Keskkonnaõigus › Jäätmed

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-20-1510 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-20-1510 Samuti on haldusmenetluses tõendatud jäätmete pikaajaline ladustamine enam kui 3 aasta vältel, mis on korrarikkumine keskkonnakaitse valdkonnas. Tootjate ühendustel MTÜ Eesti Rehviliit ja MTÜ Rehviringlus on kohustus tagada ettekirjutuse nr 01000316 täitmine oma vastutuse ulatuses. KKI ei ole neid vanarehvide kogumise, taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustusest vabastanud. KKI andmete kohaselt on OÜ Kummimatid kogunud äritegevuse eesmärgil ja jäätmeloa nr L.JÄ/325317 alusel vanarehve rohkem, kui tootjate ühendused nõudsid. Ettekirjutus nr 01000316 vaidlustati Tallinna Halduskohtus 04.01.2017. Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2019 otsustega nr 3-1727 ja nr 3-17-282 jäi KKI ettekirjutus jõusse. Seega ei ole KKI haldusmenetlusega viivitanud.

3-20-1510 ega selleks vajalike abinõude rakendamist. Menetlust lõpetav kohtulahend jõustus 2019. a juulis, mistõttu oli enne OÜ Kummimatid registrist kustutamist veel vähemalt pool aastat aega asendustäitmist korraldada. KKI on võimaldanud ettekirjutuse täitmisega põhjendamatult viivitada ka rehvitootjate ühendustel, pikendades pidevalt nende kohustuse täitmise tähtaega. Kuskil pole sätestatud, et maa omanik vastutab, kui keskkonnaohu põhjustaja ei täida oma kohustusi. KeÜS § 12 lg 1 kohaselt kannab keskkonnahäiringu, -ohu, -riski või -kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud nende põhjustaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud üldpõhimõttest erineva olukorra sätestab seadus nt tootja vastutusega probleemtoodete puhul. Sellest sättest ei saa aga järeldada alternatiivset vastutust keskkonnaohu põhjustaja ja maaomaniku vahel. Vastustaja tõlgendus tähendaks seda, et kui rehvitootjate ühendused ei täida ettekirjutusi, peaks ka nende täitmata kohustuste eest vastutama kinnisasja omanik. Kaebaja õiguseellane, kes sõlmis OÜ-ga Kummimatid üürilepingu, ei teadnud, et viimane oma kohustusi ei täida. Samuti ei teadnud kaebaja ega tema õiguseellane, et vastustaja tõlgendab JäätS § 128 lg-t 4 selliselt, et nimetatud sättest tuleneb kinnisasja omaniku lõppvastutus. Arusaamatu on ettekirjutuses likvideerimisele määratud vanarehvide maht. Kaebajale ei ole haldusmenetluses selgitatud, miks MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit ei vastuta vanarehvide eest kogu ulatuses. Kaebajale teadaolevalt ei olnud rehvide ladustamise ajal kinnistul isegi kaalu, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas on üldse rehvide täpne hulk määratud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg ei ole proportsionaalne. KKI on andnud rehvitootjatele võimaluse rehve likvideerida juba peaaegu neli aastat – alates 05.12.2016 kuni 31.08.2020. Seejuures ei ole rehvitootjad isegi alustanud vanarehvide likvideerimise töödega. Seega on ilmselge, et rehvide likvideerimisega ei ole kiire ning tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttest peaks andma ka kaebajale võimaluse korraldada vanarehvide likvideerimine nelja aasta pärast, st 31.08.2024.

