Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
03.12.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2413
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaat Kalev Aavik ja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaadi abi Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse haldusasjas nr 3-21-2413 resolutsiooni punkt 6 ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p-s 10 on loetletud tegevused, millele piirangud kehtestati: nt sportimine, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates viibimine, avalikel koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel ning toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ta on alla 18-aastane;
3-21-2413 2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; 3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik. Korralduse p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral tegevuse asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes. Korralduse p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust. Korralduse p 5 ap 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda. Korralduse p 15 enam ei kehti, samuti on eelnimetatud osas korrigeeritud korralduse p-e 14 ja 16.
2.X esitas 22.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 tühistamiseks p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas, milles need nõuavad punktis 14, 15 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14, 15 ja 16 osas. Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent läbipõdemisest on möödas enam kui 180 päeva. Kaebajal oli esialgu võimalik saada koroonatõend, kuid tänaseks see ei kehti. Haiguse läbipõdemist kinnitavad EL digitaalne COVID-tõend, mille kohaselt sai kaebaja positiivse testi tulemuse 26.03.2021. Kaebaja veres oli 21.09.2021 testi tulemuste kohaselt antikehade arv 1100,2 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml). Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus peatada kaebaja suhtes Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 täitmine vaidlustatud osas kohtumenetluse ajaks. Alates 25.10.2021 saavad ühiskondlikus elus osaleda vaid vaktsineeritud ning korralduses määratletud läbipõdenud isikud. Kaebaja on väga aktiivne teatri- ja kinokülastaja. Palju käiakse teatris ja kinos ka koos oma 10-aastase lapsega ning osaletakse erinevates tegevustes koos lastelastega. Nendeks tegevusteks vajalik kaebaja koroonatõend on kaotanud kehtivuse. Lisaks annab kaebaja korra nädalas XXX tüdrukute tehnoloogiaringi X ning töötab XXX, mille raames tuleb samuti osaleda tegevustes, mis nõuavad koroonatõendit. Tõendi puudumine takistab kaebaja elu, sh töö tegemist. Seega peab kaebaja halduskohtumenetluse kestel taluma intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad tal tavapärase elu jätkamise võimatuks. Need piirangud puudutavad väga laia tegevuste skaalat, ulatudes vaba aja veetmisest, enda harimisest (nt huvihariduses osalemine, näituste ja kontsertide külastamine) ja sotsiaalsest suhtlusest (väljas söömine) kuni poliitiliste õiguste realiseerimiseni (avalikel koosolekutel osalemine). Alates 25.10.2021 on täielikult ühiskonnas osalemine kaebajale keelatud lihtsalt seetõttu, et ta ei ole soovinud vaktsineerimisega saada antikehade olemasolu, mis on tal juba läbipõdemisest tekkinud immuunsusega olemas.
2(11)
3-21-2413 Korralduse seletuskirja kohaselt kehtib vaktsineerimist kinnitav tõend aasta aega pärast maksimaalse kaitse saavutamist (st 14 päeva möödumisel teise doosi saamisest), samas läbipõdemist kinnitav tõend kehtib vaid 180 päeva. Samad antikehad, mida on mõõdetud kaebajal (S-SARS-CoV-2 IgG), tekivad ka vaktsineerides. Teisi antikehasid Eestis tavarutiinis ei mõõdeta, kuigi läbipõdenutel tekivad ka muud antikehad ning lisaks T-rakuline immuunsus. Asjaolu, et vaktsiiniga saadakse vaid ühed antikehad, kuid läbipõdemisel tekib oluliselt laiem immuunsus, on ka põhjus, miks haiguse läbipõdenud isikud nakatuvad väiksema tõenäosusega kui vaktsineeritud.
