X, Y ja Z kaebus Tartu Ülikooli senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 tühistamiseks osas, millega muudeti Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe sessioonõpe täiskoormuselt osakoormusele
Menetlusosalised
Kaebajad – X, Y ja Z Vastustaja – Tartu Ülikool, volitatud esindaja Martin Pärn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde kaebajate 25. oktoobri 2021. a menetlusdokument.
2.Jätta X, Y ja Z kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y, W ja Z nimed asendada tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. detsembril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X, Y, W ja Z esitasid 19. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli senati
27.novembri 2020. a määruse nr 14 peale osas, millega muudeti Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe sessioonõpe täiskoormuselt osakoormusele. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotlesid vaidlustatava haldusakti kehtivuse peatamist.
2.Tartu Halduskohus võttis 29. märtsi 2021. a määrusega menetlusse kaebuse Tartu Ülikooli senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 tühistamiseks osas, millega muudeti Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe sessioonõpe täiskoormuselt osakoormusele, tunnistas vastustajaks Tartu Ülikooli ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Ühtlasi jättis kohus asjas esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3.Tartu Ülikool esitas 23. aprillil 2021 vastuse kaebusele.
4.Y esitas 8. juulil 2021 esialgse õiguskaitse taotluse, mille Tartu Halduskohus jättis 12. juuli 2021. a määrusega rahuldamata.
5.W esitas 22. augustil 2021 avalduse kaebusest loobumiseks.
6.Tartu Halduskohus võttis 23. augusti 2021. a määrusega vastu W kaebusest loobumise avalduse ning lõpetas menetlus haldusasjas nr 3-21-596 osas, milles kaebuse on esitanud W. Lisaks jättis kohus W ja vastustaja võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 1. septembri 2021. a määrusega Tartu Halduskohtu 12. juuli 2021. a määruse peale esitatud Y määruskaebuse rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus otsustas 1. septembri 2021. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
9.Kaebajad esitasid 25. oktoobril 2021 vastuväited vastustaja seisukohtadele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebajad on esitanud kaebuse Tartu Ülikooli senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 tühistamiseks osas, millega muudeti Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe sessioonõpe täiskoormuselt osakoormusele, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
10.1.Tartu Ülikooli senat on vastuvõtueeskirja kehtestades rikkunud: kõrgharidusseaduse (KHaS) § 6 lg-st 2 ja § 14 lg-st 1 tulenevat õigust õppida magistriõppes täiskoormusel ja ületanud § 14 lg-st 4 tuleneva volituse piire; Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32 tagatud üliõpilaste omandipõhiõigust ning PS § 12 lg-ga 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust osas, mis puudutab õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele üle viimist, kuna see kohtleb üliõpilaste võrreldavaid gruppe ebavõrdselt ning ebamõistlikult, on ebavajalik ning ebaproportsionaalne omandipõhiõiguse rikkumise tähenduses; PS §-s 10 sätestatud üliõpilaste õiguspärast ootust, et varasemalt kehtestatud õppimise tingimused ei muutu keset õpinguid tudengite jaoks järsult negatiivses suunas; üliõpilastele KHaS-ga tagatud õppekorralduslikke ja varalisi õigusi; haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 65 sätestatud põhjendamiskohustust.
10.2.Täiskoormusel ja osakoormusel õppimine sõltub KHaS-i järgi sellest, kui suure osa õppekavas ettenähtud õppe mahust tudeng aasta lõpuks täidab. Vastustaja on otsustanud 2(14)
3-21-596
korraldada õppetöö ümber selliselt, et tudengid läbiksid ettenähtud õppe mahu kahe aasta asemel kolme aastaga ning sedasi läbiksid iga aasta lõpuks kumulatiivselt 50-70% õppekavas ettenähtud mahust, s.t õpiksid osakoormusel. Osakoormusele viimine võimaldab küsida ülikoolil üliõpilastelt raha. Õppemaht, nominaalkestus ja koormus on olulised kriteeriumid, mis määravad ka õppekulud. Nimelt sätestab KHaS § 16 lg 1, et eestikeelse õppekava alusel õppimine on üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppemahu. Seega kaebajatel on eelviidatud KHaS sätete alusel õigus õppida õigusteaduse magistriõppes täiskoormusel täites ettenähtud õppemahud ja arvestades selleks ettenähtud aega ning nende kriteeriumide täitmisel õppida tasuta. Vähendades täiskoormusel õppekohtade arvu ja viies need osakoormusele saab vastustaja täita oma eesmärgi nõuda tudengitelt õppetasu. Täiskoormuse õppel on õppe astmelisust arvestades oluline kvalitatiivne mõju.
10.3.KHaS § 14 lg 4 ei volita ülikooli õppetöö ümberkorraldamiseks, vaid leebemate ja rangemate reeglite sätestamiseks teatud õppekavadele. Nimetatud sätte alusel on antud kõrgkoolile võimalus nimetada õppekavad, mille puhul saab kehtestada seaduses sätestatud üldjuhtudest erisused, s.t kergemad ja rangemad reeglid KHaS § 14 lg-tes 1-3 kirjeldatud täis- ja osakoormuse loogikast. Leebemad ja rangemad reeglid on vajalikud olukorras, kus õppe läbimine täiskoormusega või õppe läbimine osakoormusega ei ole kas võimalik või oleks õppekava spetsiifikat silmas pidades ebamõistlik.
10.4.Ülikool on kasutanud KHaS § 14 lg-s 4 sätestatud volitust valida õppekavad, mida saab läbida vaid osakoormusel ning on otsustanud, et õigusteadus ongi selline õppekava, mida saab läbida osakoormusel, s.t täiskoormusel õppimine kas ei ole võimalik või on see ebamõistlik õppekava spetsiifikat silmas pidades. Kaebajad ei nõustu, et õigusteaduse õppimine täiskoormusel ei oleks võimalik või oleks ebamõistlik õppekava spetsiifikat silmas pidades. Vastupidi, õigusteadust on mõistlik õppida täiskoormusel. Osakoormus ei ole õigusteadust õppivatele tudengitele kuidagi kasulik.
