Kaebaja: Aktsiaselts Väätsa Prügila Kaebaja esindajad: v.adv Sandor Elias ja v.adv Ramil Pärdi Vastustaja: Keskkonnaamet
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaameti 03.03.2021 keskkonnatasu teatega nr DM-114669-1 määras Keskkonnaamet Aktsiaseltsile Väätsa Prügila saastetasu jäätmete (roheleelise sete koodiga 03 03 02) kõrvaldamise eest Väätsa prügila ladestusala IV-I rajamisel.
2.01.04.2021 saabus Tallinna Halduskohtule Aktsiaselts Väätsa Prügila kaebus Keskkonnaameti 03.03.2021 keskkonnatasu teate nr DM-114669-1 tühistamiseks.
3.05.04.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 13.01.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja leiab, et keskkonnatasu teade on õigusvastane haldusakt, mis tuleb tühistada. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti kontrollakti ja keskkonnatasu teate kokkuvõtliku seisukohaga, mille kohaselt kaebaja olevat jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) koguses 2 160 tonni, mida ettevõte kasutas ladestusala IV-I rajamisel suuremas mahus kui ehitusprojekti kohaselt oli ette nähtud, kõrvaldanud ja et kaebaja peaks seetõttu täiendavat keskkonnatasu tasuma. Kaebaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
4.1.Kaebaja toob välja, et antud juhul puudub vaidlus järgmistes olulistes asjaoludes: a) Projekti kohaselt pidi kaitsekihile paigaldama 10 cm paksune liivalus, et tagada dreenkihi (purustatud rehvide) otsene kontakt kaitsekihiga; b) Keskkonnaamet ei vaidlusta, et liivast kaitsekihi eesmärk oli projekti kohaselt mehaanilisi vigastusi vältida (vältides purustatud rehvide ja geotekstiili otsest kontakti); c) 06.08.2018 ehituskoosolekul otsustati ehitada 15-20 cm paksune kaitsekiht. Projekti muudatusi ei vormistatud; d) geotekstiilkile peale rajati liiva asemel jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 kaitsekiht 20 cm paksuselt; e) esimese 10 cm paksuse jäätme 03 03 02 kihi osas on Keskkonnaameti hinnangul tegemist taaskasutamisega.
4.2.Vaidlus on aga selles, kas eeltoodud asjaoludest tuleb järeldada, et täiendava 10 cm paksuse jäätme 03 03 02 kihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i tähenduses. Keskkonnaamet tugineb kontrollaktis ja keskkonnatasu teates järgmistele kokkuvõtlikele asjaoludele ja järeldab neist, et tegemist on jäätmete kõrvaldamisega: a) Projektis oli ette nähtud 10 cm paksune liivast kaitsekiht ja ehitada tuleb projekti kohaselt (ehitusseadustik (EhS) § 12 lg 1); b) Kaebaja keskkonnakompleksluba ei näinud ette jäätme 03 03 02 taaskasutamist; c) Ei ole tuvastatud, et 10 cm paksune jäätme 03 03 02 kiht ei oleks funktsionaalselt piisav asendamaks 10 cm paksust liivakihti, kuivõrd projektis puuduvad nõuded kaitsekihis kasutatavale materjalile.
4.3.Kaebaja hinnangul on Keskkonnaameti järeldused ekslikud ning Keskkonnaamet ei ole järginud uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seadus (HMS) § 6, maksukorralduse seadus (MKS) § 11 lg 1). Esiteks, keskkonnatasu ei ole karistus, vaid seda määratakse sisulistel asjaoludel (jäätmete kõrvaldamine). Jäätmete kõrvaldamise saastetasu määramine põhineb üksnes küsimusel, kas jäätmeid kõrvaldati (või näiteks hoopis taaskasutati). Võimalikud ehitusõiguslikud rikkumised
on kohaliku omavalitsuse teostatava võimaliku järelevalvemenetluse objektiks (EhS § 130 lg 2) ega saa kuidagi puutuda küsimusse, kas jäätmeid kõrvaldati või taaskasutati. Seejuures ei leia kaebaja, et kaitsekihi paksuse muutmine üldse oleks sedavõrd oluline ehitusprojekti muutmine, mis tingiks vajaduse ehitusloa kehtetuks tunnistamise/muutmise järele (EhS § 46 lg 1 p 1). Majandus- ja taristuministri määrus 17.07.2015 määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 10 lg 3 lubab seejuures ehitusprojekti tööprojekti faasis täpsustada. Teiseks kohtupraktika järgi (vt Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-1542) ei saa kõrvaldamise ja taaskasutamise eristamine põhineda keskkonnakompleksloas lubatul. Kaebaja juhib tähelepanu, et vaidlus puudub selles, et esimene 10 cm jäätmeid 03 03 02 taaskasutati ka Keskkonnaameti hinnangul olenemata sellest, et Keskkonnaameti väite järgi ei olnud see keskkonnakompleksloa järgi lubatav. Kolmandaks, nii JäätS-is, direktiivis 2008/98/EÜ kui ka Keskkonnaameti kontrollaktis ja keskkonnatasu teates viidatud seisukohtadest tuleneb, et võtmeküsimus on, kas toimus muude materjalide (antud juhul liiva) asendamine ning loogiline on ka see, et asendus ei saa toimuda suuremas mahus kui vastava konstruktsioonielemendi eesmärgist tuleneb. Asendamine on järelikult küsimus materjali kasutamise vajadusest eesmärgipärasuse suhtes. Keskkonnaamet aga on jätnud tähelepanuta, et liiv ja roheleelis