Osaühingu NITTIS kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 28.05.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/919 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised esindajad
ja
Asja läbivaatamise vorm
nende Kaebaja – Osaühing NITTIS, volitatud esindaja Ervin Nurmela Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), volitatud esindaja Sven Pääsukene Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta osaühingu NITTIS kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.03.2022, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.Vabariigi Valitsus muutis 09.03.2021 korraldusega nr 111 „Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2020. a korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldust nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Muudetud korralduse alusel oli klientidel
1(8)
alates 11.03.2021 keelatud viibida siseruumides oleva kaupluse müügisaalis kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis. Nimetatud piirang kehtis kuni 03.05.2021.
ja
2.Viidatud piirangu tõttu pidi kõik oma füüsilised kauplused (s.o jalatsikauplused NS King) sulgema ka jaekaubandusega tegelev osaühing NITTIS.
3.Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister andis 21.04.2021 määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ (määrus nr 16).
4.Osaühing NITTIS esitas 20.05.2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse (registreeriti numbriga EU63043) ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruses nr 16 sätestatud toetuse saamiseks.
5.EAS tuvastas 28.05.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/919, et osaühing NITTIS ei vasta määruse nr 16 § 13 lõikes 1 sätestatud nõudele ning jättis taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt oli osaühingu NITTIS käive Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetele tuginedes 2021. a märtsis 1 063 775,64 eurot ja perioodi 1. jaanuari kuni 31. detsember 2019 aritmeetiline keskmine ühe kuu käive 1 148 533,94 eurot. Seega oli äriühingu 2021. a märtsi käibe langus võrreldes perioodi 01.01.2019-31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega 84 758,30 eurot ehk 7,38 protsenti. Kuna äriühingu käibe langus ei olnud vähemalt 30 protsenti, ei vasta ta määruse nõudele ja toetust ei maksta. Kuivõrd otsus põhineb äriühingu poolt EAS-ile ja MTA-le esitatud andmetele, ärakuulamist läbi ei viida.
6.Osaühing NITTIS (kaebaja) esitas 25.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EASi 28.05.2021 otsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus yoetuse saamikseks uuesti läbi. Lisaks palub kaebaja jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määrus nr 16 osas, milles määrus seob toetuse saamise õiguse taotleja tervikkäibe, mitte määrusega toetatava taotleja tegevusvaldkonna käibe langusega.
7.Tallinna Halduskohus luges 13.01.2022 määrusega EAS-i üldõigusjärglaseks Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) ning määras asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
8.Kaebaja nõuab EAS-i 28.05.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/919 tühistamist ning EAS-i kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
9.EAS rikkus otsuse tegemisel kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajal ei olnud võimalik EAS-i keelduvat otsust ette näha. Samuti ei olnud tal võimalik anda täiendavaid selgitusi, miks toetuse andmine on põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja on viidanud küll haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõike 3 punktile 2, kuid kohtupraktikas on leitud, et nimetatud säte ei ole kohaldatav olukorras, kus asi otsustakse taotleja kahjuks (Tallinna Halduskohtu 10.02.2011 otsus asjas nr 310-1790).
10.Kaebaja põhitegevuseks on jaekaubandus. Kaebajale kuuluvad NS King jalatsikauplused.
11.Määrusest nr 16 nähtub, et jaekaubandusettevõtja toetuse eesmärk on toetada füüsilist kauplust või müügisaali omavat ettevõtjat, kelle jaekaubandusega seotud majandustegevus oli seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutega alates 11.03.2021 seiskunud. Määrus nr 16 defineerib käibena MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe, täpsustamata, kas tegemist on füüsilise kaupluse jaekäibe või mõne muu käibega. Määruses märgitut arvestades on ilmne, et toetuse eesmärgiks oli füüsilisi kauplusi omavate isikute toetamine seoses füüsiliste kaupluste sulgemispiirangutega kaasnenud kahjudega. 2(8)
12.Kui on jaekaubandusettevõtjaid (nagu kaebaja), kellel on ka muu tegevus, mistõttu ei saa üksnes käibemaksudeklaratsioonist välja lugeda füüsiliste kaupluste käivet, siis tuleb sellistel isikutel esitada lisadokumente (või sellistelt isikutelt nõuda lisadokumentide esitamist). Osa sihtrühma isikutest ei saa toetuseta jätta üksnes põhjusel, et haldusorganil on mugavam, kiirem vms teha otsus riigil olevate andmete (käibemaksudeklaratsioonid) alusel, muid lisaandmeid kogumata.
