X, C, Q, W ja Z kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 punkti 5 alapunkti 2 osaliseks tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks väljastada neile 1-aastase kehtivusega läbipõdemistõend
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – X, C, Q, W ja Z Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, C, Q, W ja Z määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse Jätta X, C, Q, W ja Z määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-2685 resolutsiooni punkti 5 peale.
Jätta X, C, Q, W ja Z määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-2685 resolutsiooni punkt 5 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3, ning § 28 lg 2 p-de 1–3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks meetmed ja piirangud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamiseks. Need puudutavad nii riigipiiri ületamist kui ka riigisiseseid tegevusi ja kontrollitud tegevuste korraldamist. Korralduse p 10 näeb riigisiseste meetmete ja piirangutena mh ette, et sisetingimustes peetavate spordivõistluste (alap 2), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide (alap 4) korraldamine, toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine ja liikumine, v.a kaasaostmiseks (alap 7)
3-21-2685 on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7–9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p-de 14 ja 151 täitmine. Korralduse p 14 alap 4 kohaselt peab tegevuse korraldamisega mitteseotud täisealine isik, kellel ei ole arsti otsust vaktsineerimise võimatuse kohta, esitama enne tegevuses osalemist tõendi, mis vastab korralduse p 5 nõuetele. Erinevalt täisealistest võib 12–18-aastane isik 01.11.2021 jõustunud korralduse p 151 kohaselt tegevuses osaleda ka siis, kui ta esitab tõendi tervishoiuteenuse osutaja või üldapteegi tegevusloa omaja juures SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus on negatiivne. Täisealistel isikutel oli kuni 25.10.2021 samuti võimalik tõendada enda nakkusohutust SARS-CoV-2 negatiivse testiga, kuid selle ette näinud korralduse nr 305 p 15 tunnistati Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p-ga 7 kehtetuks. Korralduse p 5 alap-dest 2–4 tulenevalt saab kontrollitud tegevustes osaleda isik, kes: 2) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
3 ) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 2 sätestatut.
2.X, C, Q, W ja Z esitasid Tallinna Halduskohtule 21.11.2021 kaebuse (täiendatud 23.11.2021) Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap 2 tühistamiseks osas, mis seab läbipõdenu puhul kontrollitud tegevustes osalemise täiendavaks tingimuseks, et diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ning vastustaja kohustamiseks väljastada neile 1-aastase kehtivusega läbipõdemistõend. Kaebajad palusid ühtlasi esialgse õiguskaitse korras võimaldada neil kontrollitud tegevustes osaleda ilma täiendava vaktsineerimise nõudeta. Kõik kaebajad on COVID-19 haiguse 2021. a aprillis läbi põdenud, kuid nende Euroopa Liidu (EL) digitaalsete COVID-tõendite kehtivus on lõppenud. Diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi positiivse tulemuse said X, C, W ja Z 17.04.2021 (läbipõdemistõendid kehtisid kuni 14.10.2021) ning Q 21.04.2021 (läbipõdemistõend kehtis kuni 18.10.2021). Kaebajad on teinud antikehade testi SARS-CoV-2 IgG QN, millega tuvastati, et nende veres on jätkuvalt referentsväärtusest (< 50 AU/ml) kõrgem antikehade kontsentratsioon: X-l 19.10.2021 testi järgi 207,0 AU/ml; C-l 23.11.2021 testi järgi 1101,4 AU/ml; Q-l 23.11.2021 testi järgi 997,2 AU/ml; Z-l 23.11.2021 testi järgi 291,5 AU/ml. Kaebajad leiavad, et läbipõdenute ja vaktsineeritute erinev kohtlemine (s.o tõendite kehtivus esimesel grupil 180 päeva ja teisel grupil üks aasta) on diskrimineeriv ja alandav, sest selleks esitatud põhjendused on valed. Piirangul, mis võimaldab kaebajatel käia küll kaupluses, kuid mitte spordivõistlustel, kinos, teatris või restoranis, ei ole tõenduspõhist alust. Läbipõdenud 2(8)
3-21-2685 omavad vähemalt sama head kaitset nagu vaktsineeritud, mistõttu peaksid ka nende tõendid kehtima ühe aasta. Kaebajad ei ole pidanud enda vaktsineerimist vajalikuks, sest nad on haiguse läbi põdenud ja hiljutised analüüsid kinnitavad neil normist kordades suuremat antikehade taseme olemasolu. Puudub teaduslik alus nõuda kaebajatelt teiste inimeste kaitseks täiendavate meetmete võtmist vähemalt kuni 18.04.2022. X on täiendavast vaktsineerimisest hoidunud ka põhjusel, et koges 30.08.2019 korraga tehtud kolme vaktsiini (A-viirushepatiit, kollapalavik, MMR) puhul tõsiseid kõrvaltoimeid (kolmepäevane väga kõrge palavik), mis kestavad osaliselt senini (jäsemete verevarustuse häired). X puhul esineb tungiv esialgse õiguskaitse vajadus, sest läbipõdemistõendi kehtivuse lõppemise tõttu ei saaks ta võtta osa Eesti võistkondlikest meistrivõistlustest xxx (toimuvad XX.XX.XXXX) ja yyy (toimuvad XX.XX.XXXX), kuigi ta oleks XXX võistkonnas oluline sportlane.