on keemilis-füüsikaliselt erinevad materjalid. Seega ei saa väita, et 10 cm paksune liivaalus vastab 10 cm paksusele roheleelise alusele. Nimelt, roheleelise aluse kasutamisel kihi paksust võrreldes liivaga suurendati, kuna roheleelise sete on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv. Selle tõttu roheleelise sette vastupanu torkele on sama kihi paksuse korral liivaga võrreldes väiksem. Otsus kihi paksuse suurendamise osas tehti eesmärgiga vastupanu torkele suurendada, tagades kihi paksuse, kust purustatud rehvide traadid läbi ei ulatu (arvestades vajadust kanda ka rasketehnikat). Vaidlus puudub, et see oligi kaitsekihi eesmärk. Mingit tähendust ei oma seejuures, kas projektis puuduvad nõuded kaitsekihis kasutatavale materjalile. Arvestades, et vaidlus puudub kaitsekihi eesmärgis, tuleb vaadelda, kas erinevate materjalide omadused on selle eesmärgi suhtes samad või erinevad. Keskkonnaamet ei ole vaielnud iseenesest, et jääde 03 03 02 on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv ehk peab ka torkele sama kihipaksuse korral vähem vastu. Loogiline on järelikult, et 10 cm liiva asendamiseks ei piisanud 10 cm jäätmest 03 03 02. Seega vastas muudatus projekti seletuskirjas märgitud materjali kasutamise eesmärgile. Järelikult oli roheleelise sette kasutamisel 20 cm kaitsekihi rajamiseks tervikuna kasulik otstarve ja praktiline vajadus ning üksnes 10 cm roheleelise sette kiht ei oleks olnud funktsionaalselt piisav 10 cm paksust liivakihti asendama. Seega kasutati jäädet 03 03 02 tervikuna (sh 4320 tonni ulatuses ja 20 cm paksuselt), mitte üksnes osaliselt liivakihi asendusena ning tegemist oli tervikuna taaskasutamise, mitte jäätmete kõrvaldamisega. Asjakohatu on Keskkonnaameti etteheide, et puudub info, mis kinnitaks, et 10 cm paksune roheleelise kiht ei ole piisav asendamaks 10 cm paksust liivakihti. Juhul, kui Keskkonnaamet leidis, et materjalide omadustega seonduvad asjaolud ei ole tuvastatud, pidanuks ta uurimispõhimõttest tulenevalt seda ise tegema.
4.4.Kaebaja on esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt: a) projekti koostanud OÜ Entec Eesti projektijuht-insener kinnitab, et: „/---/ Ehitusprojektis ei olnud arvestatud, et tarnitud rehvijäätmetest võib metallkarkass üle 0,1 meetri pikkuselt välja ulatuda. Omanikujärelevalve nõudmisel otsustati ehitustöö käigus suurendada HDPE geomembraani kaitsmiseks paigaldatava roheleelise sette kihipaksust kuni 0,2 meetrini (fikseeritud ehituskoosoleku protokollis nr 4, 06.08.2018). Roheleelise settest HDPE geomembraani kaitsekihi paksuse suurendamise abil hoiti ära võimalik kestev keskkonnakahju,
mis oleks tekkinud kui nõrgvesi oleks läbinud kahjustatud geomembraani. Seega oli roheleelise settest kaitsekihi paksuse suurendamine omanikujärelevalve nõudel kuni 0,2 meetrini otstarbekas ja õigustatud.“ (06.05.2021 sk lisa 1 tl 188-189) b) eriteadmistega isik E.Kõnd on OÜ Entec Eesti projektijuht-inseneri kinnituse kohta märkinud: „Tuginedes nimetatud materjalidele nõustub arvamuse koostaja OÜ Entec Eesti hinnanguga kaitsekihi paksuse suurendamise osas. Kui rehvitükkidest ulatusid välja ca 10 cm pikkused metallorad oli otstarbekas HDPE geomembraani kaitsta paksema kaitsekihiga kui seda kahjustada võivad orad. Keskkonnakahjude vältimiseks on jäätmelademe veekindla põhjakihi kaitsmine üks olulisemaid konstruktsioonilisi elemente.“ (06.05.21 lisa 2, tl 190-191) Eeltoodu kinnitab kaebaja seisukohta, et roheleelise sette kiht kogu 20 cm ulatuses asendas 10 cm liivakihti ning üksnes 10 cm roheleelise sette kiht ei olnuks funktsionaalselt piisav 10 cm paksust liivakihti asendama. Seega on tervikuna tegemist taaskasutamisega ning jäätmete kõrvaldamise eest keskkonnatasu rakendamine on õigusvastane.
4.5.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole ümber lükanud asjaolu, et 10 cm paksuse liivaaluse asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise kihist ning seepärast oli ka põhjendatud roheleelise kihi paksem rajamine ning väita ei saa, et roheleelist oleks kasutatud enam kui eesmärgipäraselt vajalikus koguses. Vastavat asjaolu kinnitavad ka kaebaja poolt 06.05.2021 esitatud eriteadmistega isikute seisukohad.
4.6.Puutuvalt vastustaja vastusele lisatud Keskkonnaministeeriumi kirja, siis isegi kui seda kuidagi siduvaks saaks pidada (tegu pole ju õigusaktiga), toetab see kaebaja arvates tõlgendust, et igakordselt tuleb analüüsida materjalide omadusi.
4.7.Juhul, kui vastustaja üritab väita, justkui liiva ei tohtinud üldse roheleelisega asendada (st seda ei saa üldse taaskasutuseks pidada), siis vastav tõlgendus pole kindlasti õige ning on vastuolus ka vastustaja enda koostatud keskkonnatasu teatega.