13.Kui toetus on seotud füüsiliste kaupluste sulgemisega, siis tuleb võrrelda ka füüsiliste kaupluste käivet. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorrad, kus toetus määratakse alusetult või toetus jääb alusetult määramata. Määruse nr 16 aluseks oleva Vabariigi Valitsuse 16.04.2021 määruse nr 38 „COVID-19 põhjustava viiruse levikuga seotud kriisi leevendamiseks ette nähtud toetusprogrammide üldtingimused“ § 5 lg 1 p 1 kohaselt lähtutakse meetme tingimuste kehtestamisel põhimõttest, et meetme alusel hüvitise või toetuse eraldamine peab olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv ning tagama sihtrühma kuuluvate isikute võrdse kohtlemise nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel.
14.Kaebaja on võrreldes teiste sama sihtrühma isikutega asetatud ebavõrdsesse olukorda, sh ebavõrdsesse konkurentsiolukorda. Kaebaja nagu ka konkurendid pidid katma füüsiliste kaupluste sulgemise ajal kauplustega seotud püsikulusid, kaebaja selle katteks toetust ei saanud, konkurendid aga said. Kaebaja jäi toetusest ilma, kuna EAS hindas olukorda üksnes formaalselt. Kaebaja füüsiliste kaupluste käibelangus oli 58,19% ning kaebaja esitas EAS-ile ka vastavad dokumendid ja arvutuskäigu. Kaebaja käive langes EAS-i viidatud 7,38% põhjusel, et kaebaja ostis sisse suvehooaja kauba, millest osa müüs ekspordina oma Läti ja Leedu seotud ettevõtetele ja osa Eesti ettevõttele Monobrand OÜ (hulgimüük ja eksport). Sellisel tegevusel ei ole midagi pistmist füüsiliste kaupluste pidamise ega nende sulgemisega ja sulgemisest tekkinud märkimisväärsete kahjudega.
15.Kaebaja ei saanud EAS-i keelduva otsuseni viinud tõlgendusega 2021. aasta märtsis ka arvestada (lükates nt suvekauba ostmise ja edasimüügi aprilli 2021), kuna füüsiliste kaupluste sulgemisotsus tehti ilma, et samaaegselt oleks teatatud, millised ja milliste tingimustega toetusmeetmed kehtestatakse.
16.Näiteks turismisektori toetuse puhul on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium õiguskantslerile esitatud selgitustes leidnud, et: „määruse nr 2 „eesmärk oli sihtida toetus kitsalt majutusteenusele. Väga tihti pakutakse majutust n-ö kõrvalteenusena ja ettevõtja põhikäive tuleb mujalt – näiteks seminariteenindus, spaa, toitlustus, ruumide rent, muud täiendavad teenused. Majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetus kavandati aga kitsalt majutusteenusele, mistõttu oli eesmärk võtta isiku käibe languse hindamisel ning toetuse suuruse arvutamisel arvesse mitte isiku kogukäive, vaid kitsalt majutusteenuse osutamisega seotud käibe osa“.
17.Kaebaja puhul leiti aga, et kohane on määruse tõlgendus, mis arvestab kaebaja kogukäivet, mitte üksnes füüsiliste kaupluse käivet. Määruse nr 16 tõlgendamine EAS otsuses toodud viisil (arvestatakse taotleja kogukäivet) läheb seega vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega. Käesoleval juhul on ühe sektori (majutusteenus) toetusmeetme puhul riik õigustanud kitsalt toetatava sektoriga seotud käibe aluseks võtmist ja muu käibe/tulude mitte arvestamist, teisel juhul (kaebaja olukord) aga õigustanud ettevõtja kogukäibe arvestamist.
