Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Janar Jäätma
Määruse tegemise aeg ja koht
21.01.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1942
Haldusasi
X kaebus COVID-19 piirangute ja vaktsineerimise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kaebuse tagastamise vaidlustamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Menetlusabi osas on määrus lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2021 kaebuse, mille nõuded olid järgmised: 1) tühistada Euroopa Liidu (EL) COVID-tõend ja selle analoog Eestis; 2) kohustada Eestit ja EL-i alates 25.08.2021 lubama kaebajal hoolimata COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimisest keeldumisest vabalt liikuda Eesti, EL ja kolmandate riikide territooriumil; 3) tühistada EL põhiõiguste harta artikkel 51; 4) nõuda Eesti riigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 2 500 000 000 eurot; 5) nõuda Euroopa Liidu Kohtult kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 65 000 000 000 eurot. Kaebaja vabastatakse vanglast tingimisi ennetähtaegselt 14.09.2021. Enne seda lubatakse kaebaja ilmselt lühiajalisele väljasõidule. Kaebaja keeldub vaktsineerimisest, maski kandmisest ja testimisest. Seetõttu on kõik tema õigused ära võetud. See on diskrimineerimine ja inimväärikust alandav kohtlemine ning tekitatud kahju tuleb kaebajale hüvitada. Kaebusele oli lisatud taotlus kohaldada esialgset õiguskaitset, vabastada kaebaja kaebuselt tasutavast riigilõivust ning tõlkida menetlusdokumendid ja kohtulahendid vene keelde.
3-21-1942
2.Tallinna Halduskohus tagastas 29.09.2021 määrusega kahju hüvitamise nõuded (resolutsiooni p 1), vabastas kaebaja menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlkekulude kandmisest (resolutsiooni p 2), jättis menetlusabi taotluse kaebuse eest tasutavast riigilõivust vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning jättis kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Kaebaja taotleb Eesti riigilt 2 500 000 000 euro ja Euroopa Liidu Kohtult 65 000 000 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Hüvitamiskaebuse esitamine on tingitud sellest, et COVID-tõendi, vaktsineerimise ja testimise nõudmisega piiratakse liikumisvabadust ja diskrimineeritakse inimesi. Nõue Euroopa Liidu Kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtul on pädevus menetleda nõudeid Eesti riigi haldusorganite õigusvastaste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Eestis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute osas tuleb hüvitamisnõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebuses on viidatud üldiselt liikumisvabaduse piiramisele ja diskrimineerimisele ning seeläbi inimväärikuse alandamisele ja tervise kahjustamisele. Samas ei selgu, millised konkreetsed piirangud ja millal on kaebajale kahju tekitanud ning milles täpsemalt väidetav kahju seisneb. Enne reisimist või teatud tegevustes või üritustel osalemist COVID-tõendiga enda nakkusohutuse tõendamise kohustus ei saa mõjutada kaebaja õigusi enne vanglast vabanemist. Kuigi kaebaja viitas kaebuses ennetähtaegsele vabanemisele alates 14.09.2021, viibib ta vangiregistri andmetel jätkuvalt Tallinna Vanglas. Seega ei saanud kaebaja õigusi riivata ja talle kahju tekitada väljaspool vanglat koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud piirangud. Kaebuse esitamise ajal ei olnud kätte jõudnud kaebuses väidetud lühiajalise väljasõidu toimumise aeg (s.o 24.08.2021) ning kaebajal ei olnud seega alust väita talle alates 24.08.2021 kahju tekitamist. Kui möönda kaebeõiguse olemasolu, tuleks hüvitamisnõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Isegi kui kaebaja viibis pärast kaebuse esitamist lühiajalisel väljasõidul ja pidi sel ajal alluma teatud piirangutele, ei saa sellist lühiajalist piirangute talumist pidada ebaproportsionaalselt koormavaks. Menetlusabi taotlus kaebuse eest riigilõivu tasumisest vabastamiseks jääb rahuldamata, kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 111 lg 1). Kaebaja ei saa taotleda COVID-tõendi tühistamist ega keelata üldiselt