10.5.Kõrgharidusseaduse eesmärke arvestades ei saa õppekava osakoormusele viimise eesmärk olla pelgalt teaduskonna majanduslike probleemide lahendamine. Osakoormus on eelkõige mõeldud töötavatele tudengitele, kes soovivad paindlikul viisil haridust omandada, samuti tudengile, kellele kõrgkool ei saa täiskoormusel õppimist võimaldada. Õigusteaduskonna nõukogu on aga korduvalt rõhutanud, et osakoormusele tõstmise eesmärk on õigusteaduskonna majandusliku seisu parandamine ja õppejõudude palkade tõstmine. Sellise eesmärgi saavutamine KHaS § 14 lg-s 4 sätestatud volitust kasutades on väär ja meelevaldne. KHaS § 14 lg 4 eesmärk ei ole ülikoolile lisarahastuse saamine, s.t see säte ei ole mõeldud osakoormuse kehtestamise kaudu tasulisele kõrgharidussüsteemile tagasi liikumiseks. Kui seadusandja oleks soovinud anda ülikoolidele võimaluse kehtestada tasuline kõrgharidussüsteem, oleks ta näinud selleks ette selgesõnalise volitusnormi, kuidas seaduslikul viisil üliõpilastelt õppetasu nõuda ning mille eest täpselt seda paralleelselt riikliku rahastamisega võib teha. Sellist volitusnormi aga seaduses ei ole. Vastupidise tõlgenduse puhul KHaS § 14 lg-st 4 tulenevast volitusest, saaks ülikool kehtestada osakoormust alati, muuhulgas ka täiesti ilma põhjuseta. Volitusnormidel peab aga olema legitiimne eesmärk. Lisaks peab ülikool veenduma, et sellised otsused on üliõpilaste suhtes kooskõlas KHaS-s sätestatud kõrgharidusõppe astmelise ja õppekorraldusliku süsteemi ning varaliste tagatistega. Kuna vastustaja on kasutanud KHaS § 14 lg-ga 4 antud võimalust nimetada õppekavad, mida saab läbida vaid osakoormusel ning teinud seda, saavutamaks eesmärki, mille jaoks KHaS § 14 lg-s 4 nimetatud võimalus mõeldud pole, on vastustaja tegevus olnud meelevaldne.
10.6.Vastuvõtueeskiri rikub PS §-s 32 sätestatud üliõpilaste omandipõhiõigust osas, mis puudutab õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele muutmist täiskoormusega õpet võimaldamata. PS § 32 lg 1 esimese lause järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandipõhiõigus on olemuselt vabadusõigus ning annab 3(14)
3-21-596
isikutele iseseisvuse ja vabaduse oma elu iseseisvaks korraldamiseks. Üliõpilaste ning nende perede rahalised vahendid kuuluvad omandipõhiõiguse kaitsealasse. Vastuvõtueeskirjaga kaob üliõpilastel võimalus õppida õigusteaduse magistrantuuri sessioonõppes täiskoormusega ehk tasuta õppekaval ning nimetatud õppekaval õppimise eest tuleb tasuda 10 680 eurot.
10.7.Tartu Ülikooli senat on riivanud omandipõhiõiguse tõrjeõiguslikku poolt omandikitsenduse kujul, kui üliõpilastelt on ära võetud võimalus õppida magistriõppe sessioonõppes täiskoormusel ehk tasuta.
10.8.Tartu Ülikooli senati määrus nr 14 kohtleb ühise soomõiste alla mahtuvaid isikuid ebavõrdselt osas, mis puudutab õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele muutmist täiskoormusega õpet võimaldamata. Võrdluse lähtekohaks ehk vähimaks soomõisteks tuleb antud juhul võtta isik, kes soovib omandada kõrgharidust Tartu Ülikooli magistrantuuri sessioonõppe õppekava alusel. Oluline on see, et ebavõrdne kohtlemine esineb mitte üksnes nende üliõpilaste suhtes, kes soovivad omandada kõrgharidust magistriõppe sessioonõppes, vaid ka üliõpilaste seas, kes hakkavad omandama kõrgharidust magistriõppe osakoormusega sessioonõppes.
10.9.Kaebajad on seisukohal, et senat ei ole vastuvõtueeskirja kehtestades ja sisseastumistingimusi sedavõrd rabavalt muutes arvestanud juba oma õpinguid alustanud õigusteaduse tudengite õiguspärase ootusega. Senat on õppimise tingimusi keset tudengite õpinguid muutnud järsult negatiivses suunas. Tudengid, kes õpivad praegusel hetkel bakalaureuse viimasel aastal ja on kavatsenud sügisel oma õpinguid magistriõppes jätkata, on uue vastuvõtukorraga pandud olukorda, kus nad peavad väga lühikese etteteatamisajaga leidma rahalised vahendid õppetasude maksmiseks järgneva õppeperioodi jooksul. Senati loodud olukord rikub seega tudengite õiguspärast ootust, minnes vastuollu sellega, mille õiguskord haldusaktide andmiseks ette näeb. Tudengitel on tekkinud õiguspärane ootus lõpetada oma õpinguid just magistriõppe ja mitte bakalaureuseõppega.
10.10.Lisaks on haldusakt ka formaalselt õigusvastane, sest otsuse vastuvõtmisele ei eelnenud korrektset haldusmenetlust. Vastustaja leidis vastuses vaidele, et kaebajate esitatud vaie ei kuulu läbivaatamisele. Sellega on vastustaja ületanud talle HMS §-s 85 antud volitusi. Vastustaja on ületanud HMS § 84 lg-des 1 ja 2 sätestatud vaide läbivaatamise tähtaegu. Vastustaja on rikkunud HMS § 56 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Olukorras, kus haldusorgan ei kuula ära puudutatud isikute arvamust ning jätab seejuures ka haldusakti põhjendamata, on õigustatud kahtlus, et haldusorgan ei võtnud otsust tehes arvesse kõiki olulisi asjaolusid; samuti ei ole võimalik kontrollida kaalutlusvigade puudumist ei kohtul ega puudutatud isikutel. Sellest tulenevalt tingivad ka formaalsed rikkumised haldusakti osalise kehtetuks tunnistamise.
11.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited:
11.1.Vastuvõtueeskiri ei piira kaebajate õigust haridusele ja edasiõppimisele. Vastuvõtueeskirja järgi on 2021/2022. õppeaastaks õppima asumiseks võimalik kandideerida õigusteaduse magistriõppekavale a) päevaõppesse õppimiseks täiskoormusega, õppe asukohaga Tartus, b) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega, õppe asukohaga Tartus ja c) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega, õppe asukohaga Tallinnas. Kaebajatel on võimalus esitada avaldus kandideerimiseks nii päevaõppesse kui ka sessioonõppesse ning edukal kandideerimisel valida õpingute alustamine sobivas õppevormis.