3-20-1510 asendustäitmist. Ka korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg-st 2 ja §-st 15 tulenevalt on korrakaitse esmajärjekorras avaliku korra eest vastutava isiku enda ülesanne. Kui saastaja on teada, siis on põhjendatud nõuda saastuse likvideerimist eelkõige saastajalt. See ei tähenda, et maaomanikul ei oleks samal ajal saastuse likvideerimise kohustust ning saastuse likvideerimise kohustust ei võiks saastajale ja maaomanikule panna solidaarselt. Kaebaja pidi kinnistut omandades arvestama võimalusega, et tal tekib kohustus kinnistule ladustatud rehvide likvideerimiseks. Kaebaja juhatuse liige VB oli ka kinnistu endise omaniku ja OÜ-ga Kummimatid üürilepingu sõlminud Vialine Group OÜ juhatuse liige. Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisel ei lubatud, et riik likvideerib vanarehvid kinnistult omal kulul, vaid seda, et riik kannab algselt asendustäitmise kulud ise ning nõuab need hiljem ettekirjutusega kohustatud isikutelt välja. Samuti nähtub KKI 05.12.2016 ettekirjutusest, et kinnistu omanik oli haldusmenetlusse kaasatud JäätS §-le 9 tuginedes (st teda on käsitletud jäätmevaldajana) ning ettekirjutuses on selgitatud ka JäätS § 28 lg-s 1 sätestatut. Kaebaja pidi mõistma, et saastaja lõppemisel võib tal tekkida JäätS § 28 lg 1 alusel kohustus tagada jäätmete nõuetekohane käitlemine. JäätS § 128 lg 4 kohaldamine on põhjendatud. Kuna kinnistu asub umbes 2000 elanikuga Loo aleviku vahetus läheduses ning pääs kinnistule ei ole kõrvalistele isikutele piirdeaiaga takistatud, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad realiseeruda ning põhjustada välisõhu saastumist ning ohtu inimese tervisele, varale ja heaolule. Tuleohtlike jäätmete jäätmeloata ladustamine kui kontrollimata tegevus toob juba iseenesest kaasa keskkonnaohu. Kuna kinnistul puuduvad nõrgvee kogumise süsteemid, siis on kogu vihma- ja lumesulamisvetega tekkiv ning keskkonna- ja terviseohtlikke ühendeid sisaldada võiv nõrgvesi juba kolm aastat rehvidelt otse pinnasesse voolanud ning voolab ka edaspidi. Kaebajale on antud ettekirjutuse täitmiseks aega üks aasta, kuna eelduslikult on selle aja jooksul 2862 tonni rehvide likvideerimine võimalik. Ka JäätS § 128 lg 4 rakendamisel peab jääma mõistlik aeg haldusmenetluse läbi viimiseks. Olukorras, kus reageerida on vaja kohe, kuulub kohaldamisele KorS § 29 lg 1. MTÜ-le Eesti Rehviliit ja MTÜ-le Rehviringlus 05.12.2016 ettekirjutusega pandud rehvide kinnistult likvideerimise kohustuste täitmise tähtaja pikendamine seoses kohtuvaidluse ning hiljem pehme talve ja koroonaviiruse levikust tingitud probleemide tõttu oli põhjendatud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg on ka proportsionaalne. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks tal ei ole võimalik ettekirjutusest tulenevat kohustust tähtaegselt täita. MTÜ Rehviringlus on talle pandud kohustuse 30.09.2020 seisuga täitnud ning MTÜ Eesti Rehviliit on 11.01.2020 seisuga täitnud talle pandud kohustuse 48% ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse nr 3-17-282 p-s 19 lugenud tõendatuks KKI poolt tehtud järeldused rehvide koguse kohta kinnistul ning rehvitootjate ja OÜ Kummimatid likvideerimiskohustuse ulatuse kohta. Vaideotsusest tulenevalt on KKI kinnistul asuvate rehvide koguse ning rehvitootjate ühenduste ja OÜ Kummimatid kohustused määranud lähtuvalt rehvitootjate ja OÜ Kummimatid esitatud andmetest ning Maa-Ameti X-GIS kaardirakenduse Lõuna tee 20 kinnistu ülelendude kaardipiltidest. OÜ-le Kummimatid või kaebajale langev likvideerimise kohustus on tuvastatud asjaolude alusel matemaatilise lahutamistehte abil üheselt kindlaks määratav. Tootjavastutusorganisatsioonidele määratud likvideerimise kohustuse aluseks on asjaolu, et nad kasutasid OÜ-d Kummimatid oma taaskasutuskohustuse täitmisel ja andsid talle taaskasutamiseks üle vanarehve. Kuna OÜ Kummimatid jättis kohustuse täitmata, pidid tootjavastutusorganisatsioonid täitma selle ise. Ülejäänud kaebaja kinnistule ladustatud rehvide osas ei ole tegemist tootjavastutusorganisatsioonide poolt nende kohustuste täitmiseks OÜ-le Kummimatid üle

5(12)