4.8.Kokkuvõttes ei ole kaebaja roheleelise setet jäätmekoodiga 03 03 02 Väätsa prügila ladestusala IV-I kaitsekihi rajamisel kõrvaldanud, vaid tervikuna taaskasutanud JäätS § 15 lg 1 ja direktiivi 2008/98/EÜ art 3 p 15 tähenduses. Seega on keskkonnatasu teade, milles määrati keskkonnatasu jäätmete kõrvaldamise eest, õigusvastane ja tuleb tühistada.
4.9.Kaebaja menetluskulud antud asjas on kokku 750 eurot riigilõiv ja esindaja kulud kokku 2304 eurot koos käibemaksuga eurot (tl 73 ja 193-197p). Kaebaja on seisukohal, et kõik kulud on olnud täies mahus vajalikud ja põhjendatud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Keskkonnaamet nõustub kaebuses toodud väidetega, mille kohaselt puudub vaidlus asjaolus, et ehitusprojekti kohaselt pidi kaebaja geotekstiilist kaitsekihile rajama 10 cm paksuse liivaaluse, et tagada dreenkihi (purustatud autokummide) otsene kontakt kaitsekihiga ning selle asemel rajas kaebaja 20 cm paksuse kaitsekihi jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel).
5.2.Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 taaskasutamine toimingukoodiga R5m (mehaaniline ringlussevõtt, sealhulgas anorgaaniliste ehitusmaterjalide ringlussevõtt ja pinnase puhastamine, mille tulemuseks on pinnase taaskasutamine) polnud kontrollperioodil kehtinud komplekslubade versioonidel lubatud.
5.3.Kaebaja viitab kaebuses Tartu Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas 3-09-1542, mille kohaselt ei saa saastetasu määrata üksnes selle tõttu, et ettevõte on rikkunud kompleksloast tulenevaid nõudeid, vaid saastetasu saab määrata ainult jäätmete kõrvaldamise eest. Antud kohtu seisukohta kinnitab ka keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 18 lg 1, mille kohaselt saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse tähenduses.
5.4.Keskkonnaamet rõhutab siinkohal, et on nimetatud põhimõttest ja KeTS-i sättest ka lähtunud. Nimelt, keskkonnatasu teate p-st 2.3.1 tuleneb, et Keskkonnaamet luges ladestusala IV-I rajamisel jäätmedjäätmekoodiga 03 03 02 JäätS § 15 lg 1 tähenduses taaskasutatuks, kuid seda 2160 tonni ulatuses, st mahus, mis vastas ehitusprojektis ettenähtule. Samas on Keskkonnaamet seisukohal, et nimetatud jäätmete ehitusprojektis ettenähtust suuremas mahus kasutamine on käsitletav jäätmete kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 tähenduses (vt keskkonnatasu teade p 2.3.2). Sellest tulenevalt oli kaebajal kontrollperioodil kohustus deklareerida ning tasuda 2160 tonni jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldamisel saastetasu KeTS § 18 lg 1, § 5 lg 1 ja 14 lg 1 alusel. Seega ei ole Keskkonnaamet määranud saastetasu mitte kompleksloa rikkumise eest, vaid jäätmete kõrvaldamise tõttu.
5.5.Kaebaja üritab kaebuses jätta muljet, et Keskkonnaamet on antud juhul tegelenud ehitusõigusliku järelevalvega, mis pole aga Keskkonnaameti pädevuses (EhS § 130 lg 2). Keskkonnaamet selgitab siinkohal, et ei ole maksukontrolli käigus andnud hinnangut ehitustegevuse seaduspärasusele. KeTS § 331 lg 4 kohaselt täidab Keskkonnaamet maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri ülesandeid saastetasu arvutuse kontrollimisel, tasumisele kuuluva keskkonnatasu arvutamisel ja määramisel. Keskkonnaamet kontrollis maksukontrolli raames kaebaja poolt esitatud keskkonnatasu deklaratsioonide (jäätmete kõrvaldamise saastetasu) arvestamise ja deklareerimise õigsust ning jäätmematerjali koodiga 03 03 02 taaskasutamist.
5.6.Keskkonnaamet selgitab lisaks, et kõnealune ehitustegevus toimub prügila territooriumil, kus kehtib jäätmealane õiguslik regulatsioon, st kaebaja peab prügila käitamisel, sh sulgemisel järgima JäätS-st ja teistest jäätmealastest õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja tulenevalt JäätS § 119 lg-st 1 on nende nõuete täitmise kontrollimise pädevus Keskkonnaametil.
5.7.Keskkonnaamet nõustub kaebuses toodud seisukohaga, et antud juhul seisneb vaidlus asjaolus, kas projektiga vastuolus oleva, 10 cm paksuse täiendava jäätmekihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i tähenduses.
5.8.JäätS § 17 lg 1 sätestab, et jäätmete kõrvaldamine on nende ladestamine prügilasse, põletamine ilma energiakasutuseta või muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine, kaasa arvatud jäätmete ettevalmistamine kõrvaldamiseks, isegi kui toimingul on osaliselt teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol.
5.9.Keskkonnaamet märgib siinkohal, et prügila on mõeldud ennekõike jäätmete kõrvaldamiseks ladestamise teel (JäätS § 34 lg 1). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et EhS § 12 lg 2 kohaselt peavad nii ehitis kui asjakohasel juhul ehitamine olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga, st antud juhul tuleb silmas pidada, et prügila puhul on eelkõige tegemist jäätmete kõrvaldamise kohaga, kus kehtivad sellest tulenevad nõuded.