3.Tallinna Halduskohus võttis 27.10.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas esialgse õiguskaitse korras Vabariigi Valitsust väljastama Terviseameti kaudu kaebajale tõendi selle kohta, et teda tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (resolutsiooni p 6). Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta peab vaidlustatud korralduse tõttu taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad tema tavapärast elu. Seetõttu sõltub tema heaolu esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise tulemusest. Kohtupraktikas on leitud, et esialgse õiguskaitse vajadus on ka juhul, kui kohtuotsusega on võimalik kaebaja õigusi kaitsta, kuid kaebaja peab kohtumenetluse ajal taluma ebamõistlikke piiranguid. Lisaks kannatab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel olulisel määral kaebaja sissetulek. Puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID19 haiguse läbi põdenud, mida näitab SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu kinnitav tõend. Teadaolevalt saavutatakse immuunsus kas haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat vaktsineerimisest tõhusama kaitse, sest olemasoleva teabe valguses on läbipõdenud isikul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritud isikul. Terviseameti 30.09.2021 vastuses esitatud andmetel on COVID-19 haigusesse nakatunute seas varem haiguse läbipõdenuid palju vähem kui vaktsineerituid (vastavalt 547 ja 10 935, sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 6449). Samuti on COVID-19 haiguse tõttu hospitaliseeritute seas läbipõdenuid oluliselt vähem kui vaktsineerituid (vastavalt 23 ja 436, sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 250). Läbipõdenute uuesti nakatumise palju väiksemat tõenäosust võrreldes vaktsineeritutega kinnitab ka hiljuti avaldatud Iisraeli uuring. Mõne uuringu järgi on COVID-19-st paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast nakatumist ja tõenäoliselt kestab see mitu aastat. Seega on küsimus tõendi 180-päevase kehtivuse teadusliku aluse kohta põhjendatud. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutele rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab riigisisene empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Vabariigi Valitsus palub 11.11.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.10.2021 määrus osas, milles kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni p 6) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3(11)
3-21-2413 Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes uuesti nakatumise vastu samaväärse või tõhusama kaitse, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset võrdlusgruppide puhul. Teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses. Nt on uuringute põhjal leitud, et läbipõdenud vaktsineerimata isikutel on üle kahe korra suurem võimalus uuesti nakatuda, võrreldes täielikult vaktsineeritutega ja et enam kui kolmandikul läbipõdenutest ei tekkinud üldse antikehi ega kaitset hilisema nakatumise vastu. Haiguse läbipõdemise järel tekkiv immuunsus on väga varieeruv. Uuringuandmed lubavad järeldada, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Hiljutise Oxfordi Ülikooli korraldatud teadusuuringu järelduste kohaselt on COVID-19 vastu vaktsineeritud inimestel väiksem tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad. COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) kui ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Korraldus nr 305 põhineb ECDC 10.05.2021 tehnilisel raportil, mille kohaselt tekib läbipõdemise järgne kaitse tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib 5–7 kuu jooksul. ECDC ametlik seisukoht on, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) kinnitas 18.10.2021 vastustajale, et ECDC 10.05.2021 raportis antud hinnangud on jätkuvalt kehtivad, sest puuduvad uued andmed, mis annaksid alust need ümber vaadata. Sama on liikmesriikidele 17.09.2021 kinnitanud ECDC. Antikehade kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Seega ei saa antikehade olemasolu veres võtta aluseks inimeste nakkusohutuse kinnitamiseks. Halduskohus rikkus menetlusnorme, jättes vastustaja enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist ära kuulamata. Halduskohus ületas esialgse õiguskaitse kohaldamisel ka menetluse piire, kui asus hindama seda, kas korralduse nr 305 vaidlustatud punktide kehtestamiseks on olemas piisav teaduslik alus. Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu põhivaidluse ette ära otsustamine, mida halduskohus praegu on teinud. Kui kaebus jääb rahuldamata, ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi, nagu nakatumiste, haigestumiste ja surmade suurenemine ning haiglate võimalik ülekoormus. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas väidetavad riived muudaksid kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega raskeks või võimatuks või tekitaksid kaebajale pöördumatut kahju. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestanud piisavalt avaliku huvi ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord Eestis on halb. Haiglates on katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta suurenenud COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust. Kõrgenenud riskitaseme olukorras otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Vaktsineerimata isikul on teiste gruppidega (sh vaktsineeritud isikutega) võrreldes suurem tõenäosus haigestuda raskelt ja rängemalt. Rasket COVID-19 viirusesse haigestumist ei ole võimalik iseseisvalt kodus ravida, vaid ravi saamiseks tuleb pöörduda haiglasse. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel. Vaktsineeritud inimesel on võimalik haiglasse sattumise võimalust minimeerida ning tervisehoiusüsteemi koormust vähendada. Samas ei suurene vaktsineerituse tase ühiskonnas piisaval määral. Vastavalt teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Avalik huvi on vähendada 4(11)
3-21-2413 COVID-19 viirusesse nakatumist võimalikult kiiresti, et taastada ja tagada tervisehoiusüsteemi toimepidevus. Inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi toimimine on sellised hüved, mille kaitsmine õigustab vaktsineerimata kaebaja vaba aja veetmise võimaluste piiramist. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on halduskohus loonud ebaselge olukorra vastustaja korralduse nr 305 kehtivuse osas. Kohus oleks pidanud arvesse võtma, et tegemist pole üksikjuhtumit reguleeriva kohtumäärusega, vaid määrusel saab olema ühiskonnas laiem ja ulatuslikum mõju. Haldusasjades nr 3-21-2163 ja nr 3-21-2245 tehtud samasisuliste määruste meediakajastuste põhjal võib järeldada, et see võib jätta ühiskonnaliikmetele väära mulje, et tegemist pole üksiku kaebaja suhtes tehtud otsusega. See võib tekitada igapäevaelus palju segadust ja viia soovimatute konfliktideni. Samuti võib tekkida segadus kaebajale esialgse õiguskaitse määruse alusel väljastatud Terviseameti tõendi kasutamise ja selle kontrollimisega. Võib tekkida kahtlus selle usaldusväärsuses ning tekkida küsimus, millisel õiguslikul alusel on see väljastatud ning kas kontrollijal on õigus seda aktsepteerida. Laiemas plaanis kujutab selline olukord endas tõendite kuritarvitamise ohtu, mis omakorda vähendab usaldust riigi ja kehtestatud meetmete vastu. Vastustajal ja Terviseametil puudub sisuline pädevus kohtumääruses nimetatud andmetega tõendi väljastamiseks ja vastavate andmete töötlemiseks.