11.2.Vastustaja õigus ja kohustus kehtestada kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtueeskiri tuleneb KHaS § 13 lg-st 1. Säte annab vastustajale laialdase kaalutlusruumi.
4(14)
3-21-596
11.3.Õigus haridusele on põhiõigus, kuid see õigus ei ole piiramatu. PS § 37 teise lause kohaselt on tasuta õpe tagatud riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides. Mida kõrgem haridustase, seda lubatavamad on piirangud. Piirangute eesmärk peab olema seejuures õiguspärane ja piirangud peavad olema proportsionaalsed. Finantskaalutlused ning ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus võivad olla piiranguteks piisavaks õigustuseks. Õigusteaduse magistritaseme sessioonõppe viimine osakoormusesse ning sessioonõppes õppetasu kehtestamine ei riku kaebajate õigust haridusele.
11.4.Raha teenimine on vastustajale vaid vahendiks, et tagada õigusteaduse magistriõppe kvaliteet. Vastustajal lasub kohustus tagada õppetöö kvaliteet ning seega ka kohustus tagada rahalised vahendid selleks, et õppetöö läbiviimiseks on olemas piisav arv kvalifitseeritud õppejõudusid. Senine õigusteaduse magistriõppe korraldus, kus õppesse vastuvõtt on toimunud õppekohaga nii Tallinnas kui ka Tartus ning täiskoormusega ja tasuta õpet on korraldatud nii päeva- kui ka sessioonõppes, osutub praeguse riigipoolse ebapiisava rahastuse korral problemaatiliseks.
11.5.Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastuvõtueeskirjaga on vastustaja ületanud KHaS § 14 lg-st 1 ja § 14 lg 4 p-st 1 tuleneva volituse piire. Sätte sõnastuse kohaselt peab kõrgkool ühe kõrgharidustaseme raames pakkuma üliõpilaskandidaatidele võimalust õppimiseks eestikeelsel õppekaval kas täiskoormusega või osakoormusega. Vastuvõtueeskiri on nimetatud sättega kooskõlas, kuna õigusteaduse magistriõppes on võimalik õppida nii täis- kui ka osakoormusega. KHaS § 14 lg-te 1-3 ja lg 4 p 1 eesmärk on tagada üliõpilaskandidaatidele valiku võimalus, s.t anda võimalus valida õpingute läbimiseks sobiv koormus. Eelduslikult sõltub üliõpilaskandidaadi valik tema hõivatusest tööga, kuid see ei pruugi olla valiku tegemiseks ainus kriteerium. Vastustaja ei ole otsustanud, et õigusteaduse magistriõppekaval toimub õpe ainult täiskoormusel või ainult osakoormusel. Vastupidi: vastustaja pakub õigusteaduse magistriõppes õpet nii täiskoormusel kui osakoormusel ning õppida soovijal on võimalik valida kandideerimiseks enda vajadustele ja võimalustele vastav alternatiiv.
11.6.Õigusteaduskonna nõukogu on võtnud põhimõttelise suuna, et edukamad magistriastme sessioonõppe tudengid hakkavad saama teaduskonna eelarvest makstavat stipendiumit, mis katab õppetasu kas täielikult või osaliselt. Seega on üliõpilastel hea õppeedukuse korral jätkuvalt võimalik ka sessioonõppes õppida sisuliselt õppetasuta või makstes tasu üksnes osaliselt. Õigusteaduskonna magistriõppekava sessioonõppe üliõpilastele suunatud stipendiumite süsteemi loomisesse on kaasatud üliõpilaste esindajad, sh kaebuse esitajad Y ja W.
11.7.Vastuvõtueeskiri on kooskõlas riigi ja vastustaja vahel sõlmitud halduslepinguga. Halduslepingu kohaselt on vastustaja kõrgharidustaseme õppe tõhusaks korraldamiseks õigustatud läbi viima osakoormusega õpet õigusteaduse bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavadel tingimusel, et õppekavadel säilib täiskoormusega päevaõpe (p 3.2.5). Riik on halduslepingut sõlmides reguleerinud, et on kolm õppekava, millel on vastustajal võimalik läbi viia osakoormusega õpet. Õigusteadus on üks neist kolmest õppekavast. Vastustaja täidab halduslepingut ning säilitab täiskoormusega päevaõppe nii õigusteaduse bakalaureuseõppekaval kui ka õigusteaduse magistriõppekaval.
11.8.Vastuvõtueeskiri võimaldab kõiki üliõpilaskandidaate, sh kaebajaid, kohelda võrdselt. Vastuvõtueeskirja sätted on objektiivsed ega sea teistele isikutele või isikute gruppidele erinevaid tingimusi võrreldes kaebajatega. Vastuvõtueeskirjaga kehtestatud reeglid ei kohtle kaebajaid ühegi tunnuse alusel ebavõrdselt. Vastuvõtutingimused võimaldavad kaebajate ja kõigi isikute, kes soovivad asuda õppima õigusteaduse magistriõppesse, võrdset kohtlemist. Kuna vastuvõtutingimuse täitmine seob iga kandidaadi tulemuse numbriliselt, siis on tulemus objektiivselt ja läbipaistvalt hinnatav, tulemuse alusel on võimalik seada kandidaadid pingeritta, neid võrrelda ja selgitada välja edukad kandidaadid.
5(14)
3-21-596
11.9.Vastuvõtueeskiri on kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega. Kõrgharidustasemel kord õppima asudes ei teki õigustatud ootust, et järgmise õppeastme õppevormid püsivad muutumatuna kuni õpingute lõpuni või järgmisel kõrgharidustasemetel õppima asumiseni. Vastustaja ei saa kehtestada eraldi tingimusi eelmisel õppeastmel õppivatele üliõpilaskandidaatidele ja isikutele, kes on eelmise õppeastme juba varem läbinud.
11.10.Senat kehtestab tavakohaselt kõrghariduse tasemeõppe esimese ja teise astme vastuvõtueeskirja eelneva õppeaasta sügissemestril (sel õppeaastal novembrikuus). Selline eelnev avalikustamine on kooskõlas KHaS § 13 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb vastuvõtu tingimused avalikustada enne vastuvõtuprotseduuri.
11.11.Ka õppetasu määrad tuleb kehtestada enne õppeaasta algust (KHaS § 16 lg 8). Vastustaja on kehtestanud 2021/2022. õppeaasta õppetasud rektori 30. novembri 2020. a korraldusega nr 394.