selle kasutamist. Samuti ei saa kaebaja vaidlustada välisriikides koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud piiranguid ega EL õigusakte. Eesti kohtu jurisdiktsioon on piiratud Eesti territooriumiga. Kaebajal oleks võimalik vaidlustada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldust nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, kui selles kehtestatud konkreetsed meetmed ja piirangud riivavad kaebaja õigusi. Kaebaja ei saa abstraktselt nõuda, et enda nakkusohutust mittetõendanud inimestele oleks tagatud võimalus piiranguteta töötada, külastada kõiki üritusi, mitte kanda kaitsemaske ja reisida. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes enda subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas (hiliseim vabanemisaeg 2024. a-l) ning äratuntav ei ole kaebaja puutumus praegu Eestis väljaspool vanglat kehtestatud piirangutega. Vanglas viibides ei saa kaebaja reisida ega üritusi külastada. Kui kaebaja õigusi seoses koroonapiirangutega rikutakse vanglas, peab kaebaja olema läbinud kohustusliku vaidemenetluse. Isegi kui kaebaja peaks vanglast ennetähtaegselt vabanema, ei saa ta eeldada, et tema soovimatus alluda tervisekriisiga seotud piirangutele kaalub üles vajaduse kaitsta teiste inimeste põhiõigust elule ja tervisele ning tagada meditsiinisüsteemi toimepidevus.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2(5)
3-21-1942
3.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3. Kaebaja on jäetud õigustest ilma, sest ta keeldub vaktsineerimisest, maski kandmisest ja testimisest. See on diskrimineerimine ja inimväärikust alandav kohtlemine. Vaktsineerimine on tervisele ohtlik ja selleks ei tohi kedagi sundida. EL ja Eesti riik rikuvad kaebaja inimõigusi ning see kahju tuleb kaebajale hüvitada. Kaebus on kiireloomuline ja kohaldada oleks tulnud esialgset õiguskaitset.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
4.Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud minimaalsetele nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). II
5.Halduskohus tagastas 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-s 1 kaebaja esitatud hüvitamisnõuded.
6.Kaebaja taotles esiteks temale Euroopa Liidu Kohtu tekitatud kahju (65 000 000 000 eurot) hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on selle nõude õigesti pädevuse puudumise tõttu tagastatud (HKMS § 121 lg 1 p 1). Eesti kohtud ei saa kontrollida Euroopa Liidu Kohtu tegevuse õiguspärasust (HKMS § 4 lg 3). Selle kahjunõudega on kaebajal soovi korral võimalik pöörduda otse Luksemburgis asuva Euroopa Liidu Kohtu poole.
7.Teiseks taotles kaebaja Eesti riigi poolt COVID-19 haiguse ennetamiseks ja selle leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmetega tekitatud mittevaralise kahju (2 500 000 000 eurot) hüvitamist. Kaebaja selgitas, et ei soovi end COVID-19 vastu vaktsineerida, kanda maski ega end nakkusohu tuvastamiseks testida, kuid Eesti riigi kehtestatud meetmed sunnivad teda selleks. Sellega on Eesti riik rikkunud kaebaja eraelu puutumatust, ohustanud tema tervist, alandanud tema inimväärikust ja teda diskrimineerinud. Halduskohus tagastas kaebuse selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
8.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ja kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11).
9.Riigisisesed COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud tulenevad esmajoones nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ning selle alusel kehtestatud õigusaktidest, sh Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusest nr 305. Kuigi kaebuse põhjal võis jääda mõnevõrra ebaselgeks, milliseid õigustloovaid akte, haldusakte või toiminguid kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks ja temale kahju tekitanuks, on just neile õigusaktidele – NETS-le ja selle alusel antud korraldusele nr 305 – viidatud määruskaebuses. Muu hulgas on kaebaja määruskaebuses määratlenud vastustajana Vabariigi Valitsuse. Seega eelduslikult taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 ning § 14 alusel.