5.10.Keskkonnaministeerium on selgelt väljendanud seisukohta (tl 181-183), et jäätmete taaskasutus saab toimuda vaid viisil ja mahus, mis vastab taaskasutuse definitsioonile JäätS § 15 lg 1 tähenduses, st toimub muude materjalide asendamine, mida muidu oleks samal otstarbel kasutatud. Taaskasutuseks ei saa seetõttu lugeda suuremas mahus jäätmete kasutamist, kui on vastava konstruktsioonielemendi osas ehitusprojektis ette nähtud. Keskkonnaamet märgib lisaks, et kui kaebaja soovis rajada ehitusprojektis ettenähtust paksema kaitsekihti, peaks see olema ka prügila ehitusprojektis vastavalt põhjendatud, st peab arvestama, kas paksem kiht rajataks ka siis, kui jäätmete asemel kasutataks samas mahus looduslikke ressursse. Siinjuures pole eluliselt usutav, et looduslikke materjale kasutataks rohkem kui kavandatud lahenduse tagamiseks minimaalselt vajalik, sest see tooks kaebajale kaasa majanduslikke lisakulusid.
5.11.Keskkonnaministeerium viitab oma kirjas ka asjaolule, et „Kui teatud liiki jäätmed vastavad samadele omadustele nagu ehitusprojektis ettenähtud, siis on igati põhjendatud jäätmete kasutamine samas koguses nagu seda on kirjeldatud ehitusprojektis. Jäätmematerjali
kasutust võib sellisel juhul nimetada taaskasutuseks.“. Sellest tulenevalt olukorras, kus kaebaja viitab, et roheleelise sete on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv, mistõttu tuleb seda kasutada suuremas koguses, võib väita, et tegemist ei ole samade omadustega materjaliga kui ehitusprojektis ette nähtud.
5.12.Eelnevast tulenevalt ei ole alust ka kaebaja väitel, et Keskkonnaamet on maksukontrolli käigus rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6, MKS § 11 lg 1), sest ehitusprojektis liivaaluse kohta ettenähtud paksusest ületavas osas jäätmete kasutamine on igal juhul käsitletav jäätmete kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 mõttes. Kui ettevõtte otsustas ehitusprojekti ilma kooskõlastamata muuta ning kompleksloas vastava õiguseta jäätmeid jäätmekoodiga 03 0302 toimingukoodiga R5m taaskasutada, siis pidi kaebaja ka ise veenduma, et tegemist on liivale sarnase omadustega materjaliga, mis sobib asendama projektis märgitud liivaalust, kusjuures samas koguses, nagu ehitusprojektis ette nähtud.
5.13.Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet ei ole ümber lükanud asjaolu, et 10 cm paksuse liivaaluse asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise kihist. Keskkonnaamet selgitab, et ei olegi võtnud eraldi eesmärgiks antud asjaolu ümber lükata – küsimus on antud juhul kaebaja poolse jäätmete kasutamise õiguslikus kvalifikatsioonis. Teisisõnu – antud juhul on vaidlus, kas projektiga vastuolus oleva 10 cm paksuse täiendava jäätmekihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i tähenduses. JäätS § 15 lg1 alusel on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud. Taaskasutuseks ei saa seetõttu lugeda suuremas mahus jäätmete kasutamist, kui on vastava konstruktsioonielemendi osas ehitusprojektis ette nähtud. Keskkonnaamet märgib lisaks, et kui kaebaja soovis rajada ehitusprojektis ettenähtust paksema kaitsekihti, peaks prügila ehitusprojektis olema see ka vastavalt põhjendatud, st peab arvestama, kas paksem kiht rajataks ka siis, kui jäätmete asemel kasutataks samas mahus looduslikke ressursse. Pole eluliselt usutav, et looduslikke materjale kasutataks rohkem kui kavandatud lahenduse tagamiseks minimaalselt vajalik, sest see tooks kaebajale kaasa majanduslikke lisakulusid.
5.14.Keskkonnaamet ei väida, et liiva ei tohtinud üldse roheleelisega asendada. Keskkonnaamet on aga seisukohal, et sellist asendamist saab lugeda taaskasutatuks üksnes ja ainult samas mahus, mida nägi ette ehitusprojekt. Kui aga kaebaja väidab, et roheleelist pidi kasutama kaks korda suuremas mahus, siis see viitab automaatselt asjaolule, et tegemist ei ole samade omadustega materjalidega. On selge, et looduslike materjalide asemel jäätmeid kasutades peavad jäätmed oma omadustelt ka vastama vastavale looduslikule materjalile.
5.15.Kokkuvõttes ei saa kaebaja valimatus koguses jäätmeid prügilasse paigutada, märkides, et tegemist on taaskasutamisega – viimane saab toimuda vaid mahus, mida ehitusprojekt ette näeb. Vastasel juhul ei vasta jäätmete kasutus JäätS § 15 lg 1 mõistele ehk ei toimu looduslike materjalide asendamist. Keskkonnaamet on seisukohal, et 10 cm täiendava jäätmekihi rajamisel on kaebaja jäätmed jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldanud 2160 tonni ulatuses. Seega on kaebajale väljastatud keskkonnatasu teade õiguspärane ning kaebaja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
7.Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tuvastatud järgmised asjas tähtust omavad õiguslikud ja faktilised asjaolud.
7.1.Vaidlust ei ole selles, et Türi Vallavalitsus on 27.03.2018 kaebajale väljastanud ladestusala IV-I (ehitisregistri kood 220856740) ehitamiseks ehitusloa nr 1812271/06181 ja 12.10.2018 kasutusloa nr 1812371/12765. Ehitus- ja kasutusloa taotlemisel on ettevõte esitanud Türi Vallavalitsusele ehitisregistri andmetel (vt www.ehr.ee katastritunnus 93701:002:0078) IV-I ladestusala ehitusprojekti nr 1138/17 (koostaja OÜ Entec Eesti) (projekt). Ladestusala IV-I ehitusprojekti seletuskirja punkti 2.3.3.3.4 (lk 12) ning ehitusprojekti juurde kuuluva joonise „Lõige 1-1 ja 2-2“ kohaselt rajatakse geotekstiilist kaitsekihi peale 0,1 meetri paksune liivast kaitsekiht, vältimaks purustatud rehvidest dreenikihi otsest kontakti geotekstiilist kihiga. Keskkonnaamet ei vaidlusta, et liivast kaitsekihi eesmärk oli projekti kohaselt mehaanilisi vigastusi vältida (vältides purustatud rehvide ja geotekstiili otsest kontakti).
