Alexey Lagonskiy kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.12.2020 otsuse nr 15.3-3.4/798-2 tühistamiseks
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: Alexey Lagonskiy Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu Moora
RESOLUTSUOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.12.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Alexey Lagonskiy (edaspidi kaebaja) on sündinud 3.12.2072 Eesti Vabariigis. Ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik.
3-21-27
2.Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 1.1.2010 Politsei- ja Piirivalveamet, edaspidi vastustaja) 25.03.1999 otsusega on kaebajale antud alaline elamisluba nr EL 38L992658, mis seoses 1.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
3.Vastustaja 31.12.2020 otsusega nr 15.3-3.4/798-2 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL 39L992658 kehtetuks ja tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, aga samuti otsustati kohaldada kaebajale sissesõidukeeld viieks aastaks Schengeni õigusruumi alates lahkumisettekirjutuse täitmisest.
4.Kaebaja esitas 6.01.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 31.12.2020 otsuse nr 15.3-3.4/798-2 tühistamist.
5.Tartu Halduskohus võttis 25.03.2021 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
6.Tartu Halduskohus määras 20.05.2021 haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja ei nõustu 31.12.2020 otsusega nr 15.3-3.4/798-2 ja vaidleb sellele vastu. Kuritegu, mille eest kaebaja kannab karistust vanglas, ei ole raske ja ta ei kujuta ohtu Eesti ühiskonnale. Kuritegelikku ühendusse ta ei kuulu. Eesti on kaebaja kodumaa ja ta on elanud siin kogu oma elu. Kaebaja peab väljasaatmist diskrimineerimiseks. Eestis on kaebajal palju sugulasi, kellega ta suhtleb. Kaebaja on vabaabielus ja tal on tütar. Nendega peatus kontakt ainult vangistuse tõttu. Samas on kaebajal Eesti ehitustöödega seotud äri. Kaebaja on töötades maksnud makse. Venemaaga ei seo kaebajat mitte midagi, kuna seal ei ole kaebajal lähedasi, kes teda vastu võtaks. Kaebaja on rikkunud ainult Eesti seadusi, mistõttu kogu Schengeni õigusruumi sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud. Väljasaatmine Eestist hakkab negatiivselt mõjutama kogu kaebaja edaspidist elu. Kaebaja jääb korterist ja garaažist ilma ja tekkivad katkestused suhtlemisel Eestis elavate sugulastega ja vabaabielu perekonnaga. Elukohta ja dokumente elamiseks Venemaal kaebajal ei ole. Seega on kaebaja arvates vaidlusalune otsus tervikuna õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
8.Vastustaja ei pidanud kaebust põhjendatuks. Vastustaja arvates on vaidlusalune otsus tervikuna õiguspärane. VMS § 241 lg-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud, kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Otsus on kaalutlusvigadega ja põhjendatud. Kõik olulised asjaolud on välja selgitatud ja kaebajale on antud võimalus esitada tõendeid ja seisukoht haldusmenetluse käigus, millega on vastustaja arvestanud. Õigus pikaajalise elaniku elamisloale ei ole absoluutne ja riik saab sellise riigis elavate inimeste huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt piirata ning saata välismaalane riigist välja. Vastustaja selgitas, et vaidlusaluse otsuse eesmärk on ära hoida tulevikus aset leidvaid võimalikke uusi süütegusid kaebaja poolt. Seega ei ole tegemist topelt karistamisega. Vastustaja hinnangul kaebaja poolt toime pandud teod annavad alust pidada kaebajat ohtlikuks Eesti Vabariigi avalikule korrale ning VMS 241 lg 1 alusel võib sellist ohtu kujutava pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada. Kaebajat on alates 2003. aastast karistatud 18 korda väärteokorras ja 4 korda kriminaalkorras 16 kuriteoepisoodi eest. Kaebaja on toime pannud nii esimese kui ka teise astme kuritegusid, mistõttu ei vasta tõele kaebaja väide, et teda ei ole karistatud raske kuriteo toimepanemise eest. Mõned kuriteod on toime pandud eriti jõhkral viisil. Vastustaja arvates kaebaja korduvad vägivaldsed kuriteod viitavad
3-21-27
sellele, et ta on tahtlikult eiranud kehtivaid õigusnorme, aga samuti sellele, et kaebaja suhtumine teiste inimeste elusse ja tervisesse on ükskõikne. Kaebaja põhjendused viitavad sellele, et ta ei ole aru saanud, kuivõrd rasked ja tõsised on tema teod. Kaebaja on süüdi mõistetud ka selle eest et solvas ja ähvardas tapmisega tööülesandeid täitvat politseiametnikku. Vanglas viibides kaebaja jätkanud õigusvastase ja kuritegeliku käitumisega, mis viitab ühemõtteliselt sellele, et kaebaja kujutab piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Vastustaja on alustanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust juba 2018. a kuid peale seda pani kaebaja toime veel kaks kuritegu. Kaebaja vabaabielu ei ole käsitletav VSS § 29 lg 4 alusel seadusliku perekonnaeluna. Seega, kaebaja poolt nimetatud isik, kellega on ta väidetavalt vabaabielus, on kaebaja lähikondlane. Samas toob kaebaja ise välja, et tütrega ja elukaaslasega on suhe peatunud. Vastustaja arvates, suhte taastumisel on tütrel ja muudel isikutel võimalus kaebajat külastada Venemaal. Kaebaja on varem Venemaal elanud ja seal kõrghariduse omandanud. Perioodil 2009-2015 on kaebaja Venemaad külastanud 140 korda. Sellest tulenevalt ei ole sealne keskkond talle võõras. Schengeni õigusruumiga ühendatud riikide avaliku korra ja turvalisuse küsimust ei ole võimalik käsitleda eraldi liikmesriigiti, vaid kui kaebaja on oma käitumisega ohustanud Eesti Vabariigis avalikku korda ja riigi julgeolekut, on ta seda teinud Schengeni õigusruumis, kuhu Eesti kuulub ja ta võib suure tõenäosusega ohustada tulevikus mõne teise Schengeni riigi turvalisust. Vastustaja arvates on kaebajale kohaldatud viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne. Sellest tulenevalt palus vastutaja jätta kaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja sündinud 3.12.1972. a Eestis, ta on rahvuselt venelane ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Kaebajal oli enne 31.12.2020 pikaajalise elaniku elamisluba.
