X kaebus Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. oktoobril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/260 karistati kinnipeetav Xi (kaebaja) distsiplinaarkorras noomitusega vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 süülise rikkumise ees. Kaebajale etteheidetav tegu seisnes selles, et 10. märtsil 2020 kella 16.28 ajal oli kambris nr 463 põrandale maha asetatud sinine froteest põrandalapp (vangla poolt väljastatud) ning kaebaja ei allunud vanglaametniku (valvur M. Tikk) korduvatele korraldustele võtta lapp põrandalt ära. Käskkirja kohaselt vastas kaebaja ametnikule ebaviisakalt, öeldes „kes sa sihuke oled, et tuled siia, see on minu kamber ja mina panen selle
3-20-733
siia, mind ei huvita, tõmba tuld siit, ma lähen sellega kohtuni välja“ ja lükkas lapi kambri laua alla.
2.X esitas Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260 peale vaide (registreeritud Tartu Vanglas 9. aprillil 2020 nr-ga 1-11/249-1), milles soovis käskkirja tühistamist. Tartu Vangla jättis 19. aprilli 2020. a vaideotsusega nr 1-11/249-2 V. Siku vaide rahuldamata järgmiste põhjendustega. Vaideotsuse kohaselt täitis vanglaametnik oma teenistuskohustusi ega käitunud õigusvastaselt. Kuna kaebaja esitas vangla sisekontrollile kaebuse ametniku tegevuse peale, siis tutvuti asjakohaste videosalvestistega, vesteldi valvur M. Tikuga ning tutvuti distsiplinaarmenetluse käskkirjaga nr 6-2/260. Vaideotsuses leiti, et valvuri tegevus on olnud õiguspärane ja menetlusnorme ei ole rikutud. Vaidlusaluse käskkirjaga karistati kaebajat allumatuse ja ebaviisaka käitumise tõttu ning seos ametniku käitumisega/tegevusega puudub. Käskkiri on õiguspärane ning proportsionaalne.
3.X esitas 20. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles väljendas rahulolematust vanglaametnike tegevusega kinnipeetavatele distsiplinaarkaristuste määramisel. Kaebaja viitas sellele, et kinnipeetavatele määratakse distsiplinaarkaristusi alusetult ja vanglasiseselt pole võimalik midagi teha, sest kõikjal on ametnike ringkaitse. Kaebaja palus kohtul see nn korruptsioonipesa laiali saata ja algatada menetlus valesüüdistuse, tagakiusamise ja ametivõimu kuritarvitamise suhtes. Kaebaja palus tunnistada kehtetuks käskkirja nr 2-3/822-2. Lisaks nähtus kaebusest, et kaebaja soovib vaidlustada vanglaametnike poolt karistuste määramist.
4.Tartu Halduskohus jättis 23. aprilli 2020. a määrusega kaebuse käiguta. Kaebajale selgitati, et halduskohtu pädevuses ei ole vanglaametnike distsiplinaar- ega kriminaalvastutusele võtmine ja Tartu Vangla 13. aprilli 2020. a vastuse nr 2-3/822-2 puhul ei ole tegemist halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga. Kohus palus kaebajal täpsustada, kas ta soovib esitada Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260 tühistamise nõude. Kaebaja esitas 28. aprillil 2020 kohtule vastuse kaebuse käiguta jätmise määrusele. Vastuse kohaselt soovib kaebaja Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260 tühistamist ning Tartu Vangla sisejuurdlusosakonnale ettekirjutuse tegemist teha oma tööd korrektselt ja erapooletult.
5.Tartu Halduskohus tagastas 30. aprilli 2020. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles Tartu Vangla sisekontrolli ametnikele ettekirjutuse tegemist. Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ja võttis menetlusse tema kaebuse Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260 tühistamise nõudes.
6.Kaebaja esitas kohtule 17. mail 2020 kaebuse täienduse ning Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 28. mail 2020.