7.2.OÜ IPT projektijuhtimine Töö nr 18-04-1414 "Väätsa Prügila ladestusala nr 4.1 järelevalve 2018.a. koondaruanne" punkti 2.5 järgi rajati kaitsekiht 0,1 meetri paksune roheleelise-sete (vt https://drive.google.com/drive/folders/1yJU4S87c9bxWd_BaSaHpebPQBMm9n_KT?usp=sh aring või www.ehr.ee ehitisregistrikood: 220856740 kasutusloa dokumendid). Nimetatud dokumendi samas punktis viidatakse, et: „Kaetud tööde aktid liivast kaitsekihi paigaldamise kohta on toodud digitaalselt allkirjastatud failides „Väätsa 4_1 teostus_etapp_1.bdoc“ ja „Väätsa 4_1 teostus_etapp_2.bdoc“.“. Nimetatud dokumendid ei ole aga ehitusregistrist kättesaadavad. Kohus märgib, et ilmselt kasutatakse siinkohal sõna liiv ekslikult ja see oleks tulnud asendada sõnaga roheleelise sete. Kontrollakti ja vaidlustatud keskkonnatasu teate 03.03.2021 nr DM-114669-1 kohaselt kaebaja poolt Keskkonnaametile edastatud kirjavahetusest aruande koostanud Peeter Talvistega nähtub, et järelevalve aruandes on tegemist kaitsekihi paksuse osas kirjaveaga „copy-paste tõttu“ ja ladestusala 4.1 kaitsekiht rajati 0,2 meetri paksune. Vastuskirja nr 2 järgi HDPE kilele ehitatud kaitsekihi paksus oli 0,2 meetrit, mitte aga 0,1 meetrit, nagu nägi ette ehitusprojekt (kontrolliakt lk 5 punkt 2.6 ja vaidlustatud keskkonnatasu teade p 2.2.2 lk 2). Kuigi vastustaja ei ole kohtule vastavaid haldusmenetluse dokumente esitanud, loeb kohus need väited tõendatuks, sest kaebuse esitaja ei ole vastavatele väidetele vastu vaielnud. Kaebaja on kohtule esitanud andmed, et 06.08.2018 ehituskoosolekul (tl 57-58p) otsustati ehitada 15-20 cm paksune kaitsekiht, kuid vastavat projekti muudatust ei vormistatud. Geotekstiilkile peale rajati liiva asemel jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 kaitsekiht 20 cm paksuselt. Kohus toob eraldi välja, et kohtule esitatud ehitusoosoleku protokollist ei nähtu, miks kaitsekihti suurendati ja mis materjali kaitsekihiks kasutati, protokollis on märgitud üksnes, et: „Kaitsekiht ehitada 15-20 cm“. Kokkuvõttes ei vaidle pooled siinkohal selle üle, et kaebuse esitaja kasutas HDPE kilele kaitsekihi ehitamiseks liiva asemel jäätmeid 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel), (kontrolliakt lk 4 punkt 2.5 ja Väätsa Prügila ladestusala nr 4.1 järelevalve 2018.a. koondaruanne" punkti 2.5) ilma vastavat projektimuudatust tegemata. Vaidlust ei ole ka, et kaebaja kasutas perioodil 2017. aasta IV kvartal kuni 2019. aasta I kvartal jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 ladestusala IV-I HDPE kaitsekihi ehitamisel kokku 4 320 tonni (kontrolliakt lk 4 punkt 2.5) rajades 20 cm kaitsekihi.
7.4.Asjas on tõendamist leidnud, et jäätmete koodiga 03 03 02 taaskasutamine toimingukoodiga R5m, ei olnud kontrolliperioodil kehtinud komplekslubade versioonidel (praegu kehtiv versioon hakkas kehtima 23.07.2018 ning eelnev versioon kehtis 03.09.2004 – 22.07.2018) lubatav (vt tl 80-180).
7.5.Vaidlust ei ole ka selles, et esimese 10 cm paksuse jäätme 03 03 02 kihi osas on Keskkonnaameti hinnangul tegemist taaskasutamisega ning selles osas ei ole keskkonnatasu määratud.
7.6.03.03.2021 Keskkonnatasu teatega nr DM-114669-1 määras Keskkonnaamet, et kaebuse esitajal tuleb täiendavalt tasuda 2018. aasta III kvartali keskkonnatasu summas 64 454,40 eurot. Nimelt leidis Keskkonnaamet, et kaebaja taaskasutas jäätmeseaduse (JäätS) § 15 lõige 1 tähenduses ladestusala IV-I rajamisel jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) 2 160 tonni ulatuses. Jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) jäätmete kogus (2 160 tonni), mida ettevõte kasutas ladestusala IV-I rajamisel suuremas mahus kui ehitusprojekti kohaselt oli ette nähtud, kõrvaldas ettevõte JäätS § 17 lõige 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajal kontrolliperioodil kohustus deklareerida ning tasuda 2 160 tonni jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldamisel saastetasu (keskkonnatasude seadus (KeTS) § 5 lõige 1, § 14 lõige 1, § 18 lõige 1, § 31 lõige 1; JäätS § 15 lõige 1 ja § 17 lõige 1) (tl 68-72p).