10.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei saa halduskohtus vaidlustada Eestis kehtivaid seadusi, üldkorraldusi vm õigusakte, mis tema õigusi ei riiva ega taotleda abstraktselt Eestis kehtivate õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Ka hüvitamiskaebus peab olema esitatud kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1; vt ka nt Riigikohtu 23.03.2020 otsus nr 3-16-1634, 3(5)
3-21-1942 p-d 20 jj; 07.06.2019 otsus nr 3-16-1191, p-d 8.1 ja 9.1; 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p 8). Kaebuses ja määruskaebuses väljatoodud asjaoludel ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja viibib juba 2009. a-st vanglas ja tema karistuse kandmine lõppeb alles 2024. a-l. Kaebaja pöördus hüvitamiskaebusega halduskohtusse korralduse nr 305 vastuvõtmise päeval (23.08.2021), kuid juba enne kõnealuse korralduse jõustumist (26.08.2021). Kuigi korraldusega nr 305 sarnased piirangud kehtisid ka varem (vt Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldus nr 282), ei väida kaebaja, et ta oleks viibinud COVID-19 pandeemia leviku ajal nt lühi- või pikaajalisel väljasõidul või viibinud muul põhjusel väljaspool vanglat selliselt, et temale oleksid laienenud Vabariigi Valitsuse üldkorralduse alusel vabaduses viibivatele isikutele kehtivad piirangud. Kaebaja lootus 2021. a septembris tingimisi ennetähtaegselt vabaneda on luhtunud, sest 20.10.2021 määruskaebuses ja 08.12.2021 halduskohtule esitatud kaebuse täienduses on tema viibimiskohaks märgitud jätkuvalt Tallinna Vangla. Määruskaebuses ei ole enam juttu ka lühiajalisest väljasõidust, mis pidi aset leidma 2021. a augusti lõpus, ega ühestki plaanitavast väljasõidust, milleks kaebaja on saanud loa. Eeltoodut arvestades ei riiva kaebaja õigusi korraldusega nr 305 või enne seda kehtinud sarnaste korraldustega vabaduses viibivatele isikutele kehtestatud meetmed ja piirangud, sh kohustus kanda avalikus ruumis maski või esitada erinevate ürituste või meelelahutuskohtade külastamise eeldusena COVID-tõend. Üldist vaktsineerimiskohustust ei ole NETS-i ega selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud.
Eeltoodut arvestades võis halduskohus kaebaja kahjunõuded tagastada.
12.Ringkonnakohus selgitab kaebajale täiendavalt, et haldusasja materjalide järgi on ka Tallinna Vanglas kasutusel abinõud COVID-19 ennetamiseks ja selle leviku tõkestamiseks. Nimelt on kaebajale tutvumiseks esitatud teavituskiri (dtl 63–64), mille kohaselt on alates 16.08.2021 peatatud vaktsineerimata vangide huvitegevuses osalemine ning vaktsineerimata vangid peavad väljaspool kambrit ja osakonda liikumisel või kokkupuutel vanglaametnikega kandma maski. Kuna kaebaja viibib Tallinna Vanglas ja kaebuses väidetu kohaselt on ta COVID-19 vastu vaktsineerimata ega soovi kanda ka maski, sest see on vastuolus kaebaja veendumustega, inimväärikust alandav ja kaebaja tervisele ohtlik, võivad kaebaja õigusi piirata eeskätt Tallinna Vangla haldusaktid või toimingud. Kaebajal on õigus neid vaidlustada, samuti nõuda vangla õigusvastaste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Enne halduskohtusse pöördumist tuleb siiski läbida vangistusseaduse (VangS) §-s 11 ettenähtud kohustuslik kohtueelne menetlus. III
13.Halduskohus jättis 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-s 3 rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta kaebuse eest riigilõivu tasumisest, sest kaebuse edulootused on vähesed. Kuna hüvitamisnõuded on halduskohus resolutsiooni p-s 1 tagastanud, puudutab riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõudeid.
14.Isik vabastatakse kaebuselt tasutavast riigilõivust, kui tema majanduslik seisund ei võimalda tal endal menetluskulusid kanda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Menetlusabi ei anta, kui menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui taotlejal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, taotlejale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 111 lg 3).