7.Kohus jättis 1. juuni 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja tunnistajate ülekuulamiseks. Sama määrusega määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas 30. juunil 2020 kohtule omapoolse täiendava seisukoha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja leiab, et talle on distsiplinaarkaristus määratud alusetult ja palub vaidlustatud käskkirja tühistada, esitades järgmised seisukohad.
2(8)
3-20-733
8.1.Kaebaja kirjeldab, et valvur M. Tikk astus tema kambrisse ajal, kui kaebaja kambrit koristas. Kaebaja oli just pannud põrandapesu lapi kapi ja WC vahelisele alale, et kambrikaaslane saaks kambrisse tulles tallad puhtaks tõmmata. Valvur andis korralduse lapp põrandalt ära võtta ja kaebaja selgitas talle lapi vajadust ning näitas, et selle all ei ole midagi. Seejärel hakkas valvur ära minema, kuid pööras ringi ja ütles: „Mina ei taha, et see lapp siin oleks.“ Kaebaja küsis seejärel, kus lapp peaks olema ning valvur muutus üleolevaks ja hakkas nõudma käskiva tooniga: „Sa võtad praegu selle lapi siit üles.“ Kaebaja tundis, et hakkab endast välja minema (tal on psüühiline puue) ja palus mitu korda valvuril lahkuda. Kui kaebaja ütles väga vihaselt: „Palun lahku siit kambrist enne kui asi inetuks muutub“, läks valvur kambrist minema. Tuttav isik ütles kaebajale, et valvur lahkus väga rahuloleva muigega näol. Sellest saab järeldada, et valvur astus kaebaja kambrisse otsese tahtmisega teda provotseerida. Kaebaja märgib, et valvur M. Tikk on olnud kaebaja vastu sepitsetud kriminaalasjas tunnistaja ja peab tema vastu võib-olla mingit sisemist viha.
8.2.Kaebaja leiab, et ta allus valvuri korraldusele lapp maast ära võtta ja tõestas raputades, et selle alla ega sisse ei ole midagi peidetud/pandud. Ebatsensuurseid väljendeid ta ei kasutanud ja tema käitumine ei olnud ebaviisakas. Ta lausus vaid natuke kõrgendatud hääletoonil: „Palun kao siit minema“, sest on psüühilise puudega.
8.3.Distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et kaebaja ei ole soovinud selgitusi anda, kuid kaebajat ei ole keegi ettekande koostamisest teavitanud. Seega pole karistamine põhjendatud. Põrandalapi jaoks puudub koht ja seega pole vahet, kuhu seda asetada. Kuna sama koha peale valvur lappi panna ei lubanud, viskaski kaebaja lapi laua alla, kuid korraldusele mitteallumist ei saa talle süüks panna. Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla kodukord (sh punkt, mis keelab pindade katmise) tühine haldusakt, kaheti mõistetav ja vastuolus põhiseadusega.
9.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
9.1.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas.
9.2.Kaebaja ei eita kaebuses, et valvuri ettekandes märgitud ajal oli tema elukambris nr 463 põrandal lapp. Kaebaja ei eita ka seda, et valvur M. Tikk andis talle korralduse lapp maast ära võtta. Tartu Vangla on seisukohal, et ametniku ettekandega on tõendatud, et kaebaja ei allunud temale antud korraldusele. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et hetkelist lapi maast üles võtmist peab lugema korralduse täitmiseks. Tartu Vangla kodukorra punktist 1.7.6 tulenevalt ei ole lubatud hoida lappe või vaipu vms põrandal. Seetõttu oli valvuri korraldus suunatud selgelt sellele, et kinnipeetav võtaks põrandale asetatud lapi sealt ära. Ei ettekandes kirjeldatud lapi lükkamine laua alla ega kaebaja enda viidatud lapi lühiajaline üles tõstmine (et näidata lapi alla jäävad põrandapinda) ei ole käsitletav korralduse täitmisena. Korralduse täitmiseks pidanuks kaebaja põrandale asetatud lapi maast ära võtma. Seda kaebaja ei teinud ja seda ei ole ta ka kohtule esitatud menetlusdokumentides väitnud. Isegi juhul, kui ilmneks, et kinnipeetav oleks tohtinud lappi põrandal hoida ja valvuri korraldus osutuks õigusvastaseks, ei annaks see alust kaebuse rahuldamiseks. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega 3(8)
3-20-733
seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 1. märtsi 2007. a otsus asjas 3-3-1-103-06 (p 14); Riigikohtu 14. novembri 2012. a otsuses asjas 3-3-1-89-13; Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-2-2-1 (p 18)). Käesoleval juhul ei saa valvur M. Tiku korraldust pidada tühiseks HMS § 63 lg 2 mõttes ning kaebajal oli kohustus seda täita ja korralduse täitmata jätmisega pani kaebaja toime rikkumise.
