Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. mail 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-2375
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur määras 17. septembri 2020. a otsusega väärteoasjas nr 2317,20,008772 Aleksandr Pavljutšenkole karistuseks liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot, ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks (dtl-d 8-9).
2.Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja Nevil Reinfeldti tunnistas 19. oktoobri 2020. a otsusega nr 28-10/20/425-1 A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa EV508926 otsuse kättetoimetamisest alates kehtetuks (dtl 11).
3.A. Pavljutšenko esitas 2. novembril 2020 vaide Maanteeameti 19. oktoobri 2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 kehtetuks tunnistamiseks (dtl-d 198-199), mille Maanteeamet jättis
13.novembri 2020. a vaideotsusega nr 3/20/50633-2 rahuldamata (dtl-d 13-15).
4.A. Pavljutšenko esitas 30. novembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja N. Reinfeldti 19. oktoobri 2020. a juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 28-10/20/425-1 tühistamise või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamise nõudes (dtl-d 3-7).
5.Tallinna Halduskohus andis 30. novembri 2020. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl-d 18-19).
6.Tartu Halduskohus tagastas 28. jaanuari 2021. a määrusega A. Pavljutšenko kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja N. Reinfeldti 19. oktoobri 2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 tühisuse tuvastamist, võttis ülejäänud osas A. Pavljutšenko kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Maanteeameti ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 88-90).
7.Transpordiamet esitas 12. veebruaril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 172-177).
8.Tartu Halduskohus tunnistas 22. veebruari 2021. a määrusega Maanteeameti asemel vastustajaks Transpordiameti (dtl-d 179-181). Arvestades, et 28. jaanuari 2021. a määrusega vastustajaks tunnistatud Maanteeamet korraldati alates 1. jaanuarist 2021 ümber ning ühendati koos Lennuameti ja Veeteede Ametiga Transpordiametiks, on Transpordiamet Maanteeameti õigusjärglane ning käesolevas kohtuasjas on seega vastustajaks Transpordiamet (Vabariigi Valitsuse seadus § 10517 lg-d 1 ja 3).
9.Kaebaja esitas 10. märtsil 2020 täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja (dtl-d 208-210).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja N. Reinfeldti 19. oktoobri 2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 tühistamist, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) Põhja Prefektuuri otsusest jääb ühemõtteline mulje, et juhtimisõigus võetakse ära üheks kuuks ning lisaks sellele ja trahvile muid sanktsioone rikkumise eest ei kaasne. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et Põhja Prefektuuri otsuses märgitud õiguslikud tagajärjed on
3-20-2375 ammendavad. Sellest lähtus kaebaja muu hulgas otsustamisel Põhja Prefektuuri otsust mitte vaidlustada. 2) Vaidlustatud otsus rikub kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 23 sätestatud õigust mitte olla karistatud kaks korda sama teo eest ja õigust heale haldusele. Riigikohtu hinnangul omab topeltkaristamise keeld tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. 3) Kaebusega vaidlustatud otsus ei sisalda faktilisi põhjendusi ega asjaolude kaalumist, eelkõige, kas vaidlustatav otsus võib rikkuda topeltkaristamise keeldu või mitte ning kas haldusorgan on toiminud hea haldustava kohaselt. 4) Vastustaja ei ole kaebajat enne otsuse tegemist ära kuulanud, mida peetakse oluliseks menetlusnormi rikkumiseks ja mis toob kaasa haldusakti tühistamise. 5) Teenindusbürool on küll õigus teha vastavad ettevalmistoimingud, nt koostada haldustoiming ja haldusakti projekt, kuid lõpliku otsuse saab teha üksnes eksamiosakond. Vastasel juhul tekkiks osakondade vahel pädevuskonkurents.