3.Vabariigi Valitsus palus 24.11.2021 seisukohas (täpsustatud 25.11.2021) jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Viited X poolt 2019. a kogetud kolmikvaktsiini kõrvalmõjudele on asjakohatud, sest sellest ei saa eeldada COVID-19 vaktsiini kõrvalmõjusid. Kirjeldatud kõrvalmõjude kogemine on lisaks tõendamata. Kaebaja ei väida, et tema puhul oleks vaktsineerimine arsti otsusega välistatud. Pole arusaadav, miks on vajalik X osalemine Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel XXX ja teda ei ole ka osalejaks registreeritud. Kaebajad ei ole toonud välja nende õiguste ülemäärast rikkumist ja kaebus on perspektiivitu, sest kohtusse pöördumise tähtaeg lõppes 17.11.2021, kuid kaebus esitati alles 21.11.2021.
4.Tallinna Halduskohus võttis 26.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 5). Kohtu esialgsel hinnangul saab vähemasti täisealiste kaebajate kaebust pidada tähtaegseks, sest nende õigusi piirav korralduse nr 305 redaktsioon, mis ei võimaldanud neil enam enda nakkusohutust tõendada negatiivse testitulemusega, hakkas kehtima 25.10.2021. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest tegevustes osalemise piirangutega kaasnevad põhimõtteliselt pöördumatud tagajärjed. Kuivõrd kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, siis taandub esialgse õiguskaitse küsimus vastanduvate õiguste ja huvide kaalumisele. COVID-19 puhul on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega, mille tõrjumisel on kohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest ning esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei ole praeguste parimate teadmiste põhjal alust väita, et valitud meetmed oleksid ilmselgelt ebatõhusad, põhjendamatud või eesmärgipäratud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrus nr 3-21-2030, p 13; 15.10.2021 määrus nr 3-21-2167, p 12; 08.11.2021 määrus nr 3-21-2163, p 9; 09.11.2021 määrus nr 3-21-2245, p 17). Kuna teadusuuringud läbipõdemisjärgse kaitse püsivuse osas on järeldustes varieeruvad (vt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 29.03.2021 ja 01.09.2021 tehnilised raportid), tuleb eelistada lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele. Inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus on väga kaalukad õigushüved ning nende kaitsmine riigi kohustus. See õigustab ka kaebajate vaba aja veetmise võimaluste piiramist. Kuigi kaebaja X on toonud eraldi välja soovi osaleda Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel XXX, ei ole teda registreeritud XX.XX.XXXX toimuvatele võistlustele XXX võistkonna liikmena. Samuti puuduvad andmed detsembris toimuvale turniirile registreerumise kohta. Seega ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid vaidlustatud korraldusest tulenevate piirangute täitmise ajutist peatamist kaebajate suhtes. Kohus arvestab täiendavalt, et kaebusest ei nähtu, et kaebajate puhul esineksid mingid vaktsineerimist välistavad asjaolud. X väidetud kolmikvaktsiini tagajärjel tekkinud kõrvalmõjud ei ole tõendatud ega asjakohased, sest ühe vaktsiini võimalikke kõrvalmõjusid ei saa kanda üle teisele vaktsiinile. Kui vaktsineerimine on vastunäidustatud, saab isik tegevustes osaleda sellekohast arsti otsust kinnitava tõendi alusel. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ka haiguse läbi põdenud isikud peavad saama vähenenud kaitse tingimustes piiranguteta tegutseda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 määrus nr 3-21-2163, p 10). Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata, sest kaebajate suhtes 3(8)
3-21-2685 kehtivatest piirangutest tulenevad tagajärjed ei võimalda pidada korraldust nr 305 ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Rahvatervisega seotud huvi on praegu kaebajate huvidest kaalukam.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X, C, Q, W ja Z paluvad 02.