11.12.Kaebajad õpivad õigusteaduse bakalaureuseõppekaval. Bakalaureuseõppekaval õppimise tingimusi ei ole muudetud selliselt, et need mõjutaksid negatiivselt sellel õppekaval õppijate õigusi. Kaebajatel on jätkuvalt võimalik omandada lisaks bakalaureusekraadile ka õigusteaduse magistrikraad, kuna õigusteaduse magistriõppekaval on lisaks tasuta päevaõppe kohtadele võimalik õppida ka osakoormuses.
11.13.Kõrghariduse riiklik korraldus on ette näinud valiku: kui õppija soovib pühenduda täisajaga õppimisele, siis on tal võimalik õppida täiskoormusel ning õppimine on tema jaoks tasuta. Juhul kui õppija soovib õppida töö (või muu tegevuse) kõrvalt, siis on tal võimalik õppida osakoormuses ning sellisel juhul ei ole ülikoolil kohustust võimaldada töötavale õppijale tasuta õppimise võimalust. Nimetatud põhimõte tuleneb nii käesoleval ajal kehtivast kõrgharidusseadusest kui ka enne seda kehtinud ülikooliseadusest. Seega ei saa õppijal olla ootust, et tal on võimalus töötamisega samal ajal ka tasuta õppida ning et kõrgkool peaks seda võimalust pakkuma sõltumata finantsvahendite puudusest.
11.14.Vastuvõtueeskiri ei sea kitsendusi kaebajate varale, sh ei piira vastuvõtueeskiri kaebajate õigust raha omada ja seda vabalt kasutada. Eeskiri ei sea isikutele juriidilisi kohustusi. Kui keegi kaebajatest peaks edukalt kandideerima õigusteaduse magistriõppesse sessioonõppe vormis ning selle tagajärjel peaks tekkima kohustus tasuda õppetasu, siis ei ole sellise kohustuse tekkimine omandipõhiõiguse piiramine.
11.15.Senat kehtestab uue vastuvõtueeskirja bakalaureuse- ja magistriastmele eraldi igal aastal. Tegemist ei ole eelmis(t)e aasta(te) vastuvõtueeskirjade täiendamisega või muutmisega. Üliõpilaskandidaatidele tähendab see praktikas seda, et vastuvõtutingimused õppekavadel võivad erineda ja sageli ka erinevad aastate lõikes. 2021/2022. õppeaastaks kehtestatud vastuvõtutingimused 64-l esimese astme õppekavale ja 73-le teise astme õppekavale. Seejuures kehtestas senat osakoormusega tasulise õppe teiste õppekavade kõrval ka õigusteaduses.
11.16.Vastuvõtueeskirja puhul ei ole tegemist isikute õigusi piirava aktiga. Pigem on tegemist metoodikaga, millele tuginedes tehakse kindlaks üliõpilaskandidaadid, kes osutuvad õppesse valituks. Vastuvõtueeskiri on läbipaistev ja kontrollitav. Tegemist on kollegiaalse haldusorgani (senati) poolt hääletuse teel vastuvõetud aktiga. Kaebajad ise ei ole senati liikmed ja neil ei olnud võimalust esitada seisukohti senatis. Senatisse kuuluvad üliõpilaste esindajad, kes esitasid senati liikmetele üliõpilaste positsiooni õigusteaduse magistriõppekava sessioonõppe kohta.
11.17.Tegemist on olnud kaalutud otsusega, mis põhineb asjakohastel kaalutlustel. Senati istungil on vastuvõtueeskirja puudutava punkti ettekandja õppeprorektor Aune Valk eraldi juhtinud senati liikmete tähelepanu, et võrreldes eelmise õppeaastaga muudetakse õigusteaduse magistriõpe õppekaval sessioonõpe osakoormusega tasuliseks õppeks.
11.18.Vastuvõtueeskirja menetlusel on ära kuulatud huvitatud isikuid.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6(14)
3-21-596
12.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Esmalt lahendab kohus seni lahendamata taotlused (I), käsitleb vaide- ja kaebeõigusega seonduvat (II) ning viimaks lahendab kaebuse ja jagab menetluskulud (III). I
14.Kohus võtab esmalt seisukoha kaebajate 25. oktoobril 2021 esitatud vastuväidete osas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 132 lg 1 alusel määrab kohus kirjaliku menetluse puhul eelmenetluses tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente. Kohus selgitas 1. septembri 2021. a määruses, et menetlusosalistel on õigus esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 11. oktoobril 2021 (kohtumääruse resolutsiooni p 4). Nendele täiendavatele resolutsiooni p-s 4 esitatud menetlusdokumentidele võis esitada vastuväiteid hiljemalt 25. oktoobril 2021 (resolutsiooni p 5). Seega määras kohus menetlusosalistele kaks tähtaega. Kaebajad on ekslikult leidnud, et neil oli 25. oktoobrini 2021 õigus esitada täiendavaid seisukohti – kohtumäärusest tulenevalt võisid nad seda teha hiljemalt
11.oktoobril 2021. Seega on kaebajate 25. oktoobri 2021. a seisukoht esitatud tähtaja rikkumisega.
15.HKMS § 51 lg 4 ütleb, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. HKMS § 2 lg 6 järgi peab kohus tagama kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid.