8.Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas selle täiendava 10 cm paksuse jäätme jäätmekoodiga 03 03 02 kihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega jäätmeseaduse tähenduses. Menetlusosalised on erineval seisukohal selles, kuidas sisustada jäätmeseaduses sätestatud jäätmete taaskasutamise mõistet. Nad vaidlevad ennekõike selle üle, kas kaebaja poolt kaitsekihi ehitamiseks liiva asemel jäätmete 03 03 02 kasutamise näol suuremas mahus, kui projektis ette nähtud, oli tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega, millest viimasel juhul tuleks tasuda keskkonnatasu (saastetasu).
9.Õiguslik regulatsioon
9.1.KetS § 341 lg 2 sätestab, et keskkonnatasu teade on haldusakt, mille suhtes rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuotsuse kohta sätestatut. KetS § 18 lg 1 sätestab, et saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse tähenduses (välja arvatud sättes viidatud eranditel, millega käesoleval juhul aga tegu ei ole – vt p 1-3). KetS § 21 kehtestab saastetasumäärad jäätmete kõrvaldamisel. KetS § 14 lg 1 kohaselt saastetasu rakendatakse, kui saasteaineid heidetakse välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid. Jäätmete taaskasutamisel keskkonnatasude seadus saastetasu ei sätesta.
9.2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (edaspidi ka jäätmete raamdirektiiv) (viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/851) artikkel 3 punkti 15 kohaselt on „taaskasutamine“ mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. Sama direktiivi art 3 punkti 17a kohaselt on „tagasitäide“ taaskasutamistoiming, mille puhul kasutatakse kaevandatud ala korrastamiseks või maastikukujunduse eesmärgil selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks kasutatavad jäätmed peavad asendama materjali, mis ei ole jääde, nad peavad sobima eespool nimetatud eesmärkidel ning olema rangelt piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks (Jäätmete raamdirektiivi art 3 p 17a võeti üle jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadusega (RT I, 05.05.2021, 1) ning sellega seoses lisati JäätS teiste seas ka § 15 lõige 61. Muudatus jõustus 15.05.2021 ehk peale vaidlusaluse haldusakti andmist).
Viidatud direktiivi üle võtva JäätS (vt direktiivi art 6, JäätS § 21) § 15 lg 1 sätestab, et jäätmete taaskasutamine on jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud, või jäätmete ettevalmistamine nende eelnimetatud otstarbel ja viisil kasutamiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. Jäätmete taaskasutamiseks on vajalik jäätmeloa olemasolu vastavalt JäätS § 73 lg 2 p-le 2. JäätS § 15 lõike 1 sõnastusest nähtub, et tegevuse kvalifitseerimiseks taaskasutamisena peab jäätmete kasutamine toimuma selliselt, et „nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud“. Seega saab tegevust pidada taaskasutamiseks üksnes juhul, kui tegemist on tõepoolest materjalide asendamisega. Lauseosa „muidu oleks sellel otstarbel kasutatud“ viitab kohtu hinnangul selgelt kriteeriumile, et kavandatav toimingu tegemine peab ka ilma jäätmeteta vähemalt tõenäoline olema. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C‐147/15 (Città Metropolitana di Bari versus Edilizia Mastrodonato Srl) selgitanud, et taaskasutamise toimingu põhieesmärk on loodusvarade säästmine (otsuse p 39). Ühtlasi selgitas kohus vajadust võtta sellistel puhkudel arvesse kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning ala täitmise toimingu tingimusi, et kindlaks määrata, kas see toiming oleks tehtud isegi siis, kui jäätmed oleks puudunud (otsuse punktid 42-43). Kohus leiab, et viidatud kriteerium on antud juhul põhimõtteliselt täidetud - ka ilma jäätmeteta oleks viidud projekt ellu, kuid jäätmete asemel oleks kasutatud liiva. Samas analoogselt tagasitäitmisega (mis on üks taaskasutuse alaliike) tuleb kohtu arvates käesoleval juhul vastata küsimusele, kas ala oleks täidetud 20 cm kaitsekihiga projektis ette nähtud 10 cm kaitsekihi asemel ka juhul kui jäätmete asemel oleks kasutatud liiva. Teiseks aspektiks, mida tuleb analüüsida on jäätmete sobivus. Eeltoodust järelduvalt saab pidada liiva asendamist roheleelise settega taaskasutamistoiminguks üksnes juhul, kui kõige ajakohasemate teaduslike ja tehniliste teadmiste kohaselt on need jäätmed selleks eesmärgiks sobivad. Selle aspekti hindamiseks on jäätmeseaduses ette nähtud, et taaskasutamiseks peab olema vastav jäätmeluba. Üksnes sellisel juhul, kui nimetatud küsimustele tuleks vastata jaatavalt, saab kohtu arvates käsitleda liiva asendamist roheleelisega 20 cm ulatuses taaskasutamiseks. Siinkohal märgib kohus etteruttavalt, et arvestades, et vaidlust ei ole selles, et 10 cm osas on vastustaja nõustunud, et tegemist oli taaskasutamisega, kuivõrd projekt nägigi ette 10 cm paksuse kaitsekihi, siis järelikult ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud roheleelise sette kui materjali üldist sobivust soovitud eesmärgi saavutamiseks, millest tulenevalt ei pea kohus antud küsimusel vajalikuks pikemalt peatuda.
9.3.JäätS § 17 lg 1 sätestab, et jäätmete kõrvaldamine on nende ladestamine prügilasse, põletamine ilma energiakasutuseta või muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine, kaasa arvatud jäätmete ettevalmistamine kõrvaldamiseks, isegi kui toimingul on osaliselt teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol.
