X kaebus Eesti Kultuurkapitalilt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Võtta asja juurde haldusasja nr 3-21-1228 toimik. Tagastada kaebus. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus läbi vaatamata. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Jätta kaebaja taotlus piirata Kultuurkapitali õigust tutvuda kaebusele lisadega nr 3, 6, 7, 8, 9, 10, 11 ja 16 läbi vaatamata.
6.Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
1.X esitas 12.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kultuurkapitali (Kultuurkapital) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot ja Eesti Kultuurkapitali kohustamiseks hoiduma kaebaja au ja väärikuse teotamisest. Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks (menetlusabi taotlus), riigi õigusabi saamiseks ja Kultuurkapitali õiguse tutvuda kaebusele lisadega nr 3, 6, 7, 8, 9, 10 , 11 ja 16 piiramiseks. Samuti soovib kaebaja asjas tehtava lõpplahendist tema isikuandmete välja jätmist (nimi, isikukood ja muud kaebajale viitavad eraelulised andmed). Kaebuse põhjendused:
1.Eesti Kultuurkapital esitas haldusasjas nr 3-21-1228 18.06.2021 kohtule saadetud seisukohas ja seisukoha lisas avalikuks kasutamiseks valesüüdistusi ja -faktiväiteid, mis teotavad kaebaja head nime ja mainet ning millega tekitas kaebajale mittevaralise kahju summas 10 000 eurot.
2.Halduskohtule esitatud seisukohas olevad järgmised valed tõendamata väited ründavad teotavalt ja avalikult kaebaja privaatsfääri, reputatsiooni, head nime ja mainet:
2.1.Kaebaja võrdlemine analoogia korras Yga jätab mulje nagu oleks kaebaja Kultuurkapitali ees võlglane. Kaebajal ei ole Kultuurkapitali ees võlgasid, aruandevõlgasid ega kaebaja ole Kultuurkapitalilt midagi varastanud. Seetõttu on analoogia kasutamine ja isikute vahel seose loomine ilmselgelt kaebaja head nime ja mainet kahjustav.
2.2.Väitega, et kaebaja kiri Zle on väljapressimine, inkrimineerib Kultuurkapital kaebajale raske isikuvastase kuriteo toimepanemist. Kaebaja ei ole Kultuurkapitalilt ega kelleltki teiselt 1(5)
kunagi midagi välja pressinud. Isikuõiguste rikkumise eest saadetud nõudekiri ei ole väljapressimine.
2.3.Väited, et kaebaja suhtumine on olnud nii halvustav ja intensiivne, et on tekitanud Kultuurkapitali töötajale ärevushäired, ei vasta tõele ja on Kultuurikapitali välja mõeldud faktiväited. Sellega inkrimineerib Kultuurkapital kaebajale isikuvastase kuriteo toimepanemist ja teisele isikule tervisekahjustuse tekitamist.
2.4.Väide, et kaebaja käitumise tõttu tekkis töötajal tervisehäire ja Kultuurkapital oli sunnitud seetõttu töökorraldust muutma, teostab kaebaja head nime ja mainet. Väide on ka vastuolus asutuse enda tegevusega. Väitega seoses muutusid avalikuks ka Kultuurikapitali töötaja kaebaja kohta esitatud valeväited nagu ei laseks kaebaja telefonikõnedes eriti selgitada ega lahti rääkida, kaebaja pidevalt rõhutab enda juriidilist asjatundlikkust ja ametnike rumalust, kaebaja ahistab teisi vaimselt oma pealetükkiva maneeriga, kaebaja käitumise tõttu püüdis töötaja viia kontaktid kaebajaga miinimumini ning töötajal tekkis kaebaja nime helistajana nägemisest tahtmatult ärevushoog. Kaebaja ei ole kedagi kunagi ahistanud ja ei ole pealetükkiv. Asjaolu, et kaebajal on julgust kasutada oma seadustest tulenevaid õigusi ja suhelda probleemide ilmnemisel inimestega otse, ei ole pealetükkiv maneer. Kõnealuse töötajaga on kaebaja suhelnud ainult toetuste taotlemisega seoses ja toetuste kohta lisainformatsiooni saamiseks. Kuna Kultuurkapital kasutab töötaja väidet, et kaebaja põhjustas töötajale tervisehäireid, kohtus tõendina, võib see töötaja suhtes kaasa tuua kriminaalasja algatamise.