16.Kohtu hinnangul ei sisalda kaebaja 25. oktoobri 2021. a menetlusdokument selliseid uusi asjaolusid, mis tingiks vajaduse vastustajale vastamiseks täiendava tähtaja andmise. Sarnaselt varasemalt esitatud dokumentidega, on kaebajad esitanud põhjendused haldusakti vastuolu kohta KHaS-iga, samuti seoses omandi- ja võrdsuspõhiõiguse ning õiguspärase ootuse rikkumisega ning formaalsete rikkumistega. Seetõttu ei esine takistusi kaebaja 25. oktoobri 2021. a menetlusdokumendi asja materjalide juurde võtmiseks. Kohus võtab kaebaja
25.oktoobri 2021. a vastuväited asja juurde ning arvestab neid otsuse tegemisel. II
17.Kaebajad leiavad, et Tartu Ülikool on piiranud üliõpilaste KHaS § 6 lg-st 2 ja § 14 lg-st 1 tulenevat õigust õppida magistriõppes täiskoormusel. Vähendades täiskoormusel õppekohtade arvu ja viies need osakoormusele saab vastustaja nõuda tudengitelt õppetasu. Kaebajad on seisukohal, et selline õppetöö ümberkorraldus on meelevaldne, sest see ei ole kooskõlas KHaS-i üldise kõrgharidusõppe astmelisuse põhimõtte ja §-dest 6 ja 14 tulenevate üliõpilaste õigustega. Vastuvõtueeskirjaga kaob üliõpilastel võimalus õppida õigusteaduse magistrantuuri sessioonõppes täiskoormusega ehk tasuta õppekaval ning nimetatud õppekaval õppimise eest tuleb tasuda 10 680 eurot. Senat ei ole vastuvõtueeskirja kehtestades ja sisseastumistingimusi sedavõrd rabavalt muutes arvestanud juba oma õpinguid alustanud õigusteaduse tudengite õiguspärase ootusega. Lisaks leidis vastustaja vastuses vaidele, et kaebajate esitatud vaie ei kuulu läbivaatamisele. Kaebajate hinnangul on sellega vastustaja ületanud talle HMS §-s 85 antud volitusi. HMS ei anna haldusorganile õigust vaide läbi vaatamata jätmiseks, kui ei esine HMS §-s 76 sätestatud puudusi. Samuti on vastustaja ületanud HMS § 84 lg-des 1 ja 2 sätestatud vaide läbivaatamise tähtaegu 41 päeva. 7(14)
3-21-596
18.Kohus selgitab, et eraldi on vaideotsuse õiguspärasusele hinnangu andmine oluline juhul, kui seadus on konkreetse nõude lahendamiseks näinud ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise korra (HKMS § 47). Sellises olukorras on vaide tagastamise või läbivaatamata jätmise sisuline õiguspärasus määrava tähendusega, sest vaide õiguspärasel tagastamisel loetakse, et isik ei ole kohtueelset menetlust läbinud ning kaebuse esitamine halduskohtule ei ole võimalik (HKMS § 121 lg 1 p 4). Vaidemenetluse eesmärk on võimaldada isikul kaitsta oma õigusi kohtusse pöördumisega võrreldes kiiremas ja lihtsamas menetluskorras, kuid isegi juhul, kui vaie jäetakse õigusvastaselt läbi vaatamata, ei saa vaideotsust (sh vaide läbivaatamata jätmise otsust) HKMS § 45 lg 4 ja HMS § 87 lg 2 kohaselt üldjuhul vaidlustada ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta. Juhul, kui kohtueelse vaidemenetluse läbimine ei ole kohustuslik, on vaideotsust eraldi võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. See tähendab, et kui vaidemenetlus pole ükskõik mis põhjusel olnud tulemuslik ja vaide esitanud isik on seadusega ettenähtud korras pöördunud oma õiguste kaitseks kaebusega halduskohtusse, tuleb kohtumenetluses lahendada vaidlus sisuliselt. Seejuures peab kohus kontrollima, kas vaidluse kohtuvälise lahendamise katse puhul on peetud kinni seaduses sätestatud tingimustest.
19.Õigushariduse andmist reguleerivad seaduse tasandil esmajoones Eesti Vabariigi haridusseadus (HaS) ja KHaS. Tartu Ülikooli tegevust reguleerib Tartu Ülikooli seadus (TÜKS). Praegusel juhul ei näe nimetatud seadused ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet, mistõttu saaksid kaebajad vaidlustada vaide läbivaatamata otsust üksnes juhul, kui see rikuks eraldiseisvalt kaebajate õigusi. Sellistest õiguste rikkumisest ei ole kaebajad kohut teavitanud.
20.Asja materjalidest nähtub, et kaebajad esitasid 28. detsembril 2020 Tartu Ülikooli Senatile vaide senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 peale, taotledes määruse kehtetuks tunnistamist osas, mis puudutas õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele muutmist. Vastustaja 17. veebruari 2021. a vastusest võib aru saada, et kaebajate vaie jäeti läbi vaatamata ühel alusel: isikutel puudus õigus vaiet esitada (HMS § 79 lg 1 p 1). Vastusest kaebusele võib järeldada, et vastustaja jättis vaide läbi vaatamata, kuna elektrooniliselt esitatud vaide puhul ei ole mõistlik vaiet tagastada, vaide läbivaatamata jätmise tagajärjed on samad, mis vaide tagastamisel. Kohus selgitab, et vaide elektrooniline edastamine ei takista selle tagastamist, kuivõrd „vaide tagastamine“ on juriidiline termin ning see ei tähenda ilmtingimata vaide füüsilist tagastamist.
21.Kohus analüüsib järgnevalt küsimust, kas kaebajatel oli vaide esitamise õigus ja kaebeõigus kohtumenetluses. Selleks on muu hulgas vajalik analüüsida vaides esitatud nõudeid.
22.Õiguskirjanduses on selgitatud, et vaideõigus vaidemenetluses ja kaebeõigus halduskohtumenetluses on oma sisult kattuvad (vt Anno Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004 (Haldusmenetluse käsiraamat), lk 393-394). HMS § 71 lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Vähimagi mõistliku kahtluse korral kaebeõiguse olemasolus ei ole alust kaebuse tagastamiseks, vaid kaebeõigust tuleb hinnata kaebuse sisulisel läbivaatamisel. Kaebuse aluseks peab niisiis olema vaidlustatava haldusakti otsene negatiivne mõju mingisugusele kaebajale seadusega tagatud õigusele. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi 8(14)
3-21-596
23.Vaide- ja kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu 7. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-9-02, p 10). Kaebeõiguse aluseks on õiguse võimalik riive (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 3-17-505, p 9). Kohtusse pöördumiseks ei pea riive olema intensiivne (Riigikohtu 12. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p-d 11-12; 16. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8).
24.Kaebajad esitasid vaidemenetluses taotluse Tartu Ülikooli Senati määruse nr 14 kehtetuks tunnistamiseks osas, mis puudutab õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele muutmist. Kaebajad esitasid sellise nõude ka kohtule. Kohtumenetluses selgitas kohus, et HKMS § 37 kohaselt ei ole võimalik halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid selle asemel on ette nähtud tühistamisnõude esitamise võimalus (HKMS § 37 lg 2 p 1). Kuivõrd kohtule arusaadavalt on kaebajate eesmärk Tartu Ülikooli senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 osaline kehtivuse kõrvaldamine ning sellise eesmärgi saavutamiseks on sobiv tühistamiskaebuse esitamine, tegi kohus kaebajatele ettepaneku esitada käesolevas asjas kaebus Tartu Ülikooli senati 27. novembri 2020. a määruse nr 14 osaliseks tühistamiseks. Kaebajad täpsustasid 28. märtsi 2021. a seisukohas esialgses kaebuses esitatud nõuet ning esitasid kaebuse tühistamisnõudes.