18.Kaebaja leiab, et kui määrust on võimalik tõlgendada üksnes viisil, et käive on taotleja kogu MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käive (sõltumata sellest, millise tegevuse käibega on tegemist), on määrus vastuolus nii kõrgemal seisva õigusaktiga (Vabariigi Valitsuse 16.04.2021 määrus nr 38 § 5 lg 1 p 1) kui ka põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.
3(8)
19.Ettevõtja kogukäibe hindamine toetuse saamisel oleks põhjendatud olukorras, kus toetust saanuks taotleda iga ettevõtja (sõltumata tegevusvaldkonnast), kelle käive oleks määruses nr 16 toodud võrdlusperioodiga võrreldes langenud rohkem kui 30%. Märgitud juhul oleks kõigile isikutele sõltumata nende tegevusvaldkonnast kehtinud ühtne kriteerium. Vaidlusalusel juhul sätestas määrus nr 16 aga toetuse tegevusvaldkonna põhiselt, mistõttu on kohane hinnata üksnes selle tegevusvaldkonnaga seotud asjaolusid. Vastustaja seisukohad
20.Vastustaja hinnangul on kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on motiveeritud, kaalutlusvigadeta ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Samuti ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
21.Vastustaja ei ole otsuse tegemisel rikkunud ärakuulamispõhimõtet. HMS § 40 lg 3 punktis 2 sätestatud erandi kohaselt võib menetlusosalise jätta ärakuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Otsus põhines kaebaja enda poolt taotluses ning MTA-le esitatud andmetel.
22.Toetusmeetmete tingimused on kujundatud nii, et need oleksid nii õigusteadmisteta isikutele arusaadavad kui ka objektiivselt kontrollitavad ning võimaldaksid toetuse kiiresti ja efektiivselt seda vajavate ettevõtjateni viia. Seetõttu on toetusmeetme tingimused määruse andja poolt kehtestatud nii, et taotluste menetlemisel lähtutakse vaid taotleja poolt riigile esitatud andmetest.
23.Vastustaja ei ole määrust ebaõigesti tõlgendanud ja rakendanud. Määrus nr 16 ei ole käibe mõistet kitsendanud ega sidunud seda taotleja põhitegevusalaga. Seega tuleb käibe puhul lähtuda käibemaksuseaduses toodud käibe mõistest ning kuna määruses nr 16 puudub vastav kitsendus, tuleb käibena mõista taotleja kogukäivet, st nii põhi- kui ka kõrvaltegevusaladest tulenevat käivet.
24.Kaebus lähtub väärast eeldusest, et määruse nr 16 alusel makstavate toetuste eesmärgiks oli isikutele põhitegevuse kahju hüvitamine. Euroopa Komisjoni 19. märtsi 2020. a teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ punktide 9 ja 10 kohaselt võimaldavad riigiabi eeskirjad liikmesriikidel võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid, et toetada kodanikke ja ettevõtjaid, eelkõige väikse- ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on COVID-19 puhangu tõttu majandusraskustes. Riigiabi kontrollimeetmete suunatud ja proportsionaalse kohaldamisega tagatakse, et riiklikud toetusmeetmed on tulemuslikud ja aitavad raskustesse sattunud ettevõtjatel COVID-19 puhangu ajal toime tulla ning võimaldavad neil praegusest olukorrast ka taastuda. Seega on kriisitoetuste eelduseks, et ettevõtja kui tervik on COVID-19 tõttu raskustes.