3.Kultuurkapital on andmed nende kohtule edastamisega avaldanud, sest kohtule edastatud seisukoht on avalik dokument. Halduskohtus toimub menetlus avalikult ja kõik, kes soovivad, võivad halduskohtus toimuvate menetluste dokumentidega tutvuda. Kultuurkapital on avalikõiguslik asutus, samamoodi on avalikud asutusest väljuvad dokumendid ning need on leitavad asutuse dokumendiregistrist igale soovijale. Kui kõnealused faktilised asjaolud oleks jäänud Eesti Kultuurkapitali asutusesiseseks kasutamiseks, siis ei oleks need kaebajat nii intensiivselt kahjustanud. Kuna halduskohtus toimuvad menetlused avalikult, kaebaja on avaliku elu tegelane, kostja avalik asutus ning seetõttu on avalikkuses asja vastu kõrgendatud huvi, võivad valeväited jõuda meediasse.
4.Kui Kultuurkapital esitab kohtule avalikult andmeid, siis ei kahelda nende andmete õigsuses. Eesti Kultuurkapital kasutas pahatahtlikult ühiskondlikku positsiooni ja asus pahauskselt, alusetult, pahatahtlikult teotama kaebajat, kes on niigi oma sotsiaalmajandusliku seisundi ja sügava liikumis ja vaimse puudeastme tõttu ühiskonnas nõrgemas staatuses. Kaebaja tunneb ennast kostja tegevuse tõttu alaväärsena. Kuigi kaebaja peab avaliku elu tegelasena taluma suuremat kriitikat, ei ole Kultuurkapitali avaldatu avalik kriitika, vaid laim, mille eesmärk on panna kohus arvama, et kaebaja on halb inimene ja seega oleks kaebuse menetlusse võtmine põhjendamatu. Tegelikkuses ei talu kaebaja avalikku kriitikat, igasugune avalik kriitika tekitab sügavaid hingelisi üleelamisi, muret, unehäireid, stressi ja raskendab igapäevast toimetulekut ning langetab elukvaliteeti. Kaebaja maine ja hea nime avalik teostamine tekitas kaebajas piinlikkustunde avalikes kohtades viibimisel, kaebaja ei julgenud pikemat aega tänaval liikuda, sest Kultuurkapitali süüdistused põhjustasid olukorra, kus kaebaja pidi vastama kümnete inimeste arupärimistele kuriteo sooritamise kohta ja uuriti, kas kaebaja läheb nüüd vanglasse. Kaebaja pidi Kultuurkapitali avaldatu tõttu pöörduma psühhiaatri poole.
5.Kultuurkapitalil tuleb ka kaebaja isikuandmete avaldamine lõpetada. Kultuurkapitalil puudub kaebaja isikuandmete töötlemiseks õiguslik alus. Õigusvastase töötluse tulemusena kestvalt avalikustatud andmetele tuleb seetõttu keelata juurdepääs. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja, et Kultuurkapital saadaks emaili Tallinna Halduskohtule ning annaks teada, et avaldatud informatsioon oli ebaõige.
KOHTU PÕHJENDUSED
2.Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 ning 21 alusel. Kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, sest kohtumenetluses viidatud viisil ja sisuga väidete esitamise ei kuulu VÕS § 1047 ja 2(5)
§ 1046 kaitsealasse. Ka riive möönmisel, on see väheintensiivne, kuna tegemist on üksnes kohtule esitatud väidetega; ning nende väidete tõesuse ja tõendatusse hindamine toimub kohtumenetluse reeglite kohaselt.