11.Transpordiamet vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgnevad. 1) Vaidlustatud otsuses on märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Transpordiametil ei ole mootorsõiduki juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma antud juhul Politsei- ja Piirivalveameti otsusest. Transpordiametil on seadusest tulenev kohustus (LS § 106 lg 6) mootorsõiduki juhtimisõigus ja esmane juhiluba kehtetuks tunnistada. 2) 5. jaanuaril 2017 peadirektori käskkirjaga nr 3-k kinnitatud ning 26. augustil 2020 N. Reinfeldti poolt allkirjastatud Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja ametijuhendi p 4.6 kohaselt on teenindusbüroo juhatajal õigus allkirjastada vastavalt asjaajamiskorrale büroo tegevusvaldkonnaga seotud dokumente, välja arvatud dokumente, mille olulisus eeldab klienditeenindusjuhi allkirja või millega võetakse kohustusi, mis ei ole büroojuhataja pädevuses. 3. veebruaril 2020 liiklusdirektori korraldusega kinnitatud juhendi „ATT/EO-1: Juhtimisõiguse peatamine, äravõtmine, kehtetuks tunnistamine ja juhiloa loovutamine“ p 12.3.1.4 järgi allkirjastab juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise otsuse büroo juhataja või esinduse vanem.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja N. Reinfeldti 19. oktoobri 2020. a otsuse nr 28-10/20/425-1 tühistamiseks. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas vaidlustatud otsus on nõuetekohaselt põhjendatud, kas vastustajal oli otsuse väljaandmisel kaalutlusõigus ja kohustus kaebaja ära kuulata ning kas otsuse on teinud selleks pädev isik. Seejuures leiab kaebaja, et vaidlustatud otsus oli tema jaoks üllatuslik ning vastustaja on muuhulgas rikkunud õigust heale haldusele ja topelt karistamise keeldu. Menetlusosaliste vahel on vaidlus seega kaebaja juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise otsuse formaalses ja sisulises õiguspärasuses.
3-20-2375
13.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
14.Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
15.Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Pädev haldusorgan juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamiseks on otsuse tegemisel kehtinud LS § 126 lg 1 viimase lause kohaselt Maanteeamet. HMS § 8 lg 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.
16.Otsuse tegemise ajal kehtinud majandus- ja taristuministri 16. oktoobri 2018. a määruse nr 55 „Maanteeameti põhimäärus“ (Maanteeameti põhimäärus) § 12 lg 1 kohaselt on ameti struktuuriüksusteks teenistused, tugiosakonnad ja Eesti Maanteemuuseum. Sama paragrahvi lõike 4 järgi sätestatakse ameti struktuuriüksuse ja muude üksuste ning otse alluvate teenistujate ja töötajate ülesanded, pädevus ja juhtimiskorraldus peadirektori käskkirjaga. Maanteeameti põhimääruse § 13 sätestab, et ametniku ja töötaja õigused, kohustused ja vastutus määratakse ametijuhendiga, töölepinguga ning peadirektori, direktori ja üksuse juhataja korraldustega.
17.Maanteeameti põhimääruse § 14 lg-st 3 tulenevalt on Maanteeameti struktuuriüksuseks muuhulgas liiklusteenistus. Liiklusteenistuse põhimääruse p 1.2 järgi on teenistusel allüksusena teenindusbüroo Tartus, mille põhiülesandeks on põhimääruse p-st 2.16.3 tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamisega seotud avalike teenuste ja avaliku sektori tugiteenuste osutamine. Liiklusteenistuse põhimääruse p 2.17.5 kohaselt peatab büroo oma põhiülesande täitmiseks seadusega ettenähtud juhtudel ja tingimustel juhtimisõiguse või tunnistab juhtimisõiguse ja juhiloa kehtetuks ning vastavalt p-s 4.9 sätestatule esindab büroo juhataja vastavalt bürood ning oma vastutusalas ametit.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuse allkirjastanud Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhatajal N. Reinfeldtil oli õigus allkirjastada kaebaja suhtes tehtud juhtimisõiguse äravõtmise ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise otsus, kuivõrd selline pädevus on teenindusbüroo juhatajale antud liiklusteenistuse põhimääruse p-ga 4.9 koostoimes eelnimetatud sätetega. Samuti kinnitab N. Reinfeldti pädevust vaidlustatud otsuse allkirjastamisel vastustaja poolt vastuses kaebusele välja toodud 21. aprilli 2020. a peadirektori käskkirjaga kinnitatud asjaajamiskorra (dtl-d 107-138) p 7.8.1, 5. jaanuari 2017. a peadirektori käskkirjaga nr 3-k kinnitatud ning 26. augusti 2020. a N. Reinfeldti poolt allkirjastatud Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja ametijuhendi (dtl-d 152-156) p 4.6 ning
3.veebruari 2020. a liiklusdirektori korraldusega kinnitatud juhendi „ATT/EO-1: Juhtimisõiguse peatamine, äravõtmine, kehtetuks tunnistamine ja juhiloa loovutamine“ (dtl-d 159-171) p 12.3.1.4.
