lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-20-2375/29

Korrakaitse › Liiklus

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 01.03.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-20-2375/29
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Liiklus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
01.03.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2530
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
LS § 106 lg 1, 6HKMS § 152 lg 1, 2Menetluse lõpetamise alusedLS § 227 lg 2, 5HKMS § 108Menetluskulude jaotusHKMS § 201Ringkonnakohtu otsuse sisuHKMS § 212 lg 1KassatsioonitähtaegHKMS § 213 lg 1Nõuded kassatsioonkaebuseleHMS § 35 lg 1Menetluse algusHMS § 40 lg 3

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-20-2375/22Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja14.04.2021

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi

Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 01.03.2022, Tartu 3-20-2375 Aleksandr Pavljutšenko kaebus Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja 19.10.2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 14.04.2021. a otsus Aleksandr Pavljutšenko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksandr Pavljutšenko Vastustaja Transpordiamet

RESOLUTSIOON

1.Võtta kaebaja 08.02.2022. a menetlusdokumendi lisana esitatud foto kaebaja juhiloast haldusasja toimikusse.
2.Jätkata menetlust Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja 19.10.2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 õigusvastasuse tuvastamiseks.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.04.2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
4.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.03.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 07.09.20263-25-2711/19Riigikohtu halduskolleegium
  • 28.08.20263-26-2356/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 27.08.20263-26-1915/14Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.08.20263-26-2105/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.08.20263-23-846/25Riigikohtu halduskolleegium
  • 18.08.20263-26-1669/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine
HMS § 5Vormivabadus ja eesmärgipärasus
LS § 126 lg 1
LS § 129
Põhiseaduse § 3 lg 2
PS § 11
PS § 23 lg 3
HKMS § 213

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur määras 17.09.2020. a otsusega väärteoasjas nr 2317,20,008772 A. Pavljutšenkole karistuseks liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 240 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks.
2.Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja N. Reinfeldt tunnistas 19.10.2020. a otsusega nr 28-10/20/425-1 kehtetuks A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa EV508926 otsuse kättetoimetamisest alates. Otsuse kohaselt tulenevalt sellest, et A. Pavljutšenko juhtimisõigus on PPA otsuse väärteoasjas nr 2317,20,008772 alusel karistuseks ära võetud, tunnistatakse A. Pavljutšenko juhtimisõigus ja esmane juhiluba LS § 106 lg 6 alusel kehtetuks.
3.Maanteeamet jättis 13.11.2020. a vaideotsusega nr 2-3/20/50633-2 rahuldamata A. Pavljutšenko vaide Maanteeameti 19.10.2020. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