3.Kohus selgitab esmalt, et käesolev vaidlus on halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1). Kultuurkapital on oma seisukohad esitanud avalike ülesannete täitmise korras, sh vastates eeldatava vastustajana kohtunõudele (HKMS § 58, § 122 lg 2 p 5 ja § 123 lg 1). Tegemist ei ole rolliga, kus saaks osaleda iga isik, sh eraisik. Seega ei ole käesolev asi eraõigussuhetest tulenev ning kaebaja hagid tsiviilasjades nr 2-21-16266, 2-21-16316 ja 2-21-16246 ei ole esitatud õigele kohtule. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 09.07.2021 määruses nr 2-21-5266 (jõustunud Riigikohtu 06.12.2021 määrusega) selgitanud, et tuginedes RVastS § 12 lõikele 2 ei vastuta avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik ülesannete täitmisel põhjustatud kahju eest reeglina kannatanu ees vahetult. Isiklik vastutus peab olema sätestatud eriseaduses. Riigikohtu kehtiva praktika järgi ei ole VÕS § 1043 jj eriseaduseks RVastS § 12 lõike 2 teise lause tähenduses (määrus nr 3-2-1-40-16, punkt 14; 3-2-1121-16, punkt 16). Kannatanute õigus saada kahju hüvitatud on tagatud võimalusega esitada kahjunõue avaliku võimu kandja vastu (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-40-16, punkt 16).
4.VÕS § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1047 § 1 sätestab, et isiku tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Mõlema normi eelduseks on isiku kohta väärtushinnangu või ebaõige faktilise teabe avaldamine avalikkusele, s.o üldsusele, kes võib teabe pinnalt kujundada isikust ebaõige kujutluspildi. Nende normide kaitse-eesmärk erineb aga oluliselt kohtumenetluses esitatavatest andmetest. Ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et au teotamine võib aset leida nii laia avalikkuse ees kui ka üksikute isikute vahel, st nii, et selle tunnistajaks on vaid üks kolmas isik peale au teotaja ja isiku, kelle au teotati. Samas on hea nime ehk maine riive eelduseks head nime teotava teo tegemine üldsust kaasaval viisil laia avalikkuse ees, näiteks meedias. Seega ei loeta hea nime teotamiseks vaid ühele kolmandale isikutele tehtud avaldust (vt R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p-de 1, 3, 5 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017 ja EIKo 39311/05, Karakó vs. Ungari, 28.07.2009)1. Kohus ei ole avalikkus või üldsus, kellele esitatud teavet kaitseks VÕS §-d 1046 ja 1047, vaid riigiasutus, kes lahendab tema ette toodud vaidluse, kogudes selleks vajadusel ka ise andmeid ja seisukohti. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja ametnik, kes vahetult haldusmenetlusega tegeles, ei ole samuti andmeid ega väärtushinnanguid VÕSi normide mõttes avaldanud – tegemist on sisuliselt seletuskirjaga oma ülemusele. VÕS normide kaitse-eesmärk ei ole asutusesisese teenistusliku järelevalve välistamine ja selles toodud asjaolude kontroll haldusvälise isiku poolt. Ka ei ole toimunud Kultuurkapitali poolt kohtule vastates avaldamist VÕSi mõttes. Vastustaja oli kohtu korraldusele vastavalt kohustatud esitama teabe ning HKMS § 88 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus ka toimikusse kogutud teabega tutvuda. Sellisele teabele puudub avalikkusel vaba juurdepääs (HKMS § 89 lg 1). Ka ei ole kohus n.ö kolmas isik, kes oleks teabe avaldamise tunnistajaks või keda võimalikud faktiväited eksitaks. Kohtumenetlust iseloomustabki see, et pooled esitavad väiteid ning kohus hindab
https://pohiseadus.ee/sisu/3488/paragrahv_17, p 4