19.Kaebaja on kaebuses rõhutanud, et kaebaja on jäetud ära kuulamata, vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused ja kaalutlused ning vastustaja on rikkunud hea halduse tava. HMS § 56 lg-test 1-2 lähtudes peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
3-20-2375
20.Kohus leiab, et Maanteeameti 19. oktoobri 2020. a otsus nr 28-10/20/425-1 on nõuetekohaselt põhjendatud, kuivõrd selles on märgitud nii faktiline kui õiguslik alus. Faktilise alusena on välja toodud asjaolu, et kaebaja juhtimisõigus on PPA Põhja prefektuuri otsuse väärteoasja nr 2317,20,008772 alusel karistuseks ära võetud, mistõttu tunnistatakse kaebaja juhtimisõigus ja esmane juhiluba kehtetuks, ning õigusliku alusena on märgitud LS § 106 lg 6. Võttes arvesse, et LS § 106 lg 6 esimeses lauses sätestatu kohaselt kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks, pole vastustaja seega otsuses välja toodud faktilise ja õigusliku aluse väljatoomisel eksinud. Et LS § 106 lg 6 ei anna õiguse rakendajale kaalumisõigust, pole otsuses kaalutluste välja toomata jätmine õigusvastane.
21.Seejuures viitab kohus õiguskantsleri 29. septembri 2020. a kirjale nr 7-4/201543/2005233, kus õiguskantsler on selgitanud LS § 106 lg-te 1 ja 6 kohaldamist. Viidatud kirjas tõi õiguskantsler välja järgmist: „Mootorsõiduki juhtimisõigus saab olla vaid inimesel, kes vastab seaduses sätestatud tingimustele. See tähendab, et inimese teadmised, oskused, tervislik seisund, vanus ja hoiakud on sellised, et saab piisavalt kindlalt eeldada, et ta järgib liiklusnõudeid ning ei ohusta ennast ega teisi. Kui inimeselt on juhtimisõigus ära võetud, siis järelikult pole tema hoiakud, oskused või teadmised juhtimisõiguse kasutamiseks sobivad ning seadus näeb sel juhul ette mitmesuguseid tagajärgi. Need tagajärjed on seaduses kirjeldatud ning inimesel on võimalus neid vältida, kui ta käitub õiguskuulekalt. Liiklusseadus sätestab, et esmase juhiloa andmisel tuleb arvestada seda, kas inimest on karistatud ja kas karistus veel kehtib (LS § 106 lg 1 p-d 3−5, lg 6).“ Samuti toob kohus välja õiguskantsleri 11. detsembri 2015. a kirja nr 14-3/151515/1505521, milles kokkuvõttes leiti, et seadusandja poolt LS § 106 lõike 1 p-s 3 kehtestatud piirang on liiklusohutuse tagamise seisukohalt sobiv, vajalik ja proportsionaalne abinõu ning kooskõlas põhiseadusega. Täpsemalt märkis õiguskantsler järgmist: „Riigikogu on liiklusseaduse § 106 lõike 1 punktis 3 välja toonud kõige raskemad liiklusalased väärteod ja leidnud, et neid toime pannud isikud ei peaks karistuse kehtivuse ajal (ühe aasta jooksul väärteokaristuse kandmisest alates) mootorsõiduki juhtimisõigust saama. Piirangu eesmärgiks on liiklusohutuse tagamine, kaitstavateks põhiõigusteks on teise inimese elu ja tervis, aga ka vara (omand). Piiranguga soovitakse tagada, et liikluses ei osaleks inimesed, kes on juba enne mootorsõiduki juhtimisõiguse saamist toime pannud raske liiklusalase väärteo ja seetõttu on alust arvata, et nad võivad olla ohtlikud teistele liiklejatele.“
22.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuna LS § 106 lg 1 p 3 seob esmase juhiloa omamise muuhulgas asjaoluga, et isikut ei ole karistatud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo eest, mille eest on karistusena võimalik kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks, on sellega kooskõlas LS § 106 lg-s 6 sätestatu, mille kohaselt tunnistatakse esmase juhiloa omajal mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks, kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud. Nagu õiguskantsleri 11. detsembri 2015. a kirjas märgitud, on piirangu eesmärgiks liiklusohutuse tagamine, kaitstavateks põhiõigusteks on teise inimese elu ja tervis, aga ka vara (omand). Seega on kohtu hinnangul sarnaselt LS § 106 lg 1 p-le 3 põhiseaduspärane ka LS § 106 lg 6, kus ei ole diskretsiooniõigust haldusorganile ette nähtud. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine isikult, kellel on karistatus raske liiklusalase väärteo toimepanemise eest, on liiklusohutuse tagamise ja teiste inimeste elu, tervise ning vara kaitsmiseks kahtlemata sobiv abinõu. Samuti on piirang vajalik, sest isik, kes on liiklusnõudeid eiranud juba esmast juhiluba omades, peab kindlasti oma hilisema käitumisega näitama, et ta teab, millised on ühiskonnas kokku lepitud reeglid, ning tema puhul on siiski tegemist õiguskuuleka inimesega, kes austab ja järgib seaduseid. Õiguskuulekale käitumisele aitab kindlasti kaasa mootorsõiduki juhtimisõiguse ja
3-20-2375 uue esmase juhiloa taotlemise sidumine järelkoolituse läbimise ning liiklusteooria- ja sõidueksami eduka sooritamisega. Ka ei saa mootorsõiduki juhtimisõiguse ja isikule väljastatud esmase juhiloa kehtetuks tunnistamist ning selle taastamiseks vajaliku järelkoolituse läbimise ning liiklusteooria- ja sõidueksami sooritamise kohustust pidada liiga rangeks piiranguks, arvestades piirangu eesmärki – teiste inimeste elu, tervise ja vara kaitset.
23.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt eeldab hea halduse põhimõte muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt
18.novembri 2004. aasta otsus asjas nr 3-3-1-33-04, p 16; 5. märtsi 2007. aasta otsus asjas nr 3-3-1-102-06, p 21 jt). Hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada menetluse läbiviimist menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata (Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajat ei teavitatud Maanteeameti kavatsusest kehtetuks tunnistada kaebaja juhtimisõigus ja esmane juhiluba ning kaebajale ei antud võimalust oma seisukohtade esitamiseks. Nagu kaebaja on kaebuses välja toonud, polnud sellisest võimalusest kaebajat teavitatud ka PPA Põhja prefektuuri 17. septembri 2020. a otsuses.
24.Eelpool viidatud Riigikohtu praktikale tuginedes rikkus vastustaja halduskohtu hinnangul hea halduse põhimõtet, kui jättis kaebajale teavitamata tema suhtes otsuse tegemise kavatsusest (HMS § 35 lg 1 p 2). Võttes arvesse kaebaja viidatud Riigikohtu 23. veebruari 2004. a otsust asjas nr 3-3-1-1-04, kus punktis 20 tõi kohus välja, et vaatamata sellele, et normi kohaldamine on mittediskretsiooniline, peab puudutatud isikule olema tagatud võimalus esitada argumente ja väiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust, on vastustaja hea halduse põhimõtet rikkunud ka sellega, kui ei andnud kaebajale HMS § 40 lg-s 1 tagatud õigust esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohtu hinnangul oli Maanteeametil võimalik juhtimisõiguse äravõtmise kehtivuse perioodil (s.o 14. oktoober – 13. november 2020) teavitada kaebajat kavatsusest tunnistada kaebaja juhtimisõigus ja tema esmane juhiluba kehtetuks ning andnud talle võimaluse omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Selliselt tegutsedes ei oleks olnud kahjustatud ka avalikud huvid (liiklusohutus, teise inimese elu ja tervis, vara), kuivõrd kaebaja teavitamise ja vastuväidete esitamise võimaluse tagamiseks oleks olnud piisav aeg arvestades, et PPA Põhja prefektuuri 17. septembri 2020. a otsus jõustus
14.oktoobril 2020 ning juhtimisõiguse äravõtmine lõppes 13. novembril 2020. Kaebajaga suhtlemine oleks ära hoidnud ka selle, et kaebajale oli tehtav Maanteeameti otsus üllatuslik.
