AK jt kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7, alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted AŠ kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7, alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted
Menetlusosalised
Kaebajad – AK, KK, DA, SO, VE, EV, RR, IH, ME, JH,
LL, KP, PD, SS, AV, TA, AI, RP, MK, GA, ML, AN,
JK, HH, RS, KR, JA, RK, KR, KP, RT, HH, AM, MA,
KM, KA, LN, JK, JP, JS, JS, HH, KR, JT, HT, MT, EE, ML, SL, EJ, EJ, JB, AŠ, esindaja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu määrused
Menetluse alus ringkonnakohtus
AK, KK, SO, VE, EV, RR, IH, ME, JH, LL, KP, PD, SS,
TA, RP, MK, ML, JK, HH, RS, RK, KR, RT, HH, AM,
MA, KM, JP, JS, JS, HH, KR, EE, ML, SL, EJ, JB ja AŠ määruskaebused
1.Võtta menetlusse AK jt määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 4 peale haldusasjas nr 3-21-2583.
2.Võtta menetlusse AŠ määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-21-2605.
3.Jätta rahuldamata kaebajate taotlus vaadata määruskaebused läbi kohtuistungil.
3-21-2583, 3-21-2605
4.Rahuldada määruskaebused osaliselt.
5.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni punkt 4 haldusasjas nr 3-21-2583 osaliselt. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus LL ja JK suhtes kuni käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni. Ülejäänud määruskaebuse esitajate suhtes peatada Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus kuni 07.01.2022. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 4 peale esitatud määruskaebus rahuldamata.
6.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-21-2605 osaliselt. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus AŠ suhtes kuni 07.01.2022. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 1 peale esitatud määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor andis 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“, mille p 1 kohaselt kehtestas ta kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirja p 2 kohaselt tõendab p-s 1 nimetatud nõutele vastavust COVID immuniseerimist tõendav dokument (viimasest vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) või COVID läbipõdemist tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Käskkirja p 3 kohaselt tuleb ametnikul, sh politseiametnikul ja töötajal (teenistuja) esitada hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile kontrollimiseks p-s 2 nimetatud tõend (v.a juhul, kui ta on seda juba teinud) või alustada vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend. Käskkirja p 7 sätestab, et teenistujaga, kes ei vasta punktis 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe.
2.AK (kaebaja 1), KK (kaebaja 2), DA (kaebaja 3), SO (kaebaja 4), VE (kaebaja 5), EV (kaebaja 6), RR (kaebaja 7), IH (kaebaja 8), ME (kaebaja 9), JH (kaebaja 10), LL (kaebaja 11), KP (kaebaja 12), PD (kaebaja 13), SS (kaebaja 14), AV (kaebaja 15), TA (kaebaja 16), AI (kaebaja 17), RP (kaebaja 18), MK (kaebaja 19), GA (kaebaja 20), ML (kaebaja 21), AN (kaebaja 22), JK (kaebaja 23), HH (kaebaja 24), RS (kaebaja 25), KR (kaebaja 26), JA (kaebaja 27), RK (kaebaja 28), KR (kaebaja 29), KP (kaebaja 30), RT (kaebaja 31), HH (kaebaja 32), AM (kaebaja 33), MA (kaebaja 34), KM (kaebaja 35), KA (kaebaja 36), LN (kaebaja 37), JK (kaebaja 38), JP (kaebaja 39), JS (kaebaja 40), JS (kaebaja 41), HH (kaebaja 42), KR (kaebaja 43), JT (kaebaja 44), HT (kaebaja 45), MT (kaebaja 46), EE (kaebaja 47), ML (kaebaja 48), SL (kaebaja 49), EJ (kaebaja 50), EJ (kaebaja 51) ja JB (kaebaja 52) esitasid 10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-d 1–7, alternatiivselt keelata PPA-l 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel lõpetada kaebajatega (v.a kaebajad 50–52) teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2583). AŠ (kaebaja 53) esitas 11.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-d 1–7, alternatiivselt keelata PPA-l 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel lõpetada kaebajaga teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2605). Kaebustele olid lisatud esialgse õiguskaitse taotlused peatada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–7 kehtivus kaebajate (v.a kaebaja 36) suhtes kuni asjas tehtava lahendi 2(11)
