Keskkonnaõigus › Looduskaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

pool tekitatud kahjudest on jäänud hüvitamata, kaebaja saadetud taotlus arvestamata ja kaebaja inimlik eksimus ühe taotluse esitamisel jäetud tähelepanuta. Kaebaja vaidlustas KeA käskkirja nr 1-1/21/93, kuid saabunud vaideotsuses ei leidnud oma küsimustele vastust. 2) Suurkiskjate poolt tekitatud kahjude hüvitamist reguleeriva LKS § 61 lg 3 punkt 5 ütleb, et hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju hüvitatakse 100 protsendi ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64-128 eurot. Ebaselgeks jääb, millise seaduse alusel on KeA siiski kehtestanud hüvitamisele limiidi. Kaebaja on iga kahjunõude juures märkinud, et vajalik on nuhtlusloomade küttimine. Üle Eesti kütitakse lubatud arv hunte, aga kaebaja karjapidamise piirkonnas seda ei tehta. Mis õigusega jääb rahaline kahju vaid kaebaja kanda? Kaebaja on oma muret huntide arvukuse kohta jaganud KeA jahindusspetsialisti U. Treieriga, KeA looduskaitse peaspetsialisti T. Talviga ja Keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialisti P. Männiliga. Toimivat lahendust nuhtlusloomade ohjamiseks pole leitud. Ettepanek, et kaebaja peab pärast huntide rünnakut oma karja lauta või ründamise kohast mujale toimetama, ei ole aktsepteeritav ettepanek. Kaebaja loomad olid rünnakute ajal oma aias. 3) Võrreldes kaebaja esitatud kahjunõudeid ja käskkirja protokolli, märkas kaebaja mitmeid erinevusi – nt kuupäevade erinevused, koguste erinevused, saadetud taotlust pole arvestatud jne. Lisaks üks inimlik eksimus, mille oleks saanud ametniku kohese tagasisidega parandada. Nimelt oli ühel päeval kaks akti. Kaebaja oli e-kirja saatmisel kogemata lisanud ühe kahjunõude topelt ja teine kahjunõue jäi seetõttu saatmata. Kas nõuet vastuvõttev ametnik peaks kaebajaga ühendust võtma ja uurima, kuhu jäi teine kahjunõue? Ametniku poolt koostatud aktile polnud ju lisatud kahjunõuet. 4) Kaebajale tekitatud kahjud on välja makstud osaliselt. Suurkiskjad (hunt, karu, ilves) kuuluvad riigile ja riik ka vastutab nende eest st annab või ei anna nuhtlusisendite küttimislube ja korraldab nende küttimise või muul viisil eemaldamise. Järelikult peaks riik vastutama loomade tekitatud kahju eest täies mahus (100% ulatuses). Jahi korraldamine ajal, mil karjad on lautades, ei aita mitte kuidagi kätte saada nuhtlusisendeid. Kaebaja vastutab oma karja eest. Kaebaja on lammaste liikumise piiramiseks rajanud kilomeetrite viisi karjaaedu. Kaebaja lambad on püsinud aias ja kõik murdmised on toimunud karjaaia sees. 5) Kaebaja kahjude hüvitamata jätmine on seda ebaõiglasem, et KeA maksab kinni nn “jokk”plaanidega ehitatud kiskjatõkkeaedasid ja kiskjakahjusid reaalselt loomi mitte pidavatele taotlejatele. Kiskjatõrjeaedade toetuse saajate nimekirjas jääb silma mitmeid ettevõtjaid, kes on toetuse saamiseks kasutanud oma perekonnaliikmeid ning loonud lisaettevõtteid. 6) Kaebaja on KeA-ga püüdnud korduvalt suhelda, kuid asutuse telefonid ei vasta. Tagasi ka ei helistata. Lahenduste leidmiseks pöördus kaebaja Keskkonnaministeeriumi poole ja palus selgitusi suurkiskjate ohjamise ja suurkiskjate kahjude hüvitamise kohta. Kaebajale vastas looduskaitse osakonna juhataja asekantsleri ülesannetes Taimo Aasma. Lisaks selgitustele tegi ta ettepaneku kohtuda sügisel, et “ühiselt leida muredele ja konfliktidele paremaid lahendusi”. Kaebaja ootab seda kohtumist siiani.

hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord” (edaspidi loomakahju määrus). Loomakahju määruse § 8 sätestab kahju täpsustatud ulatuse. Nimetatud paragrahvi lg 4 kohaselt hüvitatakse suurkiskja kahju kuni 100% ulatuses. Hüvitise määramisel võetakse loomakahju määruse § 9 lõike 1 kohaselt arvesse seda, kas taotluse esitaja on oma vara kaitseks kahju tekitavaid loomi peletanud või nende juurdepääsu takistanud ning kas eeldatava kahjustuse vastu kasutatud meetodid või vahendid on olnud sobilikud ja nende kasutamisel on looma vigastamist välditud (nn omavastutus). 2) Loomakahju määruse alusel on põllumajandustoodete esmatootjatele antav toetus vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandussektoris (ELT L 352, 24.12.2013, lk 9–17), tähenduses. Põllumajandustoodete esmatootjale ühe taotleja kohta viimase kolme aasta (jooksva majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta) jooksul antud vähese tähtsusega abi ei tohi koos taotletava toetusega ületada vähese tähtsusega abi ülemmäära 25 000 eurot. Loomakahju määruse § 2 lõike 1 kohaselt on antud määruse alusel põllumajandustoodete esmatootjatele antav toetus vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013 tähenduses. Põllumajandustoodete esmatootjale antakse vähese tähtsusega abi kooskõlas maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-des 20 ja 46 sätestatuga. Loomakahju määruse § 2 lõike 2 kohaselt ei tohi põllumajandustoodete esmatootjale ühe taotleja kohta viimase kolme aasta (jooksva majandusaasta ja kahe eelneva majandusaasta) jooksul antud vähese tähtsusega abi koos taotletava toetusega ületada vähese tähtsusega abi ülemmäära 15 000 eurot. Piirmäär Eestile alates 25.05.2020 on 25 000 eurot, mis tuleneb määrusest (EL) nr 1408/2013, mida on muudetud määrusega (EL) 2019/316. 3) KeA peadirektori 31.03.2021 käskkirja 1-1/21/68 järgselt moodustatud looma tekitatud kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste määramise komisjon (edaspidi loomakahju komisjon) arutas 03.05.2021 elektroonilisel koosolekul looma tekitatud kahjustuste ja kahjustuste ennetamiseks rakendatud abinõude hüvitamiseks esitatud taotluste lahendamist. Loomakahju komisjon otsustas komisjoni protokolli p 2.1 järgselt, et suurkiskjate tekitatud kahju hüvitamise määra suuruse otsustamisel hinnatakse taotleja märgitud kahjustatud objekti maksumuse kalkulatsiooni. Juhtudel kui taotleja ei tõenda taotluse juurde lisatud dokumentidega teisiti, on komisjon otsustanud kehtestada kiskjakahjustuste hüvitamisel ühtseteks maksimaalselt hüvitatavateks määradeks: täiskasvanud lammas – 160 €, kuni 1 a vanune lambatall – 80 €, tunnustatud jõudluskontrolli või aretuskarja kuuluv lammas 200 €, kuni 1 a vasikas 400 €. Otsust tehes liideti ühele kahjusaajale ühe kalendriaasta kestel tekitatud kahjud kokku ja summast lahutati omaniku omavastutuse osa vahemikus 64-128 € kalendriaasta kohta. Üldjuhul määrati hundi tekitatud kahjude puhul omavastutuse määraks 64 €, kui kalendriaastas oli toimunud 1-2 eraldi aset leidnud rünnet, ning omavastutuse määraks 128 €, kui kalendriaastas oli kahjusaaja varale toimunud 3 ja enam eraldi aset leidnud rünnet. Käesoleval juhul on loomakahjude komisjoni poolne otsus maksimaalse omavastutuse määramiseks tehtud kehtiva korra järgselt ja põhjendatud: huntide ründeid oli toimunud ka varem, mistõttu oli teada suurkiskjate olemasolu antud piirkonnas. Ekspertiisiaktides on selgitatud, et 1,0 m kõrgune võrkaed ei kaitse suurkiskjate rünnakute eest piisavalt. 4) Riik ei tekita ise kahju, vaid kompenseerib kahju suurkiskja tõttu hukkunud looma eest. Omanikul on esmane vastutus tagada koduloomade mittesattumine suurkiskja rünnaku ohvriks. Sõltuvalt karjast ja karja suurusest on võimalik ajada kari ööseks tugevamalt kaitstud aedikusse või lauta, päeval valvata karjastega vms ehk võtta tarvitusele meetmed, et kahju ei saaks tekkidagi. Karjatarad on võimalik ehitada kiskjakindlad ja loomade omanikul on võimalus muud moodi kiskjaid eemale hoida. Riik ei saa vastutada eraomandi säilimise eest ja riigile ei saa panna seetõttu ka täielikku vastutust olukordades, kus omanik ise ei ole taganud piisavalt kaitset kiskjate rünnakute eest.