4.A. Pavljutšenko esitas 30.11.2020 kaebuse ja 10.03.2021 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada Maanteeameti 19.10.2020. a otsus nr 28-10/20/425-1 või alternatiivselt tuvastada selle tühisus. Kaebaja põhjendused: 1) PPA otsusest jääb mulje, et juhtimisõigus võetakse ära üheks kuuks ja muid sanktsioone rikkumise eest ei kaasne. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et PPA otsuses märgitud õiguslikud tagajärjed on ammendavad. Sellest lähtudes kaebaja otsustas PPA otsust mitte vaidlustada. Kaebajal puuduvad varasemad kokkupuuted juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamisega ja teadmised õigusest, millest ta võiks järeldada juhtimisõiguse äravõtmise võimalust PPA otsuse väliselt. 2) Vaidlustatud otsus rikub põhiseaduse (PS) §-s 23 sätestatud õigust mitte olla karistatud kaks korda sama teo eest ja õigust heale haldusele. Topeltkaristamise keeld omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Otsus ei sisalda faktilisi põhjendusi ega asjaolude kaalumist. Kaebajat ei kuulatud enne otsuse tegemist ära. N. Reinfeldtil ei olnud volitust vaidlustatud haldusakti tegemiseks.
5.Tartu Halduskohus tagastas 28.01.2021. a määrusega A. Pavljutšenko kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Maanteeameti 19.10.2020. a otsuse tühisuse tuvastamist.
6.Tartu Halduskohus tunnistas 22.02.2021. a määrusega Maanteeameti asemel vastustajaks Transpordiameti.
7.Tartu Halduskohus võttis 14.04.2021. a otsusega asja materjalide juurde õiguskantsleri 29.09.2020. a ja 11.12.2015. a kirjad (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Pädev haldusorgan juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamiseks on otsuse tegemisel kehtinud LS § 126 lg 1 viimase lause kohaselt Maanteeamet. N. Reinfeldtil oli õigus allkirjastada kaebaja suhtes tehtud otsus. 2) Maanteeameti 19.10.2020. a otsus on nõuetekohaselt põhjendatud, selles on märgitud nii faktiline kui õiguslik alus. LS § 106 lg 6 ei anna õiguse rakendajale kaalumisõigust, seega ei ole otsuses kaalutluste välja toomata jätmine õigusvastane. 3) Kuna LS § 106 lg 1 p 3 seob esmase juhiloa omamise muuhulgas asjaoluga, et isikut ei ole karistatud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo eest, mille eest on karistusena võimalik kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuueks kuuks, on sellega kooskõlas LS § 106 lg-s 6 sätestatu. Nagu õiguskantsler 11.12.2015. a kirjas märkis, on piirangu eesmärgiks liiklusohutuse tagamine, kaitstavateks põhiõigusteks on teise inimese elu ja tervis, ka vara (omand). Seega on sarnaselt LS § 106 lg 1 p-le 3 põhiseaduspärane ka LS § 106 lg 6, kus ei ole diskretsiooniõigust haldusorganile ette nähtud. 4) Vastustaja rikkus hea halduse põhimõtet, kui jättis kaebaja teavitamata tema suhtes otsuse tegemise kavatsusest (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 2). Maanteeametil oli võimalik juhtimisõiguse äravõtmise kehtivuse perioodil (s.o 14.10.-13.11.2020) teavitada kaebajat kavatsusest tunnistada kaebaja juhtimisõigus ja tema esmane juhiluba kehtetuks ning

