Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 18. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2392
Haldusasi
Xi kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 osalise tühistamise ja sellega tekitatud mittevaralise kahju eest 500 euro suuruse hüvitise välja mõistmise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 17. veebruaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 (edaspidi „VVk 305/2021“) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks rida meetmeid ja piiranguid, eelkõige selle korralduse punktide 10 ja 14 koosmõjust tulenevad piirangud, mis välistavad teatud tegevustes osalemise (sh. toitlustusasutuste, teatrietenduste, kontsertide, kinoseansside, spordisaalide,
muuseumide jms kohtade külastamise) isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva jooksul seda haigust tõendatult läbi põdenud1 või selle korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või muu selles korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud. Korraldust on korduvalt muudetud, käesoleva vaidluse seisukohast olulised muudatused jõustusid 25.10.2021 ning nendega laiendati mõningal määral piirangute esemeks olevate tegevuste loetelu ning tunnistati kehtetuks VVk 305/2021 punkt 15, mis võimaldas varem piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda ka inimestel, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast nimetatud muudatusi, mis viidi VVk 305/2021 sätetesse sisse Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldusega nr 362, ei anna selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
1.2.Kaebaja ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, ei kuulu vaktsineeritutega võrdsustatud isikute hulka ega ole seda haigust tõendatult läbi põdenud.
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes VVk 305/2021 tühistamist osas, milles sisaldab alates 25.10.2021 kehtivaid piiranguid isikute suhtes, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ja mis samas ei laiene isikutele, kes on selle haiguse vastu vaktsineeritud, ning mõista kaebaja kasuks nende piirangute tõttu talle tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitis 500 eurot. Kaebaja peab enda suhtes diskrimineerivaks kohustust esitada teatud tegevustes osalemise või teatud kohtades viibimise eeldusena n-ö COVID-tõend ehk tõend selle kohta, et isik on COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, selle tõendatult läbi põdenud või vaktsineerituga võrdsustatud. Kaebaja leiab, et sisuliselt on vaktsineerimine muudetud kohustuslikuks, mis on lubamatu ning vaktsineerimata inimesi, kes on enamasti terved inimesed, diskrimineeritakse pelgalt põhjusel, et nad ei ole vaktsineeritud. Kaebaja hinnangul saab viiruse levikut tõkestada ka ilma selliste põhjendamatute põhiseaduslike õiguste rikkumiseta, näiteks suurendada haiglate võimekust, ehitades erakorralisi haiglaid. Samuti osutab kaebaja sellele, et statistiliste andmete alusel ei ole COVID-19 haigus ohtlik noorematele ja keskeas olevale tervele inimesele, vaid eelkõige vanemas eas nõrgema tervisega inimestele, mistõttu on VVk 305/2021 sätestatud elutegevust häirivate piirangute kehtestamine kõikidele inimestele tarbetu, kuna piisaks ka piirangute kehtestamisest riskirühmale. Kaebaja viitab ka sellele, et vaktsineerimine ei ole tõhus, kuna haigestuvad ja isegi surevad ka vaktsineeritud inimesed ning vaktsineeritud inimestele täiendavate vabaduste andmine tegelikult suurendab viiruse levikut. Ka osutab kaebaja sellele, et vaktsineerimisel võivad olla pikaajalised negatiivsed mõjud inimese organismile. Kaebaja on seisukohal, et keskmise inimese jaoks ei ole COVID-19 oluliselt ohtlikum kui tavaline gripp. Kaebaja leiab, et VVk 305/2021 sätestatud piirangutega, mille tagajärjel ei saa kaebaja osa võtta tegevustest, milles osalemine eeldab COVID-tõendi esitamist, on tekitatud mittevaraline kahju, mille suuruseks hindas kaebaja kaebuse esitamise hetkel 500 eurot.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides et VVk 305/2021 sätetes kehtestatud piirangud on õiguspärased ja kaebaja õiguste riive eelkõige avalikku huvi silmas pidades põhjendatud. Vastustaja rõhutab, et COVID-19 on eriti ohtlik nakkushaigus, kuna see levib kiiresti ja ulatuslikult isegi olukorras, kus selle leviku tõkestamiseks on kehtestatud üleriigilised meetmed ja piirangud, selle kulg on raske või isegi eluohtlik suurele osale elanikkonnast, kättesaadav efektiivne ravi hetkel puudub ning haiglate ravivõimekuse piir 1 Siin ja edaspidi kasutan mõistet „tõendatult läbi põdenu“ tähistamaks VVk 305/2021 punkti 5 alapunktis 2 nimetatud isikut, kes
on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.
on taas kätte jõudnud, kuna enamikes haiglates on ajutiselt peatatud paljude mitteCOVID patsientide plaaniline ravi. Vastustaja selgitab, et VVk 305/2021 kehtestatud piirangute ja kohustuste eesmärk on kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut ja vältida eelkõige tervishoiusektori ülekoormamist.