5) Loomakahju komisjon otsustas hüvitada taotleja poolt esitatud 21 taotluses ning KeA poolt nende kahjustusjuhtumite kohta koostatud suurkiskja kahjustuse ekspertiisiaktides esitatud andmete põhjal taotlejale 213 lamba (174 täiskasvanud lamba ja 39 talle) hukkumise läbi tekkinud kahju (arvutustehe: 174x160+39x80=30960 eurot), arvestades maha omavastutuse määra 128 eurot (30960-128=30 832 eurot). Kuna riigiabi ja vähese tähtsusega abi registri (RAR) andmetel oli taotlejal vähese tähtsusega abi vaba jääk 21 848 €, jäi KeA 05.05.2021 käskkirja punkti 1 alapunkt 46 järgselt taotlejale välja makstavaks hüvitise summaks 21 848 €. Kuivõrd on Keskkonnaamet loomakahju hüvitamist menetledes kohustatud käsitlema hüvitist kui vähese tähtsusega abi ning jälgima selle jaoks sätestatud regulatsiooni ja kehtestatud piirmäärasid, puudub Keskkonnaametil kaalutluskoht hüvitise suuremal määral maksmiseks. 6) Kaebaja süüdistused toetuse maksmise kohta nn „jokk“-plaanidega ehitatud kiskjatõkkeaedade ja kiskjakahjusid reaalselt loomi mitte pidavatele taotlejatele, on alusetud ja paljasõnalised. Kaebajale soovimatu tulemuseni jõudmine ei tähenda, et KeA vastava teemaga tegelenud spetsialistid oleksid olnud hooletud või ebapädevad. Raplamaal kütiti 2020/2021 jahihooajal 17 hunti ning suurkiskjate ohjamise edukus tugineb lisaks küttimise tulemustele ka suurkiskjate leviku ja arvukuse andmestiku kogumiseks tehtava mitmekülgse seire tulemustest, kohalike jahipiirkondade kasutajate ja loomakasvatajate vahelisest koostööst ning informatsiooni liikumisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

61 lg 3 p 5 kohaselt hüvitatakse LKS § 61 lg-s 1 nimetatud kahju vastavalt kahjukannatustaotlusele hundi tekitatud kahju puhul 100% ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64‒128 eurot. Kaebaja väidab, et LKS § 61 lg 3 p-st 5 tulenevalt tulnuks hundi poolt tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses, kuna säte mingeid limiite ei kehtesta. Nõustuda tuleb sellega, et LKS § 61 lg 1 ja lg 3 p-i 5 lugedes võib jääda just selline mulje, nagu on kaebaja välja toonud. Samas ei saa kohtu arvates aga tähelepanuta jätta LKS § 61 lg-t 2, mis sätestab volitusnormi mh kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja hüvitamise korra kehtestamiseks. Loomakahju määrusest aga tuleneb selgelt, et määruse alusel põllumajandustoodete esmatootjatele antav toetus on vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandussektoris (ELT L 352, 24.12.2013, lk 9–17), tähenduses ning et selle abi andmisel kehtivad teatud tingimused, sh abi ülemmäär (loomakahju määruse § 2 lgd 1 ja 2). See, et loomakahju määruse § 2 lg-s 2 on abi ülemmääraks 15 000 eurot ühe taotleja kohta viimase kolme aasta jooksul, kuigi praegusel ajal on abi ülemmäär 25 000 eurot tulenevalt määrusest (EL) 2019/316, ei mõjuta asja lahendamist. Tegemist on kaebaja jaoks ka soodsama olukorraga. Samuti juhib kohus tähelepanu sellele, et EL määrused on otsekohalduvad ning nende kehtivus ei sõltu ministri määrusest. Seega on kohtu arvates LKS § 61 