5.Kaebaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja palub määruskaebust mitte lahendada enne, kui vastustaja on vastanud Advokaadibüroo Koch & Partnerid 02.11.2021 selgitustaotlusele, mis on esitatud seoses haldusasjaga nr 3-21-2163 ja puudutab läbipõdemisja vaktsineerimisjärgsete tõendite kehtivusaja võrdsustamist (sh millal ja millisel viisil on teadusnõukoda teinud Vabariigi Valitsusele vastava ettepaneku ning miks tuleb seda pidada „mitteametlikuks“). See küsimus on võtmetähtsusega ka praeguses vaidluses esialgse õiguskaitse kohaldamise üle. Asja lahendamisel ei ole rakendatav ettevaatuspõhimõte, mis on tuntud keskkonnaõiguses (vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 9 lg 1) ja ei ole universaalne õiguse üldpõhimõte. Tallinna Ringkonnakohus ei ole haldusasjades nr 3-21-2030 ja 3-21-2163 selgitanud, millisest õigusaktist tuleneb selle põhimõtte rakendatavus uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel. Sisuliselt on üksnes eeldatud kehtivate piirangute teaduspõhisust ja selle tagajärjeks on meelevaldne diskrimineerimine. Ringkonnakohtu seisukohad haldusasjas nr 3-21-2163 on mõistetavad ainult juhul, kui eeldada, et vaktsineeritute puhul on teaduslikult tõendatud nende nakkusohutus 12 kuu vältel. Kuna vaktsineeritute tegeliku kaitse kestus on praeguste teadmiste kohaselt pigem oluliselt lühiajalisem ja nõrgem kui läbipõdenutel, muutub üksnes läbipõdenute kaitse kestuse osas teadusliku konsensuse nõudmine nende meelevaldseks diskrimineerimiseks. Vastustaja on oma seisukohtades tuginenud peamiselt ECDC 10.05.2021 raportile ning sellega seonduvale hilisemale kirjavahetusele. Samas selgitas ECDC juht hiljuti Eestis olles, et kaitse kestus ei ole teada ei vaktsineeritute ega läbipõdenute puhul. Läbipõdenute diskrimineerimiseks võrreldes vaktsineeritutega puudub teaduslik alus. Teadaolevalt ei väida mitte ükski tõsiselt võetav teadlane praegu seda, et vaktsineerimis- ja läbipõdemisjärgse tõendi kehtivuse kuuekuuline erinevus on teaduslikult põhjendatud. Ka vaktsineerimise puhul ei ole tõendatud immuunsuse olemasolu enam kui 180 päeva jooksul. Nüüdseks on ilmne, et erinevalt läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja haiglaravile sattumise tõenäosus on marginaalne (2021. a oktoobris viibis haiglaravil keskmiselt 2,5 inimest päevas), põhjustasid nakatunud vaktsineeritud märkimisväärse osa haiglaravi koormusest (2021. a oktoobris viibis haiglaravil keskmiselt 136,5 inimest päevas). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta puudub vastustajal vajadus kehtivaid piiranguid lähtuvalt teaduslikust põhjendatusest ümber hinnata. Ettevaatuspõhimõtte rakendamine kohtuasjas nr 3-21-2163 tähendab seda, et tavapärane tõendamiskoormis pööratakse ümber ja piirangute vaidlustaja peab tõendama, et diskrimineerimine ei ole põhjendatud.