15.Kaebusele lisatud K-Raha väljavõtet (dtl 18–19) arvestades ei võimaldaks kaebaja majanduslik seisund tal nõutavat 15 euro suurust riigilõivu tasuda. Seega on halduskohus asjakohaselt hinnanud ka kaebuse edulootusi.
4(5)
3-21-1942
16.Kaebaja palus kohtul tühistada EL COVID-tõend ja selle analoog Eestis ning EL põhiõiguste harta art 51, samuti kohustada EL-i ja Eesti riiki lubama kaebajal hoolimata COVID-19 vastu vaktsineerimisest keeldumisest vabalt liikuda Eesti, EL ja kolmandate riikide territooriumil.
17.Koostalitusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (EL digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik on kehtestatud Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määrusega (EL) 2021/953. EL digitaalne COVID-tõend sisaldab teavet isiku COVID-19 vastu vaktsineerimise, testi tulemuse või läbipõdemise kohta. EL digitaalse COVID-tõendi eesmärk on hõlbustada EL kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumist COVID-pandeemia ajal1, kuid see tõend ei ole reisidokument. EL määrus ei reguleeri COVID-tõendi riigisisest kasutamist (nt üritustele pääsemiseks). Tõendeid ei anna välja EL institutsioonid, vaid EL liikmesriigid. Eestis saab inimene luua COVID-tõendi Eesti patsiendiportaalis enda vaktsineerituse, COVID-19 läbipõdemise või negatiivse koroonatesti tulemuse tõendamiseks nii vabaks liikumiseks EL-s kui ka riigisiseseks kasutamiseks. Selle tõendi loomise otsustab inimene ise ja see ei ole haldusakt, mida kohus saaks tühistada. Vaktsineerimata isikutele COVID-19 ennetamise ja selle leviku tõkestamise meetmena Eestis kehtivad piirangud ei tulene COVID-tõendist, vaid eeskätt NETS-st ning selle alusel kehtestatud õigusaktidest, kinnipeetavate puhul VangS-st ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest.
18.Eesti kohtutel ei ole pädevust tühistada EL õigusakte ega anda vaktsineerimata isikute liikumisvabadusega seonduvaid korraldusi EL institutsioonidele või välisriigi haldusorganitele või isikutele (HKMS § 4 lg 3). Lisaks viibib kaebaja juba pikemat aega vanglas. Seega on ilmne, et ta ei ole saanud alates COVID-19 pandeemia algusest reisida teistesse EL liikmesriikidesse või kolmandatesse riikidesse ning seda võimalust tal lähiajal tõenäoliselt ka ei teki, kuid seda mitte COVID-tõendi või üldisemalt COVID-19 ennetamiseks ja tõkestamiseks kehtestatud piirangute, vaid vanglas karistuse kandmise tõttu. Nagu eespool selgitatud, ei riiva kaebaja õigusi vabaduses viibivatele vaktsineerimata isikutele praegu COVID-19 ennetamiseks ja tõkestamiseks kehtivad piirangud. Kui kaebaja vabaneb vanglast ennetähtaegselt, on tal võimalik vaidlustada sel hetkel kehtivaid piiranguid, sh vajadusel taotleda kohtult esialgset õiguskaitset.
19.EL põhiõiguste harta art 51 puudutab selle reguleerimisala. Eesti riigi kohtul puudub pädevus EL harta sätete tühistamiseks (HKMS § 4 lg 3).
20.Eelneva põhjal nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebuses esitatud tühistamisnõudeid arvestades ei ole kaebaja kavandatav menetluses osalemine edukas ja temale riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise eeldused ei ole täidetud. IV
21.Halduskohtule jäi ebaselgeks, kas kaebaja esitas halduskohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse, mistõttu jättis halduskohus selle taotluse käiguta. Seega esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa halduskohtu määruse peale määruskaebust esitada ja ringkonnakohus jätab need määruskaebuse väited tähelepanuta.
22.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni pd 1 ja 3 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
EL territooriumil seaduslikult elavate või viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatakse määrust (EL) 2021/954.
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.