3-20-1510 antud vanarehvidega. Seega ei kohaldu nende rehvide kaebaja kinnistult likvideerimiseks JäätS § 26 lg 1.

kaebuse

rahuldamata

ning

Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et JäätS § 26 lg-s 1 sätestatud tootjavastutuse põhimõttest lähtuvalt tuli vastustajal nõuda vanarehvide likvideerimist rehvitootjatelt. Probleemtoote tootja vastutuse erinormidest tulenevalt on tootja kohustatud kõik nende poolt turule lastud rehvidest tekkinud jäätmed (vanarehvid) jäätmevaldajatelt vastu võtma ja tagama nende taaskasutamise. Selleks tuleb rehvitootjatel muu hulgas tagada üleriigiliselt vastavate kogumispunktide rajamine (vt ka määruse nr 80 § 4 lg-d 3 ja 4). Tootjavastutuse põhimõte ei hõlma seega rehvitootja kohustust korraldada vanarehvide kokku kogumine ja transport jäätmevaldajate juurest, vaid kohustust tagada kohased võimalused vanarehvide üleandmiseks. Kaebajale ei ole vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustust, mille täitmise eest tuleks vastutavaks lugeda rehvitootja ja mida ei saaks nõuda vanarehvide asukohaks oleva kinnistu omanikult. Kaebajat on ettekirjutuses õigesti käsitletud temale kuuluval kinnistul ladustatud jäätmete valdajana JäätS § 9 tähenduses ning seda ei väära asjaolu, et kaebaja ei olnud kinnistul asuvate vanarehvide tootmise, kasutamise või ladustamisega seotud. OÜ-d Kummimatid ei saaks enam jäätmevaldajaks pidada, kuna ta on registrist kustutamisega lõppenud ning vanarehvid asuvad kaebaja otseses valduses. JäätS kohaselt peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, et tema valduses olevad jäätmed jõuaksid vajalikku jäätmeluba omava jäätmekäitlejani. Asjaolu, et kaebajalt nõutakse probleemtoodetest tekkinud jäätmete likvideerimist, ei välista JäätS § 128 lg 4 ega § 28 lg 1 kohaldamist. Kaebajat ei ole käsitatud OÜ Kummimatid õigusjärglasena. Vastustaja on selgitanud, et OÜ Kummimatid kohustus tulenes jäätmeloast. Kaebajalt jäätmete likvideerimise nõudmine tuleneb JäätS § 128 lg-st 4 ja § 28 lg-st 1. Jäätmete jätkuva ladustamisega võib kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale. Seega on põhjendatud kohustada kinnistu omanikku sellel ladustatud vanarehvide likvideerimiseks. Kaebajal ei saanud Jõelähtme vallas 17.05.2016 toimunud kohtumisest (kus osales kinnistu eelmine omanik) tekkida õiguspärast ootust, et maaomanikult vanarehvide likvideerimist nõudma ei hakata ning haldusorgan korraldab ise omal kulul vanarehvide likvideerimise. Vaidlust ei ole, et KKI tegi OÜ-le Kummimatid ettekirjutuse vanarehvide käitlemiseks kohustamiseks ning ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldati äriühingu suhtes ka sunniraha (20 000 eurot). Sõltumata sellest, kas KKI haldusmenetlus OÜ Kummimatid suhtes oli piisavalt efektiivne, ei ole välistatud jäätmete likvideerimise kohustuse panemine jäätmete asukohaks oleva kinnistu omanikule. Kaebajale tehtud ettekirjutuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas KKI on põhjendatult pikendanud MTÜ-le Rehviringlus ja MTÜ-le Eesti Rehviliit KKI 05.12.2016 ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaegasid ning kas KKI järelevalve nende tegevuse üle on olnud piisav. Samas ei nähtu, et tootjate ühendustele oleks tähtaegu ilmselgelt põhjendamatult pikendatud. Kaebaja pidi kinnistut omandades arvestama võimalusega, et tal võib tekkida kohustus kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimiseks. KKI 05.12.2016 ettekirjutusest nr 01000316 nähtuvalt oli JäätS §-st 9 tulenevalt ka tollane kinnistu omanik Vialine Group OÜ, kelle juhatuse liige VB on ka kaebaja juhatuse liikmeks, jäätmevaldajana haldusmenetlusse kaasatud. Kaebaja pidi seega olema teadlik, et kinnistu omandamise hetkel ei olnud ettekirjutuse adressaadid seda täitma asunud, mh oli ettekirjutus osaliselt vaidlustatud kohtus. Kaebajat ei vabasta tema kinnistul ladustatud vanarehvide likvideerimise kohustusest pelgalt