25.Määruse nr 16 eesmärgiks ei olnud ühelegi sektorile (sh jaekaubandusettevõtjad) põhitegevuse kahju hüvitamine. Nagu nähtub meetme seletuskirjast, oli määruse nr 16 eesmärk toetada piirangust otseselt mõjutatud põhitegevusalaga (mis ei pruugi olla nende ainus tegevusala) ettevõtjate jätkusuutlikkust laiemalt. Keskenduti sellele, et võimalikult paljud ettevõtjad oleksid võimelised piirangute lõppedes oma uksed taas avama, äri taaskäivitama ja töökohad säilitama. Toetuste andmise eesmärk ei olnud lihtsalt ettevõtjatele COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude hüvitamine, vaid eesmärgiks oli toetada ettevõtjaid, kes olid COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude tõttu sattunud raskustesse ning kelle jätkusuutlikkus oli seetõttu sattunud ohtu. Lisaks tuli piiratud rahaliste vahendite tingimustes tulnud toetuse tingimustega üles leida need ettevõtjad, kes majandusnäitajate põhjal võrrelduna teiste sama sektori ettevõtjatega rohkem kriisist nö pihta said.
26.Määruse nr 16 § 4 p-s 9 on sõnaselgelt kogu meetme osas sätestatud, et käive on taotleja poolt MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus. Seega ei ole võimalik ega vajalik antud juhul määrust tõlgendada kaebaja poolt argumenteeritud viisil, kuna see oleks vastuolus viidatud Euroopa Komisjoni teatise ning meetme regulatsiooni ja eesmärgiga. Kui 4(8)
lähtuda vaid jaekaubandusest tuleneva käibe langusest – nagu kaebaja õigeks peab – võib tekkida olukord, kus toetust saab ettevõtja, kes ei ole COVID-19 puhangu tõttu sattunud majandusraskustesse, kuna ettevõtja käive tervikuna (st arvestades ka kõrvaltegevusalade käivet) ei ole (vähemalt määruses sätestatud määras) langenud.
27.Asjassepuutumatud on kaebaja viited väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määrusele nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus nr 2) ning õiguskantsleriga määruse nr 2 osas peetud kirjavahetusele. Kaebaja taotles toetust määruse nr 16 alusel, mistõttu ei ole viited määrusele nr 2 asjakohased. Riik pole käitunud COVID-19-kriisi toetuste tingimusi sätestades silmakirjalikult või ebajärjepidevalt. Jaekaubanduse ettevõtjaid puudutavate toetuste puhul on kõigis taotlusvoorudes lähtutud ettevõtja käibest tervikuna.
28.Määruse nr 16 sätted ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega. Samuti ei ole tegemist ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivega. Ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt toetust, kui ta ei vasta määruses sätestatud tingimustele.
29.Antud juhul on võrreldavateks gruppideks ettevõtjad, kelle kahju mõõdetakse ettevõtja kui terviku majandusnäitajate kaudu. Ebavõrdne ja põhjendamatu oleks kitsaste tegevuslõikude võrdlemine olukorras, kus ettevõtja ei ole kriisist saanud niivõrd suur kahju või on isegi saanud kasu mõne muu tegevusala kaudu, mis just kriisi tõttu on osutunud edukaks. Seetõttu on toetuse andmise aluseks ettevõtjate terviklik majanduslik olukord ning ühe tegevusala eraldi käsitlemine viiks ebavõrdse tulemuseni. Seega ei saa analoogilises olukorras olla ettevõtja, kes tegeleb vaid jaekaubandusega ja kes oli COVID-19 tõttu sattunud raskustesse (käibe langus vähemalt 30%, võrreldes referentsperioodiga), ettevõtjaga, kellel on mitu tegevusala ning kelle käibelangus tervikuna oli seetõttu väiksem kui 30%. Ettevõtjal on vaba voli otsustada, kuidas ta oma ettevõtlust korraldab. COVID-19 tõttu raskustesse sattunud ettevõtja ning ettevõtja, kellel selliseid raskusi ei esine, ei ole sarnased isikud.
30.Asjassepuutumatu on ka kaebaja viide Vabariigi Valitsuse 16.04.2021 määruse nr 38 „COVID-19 põhjustava viiruse levikuga seotud kriisi leevendamiseks ette nähtud toetusprogrammide üldtingimused“ (määrus nr 38) § 5 lg 1 p-le 1, kuna tegemist ei ole sarnaste isikutega. Kuigi toetusmeetmete sihtrühmaks on ettevõtjad, ei muuda see neid automaatselt sarnasteks isikuteks, sest eri tüüpi ettevõtjate vahel on palju erinevusi.