3(5)
esmalt väidete asjakohasust vaidluse raames ning seejärel tõendatust. Kui halduskohtumenetluses selgub, et faktiline teave, s.o faktiväide on vale ehk tõendamata, siis kohus sellele teabele kohtumenetluses ei tugine. Kohtumenetluses puudub mistahes presumptsioon, et esitatud väited on tingimata õiged, vaid väidete õigsuse üle otsustataksegi lõpplahendis. Ka juhul, kui kohtuasjas esitab tunnistaja valeväiteid, ei ole tagajärjeks mitte tsiviilõiguslik hagi esitamine, vaid kriminaalvastutus. Kohus aga kinnitab, et käesoleval juhul ei ole tegemist tunnistajaga ega seega KarS §-des 318 ja 320 toodud koosseisudega. Ka iseloomustab kohtumenetlust, et selles esitatakse väiteid, mis asuvad väärtushinnangu piirimail ning mille avalikkusele esitamine võiks olla õigusvastane, kuid mida käsitletakse kohtumenetluses teises kontekstis. Seega sisaldavad kohtumenetluses toodud seisukohad tihti väiteid, et kellegi tegevus on õigusvastane, pahauskne, tegemist on pettuse või eksitamisega, dokument on tühine või keegi on toime pannud õigusrikkumise. Küll aga kohtumenetluses hinnatakse neid väiteid õigusnormide valguses ning selliste väidete esitamine ei kujunda kohtu silmis ühegi menetlusosalise mainet. Kohus kontrollib lõpplahendis, kas õigusnormides toodud koosseis on täidetud ning võib asuda selle tulemusel seisukohale, kas mõni tegevus oli õiguspärane või õigusvastane; ka võib kohus tuvastada, et mõni isik on rikkunud tal lasuvat kohustust. Selliste väidete ja selgituste kontekst erineb aga oluliselt üldsuse ees avaldatavate väidete kontekstist ning seega ei ole mõeldav ega ka VÕSi viidatud normide eesmärgiga kooskõlas, et iga kohtule esitatud seisukohas toodud väidet kontrollitaks riigivastutuse või eraõigusliku vastutuse kontekstis. Isikute õigused on piisavalt kaitstud sellega, et väidete õigsust kontrollib asjas kohus, tehes selle kohta ka lõpplahendi. Haldusasjas nr 3-21-1228 on kaebaja nõustunud kirjaliku menetlusega ning kohus on määranud asja ka lahendamiseks kirjalikus menetluses, mistõttu ei arutata kohtuasja avalikul istungil. Ka istungi korral on võimalik taotleda selle kinniseks kuulutamist. Kohtumenetluse toimikule puudub ka avalikkusele vaba juurdepääs (HKMS § 89). Kaebaja on taotlenud ka kohtuotsuse avaldamise piiramist (HKMS § 175). Seetõttu ei toimu ka väidete avaldamist kohtumenetluse tulemusena.
5.Kohus selgitab, et eeltoodu ei tähenda, et kohtumenetluses võiks esitada karistamatult valeväiteid või teisi osalisi solvata. Selleks näevad menetlusseadused ette kohtule vastavad volitused (HKMS § 28 lg 2, § 50 lg 2), mille kasutamine on kohtuniku diskretsiooniõigus. Kaebajal on võimalik esitada kohtu tegevusele haldusasjas nr 3-21-1228 vastuväide, kuid vastuväite õigusest loobumine ei anna subjektiivset õigust pöörduda kaebusega haldusorgani vastu kohtu poole. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis mõningate väidete avaldamine kujul, mis üldsuses on lubamatu – tegevus on õigusvastane, pahauskne vms – võib olla kohtumenetluses tavapärane ning kohus asub selliseid väiteid asjas alles kontrollima, mitte ei eelda nende vaikimisi tõeväärtust. Pooltel muutuks oma seisukohtade esitamine võimatuks, kui nad ei saa esitada väiteid, mille õigsuse ja tõendatusse kontroll ongi kohtumenetluse ülesanne. Sealjuures on lubatav ka näidete ja paralleelide vms toomine. Seda, kas näitlikustamine, analoogia vms on asjas asjakohane, otsustab kohus samuti sisulise lahendamise käigus.