6(12)

3-20-1510 asjaolu, et ta omandas kinnistu veendumuses, et temal ei tule seal asuvate jäätmetega tegeleda. JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Ettekirjutuse tegemiseks piisab ainuüksi sellest, et ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et nimetatud oht peab eelnevalt olema realiseerunud või realiseerub eeldatavalt mõne päeva või tunni jooksul, nagu on leidnud kaebaja. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus, kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida. Vaidlustatud ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et vanarehvide ladustamine Lõuna tee 20 kinnistul on põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise ning tegemist on kõrgendatud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise võimalusega. JäätS lähtub juba iseenesest eeldusest, et rehvide kogumine ja ladustamine on seotud keskkonnariskiga (vt JäätS § 25 lg 2 p 5 ja § 25 lg 1). On üldteada asjaolu, et rehvide põlemisel vabanevad keemilised ühendid on keskkonnale kahjulikud ning ohustavad otseselt ka inimeste tervist. Asjaolu, et KKI on ettekirjutuses andnud kaebajale jäätmete likvideerimiseks aega üle ühe aasta ning et MTÜ-le Eesti Rehviliit ja MTÜ-le Rehviringlus on tähtaegu pikendatud, ei tähenda, et puuduks vanarehvide kinnistult viivitamatult likvideerimise vajadus. Seadus ei näe ka ette, et keskkonna risustamise ja ohustamisega seotud jäätmete likvideerimise kohustuse täitmiseks antud tähtaega ei tohi põhjendatud juhul pikendada. Samuti ei ole vastustajal alust jätta rakendamata kohaseid meetmeid keskkonnaohu ja korrarikkumise viivitamatuks kõrvaldamiseks või kaebajal alust keelduda ettekirjutuse täitmisest põhjusel, et varem ei ole teatud juhtudel vanarehvide likvideerimine mõistliku aja jooksul õnnestunud. Vastustaja ei ole JäätS § 128 lg-t 4 kohaldades käsitlenud keskkonnaohu põhjustaja (saastaja) ja maaomaniku vastutust alternatiivsena. Olukorras, kus jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, saab JäätS § 128 lg-st 4 tulenevalt kohustada jäätmete likvideerimiseks kinnistu omanikku ka juhul, kui jäätmete ladustaja on teada. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, kas saastaja oma kohustust täidab või mitte. Kaebajale vanarehvide likvideerimiseks ettekirjutuse tegemist ei muuda seejuures põhjendamatuks asjaolu, et KKI ei ole varem vanarehvide likvideerimiseks kohustanud kinnistu eelmist omanikku. Vastustaja oleks pidanud ettekirjutuses selgemalt välja tooma, kuidas on arvestatud kaebaja kohustuse aluseks olevaks vanarehvide mahuks 2861,763 tonni, kuid see ebatäpsus ei too kaasa vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist. Arvestades, et haldusmenetlusse nr 01000316 oli kaasatud ka Lõuna tee 20 kinnistu eelmine omanik Vialine Group OÜ, võib eeldada kaebaja kursis olemist eelnimetatud haldusmenetluses tuvastatud ja ka KKI 05.12.2016 ettekirjutuses välja toodud vanarehvide kogumahuga ning selle kujunemise aluseks olnud andmetega. Kaebaja 14.04.2020 KKI-le esitatud vastuväidetes on samuti kinnitatud, et VB osales aktiivselt eelviidatud haldusmenetluses. Ühtlasi on kaebajal alati võimalus pöörduda vajadusel haldusorgani poole ettekirjutuse kohta selgituste saamiseks. Tallinna Ringkonnakohus ei ole KKI analüüsi vanarehvide koguse osas kahtluse alla seadnud (vt 31.10.2018 otsus nr 3-17-282, p 19) ning on pidanud KKI 05.12.2016 ettekirjutust õiguspäraseks rehvitootjate ühendustele määratud kohustuste osas (vt 31.10.2018 otsused nr 3-17-27 ja 3-17-282). Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegelikult peaks temale ettekirjutusega määratud osa olema väiksem. Vastustaja on ka vaidlustatud ettekirjutuses ja kohtumenetluses piisavalt selgitanud, miks ei vastuta MTÜ Rehviringlus ja MTÜ Eesti Rehviliit kaebaja kinnistult kõikide vanarehvide likvideerimise eest. Kaebajale määratud tähtaega ei muuda ebaproportsionaalseks üksnes asjaolu, et vastustaja on tootjate ühendustele neile 05.12.2016 tehtud ettekirjutuses antud tähtaegasid pikendanud ja 7(12)