31.Toetusraha määramise küsimus on poliitiline otsustus ning selle üle otsustamine kriisimeetmete raames on Vabariigi Valitsuse ja ministrite ülesanne, kellel on selles osas avar otsustusruum. Piiratud ressursside tingimustes on põhjendatud, et toetuse saamisele sätestatakse teatud kriteeriumid. Määruses nr 16 toodud toetuse tingimuste kujundamisel lähtuti vajadusest määrata toetuse sihtrühm ja tingimused kindlaks läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja üheselt kõigi sihtrühma kuuluvate isikute jaoks. Sihtrühma kuuluvate isikute ebavõrdse kohtlemisega pole tegu pelgalt seetõttu, et ettevõtja ärijuhtimise raames tehtud otsuseid arvestades oleks olnud teistsugused tingimused talle soodsamad või taganud toetuse saamise või et ettevõtja oleks soovinud, et toetuse tingimused oleksid olnud teistsugused.
32.Määruse nr 16 § 13 lg 5 p 1 kohaselt arvutatakse jaekaubanduse ettevõtja toetuse suurus järgmiselt: 70 protsenti ettevõtja Maksu- ja Tolliametile esitatud 2021. a veebruari eest tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonil deklareeritud tööjõukuludest korrutatakse isiku lõike 1 punkti 1 kohaselt leitud käibe languse protsendiga; leitud summa korrutatakse kahega. Kuna toetuse summa arvutamisel korrutatakse tööjõukulude summa läbi kogukäibe languse protsendiga, on põhjendatud, et taotleja kvalifitseerimisel hinnatakse ettevõtja käibelangust tervikuna, mitte aga ainult jaekaubanduse tegevusala põhisena. Seetõttu ei saa vastavat regulatsiooni lugeda piiravaks ega juhuslikuks. 5(8)
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
33.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
34.Vastavalt määruse nr 16 § 13 lõikele 1 võib jaekaubanduse ettevõtja toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust ettevõtja: 1) kelle märtsi 2021. a käibe langus oli võrreldes perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019. a aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt 30 protsenti ja 2) kes olid käibemaksukohustuslased 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019. a.
35.Vaidlustatud otsusega tunnistas vastustaja kaebaja määruse nr 16 nõuetele mittevastavaks. Vastustaja leidis, et kaebaja märtsi 2021 käibe langus võrreldes perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega on 7,38 protsenti.
36.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on jaekaubanduse ettevõtja määruse nr 16 § 4 punkti 8 tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja oli muu hulgas ajavahemikul
1.jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019 käibemaksukohustuslane (vrd määruse nr 16 § 13 lg 1 p 2). Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kuidas tõlgendada määruse nr 16 § 13 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimust. Kaebaja leiab, et määrust eesmärgipäraselt tõlgendades pidanuks vastustaja võtma arvesse üksnes füüsiliste kaupluste käibe langust. Vastustaja seevastu on seisukohal, et arvestada tuleb ettevõtja kogu käibega.
37.Leian, et vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel õigesti arvesse võtnud äriühingu kogukäivet, mitte üksnes kaebaja müügisaalide käivet. Nõustun vastustaja kohtule esitatud vastuses (vt vastustaja 28.07.2021 seisukoht) tooduga ega pea vajalikuks seal esitatud argumente üksikasjalikult üle korrata. Täiendavalt märgin järgmist.
38.Määruse nr 16 §-i 4, mis määratleb määruses kasutatavad mõisted, punkti 9 kohaselt on käive taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus. Seejuures ei tulene ühestki määruse sättest, sh määruse §-st 13, mis sätestab täpsemad toetuse andmise reeglid jaekaubandusettevõtjale, et toetuse andmisel tuleks arvesse võtta üksnes jaekaubandusettevõtja füüsiliste müügisaalide käivet, mitte ettevõtja kogukäivet. Määruse § 4 pi 9 ja § 13 lg 1 p-st 1 tuleneb seega selgelt, et toetuse andmise otsustamiseks arvestatakse ettevõtja poolt Maksu- ja Tolliametile käibedeklaratsioonides esitatud andmeid ning õigus toetusele on ettevõtjal kelle märtsi 2021. a käibe langus oli võrreldes perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019. a aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt 30 protsenti.
