Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 16. november 2021, Tartu 3-20-733
Haldusasi
X kaebus Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 62/260 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 4. septembri 2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. septembri 2020. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16. detsember 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X ei täitnud vanglaametniku korraldust võtta kambri põrandalt üles sinna asetatud põrandalapp ning käitus vanglaametnikuga ebaviisakalt. Selle eest karistati teda 2. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/260 distsiplinaarkorras noomitusega.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas X kaebuse, milles palus käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt oli lapp jäetud põrandale selleks, et kaebaja kambrikaaslane saaks kambrisse tulles sellel jalgu puhastada. Vanglaametnik provotseeris teda.
3.Tartu Halduskohtu 4. septembri 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
Vanglaametniku korraldus lapi äravõtmiseks ei olnud tühine haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 mõttes ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ei anna talle alust korralduse täitmisest keeldumiseks (RKHKo 3-3-2-2-15, p 18).
3.2.Kaebaja asus pärast korralduse saamist otsima olukorrale õigustusi, selgitas, miks on lapp põrandal vajalik ja tõstis selle üles, näitamaks, et selle all pole midagi. Samuti ütles ta valvurile, et „see on tema kamber, et teda ei huvita ning ta paneb lapi siia“. Seega asus kaebaja esmalt
valvuriga vaidlema. Seejärel tõstis ta lapi korraks üles, kuid seda ei saa lugeda korralduse täitmiseks. Kaebaja ei eita, et lapp jäi lõpuks põrandale, kuigi teise kohta. Kuna korraldus jäi täitmata, rikkus kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 6 p-i 1.
3.3.Asjaolu, et valvur jäi oma korralduse juurde ja nõudis selle täitmist, ei tähenda, et ta oleks kaebajat provotseerinud.
3.4.Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 järgi on kinnipeetav kohustatud olema teenistujatega viisakas. Kaebajat karistati ka ebaviisaka käitumise eest. Valvuri ettekande kohaselt ütles kaebaja talle: „kes sa sihuke oled, et tuled siia, see on minu kamber ja mina panen selle siia, mind ei huvita, tõmba tuld siit, ma lähen sellega kohtuni välja“. Kohus nõustus vastustajaga, et sellist suhtlusviisi ja sõnakasutust ei saa pidada viisakaks käitumiseks. Kaebaja ei ole eitanud otseselt nende sõnade kasutamist, kuid on lisaks toonud välja, et tema ütles valvurile „palun lahku siit kambrist enne, kui asi inetuks muutub“ ja „palun kao siit minema“. Kohtu hinnangul on need väljendid ebaviisakad hoolimata sõna „palun“ kasutamisest. Kohus luges ebaviisakate fraaside kasutamise tõendatuks.
3.5.Seoses kaebaja väitega, et ta pole kasutanud ebatsensuurseid väljendeid, märkis kohus, et talle ei ole ette heidetud ebatsensuursete, vaid ebaviisakate väljendite kasutamist.
3.6.Kaebajat karistati kõige leebema karistusega.
3.7.Tõele ei vasta kaebaja väide, et teda ei teavitatud ettekande koostamisest. Asja materjalide hulgas on inspektor-kontaktisiku teade kaebajale, et tema suhtes viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Kaebaja on selle teate allkirjastanud. Ta on esitanud 30. märtsil 2020 ka omapoolsed vastuväited.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kogu süüdistus tugineb valvuri sõnadele kaebaja sõnade vastu, mis süütuse presumptsioonist tulenevalt pöördub automaatselt süüdistatava kasuks.
4.2.Kaebaja taotles sisekontrollilt tunnistajate ülekuulamist.
4.3.Vastustaja on küll viidanud, et sisekontroll vestles valvuriga ja vaatas läbi videosalvestised, kuid sisekontroll õigustab vanglaametnikke. Kui sisekontroll oleks tõesti huvitunud asja lahendamisest, oleks tunnistajad üle kuulatud.
4.4.Kaebajat on karistatud alusetult, sest ta täitis korralduse ja kui valvur ei osanud kaebajale öelda, kuhu ta peaks lapi panema, siis viskaski ta selle laua alla.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Korraks lapi ülestõstmine ja seejärel laua alla lükkamine ei ole käsitatav korralduse täitmisena.
5.2.Ei distsiplinaar- ega ka vaidemenetluse ajal ei ole kaebaja tuginenud sellele, et talle ei olnud teada, kuhu ta võib lapi panna.
5.3.Ei ole usutav, et kaebaja, kes viibib Tartu Vanglas juba alates 2016. aastast, ei teaks, kus on lubatud põrandalappi hoida. Ka ei ole usutav, et pikaajalise tööstaažiga ametnik ei oskaks kaebaja sellisele küsimusele vastata. Niiske põrandalapp on võimalik asetada sarnaselt väiksemate riideesemetega, mida kinnipeetavad ise kambris pesevad, st asetada see kuivamiseks sinna, kus on lubatud riideid kuivatada. Lisaks on eluosakonnas olemas kuivatuskapp, kuhu on võimalik kuivama viia ka märg põrandalapp.