3-20-1510 viimastel on seega olnud oma kohustuse täitmiseks sisuliselt aega peaaegu neli aastat. Ühtlasi ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks taotlenud ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist temast sõltumatutel asjaoludel ning vastustaja oleks sarnases olukorras kaebajale tähtaja pikendamisest keeldunud. Puudub alus arvata, et vastustaja keelduks mõjuvate põhjuste ilmnemisel kaebajale määratud tähtaja pikendamisest.

3-20-1510 juhul ei ole kaebajal võimalik veenduda haldusakti õiguspärasuses. Vastustaja on määranud kaebajale täpselt sama vanarehvide mahu nagu OÜ-le Kummimatid ilma igasuguse selgituse ja tõenditeta, kuidas selline maht on leitud. VB ei osalenud 2016. a-l toimunud haldusmenetluses kui kohustatud isik, vaid üksnes kui puudutatud isik, kellel ei olnud mistahes puutumust sellega, millises ulatuses vanarehvide likvideerimise kohustuse vastustaja OÜ-le Kummimatid määras. Seega ei olnud VB selliste õigustega menetlusosaline, kes oleks saanud vastustajalt nõuda täiendavaid tõendeid või vaidlustada koguseid. Samuti ei olnud see ka tema poolt esindatava äriühingu huvi, arvestades, et talle teadaolevalt ei plaaninud vastustaja kinnisasja omanikule ettekirjutust teha. Kaebaja sai kohtumenetluse jooksul aru, et kaebajale likvideerimiseks määratud vanarehvide arv on saadud selliselt: kogu rehvide maht – rehvitootjatele määratud maht = kaebajale määratud maht. Praeguseks on rehvitootjad väidetavalt endale määratud proportsiooni vanarehvidest likvideerinud. Samas on selge, et kinnistule on jäänud oluliselt suurem hulk vanarehve kui kaebajale haldusaktiga määratud 2861,763 tonni. Seega jääb arusaamatuks, kes vastutab ülejäänud vanarehvide eest. Vastustaja ei ole teinud järelevalvet rehvitootjate tegevuse üle, mistõttu ei ole kellelegi teada, kui suures mahus vanarehve on rehvitootjad tegelikult likvideerinud. Vastustaja tegevusetus toob tõenäoliselt kaasa selle, et kaebaja on kohustatud vastutama ka rehvitootjate tegemata töö eest ainuüksi põhjusel, et kaebaja on kinnisasja omanik. See oleks täielikult vastuolus JäätS-st tuleneva tootjavastutuse põhimõttega. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peaks kinnisasja omanik vastutama teisele äriühingule haldusorgani poolt antud loa rikkumise tagajärgede eest. Kui OÜ Kummimatid rikkus oma jäätmeloa tingimusi ja ladestas rehve suuremas ulatuses, kui luba ette nägi, peaks haldusorgan efektiivse järelevalve käigus määrama halduskaristuse ja tagajärgede likvideerimise kohustuse rikkujale, mitte kolmandast isikust kinnistuomanikule.