5(11)
3-21-2413 Suurem osa vastustaja määruskaebusest ja lisatud tõenditest on asjasse puutumatud ja kohut eksitavad. Samas ei ole esitatud ühtegi argumenti ega tõendit selle kohta, miks ei peaks läbipõdenuid vaktsineeritutega võrdselt kohtlema. Kuna kaebaja ei kuulu COVID-19 haiguse riskigruppi ja tema tõenäosus nakatuda ei ole suurem kui vaktsineeritutel, ei ohusta kaebajale esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikku huvi. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega põhivaidluse tulemust ette ära otsustanud. Vastustaja soov tekitada segadust ja säilitada õigusvastast olukorda nähtub ka suutmatusest väljastada esialgse õiguskaitse saanutele mõistlikke tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vajadust viivitada määruskaebuse lahendamisega, kuni vastustaja vastab haldusasjaga nr 3-21-2163 seoses esitatud 02.11.2021 selgitustaotlusele. Vaidlustatud korralduse õiguspärasus ja kaebuse rahuldamise perspektiiv ei sõltu iseenesest sellest, kas teadusnõukoda on teinud vastustajale mingeid ettepanekuid ja kas neid on arvestatud või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse kehtestamisel ega ka halduskohus korralduse õiguspärasuse kontrollimisel seotud teadusnõukoja või selle liikmete ametlike ega ka mitteametlike seisukohtadega. Tegemist oleks üksnes ühe tõendiga, mis on küll kaalukas, kuid mitte määrav.
8.Asjas on esitatud tühistamisnõue, mitte nõue kohustada Vabariigi Valitsust pikendama korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevast tähtaega. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-171545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Tühistamiskaebuse rahuldamist ei saa tingida asjaolu, et pärast nõude kehtestamist avaldatud teadusandmed võivad viidata vajadusele varasem prognoos ümber vaadata. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos oli akti andmise seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud meetmed proportsionaalsed.
9.Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesi tuleb kohelda vaktsineerimiskuuri läbinud inimesega ühetaoliselt ning pikendada korralduse nr 305 p 5 alaps 2 sätestatud 180 päevast tähtaega kuni ühe aastani.
6(11)
3-21-2413
10.Korralduse nr 305 p 5 alap-st 2 tuleneva õiguse kehtivusaja piiramise puhul on tegemist HMS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusega, mille peale esitatud kaebuse lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka HKMS §-s 42 sätestatud piirangutega. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldaks kumbki HKMS § 42 lg-s 1 märgitud alus praegusel juhul tühistada vaidlusalust kõrvaltingimust eraldi põhiregulatsioonist, vaid kohtul tuleks kõrvaltingimuse tühistamise nõude rahuldamise korral tühistada korralduse nr 305 p 5 alap 2 täielikult ja teha vastustajale ettekirjutus anda läbipõdenute tõendi kehtivuse kohta uus haldusakt. Puudub alus väita, et vastustajal ei lasunud kohustust kehtestada läbipõdenute tõendile ajalist piirangut (HKMS § 42 lg 1 p 1). Avalikku huvi võiks kahjustada see, kui haiguse läbi põdenute tõendil ajalist piirangut ei esineks (HKMS § 42 lg 1 p 2).
11.Uute oluliste teadusandmete ilmnemine võib anda isikule, kelle õigusi haldusakt kestvalt piirab, õiguse nõuda haldusakti andjalt haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS § 65 lg-te 2 ja 3 alusel (koostoimes HMS § 44 lg 1 p-dega 1 ja 2 ning § 68 lg-ga 1). Taotlus haldusakti andmiseks esitatakse üldjuhul pädevale haldusorganile ning kui taotlus jäetakse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). Haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamine ei ole siiski kohustamisnõude rahuldamise eelduseks olukorras, kus ükski õigusakt ei näe ette taotluse esitamise kohustust. RVastS § 6 lg 3 ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma omal algatusel (vt ka Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 11; 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-81-14, p 14). Kuivõrd praegusel juhul ei tulene ühestki õigusaktist kaebajale kohustust taotleda korralduse muutmist esmalt vastustajalt ning vastustaja on kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud oleksid jätkuvalt kooskõlas lisanduvate või täpsustuvate teadusandmetega, siis on kaebajal võimalik täiendada halduskohtule esitatud kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks otsustada korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud tähtaja üle uuesti. Selle nõude rahuldamine ei eelda, et halduskohus peaks korralduse esmalt asjaomases osas tühistama. Kohustamiskaebus tuleb halduskohtul HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 18.3).