25.Kohus leiab, et vaidlustatud määrus nr 14 omab selliseid tagajärgi, mis võisid rikkuda vaide esitajate huve. Kuigi 28. detsembri 2020. a vastuses on selgitatud, et senat esitab põhjendused, miks vastuvõtueeskiri ei riku ülikooli sisseastujate õigusi, ei ole võimalik vastusest üheselt järeldada, millised need põhjendused on. Selgitatud on, et - vastuvõtueeskiri ei riku 2021/2022. õppeaastal ülikooli astujate õiguspärase ootuse põhimõtet, õigust haridusele ega õigust vabalt valida tegevusala. - Ülikool järgib põhimõtet, et õppe tingimused, sh õppekoormus, ei muutu üliõpilaste jaoks, kes on ülikooli juba immatrikuleeritud. - Ülikooli sisseastuja ei saa tugineda õigustatud ootusele, et kord juba kehtestatud vastuvõtutingimused jäävad muutumatuna püsima. - Kõrghariduse rahastamise keerukas olukorras tuleb ülikoolil valida, kas vähendada vastuvõetavate üliõpilaste arvu või muuta õppekohti tasuliseks. - Õppemaksu suurus tuleneb tegelikest kuludest, mida on vaja teha kvaliteetse õppe pakkumiseks. - Osakoormusega õpe on mõeldud eelkõige töötavale üliõpilasele. - Osakoormusega õpe võimaldab tööl käia veel paremini kui sessioonõpe, kuna õppekoormus jaotub kolmele aastale. - Üliõpilasi teavitati kavandatud muudatustest ligikaudu 11 kuud enne muudatuste rakendumist.
26.Oma seisukohas esialgse õiguskaitse taotlusele, on vastustaja samuti leidnud, et vaidlustatud määrus ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd - Õigusteaduse õppekaval jätkub õpe päevaõppe vormis täiskoormusega kooskõlas KHaS § 14 lg 1 nõuetega ja täiskoormuse nõuete täitmisel on õpe üliõpilasele tasuta (KHaS § 16 lg 1). - Kaebajatel on võimalus kandideerida nii päevaõppesse kui ka sessioonõppesse. Sellise valiku andmine ei piira kaebajate õigust edasiõppimiseks.
9(14)
3-21-596
Seega võib vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohast järeldada, et määrus nr 14 ei riku kaebajate õigusi, kuna vastuvõtueeskiri ei piira kaebajate õigust edasiõppimiseks magistriõppes.
27.Kaebajad oma 25. oktoobri 2021. a seisukohas rõhutanud, et nad ei ole väitnud, et vastuvõtueeskiri rikub nende õigust haridusele. Kaebajad on seisukohal, et vastuvõtueeskiri rikub nende KHaS-iga tagatud kõrgharidusõppe valiku ja õppekorralduslikke õigusi, eelkõige õigust õppida täiskoormusel, mis ei ole võrdsustatav hariduspõhiõigusega. Kaebajate sõnutsi annab KHaS § 14 kaebajatele õiguse mitte lihtsalt õppida, vaid õppida just täiskoormusel.
28.Kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtu täpsemad tingimused kehtestab kõrgkool ise (KHaS § 13). Kõrgharidustaseme õppes saab õppida täis- või osakoormusega või ka eksternina (KHaS § 14). KHaS § 14 lg-d 1-3 sätestavad, et täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekavas ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti. Osakoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekavas ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt 50 kuni 75 protsenti. KHaS § 14 lg 4 näeb ette, et kõrgkool võib nimetada õppekavad: 1) mille alusel saab õppida ainult täiskoormusega või sama seaduse §-des 43 ja 45 nimetatud toetuste eraldamisel määratud juhtudel ainult osakoormusega; 2) mille täis- või osakoormusega õppele esitatakse õppekoormuse kõrgemad nõuded. Eestikeelse õppekava alusel õppimine on üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu (KHaS § 16 lg 1).
29.KHaS eelnõu seletuskirjas on § 14 lg-te 3 ja 4 kohta märgitud, et kõrgkooli astudes määrab üliõpilane, kas ta asub õppima täis- või osakoormusega. Valiku andmine üliõpilasele on seotud sellega, et täiskoormusega õppima asudes on üliõpilasel eestikeelsel õppekaval võimalik õppima asuda tasuta. Osakoormusega õppides tasuta õppimise võimalust tagatud ei ole ja tasu hakatakse maksma kohe esimesest semestrist. Näiteks võib kõrgkool pakkuda õppekaval üliõpilasele valikut õppida täiskoormusega, kui õpe toimub tööpäevadel, kontaktõpe on korraldatud päeva jooksul või õppida osakoormusega, kui õpe on korraldatud nädalavahetustel tsükliõppena ja õppeaeg on pikem. Sellisel juhul saab üliõpilane valida temale sobiva koormuse lähtuvalt sellest, milline on tema hõivatus tööga ja soov õpingutele pühenduda. Eeldatavasti valivad täiskoormusega õppimise esimest korda kõrgkooli astujad, kes on just gümnaasiumi lõpetanud ja ei ole tööturul aktiivsed, ning töötavad inimesed eelistavad pigem osakoormusega õppimist. Kõrgkoolil on õigus nimetada õppekavad, kus saab õppida üksnes täiskoormusega või kus tuleb täita õppekava suuremas mahus, kui seda on minimaalne lubatud 75% täiskoormusega õppides või 50% osakoormusega õppides. Seega nähtub eelnõu seletuskirjast, et seadusandja tahe oli reguleerida tasuta õppe küsimus vaid täiskoormusega õppes. Seadusandja on aktsepteerinud osakoormusõppe eest tasu küsimist ning pikemat õppeperioodi.