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 ning rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus või rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus vähemalt X osas. X on XXX klubi liige ja üks juhtidest, kuid ta ei pidanud võimalikuks riskida enda võistlustele registreerimisega enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist. YYY veebilehel olevad registreeringud ei ole lõplikud, mistõttu on halduskohus ekslikult märkinud, et X-l ei olnudki võimalust võistlusel osaleda. Klubil võis võistlejaid vahetada kuni 26.11.2021 õhtuni. Halduskohus tegi määruse samal päeval. Kuna XXX võistkond tuli xxx teist aastat järjest Eesti meistriks, siis jäi X ilma Eesti meistritiitlist. XXX võistkond soovib osaleda ka Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel yyy ja X on võistkonna oluline mängija (saavutas XX.XX.XXXX toimunud Eesti meeste meistrivõistlustel XXX individuaalselt X. koha, mis oli XXX klubi parimaks tulemuseks). X osales yyy Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel ka 2020. a-l. Võistkondade registreerimise tähtaeg on 04.12.2021. Kui esialgset õiguskaitset ei kohaldata, on suur võimalus, et muid medalikonkurentsis olev XXX võistkond jääb turniirist eemale. X puhul on esialgse õiguskaitse kohaldamine teiste sportlaste huvides hädavajalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle lahendamiseks piisaval määral HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna määruskaebuses on tuginetud peamiselt asjaolule, et X soovib kindlasti võtta MTÜ X XXX võistkonna ühe liikmena osa võistkondlikest Eesti meistrivõistlustest yyy, mis toimuvad XX.XX.XXXX ja millele registreerumise tähtaeg lõpeb 04.12.2021 (vt XXX, p 3.10), siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse kiireks lahendamise huvides vajalikuks nõuda selle kohta vastustaja seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Ringkonnakohus on hiljaaegu teinud praegusega sarnastes vaidlustes (st läbipõdenute ja vaktsineeritute erineva kohtlemise küsimuses mh seoses COVID-tõendite kehtivuse tähtajaga) mitmeid lahendeid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412; 02.12.2021 määrus nr 3-21-2432; 02.12.2021 määrus nr 3-21-2473; 03.12.2021 määrus nr 3-21-2472; 03.12.2021 määrus nr 3-21-2550; 03.12.2021 määrus nr 3-21-2413) ning jääb praeguses asjas samadele seisukohtadele, korrates neid üksnes lühidalt (eespool viidatud 02.12.2021 määrused on avalikult kättesaadavad Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel).
8.Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 märgitud läbipõdenute ning korralduse nr 305 p 5 alap-des 3–4 märgitud vaktsineeritute või nendega võrdsustatute võimalused osaleda korralduse nr 305 p-s 14 sätestatud kontrollitud tegevustes peaksid olema samaväärsed ehk kas läbipõdemistõend peaks kehtima 180 päeva asemel vähemalt üks aasta nagu vaktsineerimistõend.
9.Kaebajad toovad välja, et vähemalt kaks Vabariigi Valitsuse moodustatud teadusnõukoja liiget (IL, AM) on leidnud, et ka läbipõdemistõend peaks kehtima aasta ja seega on praegune olukord läbipõdenuid diskrimineeriv. Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsus ei ole korralduse kehtestamisel ega ka kohus korralduse õiguspärasuse kontrollimisel seotud 4(8)
3-21-2685 teadusnõukoja või selle liikmete seisukohtadega. Tegemist võib olla vaid ühe tõendiga, mis on küll kaalukas, kuid mitte määrav. Teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO).
10.Kuna vaidlusalused meetmed piiravad oluliselt kaebajate põhiõigusi ning piirangute tõttu kohtumenetluse ajal tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik asjas hiljem tehtava kohtuotsusega kõrvaldada, siis on kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaateid ei saa pidada ka ülekaalukalt heaks. Ringkonnakohus on selgitanud, et Vabariigi Valitsusel on piirangute kehtestamiseks õiguslik alus, kuigi edasises kohtumenetluses vajab täiendavat kontrollimist, kas see õiguslik alus on piisavalt määratletud või mitte (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23). Täiendavalt tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas Vabariigi Valitsus saab jätkuvalt kehtestada piiranguid haldusaktiga (üldkorraldusega) või peaks need kehtestama seadusandja.
11.Läbipõdenute ja vaktsineeritute väidetavalt ebavõrdse kohtlemisega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et üldisest võrdsuspõhiõigusest (põhiseaduse (PS) § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Võrreldavateks gruppideks on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse nr 305 p 5 alap 2) ja täielikult vaktsineeritud (korralduse nr 305 p 5 alap 3). Võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).
12.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu2 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta
Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks. https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf
5(8)
3-21-2685 põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).3 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate4 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.