anda talle võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Selliselt tegutsedes ei olnuks kahjustatud ka avalikud huvid (liiklusohutus, teise inimese elu ja tervis, vara). Kaebajaga suhtlemine hoidnuks ära, et Maanteeameti otsus oli kaebajale üllatuslik. Rikkumine ei ole piisavalt oluline, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. Kuna Maanteeamet ei saanud LS § 106 lg-st 6 tulenevalt jätta normi kohaldamata ega saanud otsuse tegemisel arvestada mingite kergendavate asjaoludega, siis ei saanud hea halduse tava rikkumine mõjutada asja otsustamist. 5) Kuna juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise aluseks oli jõustunud väärteomenetluse otsus, ei kujuta juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku (RKÜKo 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p-d 22-23). LS § 106 lg 6 alusel juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8.A. Pavljutšenko esitas 14.05.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 14.04.2021. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei vastanud kaebaja väitele, et juhtimisõiguse äravõtmine, ilma et selle rakendamise võimalusele oleks viidatud kohtuvälise menetleja otsuses, rikub karistusotsuse üheselt mõistetavuse nõuet ja on seega lubamatu. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et PPA otsuses märgitud õiguslikud tagajärjed on ammendavad. Sellest johtuvalt kaebaja karistust ei vaidlustanud. 2) PPA otsuse tulemusena kaotas vastustaja võimaluse kaebaja karistamiseks, millest ei saa mööda minna, viidates, et tegemist on erinevate asutustega. Vastavalt määruse „Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele“ lisale 2 ei näe juhtimisõiguse teooriaeksam karistus- ja juhtimisõiguse äravõtmise korra kontrollimist. Seega on väär vastustaja põhjendus, et kaebaja peab üksikasjalikult orienteeruma erinevates õigusaktides. Kaebajal puuduvad kokkupuuted juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamisega. 3) Vastustaja tegevus juhtimisõiguse äravõtmisel oli sõnamurdlik. Vastustaja ei ole sellega otsuse tegemisel arvestanud ega andnud kaebajale võimalust seisukohta väljendada. Loa kehtetuks tunnistamisel on reageeringuna süüteole haldusorganil diskretsiooniõigus olemas (RKPSJVK otsus nr 3-4-1-10-10, p 60). Seetõttu peab kohus PS § 11 alusel kõiki asjaolusid kaaluma (vrdl RKPSJVKo 3-4-1-9-00, p 17). Ebaõige on seisukoht, et hea halduse põhimõtte rikkumine oli tähtsusetu. Vastustajal oli õigus jätta juhtimisõigus ära võtmata.
9.Transpordiamet esitas 14.06.2021 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) 17.09.2020. a otsus ei ole koostatud Transpordiameti poolt. Seetõttu on arusaamatu, kuidas viimase tegevus juhtimisõiguse äravõtmisel oli kaebaja jaoks sõnamurdlik. 2) LS § 106 lg 6 esimene lause ei anna vastustajale kaalumisõigust. Vastustaja jättis õiguspäraselt HMS § 40 lg 3 p 2 alusel kaebaja ära kuulamata (RKHKo 17.06.2011, 3-3-1-37-11, p 13). Kaebaja sai esitada arvamuse ja vastuväited väärteomenetluses. Kuna kaebaja väited ja arvamus ei oleks mõjutanud tema suhtes tehtavat otsust, siis ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud vajadus koostada enne haldusakti HMS § 35 lg 1 p-st 2 tulenevalt teavitus. Vastustaja ei rikkunud hea halduse põhimõtet. Kui kohtu hinnangul vastustaja rikkus hea halduse tava, ei saanud rikkumine mõjutada asja otsustamist.