9.3.Kaebajale heideti ette ka ebaviisakat käitumist. Vastustaja hinnangul ei saa valvuri ettekandes kajastatud suhtlust pidada viisakaks käitumiseks ametiülesandeid täitva valvuriga. Juba üksnes see, et kinnipeetav nõuab rikkumise kõrvaldamiseks korraldusi andva ametniku kambrist lahkumist, on ebaviisakas, rääkimata kasutatud väljenditest. Tartu Vanglal puudub põhjus kahelda valvuri ettekande õigsuses. Kaebaja on ka varasemalt ametnikega suheldes ebaviisakalt väljendunud. Kaebaja on praeguses asjas ebaviisaka käitumise kohta andnud erinevaid ütlusi. Distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes eitab kaebaja ettekandes märgitu ütlemist. Kohtule 20. aprillil 2020 esitatud kaebuses peab kaebaja end isikuks, kes julgeb kõik näkku öelda. Kui 28. aprilli 2020. a menetlusdokumendis avaldab kaebaja, et palus mitu korda viisakalt valvuril lahkuda (kaebaja avaldab, et ütles: „Palun lahku siit kambrist enne kui asi inetuks muutub“), siis 17. mai 2020. a menetlusdokumendis avaldab kaebaja, et palus natuke kõrgendatud hääletoonil valvuril minema kaduda (dokumendist nähtuvalt ütles kaebaja „palun kao minema“). Seega ei ole kaebaja ka ise oma seletustes järjekindel selles, mida ta valvurile ikkagi ütles. Isegi kui kaebaja oleks valvurile öelnud „kao minema“, siis oleks see käsitletav ebaviisaka käitumisena. Arvestades, et kaebaja ebaviisakat käitumist on täheldatud nii enne vaidlusalust intsidenti kui peale seda ja teda on selle eest ka distsiplinaarkorras karistatud, siis ei ole alust kahelda valvur M. Tiku ettekandes. Ebatsensuursete väljendite kasutamist kaebajale ette heidetud ei ole. Mis puudutab valvuri võimalikku viha kaebaja suhtes, siis märgib vastustaja, et valvur M. Tikk osales kaebaja kriminaalasja menetluses tunnistajana, kuid sellest ei saa järeldada, et valvur peaks kaebaja vastu viha. Asjaolude kontrollimisel kinnitas ka valvur M. Tikk oma 26. mai 2020. a seletuses, et temal mingit vihavaenu või pahatahtlust kaebaja suhtes ei ole. Seega on kaebaja sellised kahtlused alusetud ja otsitud ega anna alust kaebuse rahuldamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
10.Asjas on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et karistuse määramise tingis vanglaametniku korraldusele mitteallumine ning ebaviisakas suhtlus vanglaametnikuga.
11.Vaidlus puudub selles, et 10. märtsil 2020 kella 16.28 ajal oli kaebaja kambris põrandal maas lapp ning valvur andis kaebajale korralduse see üles võtta, sest Tartu Vangla kodukorra punktist 1.7.6 tulenevalt on katete asetamine põrandale keelatud. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja täitis eelnimetatud korralduse või mitte, ning kas ta seejuures käitus vanglaametnikuga suheldes ebaviisakalt.