13.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Olenemata sellest, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike, ei saa nendest andmetest teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Samuti ei võimalda absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (791 085 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid (141 279 inimest).5 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus6 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
14.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega (korralduse nr 305 p-ga 19 on reserveeritud võimalus seda haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 p 1 alusel muuta). Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineerimistõendite kehtivust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku7 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebajad nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
15.Seonduvalt viidetega kaebajate veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) on 18.10.2021 kinnitanud ECDC 10.05.2021 tehnilise raporti8 jätkuvat asjakohasust). Üksikteadlaste seisukohad, et juba referentspiirist (< 50 AU/ml) kõrgem antikehade kontsentratsioon veres kinnitab haiguskaitse olemasolu, ei võimalda teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks selline kaitse kesta, ning on vastuolus teadlaskonnas seni enam tunnustatud seisukohtadega.
16.Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrus nr 3-21-2030, p 13; 08.11.2021 määrus nr 3-21-2163, p 9; 09.11.2021 määrus nr 3-212245, p 17) avaldanud seisukohta, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust (s.o uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses), ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui kaebajad vabastatakse esialgse õiguskaitse korras piirangutest, tuginedes ebapiisavatele teadusandmetele, ja mõni neist nakatab seejärel kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt.
17.Kahtlust ei ole selles, et kehtestatud meetmed ja piirangud riivavad tugevalt kaebajate olulisi põhiõigusi, kuid nendega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebajate vaba eneseteostuse õiguse (PS § 19 lg 1) riivega.
18.Kaebajad on toonud kaebuses esile soovi osaleda spordivõistlustel ning käia kinos, teatris või restoranis. Kahtlemata võib olla tegemist kaebajate jaoks tavapäraste ja oluliste tegevustega. Eelkõige meelelahutusele ja vaba aja veetmisele kohalduvaid piiranguid ei ole siiski põhjust
3-21-2685 pidada kaebajate õigusi väga intensiivselt riivavaks. Mitmetele viidatud tegevustele on olemas ka alternatiive (nt on paljudest restoranidest võimalus osta toitu kaasa või tellida seda koju, osaleda saab välispordiüritustel). Z-l, kes on 16-aastane, on korralduse nr 305 p 151 kohaselt lisaks võimalik kontrollitud tegevustes osaleda, kui ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta. Kuigi ringkonnakohus peab kaebajate välja toodud andmete põhjal usutavaks, et X osaleks võimaluse korral MTÜ X XXX võistkonna liikmena XX.XX.XXXX toimuvatel võistkondlikel Eesti meistrivõistlustel yyy ja tema osalemine oleks tõenäoliselt ka võistkonna teiste liikmete sportlikes huvides, ei ole siiski tegemist sellist laadi mõjuva põhjusega, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist olukorras, kus vaidlusalused piirangud on vajalikud äärmiselt kaaluka avaliku huvi ja teiste ühiskonnaliikmete tervisepõhiõiguse kaitseks. Eeltoodud seisukohta ei muuda mh asjaolu, et kaebajal ei oleks korralduse nr 305 p 6 kohaselt enam ajaliselt võimalik ka vaktsineerimisega saavutada vajalikku maksimaalset kaitset, sest kaebaja pidi selle võimalusega arvestama, kuna tema läbipõdemistõendi kehtivus lõppes juba ligi poolteist kuud tagasi ja SARS-CoV-2 testi negatiivsest tulemusest ei piisa kontrollitud tegevustes osalemiseks juba alates 25.10.2021.
19.Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei saa praeguste lünklike teadusandmete põhjal järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Samas isegi juhul, kui kohus peaks lõpptulemusena jõudma järeldusele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kontekstis pidada väheoluliseks seda, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajatele) tasuta kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest piirangutest. Kaebajad loetaks korralduse nr 305 p 5 alap 4 kohaselt sel juhul vaktsineeritutega võrdsustatuks ja neil oleks võimalus kontrollitud tegevustes osaleda ühe aasta jooksul maksimaalse kaitse saavutamisest. Kaebajad ei väida, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud, vaid nad ei ole pidanud vaktsineerimist üksnes vajalikuks. X on täiendavalt toonud välja, et koges tõsiseid kõrvaltoimeid pärast seda, kui talle tehti 30.08.2019 üheaegselt kolm vaktsiinisüsti. Esitatud tõendi kohaselt immuniseeriti kaebajat 30.08.2019 korraga nii A-viirushepatiidi, kollapalaviku kui ka leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kolme vaktsiini koos manustamisel kogetud kõrvaltoimetest ei saa järeldada, et samasugused kõrvaltoimed kaasneksid ka COVID-19 haiguse vastase vaktsiini manustamise korral. Kui kaebaja saab arsti otsuse selle kohta, et vaktsineerimine on temale vastunäidustatud, siis on tal võimalus tegevustes osaleda, sõltumata läbipõdemistõendi kehtivuse lõppemisest (vt korralduse nr 305 p 14 alap 3). Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
20.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määruse resolutsiooni p 5 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.