10.VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega eeldab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (haldusasi nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt haldusasi nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22).
11.Samas on riigikohus on leidnud, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kolleegium on seisukohal, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lgst 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine (tõenäosus) ega reaalne (kahjuliku tagajärje olulisus) selleks, et pikaajalise
3-21-27
elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt haldusasi nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22).1
12.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebaja kujutab tegelikku ja reaalset ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule. Halduskohus nõustub vastustaja analüüsiga vaidlusaluse otsuse p-s 17, kui vastustaja analüüsis kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb isikuvastaste ja avaliku rahu vastaste süütegude toimepanemises, rikkudes seeläbi teiste isikute põhiseadusega kaitstavaid õigushüvesid. Kaebajat on erinevate kuritegude toimepanemise eest karistatud neljal korral ning teda on kolmel korral karistatud reaalse vangistusega. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on kvalifitseeritavad karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1, § 121 lg 1, § 199 lg 2 p-d 4 ja 5, § 200 lg 2 p-d 7 ja 8, § 263 lg 1 p-d 1 ja 2 ja § 274 lg 1. Kaebaja vabanes vanglas tingimisi enne tähtaega kahel korral, kuid vabaduses viibides on kaebaja katseaja nõudeid korduvalt rikkunud, sh pani toime uusi kuritegusid, mis kohtu hinnangul näitab, et kaebajale on varasemalt kohtu poolt antud võimalus vabaduses seaduskuulekat elu elada ning määratud kohustusi järgida. Vastupidi kaebaja ei osanud antud võimalustest lugu pidada ega neid hinnata, pannes toime uusi õigusrikkumisi. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on raskete ja tõsiste kuritegudega, mis on otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Kohus rõhutab, et nimetatud kuritegude faktiliste asjaolude kirjeldamisest tuleneb muu hulgas, et kaebaja on mitmel korral ähvardanud isikuid tapmisega, kehavigastuste tekitamisega, granaadiga ja relvataolise esemega. Eelnevat arvestades ei nõustu kohus kaebajaga, et tema on toime pannud vaid kerget laadi kuritegusid.
13.Vastustaja on arvestanud kaebaja käitumisega vanglas, kus esines kaebajal nii positiivseid kui ka negatiivseid olukordi. Nimelt kaebaja on läbinud vanglas sotsiaalprogramme („Viha juhtimine“ ja „Sotsiaalsete oskuste treening“, mis jäi pooleli), kus ta osales aktiivselt. Välja on toodud see, et kaebaja, osaledes sotsiaalprogrammides, käitus manipulatiivselt ja süüdistas enda probleemides teisi.
14.Vaidlusalusest otsusest ei ole näha, et vastustaja oleks arvestanud sellega, et viimase vangistuse ajal osales kaebaja ajavahemikul 02.09.2019-04.09.2019 riigikeele A2-taseme õppes ning peale vanglaametniku ründamist 2018. a on kaebaja käitumine rahulik. Kaebaja on neljal korral korraldanud uputusi enda kambris ja visanud kausiga, milles oli supp, kambriukse suunas ning lubas kõik ära tappa, aga samuti ta määris kambri seinu. Kohus leiab, et tegemist ei ole sellise kaalutlusveaga, mis vääriks vaidlusaluse otsuse tühistamist sel põhusel, et arvesse ei ole võetud nii vaidlusaluse otsuse poolt kui ka vastu kõnelevaid argumente. Vaatamata sellele, et vangla hinnangul oli kaebaja käitumine hilisemas vangistuse perioodil suhteliselt rahulik ei mõjutanud see asjaolu oluliselt Viru Vangla poolt 22.12.2020 kaebaja suhtes koostatud iseloomustust, mille kohaselt on kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 56% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosust 54%, st üle keskmise. Soodusteguriks on enamasti alkoholi tarvitamine, puudulikud probleemilahendusoskused ning oma tegude tagajärgedega mitte arvestamine. Lisaks märgib kohus, et vangla, prokuratuur ja maakohus ei toetanud kaebaja ennetähtaegset vangistusest vabastamist 12.01.2021, asudes seisukohale, et kaebajat iseloomustavad negatiivsed asjaolud, kaebaja võib tegutseda hetkeemotsiooni pinnalt, tagajärgede suhtes mõtlematult, seades enda emotsioonid kõrgemale. Eelpoolkirjeldatut kinnitab asjaolu, et peale pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist 2018. a, mille käigus esitas kaebaja vastuväited,
RKHKo 3-17-1545, p 19
3-21-27
ei ole ta enda käitumisviisi muutnud ning jätkas kuritegude toimepanemist. Nimelt peale seda, kui kaebaja lasti järjekordselt tingimusi ennetähtaega vabadusse 19.07.2018, pani ta 27.08.2018 katseajal toime uue KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning kõige viimane kuritegu oli tema poolt toime pandud vanglas 11.10.2018 ja oli kvalifitseeritud KarS § 274 lg 1 järgi.
15.Eelpoolkirjeldatu näitab, et karistused ja sellele järgnevad vangistused ei ole kaebaja puhul täitnud eesmärki, milleks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Sellest tulenevalt nõustub halduskohus vastustajaga selles, et vangistus ei mõjutanud kaebajat positiivselt, mistõttu on alust arvata, et peale vanglast vabanemist on üle keskmise tõenäoline, et kaebaja jätkab uute, sh vägivaldsete ja isikuvastaste kuritegude sooritamist. Seega, kaebajast tulenev oht avalikule korrale on piisavalt tõsine ja reaalne.
16.VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
17.Vastustaja asus otsuses seisukohale, et kaebaja isikust tulenev oht kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta on elanud, kuid mille kodanik ta ei ole. Otsusest nähtuvalt on vastustaja saanud otsuses arvestada järgmiste kaebajaga seotud asjaoludega: 1) kaebaja on sündinud Eestis ja on rahvuselt venelane ja omab Vene Föderatsiooni kodakondsust; 2) kaebaja viibis noorusajal Eestis, kuid perioodil 1991-1995 õppis Venemaal inseneriks, lisaks teenis 1990. aastatel Venemaa sõjaväes ning pärast saabus Eestisse tagasi; 3) kunagi Eestis elanud kaebaja vanemad on surnud; 4) lähikondlaste hulka kuuluvad kaebaja kasuõde Jevgenia Janno, tütar Darja, elukaaslane Orina Strogonova ning tädipoeg Andrei Piskunov; 5) elukaaslasega ja tütrega on suhted katkenud; 6) ajavahemikul 2009-2015 on kaebaja külastanud Venemaad 140 korral; 6) karistusaja lõpus on kaebaja 49-aastane; 7) kaebaja lähikondlastel on võimalik teda külastada Venemaal ja pidada suhtlust telefoni ja e-kirja teel. Eelnevast on näha, et kaebajal ei ole Eestis perekonda. Tema lähim sugulane on tütar Darja, kellega ei ole tal perekondlike suhteid. Seega õige on vastustaja järeldus, et vaidlusalune otsus ei riku kaebaja õigust perekonnaelule. Ringkonnakohus märkis, et sihtriigis sugulaste, elukoha ja sotsiaaltoetuste puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa alles jätmise põhjenduseks.2 Kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, tegelevad peale Venemaale jõudmist temaga pädevad organid, ning ta paigutatakse vähemalt varjupaika. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustaja, et kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne.
18.Kaebaja väitis, et tema on rikkunud ainult Eesti seadusi, mistõttu kogu Schengeni õigusruumi sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud. Kaebajale kuuluvad Eestis korter ja garaaž. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja nimele oleks registreerinud korteriomand. Kohus selgitab, et Schengeni õigusruumiga ühendatud riikide avaliku korra ja turvalisuse küsimust ei ole võimalik käsitleda eraldi liikmesriigiti, vaid kui kaebaja on oma käitumisega ohustanud Eesti Vabariigis avalikku korda ja riigi julgeolekut, on
TrtRKo 3-20-915, p 19.
3-21-27
ta seda teinud kogu Schengeni õigusruumis, kuhu Eesti kuulub ja ta võib suure tõenäosusega ohustada tulevikus mõne teise Schengeni riigi turvalisust. Kohtu arvates on kaebajale kohaldatud viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne ning tehtud lahkumisettekirjutus on põhjendatud ja seaduslik.
19.Kohus märgib, et see, kuidas toimub kaebaja väljastamine Venemaale, selgitab kaebajale vastustaja.
20.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
21.Menetluskulud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.