12.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
13.Kohus märgib esmalt, et kaebajat ei ole karistatud põrandale lapi asetamise eest, vaid selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele see üles võtta. Seega ei oma asja lahendamisel 4(8)
3-20-733
tähtsust kaebaja väide Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.6 põhiseadusvastasusest (viidatud sättes esitatud avatud loetelust tulenevalt on kinnipeetaval keelatud asetada kambri ehituselementidele järelevalvet takistaval viisil esemeid). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et praegusel juhul ei olnud vanglaametniku korralduse puhul (korraldus võtta lapp maast üles) tegemist tühise haldusaktiga HMS § 63 lõike 2 mõistes, s.t haldusaktiga, mille tühisus oleks ilmselge ja mida ei peaks täitma. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmises. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18)).
14.Kaebaja poolt kaebuses kirjeldatust nähtub, et ta hakkas pärast valvuri poolt vaidlusaluse korralduse andmist esmalt otsima õigustusi lapi asumisele põrandal, selgitades, miks see on vajalik ja tõstes lappi üles ning näidates, et selle all pole midagi. Samuti päris kaebaja, mis on lapi maas olemises ebaseaduslikku (kaebuse lisa nr 1, tl 30). Valvur M. Tiku 10. märtsi 2020. a ettekandest (tl 16) nähtub, et kaebaja ütles ka, et see on tema kamber ja et teda ei huvita ning ta paneb lapi siia. Seega asus kaebaja esmalt valvuriga vaidlema. Seejärel tõstis aga lapi maast korraks üles. Kaebaja arvates sai lapi korraks maast üles võtmisega valvuri korraldus täidetud. Kaebaja ei eita seejuures, et lapp jäi lõpuks põrandale, kuid kaebaja muutis pärast lapi tõstmist selle asukohta. Vastustaja leiab seevastu, et korralduse hetkelist täitmist, kuid seejärel lapi uuesti maha asetamist (seekord laua alla) ei saa lugeda korralduse täitmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja jättis vanglaametniku korralduse täitmata. Korralduse hetkelist täitmist ja seejärel vastupidise tegevuse sooritamist ei saa lugeda korralduse täitmiseks. Vaidlus puudub selles, et pärast valvuri poolt korduvate korralduste andmist jäi põrandalapp lõpuks siiski põrandale (laua alla). Seega rikkus kaebaja VangS § 67 punkti 1, kui jättis valvuri korralduse täitmata ja lapi põrandalt lõplikult eemaldamata. Asjaolu, et valvur on jäänud järjekindlalt oma korralduse juurde ja nõudnud kaebajalt selle täitmist, ei viita valvuri tahtele kinnipeetavat provotseerida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglaametniku korraldusele mitteallumise puhul on distsiplinaarkorras karistamise eelduseks olev teokoosseis täidetud.
15.Kaebajat on vaidlusaluse käskkirjaga karistatud ka selle eest, et ta käitus vanglaametniku suhtes ebaviisakalt. Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Eeltoodud sätete rikkumise korral võib kinnipeetavat karistada distsiplinaarkorras (VangS § 63 lg 1). Valvur M. Tiku 10. märtsi 2020. a ettekande (tl 16) kohaselt vastas kaebaja talle ebaviisakalt: „kes sa sihuke oled, et tuled siia, see on minu kamber ja mina panen selle siia, mind ei huvita, tõmba tuld siit, ma lähen sellega kohtuni välja.“ Kohus nõustub vastustajaga, et valvuri ettekandes välja toodud suhtlusviisi ja sõnakasutust ei saa pidada viisakaks käitumiseks. Kahe inimese vahelises suhtluses selliste sõnaühendite nagu „kes sa sihuke oled“, „mind ei huvita“, „tõmba tuld siit“ kasutamist ja suhtlusel kõrgendatud hääletooni kasutamist, mida kaebaja ka tunnistab, ei saa pidada viisakaks. Kaebaja ei ole kaebuses otseselt eitanud eeltoodud sõnade kasutamist, kuid on toonud välja fraasid, mida ta enda mäletamist mööda ütles (s.o „palun lahku siit kambrist enne kui asi inetuks muutub“ ja „palun kao siit minema“). Kohtu hinnangul ei välistaks isegi sõna „palun“ lisamine nende 5(8)
