuse, mis langetati 09.03.2021, tegemisel. Õige on küll vastustaja viide sellele, et LKS ei sea ekspertiisile ajalisi piire, kuid vastustajal on lähtudes HMS § 6 tulenevalt kohustus selgitada välja kõik asjas tähtust omavad asjaolud. Olukorras, kus vastustajat oli teavitatud olukorra muutumisest looduses, ei saanud vastustaja jätta seda tähelepanuta ning tugineda üksnes 2014 aasta andmetele.
14.Kaebaja viitas veel, et vastustaja rikkus ka kaebaja ärakuulamisõigust, kuna Määruse nr 16 seletuskirjast nähtuvalt (lk 25) toimus 06.11.2018 avalikkusele suunatud kaasamiskoosolek, kuhu kaebajat ei kutsutud. Vastustaja on selles osas selgitanud, et kaasamise perioodil tuli initsiatiiv kokkusaamiseks Kambja Vallavalitsuselt, siis organiseeris vallavalitsus ka nende poole pöördunud maaomanike kaasamise. Keskkonnaamet kaasamiskoosolekuid ei korraldanud, vaid kohtus maaomanikega personaalselt, kui keegi selleks soovi avaldas. Veinioja kinnistu omanik avaldas soovi ja temaga ka kohtuti, selle üle vaidlust ei ole. Lisaks nähtub kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest, et kaebaja on saanud omapoolseid seisukohti haldusmenetluses esitada ja neile on vastatud. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja oleks haldusmenetluses rikkunud ärakuulamise põhimõtet.
15.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja tühistada Keskkonnaministeeriumi 09.03.2021 määruse nr 16 „Püsiksannika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ osas, millega on arvatud Reola-Ülenurme püsielupaiga koosseisu Veinioja (94901:009:0190) katastriüksus ning koormatud Veinioja katastriüksus osaliselt sihtkaitsevööndi kaitserežiimiga. Menetluskulud
16.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3255 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd tl 57-69 ja 89-92). Menetluskulud on välja mõistetavad (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus analüüsinud asja mahtu ja keerukust leiab, et menetluskulud on üldjoontes põhjendatud. Küll aga on vastustaja märkinud põhjendatult, et kaebaja esitatud arvel nr 1091 on kulurida selgitusega „Kliendile hinnangu andmine seoses kohtuasja raames algatatud väärteomenetlusega“ ning kogusega „0 h 45 m“, mis ei kuulu halduskohtumenetluses vastutajalt välja mõistmisele. Seega tuleb selles osas väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Arvestades, et kaebajale on õigusteenust osutatud hinnaga 150 eurot tund, siis 45 min õigusteenuse kuluks on 112,50 eurot, millele lisandub käibemaks 20% ehk 22,50 eurot so kokku 135 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 3120 (3255-135) eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.