3-21-2583, 3-21-2605 jõustumiseni, alternatiivselt keelata PPA-l anda välja haldusakt kaebajatega 1–49 ja 53 teenistussuhte lõpetamiseks COVID-119 vaktsineerimiskuuri läbimist, COVID-19 läbipõdemist või COVID-19 vaktsineerimise alustamist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebajate suhtes on kehtestatud kohustuslik vaktsineerimine, mis pole õiguspärane, millel puudub õiguslik alus ja mis ei põhine riskianalüüsil. Vaidlustatud käskkiri on haldusakt, eelhaldusakt või äärmisel juhul halduse siseakt, mida teatud (erakorralistes) olukorras tuleb käsitleda sarnaselt haldusaktiga, mistõttu on nimetatud käskkirja kehtivuse peatamine võimalik ja õiguspärane õiguskaitsevahend. Töölepinguliste töötajate jaoks on see ainus õiguskaitsevahend (teenistujad saavad esitada ka keelamisnõude) oma töösuhte säilitamiseks. Kaebajatel peaks olema õigus otsustada vaktsineerimiskohustuse üle, kui ei ole selge, kas see kohustus on õiguspärane või mitte. Eestis kasutusel olevatele vaktsiinidele on Euroopa Liidu Ravimiamet andnud tingimusliku kasutusloa ja nende ohutusuuringud lõpevad aastal 2023. On selgunud, et kõik vaktsiinid ei ole sobilikud mitmetele elanikkonna gruppidele ning kõiki kõrvaltoimeid ja võimalikke tüsistusi ei ole veel teada. Kui kaebajad, kes praegu ei sooviks vaktsineerida, ennast ära vaktsineerivad, pole olukorda enam võimalik tagasi pöörata ning õiguste kaitse ei ole hiljem võimalik. Sundusliku vaktsineerimisega riivatakse isikupuutumatust ja see on niivõrd intensiivne põhisõiguste riive, et selle õiguslik alus peab tulenema seadusest, mitte vastustaja käskkirjast. Kaebajad on pühendunud riigiteenistujad ja nende spetsiifilist karjääri ei ole võimalik mujal jätkata. Kaebajad, kes on töölepingulises suhtes või kellel pole alla 7-aastast last, ei saa taotleda ka enda tööle ennistamist, mistõttu teenistussuhte lõpetamine on nende jaoks pöördumatu. Lisaks on mitmele kaebajale varem teada antud, et nende ametikoht kaotatakse, mistõttu ootaks neid tõenäoliselt selle aasta lõpus koondamine koos sellega kaasnevate hüvitistega. Kaebajatele tundub, et koondamise asemel isikute teenistus- või töösuhte lõpetamisega nende vaktsineerimata jätmise tõttu soovib PPA lihtsalt hoiduda kõrvale koondamishüvitise tasumisest. Kuna kaebajad on suutnud töökeskkonna ohutust tagada juba ca 1,5 aasta jooksul, mil COVID-19 on levinud, siis ei sea sellise käskkirja peatamine kedagi ohtu. Vastustaja on pidanud testimist ajakulukaks ning kalliks meetmeks, ometi kasutatakse seda nt haridusasutustes. Kui eesmärgiks on tagada isikute nakkusohutus, siis on testimine ainuke reaalne meede, mis selle tagab. Ka vaktsineeritud võivad nakatuda COVID-19-ga. Ükski tööülesanne pole viimase pea kahe aasta jooksul õigete isikukaitsevahenditega tegemata jäänud ega jääks ka edaspidi. Tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu kaebusega – sarnase siseakti vaidlustamine on võetud ka Riigikohtu menetlusse. Kaebuses on välja toodud põhjendused, millest nähtuvalt on vähemalt suure kahtluse all õigusnormi olemasolu, mis võimaldaks teenistujatelt nõuda vaktsineerimist ning veelgi enam seetõttu lõpetada teenistus- või töösuhteid. Teenistus- või töösuhte lõpetamine on tagajärg, mida on praktiliselt võimatu tagasi pöörata, see tekitab kaebajatele majandusliku kahju ja raske olukorra ning lõpetab nende tööalase staaži. Tühistamiskaebuse saab esitada, kui haldusorgan on juba isikute õigusi rikkunud (praegusel juhul kohustanud isikuid vaktsineerima ilma õigusliku aluseta töökaotuse ähvardusel). Keelamiskaebuse võib esitada, kui isikul on põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (vt haldusasjad nr 3-17-749, p 11 ja nr 33-1-22-15, p 15). Keelamiskaebuse eesmärk ongi selliste tagajärgede vältimine.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 11.11.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-2583 kaebajate 1–35 ja 37–49 esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 3 määratud tähtajaks käskkirja p-s 2 loetletud tõendite esitamata jätmisel 3(11)
3-21-2583, 3-21-2605 kaebajate teenistusest vabastamiseks käskkirja andmine ajutiselt kuni 30 päevaks, s.o kuni 10.12.2021. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.11.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-2605 kaebaja 53 esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 3 määratud tähtajaks käskkirja p-s 2 loetletud tõendite esitamata jätmisel kaebajate teenistusest vabastamiseks käskkirja andmine ajutiselt kuni 30 päevaks, s.o kuni 10.12.2021.