9.4.Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud” (“määrus nr 148”) § 2 kohaselt on jäätmete taaskasutamistoiminguks muu hulgas R5m – mehaaniline ringlussevõtt, sealhulgas anorgaaniliste ehitusmaterjalide ringlussevõtt ja pinnase puhastamine, mille tulemuseks on pinnase taaskasutamine.
10.Kohtu hinnangul on vastustaja lõppjäreldus, et kaebaja tegevust vaidlusaluses osas ei saa konkreetses asjas tuvastatud asjaolude tõttu pidada jäätmete taaskasutamiseks JäätS § 15 lg 1 mõttes, õige. Kohus nõustub vaidlustatud keskkonnatasu teates ning selle aluseks olevas kontrollaktis märgitud põhjendustega ning ei pea nende tervikuna kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2).
Täiendavalt märgib kohus järgmist.
11.Kohus nõustub kaebajaga selles, et keskkonnatasu määramise menetluses kohaldub uurimispõhimõte (vt KetS § 1 lg 2 ja § 331 lg 1 ja lg 4, HMS § 6 ja MKS § 11). Küll aga ei ole kaebaja kohtu arvates õigesti määratlenud piiri kui kaugele peab haldusorgan uurimispõhimõttega minema sellises olukorras nagu käesoleva vaidluse puhul arvestades käesolevas asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja ei ole käesoleval juhul uurimispõhimõtet rikkunud, sest ehitusprojektis liivaaluse kohta ette nähtud paksusest ületavas osas jäätmete kasutamine on käsitletav jäätmete kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 mõttes. Kohus selgitab, et vastustajal tuli käesoleval juhul esiteks hinnata, kas ala oleks täidetud 20 cm kaitsekihiga projektis ette nähtud 10 cm kaitsekihi asemel ka juhul, kui jäätmete asemel oleks kasutatud liiva. Vastustaja on seda teinud ja leidnud lõppastmes, et see ei oleks eluliselt usutav, et juhul kui kaebaja ei oleks kasutatud roheleelise setet, oleks kaebaja kasutanud liiva samuti 20 cm ulatuses projektis ette nähtud 10 cm asemel. Vastavad põhjendused nähtuvad üheselt ja selgelt nii kontrollaktist (vt p 2.9 tl 59-63p) kui ka vaidlustatud keskkonnatasu teatest (p 3.4 ja 3.5 tl 68-72p). Seejuures ei ole kaebaja ka ise kordagi väitnud, et ka liiva oleks tulnud kasutada kaitsekihi ehitamiseks 20 cm. Vastupidi - kaebaja on asja menetluses läbivalt väitnud, et liivast oleks piisanud 10 cm, kuid roheleelise setet tuli kasutada 20 cm, kuna liiva ja roheleelise füüsikalised omadused on erinevad. Järelikult ei saa, arvestades ülal välja toodud seisukohtadega ning JäätS § 15 lg 1 tõlgendusega ja Euroopa Kohtu praktikaga, ülejäänud 10 cm osas asuda seisukohale, et tegemist oleks taaskasutamisega, kuivõrd täidetud ei ole esmane tingimus, et roheleelise sete asendaks ülejäänud 10 cm asemel teist materjali (antud juhul siis looduslikku materjali liiva), mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud. Kohus märgib eraldi, et kui kaebaja soovis taaskasutada roheleelise setet kogu tegelikult kasutatud mahus, siis oleks tal tulnud vormistada vastav projekti muudatus, see kooskõlastada Keskkonnaametiga (EhS § 42 lg 7 p 1 ja ) ja taotleda selleks vajalik jäätmeluba. Vaidlust ei ole, et seda kaebaja ei teinud. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et tegemist on sellise muudatusega, mis ei tingi vajadust ehitusloa kehtetuks tunnistamise/muutmise järele (EhS § 46 lg 1 p 1). Seda ei ole väitnud ka vastustaja. Nimelt ka Väätsa prügila sulgemise keskkonnamõju hindamise aruanne lubab uute ladestusalade rajamisel kasutada jäätmematerjale seal, kus nad oma omaduste poolest asendavad looduslikke ehitusmaavarasid prügila ladestusala keskkonnakaitselist tõhusust halvendamata (vt KMH lk
ning ka lk
Kättesaadav https://eteenus.keskkonnaamet.ee/publish/23928844/25764842 ). Seega oleks antud juhul piisanud projekti muudatuse vormistamisest ja sellest, et kaebaja veendub selles, et jäätmematerjali omadused võimaldavad looduslikku maavara asendada. Kaebaja viitab õigesti, et Majandus- ja taristuministri määrus 17.07.2015 määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ (määrus nr 97) § 10 lg 3 lubab ehitusprojekti tööprojekti faasis täpsustada. Selleks peavad olema täidetud on sama määruse § 12 lg 1 sätestatud eeldused. Määruse nr 97 § 12 lg 1 sätestab, et käesolevat paragrahvi kohaldatakse üksnes sellisele ehitusprojekti muudatustele, mille puhul muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt esitatakse muudetud ehitusprojektis tehniline lahendus, mis võrreldes algse ehitusprojektiga võimaldab kasutada alternatiivset ehitustoodet, -materjali ja -seadet, tehnosüsteemi, ehitise tehnilist lahendust või parandada ehitusprojekti vigu ja ebatäpsusi. Vaidlust ei ole, et kaebaja vastavat projekti muudatust ei vormistanud ja ei kooskõlastanud projekti muudatust ka Keskkonnaametiga, mida antud juhul oleks tulnud igal juhul teha. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et kaebaja taaskasutas roheleelise setet kogu mahus (so mahus, mis ei olnud projektiga ette nähtud) JäätS § 15 lg 1 mõistes, kuivõrd tegemist ei olnud loodusliku materjali