3) Suhteliselt värskelt juhtimisõiguse saamiseks vajalikud eksamid teinud isikuna pidi kaebaja olema teadlik temale inkrimineeritud väärteo iseloomust ja selle tagajärgedest juhtimisõigusest võimaliku ilmajäämise osas. Vastustaja põhjendused ei ole väärad.

10.A. Pavljutšenko märkis 28.07.2021. a täiendavas seisukohas järgmist: 1) Vastustaja tõlgendab vääralt maakohtu otsust asjas nr 4-20-1872. Maakohus viitas, et [menetlusalune] isik peab mõistma väärteokaristuse olemust, mitte seda, et isik peab oskama ette näha haldusõiguslikud tagajärjed, lisaks väärteootsuses kirjutatule. Kaebaja peamine etteheide riigile, kes osaleb menetluses vastustaja kaudu, on eksitamine, et lisaks väärteootsuses märgitule järgneb kaebajale täiendav materiaalne karistus. 2) Vastustaja pidi juhinduma kõikidest asjassepuutuvatest õigusaktidest, s.h PS-st ja HMS-st. Seda vastustaja ei teinud, mis tõi kaasa ebaseadusliku haldusakti. Kuna väärteootsuses puudus viide täiendava materiaalse karistuse võimalikkusele ja väärteootsuse õigusmõju on sarnanev eelhaldusaktiga, siis HMS §-st 1 tulenevalt ei saanud vastustaja juhtimisõigust ära võtta ega esmast juhiluba kehtetuks tunnistada. Vastustaja pidi põhjendama, et kuna kaebajat on teise haldusorgani poolt eksitatud, siis haldusõiguse üldosa õigusnormid ei võimalda LS § 106 lg 6 rakendamist.
11.A. Pavljutšenko teatas 08.02.2022. a seisukohas, et ta sai uuesti juhtimisõiguse, kuid ta soovib menetluse jätkamist. Kaebaja märgib, et kui ringkonnakohtu arvates esineb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 kirjeldatud olukord, siis ta kinnitab, et soovib otsuse nr 28-10/20/425-1 õigusvastasuse tuvastamist.
12.Transpordiamet märkis 11.02.2022. a seisukohas, et 19.10.2020. a otsus on õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13.Ringkonnakohus leiab esmalt, et vaidlusaluse otsuse tühistamisnõue on seoses kaebajale uue juhiloa väljastamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ära langenud. Samas soovib kaebaja Maanteeameti otsuse õigusvastasuse tuvastamist. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kuna kaebaja oli vaidlusaluse otsuse alusel alates 19.10.2020 kuni 30.11.2021 ilma juhtimisõiguseta ning peab võimalikuks nõuda riigilt kaebuse rahuldamise korral juhtimisõiguse äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist, jätkab ringkonnakohus menetlust Maanteeameti otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Ringkonnakohus võtab kaebaja 08.02.2022. a menetlusdokumendi lisana esitatud foto kaebaja juhiloast haldusasja toimikusse.
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
15.Kaebaja leiab ringkonnakohtus jätkuvalt, et juhtimisõiguse äravõtmine ilma, et selle rakendamise võimalusele oleks viidatud kohtuvälise menetleja otsuses, rikub karistusotsuse üheselt mõistetavuse nõuet ja on lubamatu. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et PPA otsuses märgitud õiguslikud tagajärjed on ammendavad, millest johtuvalt kaebaja karistust ei vaidlustanud.
16.Ringkonnakohus märgib, et kaebaja väide on sisuliselt etteheide väärteoasjas vormistatud otsuse põhjendustele, mis kaebajat LS § 106 lõike 6 rakendamise eest ei hoiata. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et Politsei- ja Piirivalveameti väärteoasjas tehtud otsuses võinuks olla ka vastav viide, et hõlbustada otsuse adressaadi arusaamist sellest, millised on otsusega kaasnevad täiendavad tagajärjed (juhiloa haldusmenetluse korras kehtetuks tunnistamine). Samas ei ole väärteoasjas tehtud otsus halduskohtus vaidlustatav ega seetõttu ka käesoleva haldusasja esemeks, mistõttu ringkonnakohus pikemalt väärteoasjas tehtud otsuse põhjendustel ei peatu. Käesolevas asjas on oluline see, et kaebaja etteheide ei mõjuta väärteootsuse kehtivust ega seeläbi ka vastustaja õigust vaidlustatud otsuse tegemiseks. LS § 106 lg 6 sätestab ühemõtteliselt, et kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Halduskohus on õigesti leidnud, et LS § 106 lg 6 ei anna õiguse rakendajale kaalutlusõigust (otsuse p 20).