4.PPA esitas 24.11.2021 vastuväite halduskohtu 11.11.2021 määrusele ning 30.11.2021 vastuväite halduskohtu 12.11.2021 määrusele. Kaebajatel 1, 24 ja 52 puudub kaebeõigus põhjusel, et nemad on saanud koondamisteated ning vabastatakse 31.12.2021 teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 alusel koondamise tõttu. Kaebajate hilisem õiguste kaitse ei ole raskendatud ega võimatu. ATS § 105 lg 1 on loetletud õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku võimalikud nõuded, mh saab nõuda hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Vastustajale teadaolevalt kasvatab 15 kaebajat vähemalt ühte alla seitsmeaastast last. Seega on neil võimaliku teenistusvaidluse korral õigus nõuda enda teenistusse ennistamist (ATS § 105 lg 4). Vaidlustatud käskkiri ei ole haldusakt kaebajate teenistusest vabastamiseks, seega pole nende õiguseid riivatud. PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui ka kriisis. Politseile seadusega pandud ülesannete spekter on väga lai – süütegude menetlemine, dokumentide ja tegevuslubade väljastamine; otsingu- ja päästetööde tegemine, piiri valvamine jne. Politseilt oodatakse tegutsemist sisejulgeoleku tagamisel nii hädaolukorras, eriolukorras kui ka erakorralise seisukorra ajal. Ülesanded on küll jagatud erinevate üksuste vahel ja n-ö tavatöö käigus võivadki kaebajad täita ülesandeid, mis on neil ametijuhendis ette nähtud, kuid kriisis (nt massilised korratused, üleujutus või rändekriis) tuleb teha seda, mis on parajasti kõige olulisem. Lisaks ulatuslikule tervisekriisile (kus politseil on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) alusel samuti oluline roll) poliitiline olukord Euroopas üsna pingeline, mistõttu ei ole välistatud vajadus sulgeda Eesti riigipiir, tagada piirikontroll ning vastu võtta suur hulk migrante (sh tuleb tegeleda menetlemise ja majutusega). See on tavapärasest ressursimahukam ülesanne ning sõltuvalt olukorra eskaleerumise võimalustest (nt rahutuste mahasurumise vajadus) ja kriisi kestusest tuleb riigi julgeoleku tagamisesse rakendada kõik politseiametnikud (vt politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 79). Lisaks on hädaolukorra seaduse (HOS) § 331 alusel täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus eriolukorra ajal, tagades sealjuures töö- ja puhkeaja nõuded. Seega ei saa PPA lubada teenistusülesandeid täitma ametnikke või töötajaid, kes kriisi olukorras võivad sattuda erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisundiga inimestega, olles ise kaitsmata, ning seetõttu haigestuvad ja põevad tõenäoliselt COVID-19 raskemalt ning seavad ohtu kokkupuutes olevaid teisi inimesi.
5.Kaebajad 50–52 esitasid 29.11.2021 taotluse, et kohus vaataks läbi ja rahuldaks nende esialgse õiguskaitse taotluse. Halduskohus rahuldas 11.11.2021 esialgse õiguskaitse osaliselt ning andis ajutiselt 30 päevaks kaitse ametnike, s.t kaebajate 1–49 (v.a kaebaja 36) osas – halduskohus rahuldas ajutiselt seega kaebajate alternatiivse ainult ametnikke puudutava esialgse õiguskaitse taotluse. Töötajatele esialgset õiguskaitset ei kohaldatud ega ka ei põhjendatud, miks nende suhtes esialgset õiguskaitset ei kohaldata. Kaebajad 50 ja 51 on PPA töötajad töölepingu alusel. Kaebaja 52 on piirivalvur, kes on ka ametis ATS alusel (kuigi algul avaldas ekslikult, et töötab töölepingu alusel).
6.PPA esitas 07.12.2021 vastuses seisukoha, et kaebajate 50–52 suhtes puudub esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks vajadus. Kaebajal 52 puudub kaebeõigus ja esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta on saanud koondamisteate ning vabastatakse 31.12.2021 teenistusest ATS § 90 alusel koondamise tõttu. Kaebajaga 50 on PPA töölepingu sõlminud 4(11)
3-21-2583, 3-21-2605 2021. a juulis ning kaebajaga 51 2019. a mais. Töötajatele on nende õiguste kaitse piisavalt tagatud hilisema vabastamise vaidlustamise kaudu, seega pole nende suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Praegust majanduse olukorda arvestades oleks ka muu, kaebajatele sobivama töö leidmine lihtne.
7.Kaebajad kordasid oma esialgse õiguskaitse taotlust 07.12.2021 vastuses haldusasjas nr 3-21-2583 ja 08.12.2021 vastuses haldusasjas nr 3-21-2605. Käskkiri nr 1.1-1/117 on selgelt vastuolus ka selle aluseks oleva riskianalüüsiga. Riskianalüüsis on leitud, et teatud töödel ei ole vaktsineerimine vajalik ning et mõnel juhul on võimalik teha kaugtööd jne. Käskkirjaga nähti aga ette vaktsineerimiskohustus kõigile konkreetse isikuga seotud asjaolusid kaalumata. Riskianalüüsis on ilmselgelt riskitaseme määramisega üle pingutatud, kuna jääb arusaamatuks, kuidas pärast 20.10.2021, mil selgus, et teatud osa (ilmselt suurem osa) töötajatest töötavad „eluohtliku riski tingimustes“ ning et ükski meede peale vaktsineerimise ei suuda ohtu vähendada, lasti töötajatel sellistes eluohtlikes tingimustes edasi töötada. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 13 lg 2 ei saa olla aluseks põhiõiguste piiramiseks, kuna sellisel juhul muutuvad kõik muud määrused sisutühjaks (nt määrus „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) ja sisuliselt piisaks vaid ühest normist, mis lubaks tööandjal kõike teha (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p 266).