projektijärgse asendamisega. Järelikult tuli projekti mahust suuremas ulatuses liiva asendamist roheleelisesettega käsitleda kui jäätmete kõrvaldamist JäätS § 17 lg 1 mõttes. Vastustaja on asunud ka põhjendatud seisukohale, et kui kaebaja otsustas projekti ilma kooskõlastamata muuta (jättes muudatuse ka nõuetekohaselt vormistamata) ning kompleksloas vastava õiguseta jäätmeid jäätmekoodiga 03 0302 toimingukoodiga R5m taaskasutada, siis pidi kaebaja esmalt veenduma, et tegemist on liivale sarnase omadustega materjaliga, mis sobib asendama projektis märgitud liivaalust samas koguses nagu ehitusprojektis ette nähtud. Kaebaja seda ei ole teinud. Kohus jagab eeltoodust tulenevalt ka vastustaja seisukohta, et vastustaja ei pidanud hakkama käesolevas kohtumenetluses tõendama ja ümber lükkama kaebaja väidet, et 10 cm paksuse liivalusel asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise settest. See oli kaebaja kohustus juhul, kui ta soovis kasutada roheleelise setet suuremas mahus kui projektis ette nähtud nagu ka kohustus vormistada kõigepealt vastavad muudatused projektis ning taotleda asjakohane luba. Kaebaja soovis seda, et roheleelise setet on vaja kasutada suuremas mahus kui liiva, sisuliselt tõendada haldusmenetluses, milleks palus vastustajalt võimalust esitada vastavad tõendid. Kohus möönab, et vastustaja selleks kaebajale võimalust ei andnud, vaid väljastas vaidlusaluse haldusakti lähtudes ilmselt sellest, et formaliseeritud nõudeid jäätmete taaskasutamise seadustamiseks oli juba rikutud. Kaebaja on kohtule esitanud kaks arvamust, millest esimese koostajaks on Entec Eesti OÜ (kes oli ka ühtlasi projekti koostajaks) projektijuhi kinnitus, et roheleelise settest kaitsekihi paksuse suurendamine oli põhjendatud (tl 188-189) ning E. Kõndi (projektijuht/projekteerija) arvamuse (tl 190-191), mis tugineb üksnes OÜ Entec Eesti 05.04.2021 hinnangule. Kohus märgib, et viimast hinnangut ei ole võimalik arvestada kui asjakohast tõendit, kuivõrd nimetatud isik on tuginenud üksnes OÜ Entec Eesti 05.04.2021 hinnangule hindamata sisuliselt asja materjale (ehitusprojekti ning roheleelise sette füüsikalisi omandusi). Vastav hinnang ei tõenda kaebaja poolt viidatud asjaolusid ega anna mingit asjakohast täiendavat informatsiooni. Mis puudutab Entec Eesti OÜ hinnangut, siis sisuliselt ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud seda, et roheleelise setet võiski olla vaja kaitsekihi eesmärgi saavutamiseks kasutada suuremas mahus, kuid arvestades kehtivat õiguslikku regulatsiooni, ei saa lugeda seda suuremas mahus kasutamist enam taaskasutamiseks, vaid tegemist on jäätme kõrvaldamisega. Juriidilises mõttes sai ilma täiendavate projektimuudatuste ja taaskasutamiseks vajalike lubadeta taaskasutamiseks lugeda üksnes seda osa, milles asendati projekti järgne looduslik materjal.
12.Kaebaja on kaebuse esitamisel tuginenud Tartu Ringkonnakohtu otsusele, kus kohus tühistas haldusasjas 3-09-1542 kaebaja sõnul analoogsetel asjaoludel Keskkonnaameti makseteatise. Kohus juhib esmalt kaebaja tähelepanu sellele, et tegemist on 05.05.2010 aasta lahendiga. Vastav õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud (vt jäätmeseadus, keskkonnatasude seadus jne). Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas määras samuti vastustaja saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, kuid ei põhjendanud haldusaktis, miks ta leiab, et tegemist oli jäätmete kõrvaldamise mitte taaskasutamisega. Käesoleval juhul on vastustaja aga üheselt ja selgelt vastavad põhjendused esitatud. Samuti oli viidatud kohtuasjas õigusliku alusena viidatud üksnes KeTS § 36 lg-le 5 (mis tänaseks päevaks ei kehti), muid õiguslikke aluseid ei olnud välja toodud, millest tulenevalt kohus leidiski, et: „Kuna aktis ei ole välja toodud õiguslikke ja faktilisi aluseid, mille alusel makseteatised on välja antud, siis kuuluvad need tühistamisele. Piisavaks õiguslikuks aluseks ei saa olla ainult viide KeTS § 36 lg-le 5“. Käesolevas asjas on välja toodud aga nii õiguslikud kui faktilised asjaolud ning antud põhjendatud haldusakt.
Lisaks tuleb välja tuua, et vastustaja on põhjendatult vaidlusaluses haldusaktis ära märkinud, et viide lahendile nr 3-09-1542 ei ole asjakohane, kuna käesolev olukord ja viidatud otsuse aluseks olnud olukord ei ole võrreldavad.
13.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud Keskkonnaameti 03.03.2021 keskkonnatasu teate nr DM-114669-1 näol on tegemist HMS § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 5557 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Vastustaja on järginud haldusmenetluse seaduses sätestatud põhimõtteid sh uurimispõhimõtet ega ole teinud selliseid menetlus-või vormivigu, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise. Eeltoodust tulenevalt on kaebus tervikuna põhjendamatu. Menetluskulud
14.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.