3-20-733
väljendite kasutamisel nende määratlemist ebaviisakusena. Kohus nõustub seejuures vastustajaga, et isegi juhul, kui kaebaja oleks kasutanud vaid väljendit „palun kao siit minema“, mille kasutamist ta ise tunnistab, oleks samuti olnud tegemist valvuri suhtes ebaviisaka käitumisega. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et vanglaametniku ettekande õigsust tuleb eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlust (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-15-2715). Ka praegusel juhul ei esine kohtu arvates asjaolusid, mis võiksid tekitada kahtluse valvuri ettekande õigsuses. Kaebaja märgib, et valvur võib tema vastu tunda viha, sest ta oli kaebaja suhtes alustatud kriminaalasjas nr 1-19-1849 tunnistaja. Kohus ei pea eeltoodut usutavaks – ei ole tõenäoline, et pelgalt tunnistajaks olemine tekitaks isikul (praegusel juhul vanglaametnikul) sedavõrd negatiivseid tundeid, et ta kuritarvitaks oma ametiseisundit ja koostaks tõele mittevastava ettekande. Valvur M. Tikk ei olnud eelviidatud kriminaalasjas kannatanuks ning ta on ka täiendavalt kinnitanud , et tal ei ole vihavaenu või pahatahtlikku suhtumist kaebajasse (tl 36). Vastustaja on esitanud kohtule kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju, millest ilmneb, et kaebaja on nii enne kui ka pärast käesoleva vaidluse ajendanud vahejuhtumit kasutanud ametnikega suhtlemisel ebaviisakat kõnepruuki (tl 37-48). Kuigi iga distsiplinaarasja puhul uuritakse igakordselt just selle süüteo asjaolusid ning hinnatakse neid kinnitavaid või ümber lükkavaid tõendeid, kinnitab neist käskkirjadest nähtuv teave siiski veendumust, et kaebaja on valmis kasutama ametnikega suhtlemisel ebaviisakaid väljendeid ning praeguse kaebusega hõlmatud juhtum polnud ainukordne.
16.Eeltoodut arvestades loeb kohus valvuri 10. märtsi 2020. a ettekandega (tl 16) tõendatuks, et kaebaja kasutas ettekandes välja toodud ebaviisakaid fraase ja rikkus seega Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3. Kaebaja märgib, et ta pole kasutanud ebatsensuurseid väljendeid. Kaebajale ei olegi ette heidetud ebatsensuursete väljendite (vaid üksnes ebaviisakate) kasutamist ning teda ei ole selliste väljendite kasutamise eest ka karistatud. Viited tema psüühilisele seisundile esitab kaebaja kohtu arvates ennast õigustaval eesmärgil, et vabaneda vastutusest. Isegi kui kaebajal esineb psüühilist laadi tervisehäire, siis nähtub vaidluse kontekstist, et kaebaja teadvustas enda tegevust ja sõnakasutust ning oleks kohtu hinnangul olnud võimeline ebaviisakast suhtlusest hoiduma. Eelnevat arvestades leiab kohus, et ka vanglaametniku suhtes ebaviisaka käitumise osas on distsiplinaarsüüteo koosseis täidetud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
17.Vaidlusaluse Tartu Vangla 2. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/260 on mõlema rikkumise eest määratud kõige leebem distsiplinaarkaristus – noomitus (VangS § 63 lg 1). Vastustaja on ka käskkirjas selgitanud, miks kaebajale süüks arvatud tegude eest oli üldse põhjendatud karistus määrata.