8.Tallinna Halduskohus võttis 10.12.2021 määruses asjas nr 3-21-2583 vastu kaebaja 46 loobumise kaebusest ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest ja lõpetas tema osas asja menetluse (resolutsiooni p 1), võttis vastu kaebajate 20 ja 45 loobumise keelamiskaebusest ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest ning jätkas nende osas menetlust tühistamisnõudes (resolutsiooni p 2) ning võttis vastu kaebaja 50 loobumise esialgse õiguskaitse kohaldamisest ning jätkas tema osas menetlust tühistamisnõudes (resolutsiooni p 3). Ühtlasi jättis halduskohus 10.11.2021 ja 29.11.2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata (resolutsiooni p 4) ning kaebajate 20, 45, 46 ja 50 esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 5). Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2021 määruses asjas nr 3-21-2605 kaebaja 53 taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks rahuldamata. PPA käskkiri nr 1.1-1/117 on selline halduse siseakt, mille puhul on Riigikohus jaatanud kaebeõigust (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2071, p 9). Riigikohtu 25.11.2021 määrusest asjas nr 3-21-2241 tulenevalt võib möönda, et enne teenistusest vabastamist või töösuhte lõpetamist on kaebajatel õigus esitada keelamiskaebus, kuna hilisem õiguste kaitse võib osutuda ebapiisavaks. Samas lahendis, kus vaidluse all oli Kaitseväe teenistujatele koroonavastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise või sama haiguse läbipõdemise kohta tõendi esitamise nõude kehtestanud Kaitseväe käskkirja õiguspärasus, leidis ka Riigikohus, et kaebuse eduväljavaated on pigem kasinad. Kohtu hinnangul ei omanud vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse küsimuses selguse saamisel (sh kas oli volitusnorm selle andmiseks) tähtsust asjaolu, et nimetatud lahendi tegemise ajaks oli kaebaja juba teenistusest vabastatud. Samuti selgitas Riigikohus, et avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga. Ka Riigikohtu seisukoht kaitseväelaste vaktsineerimisnõude osas (vt 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 26) on ülekantav praegusele vaidlusele, sest PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui ka kriisis ning teenistusülesandeid ei saa lubada täitma ametnikke või töötajaid, kes kriisi olukorras on COVID-19 eest kaitsmata ja võivad seada ohtu ka kokkupuutes olevaid inimesi. Riigikohus on selgitanud ka, et vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks (vt samas, p-d 28–29). Halduskohus peab mh juhinduma ka Tallinna 5(11)
3-21-2583, 3-21-2605 Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrusest asjas nr 3-21-2237, millega tühistati Kaitseväe vaktsineerimisnõuet puudutanud halduskohtu kohaldatud esialgne õiguskaitse. PPA toimepidevuse tagamiseks on oluline, et iga politseiametnik on vajadusel kättesaadav ja rakendatav just seal, kus on riigi julgeolekuolukorrast lähtuvalt vajadus. Seega on ilmselgelt avalikes huvides, et politseiametnikud või töötajad, kes kriisiolukorras võivad sattuda erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisundiga inimestega, oleks ise kaitstud võimaliku raskekujulise haigestumise eest ega seaks ohtu ka teiste inimeste tervist. Seetõttu kaaluvad olulised avalikud huvid üles kaebajate isiklikud huvid. Ei saa nõustuda, et vaidlustatud käskkiri ja kaebajatele edastatud teenistusest vabastamise teatised toovad kaasa kõigi kaebajate teenistusest või töölt vabastamise. Kui isikul on meditsiiniline vastunäidustus vaktsineerimiseks, tuleb esitada asjaomane tõend tööandjale. Sellisel juhul on tööandjal võimalik kaaluda töö ümberkorraldamist vastavalt vajadusele, kui see võimalikuks osutub. Koondamisteatise saanud kaebajatel on juhul, kui koondamine ei toimu etteteatatud moel, võimalik kaitsta oma õigusi ja huve koondamise vaidlustamisega. Kuna kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on PPA pikendanud kaebajatele kuni 20.12.2021 tähtaega nõuetele vastavuse kohta tõendi esitamiseks, ei ole teada põhjuseid, mis tooksid kaebajatele kohtumenetluse ajal kaasa pöördumatud tagajärjed. Samuti ei nähtu, et kohtuotsuse täitmine esialgse õiguskaitse kohaldamiseta oleks ilmselgelt raskendatud või võimatu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebajad 1, 2, 4–14, 16, 18, 19, 21, 23–25, 28, 29, 31–35, 39–43, 47–49, 51 ja 52 paluvad 16.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni p 4 asjas nr 3-21-2583. Kaebaja 53 palub 16.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni p 1 asjas nr 3-21-2605. Kaebajad paluvad teha uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada PPA käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1– 7 kehtivus määruskaebuste esitajate osas ja keelata käskkirja p-s 2 nimetatud tõendite esitamata jätmise tõttu määruskaebuste esitajate teenistusest vabastamine kohtumenetluse ajaks. Samuti paluvad kaebajad korraldada asjas kohtuistung ja kohaldada esialgse õiguskaitse abinõu kuni määruskaebuste lahendamiseni. Kaebajad jäävad mh kõigi oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuna praegu on mõnel kaebajal veel kehtiv läbipõdemise tõend või mõni on end vaktsineerinud, on määruskaebuse esitanud kaebajad 1, 2, 4–14, 16, 18, 19, 21, 23–25, 28, 29, 31–35, 39–43, 47–49, 51–53, kelle puhul on kohene ja reaalne oht pärast 20.12.2021 saada ametist vabastamise või töölt vallandamise teatis. Kaebajad 1, 2 ja 52 on saanud koondamisteate ning soovivad saada esialgset õiguskaitset kuni 31.12.2021, mil nende teenistus lõppeb koondamise tõttu, põhjusel, et vastustaja ei saaks neid vahepealsel ajal vaktsineerimatuse tõttu ametist vabastada. Asjaolu, et vastustaja on teatud vaktsineerimata töötajaid ähvardanud vabastamisega koondamise asemel, põhjendab pöördumatu kahju tekkimise riski. Kuivõrd töötajad peaks koondamisteatise kohaselt nagunii kuni 31.12.2021 tööl olema, puudub avalik huvi, mis ei võimaldaks neile esialgset õiguskaitset anda. Kaebajad 8, 16, 18, 21, 24, 25, 28, 29 ja 51 töötavad olukordades, kus neil puudub tihe kokkupuude kolmandate isikutega või on võimalik isegi kaugtöö või töö ümberkorraldamine. Mõne puhul pole ka riskianalüüsiga vaktsineerimise nõuet ette nähtud, vaid on lisatud nakkusohutuse tõendamise meede (mida saab teha nt ka negatiivse testiga). Uurijatena töötavatel kaebajatel on nt võimalik teha kaugtööd, sh kaugülekuulamisi. Kontaktsetel ülekuulamistel kasutatakse isikukaitsevahendeid ja jälgitakse üldisi hügieeninõudeid. Kaebajate lähemad töökaaslased on kõik vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbi põdenud, üldruumides kasutatakse isikukaitsevahendeid. Sealjuures on kaebaja 24 COVID-19 haiguse sümptomiteta läbi põdenud ning antikehade olemasolu on testiga tuvastatud. Kaebaja 28 on 6(11)
3-21-2583, 3-21-2605 COVID-19 haiguse läbi põdenud 2021. a märtsis (tõendatud PCR-testiga) ning ka temal on antikehad olemas. Kaebajal 16 on diagnoositud müokardiit. Kaebaja 24 on ravimite suhtes tundlik ning kuna tema kahel lähedasel sugulaste (õel ja tädil) on olnud anafülaktiline šokk, ei soovi ta vaktsineerides enda tervisega riskida. Kaebajad 4, 5, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 13, 19, 23, 31, 32, 33, 34, 35, 41, 42, 47–49 ja 53 töötavad küll olukordades, kus on olemas kokkupuude (mõnel juhul äärmiselt vähene) kolmandate isikutega, kuid on suutnud 2 aasta jooksul vältida nakatumist varasemas riskianalüüsis ettenähtud meetmetega ehk isikukaitsevahendite kasutamisega. Kuna kõigi maskide peamine eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid nakatumise eest, siis puudub nende suhtes avalik huvi takistada kolmandate isikute nakatumist. Kasutades aga FFP2 maske on võimalik kaitsta ka töötajat 98% tõhususega viiruse eest (võrdluseks deltatüve osas vaktsiin kaitseb vaid 40–60% ning uue omikrontüve puhul ei pruugi vaktsiin aidata). Mitmed kaebajad ei ole seni COVID-19 haigusesse nakatunud sõltumata sellest, et puutuvad kokku väga erinevate inimestega, sh ka haigestunutega. Kaebajad 5, 13, 33, 35 on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning neil on antikehade näol kaitse olemas. Kaebajad 5, 9, 13, 19, 25, 34, 41 on nõus end regulaarselt testima, kaebajad 5 ja 9 on valmis seda tegema enda kulul. Kaebajad 11 ja 23 on esimesi kuid rasedad ning ei soovi seetõttu hetkel ennast veel vaktsineerida, kuna ei ole piisavalt andmeid, kuidas esimestel trimestritel vaktsineerimine võib rasedust mõjutada. Kaebajale 23 on väljastatud selle kohta ka arstitõend. Halduskohus on enamjaolt jätnud kaebajate seisukohad ja tõendid kas hindamata või hinnanud neid valesti, samuti on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaebajate tühistamis- ja keelamisnõuete eesmärgiks on säilitada töö- ja teenistussuhted seni, kuni on selge, kas kohustusliku vaktsineerimise nõue on õiguspärane või mitte. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei ole võimalik seda eesmärki saavutada. Kaebajad ei saa esitada keelamiskaebust olukorras, kus neile 21.12.2021 antakse kätte juba haldusakt, mille keelamist nad taotlevad. Kaebajatel ei ole pärast ametist vabastamist või vallandamist enam ka kaebeõigust käskkirja tühisuse osas, kuna neid see tulevikus enam ei puuduta. Kaebajate ainsaks võimaluseks jääb töösuhte lõpetamise tühisuse või õigusvastasuse tuvastamine, mis ei ole aga enam sama efektiivne kui oleks ennetav vaidlus. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 (p 16) viidanud, et enne ametist vabastamist oli kaebajale esialgse õiguskaitse vajadus ilmselge. Määruse p-s 17 jj esitatud seisukohad puudutavad esialgse õiguskaitse taotlust olukorras, kus teenistusest vabastamine on juba toimunud. Vastupidine kohtute käsitus on ilmselgelt väär. Kui kohus ennetava vaidluse puhul esialgset õiguskaitset ei kohalda, siis ei ole võimalik seda vaidlust ka pidada, seetõttu on kohus ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta põhivaidluse juba ära otsustanud. Ilma esialgse õiguskaitseta on kaebajatel valida kas vaktsineerimine või töökaotus. Kaebajate jaoks, kes vaktsineerida ei soovi, on mõlemad kahjulikud tagajärjed. Kaebajad on esile toonud, mil moel saavad nemad tagada nakkushaiguste leviku vähenemise ja tõkestamise, mistõttu ei saa kannatada avalikud huvid. Halduskohtu väide, et vaktsineerimata pole võimalik PPA toimepidevust tagada, ei ole tõendatud ega põhjendatud. On kaheldav, et olukorras, kus enamik töötajaid on vaktsineeritud või COVID-19 läbi põdenud, oleks toimepidevus langenud. Vaktsineerimine ei hoia ära ei kaebajate haigestumist ega ka teiste nakatumist. Eesti statistika näitab, et positiivse testi saanutest on 40% vaktsineeritud ja omikrontüve vastu aitab vaktsineerimine tõenäoliselt veelgi vähem. Sealjuures näitab hiljutine uuring, et vaktsineeritud isik on esimese 5,5 haigestumise päeva jooksul sama nakkav kui vaktsineerimata isik. Kaebajate nakatumist ja viiruse levikut hoiab tõhusalt ära ka FFP2 mask jm sama tõhusad isikukaitsevahendid. Tõhus meede on ka testimine (vt ka Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 4 lg 2 ja § 11). Lisaks ei ole politseitöötajad raske haigestumise 7(11)
3-21-2583, 3-21-2605 riskigrupis. Riigikohus on asjas nr 3-21-2241 osutanud ka, et halduskohus peab välja selgitama, kas töö ümberkorraldamine või teised meetmed on võimalikud. Halduskohus ei ole praegusel juhul üldse arvestanud kaebajate seisukohti ega olukorda. Samuti ei ole halduskohus öelnud, milline on see volitusnorm, mille alusel võib vaktsineerimisnõude kehtestada.
10.PPA leiab 21.12.2021 vastuses, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud. Nii töötajatele kui ka ametnikele on nende õiguste kaitse piisavalt tagatud hilisema haldusakti vaidlustamise kaudu. PPA on kehtestanud vaktsineerituse nõude COVID-19 põhjustava viiruse vastu kõikidel teenistuskohtadel, kuna PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui ka kriisis. Kriisiolukord eeldab kiiret tegutsemist, mistõttu ei ole otstarbekas teenistujate nakkusohutuse tuvastamine testimisega, sest selle kaudu selgitatakse välja vaid tagajärg. Maski kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ning testimine on küll tõhusad meetmed, kuid need ei hoia ära inimese haigestumise korral haiguse raskelt põdemist. Vajalike inimeste võimetus olla õigel aja õiges kohas seab ohtu seadusest tuleneva ülesande – siseturvalisuse tagamine – täitmise ja see on kaalukam kaebajate huvist säilitada enda töökoht.
11.Kaebajad leiavad 22.12.2021 täiendavas seisukohas, et praeguses olukorras, kus Eestis levib üha enam koroonaviiruse omikrontüvi, ei ole kaitstud mitte keegi, olenemata vaktsineeritusest. Kui vaktsiine tuleb hakata manustama iga 2–3 kuu tagant kohustuslikus korras, on äärmiselt kaheldav sellise riive proportsionaalsus, vajalikkus ning vaktsiinide tõhusus ja efektiivsus. Kaebajad on valmis oma töökohustusi täitma, kasutades isikukaitsevahendeid. Kohene vallandamine on aga kaebajate jaoks väga kahjulike tagajärgedega (töö ja sissetuleku kaotus, tugev stress, eripensioni kaotus, elu ümberkorraldamine jne), mida on võimalik ära hoida esialgse õiguskaitse kohaldamisega. Esialgne õiguskaitse ongi loodud sellisteks olukordadeks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebused menetlusse. Määruskaebuste esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebused on tähtaegsed (HKMS § 204 lg 1) ning vastavad HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
13.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebuste esitajaid esindab advokaat, kes on saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad põhjendused ja asjaolud, sh iga kaebaja kohta eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuste väiteid piisava põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb kaebajate taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
14.Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on kaebajatel kaebeõigus PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 kui halduse siseakti vaidlustamiseks (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2071, p 9). Samuti on neil õigus esitada kaebus nimetatud käskkirja alusel kaebajatega teenistussuhete lõpetamise keelamiseks. Pärast teenistussuhte lõpetamist võib õiguskaitse osutuda ebapiisavaks, sest üldjuhul puudub pärast teenistusest või töölt vabastamist võimalus nõuda enda teenistusse või tööle ennistamist (ATS § 105 lg 1 ja TLS § 107 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 12).
15.Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib neid oodata teenistusest või töölt vabastamine. Kuigi pärast teenistusest või töölt vabastamist ei ole kaebajate õiguskaitse võimatu ja kohtuvaidlus ammendunud, on õiguste kaitse ATS § 105 ja TLS § 107 arvestades ilma esialgse õiguskaitseta siiski raskendatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 16). Ringkonnakohus 8(11)
3-21-2583, 3-21-2605 ei nõustu siiski kaebajatega, et ilmse esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu korral tuleks seda kohtumenetluses alati ka kohaldada. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi (HKMS § 249 lg 3). Ehkki õige on kaebajate seisukoht, et ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei ole praegusel juhul võimalik ennetavat vaidlust pidada, ei tähenda see, et kohus peaks keelamiskaebuse korral alati kaebajatele esialgse õiguskaitse andma.
16.Kohtuasjas nr 3-21-2241, kus vaidluse all oli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu isiku Kaitseväe teenistusest vabastamise õiguspärasus, hindas Riigikohus kaebuse eduväljavaateid kasinaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-212241, p 19 jj) ning pidas riigikaitse ja rahvatervisega seotud huve kaitseväelase isiklikest huvidest kaalukamaks (samas, p-d 34–36). Ringkonnakohtu hinnangul võis halduskohus selle Riigikohtu seisukohaga arvestada ka praeguses asjas. PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 alusel kaebajatega teenistussuhte peatamise keelamiseks esitatud kaebuse rahuldamine on pigem vähetõenäoline. Nõustuda ei saa kaebajate käsitusega, mille kohaselt Riigikohtu 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 p-des 17 jj esitatud seisukohad kaebuse perspektiivi kohta puudutavad vaid olukorda, kus isik on teenistusest juba vabastatud. Kui kaitseväelase teenistussuhte lõpetanud käskkirja tühistamiseks esitatud kaebusel puuduvad eduväljavaateid, ei saa perspektiivseks pidada ka keelamiskaebust, millega sellise käskkirja andmist püütakse ennetavalt ära hoida.
17.Riigikohtu seisukohast (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-212241, p 24) tulenevalt võib PPA käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud vaktsineerimisnõude piisavaks aluseks olla TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. TTOS laieneb ka PPA ametnikele ja töötajatele niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti (vt TTOS § 1 lg-d 1 ja 2). TTOS § 13 lg 2 järgi on lubatud asutuses kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning rangemate nõuete kehtestamist ei piira ka PPVS.
18.Riigikohtul ei tekkinud Kaitseväes kehtestatud kaudse vaktsineerimisnõude proportsionaalsuse suhtes tõsiseid kahtlusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 25 jj). Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine, kaitseväelaste puhul kitsamalt riigi kaitsevõime kindlustamine ning need eesmärgid on kaalukad. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on seevastu mõõdukas. Riigikohus leidis, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Ringkonnakohus leiab, et need Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka praeguses vaidluses esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. PPA ülesanded siseturvalisuse tagamisel ja sh kriisiolukorras tegutsemisel on võrreldavad Kaitseväe ülesannetega riigi kaitsevõime tagamisel. Vaktsineerimisnõudega saab kõige paremini tagada seda, et PPA ametnike ja töötajate töövõime ei oleks raske haiguse või karantiinikohustuse täitmise tõttu takistatud ning neil oleks ka kriisiolukorras võimalik kiiresti vajalikke tööülesandeid täita. Nagu ka PPA käskkirja nr 1.1-1/117 aluseks olevas 06.10.2021 riskianalüüsis on märgitud, ei võimalda testimine suure aja- ja rahakulu tõttu PPA-l sujuvalt ja operatiivselt oma ülesandeid täita. Lisaks on 06.10.2021 riskianalüüsi kohaselt enamikule PPA ametikohtadele iseloomulik see, et puututakse kokku paljude organisatsiooniväliste inimestega ja klientidega, sh võidakse kokku puutuda ka nõrgestatud immuunsusega inimestega või tuleb teha koostööd asutustega, kus on kõrgendatud nakkusohutuse nõuded. Seega ei ole PPA vaktsineerimisnõue vajalik vaid töötajate enda töövõimekuse tagamiseks, vaid sellega 9(11)
3-21-2583, 3-21-2605 takistatakse ka nakkuse levimist PPA ametnikega kokkupuutuvatele isikutele. Kuigi õige on kaebajate märkus, et riskianalüüsi kohaselt ei ole kõigile PPA ametikohtadele iseloomulik kõrgeim riskitase, mis nõuaks nakkusohutuse tõendamist vaktsineerimisega (sellised ametikohad on määruskaebuse kohaselt kaebajatel 16, 24, 29 ja 51), ei ole ringkonnakohtu hinnangul PPA vaktsineerimisnõude kehtestamisel ametikohtade eristamine siiski põhjendatud. Nagu PPA 06.10.2021 riskianalüüsis on täheldatud, peavad ka kolmanda riskitaseme ametikohti täitvad teenistujad mõnikord viibima organisatsioonis kohapeal, sealjuures kriisi olukorras ei ole kaugtöö võimalik või võidakse töötajad suunata täitma muid ülesandeid. Samuti võib nakatumise kolle teenuse toimepidevuse ohtu seada. Sarnaselt Kaitseväega peab ka PPA kriisiolukorras keskenduma oma peamisele ülesandele, s.o sisejulgeoleku tagamisele. See oleks aga takistatud, kui sisejulgeolekut ohustava kriisi korral tuleks kõigepealt hakata tegelema immuniseerimata töötajatele sobivate lahenduste leidmisega ning nendest põhjustatud ohu kindlaks tegemise ja vähendamisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2237, p 13). Sealjuures ei pea PPA iga konkreetse ametniku või töötaja puhul hindama, kas tema ohutase võiks olla väiksem nt seetõttu, et tema lähemad kolleegid on juba vaktsineeritud. PPA üldise vaktsineerimisnõude eesmärgiks on mh vähendada lisakoormust, mis immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu tekib.