3.2.Vastustaja leiab, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada, nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi, mistõttu toob nende nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Vastustaja väitel nähtub professor Krista Fischeri poolt 2021. aasta augustis ja novembris koostatud analüüsidest, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul aga samuti kordades väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Viidates Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme väljaütlemisele, tõdeb vastustaja, et haiglaravi vajavad ennekõike vaktsineerimata inimesed ning nende haiglaravi kestab üldjuhul kauem.
3.3.Vastustaja leiab, et vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, seejuures viitab sellele, et vaktsineeritud inimese haigestumise korral võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu, mistõttu on vaktsineeritud inimene viiruse edasikandumise osas vähem ohtlik. Viidates Maailma Terviseorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse andmetele, märgib vastustaja, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut.
3.4.Viidates Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (edaspidi „ECDC“) 29. märtsi 2021 tehnilisele raportile märgib vastustaja, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist. Vastustaja viitab ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse koostatud ülevaatlikule andmetele uuringute kohta, mis lubavad järeldada, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Samuti rõhutab vastustaja, et Teadusnõukoda on järjekindlalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning soovitanud kõigil end vaktsineerida. Samas leiab vastustaja, et pelgalt negatiivne testitulemus ei kaitse inimest ennast nakatumise vastu ning seega ei ole pelgalt testimine efektiivne nakkuse leviku tõkestamiseks. Vastustaja hinnangul on Eestis COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimiseks kasutatavad vaktsiinid piisavalt ohutud.
3.5.Vastustaja leiab samuti, et kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on põhjendamatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes – olgugi et neid piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes – on põhjendatud ega kujuta endast kaebaja diskrimineerimist. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse korraldus õigusvastane ning puudub alus kahju hüvitamiseks. Mitte igasugune ühe isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. Põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste – nagu kaebaja – ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu.
5.VVk 305/2021 punktis 10 loetletud rida tegevusi, mis on lubatud vaid juhul kui on täidetud sama korralduse III osas sätestatud nõuded. Kõnealuses III osas sisaldub muuhulgas punkt 14, kus on sätestatud tingimused, millele peavad neis tegevustes osalejad vastama. Neis tegevustes on lubatud osaleda isikutel, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, selle haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei kuulu ühessegi seal nimetatud kategooriasse. Käesolevas asjas taandub vaidlus eeskätt sellele, kas eelviidatud sätetest tulenev keeld osaleda VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevustes on kaebaja suhtes diskrimineeriv.
6.VVk 305/2021 sätestatud kohustused ja piirangud – eelkõige selle punktis 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel2 avaldatud teabele on VVk 305/2021 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on kõnealuses seletuskirjas viidatud ECDC hinnangutele. VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sealhulgas meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks.
7.Mis puudutab kaebaja väidet, et tervishoiusüsteemi võimekuse suurendamiseks tuleks luua täiendavat ravivõimekust, siis ühelt poolt on ilmne, et olemasoleva süsteemi muutmine ei saaks ühelgi juhul toimuda kiiresti, seda eriti olukorras, kus üheks oluliseks ressursidefitsiidiks on – nagu ka vastustaja osutab – kvalifitseeritud meditsiinipersonali puudus. Teiseks tuleb silmas pidada seda, et 2 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-transmitted.
avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega, isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
9.Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 28 lõikes 5 on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumisja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud.
10.Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
11.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on iseenesest suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. On aga ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
12.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks sarnaseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema ja seega võis ta lähtuda talle kättesaadaval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele immuunsuskaitse ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid (sh. vaktsineeritute nakatumine) on olemasolevate võimalustega hallatav.
13.Niisiis, vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebaja ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise propageerimise
eesmärgiga. Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist, mille kohaldamine nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik on. Selle kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud siiski suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st. vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.
14.Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud – ehk kellel ei saa eeldatavasti üldse olla mingisugust immuunsuskaitset – eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida (milline riskivalmidus võib eeldatavasti suureneda seda rohkem mida kauem on pandeemia kestnud) või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et teatud isikute – näiteks kaebaja – õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebaja tervist ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.
15.Kaebajal on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud professor K. Fischeri analüüsis esitatud andmed3, samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused4 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC 5 , Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse 6 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 7 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu 8 . Konkreetselt 3 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html. 4 https://kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/teadusnoukoda.
Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
16.Kaebaja seisukoht, et viirus levib ka vaktsineeritud inimeste vahel, on õige. See aga ei muuda kaebaja suhtes diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Nagu eespool märgitud, on selline sooduskohtlemine ühelt poolt õigustatud, kuna VVk 305/2021 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh. vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi (sh. immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik kontrolli alla (kuigi näiteks täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks sellest seisukohast soodsam).