9(12)

3-20-1510 Vastustaja ei ole läinud mööda saastaja vastutuse põhimõttest, kuna on esmalt nõudnud vanarehvide likvideerimist OÜ-lt Kummimatid (saastajalt). Asjaolu, et kinnisasja omanik oli juba 2016. a-l kaasatud samade vanarehvide osas algatatud haldusmenetlusse mitte vastutaja ja kohustatud isikuna, vaid puudutatud isikuna, ei muuda halduskohtu seisukohta vastuoluliseks. Õige on halduskohtu järeldus, et ebatäpsused vanarehvide koguse osas ei too kaasa ettekirjutuse tühistamist. Nii 05.12.2016 ettekirjutusest kui ka vaidlustatud ettekirjutusest nähtub, VB-le anti kinnistu omaniku seadusliku esindajana võimalus esitada kavandatavatele ettekirjutustele arvamusi ja vastuväiteid. Likvideerimisele määratud rehvikoguste osas VB seda ei teinud. VB-l pidi kinnistu seadusliku esindajana olema huvi, et määratud rehvikogused on õiged, vähemalt selles osas, et kõik tema esindavata kinnistul ebaseaduslikult ladustatud vanarehvid oleksid ettekirjutusega hõlmatud ja saaksid sealt likvideeritud. Samuti pidi kinnistu omanik pidama võimalikuks, et vanarehvide likvideerimist võidakse nõuda ka kinnistuomanikult. Kaebaja väide, et pärast tootjavastutusorganisatsioonide kohustuse täitmist on kinnistule jäänud oluliselt suurem hulk vanarehve kui kaebajale ettekirjutusega määratud 2861,763 tonni, on oletuslik. Kinnistul asuvate rehvide kogus on siiski hinnanguline, sest see määrati täpsemate andmete puudumisel lähtuvalt OÜ Kummimatid esitatud andmetest ja kaardipiltidest. See aga ei mõjuta tootjavastutusorganisatsioonide likvideerimiskohustuse suurust, sest neile langev osa määrati taaskasutustõendite alusel ehk vastavalt sellele, kui palju oli OÜ Kummimatid tootjavastutusorganisatsioonide nimel rehve kogunud. Ülejäänud rehvid kogus OÜ Kummimatid omal initsiatiivil ning seega ei saa nende likvideerimine olla tootjavastutusorganisatsioonide kohustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1510 ei oleks saavutatav probleemtoodete tootja erilise vastutuse eesmärk. Probleemtoote tootja vastutuse erinormid ei puuduta üksnes taaskasutamise kulude kandmist, vaid ka tagamist, et tooted kogutakse kokku ja taaskasutatakse. Kui jäätmekäitleja ei täida vanarehvide taaskasutamise kohustust piisaval määral, peab rehvitootja või tootjate ühendus ette nägema meetmed, mis võimaldaksid saada vanarehvide valduse tagasi. KKI 05.12.2016 ettekirjutuse tegemise ajal olid vanarehvid ladustatud ning OÜ-l Kummimatid puudus üle 14 kuu vajalik jäätmeluba. Õigusnormid ei näe ette, kui kiiresti tuleb vanarehvid kogumise järel taaskasutada. Toimunud viivitust (vanarehvid olid kogutud 2013. ja 2014. a-l ning olid jätkuvalt ladestatud 2016. a detsembris) ei saa pidada taaskasutamise nõude täitmiseks. Kaebajad ei olnud ettekirjutuse tegemise ajaks astunud samme, et vanarehvid valdajalt välja nõuda ja anda üle mõnele jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale. Sellega on kaebajad rikkunud JäätS § 26 lg-eid 1 ja 9 ning määruse nr 80 § 6 lg-t 1. Asendustäitmise korral jäävad kulud kaebajate kanda, sest JäätS § 26 lg-test 1 ja 9 tulenevalt peab tootja või tootjate ühendus kandma vanarehvide käitlemise kulud nagunii.

11(12)

3-20-1510 Praeguses asjas ei ole tegemist JäätS § 128 lg-s 4 nimetatud olukorraga, kus saastaja ei ole teada. OÜ Kummimatid ei esitanud tema suhtes toimunud haldusmenetluses seisukohti ega dokumente, mistõttu ei ole teada, kellelt saadud vanarehvid ta kaebaja kinnistule ladustas. Probleemtoodete puhul on aga vastutus alati taandatav tootjani või tootjate ühenduseni (JäätS § 126), kellel lasub kohustus tagada jäätmete käitlemine. Kuigi ca 2800 tonni vanarehvide ladustamine võib endast kujutada keskkonnaohtu, ei ole vastustaja põhjendanud, miks tagab tootjate ühenduste asemel maa omanikule ettekirjutuse tegemine jäätmete kiirema käitlemise.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.