5.4.Viide süütuse presumptsioonile ei ole asjakohane, kuna see on kriminaalmenetluse põhimõte. Ka põhimõte, et kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, on kriminaalõiguse põhimõte.
5.5.Sisekontrolli ametnike tegevus ei oma asjas tähtsust, kuna menetluse viis läbi ning määras inspektor-kontaktisik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Apellatsioonkaebuses ei esita kaebaja enam vastuväiteid seoses ebaviisakate väljendite kasutamisega tema poolt. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu.
8.Seoses põrandalapi ülestõstmiseks antud korralduse täitmata jätmisega on kaebaja seisukohal, et teda on karistatud alusetult, sest ta täitis korralduse. Samas on kaebaja edasi selgitanud, et „kui valvur ei osanud mulle öelda, kuhu ma lapi panema peaksin, siis viskasingi ta laua alla“ (tl 63p). Sellega on kaebaja ise omaks võtnud, et ta tõstis lapi küll korraks üles, kuid viskas selle seejärel laua alla. Ka valvuri ettekandest nähtub, et kaebaja lükkas lapi kambri laua alla (tl 16). Seega taandub vaidlus apellatsiooniastmes küsimusele, kas valvuri korraldus lapp põrandalt ära võtta on täidetud sellega, kui kinnipeetav võtab selle küll korraks üles, kuid viskab (lükkab) selle siis uuesti teise kohta põrandal. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga selles, et selline käitumine ei ole korralduse täitmine. Valvuri korralduse (võtta lapp põrandalt ära) eesmärgiks on ilmselgelt see, et kõnealune lapp ei jääks enam põrandale, st et lapp pandaks kohta, kus on selle hoidmine lubatav. Korraks ülestõstmisega ja lapi põrandal teise kohta viskamisega ei ole see eesmärk täidetud. Lapp on pärast sellist käitumist jätkuvalt põrandal. Seega on kaebaja arusaam, nagu oleks ta korralduse täitnud, ekslik. Ta jättis korralduse täitmata.
9.Kaebaja väide, et valvur ei osanud talle öelda, kuhu lapp panna, ei õigusta kaebaja käitumist. Esiteks märgib ringkonnakohus, et olukorra konteksti arvestades – kaebajale anti korraldus, mis talle ei meeldinud, ta ei täitnud seda koheselt ja kasutas ebaviisakaid väljendeid – on ilmselge see, et kaebaja viskas (lükkas) lapi laua alla pigem enda protesti ja rahulolematuse väljendamiseks, mitte seetõttu, et ta ei teadnud, kuhu tuleks lapp panna. Usutav on vastustaja selgitus, et kaebaja, kes on Tartu Vanglas juba 2016. aastast, pidi teadma, kuhu põrandalapp panna. See seisukoht on usutav juba seetõttu, et kui kaebaja tõesti ei teaks, kuidas põrandalapiga käituda, siis oleks selle aja jooksul esinenud tal intsidente seoses põrandalapi hoidmisega vales asukohas juba varem. Eelduslikult kasutavad kinnipeetavad põrandalappi tihti, sest neil on Tartu Vangla kodukorra p 1.6.4 järgi kohustus hoidma oma elukamber puhtana ning kui kaebajale oli põrandalapi õige asukoht teadmata, pidi see vanglas viibides ilmnema väga kiiresti. Et selliseid vaidlusi pole ringkonnakohtule teadaolevalt kaebaja puhul esinenud, viitab sellele, et ta on teadlik selles, kus tuleb vanglas põrandalappi hoiustada. Ning isegi kui kaebajal on selliseid vaidlusi esinenud, siis pidi ta hiljemalt pärast sellist vaidlust saama teadlikuks põrandalapi lubatud asukohast. Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, millised on põrandalapi lubatud asukohad. Seega kokkuvõttes on väide, et valvur ei osanud kaebajale öelda, kuhu põrandalapp panna, ilmselgelt otsitud ettekääne ega õigusta kaebaja käitumist.
10.Eeltoodut arvestades muutuvad asjakohatuteks apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja ülejäänud etteheited – et teda karistati üksnes valvuri ettekande põhjal ning üle ei kuulatud tunnistajaid. Täiendavate tõendite hankimiseks puudus vajadus, sest kokkuvõttes nähtub kaebaja käitumine tema enda selgitustest ning see on kokkulangev vastustaja väidetega kaebaja käitumise kohta. Seega polnud enam täiendavalt vaja midagi tõendada. Nagu eelnevalt märgitud, taandub küsimus vaid sellele, kuidas kaebaja käitumist mõista – kas ta täitis korralduse või mitte. Eelnevast ilmnes, et kaebaja talle antud korraldust ei täitnud.
11.Seega pole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.