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et väärteootsuses LS § 106 lõikele 6 viitamata jätmine tekitas kaebajas õiguspärase ootuse, et tema juhtimisõigust pärast selle LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena üheks kuuks äravõtmist kehtetuks ei tunnistata. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele (vt RKPsJK 16.03.2021. a otsus asjas nr 5-20-7, p 39 ja RKÜK 26.06.2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 90). LS-ist ega ka ühestki teisest seadusest ei tulene, et kui isikut on kord väärteo korras mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, ei ole tema juhtimisõiguse haldusmenetluse korras kehtetuks tunnistamine võimalik. Ka ei pane LS vastustajale kohustust lisakaristusena juhtimisõiguse kaotanud isiku juhtimisõiguse taastamiseks koheselt pärast lisakaristuse ärakandmist. Lisaks LS § 106 lõikele 6, mis kohustab esmase juhiloa omaja mootorsõiduki juhtimisõiguse ja juhiloa kehtetuks tunnistama, sätestab näiteks LS § 129 mootorsõiduki juhtimisõiguse põhi- või lisakaristusena äravõtmise korral täiendavad nõuded juhtimisõiguse taastamiseks (liiklusteooria- ja sõidueksami sooritamise kohustus). Seega ei ole LS § 106 lg 6 ainus säte, mis seab piirangud mootorsõiduki juhtimisele pärast lisakaristuse ärakandmist ning väärteootsuses LS § 106 lõikele 6 viitamata jätmine ei saanud tekitada kaebajas õiguspärast ootust, et normi kaebaja suhtes ei rakendata. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik väita ka seda, nagu olnuks vastustaja tegevus juhtimisõiguse äravõtmisel sõnamurdlik.
18.Kaebaja väitel ei näe juhtimisõiguse teooriaeksam ette karistus- ja juhtimisõiguse äravõtmise korra kontrollimist, mistõttu on väär vastustaja põhjendus, et kaebaja peab üksikasjalikult orienteeruma erinevates õigusaktides. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja ei saa liiklusseaduse mittetundmist vabandada sellega, et juhtimisõiguse teooriaeksam juhtimisõiguse äravõtmise korra tundmist ette ei näinud. Põhiseaduse § 3 lg 2 lausest 2 tulenevalt on avaldatud seadused kõigile täitmiseks. Liiklusseaduse puhul pole kahtlust, et see on ettenähtud korras avaldatud (RT I, 30.11.2021, 19) ning kaebajal oli võimalik, mootorsõidukijuhina lausa kohustuslik sellega tutvuda. Põhiseaduse § 3 lg-s 2 sätestatust tuleneb põhimõte, mille kohaselt seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest (RKKrK 10.02.1998. a otsus asjas nr 3-1-1-24-98). Seega on kaebaja väide ainetu.
19.Kaebaja väitel ei ole vastustaja otsuse tegemisel arvestanud ega andnud kaebajale võimalust oma seisukohta väljendada. Loa kehtetuks tunnistamisel on reageeringuna süüteole haldusorganil diskretsiooniõigus olemas. Ebaõige on seisukoht, et hea halduse põhimõtte rikkumine oli tähtsusetu. Vastustajal oli õigus jätta juhtimisõigus ära võtmata.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-10-10 ei ole asjakohane, kuna see ei puuduta vaidlusalust juhtumit. Kaebaja viidatud kohtuasjas leidis Riigikohus, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Samas mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. Ringkonnakohus jääb juba eelnevalt (vt otsuse p 16) märgitu juurde, et käesoleval juhul puudus vastustajal LS § 106 lg 6 rakendamisel kaalutlusõigus.
21.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 sätestab, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. HMS § 40 lg 3 p 2 teeb siiski reservatsiooni, sätestades, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Ringkonnakohus on erinevalt halduskohtust seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist HMS § 40 lg 3 p-s 2 märgitud olukorraga, mistõttu ei ole vastustaja haldusakt menetlusnõuete (kaebaja menetlusest teavitamata jätmine ja arvamuse esitamise võimaluse andmata jätmine) rikkumise tõttu formaalselt õigusvastane. Kaebajalt koostatava haldusakti kohta arvamuse küsimine olukorras, kus faktilised asjaolud on selged ning haldusorganil seaduse järgi haldusakti andmisel kaalutlusõigus puudub oleks eksitav ning tekitaks lootuse, et kaebaja väited saavad mõjutada kaebajale negatiivse haldusakti andmist või andmata jätmist. Ühtlasi tekiks vastustajal seeläbi kohustus kaebaja võimalikke vastuväiteid lõplikus haldusaktis hinnata, mis tekitaks haldusorganile haldusakti andmisel justkui näilise kaalutlusõiguse, mida tal aga ei ole. Ka tooks see kaasa haldusmenetluse tarbetu venimise, mis oleks vastuolus HMS § 5 lg-st 2 tuleneva põhimõttega viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ringkonnakohus muudab vastavas osas halduskohtu otsuse (p-d 24-25) põhjendusi.
22.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.04.2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Transpordiamet ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.08.20263-26-1915/13Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 17.08.20263-26-2021/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja