Kaebaja: Vladimir Denisov Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSUOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.12.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja Vladimir Denisov esitas 25.02.2021Tartu Halduskohtule kaebuse PPA otsusele PPA 18.02.2021 otsusega nr 15.3-3.4/87-2, tunnistati Vladimir Denisovi pikaajaline elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ning tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumisettekirjutus ning kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks VSS § 74 lg 2 alusel.
3-21-398
2.Kohus võttis 8.04.2021 määrusega tühistamiskaebuse menetlusse. PPA vastas kaebusele 7.05.2021.
3.Tartu Halduskohtu 20.05.2021 kohtumäärusega määrati täienduste, avalduste jne esitamise tähtajad. Samas kohtumääruses kohus märgib, et kohus teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 01.12.2021 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu.
4.Kaebaja esindaja esitas Tartu Halduskohtule 30.06.2021 taotluse, milles märgib: Käesoleva ajani oli Vladimir Denisov Viru Vanglas ja 30.06.2021 vabastati Vladimir Denisov Viru Vanglast. 18.02.2021 PPA otsusega 15.3-3.4/87-2, tunnistati Vladimir Denisov'i pikaajaline elamisluba välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ning tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumisettekirjutus ning kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks VSS § 74 lg 2 alusel. Sellega seoses paigutati Vladimir Denisov pärast Viru Vanglas vabastamist ehk 30.06.2021 koju mineku asemel arestimajja kus PPA hakkas koguma dokumente Vladimir Denisov'i väljasaatmiseks Eesti Vabariigi territooriumilt Vene Föderatsiooni territooriumile. Praegu Vladimir Denisov viibib Tallinna arestimajas, Venemaal Vladimir Denisov'il pole kohta kus elada ega tuttavaid sugulasi ning seetõttu peab avaldaja vajalikuks esitada kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kuni õiglase kohtuotsuse tegemiseni. Kaebaja palub võtta taotlus menetlusse; rahuldada Vladimir Denisov ́i taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja peatada Politsei ja Piirivalveameti 18.02.2021 otsus nr. 15.3-3.4/87/-2 ning lubada Vladimir Denisov ́il viibida halduskohtu menetluse ajal (haldusasja nr 3-21-398) Eesti Vabariigi territooriumil elukohas Maardu linn, Ringi 48-28.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus 1. juuli 2021. a seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6.Tartu Halduskohtu 5.07.2021 määrusega rahuldati esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning keelati Politsei- ja Piirivalveametil Vladimir Denisovi Eestist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-398 ning jäeti esialgse õiguskaitse taotlus ülejäänud osas rahuldamata. Määruses leiti, et halduskohtumenetluse käigus selgub, kas vaidlusalused lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-17-1545/81, p-d 19 ja 36). Kirjeldatu alusel keelab halduskohus PPA 18.02.2021 otsuse nr 15.3-3.4/87-2 resolutsiooni ps 2 nimetatud lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise, st kaebaja Eestist väljasaatmise, kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas (HKMS § 251 lg 1 p 1 ja § 249 lg 4). Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei takista praegusel juhul ka kaebaja majutamist, paigutamist ega kinnipidamist, mida on PPA-l võimalik teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel. Vastustaja on seda juba ka õiguspäraselt rakendanud (vt. 3-211470)
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja ei nõustu 18.02.2021 PPA otsusega 15.3-3.4/87-2 ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja on 27.09.2021 avalduses kohtule leidnud, et „kuigi 19.02.2019 võttis Eesti Riigikohus vastu otsuse asjas 3-17-1545, millega muutis kohtupraktikat pikaajalise elamisloa tühistamise asjades. Asjas 3-17-1545 arvas Riigikohus, et PPA tõlgendab välismaalaste seaduse sätteid kitsalt, jättes tähelepanuta EÜ direktiivi 2003/1091 nõuded ja Euroopa kohtu praktika. Eestis kehtiv välismaalaste seadus realiseerib endas EÜ direktiivi 2003/1091 sätteid. Paragrahv 9 sätestab välismaalaselt pikaajalise elaniku staatuse äravõtmise alused – pikaajaline resident kaotab õiguse pikaajalise residendi staatusele, kui seoses tema poolt toimepandud
3-21-398
õigusrikkumiste raskusega kujutab ta ohtu avalikule korrale, mis samaaegselt ei anna alust tema väljasaatmiseks vastavalt paragrahvile 12. Direktiivi paragrahv 12 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid võivad võtta vastu otsuse pikaajalise residendi väljasaatmisest ainult siis, kui ta kujutab reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule julgeolekule. Enne pikaajalise residendi väljasaatmise otsuse vastuvõtmist pööravad liikmesriigid tähelepanu järgmistele faktoritele: a) nende territooriumil elamise kestvus, b) huvitatud isiku vanus, c) tagajärjed antud isikule ja tema pereliikmetele, d) sidemed elukohariigiga või sidemete puudumine päritoluriigiga. Järelikult, kui PPA teeb otsuse välismaalase elamisloast ilmajätmisest koos lahkumisettekirjutusega ja sissesõidukeelu kohaldamisega, on PPA, juhindudes direktiivi sätetest, kohustatud tõendama välismaalasest lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Sellised riigi otsused ei saa tugineda ainult süüdi tunnistamise faktile. Oma otsuses peab PPA tuvastama asjaolud, mille alusel saab kindlalt väita, et välismaalase tõendatud reaalne tõsine oht ületab avalikkuse sallivuse taseme välismaalaste suhtes, kes on ära kandnud vangistusliku karistuse. Minu suhtes tehti otsus direktiivi sätteid kohaldamata. Ja ei ole üksikjuhtumid, kui kõrgeima instantsi kohus teeb otsuseid hageja kasuks. Aga PPA jätkab oma huvide tagaajamist, mis läheb vastuollu Riigikohtu otsustega. Ja ma väga loodan kohtu otsusele õiglaselt“.
8.Vastustaja ei pidanud kaebust põhjendatuks. Vastustaja arvates on vaidlusalune otsus tervikuna õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS-st ega VSS-st tulenevaid norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõigi huve ning langetanud õiguspärase otsuse. PPA otsus on põhjendatud ja kaalutlusvigadeta ning riive eraelule on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku kaitsmiseks. Vastustaja jääb kõikide 18.02.2021 otsuses nr 15.3-3.4/87-2 välja toodud seisukohtade juurde ning lähtuvalt menetlusökonoomia põhimõttest kõiki seisukohti üle kordama ei hakka. Vastustaja on seisukohal, et PPA 18.02.2021 otsus vastab VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldustele – kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA otsus on kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. PPA on otsuse tegemisel analüüsinud VMS § 241 lg-s 3 sätestatut – kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võttes arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Lisaks on PPA võtnud arvesse EIK praktikat. Samuti on vaidlusalune otsus kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel olema tuvastatud isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koostatakse ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld (RKHKo 3-17-1545 p 19). Vaidlusaluse otsuse tegemisel pole PPA lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. PPA võimaldas otsuse tegemisel kaebajal esitada enda arvamus ja vastuväited lähtudes haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 40 lg-st 1 ning on neid otsuse tegemisel arvesse võtnud. Täiendavalt märgib vastustaja, et alates 18.02.2021 kaebaja suhtes pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemisest, on Vladimir Denissov perioodil 18.02.2021- 28.06.2021 vanglakaristust kandes toime pannud 29 distsiplinaarrikkumist ning lisaks on fikseeritud ettekannetega kolm intsidenti, mille osas vangla ei
3-21-398
jõudnud distsiplinaarmenetlusi läbi viia seoses Vladimir Denissovi vabanemisega 30.06.2021. Vastustaja on seisukohal, et eelmainitud käitumine, seejuures kinnipidamisasutuse kontrollitud keskkonnas näitab ilmselgelt, et kaebaja ei ole jätkuvalt teinud samme oma õiguskuuleka käitumise suunas ning isikut lähtuv oht on jätkuvalt reaalne ja piisavalt tõsine. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et PPA 18.02.2021 otsusega koos kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisega alates lahkumiskohustuse täitmisest on kõiki asjaolusid arvestades õiguspärane. Sellest tulenevalt palus vastutaja jätta kaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja V. Denisov sündinud 17.08.1996 Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt venelane ja tal Vene Föderatsiooni kodakondsus. Kaebajale anti 13.01.2000 PPA (tolleaegne Kodakondsus- Migratsiooniamet) otsusega alaline elamisluba Eestis, mis 2006. aastal muutus seoses VMS jõustumisega pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebaja vabanes 30.06.2021 Viru Vanglast. PPA 18.02.2021 otsusega on tema välismaalase pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, seatud lahkumiskohustus ja sissesõidukeeld.
10.Kaebajat on kaks korda karistatud kriminaalkorras ja lisaks väärteokorras 8 korral. Viimaseks kuriteoks on kehaline väärkohtlemine kaaskinnipeetava suhtes. Vangla iseloomustuse kohaselt oli kaebajal iseloomustuse koostamise ajal 10 kehtivat distsiplinaarkaristust. Alates 10.02.2021 on talle määratud 29 distsiplinaarkaristust ja fikseeritud 3 intsidenti, mille toimumise osas ei ole ta kahetsust üles näidanud. Kaebaja jäeti 08.02.2021 Viru Maakohtu määrusega nr 1-20-3197 vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. kaebaja sündinud 17.08.1996 Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt venelane ja tal Vene Föderatsiooni kodakondsus. Kaebajale anti 13.01.2000 PPA (tolleaegne KodakondsusMigratsiooniamet) otsusega alaline elamisluba Eestis, mis 2006. aastal muutus seoses VMS jõustumisega pikaajalise elaniku elamisloaks. Harju Maakohtu 17.10.2017 otsusega nr 1-176899 tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p 1,4,5 ja § 199 lg 2 p 7,9 alusel ning karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Viru Vangla esitas 16.03.2018 PPA-le ettepaneku koos lisadega kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks.
11.PPA algatas 02.09.2019 kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA teavitas kaebajat elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, selgitades, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Ohuna avalikule korrale luges PPA kaebaja kriminaalkorras korduvat karistamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Venemaa kodakondsusega ning VMS § 3 mõttes on tegemist välismaalasega. VMS § 10 kohaselt tagatakse Eestis viibivale välismaalasele Eesti kodanikuga võrdsed õigused ja vabadused. Samas ei ole välismaalase positsioon väljasaatmise puhul võrreldav kodanikuga (EIKo 12313/86, Moustaquim vs. Belgia, p 49).
12.VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega eeldab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba
3-21-398
(haldusasi nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt haldusasi nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22).
13.Samas on riigikohus on leidnud, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kolleegium on seisukohal, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lgst 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine (tõenäosus) ega reaalne (kahjuliku tagajärje olulisus) selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt haldusasi nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22).1
14.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebaja kujutab tegelikku ja
reaalset ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule. PPA on vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud esmalt kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale, tuvastanud kas isikust lähtuv oht on tegelik ning seejärel tuvastanud kas oht on piiavalt tõsine. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 3 tulenevalt võivad liikmesriigid pikaajalise elaniku õiguse pikaajalise elaniku staatusele lõpetada, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu ning sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule võttes arvesse isiku elamise kestvust territooriumil, vanust, tagajärgi isikule ja tema pereliikmetele ning sidemeid elukohariigiga. PPA on vaidlusaluses haldusaktis analüüsinud eelpool nimetatud artikleid kogumis ning tuvastanud, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavat ohu avalikule korrale.
15.Kaebaja märgib kaebuses, et Põhiseaduse § 26 tuleb järeldada, et välismaalasele, kes elab Eestis kodanikuga perekonnaelu, tuleb elamisluba anda ka näiteks juhul, kui välismaalase Eestisse lubamine oleks vastuolus riigi julgeoleku kaalutlustega. Kaebuses on kaebaja perekonnaliikmetena loetletud ema, kasuisa, õde, vanaema, tädi, onu jne. Vaidlustatud otsuse punktis 16 on PPA analüüsinud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kui era- ja perekonnaelu riivava meetme proportsionaalsust ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmiseks vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi ka EIÕK) artiklile 8 kaaludes välismaalase Eestis elamise kestust, tema vanust, puudutatud isikute kodakondsuseid, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (Riigikohtu 13.04.2016 otsus haldusasjas 3-3-1-2-16 p 15, 16). Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja osas ei esine pereeluriivet tulenevalt VSS § 29 lõike 4 sätestatust, mille alusel loetakse välismaalase perekonnaliikmeteks Eesti Vabariigis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas elavat abikaasat, alaealist last ning vanemat kui välismaalane on alaealine.
RKHKo 3-17-1545, p 19
3-21-398
Vaidlusalusest otsusest nähtub, et kaebaja lähisuhtevõrgustiku moodustavad tema Eestis elavad ema, õde ning vanaema. Samuti on EIK asunud seisukohale, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet (EIKo 60654/00, Sisojeva jt vs. Läti). Läbiviidud haldusmenetluse käigus ei tuvastanud vastustaja kaebaja ja tema ema vahel erakorralist sõltuvussuhet, seetõttu ei ole nendevaheline suhe käsitletav perekonnana EIÕK art 8 tähenduses. Haldusmaterjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks abielus ja kasvataks alaealist last. Põhiseaduse § 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatud põhiõigused ehk absoluutsed. Näiteks õigusi eraelu puutumatusele kasutamisel peab ka kaebaja järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi, kuid kaebaja eelpool toodut järginud ei ole. Seetõttu antud kaasuse puhul rakendub PS § 26 teises lauses sätestatu, et riigiasutused võivad perekonna-ja eraellu sekkuda avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Analoogne põhimõte on sätestatud ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 8 artikklis, et perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse on võimalik sekkuda riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Välismaalaste seadusest tulenevalt on väärtuseks, mis õigustab piirangute tegemist välismaalase õigusele elada Eestis perekonnaelu oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Mitmetele põhiseaduse normidele, eriti preambulale tuginedes võib järeldada, et avalik kord ja riigi julgeolek on põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui põhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki (Riigikohtu 05.03.2001 otsus nr 3-4-1-2-01 p 14,15,16). Samas lahendis on Riigikohus selgitanud, et VMS kohaselt on välismaalase Eestis viibimise üheks seaduslikuks aluseks elamisluba. Elamisloa pikendamata jätmine toob kaasa välismaalase Eestis viibimise seadusliku aluse äralangemise. Perekonda omav isik peab Eestist lahkuma, sest vastasel korral saadetakse ta riigist välja sunniviisiliselt. Sellist riivet tuleb pidada intensiivseks. Kuid teiselt poolt on Eesti riigi julgeolek kui kollektiivne hüve suure kaaluga õigusväärtus. Riigikohus on lugenud riivet õigustavaks põhjuseks ka asjaolu, et välismaalane võib perekonnaelu elada ka riigis, mille kodanik ta on ja kuhu tal on õigus asuda.
16.Kaebaja märgib kaebuses, et ta on Eestis sündinud. Venemaal ei ole tal sugulasi ega sõpru, alalist elukohta ning Venemaaga seob teda üksnes kodakondsus. Kohus nõustub vastustajaga, et hoolimata sellest, et kaebaja on terve oma elu elanud Eesti Vabariigis ei ole kaebaja kuigivõrd hästi Eesti ühiskonda lõimunud. Ka Euroopa kohtupraktikas on kohus leidnud, et ainuüksi isiku elamine riigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada tähtsaks. Samuti on Riigikohtu Halduskolleegium kohtuasjas nr 3-3-1-1-14 märkinud et asjaolu, et isik on kogu elu Eestis elanud ei anna küll alust pidada tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis kohtuasjas, et kaebajal on välisriigi kodakondsus ning sellest tulenevalt on tema seos kodakondsusjärgse riigiga tugev. Asjaolu, et kaebaja huvi kodakondsuse taotlemise vastu tekkis alles viimase vangistuse ajal pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses, ei ole see asjaolu tõsiseltvõetav, kuna kodakondsuse taotlemise võimalus oli kaebajal alates 18 eluaastast kogu aeg olemas olnud. Ka EIKo on leidnud, et kui isik ei näidanud kunagi üles huvi riigi kodakondsuse saamise vastu, kuigi tal oli selleks õigus, tuleb seda tõlgendada väljasaatmist õigustavaks asjaoluks. Kaebaja väite kohta, et tal puudub Venemaal alaline elukoht, leiab kohus, et sarnaselt Eesti Vabariigile on ka Vene Föderatsioonil kohustus oma kodanikke aidata. Kindlasti on Venemaal hakkama saamise puhul kaebajale suureks abiks riigikeele oskus. Venemaale minemine võib kaebaja jaoks emotsionaalselt raske olla, kuid puudub alus arvata, et Venemaale integreerumisel tekib tal tõsiseid raskusi. Kaebajal on võimalik leida endale töökoht Venemaal elades ning kui ta suudab Venemaal elades edaspidise õiguskuuleka
3-21-398
käitumisega näidata, et ta on võimeline muutuma ning temast lähtuv oht avalikule korrale väheneb, võib kaebaja uuesti elamisluba taotleda.