17.Kaebaja väide, et haigestuvad riskirühmadesse kuuluvad isikud, ei ole põhjendatud. On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud professor K. Fischeri analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebaja vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata COVID-19 patsientide arvusid võrreldes silmas pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas (vähemalt juhul kui lapsed välja jätta) tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Ainsana saab sellise järelduse teha laste kohta, kuna puhtalt statistilised andmed näitavad, et lapsed põevad COVID19 haigust enamasti kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist.
18.Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS §-des 27 ja 28 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas9 selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus sisuliselt, et teadusandmed, millele vastustaja VVk 305/2021 andmisel ja selle edasisel muutmisel tuginenud on, on piisavalt autoriteetsed. Kordan, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selget ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse
9 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus kohtuasjas nr 3-212241.
kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval juhul on vastustaja ringkonnakohtu eelviidatud määruses kirjeldatud tingimustele vastavate koondatud teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on Vabariigi Valitsus talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.
19.Mis puudutab seda, et pärast VVk 362/2021 jõustumist ei saa ka VVk 305/2021 tegevustest osa võtta isegi mitte negatiivse testitulemuse alusel – ehk tõendades, et ta ei ole nakatunud – siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebaja puhul sellise immuunsuskaitse olemasolu eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub muuhulgas nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes erandi tegemine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile.
20.Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Nagu iga meditsiinilise preparaadi puhul ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas nõustun vastustaja seisukohaga, et olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ning vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, nagu Eestis kasutatavaid COVID-19 vaktsiine, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt COVID-19 haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalikõiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.
21.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad
piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebaja väited vaktsiinide mittetõhususest on ainetud. Vastustaja on asjakohaselt viidanud teadlaste, nt professor J. Starkopfi välja öeldule10, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.
22.Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda, et üldistest eesmärgipärastest piirangutest (ehk karantiinikohustusest ja tegevuse osalemise piirangutest) vaktsineeritud inimestele sätestatud erandid muudaksid nende piirangute eesmärgi sedavõrd saavutamatuks, et nende piirangute jätkuv kehtimine vaktsineerimata (või tõendatult haigust mitte läbi põdenud) inimeste suhtes oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaktsineeritud inimestega sarnaste erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda.
23.Nõustun vastustaja seisukohaga, et kaebaja kui vaktsineerimata inimese suhtes VVk 305/2021 alusel kehtivad piirangud ei ole ülemäärased ka selles mõttes, et kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased. VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise VVk 305/2021 kaebaja jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed, aga need on olemas: võimalik on tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida on võimalik vabas õhus. Nõustun, et eelpool nimetatud võimalused ei ole samaväärsed võimalusega külastada restorani, teatrietendust või kinoseanssi või meelepäraste treeningvahenditega varustatud spordiklubi, ent vaidlusalused piirangud ei välista kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks sellele on avalik-õiguslike meetmetega antud igaühele – sealhulgas kaebajale – võimalus end tasuta vaktsineerida ning seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kui kaebaja seda ei soovi – ja kehtiv õigus selleks kaebajat ei sunni – peab ta leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega.
24.Viimaks ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et vaktsineerimine on muudetud sisuliselt vältimatuks. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajale kohustust end vaktsineerida. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valik on ja vastava otsuse saab iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne.
25.Märgin veel, et erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Senine kahe-aastane kogemus on selgelt näidanud, et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus. Seepärast ei saa ka nõustuda kaebaja etteheitega, et haiglate koormuse langemise korral kohe piiranguid leevendama ei asutud. Viiruse levikut, eeskätt uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole kontrolli alla saadud ei 10 https://www.err.ee/1608363600/starkopf-oleme-koroonaga-sarnases-olukorras-kui-martsis-aprillis.
Eestis ega üheski teises riigis. On seejuures tõsi, et nakatumisnäitajad võivad mõnes riigis, kus vaktsineeritusega hõlmatus on suurem kui Eestis, olla Eesti näitajatest kõrgemad. Selle põhjused on kahtlemata põhjaliku teadusuurimise esemeks, ent pelgalt need andmed ei anna alust väita, et vaktsineerimine ei ole tõhus või et see on ülemäära ohtlik, seda iseäranis olukorras, kus vastustaja viidatud Eestit puudutavad statistilised andmed kinnitavad, et vaktsineeritud (või ka läbi põdemise teel immuunsuskaitse saanud) inimesed haigestuvad teistest vähem ning põevad kergemalt. Võimalik, et edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma teistsuguseid meetmeid, võimalik isegi, et haiguse levikuga tuleb leppida ja teha ühiskonnaelus mingisuguseid teist laadi ümberkorraldusi, ent praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ning selle eesmärgi saavutamiseks on VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.
26.Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks õigus isikul, kelle õigusi avaliku võimu kandja oma õigusvastase tegevusega rikub. Eeltoodud põhjustel ei ole VVk 305/2021 sätestatud piirangud kaebaja suhtes diskrimineerivad, ei piira tema õigusi ebaproportsionaalselt ega ole seega õigusvastased. Seega puudub alus kahju hüvitamiseks.
27.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.