18.Kaebaja on väitnud kaebuse täienduses (tl 29) menetlusnormide rikkumist, viidates, et distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 14) on märgitud, et kinnipeetav ei ole soovinud selgitusi anda, kuid keegi ei teavitanud teda ettekande koostamisest. Tõele ei vasta kaebaja väide, et teda ei ole ettekande koostamisest teavitatud. Kohtuasja materjalide hulgas on inspektor-kontaktisik L. Õkva 23. märtsi 2020. a teade (tl 17), milles teavitatakse kaebajat, et tema suhtes viiakse läbi distsiplinaarmenetlus tulenevalt valvur M. Tiku
10.märtsi 2020. a ettekandest. Teates on kirjeldatud ettekande sisu ja väidetavat rikkumist. 6(8)
3-20-733
Teates on ka selgitatud, et kinnipeetaval on õigus anda distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikke selgitusi ja esitada tõendeid. Kaebaja on teate allkirjastanud 23. märtsil 2020. Kinnipeetav on andnud allkirja talle paberkandjal antud teatel, kusjuures selgituste andmise soovi kohta on samal dokumendil trükitult: „Täiendavaid selgitusi anda soovin/ei soovi“, selle all punktiirjoon, mille all omakorda trükitud „(allkiri)“. Kaebaja on küll kirjutanud punktiirjoonele oma allkirja ning märkinud kuupäeva, kuid pole ära märkinud oma eelistust täiendavate selgituste andmise soovi või selle puudumise kohta. Eeltoodud teatest ei selgu, kas kaebaja soovis täiendavaid selgitusi anda või mitte, kuigi vastav koht selle märkimiseks on teatel olemas. Ka kaebajale teadet tutvustanud ametnik ei ole tähele pannud, et kaebaja eelistus jäi väljendamata. Distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 14) on vangla märkinud, et kinnipeetav omapoolseid kirjalikke selgitusi andnud ei ole. Kohus leiab, et isegi juhul, kui kaebaja soovis selgitusi anda, kuid seda mingil põhjusel teate tutvustamise järel teha ei saanud, siis asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja siiski enne distsiplinaarkaristuse määramist ära kuulatud. Nimelt oli kaebajal distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise järgselt võimalik esitada omapoolseid vastuväiteid ning seda on ta ka 30. märtsil 2020 teinud (tl 13). Kaebaja ei ole täpsustanud, millised selgitused jäid tal esitamata ja miks ta ei oleks saanud neid esitada vastuväidetena distsiplinaarmenetluse protokollile. Seega on kohus seisukohal, et kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus vajalikul määral ära kuulatud. Lisaks ilmneb, et kaebaja on omapoolse seisukoha vaidlusaluse juhtumi osas vanglale esitanud ka varem, pöördudes 12. märtsil 2020 sisekontrolli poole (tl 3).
19.Kohus märgib, et on 1. juuni 2020. a määruses palunud vastustajal edastada kohtule
10.märtsi 2020. a intsidenti puudutav videosalvestis (sh võimalik videosalvestise vaatluse protokoll), kuid vastustaja ei ole kohtumäärust täitnud ega ole ka kohut teavitanud, et selline tõend pole säilinud. Kohus on kohtuasja lahendamise käigus jõudnud veendumusele, et vaidluse lahendamine on võimalik ka ilma videosalvestisega tutvumata ning ei ole seetõttu täiendavalt nõudnud selle salvestise edastamist. Nimelt on asjaolu, et kaebaja küll liigutas lappi mõneks ajaks, kuid jättis selle lõpuks ikka põrandale, muude tõenditega piisavalt tõendatud, sh kinnitab seda ka kaebaja ise. Kaebaja ja vanglaametniku sõnavahetuse tõendamisel ei annaks videosalvestis ilmselgelt täiendavat teavet – iseenesest pole vaidlust selle üle, et kaebaja ja ametniku vahel verbaalne suhtlus toimus. HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 11-12) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Kaebajale on määratud karistuseks noomitus, mis on leebeim VangS § 63 lg-s 1 loetletud karistustest.
21.Tuginedes eeltoodule jätab kohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
7(8)
3-20-733
Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
23.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitseks (lahendi tekst sisaldab viiteid kaebaja terviseseisundile) tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.