25.Kaebaja menetlusest teavitamata jätmisega ja arvamuse esitamise võimaluse andmata jätmisega, s.o hea halduse tava rikkumisega on Transpordiamet eiranud haldusakti väljaandmise menetlusnõudeid, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 35 lg 1 p 2, § 40), kuid selline rikkumine ei ole piisavalt oluline, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. HMS § 58 näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Maanteeamet ei saanud LS § 106 lg-st 6 tulenevalt jätta normi kohaldamata ning Maanteeamet ei saanud otsuse tegemisel arvestada mingite kergendavate asjaoludega, siis ei saanud hea halduse tava rikkumine mõjutada asja otsustamist.
26.Vaidlustatud otsusega tunnistas Maanteeamet A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa EV508926 LS § 106 lg 6 alusel kehtetuks. LS § 106 lg 6 sätestab: „ Kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Kui isikule on
3-20-2375 antud mõne mootorsõiduki kategooria juhtimisõigus enne esmase juhiloa esmakordset väljastamist, siis nende mootorsõidukite kategooriate juhtimisõigust ei tunnistata kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.“ Kuna Maanteeamet tunnistas
19.oktoobri 2020. a otsusega nr 28-10/20/425-1 A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks põhjusel, et kaebaja juhtimisõigus võeti ära PPA Põhja prefektuuri otsuse alusel väärteoasja nr 2317,20,008772, esinevad kohtu hinnangul LS § 106 lg 6 esimese lause kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Küll on aga kaebaja välja toonud, et LS § 106 lg 6 kohaldamisel ja sellest tulenevalt kaebaja juhtimisõiguse ja juhiloa kehtetuks tunnistamisel on rikutud topelt karistamise keeldu.
27.PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 p 14).
28.Ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga menetluste suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-16/4665/224, p 24) ning korduv menetlus peab puudutama tegu, mille kohta on tehtud lõplik otsus (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-617/17: Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, p 32).
29.Tutvudes nii kaebaja poolt välja toodud Riigikohtu lahendite kui ka neis viidatud kohtupraktikaga leiab halduskohus, et LS § 106 lg 6 alusel tunnistatakse juhtimisõigus ja esmane juhiluba kehtetuks sisuliselt sama teo eest, mille eest isikut karistati juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud väärteomenetluse tulemusel tehtud karistamisotsusega. Arvestades, et LS § 106 lg 6 toob sätte kohaldamise eeldusena välja mootorsõiduki juhtimisõiguse karistusena äravõtmise, on nii karistamisel väärteomenetluses kui juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamisel haldusmenetluse korras eelduseks sama liiklusrikkumise toimepanemine.
30.Samuti on kohtupraktikale tuginedes halduskohus seisukohal, et LS § 106 lg 6 alusel juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise puhul on tegemist materiaalses mõttes karistusotsusega. Karistamise eesmärgile viitab kohtu hinnangul ennekõike asjaolu, et vastustaja poolt juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine on väärteoasjas tehtud otsusest koormavam ning nagu eelmises punktis välja toodud, on mõlemal juhul sunnivahendi kohaldamise aluseks isiku süü. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et LS § 106 lg 6 viimase lause kohaselt saab kaebaja mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.
31.PS § 23 lg 3 sõnastusest tulenevalt on keelatud asja teistkordne menetlemine ja karistamine iseseisvas menetluses. Kuivõrd Maanteeameti poolt juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise menetluses ei tuvastatud iseseisvalt rikkumise asjaolusid, vaid kehtetuks tunnistamise aluseks oli jõustunud väärteomenetluse otsus, ei kujuta juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas
3-20-2375 nr 3-4-1-10-04, p-d 22-23). Sellest tulenevalt leiab kohus, et LS § 106 lg 6 alusel juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.
32.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus ning A. Pavljutšenko tühistamiskaebus tuleb jätta rahuldamata.
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 01.03.2022. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 01.03.2022. a otsus Resolutsioon
1.Võtta kaebaja 08.02.2022. a menetlusdokumendi lisana esitatud foto kaebaja juhiloast haldusasja toimikusse.
2.Jätkata menetlust Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja 19.10.2020. a otsuse nr 2810/20/425-1 õigusvastasuse tuvastamiseks.
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.04.2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
4.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus tema enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.