19.Kaebajad leiavad, et kuna seni on PPA toimepidevus koroonapandeemia ajal olnud tagatud ka testimise ja isikukaitsevahendite kasutamisega, ei ole ametnike vaktsineerimisnõue vajalik ka edaspidi. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et vaktsineerimine COVID-19 vastu on laialdaselt kättesaadav olnud alles 2021. a suvekuudest alates ja seega ei saanud PPA oma ametnikele riskide vähendamiseks vaktsineerimisnõuet ka oluliselt varem kehtestada. See ei tähenda, et PPA ei võiks riskide maandamise meetmeid vastavalt nende kättesaadavusele ümber hinnata. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 jõudnud tõdemusele, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p-d 27–28). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna teistsuguse järelduse tegemiseks alust ka praeguseks mõnevõrra muutunud koroonaviiruse leviku olukord. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 15.12.2021 avaldatud riskihinnangu1 järgi on ka omikrontüve suureneva leviku korral vaktsineerimine võtmetähtsusega, kuigi vajalik on ka tõhustusdooside tegemine ja mittemeditsiiniliste sekkumismeetmete kasutamine. ECDC sõnul näitavad esialgsed hinnangud, et vaktsiini tõhustusdoos võib suurendada kaitset ka omikrontüve viiruseosakeste eest, samuti kaitseb see deltatüve põhjustatud raskete tagajärgede eest. Meetme sobivuse jaatamiseks ei pea selle efektiivsus olema 100%.
20.Ringkonnakohus jääb 30.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2237 esitatud seisukoha juurde (p 14), et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajatel on võimalik kaaluda, kas nende jaoks on olulisem jätkata töötamist PPA-s ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse ja võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, hüvitamismehhanism (ATS § 49, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 31). Sealjuures näeb ka PPA käskkirja nr 1.1-1/117 p 9 ette selle, et teenistujale hüvitatakse haigushüvitise ja kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju.
21.Kuigi ringkonnakohtu hinnangul kaalub avalik huvi praegusel juhul PPA ametnike ja töötajate isikliku huvi üles, tuleb siiski kuni kohtumenetluse lõpuni kohaldada esialgset õiguskaitset kaebajatele 11 ja 23, kes on rasedad ning kelle puhul on nende erilise olukorra arvestamise kohustus ette nähtud ka TTOS-is (§ 134 lg 3 ja § 10). PPA 06.10.2021 riskianalüüsist, käskkirjast nr 1.1-1/117 ega PPA seisukohtadest ei nähtu, et PPA rasedate vaktsineerimisnõude rakendamisel nende seisundist tulenevate eriliste asjaoludega arvestaks. Võttes arvesse ka ATS §-s 100 kehtestatud raseda ametniku teenistusest vabastamise piiranguid, on kaebajate 11 ja 23 kaebuse eduväljavaated küllaltki head. Samuti ei saa kaebajate 11 ja 23 vaktsineerimatusest tulenevat ohtu PPA toimepidevusele väga suureks pidada, kui eeldatavalt neid kriisiolukorras tööülesannete täitmisel pigem ei kasutata. Sealjuures on kaebaja 23 esitanud ringkonnakohtule ka meditsiinitõendi selle kohta, et tema puhul ei ole vaktsineerimine praeguses olukorras soovitatav. Kuigi PPA 06.10.2021 riskianalüüsist ja käskkirjast nr 1.1-1/117 ei nähtu ka seda, kuidas käskkirja rakendamisel üleüldse ametnike võimalike tervise iseärasustega arvestatakse (vt TTOS § 134 lg 3), ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset kaebajatele, kellel väidetavalt selline iseärasus vaktsineerimist ei luba. Kaebajate 16 ja 24 sellekohased väited ei ole peale kaebajate endi hinnangu kuidagi põhistatud. Seoses kaebajatega, kes määruskaebuse kohaselt on COVID-19 läbi põdenud ja kelle nakkusohutust tõendab väidetavalt antikehade olemasolu veres, märgib ringkonnakohus, et on antikehade alusel COVID-19 läbipõdemise tõendamise küsimuses oma seisukohad esitanud varasemates määrustes (vt nt 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2412, 03.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2413) ja jääb nende juurde ka praeguses asjas.
22.Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ka koondamisteate saanud kaebajate osas (1, 2 ja 52). Kuna koondamiseni 31.12.2021 on jäänud vaid üksikud tööpäevad, ei nähtu ringkonnakohtule, et nende kaebajate vaktsineerimata jäämine võiks märkimisväärselt PPA toimepidevust ohustada. PPA käskkirja nr 1.1-1/117 nõuete täitmine saavutatakse ka nende kaebajate koondamisega.
23.Nagu eespool selgitatud, ei võimalda kaebuse vähesed eduväljavaated ja kaalukas avalik huvi ülejäänud kaebajatele kogu kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset kohaldada. Arvestades sellest tulenevaid intensiivseid tagajärgi määruskaebuse esitajatele (võimalik tööja sellega seotud lisatagatiste kaotus), peab ringkonnakohus siiski vajalikuks pikendada neile 16.12.2021 antud ajutist esialgset õiguskaitset kuni 07.01.2022. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab see kaebajatel, kes soovivad oma teenistus- või töösuhte lõpetamist siiski ära hoida, alustada vaktsineerimisega.
24.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebajate määruskaebused osaliselt, kohaldades esialgset õiguskaitset kaebajatele 11 ja 23 kuni kohtumenetluse lõpuni ja ülejäänud määruskaebuse esitajatele kuni 07.01.2022. Kaebajate 1, 2 ja 52 osas ei ole vajalik täiendavat tähtaega määrata, sest koondamisest tulenevalt lõpeb nende teenistussuhe juba 31.12.2021 ning pärast seda vaidlustatud käskkirja toime nende osas lõppeb. Ühtlasi tühistab ringkonnakohus osaliselt halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni p 4 haldusasjas nr 3-21-2583 ja 14.12.2021 määruse resolutsiooni p 1 haldusasjas nr 3-21-2605. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.