6.Kaebaja on käesolevas asjas taotlenud kahju hüvitamist ja ebaõigete väidete ümberlükkamist. Valeväidete ümberlükkamine või ka väärtushinnangute eest vabandamine on kohtumenetluses esitatud seisukohtade ja tõendite kontekstis sobimatud õiguskaitsevahendid. Kui tõendamist ei leia ühe poole väide/väärtushinnang, et mingi tegevus on olnud õigusvastane, siis ei nähta kohtumenetluses ette menetlusosaliste omavahelist vabandamist, vaid kohtuotsuses kajastatakse väite/väärtushinnangu paikapidamatust. Veel vähem puudub vajadus asuda kohtumenetluse sees kinnitama oma varasemate seisukohtade ümberlükkamist (teise kohtulahendi kaudu), kuna nagu kohus eelnevalt selgitas, ei ole väidetel, 4(5)
sõltumata nende faktiväite või väärtushinnangu iseloomust kohtu jaoks asja lahendamisel mistahes tähtsust. Veelgi enam on sisutu hakata käesolevas haldusasjas vaidlema haldusasjas nr 3-21-1228 väidete õigsuse üle ja seega siinses kohtuasjas hakata ettekirjutama tõendite tõendusväärtust teises kohtuasjas (s.o kas mõni asjaolu on tõendatud või mõni väärtushinnangu sarnane väide asjakohane). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus või alternatiivina on ole riive intensiivne, sest avaldamist VÕS mõttes toimunud ei ole. Ka on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, sest VÕS normide kaitse-eesmärk ei ole ühes kohtuasjas teise kohtuasja poolte väidete õigsuse kontroll ja nende parandamine. Seetõttu on välistatud ka kahju hüvitamine.
7.Kuna kohus tagastas kaebuse, jääb kaebaja menetlusabi taotlus läbi vaatamata. Sellega seoses jääb menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata.
8.Kohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kuivõrd kohus tagastas kaebuse, ei ole kaebuse eduväljavaated sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist (RÕS § 7 lg 1 p 5). Samuti on kaebaja võimeline ise oma õiguseid kaitsma (RÕS § 7 lg 1 p 1). Kaebajal on kohtute infosüsteemist nähtuvalt ulatuslik kogemus tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning kuigi käesolevas kaebuses on kasutatud tsiviilkohtumenetluse terminoloogiat (nt hageja ja kostja), on kaebus rohkete viidetega nii õigusaktidele, Eesti kohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale kui ka õiguskirjandusele. Kaebaja oskust ennast esindada on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites nr 3-211228 ja 3-21-1626.
9.Kuna kohus tagastas kaebuse ja Kultuurkapitali ei ole HKMS § 18 lg 1 kohaselt vastustajaks tunnistanud, ei ole kohus kaebust ega selle lisasid Kultuurkapitalile edastanud ega ka edasta neid. Seetõttu puudub käesoleval hetkel vajadus kaebaja nimetatud kaebuse lisasid Kultuurkapitali eest määrusega varjata ja kaebaja vastav taotlus jääb rahuldamata. Kui kaebaja otsustab kasutada oma õigust esitada käesoleva määruse peale määruskaebus ringkonnakohtule, võib ta vajadusel esitada uuesti ka HKMS § 88 lg 2 kohase taotluse Kultuurkapitali õiguse tutvuda kaebuse lisadega, piiramiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.