lg-t 1, 2 ja 3 koostoimes lugedes arusaadav, et seadusandja on abi ülemmäära kehtestanud ning LKS § 61 lg-st 3 ei tulene, et loomakahju määruse § 2 huntide tekitatud kahjule ei kehti. Kuna vähese tähtsusega abi piirmäärad on EL tasandil reguleeritud, ei ole Eesti riigil ilma Euroopa Komisjoni vastava nõusolekuta võimalik ülemmäära ulatavas osas kaebajale väljamakseid teha. Isegi, kui selline otsus teha, tuleks asja ilmsiks tulekul vastav abi kui lubamatu riigiabi kaebajalt tagasi küsida. Juba seetõttu ei ole LKS regulatsioonile võimalik anda selliselt tõlgendust, nagu teeb seda kaebaja. Kui Eesti riik tahaks abi summat suurendada, eeldaks see Euroopa Komisjoni teavitamist ning tegelikkuses ka luba sellist abi anda. See on aga poliitiliste valikute küsimus, millele kohus hinnangut anda ei saa.

rakendanud vara kaitseks kaitseabinõusid. Kaebajale ei ole sellel alusel hüvitise maksmisest keeldutud ega seda vähendatud. Hüvitise määramisel on lähtutud maksimum ulatuses omavastutusemäärast, mis tugineb praktikas juurdunud põhimõttele, et kui ründeid on aastas olnud üle kolme, kohaldatakse maksimaalset omavastutusmäära (Kaebaja ei ole sellele lähenemisele vastu vaielnud). Küll leidub valdavas osas ekspertiisiaktides hinnang ennetusabinõudele: „1,0 m kõrgune võrkaed ei kaitse suurkiskjate rünnaku eest.“ Samuti on välja toodud märkus, et võrk on kohati lonti vajunud ja selle kõrguseks on 0,7-0,8 m. Kaebaja väitis istungil, et ta on ennetusabinõusid tarvitusele võtnud. Kohtul pole andmeid selle kohta, et kaebaja karjamaad oleksid ümbritsetud KeA soovitustele vastavate kiskjatõrjeaedadega (KeA soovitab vähemalt viietraadilist ja vähemalt 4500 V pingega elektrikarjust, mille alumine traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ning ülemine elektritraat või -lint maapinnast vähemalt 1,2 m kõrgusel. Samuti loetakse kiskjatõrjeaiaks eraldiasetseva ülemise elektritraadi või – lindiga võrkaeda, mille võrgu alumine serv toetub täies ulatuses maapinnale, võrgu kõrgus on vähemalt 1 m, võrgust väljaspool asetseb elektrikarjuse traat maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ja võrgu kohal elektritraat kõrgusega maapinnast 1,2 m, vt (https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/jahipidamine/looma-ja-linnukahjud). Suurkiskja tekitatud kahjustuse ekspertiisiaktides oli enamikel juhtudel märgitud, et hukkunud lambad olid traatvõrguga ümbritsetud alal, osadel juhtudel oli välja toodud, et karjamaal oli maja juures tee ääres lisaks traatvõrgule ka elektrikarjus 3 traadiga 1 meeter seespool võrkaeda. Ühel juhul oli välja toodud elektrikarjus 5 traadiga (22.06.2020 ekspertiisiakt). Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et ametnik ei ole aedu õigesti kajastanud, kuid kohtule pole ka esitatud tõendeid, et kõik murdmised toimusid soovitustele vastavate kiskjatõrjeaedade sees. Kohtu arvates teatud osas vastutuse jätmine loomapidajale on õiguspärane. Seda enam, et kiskjatõrjeaedade ehitamiseks on võimalik taotleda toetust.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.