30.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Ülikooli senat on 27. novembri 2020. a määrusega nr 14 KHaS § 13 lg 1, TÜKS § 23 lg 4 ja Tartu Ülikooli põhikirja § 12 lg 2 p 5 alusel vastu võtnud „Vastuvõtueeskirja kõrghariduse esimeses ja teises astmes 2021/2022. õppeaastal“. Vastuvõtueeskirja p-i 1 kohaselt reguleerib eeskiri üliõpilaskandidaatide vastuvõttu Tartu Ülikooli (edaspidi: ülikool) rakenduskõrgharidusõppe, bakalaureuseõppe, integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe (edaspidi: kõrghariduse esimene aste) ja magistriõppe (edaspidi: kõrghariduse teine aste) õppekavadele päeva- ja sessioonõppes 2021/2022. õppeaastal. Vastuvõtueeskirja järgi on 2021/2022. õppeaastaks õppima asumiseks võimalik kandideerida õigusteaduse magistriõppekavale kolmel erineval moel: 1) päevaõppesse õppimiseks täiskoormusega õppe asukohaga Tartus (lisa 2 p 2.2.1), 2) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega õppe asukohaga Tartus (lisa 2 p 4.2.2) ja 3) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega õppe asukohaga Tallinnas (lisa 2 p 4.2.3). Vastustaja on kehtestanud 10(14)
3-21-596
2021/2022. õppeaasta õppetasud rektori 30. novembri 2020. a korraldusega nr 394, mida kaebajad vaidlustanud ei ole.
31.Kohtu hinnangul ei ole tudengitele sellise valiku võimaldamine vastuolus KHaS-ga. KHaS § 13 lg 1 andis ülikoolile õiguse kehtestada omad vastuvõtutingimused. Seejuures on kõrgkoolil vastuvõtutingimuste kehtestamisel suur kaalutlusruum ja tingimuste kehtestamine üheks õppeaastaks ei pruugi tähendada seda, et samad tingimused jäävad kehtima järgnevatel õppeaastatel. Vastuvõtueeskirja üliõpilaste vastuvõtuks esimesse ja teise õppeastmesse kehtestab senat eraldi igaks õppeaastaks, vaidlustatud määrus nr 14 reguleerib üliõpilaskandidaatide vastuvõttu kõrghariduse esimeses ja teises astmes 2021/2022. õppeaastal (samamoodi on senati määrused kehtestatud eelnevateks õppeaastateks). Seega ei saa ülikooli sisseastuja tugineda õigustatud ootusele, et kord juba kehtestatud vastuvõtutingimused jäävad muutumatuna püsima. Vastasel juhul ei saaks ülikool uusi vastuvõtutingimusi järgnevaks õppeaastaks üldse kehtestada, kuna iga potentsiaalne sisseastuja võiks esitada väite õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta.
32.PS § 38 lg 2 sätestab, et ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed. Muuhulgas tähendab see ülikooli avarat enesekorraldusõigust, mh ka õigust kehtestada üliõpilaskandidaatide vastuvõtu eeskirjad. PS kohaselt saab ülikooli autonoomiat piirata seaduse alusel. Kohus ei nõustu kaebajatega, et eeskirjaga on vastustaja ületanud KHaS § 14 lg-st 1 ja § 14 lg 4 p-st 1 tuleneva volituse piire. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et eeskiri on KHaS § 14 lg-ga 1 kooskõlas, kuna õigusteaduse magistriõppes on võimalik õppida nii täis- kui ka osakoormusega. Vastustaja ei ole otsustanud, et õigusteaduse magistriõppekaval toimub õpe ainult täiskoormusel või ainult osakoormusel. Vastupidi – vastustaja pakub õigusteaduse magistriõppes õpet nii täiskoormusel kui osakoormusel ning õppida soovijal on võimalik valida kandideerimiseks enda vajadustele ja võimalustele vastav alternatiiv. KHaS-iga ei ole vastuolus olukord, kus magistriõppe sessioonõpe toimub vaid osakoormusel ning täiskoormusega õpet on õigus valida päevaõppes.
33.Kuigi kohtu hinnangul ei ole rikutud kaebajate õigust õppida täiskoormusel, ei saa sellest tulenevalt siiski väita, et kaebajatel vaide- ja kaebeõigus sootuks puudub. Kahtlustki pole, et tasuline kõrgharidus mõjutab noorte majanduslikku olukorda ning vastuvõtueeskirjaga tasulise õppe sisseviimisel üliõpilase finantsseis halveneb. Määruskaebuses on Y märkinud, et õppekoormuse ja selle tasuliseks muutmise eluline tagajärg on elukorralduse oluline halvenemine ja uute riskide (võimalik raskendatud majanduslik toimetulek, võimalik õpingute katkemine, võimalik karjäärivalikute kitsenemine) võtmine. Seega võis vastuvõtueeskiri rikkuda kaebajate õigust edasiõppimiseks (õigus haridusele). Kaebeõigust ei välista ka asjaolu, et ülikoolil on suur otsustusvabadus ja enesekorraldusõigus.
34.Vaatamata kaebeõiguse jaatamisele ei ole põhjust kaebust rahuldada. Kõrghariduse kättesaadavus ei saa olla ainus eesmärk. Kindlasti on oluline kvaliteetne kõrgharidus. Olukorras, kus kõrghariduse rahastamine ei ole piisav, tuleb kõrgkoolil valida, kas vähendada vastuvõetavate üliõpilaste arvu või muuta osa õppekohti tasuliseks.
35.Seadus nõuab eestikeelse päevaõppe põhimõttel antava kõrghariduse tasuta andmist, s.t õppetasu kehtestada ei tohi (KHaS § 16 lg 1). See omakorda seab piirangud finantseerimisele ja täiendava tulu teenimisele. Täiendava tulu teenimise võimalused on piiratud, kuid põhiliselt on selleks tasulise õppe võimalused seadusega antud piirides. PS § 37 sätestab küll õiguse haridusele, sh õiguse kõrgharidusele, kuid Põhiseaduse kommentaarides on lubatavate piirangute alusena välja toodud haridussüsteemi efektiivne toimimine ning riigi arengu tagamine. Kõrgkooli tasandil on lubatavad õppe kvaliteedi ja ressurssidega seotud piirangud. 11(14)
3-21-596
„Riik võib teha valiku, eriti hariduse kõrgematel astmetel, kellele võimaldada asuda õppima mingis kindlas õppeasutuses. Kutsekool või ülikool ei ole kohustatud vastu võtma kõiki soovijaid, kui see seaks ohtu kvaliteetse hariduse andmise. Samuti ei ole riik kohustatud võimaldama lõputut hariduse omandamist. Näiteks on riigil õigus üliõpilane tasuta õppekohalt eksmatrikuleerida, kui ta nominaalaja jooksul ei suuda õpinguid lõpetada. Finantskaalutlused ning ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus võivad olla piisavaks õigustuseks.1“
36.Riigikohtu üldkogu on pidanud põhiseaduspärasteks seadusemuudatusi, mille eesmärgiks oli majanduslangusest tingitud riigieelarve puudujäägi vähendamine ning seeläbi riigi osutatavate avalike teenuste mahu vähendamise pidurdamine (vt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09 p 105 jj). Tartu Ringkonnakohus on 12. mai 2015. a otsuses asjas 314-394 p-s 17 eelnevat üldkogu arvamust aluseks võttes seisukohal, et ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna finantsseisu halvenemine võib iseenesest olla soodustuste andmise senise korra karmistamise ning avatud ülikoolis õppivatele üliõpilastele seni päevases õppes õppivate üliõpilastega võrreldes võimaldatud lisasoodustuse kaotamise legitiimne põhjendus.