12.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Korraldus nr 305 piirab kaebaja võimalusi muidu tavapärastes tegevustes osaleda. Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida kinnitab vastav tõend. Kaebust pole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated ei ole siiski nii head, et kohaldada kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset. Vaidlustatud korralduse andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses. NETS § 28 lg-te 5 ja 8 alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke abinõusid siis, kui epideemilise leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute kohaldamisega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi Valitsusel volitus sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust ning kehtestada liikumisvabaduse piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata teatud asutustes nende inimeste viibimist, kes võivad potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt poolt faktilise alusena tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele; teisalt võib valitsus meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest tervishoiupoliitilistest kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge vaktsineerituse tase. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Lõplik õiguslik ja faktiline hinnang tuleb halduskohtul anda põhiasja sisulise arutamise tulemusel.
7(11)
3-21-2413 Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kehtiv õigus volitab Vabariigi Valitsust kehtestama uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab võimaluse rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui piirangud kujunevad püsivateks, peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende üle otsustama seadusandja (nt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus COVID-19 pandeemia on kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle lõppu ei ole võimalik prognoosida, vaid pigem peaks olema selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi ja sellega peab ühiskond õppima koos elama, on ringkonnakohtu hinnangul jõudnud kätte viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle otsustaks seadusandja detailsemalt kui seni ja seda juba lähiajal (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23). Vastustajal tuleb tõsiselt arvestada võimalusega, et kui üldkorraldusega ettenähtud piirangud kehtivad veel pikka aega ja nende lõppemine ei ole ettenähtav, siis ei ole välistatud, et kohus võib vaidlustatud piirangute kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatada.
13.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Selleks, et tuvastada ebavõrdne kohtlemine, tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse nr 305 p 5 alap 2) ja vaktsineerimiskuuri läbinud inimesed. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).
14.Ringkonnakohus selgitab siinkohal, millistele teadusandmetele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27). Teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,
CDC, WHO).
15.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend 8(11)
3-21-2413 kehtima kauem kui 180 päeva.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu2 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).3 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate4 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.
16.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Kaebaja esitatud andmed (vt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse 16.11.2021 vastus nr 7-1/442-2) näitavad, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineerituid on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi (vt Terviseameti 04.11.2021 vastus nr 5-7/21/10317-2 ja 10.11.2021 vastus nr 5-7/21/10633-2), üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid (139 509 inimest).5 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus6 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
17.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks. https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf
Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
3-21-2413 nõuda läbipõdemise tõendi kehtivuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute tõendi kehtivuse tähtaega. Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineerimistõendi kehtivust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku7 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
18.Seonduvalt viidetega kaebaja veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport8; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht).
19.Kaebaja on omistanud vastuses määruskaebusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 (p 13) ja 08.11.2021 määruses nr 3-21-2163 (p 9) viidatud nn ettevaatuspõhimõttele. Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõigusele eriomast põhimõtet praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, et kuna esialgse õiguskaitse korras COVID-19 läbipõdemise tõendi kehtivuse pikendamine laieneb üksnes kaebajale, puudub sellele vastanduv kaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus rõhutab, et avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus.
20.Kuigi korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevane tähtaeg riivab kaebaja põhiõigusi, tuleb arvestada, et eesmärgiks on täna teaduslikult ebaselges olukorras kaitsta teiste ühiskonnaliikmete kaalukaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele ja PS §-s 16 sätestatud õigust elule). Samuti on eesmärgiks kaitsta olulist avalikku huvi (s.o tervishoiusektori ülekoormamist). COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt
3-21-2413 suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja võimalusega veeta pärast 180 päeva möödumist vaba aega kohtades, kus nõutakse vaidlusalust tõendit. Sealjuures on kaebajal endiselt võimalik toitlustusettevõtetest toidu kaasaostmine ning vaba aja veetmine ja eneseharimine viisil, mis ei eelda avalikus siseruumis viibimist. Kuigi kaebaja väitel ei saa ta tõendi puudumise tõttu osaleda ka kõikides tegevustes, mis tema tööga seotud on, ei nähtu kaebusest siiski, et see piirang tema töö tegemist oluliselt mõjutaks. Lõpuks on kaebajal võimalik vabaneda vaidlustatud piirangutest ka end vaktsineerida lastes.
21.Kuna hetkel puuduvad üheselt kindlad teadmisandmed, et valdavalt haiguse läbi põdenud inimeste immuunsus on valdavalt vaktsineeritud inimeste immuunsusest parem, siis praeguste parimate teadmiste põhjal ei ole alust järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajale) tasuta kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Kaebaja ei väida, et tema puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
22.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse resolutsiooni p 6. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.