17.21.02.2021 Vladimir Denisovi enda poolt koostatud kaebuses toodu kohta, et ta otsustas jätta kriminaalse eluviisi minevikku ning vabaduses asuda tööle ja elama seaduskuulekalt märgib vastustaja lühidalt, et kaebajal on varasemalt antud lugematu arv kordi võimalusi seaduskuulekalt käituda, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebaja on korduvalt rikkunud katseaja nõudeid ning talle on reaalseid vangistusi mõistetud mitmel korral, kuid ka see ei ole suunanud isikut seaduskuulekale käitumisele. Lähtudes asjaolust, et kaebaja on jätkanud vägivalla kuritegude toimepanemisega ka reaalset vangla karistust kandes, rääkimata korduvatest toimepandud distsiplinaarrikkumistest näitab see kaebaja jätkuvat hoolimatut suhtumist ühiskonnareeglitesse. Vladimir Denisovi küünilist ükskõikset suhtumist Eesti õiguskaitsesüsteemi vastu ilmestavad 21.02.2021 kaebuses toodud seisukohad vanglas toime pandud kuritegude kohta leides, et vangla provotseeris ja spetsiaalselt fabritseeris vägivallakuritegude toimepanemist. Kirjeldatu alusel ei motiveeri kaebajat õiguskuulekale käitumisele ei kohtuvõim ega kartus uuesti vanglasse sattuda rääkimata kriminaalhoolduse kui võimalikust preventsioonimeetme mõjust.
18.Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis arvestanud kaebaja käitumisega vanglas, kus esines kaebajal nii positiivseid kui ka negatiivseid olukordi. Nimelt kaebaja on läbinud vanglas sotsiaalprogramme („Viha juhtimine“ ja „Sotsiaalsete oskuste treening“, mis jäi pooleli), kus ta osales aktiivselt. Välja on toodud see, et kaebaja, osaledes sotsiaalprogrammides, käitus manipulatiivselt ja süüdistas enda probleemides teisi.Eelpoolkirjeldatu näitab, et karistused ja sellele järgnevad vangistused ei ole kaebaja puhul täitnud eesmärki, milleks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Sellest tulenevalt nõustub halduskohus vastustajaga selles, et vangistus ei mõjutanud kaebajat positiivselt, mistõttu on alust arvata, et peale vanglast vabanemist on üle keskmise tõenäoline, et kaebaja jätkab uute, sh vägivaldsete ja isikuvastaste kuritegude sooritamist. Seega, kaebajast tulenev oht avalikule korrale on piisavalt tõsine ja reaalne.
19.VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.. Kohus selgitab, et Schengeni õigusruumiga ühendatud riikide avaliku korra ja turvalisuse küsimust ei ole võimalik käsitleda eraldi liikmesriigiti, vaid kui kaebaja on oma käitumisega ohustanud Eesti Vabariigis avalikku korda ja riigi julgeolekut, on ta seda teinud kogu Schengeni õigusruumis, kuhu Eesti kuulub ja ta võib suure tõenäosusega ohustada tulevikus mõne teise Schengeni riigi turvalisust. Kohtu arvates on kaebajale kohaldatu kolmeaastane sissesõidukeeld proportsionaalne ning tehtud lahkumisettekirjutus on põhjendatud ja seaduslik. Kohus märgib, et see, kuidas toimub kaebaja väljastamine Venemaale, selgitab kaebajale vastustaja.
20.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
21.Menetluskulud
3-21-398
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.