37.Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 13). Kohus on seisukohal, et kaebajatel ei saanud bakalaureuseõppes õppides tekkida õiguspärast ootust, et ülikool, kes igal õppeaastal eraldi vastuvõtueeskirjad kehtestab, ei muuda neid eeskirju. Riigikohus on leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist. Kaebajad ei saanud bakalaureuseõppesse astudes eeldada, et magistriõppesse kandideerimise tingimused ei muutu.
38.Kaebajad on vastustajale ette heitnud ka ärakuulamata jätmist. Kohus kaebajatega ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et tudengid olid osakoormusõppe tasuliseks muutmise teemasse kaasatud (see nähtub nii kaebaja kui vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest). Tasulise õppe teemad on korduvalt olnud õigusteaduskonna nõukogu päevakorras ja teaduskonna nõukogusse on valitud ka üliõpilaste esindajad.
39.Nii nähtub 28. oktoobri 2020. a tudengite pöördumisest (pöördumisele on alla kirjutanud ka kaebajad Yja X), et üliõpilased olid teadlikud, et õigusteaduskonna nõukogu eesmärk on kaotada võimalus läbida õigusteaduskonna magistriõppe õppekava sessioonõppes täiskoormusel ning tasuta. Õigusteaduskonna nõukogu on võtnud sihiks pakkuda tulevikus õigusteaduskonna magistriõppe õppekava sessioonõppes läbimist vaid osakoormusel ja tasu eest.
40.Kohtule kaebajate poolt esitatud materjalist nähtub, et õigusteaduskonna ja tudengite esindajate vahel toimus 9. novembril 2020 koosolek (tudengite esindajate seas kaebajaid ei olnud). Muuhulgas on õigusteaduskonna direktor prof Gaabriel Tavits selgitanud, et „tudengite esindajad on nõukogus olemas, nad on alati sinna valitud. Finantsvahendite teema on laual ajast, mil ma olen direktor olnud, 2019. jaanuar. See on täiesti avalik olnud - millised on tingimused, kuidas me peaks arenema, mis on meie võimalused? Väide, et tudengeid pole kaasatud või, et see info on salastatud, ei vasta tõele.“
41.Õigusteaduskonna nõukogu 16. novembri 2020. a koosoleku protokollist nt 1-3.8/OI/1108 nähtub, et päevakorras oli tasuline õpe õigusteaduskonnas. Seejuures nähtub protokollist, et üliõpilased esitasid oktoobri lõpus pöördumise õigusteaduskonna nõukogu poole õppetasu kehtestamise ja täiskoormuselt osakoormusele muutmise kohta magistriastmes.
42.Samuti on toimiku materjalides tõendid selle kohta, et 27. novembril 2020 oli senati istungi päevakorras 2021/2022. õppeaasta kõrghariduse esimese ja teise õppeastme vastuvõtueeskirja kinnitamine. Kuigi Trine Tamm on märkinud, et otsuse tegemine ei olnud hea kaasamise tavaga absoluutselt kooskõlas ning tudengeid hoiti infosulus, on prof Marju Luts-Sootak selgitanud, et „Ma natuke korrigeeriksin seda sõnumit. Ma ise olen olnud vähemalt neljal koosolekul, kus on arutatud sedasama tasulise õppe problemaatikat ja kus tudengid on olnud väga intensiivselt kaasatud. Selles mõttes ei saa öelda, et tudengeid ei ole kaasatud nendesse aruteludesse.“ Samuti on Karl Lembit Laane täpsustanud, et „jah, kaasamist on mitmesugust. On olemas eraldi kaasamise redel, kus kõige madalam tase on lihtsalt informeerimine või osalema kutsumine. Mida meie mõtleme, on sisuline kaasamine, kus ka päriselt potentsiaalselt arvestatakse sellega, mida üliõpilastel öelda on, nende alternatiividega. Seda minu teada tehtud ei ole.“
43.Seega kohtu hinnangul on tudengeid protsessi kaasatud, neil on olnud võimalus sõna sekka öelda ning kaebajate vastupidistel väidetel pole alust.
44.Seoses vaide lahendamise tähtajaga märgib kohus järgmist. HMS § 84 lg 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. HMS § 84 lg 2 võimaldab haldusorganil vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra, kui vaiet on vaja täiendavalt uurida. Kaebajad esitasid vaide 28. detsembril 2020 ning vastustaja tegi seoses vaidega otsuse 17. veebruaril 2021. Niisiis on vastustaja igal juhul ületanud vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaega. Samas ei ole vastustaja kaebajate vaiet lahendades ülemäära pikalt viivitanud. Riigikohus on selgitanud, et vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine ei ole tingimata selline rikkumine, mis kaebaja õigusi iseseisvalt rikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-16-13, p 34). Samuti ei ole Riigikohus ka ligi kuu pikkuse vaide lahendamise viivitamise korral pidanud kaebajale mittevaralist kahju tekkinuks (Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-2410, p 17).
45.HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul ei saa ka vaide lahendamise tähtaja rikkumine iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi riivata, kuivõrd tegemist on menetlusnõuete rikkumisega, mis ei saanud mõjutada otsust sisuliselt (HMS § 58). III
46.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebajate kaebuse Tartu Ülikooli senati
27.novembri 2020. a määruse nr 14 tühistamiseks osas, millega muudeti Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe sessioonõpe täiskoormuselt osakoormusele
47.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebajate kahjuks, seega nende menetluskulud jäävad nende endi kanda. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud
13(14)
3-21-596
menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebajad nõustuvad sellega, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda ja ei vaidle sellele vastu.
48.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y, W ja Z nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.