39.Eelpooltoodut toetab ka jaekaubanduse ettevõtja toetuse suuruse arvutamise metoodika (määruse nr 16 § 13 lg 5 p 1, mille kohaselt võetakse toetuse suuruse arvutamisel võetakse arvesse 70 protsenti tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonil deklareeritud tööjõukuludest, s.t 70 protsenti arvestatakse äriühingu kõikidest tööjõukuludest sõltumata sellest, kas need on seotud jaekaubanduse, hulgimüügi või ekspordiga.
40.Ettevõtja kogukäibe arvestamist toetab ka määruse nr 16 seletuskirjas viidatu, mille kohaselt määrusega kohaldatava meetme eesmärk on toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid kriisist kiiremaks väljumiseks piirangute leevenemisel ja majanduse taastumisel. Samuti on eesmärgiks toetada osaliselt ettevõtjate tegevusega kaasnevaid tegevuskulusid ajal, mil Eestis on kehtinud ettevõtjate tegevusele täiendavad piirangud. Toetuse andmise oodatav tulemus on ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia raugemist ja piirangute leevenemist (määruse nr 16 seletuskiri, §-i 2 seletus). Toetuste andmise eesmärk ei olnud seega lihtsalt ettevõtjatele COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude hüvitamine, vaid eesmärgiks oli toetada ettevõtjaid, kes olid COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude tõttu sattunud raskustesse ning kelle jätkusuutlikkus oli seetõttu sattunud ohtu. 6(8)
41.Seega mitte igasugune käibelangus või negatiivne mõju ei tähenda, et ettevõtja kvalifitseeruks määrusega antavale riigiabile. Käesoleval juhul on õigus toetusele ettevõtjal, kelle käibe langus on vähemalt 30% ehk kes on piirangute tõttu sattunud raskustesse. Määrus tugineb seejuures Euroopa Komisjoni 19. märtsi 2020. a teatisele „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis” (ELT C 91 I, 20.3.2020, lk 1–9, edaspidi COVID-19 raamistik), mille punktide 9 ja 10 kohaselt: „ELi riigiabi eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid, et toetada kodanikke ja ettevõtjaid, eelkõige väikse- ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on COVID-19 puhangu tõttu majandusraskustes. ELi riigiabi kontrollimeetmete suunatud ja proportsionaalse kohaldamisega tagatakse, et riiklikud toetusmeetmed on tulemuslikud ja aitavad raskustesse sattunud ettevõtjatel COVID-19 puhangu ajal toime tulla ning võimaldavad neil praegusest olukorrast ka taastuda.“ Seega on kriisitoetuste eelduseks, et ettevõtja kui tervik on COVID-19 tõttu raskustes.
42.Kaebajat ei saa seega pidada raskustesse sattunud ettevõtjaks määruse tähenduses, sest kaebaja käibe langus oli määruses toodud metoodikat arvesse võttes 7,38 %.
43.Pean usutavaks, et sarnaselt teistele jaekaubanduse ettevõtjatele on COVID-19 kriis ka kaebajale negatiivset mõju avaldanud. Siiski ei saa eeldada, et olukorras, kus asjaomane minister otsustab teatud sektori ettevõtjaid toetada, peaksid ilmtingimata kõik ettevõtjad ka toetusele kvalifitseeruma. Piiratud ressursside tingimustes on põhjendatud, et toetuse saamisele sätestatakse teatud kriteeriumid. Kaebaja on soovinud määrust tõlgendada viisil, mis oleks konkreetsel juhul temale kasulikum. Siiski ei saa pelgalt sellest, et asjaolude kokkulangemise tõttu olid kriteeriumid praegusel juhul kaebajale ebasoodsad, järeldada, et tingimused olid ka õigusvastased.
44.Nõustun vastustajaga, et toetuse kriteeriumid peavad olema selged ja üheselt kohaldatavad. Ma ei pea põhjendatuks kaebaja järeldust, et määruse sõnastusele vaatamata tuleb jaekaubanduse ettevõtjatele toetuse eesmärgipäraseks ja õiguspäraseks määramiseks lähtuda vastavate füüsiliste kaupluste käibe langusest. Riigiabi saama õigustatud isikute ringi piiritlemine on riigi majanduspoliitiline otsus, mille tegemisel kaalutakse Eesti ettevõtluskeskkonna huve ja riigi majanduslikke võimalusi. Vastustaja ega halduskohus ei saa kontrollida sellise valiku otstarbekust. Ühelgi ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale riigiabi andmist ja üldreeglist (st igasugune riigiabi on ELTL § 107 lg 1 järgi eelduslikult siseturuga kokkusobimatu ning järelikult keelatud) tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (nt Euroopa Kohtu 28.10.2020 otsus nr C-608/19, INAIL, p 27; 05.03.2019 otsus nr C-349/17, Eesti Pagar, p 60).
45.Riigiabi taotluse läbivaatamisel ei ole vastustajal seega kaalutlusruumi otsustada, milliseid tingimusi kohaldada ja milliseid mitte. Vastustajal tuleb tuvastada, kas taotleja vastab õigusaktis toetuse saamise tingimustele. Kui kaebaja nendele tingimustele ei vastanud, ei saanud vastustaja nendest nõuetest kõrvale kalduda. Ka täiendavate andmete kogumine või kaebajalt täpsustuste küsimine ei oleks võimaldanud määruse nr 16 nõuetest kõrvale kalduda. Seega on kaebaja viited uurimispõhimõtte rikkumise osas asjakohatud.
46.Eeltoodud põhjustel ei ole vaidlusalusel juhul alust määruse osaliseks (s.o osas, milles see seob toetuse saamise õiguse taotleja „tervikkäibe“, mitte tegevusvaldkonna käibe langusega) kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Vaatamata asjaolule, et kaebaja jaoks osutusid toetuse tingimused ebasoodsaks, ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte riivega. Kaebaja on põhjendamatult võrrelnud end nende ettevõtjatega, kes tegutsevad üksnes jaekaubanduses. Ettevõtja, kes tegutseb üksnes jaekaubanduses ja kelle kogu tegevus on Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangute tõttu seiskunud, ei ole võrreldav ettevõtjaga, kes sarnaselt kaebajale tegutseb nii jaekaubanduses kui ka nt hulgimüügi ja ekspordiga. 7(8)
47.Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide justkui koheldaks teisi COVID-19 tõkestamise meetmete tõttu kannatada saanud ettevõtjaid, kes tegutsevad teises valdkonnas kui jaekaubandus (nt turismisektor), soodsamalt. Jaekaubanduse ettevõtja ja nt majutusettevõtja ei ole võrreldavad grupid ning nende erinev kohtlemine ei tähenda, et võrdsuspõhimõtet oleks rikutud.
48.Vastustaja ei ole ärakuulamispõhimõtet rikkunud. Vastustaja on viidetega kohtupraktikale lükanud ümber kaebaja väite justkui ei saaks HMS § 40 lg 3 p 2 kohaldada olukorras, kus otsus tehakse kaebaja kahjuks. Praegusel juhul ei kaldutud kõrvale kaebaja esitatud andmetest. Asjaolu, et vastustaja arvestas ka (kaebaja enda poolt) MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidega, ei tähenda, et HMS § 40 lg 3 punktile 2 tuginemine oleks lubamatu.
49.Kaebaja viited riigivastutuse seadusele (RVastS) ja õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahjule (RVastS § 16) jätan asjakohatutena tähelepanuta. Vaidlus puudutab kaebaja taotletud toetuse maksmisest (s.o riigiabist) keeldumise otsust, mitte vastustaja (õigusvastase või õiguspärase) tegevusega seotud kahju hüvitamise nõuet.
50.Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et EAS-i 28.05.2021 otsus nr 1.1-5.1/21/919 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb ka tühistamisnõudega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. Menetluskulud
51.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.